Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — 3-4-1-3-01 Järva Maakohtu taotlus Vabariigi Valitsuse 27.05.1993. a määruse nr 161 põhiseadusevastaseks tunnistamise kohta sotsiaalmaksuga maksustamise osas — RT III, 6, 62

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. veebruaril 2001 3-4-1-3-01 Järva Maakohtu taotluse tunnistada Vabariigi Valitsuse 27. mai 1993. a määrus nr 161 «Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta» põhiseadusevastaseks läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 8. veebruaril 2001. a avalikul kohtuistungil õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Aare Reenumägi ja justiitsministri esindaja Enno Loonurme osavõtul ning kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Järva Maakohtu 13. novembri 2000. a taotluse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Järva Maksuamet tegi 23. augustil 2000. a osaühingule «Folia Apteek» ettekirjutuse, milles leiti, et osaühingu poolt 1999. a töötajatele makstud isikliku auto kasutamise hüvitis kuulub maksustamisele sotsiaalmaksuga Vabariigi Valitsuse 27. mai 1993. a määruse nr 161 «Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta» (edaspidi 1993. a määrus) alusel. 2. Osaühing «Folia Apteek» esitas Järva Maksuameti ettekirjutuse peale halduskohtumenetluse korras kaebuse. Kaebaja väitis muu hulgas, et maksuamet on kohaldanud põhiseadusevastast täitevvõimu akti. Järva Maakohtu 7. novembri 2000. a otsusega tunnistati 1993. a määrus põhiseadusevastaseks sotsiaalmaksuga maksustamise osas ja jäeti kohaldamata. 3. Järva Maakohus esitas 13. novembril 2000. a Riigikohtule taotluse, milles palus tunnistada 1993. a määruse põhiseadusevastaseks sotsiaalmaksuga maksustamise osas. Õiguslik põhjendus Asjaosaliste põhjendused 4. Järva Maakohtu taotluses väidetakse, et 1993. a määrus pole kooskõlas põhiseaduse § 87 p-ga 6, mille järgi annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Seda seisukohta põhjendab halduskohus järgmiselt. 15. aprillil 1998. a vastu võetud ja 1. jaanuaril 1999. a jõustunud 1998. a sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi 1998. a sotsiaalmaksuseadus) § 3 p 1 näeb ette, et sotsiaalmaksuga ei maksustata hüvitisi isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja piirmäärades. Vabariigi Valitsus pidi selle sätte alusel määrusega kehtestama hüvitise piirmäära, mida ületav summa tuleb maksustada sotsiaalmaksuga. Vabariigi Valitsus sellist määrust 1999. aastal ei andnud. Isikliku auto ametisõitudeks kasutamise eest makstud hüvitist maksustati ka 1999. aastal sotsiaalmaksuga 1993. a määruse alusel. See määrus on alates 1. jaanuarist 1999. a sotsiaalmaksuga maksustamise osas vastuolus põhiseaduse § 87 p-ga 6. Põhiseaduse nimetatud säte tähendab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. mai 2000. a otsuse kohaselt ka seda, et Vabariigi Valitsus annab määruse selle seaduse kehtivuse ajaks, milles on määruse jaoks delegatsiooninorm. Kui uues seaduses on eelmise seadusega analoogiline delegatsiooninorm, siis tuleb ikkagi anda uus määrus, kui uue seaduse rakendussätetes ei ole sõnaselgelt ette nähtud teisiti. Kuna 1993. a määrus tunnistati Vabariigi Valitsuse 7. märtsi 2000. a määrusega nr 78 «Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäär» (edaspidi 2000. a määrus) kehtetuks, siis tuleks 1993. a määrus tunnistada põhiseadusevastaseks, mitte kehtetuks. 5. Vabariigi Valitsuse esindaja leiab, et 1998. a sotsiaalmaksuseaduse kehtivuse ajal rikkus 1993. a määruse kohaldamine õiguskindluse põhimõtet, kuigi 1998. a sotsiaalmaksuseaduses on samasisuline volitusnorm kui 1990. a sotsiaalmaksuseaduses. Seetõttu peab Vabariigi Valitsus kuni 1. märtsini 2000. a kehtinud 1993. a määrust põhiseadusevastaseks. 6. Õiguskantsler on seisukohal, et Järva Maakohtu taotlus on põhjendatud taotluses esitatud motiividel. 7. Justiitsminister leiab samuti, et Järva Maakohtu taotlus on põhjendatud selles esitatud motiividel. Täiendavalt viitab ka justiitsminister 1993. a määruse vastuolule õiguskindluse põhimõttega. Kohtukolleegiumi seisukoht 8. Maksuvaidlus, mille pinnalt algatati põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus, puudutab isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest 1999. aastal makstud hüvitise maksustamist sotsiaalmaksuga vastavalt 1993. a määrusele. 1993. a määruse andmise ajal kehtis 1990. a sotsiaalmaksuseadus. See seadus, s.h nimetatud määruse aluseks olnud delegatsiooninorm, kaotas kehtivuse 1. jaanuaril 1999, mil jõustus 15. aprillil 1998. a vastu võetud sotsiaalmaksuseadus. Hüvitise sotsiaalmaksuga maksustamise ajal kehtis 1998. a sotsiaalmaksuseadus. 9. 1998. a sotsiaalmaksuseaduse § 3 p 1 sätestas, et sotsiaalmaksuga ei maksustata hüvitisi isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja piirmäärades. Seega pidi Vabariigi Valitsus kooskõlas põhiseaduse § 87 p-ga 6 ja 1998. a sotsiaalmaksuseaduse § 3 p 1 alusel andma nimetatud korra ja piirmäärade kehtestamiseks määruse. 2000. a määrus, millega kehtestati uus kord ja uuesti sama piirmäär ning tunnistati kehtetuks 1993. a määrus, on antud tulumaksuseaduse, mitte aga 1998. a sotsiaalmaksuseaduse alusel. 10. 1998. a sotsiaalmaksuseadus ei sätestanud 1993. a määruse edasist kohaldamist 1998. a sotsiaalmaksuseaduse kehtivuse ajal. Selle seaduse § 3 p 1 sätestas delegatsiooninormi uue määruse andmiseks. 1993. a määruse kehtivus pärast delegatsiooninormi sisaldava seaduse kehtetuks tunnistamist on vastuolus põhiseaduse § 87 p 6 eesmärgiga. Põhiseaduse § 87 p-ga 6 tagatakse Riigikogu juhtiv roll õiguse kehtestamisel. 1993. a määruse kehtivus annaks Vabariigi Valitsusele võimaluse eirata neid muudatusi, mida tõi kaasa uue seaduse vastuvõtmine. Vastuolu põhiseaduse nimetatud sättega seisneb ka Riigikogu poolt Vabariigi Valitsusele antud ülesande – kehtestada isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise hüvitiste maksmise kord ja piirmäärad – täitmata jätmises. 11. 1993. a määruse kehtivus pärast delegatsiooninormi sisaldava seaduse kehtetuks tunnistamist on vastuolus ka õiguskindluse printsiibiga. 1998. a sotsiaalmaksuseaduse adressaatidel oli tulenevalt delegatsiooninormist õiguspärane ootus, et seadusega lubatud kord ja piirmäärad kehtestatakse õigel ajal. Põhimõtet, et enne delegatsiooninormi antud Vabariigi Valitsuse määruse kohaldamine rikub õiguskindlust, on selgitatud juba Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuni 1998. a otsuses (RT I 1998, 58, 939). 12. Asjaolust, et 1993. a määrus oli põhiseadusevastane või et vajalik määrus jäeti andmata, ei saa aga teha järeldust, et kõik hüvitised, mis on makstud isikliku sõiduauto kasutamise eest ajal, kui 1993. a määrus oli tunnistatud põhiseadusevastaseks või kui vastav määrus puudus, kuuluvad täies ulatuses sotsiaalmaksuga maksustamisele. Selline järeldus oleks vastuolus õiguskindluse printsiibiga. Sotsiaalmaksuga maksustamisel tuleb tunnustada maksumaksja õigust lähtuda sotsiaalmaksu tasumisel kehtetu 1993. a määrusega sätestatud piirmäärast 500 krooni kuus. Sama piirmäär on seoses tulumaksuga kehtestatud ka 2000. a määrusega. 13. Järva Maakohtu taotlus kuulub rahuldamisele. Kuna 1993. a määruse on Vabariigi Valitsus tunnistanud 1. märtsist 2000. a kehtetuks, siis piirdub kolleegium nimetatud määruse põhiseadusevastasuse tuvastamisega sotsiaalmaksuga maksustamise osas. Juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 4 lg 1 p 4, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustab: Tunnistada, et Vabariigi Valitsuse 27. mai 1993. a määrus nr 161 «Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta» oli 1. jaanuarist 1999 sotsiaalmaksuga maksustamise osas põhiseadusevastane. Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Uno LÕHMUS