Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-112-00 T. T. süüdistuses KrK § 204 lg 3 ja § 176^2 järgi — RT III, 2001, 2, 17

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. detsembril 2000. a 3-1-1-112-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. T. õigeksmõistmises KrK § 204 lg 3 ja § 1762 järgi. Kohtuistungist 21. novembril 2000. a võttis menetlusosalisena osa vandeadvokaat Jüri Aland. Asjaolud ja menetluse käik 1. Lääne-Viru Maakohtu 2. juuni 2000. a otsusega tunnistati T. T. süüdi KrK § 204 lg 3 ja § 1762 järgi ja talle mõisteti karistuseks vastavalt kaheksa ja kümme kuud vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kümme kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 204 lg 3 järgi tunnistati kohtualune süüdi selles, et omades kehtivat halduskaristust HÕS § 96 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis 16. märtsil 1999. a, juhtis ta 21. veebruaril 2000. a ja 21. märtsil 2000. a taas alkoholijoobes olles mootorsõidukit. KrK § 1762 järgi tunnistati kohtualune süüdi selles, et olles Lääne-Viru Maakohtu 6. septembri 1999. a otsusega karistatud KrK § 204 lg 3 järgi rahatrahviga 3690 krooni ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega üheks aastaks, eiras ta tahtlikult 17. septembril 1999. a jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsust, juhtides 21. veebruaril 2000. a ja 21. märtsil 2000. a alkoholijoobes olles mootorsõidukit. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse T. T., milles ta taotles mõistetud karistuse tingimuslikku mittekohaldamist. 3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 2000. a otsusega tühistati maakohtu otsus kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja kohtualune mõisteti talle esitatud süüdistustes õigeks. Kohus nõustus sellega, et T. T-l on kehtiv halduskaristus HÕS § 96 lg 2 järgi, kuid märkis, et selle alusel karistati kohtualust kriminaalkorras juba 6. septembril 1999. a ning karistuseks mõistetud rahatrahv on kohtualusel ka tasutud. Kriminaalkolleegium viitas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 23, mille kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Seega ei saanud 16. märtsil 1999. a mõistetud halduskaristus kaasa tuua uut kriminaalkuriteo koosseisu, sest see karistus sisaldub teises kuriteokoosseisus, milles T. T. on juba süüdi mõistetud. Veel märkis kohus, et 21. veebruaril 2000. a alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ei järgnenud T. T. suhtes halduskorras karistamist. Seega ei saa 21. märtsil 2000. a mootorsõiduki juhtimist alkoholijoobes käsitada kriminaalkuriteona. Kriminaalkolleegium ei nõustunud kohtualuse süüdimõistmisega KrK § 1762 järgi. Lääne-Viru Maakohtu 6. septembri 1999. a otsusega mõistetud rahatrahv on kohtualusel tasutud, seega ei saa rääkida kohtuotsuse tahtlikust mittetäitmisest. Kriminaalasjast ei nähtunud samuti, milline kohtuotsuse osa on täitmisele pööratud ja mida T. T. ei täitnud. Kohtualuselt võeti juhiload ära juba 10. aprillil 1999. a, seega ei saanudki ta neid enam rohkem ära anda. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest esitati kohtualusele süüdistus KrK § 204 lg 3 järgi ning sama süüdistust teist korda kasutades KrK § 1762 järgi on tegemist Eeesti Vabariigi põhiseaduse § 23 rikkumisega. Menetlus Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Rita Hlebnikova, milles ta taotleb õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks läbivaatamiseks saatmist samale kohtule teises kohtukoosseisus. 4.1. Kassaatori väite kohaselt ei oma tähtsust, et 21. veebruaril 2000. a joobnuna mootorsõiduki juhtimine oli juba teistkordne 16. märtsil 1999. a määratud halduskaristuse kehtivuse ajal ning viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-23-00, mille kohaselt KrK § 204 lg 3 objektiivsesse külge kuulub ühekordne mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Kassaatori arvates pole mingit alust asuda seisukohale, nagu tühistanuks kohtualuse 6. septembril 1999. a kriminaalkorras karistamine temale eelnevalt määratud halduskaristuse. 4.2. Kassaator leiab, et joobnuna mootorsõiduki juhtimise näol on tegemist iseseisva kuriteokoosseisuga, kuna T. T. ei täitnud sellega tahtlikult täitmisele pööratud kohtuotsust, rikkudes 6. septembri 1999. a kohtuotsusega temale lisakaristusena mõistetud mootorsõiduki juhtimise keeldu. Protestis leitakse, et eelkõige tuleb T. T. käitumises näha just kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse mittetäitmist. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja seletuse, leiab, et kassatsioonprotest on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 5.1. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et 16. märtsil 1999. a mõistetud halduskaristus ei saa kaasa tuua uut kuriteokoosseisu, kuna see karistus on esitatud teises kuriteokoosseisus, milles T. T. on juba süüdi mõistetud. Nimetatud väide ei ole kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-23-00 (RT III 2000, 8, 79) asutud seisukohale, et KrK § 204 lg 3 järgi vastutab erisubjekt. KrK § 204 lg 3 objektiivsesse külge kuulub sel juhul ühekordne mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kuid selle eest järgneb kriminaalvastutus üksnes juhul, kui kuriteo subjektiks on isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kriminaalasjas vastab nendele tunnustele ka T. T. Toodud käsitlusviisi on edasi arendatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2000. otsuses 3-1-1-103-00 (RT III 2000, 30, 324), mille kohaselt KrK § 204 lg 3 järgi on erisubjekti staatus piiritletud üksnes halduskaristuse kehtimisega ja isiku kriminaalkorras karistamine halduskaristuse kehtivuse ajal erisubjekti staatust ei lõpeta. Seega on ekslik ringkonnakohtu väide, nagu oleks T. T. karistamine kriminaalkorras 6. septembri 1999. a otsusega tühistanud tema halduskorras karistamise 16. märtsil 1999. a ja et seetõttu ei oleks saanud seda halduskaristust enam arvestada Lääne-Viru Maakohtu 2. juuni 2000. a otsuses T. T. süüditunnistamisel KrK § 204 lg 3 järgi. 5.2. Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu motivatsiooni ja arusaamadega T. T. õigeksmõistmises KrK § 1762 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-103-00 on asutud seisukohale, et teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise õiguse äravõtmine, samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmise otsus kuuluvad täitmisele ilma täitevosakonna vahenduseta ja nende täitmisel ei peeta võimalikuks ning vajalikuks teiste asutuste vastavat tegevust, s.o neid täidavad süüdimõistetud ise. KrK § 1762 süstemaatilise tõlgendamise tulemusena leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et selles paragrahvis sisustatakse kohtuotsuse täitmise pööramise mõistet laiemalt, kui seda on tehtud KrMK § 329 lg-s 3. Jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramine KrMK § 329 lg 3 mõttes on üksnes puhttehnilise iseloomuga meetmeks, mille kasutamisest või mittekasutamisest ei saa sõltuda vajadus tagada kohtuotsuse täitmist KrK §-s 1762 sätestatud kriminaalõigusliku meetme abil. 5.3. Viru Ringkonnakohus on asunud väärale arvamusele, et T. T-le Lääne-Viru Maakohtu 6. septembri 1999. a otsusega mõistetud karistuseks oli rahatrahv ja juhilubade äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et lisaks rahatrahvile võeti süüdimõistetult ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks, mis tähendab seda, et isikul ei ole aasta kestel õigust juhtida mootorsõidukit sõltumata sellest, kas ta on juhiload ära andnud või mitte. Kriminaalkolleegium leiab, et KrK § 204 lg-s 3 sätestatud sanktsiooni eesmärgiks on eelkõige isikule tema eelnevast käitumisest tulenevalt keelu kehtestamine teatud aja jooksul mootorsõiduki juhtimiseks, mitte aga ainult seda õigust tunnistava dokumendi äravõtmine. Juhtimiskeeld karistusena on täidetav süüdimõistetu enda poolt. Sellest tulenevalt on ainetu ringkonnakohtu seisukoht, et kohtualuselt oli juhiload juba ära võetud ja ta ei saanudki neid enam ära anda. 5.4. Ekslik on Viru Ringkonnakohtu väide, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest esitati kohtualusele süüdistus KrK § 204 lg 3 järgi ning sama süüdistust teist korda kasutades KrK § 1762 järgi on tegemist Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 rikkumisega. Kui ühe teoga rikutakse mitut õigushüve, mis on sätestatud erinevates kriminaalkoodeksi eriosa kuriteokoosseisudes ning need ei ole ühe koosseisu poolt hõlmatud, kvalifitseeritakse need teod ideaalkonkurentsist lähtuvalt eraldi. Antud kriminaalasjas rikuti kahte eraldi õigushüve – ühelt poolt avalikku korda ja ühiskondlikku julgeolekut (KrK § 204 lg 3), teisalt õigusemõistmist (KrK § 1762) – ning kuriteod on õigesti kvalifitseeritud erinevate kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 2000. a otsus T. T. õigeksmõistmises KrK §-de 204 lg 3 ja 1762 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. 2. Kassatsioonprotest rahuldada. 3. Mõista T. T-lt välja kaitsjatasu 1115,10 krooni riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 22. detsembril 2000. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Jüri ILVEST Lea KIVI