Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-2-01 D. K. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 2 järgi — RT III, 2001, 4, 38

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. jaanuaril 2001. a 3-1-1-2-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium, koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep, vaatas 9. jaanuaril 2001. a avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. K. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu D. K. kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega tunnistati D. K. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p 2 järgi kuue aasta vabadusekaotusega; KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi kahe aasta vabadusekaotusega; KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ühe aasta vabadusekaotusega; KrK § 143 lg 2 p 2 järgi ühe aasta vabadusekaotusega ning KrK § 207 lg 1 järgi ühe aasta vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti D. K. lõplikuks karistuseks kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. 2. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsuse peale esitas D. K. apellatsioonikaebuse, milles ta vaidlustas süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p 2; § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3; § 143 lg 2 p 2 ja § 207 lg 1 järgi. 3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 2000. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu otsus muutmata ja D. K. apellatsioonikaebus rahuldamata. 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 2000. a otsuse peale esitas süüdimõistetu D. K. kassatsioonkaebuse, milles ta vaidlustas süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p 2 järgi, paludes temale inkrimineeritud teod ümber kvalifitseerida KrK § 139 lg 2 järgi. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2000. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu 7. aprilli 2000. a otsus D. K. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 141 lg 2 p 2 järgi ning karistuse mõistmises KrK § 40 lg 1 järgi. Kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. 6. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2000. a otsusega rahuldati D. K. apellatsioonikaebus osaliselt. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsus tühistati D. K. süüdimõistmises KrK § 141 lg 2 p 2 järgi, KrK § 40 lg 1 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas ja sundraha väljamõistmise osas. 6.1. D. K. KrK § 141 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistus kvalifitseeriti ümber ja ta tunnistati süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p 2 järgi. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega D. K. mõistetud karistused – KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kaks aastat vabadusekaotust ning KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi üks aasta vabadusekaotust – jättis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium muutmata. KrK § 40 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskema karistusega ning D. K. lõplikuks karistuseks mõisteti kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK § 45 alusel loeti karistusest kantuks vahi all viibitud aeg 14. veebruarist 1999. a kuni 4. oktoobrini 2000. a, s.o. üks aasta seitse kuud ja kakskümmend päeva. Seisuga 4. oktoober 2000. a jäi D. K. mõistetud karistusest kanda neli kuud ja kümme päeva vabadusekaotust. 6.2. Karistuse mõistmisel võttis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arvesse, et D. K. oli juba Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega süüdi tunnistatud KrK § 139 lg 2 p-de 2, 3 ja § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi ning nende kuritegude eest mõistetud karistused oli Riigikohus jätnud muutmata. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et uute kuritegude lisandudes antud paragrahvide järgi ei ole võimalik nende paragrahvide eest mõistetud karistust suurendada. Ühe paragrahvi järgi kvalifitseeritud kuriteod ei kuulu eraldi karistamisele. 7. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2000. a määrusega parandati 4. oktoobri 2000. a kohtuotsuse resolutiivosa kuuendat lõiget. KrK § 45 alusel loeti D. K. karistusest kantuks vahi all viibitud aeg 14. veebruarist 1999. a kuni 25. juulini 1999. a ning 14. septembrist 1999. a kuni 4. oktoobrini 2000. a, s.o. üks aasta, kuus kuud ja kaks päeva. Seisuga 4. oktoober 2000. a loeti D. K. kandmata karistuseks viis kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vabadusekaotust. Menetlus Riigikohtus 8. Viru Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2000. a otsuse peale esitas riigiprokurör Jaan Naaber kassatsioonprotesti, milles taotleb kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ringkonnakohtu otsuse tühistamist D. K. karistuse mõistmise ja kandmisele kuuluva karistuse osas ning kriminaalasja saatmist selle osas uueks arutamiseks teise astme kohtule teises kohtukoosseisus. Kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu taotleb prokurör ka Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2000. a määruse tühistamist. 8.1. Kassatsiooniprotesti kohaselt on Viru Ringkonnakohtu järeldused, et uute kuriteoepisoodide lisandudes KrK § 139 lg 2 ja § 140 lg 2 järgi ei ole võimalik nende paragrahvide eest maakohtu poolt mõistetud karistust suurendada ning et ühe paragrahvi järgi kvalifitseeritud kuriteod ei kuulu eraldi karistamisele, vastuolus KrK § 40 lg 3 sisuga. Kassaator leiab, et alates 5. veebruarist 1996. a võimaldab KrK § 40 lg 3 varem mõistetud karistuse ärakandmata osa liita hiljem mõistetud karistusega juhtudel, kui on tegemist nn hiljem tuvastatud konkurentsiga eriosa sama paragrahvi piires. Kassaatori arvates on antud olukorras tegemist just sellise juhuga ning ringkonnakohtul ei olnud mingit takistust mõista D. K. täiendavalt süüks arvatud kuriteoepisoodide eest karistus ning liita see osaliselt või täielikult varem mõistetud karistusele või lugeda mõistetud karistused kaetuks varem mõistetud raskema karistusega. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on nende kuritegude eest, milles ta ise D. K. süüdi tunnistas, jätnud karistuse hoopis mõistmata ning on lõpliku karistuse mõistmisel KrK § 40 lg 3 asemel ekslikult kohaldanud KrK § 40 lg 1 sätteid. 8.2. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et antud juhul tuleb karistuste liitmisel kasutada nn karistuse katmise printsiipi, kuna vastasel juhul halveneks kohtualuse seisund tema enda kaebuse alusel. Kassaator peab märgitud väidet vastuolus olevaks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-3-96 A. M. süüdistusasjas väljendatud seisukohaga, mille kohaselt kohtualuse seisund ei halvene seni, kuni lõplik karistus ei ületa varem mõistetud lõplikku karistust. Kassaatori arvates oli ringkonnakohus D. K. karistuse mõistmisel seotud üksnes esimese astme kohtu poolt mõistetud lõpliku karistusega – kuue aasta vabadusekaotusega. 8.3. Kassaator leiab, et Viru Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2000. a määrus on ebaseaduslik, kuna määruses käsitletu – kandmata karistusaja suurendamine – ei kuulu KrMK § 336 lg-s 1 sätestatud loetelu hulka. Kassatsioonprotesti kohaselt ei olnud antud juhul tegemist otsuse täitmisel ilmnenud kahtluse või ebaselgusega, vaid kohtu poolt kohtuotsuse tegemisel tehtud vea parandamisega kohtualuse kahjuks, mida saab teha aga üksnes kassatsiooni korras. 9. Kohtuistungil prokurör toetas kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja toetas kassatsioonprotesti osaliselt ja taotles Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2000. a määruse tühistamist protestis toodud motiividel. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2000. a otsuse osas taotles kaitsja kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist ja kohtuotsuse muutmata jätmist. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonprotest on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Viru Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2000. a otsus D. K. süüdistusasjas tuleb tühistada karistuse mõistmisel kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning 16. oktoobri 2000. a määrus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 11. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt D. K. suhtes KrK § 40 ja § 45 sätete ebaõiges kohaldamises. 11.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti asunud seisukohale, et tal puudus võimalus D. K. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a kohtuotsusega KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, ja 3 ning § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud karistuste muutmiseks. D. K. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 143 lg 2 p 2 ning § 207 lg 1 järgi oli nimetatud maakohtu otsus Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 2000. a ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2000. a kohtuotsustega jäetud muutmata ning seega oli maakohtu otsus selles osas 4. oktoobriks 2000. a seadusjõus. Jõustunud kohtuotsust on aga võimalik uuesti läbi vaadata vaid Riigikohtu poolt kassatsioonimenetluse, kohtuvigade parandamise või teistmise korras. Seega leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtul puudus alus uuesti kaaluda, kas muuta Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega D. K. KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 143 lg 2 p 2 ning § 207 lg 1 järgi mõistetud karistusi või mitte. Eeltoodust tulenevalt puudus ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus veel kord otsustada, et Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega D. K. KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud karistused tuleb jätta muutmata. 11.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et käesoleval juhul ei kuulu ühe paragrahvi järgi kvalifitseeritud kuriteod eraldi karistamisele. Selline ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus KrK § 40 lg 1 ja lg 3 sätetega. Vastuolu KrK § 40 lg 1 sätetega seisneb selles, et kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 4. oktoobril 2000. a ei olnud D. K. veel nendes kuritegudes, mis süüdistuses olid kvalifitseeritud KrK § 141 lg 2 p 2 järgi ja millised ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kvalifitseeris ümber KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p 2 järgi, süüdi mõistetud. Sama sätte kohaselt tuleb sellisel juhul kohtul mõista karistus eraldi iga kuriteo eest ning mõista seejärel lõplik karistus kuritegude kogumi eest. Ringkonnakohus jättis aga D. K. KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistused üldse mõistmata. Vastuolu KrK § 40 lg 3 sätetega seisneb selles, et kuriteod KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p 2 järgi, milles ringkonnakohtu kriminaalkolleegium D. K. süüdi tunnistas, olid toime pandud enne teiste kuritegude osas 31. jaanuaril 2000. a süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Seejuures oli kohtuotsus teiste kuritegude osas ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks juba jõustunud. 11.3. Eeltoodust tulenevalt tulnuks ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas mõista D. K. karistus järgmiselt: 11.3.1. Liita esmalt D. K. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a kohtuotsusega KrK § 141 lg 2 p 2, § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3; § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, KrK § 143 lg 2 p 2 ning KrK § 207 lg 1 järgi mõistetud karistused KrK § 40 lg 1 alusel. 11.3.2. Seejärel mõista D. K. karistused kuritegude eest, milles ta sama kohtuotsusega süüdi mõisteti, s.o KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p 2 järgi ning liita need karistused omakorda KrK § 40 lg 1 alusel. 11.3.4. Lõpuks mõista D. K. lõplik karistus kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 3 järgi, liites mõlemad KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud karistused. Lõpliku karistuse mõistmisel tuleb jälgida, et mõistetud karistus ei oleks suurem Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a kohtuotsusega D. K. mõistetud lõplikust karistusest, s.o kuuest aastast vabadusekaotusest. 11.4. KrK § 45 sätete ebaõige kohaldamine seisneb ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt D. K. eelvangistusaja ebaõiges arvestamises. Toimiku materjalidest nähtub, et D. K. on kinni peetud ja vahi alla võetud 14. veebruaril 1999. a (tl 139, 148) ning vabastatud vahi alt seoses tõkendi muutmisega 23. juulil 1999. a (tl 215, 216). Nii on see fikseeritud ka Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a kohtuotsuses ning selles osas ei ole seda kohtuotsust tühistatud. Uuesti on D. K. kinni peetud 14. septembril 1999. a (tl 226) ning võetud vahi alla 15. septembril 1999. a (tl 242). Seega ei vasta tegelikkusele ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas märgitu, et KrK § 45 alusel tuleb lugeda D. K. karistusest kantuks vahi all viibitud aeg 14. veebruarist 1999. a kuni 4. oktoobrini 2000. a, see on üks aasta seitse kuud ja kakskümmend päeva. Sellest tulenevalt on kohtuotsuses ebaõigesti arvestatud ka seisuga 4. oktoober 2000. a D. K. kandmisele kuuluv karistuse aeg. 12. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb KrMK § 336 ebaõiges kohaldamises 16. oktoobri 2000. a määruse tegemisel. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 16. oktoobri 2000. a määruses õigesti tuvastanud, et 4. oktoobril 2000. a tehtud kohtuotsuses on tehtud viga ja ebaõigesti arvestatud D. K. eelvangistuses viibimise aeg ning sellest tulenevalt ei ole õige ka kohtuotsuse tegemise ajast kandmisele kuuluva karistuse aeg. Samas on ringkonnakohus ekslikult asunud seisukohale, et tal on õigus ise seda viga parandada KrMK § 336 korras määruse tegemisega. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määrus on ebatäpne ka seetõttu, et selles ei ole tehtud viidet KrMK §-le 336 lõikelise täpsusega. KrMK § 336 on kohaldatav vaid kohtuotsuse täitmisel tekkivate küsimuste otsustamisel, kusjuures nende küsimuste loetelu on toodud sama paragrahvi lõigetes 1, 3, 31 6 ja 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi nimetatud lõigetes loetletud juhtumiga ning seetõttu puudus ringkonnakohtul õigus nimetatud määruse tegemiseks, millega sisuliselt pikendati D. K. karistuse kandmise aega ühe kuu ja kaheksateistkümne päeva võrra. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on määruse tegemisel rikkunud ka KrMK § 336 lg 5 nõudeid, kuna toimikust ei nähtu, et kohtuistungile oleks kutsutud süüdimõistetu ega selgitatud kas ta soovib endale ka kaitsjat. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eespool toodud eksimused kogumis tuleb AKKS § 39 lg 4 alusel tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse tühistamise. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2000. a otsus D. K. süüdistusasjas karistuse mõistmise osas, KrK § 45 alusel eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka ja kandmisele kuuluva karistuse tähtaja arvestamise osas. Saata selles osas kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2000. a määrus D. K. süüdistusasjas. 3. Kassatsioonprotest rahuldada. 4. Välja mõista D. K. riigieelarve tuludesse 840 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 19. jaanuaril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Ott JÄRVESAAR Jüri RÄTSEP