Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-104-00 R. L. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi — RT III, 2000, 29, 312

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. detsembril 2000. a 3-1-1-104-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ning Eerik Kergandberg vaatas 7. novembril toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. L. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. L. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kannatanu K. M., riigiprokurör Marge Püss. Tõlgina võttis kohtuistungist osa Lüüli Lomp. Kohus vabastas kaitseülesannete täitmisest istungile ilmunud R. L-ile Riigikohtu poolt määratud kaitsja vandeadvokaat Anu Pärteli, kuna süüdismõistetu oli peale kaitsja määramist sõlminud kokkuleppe teise kaitsjaga, teavitamata sellest Riigikohut. Asjaolud ja menetluse käik 1. R. L. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta 28. jaanuaril 1998. a kell 07.50 Kohtla-Järve linna Kalevi tänaval, juhtides autobussi PAZ 3205 riikliku numbrimärgiga 379 IAC, rikkudes liikluseeskirja (edaspidi LE) punkte 4, 10, 35, 37, 45, 100 ja 101, sõitis otsa alaealisele jalakäijale T. M-ile, kes suri saadud vigastustesse kohapeal. 2. Lääne-Viru Maakohtu 10. augusti 2000. a otsusega mõisteti R. L. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohtu hinnangul ei leidnud kohtus tõendamist, et R. L. oleks Liikluseeskirja mingeid punkte rikkunud. Maakohus tuli järeldusele, et kannatanu, veendumata tänava ületamise ohutuses, astus ise ootamatult bussile ette. Kohtuotsuses märgiti, et liiklusekspertide arvamuse kohaselt oli kannatanule otsasõit vältimatu. 3. Lääne-Viru Maakohtu 10. augusti 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri vanemprokurör Aivar Lepik ja apellatsioonkaebuse kannatanu K. M. Nii apellatsioonkaebuse kui ka -protesti esitaja palusid eeltoodud otsus tühistada, R. L. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi süüdi mõista ning karistada. Protestis leiti, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. septembri 2000. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu 10. augusti 2000. a otsus. R. L. tunnistati süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks tingimisi kaheaastase katseajaga. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Vastupidiselt maakohtule leidis ringkonnakohus, et R. L. rikkus LE punktide 37 ja 100 sätteid. Arvestades konkreetse ülekäiguraja iseloomu (laste koolitee ja bussipeatuse lähedus) oleks kohtualune pidanud enne ülekäigurada peatuma, et võimalikud tänavaületajad üle sõidutee lasta. Samuti oli R. L-il vastavalt LE p-le 100 kohustus valida ilmastiku- ja teeoludele vastav sõidukiirus, mis võimaldanuks vajadusel õigeaegselt peatuda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses sisalduva järeldusega, et kohtualuse poolt valitud sõidukiirusega ja sõidutaktikaga oli lapsele otsasõit vältimatu ning sellest tulenevalt on R. L. süüdimõistmine kooskõlas ekspertide arvamusega. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on jätnud hindamata R. L. käitumise LE p 37 suhtes. Menetlus Riigikohtus 5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. septembri 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. L., kes palub end süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks mõista. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus ebaseaduslik ning põhjendamatu. 5.1. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et ta rikkus LE p 37 sätteid, kuna tema arvates ei olnud konkreetsel ülekäigurajal erilist iseloomu. 5.2. Väidetavalt jättis ringkonnakohus hindamata kannatanu enda käitumise, mis oli põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega. 5.3. Lisaks eeltoodule märgib kassaator, et ringkonnakohus, hinnates tõendeid vastupidiselt maakohtu otsuses toodule, jättis oma uued järeldused küllaldaselt motiveerimata ning rikkus sellega AKKS § 29 lg 4 sätteid. 6. Riigikohtu istungil toetas R. L. kaitsja oma kaitsealuse kaebust. Prokurör ja kannatanu leidsid, et R. L. süüdimõistmine on põhjendatud ning tema kaebus tuleb jätta rahuldamata. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et esitatud kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses toodud järeldustega ning motiividega selles, et juhtides mootorsõidukit ning rikkudes seejuures LE punkte 37 ja 100, mille tagajärjeks oli T. M-i surma põhjustamine, pani R. L. toime KrK § 204 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 7.1. LE punkt 37 sätestab: «Lähenedes reguleerimata ülekäigurajale peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamise võimalust ootavale jalakäijale». Eeltoodud sätte kohaselt on juhil ülekäiguraja läheduses vaid kaks alternatiivi – vähendada kiirust või peatuda. Kiiruse vähendamise kohustus on siinkohal täidetud, kui juhi poolt vähendatud sõidukiirusel on tal reaalne võimalus sõiduk enne ülekäigurada ohutult peatada ning ootamatult käitunud jalakäijatele (antud situatsioonis lapsele) otsasõitu vältida. Seega pole kassaatori üldsõnaline väide, et ta vähendas kiirust, asjakohane, kuna ta ei teinud seda sellisel määral, mis oleks taganud LE punkti 37 täitmise. 7.2. Alusetu on kassaatori väide, et T. M. ei olnud käsitatav tee ületamist ootava jalakäijana. LE punkti 37 sätte kohaselt ei ole oluline, kas jalakäija on astunud kõnniteelt sõiduteele või ootab sõidutee ületamise võimalust kõnniteel. Riigikohtu kriminaalkolleegium viitab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi 17. oktoobri 2000. a määruses nr 3-3-1-47-00 (RT III 2000, 24, 259) sisalduvale seisukohale, et mõistlik on vaadelda ülekäiguraja piiriks pikisuunas just ühel teepoolel asuvate liiklusmärkide «Ülekäigurada» vahele tõmmatud mõttelist joont kõnniteel. Teeriba, mis jääb nimetatud joone ja sõidutee serva vahele, tuleb vaadelda kui ülekäiguraja osa, mis on turvatsooniks jalakäijale, kes saavad seal seistes oodata teeületamise võimalust. 7.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et LE punktis 37 ettenähtud kohustuse nõuetekohane täitmine bussijuht R. L. poolt oleks T. M-ile otsasõidu ära hoidnud. Süüdimõistetu aga ei vähendanud õigeaegselt sõidukiirust sellisel määral, mis oleks konkreetses liiklussituatsioonis olnud ohutu kõikidele liiklejatele, hoidmaks ära otsasõidu alaealisele T. M-ile jalakäijatele tee ületamiseks ettenähtud osal, s.o ülekäigurajal. Asjaolu, et antud liiklussituatsioonis (R. L. poolt valitud sõidukiirus, kiilasjää) ei olnud bussi tehniline peatamine enam võimalik ning ka kannatanu käitus ettevaatamatult, ei vabasta R. L-i vastutusest LE punkti 37 ja 100 rikkumise eest. Kriminaalkolleegium peab põhjendatuks, et alaealise kannatanu enda ettevaatamatus on võetud arvesse R. L-ile karistuse mõistmisel ning sellest vabastamisel. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. septembri 2000. a otsus R. L. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 2. Mõista R. L-ilt riigieelarve tuludesse 1115 krooni ja 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks seoses kaitseks ettevalmistumisega. Kohtuotsus jõustub 4. detsembril 2000. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG