Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-111-00 E. K. süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi — RT III, 2000, 29, 313

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. detsembril 2000. a 3-1-1-111-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ning Lea Kivi vaatas 21. novembril 2000. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. K. süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa E. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ida-Viru Maakohtu 22. juuni 2000. a otsusega tunnistati E. K. süüdi KrK § 204 lg 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega neljaks kuuks. Samuti võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks. KrK § 47 sätete aluse vabastati ta tingimisi karistuse kandmisest ning anti kriminaalhooldaja järelevalve alla. E. K. mõisteti süüdi selles, et omades kehtivat halduskaristust, juhtis joobeseisundis 3. märtsil 2000. a kell 09.24 X maanteel Y vallas Ida-Viru Maakonnas sõiduautot GAZ 66-12 riikliku numbrimärgiga XXX 2. Ida-Viru Maakohtu 22. juuni 2000. a otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdimõistetu E. K., kes palus otsuse ümber vaadata ning leida tema suhtes kergendavaid asjaolusid. 3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. augusti 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus E. K. suhtes muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks pole alust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei vaidlustanud kohtualune 3. märtsil 2000. a koostatud haldusõigusrikkumise protokolli, nõustus alkomeetri näiduga ning kirjutas omakäeliselt, et oli ebakaine. Kriminaalkolleegium märgib: «Maakohus on arvestanud tema senini laitmatut elukäiku ja head iseloomustust ja mõistnud karistuse minimaalmääras. Juhilubade äravõtmine ei ole antud juhul mitte lisakaristus, vaid see on põhikaristuse osa ja ka see on minimaalmääras. Seega karistuse kergendamiseks ei ole võimalust ega alust.» Menetlus Riigikohtus 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. augusti 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Jaak Pikma. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus E. K. süüdimõistmises KrK § 204 lg 3 järgi tühistada ja kaitsealune õigeks mõista. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohtueelsel uurimisel rikuti E. K. seadusega tagatud õigusi ja need rikkumised takistasid kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist. Kaitsja leiab, et E. K-l puudus reaalne võimalus vaidlustada 3. märtsil 2000. a koostatud haldusõigusrikkumise protokolli. Süüdimõistetule ei näidatud sündmuskohal alkomeetri näitu ei enne ega pärast alkoholijoobe kontrollimist. Pärast kontrolli lubati E. K. uuesti rooli. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära E. K. ning vandeadvokaat R. Napa, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist, leidis: 5.1. Kassatsioonkaebuses toodud asjaolud ei saa olla aluseks Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. augusti 2000. a kohtuotsuse tühistamisel. 3. märtsil 2000. a koostatud haldusõigusrikkumise protokollist nr AA 347466 nähtub, et indikaatorvahendiga LION tuvastati E. K-l alkoholijoove 0,61 promilli. E. K. on omakäelises seletuses tunnistanud, et juhtis autot ebakaines olekus. Läbivaatuse tulemustega on ta nõustunud ning arstlikku läbivaatust ei nõudnud. Kuna tema käitumises esinesid KrK § 204 lg 3 kirjeldatud kuriteo tunnused, ei määratud talle halduskaristust, vaid algatati kriminaalasi. See aga ei tähenda, et E. K-l puudus võimalus haldusõigusrikkumise protokolli vaidlustamiseks, kuna kriminaalasja arutati Ida-Viru Maakohtus, kes kontrollis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et E. K. või tema kaitsja oleksid haldusõigusrikkumise protokollis fikseeritut vaidlustanud. Kohus on otsuse tegemisel tuginenud ka tunnistaja A. N-i ütlustele, mis samuti kinnitasid E. K. süüd. Süüdimõistetu ei ole neid asjaolusid vaidlustanud ka apellatsioonkaebuses, kus ta palub ringkonnakohut vaid leida tema suhtes pehmendavaid asjaolusid. Väide, et E. K-le ei näidatud alkomeetri näitu, on meelevaldne ning ei tugine kohtuistungi protokollis fikseeritud ütlustele. 5.2. Samal ajal märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kasseeritava otsuse kirjeldav-motiveerivas osas väljendatud seisukoht, nagu ei oleks juhilubade äravõtmine lisakaristus, vaid põhikaristuse osa, ei ole õiguslikult korrektne. KrK § 21 lg 3 sätestab, et kuriteo eest võib mõista ühe põhikaristuse, millega võib ühendada ühe või mitu lisakaristust. Ida-Viru Maakohtu 22. juuni 2000. a kohtuotsusega mõisteti E. K-le karistuseks neli kuud vabadusekaotust ning vastavalt KrK § 27 lg 3 sätetele võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks. Vabadusekaotust võib KrK § 21 lg 1 kohaselt mõista vaid põhikaristusena, seega tuleb mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist käsitada lisakaristusena, nagu seda võimaldab sama paragrahvi lõige kaks. Asjaolu, et KrK § 204 lg 3 sanktsioon näeb ette lisakaristuse obligatoorse kohaldamise, ei muuda lisakaristust põhikaristuse osaks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 5, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. augusti 2000. a kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivast osast välja teisel leheküljel ülalt viies lause: «Juhilubade äravõtmine ei ole antud juhul mitte lisakaristus vaid see on põhikaristuse osa ja ka see on minimaalmääras.» Muus osas jätta kohtuotsus muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 4. detsembril 2000. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Jüri ILVEST Lea KIVI