Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-15-00 S. A. süüdistuses KrK § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning VNFSV KrK § 102 p a järgi — RT III, 2000, 29, 314

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. detsembril 2000. a 3-1-3-15-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas 21. novembril 2000. a toimunud avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja S. A. süüdistuses KrK § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning VNFSV KrK § 102 p a järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa S. A. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel. Asjaolud ja menetluse käik 1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et S. A. mõisteti Leningradi Oblastikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1990. a otsusega süüdi ja teda karistati VNFSV KrK § 149 lg 1 järgi paranduslike töödega kuueks kuuks ühes tema töötasust 20% kinnipidamisega riigituludesse, VNFSV KrK § 146 lg 2 p-de a, b ja d järgi 12-aastase vabadusekaotusega koos vara konfiskeerimisega ning VNFSV KrK § 102 p a järgi vabadusekaotusega 15 aastaks, millest 5 esimest aastat kuulus kandmisele türmis. KrK § 40 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, 15 aastat vabadusekaotust, millest 5 esimest aastat kuulus kandmisele türmis, ülejäänud karistus kuulus kandmisele range režiimiga parandusliku töö koloonias, koos vara konfiskeerimisega. VNFSV KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele Dno Linna Rahvakohtu 1. augusti 1988. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti S. A.le 15 aastat vabadusekaotust, millest 5 esimest aastat kuulus kandmisele türmis, ülejäänud karistus kuulus kandmisele range režiimiga parandusliku töö koloonias, koos lisakaristusena vara konfiskeerimisega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 19. veebruar 1990. a. Sama otsusega tunnistati süüdi A. K., kuid tema osas ei ole kohtuotsust Riigikohtusse edasi kaevatud. S. A. tunnistati süüdi selles, et ta 17. veebruaril 1990. a, olles varustatud kööginoaga, koos A. K-ga, kellel oli kaasas haamer, istusid N-s autosse VAZ 2103, riikliku numbrimärgiga xxx EA, mida juhtis N. A., ja sõitsid Leningradi oblastisse K rajooni P külla, kus auto hõivamise eesmärgil panid N. A. suhtes toime röövkallaletungi, mille käigus lõid kannatanut noaga pähe ning haamrilöökidega kaela ja rindkerepiirkonda. Seejärel tirisid nad kannatanu autost välja ning lükkasid ta veega täidetud kraavi, kus kannatanu uppus. Süüdimõistetud hõivasid N. A. auto ning selles olnud isikliku vara ning põgenesid sündmuskohalt. S. A. ja A. K. mõisteti süüdi veel selles, et nad 18. veebruaril 1990. a panid kannatanu N. A. auto põlema ning tekitasid sellega viimasele olulise kahju. 2. VNFSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 1990. a määrusega jäeti Leningradi Oblastikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1990. a otsus muutmata. Praegu kannab S. A. karistust Murru Vanglas. 3. Seoses ««ENSV Kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni – Kriminaalkoodeksi» vastuvõtmisega kvalifitseeris Tallinna Linnakohus oma 15. septembri 1992. a määrusega S. A. poolt toime pandud kuritegusid alljärgnevalt: VNFSV KrK § 149 lg 1 KrK § 144 järgi, VNFSV KrK § 146 lg 2 p-d a, b ja d KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Määrusega jäeti kohtuotsusest välja vabadusekaotuse viie esimese aasta kandmine türmis. S. A.le mõistetud lõplik karistus, 15-aastat vabadusekaotust, jäeti muutmata. Menetlus Riigikohtus 4. Süüdimõistetu S. A. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1992. a määruses. Nimetatud avaldus registreeriti Riigikohtus 16. oktoobril 2000. a. Avaldaja selgitab, et käesoleval ajal kannab ta karistust KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 144 järgi. S. A. palub lühendada oma 15-aastast vabadusekaotuslikku karistust kolme aasta võrra põhjendusel, et talle süüksarvatud kuritegude eest ettenähtud karistuse ülemmäär on 12 aastat. 5. Riigikohtu istungil leidis S. A. kaitsja, et õiguslik alus avalduse rahuldamiseks puudub. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuvea parandamise avaldus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 6.1. S. A. mõisteti Leningradi Oblastikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1990. a otsusega süüdi ja teda karistati VNFSV KrK § 149 lg 1, § 146 lg 2 p-de a, b ja d ning KrK § 102 p a järgi koondkaristusega 15 aastat vabadusekaotust. Selle karistusega loeti kaetuks Dno Linna Rahvakohtu 1. augusti 1988. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. VNFSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 1990. a määrusega jäeti Leningradi Oblastikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1990. a otsus muutmata. Tegusid ja isikut arvestades ei pidanud kumbki kohtuinstants võimalikuks vabadusekaotuse määra, mis tulenes VNFSV KrK § 102 p a sanktsioonist, vähendada. Tegudele antud õiguslik hinnang jäi muutmata. 6.2. Seoses S. A. asumisega karistust kandma Eesti Vabariiki ja «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni – kriminaalkoodeksi kehtestamisega kvalifitseeriti vara tahtliku hävitamisena ja grupilise relvastatud röövimisena käsitletud osa normitehniliste muutuste tõttu ümber vastavalt KrK § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistuse kandmise režiim viidi vastavusse Eesti Vabariigis kehtestatud karistussüsteemiga. Eesti Vabariigi 7. mai 1992. a seadus «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni – kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta ei sätestanud vajadust tahtliku tapmise liht- ja kvalifitseeritud koosseisude ümberkvalifitseerimiseks koosseisutunnuste ja sanktsioonide kattumise tõttu ning käesoleval ajal kannab S. A. Tallinna Linnakohtu 15. septembri 1992. a määruse kohaselt jätkuvalt muuhulgas karistust VNFSV KrK § 102 p a järgi, mille sanktsioon nägi ette vabadusekaotust kuni 15 aastani. Sellest tulenevalt puudub alus temale koondkaristusena mõistetud vabadusekaotuse lühendamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta kohtulahendid S. A. süüdistuses KrK § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning VNFSV KrK § 102 p a järgi muutmata, avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata. 2. Välja mõista S. A.lt riigieelarve tuludesse 867 krooni ja 30 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 7. detsembril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Jüri ILVEST Jüri RÄTSEP