Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-120-00 D. K. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6, § 195 lg 3 ning § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi — RT III, 2001, 2, 15

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. detsembril 2000. a 3-1-1-120-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 28. novembril 2000. a avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. K. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6, § 195 lg 3 ning § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Tatjana Tamm. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 9. mai 2000. a otsusega tunnistati D. K. süüdi KrK § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6 järgi ja karistati vabadusekaotusega viieks aastaks ning KrK § 195 lg 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 40 lg 1 järgi mõisteti D. K-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. D. K. tunnistati süüdi veel KrK § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi, kuid vabastati karistusest KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel seoses kuriteo aegumisega. 1.1. D. K. tunnistati KrK § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6 järgi süüdi selles, et ta 24. juunil 1998. aastal kella 04 ja 05 vahel Harju maakonnas S vallas X külas, olles alkoholijoobes, tekitas huligaansel ajendil M. S-ile tahtlikult eluohtliku kehavigastuse, lüües teda noaga rindkeresse, ning selles, et ta pärast M. S-ile üliraske kehavigastuse tekitamist tekitas huligaansel ajendil tahtlikult eluohtliku kehavigastuse V. P-le seoses viimase poolt ühiskondliku kohustuse – huligaansuse tõkestamise ning kallaletungijate kinnipidamise – täitmisega, lüües teda mitmel korral noaga kõhtu. 1.2. D. K. tunnistati KrK § 195 lg 3 järgi süüdi selles, et ta sama ajal ning samas kohas, olles alkoholijoobes, koos A. K-ga rikkus jämedalt avalikku korda ning väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu tegevusega, mis oma sisult oli eriti jõhker ning mis seisnes alaealiste M. S-i ja A. P. jalgadega peksmises ja neile kergete kehavigastuste tekitamises. Pärast seda ründas ta koos A. K-ga nende huligaanset tegevust tõkestama asunud V. B-d. Ründamise käigus kasutas D. K. nuga ja tekitas V. B-le kerge kehavigastuse. 2. Harju Maakohtu 9. mai 2000. a otsuse peale esitasid apellatsioonikaebused kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ning kannatanud V. B. ja V. P. Kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist D. K. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6 järgi. Samuti leidis kaitsja, et D. K. tegevus V. B. suhtes tuleks kvalifitseerida KrK § 113 järgi ja lõpetada selles osas kriminaalasja menetlus seoses kannatanu leppimisega ning V. P. suhtes toimepandu tuleks kvalifitseerida KrK § 110 järgi. D. K-le lõpliku karistuse mõistmisel palus kaitsja kohaldada KrK § 47 sätteid. Süüdimõistmises KrK § 195 lg 3 järgi leidis kaitsja, et kohus on alusetult laiendanud D. K. süüdistust ja mõistnud ta süüdi huligaansuse toimepanemises ka V. P. suhtes, kuid selle kannatanu osas ei ole huligaansuse süüdistust kaitsealusele esitatud. Kannatanud V. B. ja V. P. taotlesid D. K-le kergema karistuse määramist. A. Kugappi osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. 3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 2000. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 9. mai 2000. a otsus D. K. suhtes muutmata ning kaitsja L. Olovjanišnikovi ja kannatanute apellatsioonikaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on andnud D. K. käitumisele õige juriidilise hinnangu, lähtudes talle esitatud süüdistuse sisust. Kohtukolleegium asus seisukohale, et kannatanute poolt apellatsioonikaebustes välja toodud ning varasematest ütlustest erinevad väited ei anna alust D. K. käitumise kvalifitseerimiseks KrK § 110 järgi, samuti puudub alus käsitleda D. K. tegevust V. B. suhtes eraldi kuriteona KrK § 113 järgi. Ringkonnakohus tunnistas, et maakohus on tõendeid kogumis hinnates tulnud õiguspärasele järeldusele, et D. K. tekitas M. S-ile tahtlikult üliraske kehavigastuse. Kohtukolleegium pidas alusetuks apellandi väidet selle kohta, et maakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel kohtualusel varasema karistatuse puudumist. Menetlus Riigikohtus 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonikaebuse süüdimõistetu D. K. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist D. K. süüdimõistmise osas nii KrK § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6 kui ka § 195 lg 3 järgi, samuti karistuse mõistmise osas ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Taotlust põhjendab kaitsja kohtu poolt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. 4.1. Kassaator väidab endiselt, et kohus on D. K-le KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistust kunstlikult laiendanud, sest V. P. suhtes toimepandut ei ole süüdistuses huligaansusena kvalifitseeritud. Seega on kohus rikkunud KrMK § 215 lg 1 nõudeid ning väljunud esitatud süüdistuse piiridest. 4.2. Kassaator ei nõustu kaitsealuse poolt V. P. ja V. B. suhtes toimepandu kvalifitseerimisega KrK § 195 lg 3 järgi, kuna nemad ilmusid sündmuskohale siis, kui D. K. eelmine tegevus oli lõppenud. Nende suhtes puudus D. K. käitumises huligaanne motiiv. V. P. suhtes tegutses D. K. hädakaitse seisundis, ületades seejuures hädakaitse piire. Arvestades V. P-le tekitatud kehavigastuste raskust, on D. K. tegevus tema suhtes kvalifitseeritav KrK § 110 järgi. Samadel motiividel tuleks D. K. tegevus V. B. suhtes kvalifitseerida KrK § 113 järgi. 4.3. Kassaator leiab, et Harju Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, mis käsitlevad D. K. tahtluse tõendatust M. S-ile üliraske kehavigastuse tekitamise osas. Kassaator ei nõustu põhimõtteliselt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt isik, tegutsedes konkretiseerimata kaudse tahtlusega, kannab vastutust faktiliselt tekitatud kehavigastuste eest. Kassaator väidab, et asja arutamisel maakohtus ei ole käsitletud tahtluse laadi. Samuti ei ole kassaatori arvates välistatud, et D. K. tekitas M. S-ile üliraske kehavigastuse ettevaatamatuse tõttu. Sellest tulenevalt tuleks süütuse presumptsioonist lähtudes kaitsealuse tegevus kvalifitseerida KrK § 111 järgi ja on võimalik selle ideaalkogum KrK § 195 lg-ga 3. 4.4. Kassaator jääb seisukoha juurde, et arvestades D. K. isikut, tema puhtsüdamlikku kahetsust ja kahju hüvitamist võib temale karistuse mõistmisel kohaldada KrK § 47 sätteid. 5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotles selle rahuldamata jätmist. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks ega muutmiseks, kuid tingivad AKKS § 63 p 5 alusel maakohtu otsusesse täpsustuse tegemise, mis ei halvenda süüdimõistetute olukorda. 6.1. Harju Maakohtu otsuses (kd 3 tl 128) on fikseeritud, et kohtualuste poolt B. ja P. peksmine on õigesti kvalifitseeritud kuritahtliku huligaansusena huligaanset tegevust tõkestavale isikule vastuhakkamise tunnusel. Ringkonnakohus on selles osas asunud seisukohale, et apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu laiendaks nimetatud lause kohtualuse süüdistust, ei ole põhjendatud ega tingi seadusliku kohtuotsuse tühistamist (kd 3 tl 167). Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline seisukoht, mis pealegi on motiveerimata, ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kohtualustele D. K-le ja A. Kugappile KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistustes ei ole neid süüdistatud V. P. peksmises (vt kd 2 tl-d 167–168 ja 185–186 ning kd 3 tl-d 80 ja 81). V. P. osas on esitatud süüdistus vaid D. K.le KrK § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6 järgi (vt kd 2 tl 185–186). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et eeltoodu ei tingi kohtuotsuse tühistamist, kuid samas leiab, et AKKS § 63 p 5 alusel tuleb Harju Maakohtu otsusesse teha täpsustus ja sõnastada kohtuotsuse kuuenda lehekülje teise lõigu viimane lause järgmiselt: V. B. peksmine on õigesti kvalifitseeritud kuritahtliku huligaansusena huligaanset tegevust tõkestavale isikule vastuhakkamise tunnusel. 6.2. Kaitsja väite osas, et tema arvates jõudsid V. P. ja V. B. sündmuskohale pärast seda, kui D. K. huligaanne käitumine oli lõppenud, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et selline väide on vastuolus kohtuotsustega tuvastatud faktiliste asjaoludega. AKKS § 65 lg 4 kohaselt puudub aga Riigikohtul õigus faktiliste asjaolude tuvastamiseks. Samal põhjusel ei kuulu rahuldamisele ka kaitsja taotlus D. K. tegevuse kvalifitseerimiseks V. P. suhtes KrK § 110 järgi ja V. B. suhtes KrK § 113 järgi. 6.3. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuses esitatud taotlus D. K. poolt M. S-ile kehavigastuse tekitamise kvalifitseerimiseks üliraske kehavigastuse tekitamisena ettevaatamatuse tõttu, s.o KrK § 111 järgi ning on võimalik selle ideaalkogum KrK § 195 lg-ga 3, mistõttu eraldi KrK § 111 järgi kvalifitseerimine ei ole vajalik. Taotlus on vastuolus kohtuotsustega tuvastatuga, mille kohaselt D. K. pani kogu tegevuse, mis on kvalifitseeritud KrK § 195 lg 3 ja § 107 lg 2 p-de 2, 3 ja 6 järgi, toime tahtlikult. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult oma otsuses märkinud, et D. K. tekitas M. S-ile noaga tahtlikke vigastusi. Õige on ka see, et sellisel juhul võib süüdlane tagajärje, s.o kehavigastuse konkreetse raskusastme suhtes tegutseda otsese või kaudse tahtlusega. Tegutsemisel konkretiseerimata kaudse tahtlusega kannab süüdlane vastutust faktiliselt saabunud tagajärje tahtliku tekitamise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub alus asuda selles küsimuses teistsugusele seisukohale. 6.4. Kassatsioonkaebuses toodu ei anna alust D. K-le mõistetud karistuse muutmiseks ega tema karistusest tingimuslikult vabastamiseks KrK § 47 alusel. Vastavalt KrK § 47 lg-s 1 sätestatule võib kohus isikut tingimuslikult vabadusekaotuse kandmisest vabastada, kui ta ei pea selle ärakandmist süüdimõistetu poolt otstarbekaks, kuid see ei ole kohtu kohustus. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, et kohtud oleksid D. K. vabadusekaotuse kandmisest tingimuslikult mitte vabastades rikkunud kriminaalseadust, mis annaks Riigikohtu kriminaalkolleegiumile AKKS § 64 p 2 alusel põhjust selles osas kohtuotsuste tühistamiseks või muutmiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-dest 1 ja 5 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 2000. a otsus ja Harju Maakohtu 9. mai 2000. a otsus D. K. süüdistusasjas sisuliselt muutmata. 2. Teha Harju Maakohtu 9. mai 2000. a otsusesse D. K. ja A. K. süüdistusasjas täpsustus ja sõnastada kohtuotsuse kuuenda lehekülje teise lõigu viimane lause järgmiselt: V. B. peksmine on õigesti kvalifitseeritud kuritahtliku huligaansusena huligaanset tegevust tõkestavale isikule vastuhakkamise tunnusel. 3. V. K. kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 4. Välja mõista D. K-lt riigieelarve tuludesse 1115 krooni 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 13. detsembril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Ott JÄRVESAAR Jüri RÄTSEP