Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-3-01 K. P. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi — RT III, 2001, 4, 39

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. jaanuaril 2001. a 3-1-1-3-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi vaatas 9. jaanuaril 2001. a avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K. P. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu K. P. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 19. juuni 2000. a otsusega tunnistati K. P. KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta 17. märtsil 1994. a eelneval kokkuleppel ja tegutsedes koos R. Värviga lõi Tartu 8. Keskkoolis A. H. rusikaga näkku ja jalaga kõhtu. Seejärel varastas ta avalikult A. H. taskust arvuti väärtusega 130 krooni ja koolikotist ühe ploki närimiskummi väärtusega 20 krooni. Karistuseks mõisteti K. P. üks aasta vabadusekaotust. Mõistetud karistusest loeti kantuks vahi all viibitud aeg ajavahemikus 1. kuni 8. veebruarini 1999. a ning kandmisele kuuluvaks karistuseks määrati üksteist kuud ja kakskümmend kaks päeva vabadusekaotust. Kohus vabastas K. P. KrK § 47 alusel katseajaga üheks aastaks tingimuslikult karistuse kandmisest. 2. Tartu Maakohtu 19. juuni 2000. a otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja Tanel Pürn apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja K. P. õigeksmõistmist. Apellant leidis, et isegi siis, kui kaitsealuse tegu oleks tõendatud, ei arvestanud kohus karistuse mõistmisel kohtualuse isikut, kuritegude raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid asjaolusid. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2000. a otsusega rahuldati apellatsioonikaebus osaliselt, Tartu Maakohtu 19. juuni 2000. a otsus tühistati K. P. mõistetud karistuse osas ning talle mõisteti karistuseks rahatrahv viiskümmend päevamäära, s.o viissada krooni. Menetlus Riigikohtus 4. Tartu Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2000. a otsuse peale esitas süüdimõistetu kaitsja T. Pürn kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist K. P. mõistetud lõpliku karistuse osas ja KrK § 45 alusel kaheksa eelvangistuspäeva lugemist rahatrahvina mõistetud lõpliku karistuse hulka. 5. Riigikohtu istungil toetasid nii K. P. kaitsja kui ka riigiprokurör esitatud taotlust. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et kaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-83-99 (RT III 2000, 3, 28) on asutud seisukohale, et eelvangistuses viibitud aja arvestamata jätmine rahatrahvina mõistetava karistuse hulka tähendaks põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõude rikkumist. Samuti on selles Riigikohtu lahendis märgitud, et kuna seadusandja ei ole KrK §-s 45 viidanud KrK §-le 43 lõikelise täpsusega, tuleb asuda seisukohale, et KrK § 45 kohaldamisel tuleks lähtuda ka KrK § 43 lg-s 4 sätestatud põhimõttest, et ühele vahi all viibitud päevale vastab kolm rahatrahvi päevamäära. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Täpsustada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2000. a otsust ja arvata K. P. mõistetud karistuse hulka tema poolt ajavahemikus 1. kuni 8. veebruarini 1999. a eelvangistuses viibitud aeg, mis vastab 24 (kahekümne neljale) rahatrahvi päevamäärale ja määrata K. P. lõplikuks karistuseks 26 (kakskümmend kuus) rahatrahvi päevamäära (s.o kakssada kuuskümmend krooni). 2. Mõista K. P. välja kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu advokaadi esinemise eest Riigikohtus summas 495 kr 60 s (nelisada üheksakümmend viis krooni ja kuuskümmend senti). Kohtuotsus jõustub 19. jaanuaril 2001. aastal, on lõplik ega ole edasikaevatav. Eesistuja Ott JÄRVESAAR Liikmed Lea KIVI Eerik KERGANDBERG 6.02.2013 8:55 Isikuandmed asendatud initsiaalidega. Alus: „Riigi Teataja seaduse“ § 4 lõige 3 ja Riigikohtu 05.02.2013 kiri nr 6-1/13-96.