Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-97-00 R. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. oktoobril 2000. a 3-1-1-97-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 202 ja § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. 26. septembril toimunud kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa R. L. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja Riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. R. L. tunnistati Tartu Maakohtu 18. aprilli 2000. a otsusega süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks, KrK § 202 järgi vabadusekaotusega kaheks aastaks ning KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti R. L.le mõistetud karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle neli aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kohtuotsusega mõisteti R. L.lt välja 400 krooni A. K. kasuks, 900 krooni T. K. kasuks ja 500 krooni E. M-i kasuks neile kuriteoga tekitatud kahju katteks. Süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi mõisteti R. L. süüdi selles, et ta 7. augusti 1999. a õhtul tungis koos A. V. ja R. V-ga aknaklaasi lõhkumise teel A. K. elamusse Tartus K x, kust varastas salaja maja esimeselt korruselt E. V-le kuuluvat vara kokku 5223 krooni väärtuses ning maja teiselt korruselt T. K-le kuuluvat vara kokku 1400 krooni väärtuses. Süüdistuses KrK § 202 järgi mõisteti R. L. süüdi selles, et ta eeltoodud kohas ja ajal tõmbas kuritegevusele kaasa teadvalt alaealise R. V., kes oli salajase varguse toimepanemise ajal 11-aastane. Süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõisteti R. L. süüdi selles, et ta 21. novembril 1999. a kella 16.00 ja 16.15 vahel tõukas Tartus P xx korteris pikali E. M-i ja varastas temalt avalikult 500-kroonise rahatähe. Maakohtu hinnangul pani R. L. kaastäideviijana ja tundmatu isikuga grupis toime salajase varguse. R. L. tõmbas otsese tahtlusega sellele vargusele kaasa 11-aastase R. V., kellega nad elasid ühes perekonnas. 2. Tartu Maakohtu 18. aprilli 2000. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune R. L. ja tema kaitsja Leanika Tamm. Apellatsioonprotesti esitas Tartu Prokuratuuri prokurör Kretel Tamm. Kohtualune ning tema kaitsja palusid oma apellatsioonkaebustes R. L. süüdistuses KrK § 202 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu, kergendada talle mõistetud karistust ning kohaldada KrK § 47 sätteid. Esitatud apellatsioonprotestis paluti tühistada maakohtu otsus tsiviilhagi osas. Prokurör palus R. L.lt välja mõista 5223 krooni E. V. kasuks. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 18. aprilli 2000. a otsus osaliselt. KrK § 40 lg 1 alusel liideti R. L.le mõistetud karistused osaliselt ja tema lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Süüdimõistetult nõuti välja 5223 krooni E. V. kasuks talle kuriteoga tekitatud kahju katteks. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt, apellatsioonprotest rahuldati täielikult. Muuhulgas nõustus kriminaalkolleegium oma otsuses maakohtu järeldustega, et R. L. pani toime KrK §-s 202 ettenähtud kuriteo. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks kahelda tunnistaja J. P. ütlustes. Samas leidis, et R. V., kes on R. L. elukaaslase poeg, ütlustesse tuleb perekondlike suhete tõttu suhtuda kriitiliselt. Samuti ei pidanud ringkonnakohus veenvaks R. L. ütlusi selle kohta, et ta keelitas R. V. vargusest loobuma. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjuslikus seoses see, et R. V. osales salajases varguses, millest osavõtu soovi tekitas temas R. L.. Menetlus Riigikohtus 4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. L., kes palub end jätkuvalt süüdistuses KrK § 202 järgi õigeks mõista, kergendada karistust ning kohaldada KrK § 47 sätteid koos kontrollnõuete ja kohustuste kohaldamisega. Kassaator eitab jätkuvalt oma süüd KrK § 202 järgi ning kinnitab endiselt, et püüdis R. V. vargusest osavõttu ära hoida, kuid poiss oli tema kohale jõudes juba kuriteole kaasa tõmmatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes oli vastupidisel seisukohal, leidis: 5. KrK §-s 202 kirjeldatud kuriteokoosseisu objektiivse külje realiseerimiseks ei piisa asjaolust, et isik paneb teo toime koos alaealisega. Sellise teo ohtlikkus seisneb asjaolus, et süüdlase otsese tahtlusega toimepandud tegude (vägivald, ähvardamine, meelitamine, hirmutamine, kättemaksu, kadeduse või muu madala ajendi õhutamine jms) tagajärjel tekitatakse seaduskuulekas alaealises soov kuritegu toime panna. Seega ei kuulu ülalnimetatud kuriteokoosseisu tõendamisesemesse mitte üksnes ühine osavõtt kuriteo toimepanemisest vaid ka alaealise kallutamine, kihutamine seda kuritegu toime panema. Tuleb silmas pidada ka asjaolu, et süüdlane ei pea tingimata ise olema kuriteo täideviijaks. Sellisel juhul vastutab ta alaealise poolt toimepandud kuriteole kihutajana ning ideaalkonkurentsis ka KrK § 202 järgi. 6. Tartu Maakohtu 18. märtsi 2000. a kohtuotsusest ei selgu, milliste tõendite hindamise kaudu jõudis kohus järeldusele, et peale kuriteost ühise osavõtu oleks R. L. ka veel kihutanud või kallutanud R. V. kuritegu toime panema. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a kohtuotsuses analüüsitakse sellest seisukohast kaht tõendit – alaealiste J. P., kellele R. V. hiljem kuriteo toimepanemise asjaoludest rääkis ja R. V. enese ütlusi. Samal ajal ei ole kohtud pööranud tähelepanu R. L. ütlustele ning kõrvutanud neid teiste tõenditega, millega on rikutud KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõtet. 7. Rõhutades veelkord, et vastavalt KrMK § 50 lg-le 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, tuleb samaaegselt märkida, et tõendamise teooria seisukohalt ei saa samastada algseid ja tuletatud tõendeid. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud tagasi lükanud kaks algset tõendit – R. L. ja R. V. ütlused, kes ei eeluurimisel ega ka kohtus pole kordagi kinnitanud, et R. L. oleks R. V. kuriteole kihutanud või kallutanud. Kohtuotsused on rajatud tuletatud tõendile – J. P. ütlustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vaid ühe tuletatud tõendi eelistamine algsetele tõenditele ei ole kooskõlas KrMK § 50 lg-st 1 tuleneva objektiivsuse nõudega. AKKS § 39 lg 4 alusel tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium selle käesolevas kriminaalasjas oluliseks kriminaalmenetluse seaduse rikkumiseks. 8. Kohtud on kaalunud nii R. L. poolt toimepandud kuritegude raskust kui ka tema isikut ja tulnud õigele järeldusele, et KrK § 47 sätted ei ole tema suhtes kohaldatavad. Lähtudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Maakohtu 18. aprilli 2000. a kohtuotsus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2000. a kohtuotsus R. L. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 202 järgi ning talle KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Mõista R. L. õigeks KrK § 202 järgi. KrK § 40 lg 1 alusel mõista R. L.le lõplikuks karistuseks 1 aasta ja 11 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kohtuotsus jõustub 16. oktoobril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Ott JÄRVESAAR Jüri RÄTSEP