Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-14-01 erikaebuse läbivaatamises Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määruse peale, millega loeti Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1999. a kohtuotsuse 4. leheküljel G. D. J.-le tekitatud kahju suuruseks 206 100 USD ehk 2 675 837,52 krooni — RT III, 2001, 7, 80

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Tartus 20. veebruaril 2001. a 3-1-1-14-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 23. jaanuaril 2001. a toimunud kohtuistungil läbi P. T. kaitsja vandeadvokaat Jaak Kirikali erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määruse peale, millega loeti Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1999. a kohtuotsuse 4. leheküljel G. D. J.-le tekitatud kahju suuruseks 206 100 USD ehk 2 675 837,52 krooni. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa P. T. kaitsja vandeadvokaat Jaak Kirikal ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 15. aprilli 1999. a otsusega tunnistati P. T. KrK § 162 järgi süüdi muuhulgas ka selles, et ta notarina – seega ametiisikuna KrK § 160 mõttes –, rikkudes notariaaltoimingute tõestamisel mitmeid notariaadiseaduse sätteid, tekitas G. D. J.-le suure varalise kahju summas 206 100 USD ehk 2 675 837,52 EEK. P. T.-it karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja KrK § 47 alusel vabastati ta kolmeaastase katseajaga tingimisi karistuse kandmisest. G. D. J. poolt esitatud tsiviilhagi jättis kohus läbi vaatamata, tunnistades G. D. J. õigust esitada see tsiviilmenetluse korras. 2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1999. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 15. aprilli 1999. a otsus sisuliselt muutmata, kuid linnakohtu otsuse resolutiivosas tehti täpsustus, millega tunnistati, et tsiviilhagid, sealhulgas ka G. D. J. tsiviilhagi, kuuluvad rahuldamisele, kuid rahuldamise täpne ulatus määratakse kindlaks tsiviilmenetluse korras. 3. Riigikohtu loakogu 25. augusti 1999. a resolutsiooniga jäeti P. T. kassatsioonkaebusele menetlusluba andmata. 4. Kannatanu G. D. J. esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol esitas 20. novembril 2000. a Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile taotluse, milles palus kõrvaldada eksituse tõttu selle kohtu poolt 27. mail 1999. a tehtud otsusesse sattunud viga. Taotleja märkis, et Tallinna Linnakohtu 15. aprilli 1999. a otsusega tuvastatu kohaselt tekitati P. T. poolt toimepandud kuriteoga G. D. J.-le kahju summas 206 100 USD ehk 2 675 837,52 EEK. Just sellist G. D. J.-le tekitatud kahju summat on aktsepteeritud ka ringkonnakohtu kõnealuse otsuse teisel leheküljel. Kuid Ringkonnakohtu selle otsuse neljandal leheküljel on ekslikult G. D. J.-le tekitatud kahju summaks märgitud 127.753,04 EEK. Selle vea kõrvaldamist taotleski V. Viilol. 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määrusega, tuginedes KrMK §-le 336, loeti Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1999. a otsuse neljandal leheküljel märgituks, et G. D. J.-le tekitatud kahju suuruseks on 206 100 USD ehk 2 675 837,52 EEK. Menetlus Riigikohtus 6. P. T. kaitsja vandeadvokaat Jaak Kirikal esitas 14. detsembri 2000. a Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määruse peale erikaebuse, taotledes selle määruse tühistamist järgmiste põhjendustega. 6.1. Esiteks leiab kaitsja, et vaidlusalusest määrusest ei selgu, kes ja millisel alusel on püstitanud kohtuotsuse täitmise küsimuse. 6.2. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et G. D. J.-le tekitatud varalise kahju väidetavalt ekslik märkimine Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 1999. a otsuses ei ole KrMK § 336 lg-s 1 loetletud kohtuotsuse täitmisel tekkiv küsimus. Kaitsja rõhutab siinjuures, et ringkonnakohtu kõnealuses otsuse viienda lehekülje viimases lõigus on kahju kohta öeldud, et «kriminaalasja materjalidest nähtub, et esimese astme kohtul ei olnud täpseid andmeid tsiviilhagi suuruse kohta . . .». 6.3. Kolmandaks märgib kaitsja, et kuna ringkonnakohtu 27. novembri 2000. a istungile ei kutsutud ei süüdimõistetut ega tema kaitsjat, siis on vaidlustatud määrus tehtud tagaselja ja seega KrMK § 336 lg 5 nõudeid rikkudes. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja, kes toetas erikaebuses sisalduvat taotlust, samuti prokuröri, kes taotles erikaebuse rahuldamata jätmist leiab, et erikaebuse läbivaatamine kuulub Riigikohtu pädevusse kuid see tuleb jätta rahuldamata järgmistel motiividel. 7.1. AKKS § 71 lg-s 2 sätestatakse, et erikaebe korras on vaidlustatavad üksnes ringkonnakohtu poolt esmakordselt AKKS § 68 lg-s 1 loetletud küsimustes tehtud kohtumäärused. Kuni 1. septembrini 2000. a kehtinud AKKS § 71 lg 2 sõnastuse kohaselt sai aga erikaebe korras vaidlustada üksnes AKKS § 68 lg 1 p-des 1, 8 ja 9 loetletud küsimustes tehtud kohtumäärusi. Seega võib AKKS § 71 lg-s 2 sätestatu ajaloolise tõlgendamise pinnalt väita, et seadusandja tahe on liikunud suunas, et kohtumäärused, mis põhimõtteliselt on erikaebe korras vaidlustatavad, peavad olema ühe korra vaidlustatavad sõltumata sellest, kas selle määruse on teinud esimese või teise astme kohus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleks seadusandja sellise tahtega arvestada ka AKKS §-s 69 loetletud kohtumääruste puhul: ka kõigi nende kohtumääruste peale, mida ringkonnakohus on esmakordselt teinud AKKS §-s 69 loetletud küsimustes, peab saama esitada erikaebust või -protesti Riigikohtule. 7.2. Erikaebuses märgitakse põhjendatult, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määrusest ei nähtu, «kes ja mis alusel püstitas kohtuotsuse täitmise küsimuse». Seega ei nähtu kõnealusest kohtumäärusest, et sisuliselt on kohtumäärusega rahuldatud kannatanu G. D. J. esindaja vandeadvokaat Veljo Viiloli poolt 20. novembril 2000. a Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile esitatud taotlus (kriminaaltoimiku leht 184), milles paluti kõrvaldada eksituse tõttu selle kohtu poolt 27. mail 1999. a tehtud otsusesse sattunud viga. Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitmise instituudi mõtte kohaselt mida on toetanud ka kohtupraktika, võib kohus lahendada mõningaid kohtuotsuse täitmisel tõusetuvaid küsimusi ka omal initsiatiivil. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määruse tegemise ajal kehtinud KrMK § 336 lg-le 1 ja käesoleval ajal kehtivale KrMK §-le 3373 kuuluvad küsimuste hulka, mida võib kohus ja sealhulgas ka ringkonnakohus, kohtuotsuse täitmise staadiumis lahendada omal initsiatiivil, «kohtuotsuse täitmisel ilmnenud kahtlused ja ebaselgused». Kuid viimatiöeldust ei tulene, et kohtumäärusega sisuliselt taotlust lahendades võiks kohus jätta määruses taotlusele enesele osutamata. Samas siiski ei saa kohtumääruses taotlusele viitamata jätmist lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis peaks kaasa tooma kohtumääruse tühistamise. 7.3. Nõustuda ei saa erikaebuses väidetuga, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määrusega Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1999. a kohtuotsuse parandamine viisil, et selle kohtuotsuse neljandal leheküljel loeti G. D. J.-le tekitatud kahju suuruseks 206 100 USD ehk 2 675 837,52 krooni, ei oleks kuulunud KrMK § 336 lg-s 1 loetletud kohtuotsuse täitmisel tekkivate küsimuste hulka. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1999. a kohtuotsuse neljanda lehekülje teise lõigu viimane lause oli algselt kirja pandud järgmiselt. «T. K.-le tekitati korteri pantimisega kahju 127 753,04 krooni ja G. D. J.-le ehitise müümisega 127 753,04 krooni, s.o suured varalised kahjud, kuna ületavad sajakordselt kuriteo toimepanemise ajal kehtinud miinimumpalka (680 krooni)». Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates saab nii kahtlaseks kui ka ebaselguseks lugeda asjaolu, et notari tegevusega tekitatakse kahele isikule täpselt sama suur varaline kahju. Ringkonnakohus oli pädev kontrollima seda kahtlust sel ajal kehtinud KrMK § 336 lg-s 1 sätestatu korras ning samuti oli ta põhimõtteliselt pädev oma määrusega seda ebaselgust kõrvaldama. Ei saa nõustuda erikaebuses väidetuga, et sisuliselt trükivigade parandamine kohtulahendeis oleks võimalik üksnes teistmismenetluses või kohtuvigade parandamise menetluses. 7.4. Nõustuda tuleb erikaebuses märgituga, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määruse tegemisele eelnenud kohtumenetluses rikuti sel ajal kehtinud KrMK § 336 lg-s 5 sätestatut sellega, et kohtuistungile ei kutsutud süüdimõistetut – P. T.-it. Kuid siinjuures tuleb arvestada sellega, et käesoleval ajal – vastavalt AKKS § 3374 lg-le 3 – ei tuleks enam süüdimõistetut kutsuda käsitletavat liiki kohtuistungile ja süüdimõistetu osavõtt neist kohtuistungeist ei ole enam kohustuslik. Seega isegi siis kui Riigikohtu kriminaalkolleegium tunnistaks kuni 1. detsembrini 2001 kehtinud KrMK § 336 lg-s 5 sätestatu rikkumise Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määruse tegemisel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes ja tühistaks kõnealuse kohtumääruse, ei oleks ringkonnakohtus enam võimalik seda rikkumist kõrvaldada. Kooskõlas KrMK § 11 lg-ga 2 kohaldatakse kriminaalmenetluses vastava menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetluse seadust. See tähendab, et ringkonnakohtu uue määruse tegemisele eelnev menetlus saaks toimuda täpselt samamoodi nagu see on juba toimunud – ilma süüdimõistetu osavõtuta. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 72 lg-st 2 ja § 76 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: 1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. novembri 2000. a määrus, millega loeti Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1999. a kohtuotsuse 4. leheküljel G. D. J.-le tekitatud kahju suuruseks 206 100 USD ehk 2 675 837,52 krooni. 2. P. T. kaitsja vandeadvokaat Jaak Kirikali erikaebus jätta rahuldamata. Kohtumäärus jõustub 20. veebruaril 2001. aastal ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Jüri RÄTSEP Liikmed Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG