Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-39-00 Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse läbivaatamine alaealisele alkoholi ja tubakatoodete müügi asjas — RT III, 23, 247

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. oktoobril 2000. a 3-3-1-39-00 Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse läbivaatamine alaealisele alkoholi ja tubakatoodete müügi asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 21. septembril 2000 läbi Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2000. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr II-3õ-82/2000. Protsessiosalisena võttis istungist osa Tartu Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Tartu Politseiprefektuuri 18. novembri 1999. a otsusega karistati Raissa Kuznetsovat HÕS § 132 lg 3 järgi rahatrahviga selle eest, et ta «16.11.1999 kella 19.45 paiku Tartus Jaama 173a Kivilinna tankla kaupluses müüs alaealisele Marko Reimusele, sünd 17.03.84, ühe paki sigarette LM Super Lights, hinnaga 13.90, rikkudes Vabariigi Valitsuse 26.10.99 määruse nr 327, ja ühe pudeli õlut Sarvik, hinnaga 8.80, rikkudes alkoholiseaduse § 31 p 1 alkoholimüügi kohustuslikke nõudeid». R. Kuznetsova esitas selle otsuse peale kaebuse Tartu Halduskohtule ning palus otsus tühistada ja lõpetada HÕS § 218 lg 1 p 1 alusel asja menetlus haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2000. a otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr 4-1377/99 tühistati kaevatud politseiprefektuuri otsus. Tartu Ringkonnakohtu 21. veebruari 2000. a otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr II-3õ-036/2000 tühistati halduskohtu otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Tartu Halduskohtu 17. aprilli 2000. a otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr 4-1377/99 rahuldati R. Kuznetsova kaebus, tühistati kaevatud politseiprefektuuri otsus ja lõpetati asja menetlus. Kohus leidis: 1. R. Kuznetsova müüs alaealisele M. Reimusele tanklas õlut ja sigarette. 2. Töölepingu seaduse § 28 lg 2 järgi on tegelik tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Ehkki kirjalikku töölepingut R. Kuznetsova ja AS Alvistra vahel polnud, on tõendatud, et ta tegutses AS Alvistra nimel, kauples selle aktsiaseltsi kaubaga ja ruumes. Ta oli seega müüja, kes täitis töölepingu alusel oma tööülesandeid. 3. Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2000. a otsuses haldusõiguserikkumise asjas nr II-3õ-44/2000 asuti seisukohale, et HÕS § 132 lg 3 järgi pole võimalik töölepingu alusel töötavat isikut halduskorras karistada. Seega ei saa R. Kuznetsovat kui töölepingu alusel AS-s Alvistra töötavat isikut halduskorras karistada alaealisele alkoholi ja tubakasaaduste müümise eest. 4. Tartu Ringkonnakohus on nimetatud otsuses asunud seisukohale, et HÕS § 132 lg 3 sõnastus viitab otseselt, et vastutusele selle sätte järgi saab võtta vaid äriseadustiku §-s 1 toodud ettevõtja määratlusele vastavat isikut. Selliseks isikuks ei saa olla kaupluse müüja, kes täidab oma tööülesandeid. Seega ei saa R. Kuznetsovat käsitada müüjana HÕS § 132 lg 3 mõttes, sest kauba omanikuks, kes pakkus kaupa tasu eest müügiks, oli ettevõtja määratlusele vastav juriidiline isik. 5. Eeltoodud põhjustel tuleb asja menetlus lõpetada HÕS § 218 lg 1 p 1 alusel. Tartu Politseiprefektuur esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus apelleeritav otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta R. Kuznetsova kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2000. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse motiividega ega pidanud HÕS § 30721 lg 2 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus leidis, et HÕS § 132 lg 3 sätestab vastutuse müüja või teenindaja poolt kaubale või teenusele kehtestatud kohustuslike nõuete või muude kaubale või teenusele õigusaktidega kehtestatud kohustuslike nõuete eiramise eest kauba või teenuse tarbijale müümisel. R. Kuznetsova poolt alaealisele alkoholi müümisel pole rikutud selliseid nõudeid. Seetõttu puudub R. Kuznetsova teos haldusõiguserikkumise koosseis. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et R. Kuznetsovat saab vaadelda müüjana, kuna ta müüs kaupa AS Alvistra nimel. Tartu Politseiprefektuur esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kasseeritav otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassaator väidab: 1. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et R. Kuznetsova ja AS Alvistra vahel oli töösuhe. Kohtute kohaldatud töölepingu seaduse § 28 lg 2 pole käesolevas vaidluses asjakohane. 2. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et alaealisele alkoholi ja tubakatoodete müümine polegi kauplemise nõuete rikkumine. Alkoholiseaduse § 31 p 1 keelab otsesõnu müüa alaealisele alkoholi. HÕS § 132 lg 3 sätestab vastutuse muude kaubale õigusaktidega kehtestatud kohustuslike nõuete eiramise eest kauba tarbijale müümisel müüja poolt. 3. Ebaõige on kohtute seisukoht, et R. Kuznetsova, müües alaealisele õlut ja sigarette, tegutses juriidilise isiku huvides. Asja materjalidest ei nähtu, et juriidiline isik, kellega R. Kuznetsoval väidetavalt oli tööleping, on need rikkumised heaks kiitnud ja et need olid juriidilisele isikule kasulikud. 4. HÕS § 132 lg 3 tõlgendamisel tuleb lähtuda tarbijakaitseseaduse § 3 p-st 2, mille järgi müüjaks on füüsiline või juriidiline isik, kes vahetult müüb või pakub kaupa või teenust tarbijale. 5. Ebaõige on kohtute seisukoht, et HÕS § 132 lg 3 järgi tuleb müüja määratlemisel lähtuda äriseadustiku §-st 1. 6. Kohus ei ole põhjendanud, milles seisnes AS Alvistra poolt R. Kuznetsova tööle lubamine. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. R. Kuznetsovat karistati HÕS § 132 lg 3 järgi selle eest, et ta müüs alaealisele alkoholi ja sigarette. HÕS § 132 lg 3 sätestab: «Müüja või teenindaja poolt kaubale või teenusele kehtestatud kohustuslike nõuete (ohutuse, eesmärgivastavuse, ühtesobivuse, vahetatavuse, garantii, realiseerimistähtaja, markeeringu, kasutamisjuhendi, pakendi sertifitseerimise ja eestikeelse teabe) või muude kaubale või teenusele õigusaktidega kehtestatud kohustuslike nõuete eiramise eest kauba või teenuse tarbijale müümisel, välja arvatud käesoleva seadustiku § 169 punktides 1 ja 2 loetletud juhud, – määratakse rahatrahv kuni kahesaja päevapalga ulatuses.» Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et R. Kuznetsova pole alaealisele alkoholi müües rikkunud HÕS § 132 lg 3, sest alkoholi müümisel pole ta rikkunud kaubale kehtestatud kohustuslikke nõudeid. 2. Alkoholiseaduse § 19 lg 2 p 7 loeb alkoholi käitlemise korra raskeks rikkumiseks alkoholi müügi alla 18-aastasele isikule. Paragrahvi 31 punkt 1 keelab alkoholi jaemüügi alla 18-aastasele isikule ning paneb müüjale kohustuse kahtluse korral nõuda ostjalt isikut tõendavat dokumenti ja kohustuse keelduda alkoholi müümisest, kui seda dokumenti ei esitata. Paragrahvi 36 lõige 1 kehtestab, et samas seaduses sätestatud nõuete rikkumine toob kaasa kriminaal- või haldusvastutuse. Alkoholiseaduse § 37 lg 2 järgi saab alaealisele alkoholi müümise eest võtta haldusvastutusele juriidilise isiku. Füüsilisele isikule saab HÕS § 151 järgi halduskaristuse määrata alaealise joobeseisundisse viimise eest ja § 152 järgi alaealisele alkohoolsete jookide ostmise eest. Samas ei ole aga seadustes sätet, mille järgi saaks halduskaristuse määrata füüsilisele isikule selle eest, et ta müüs alaealisele alkohoolseid jooke. Kuna sellist sätet seadustes pole, siis ei saa füüsilisele isikule alaealisele alkoholi müümise eest halduskaristust määrata, hoolimata sellest, et alkoholiseaduse § 31 p 1 kehtestab müüjale selgesõnalise keelu müüa alaealisele alkoholi. Vabariigi Valitsuse 26. oktoobri 1999. a määrusega nr 327 kinnitatud tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi eeskirja punkt 36 keelab müüa tubakatooteid alla 18-aastasele isikule ning paneb müüjale sellekohase kahtluse korral kohustuse nõuda ostjalt tema isikut tõendava dokumendi esitamist ja kohustuse keelduda tubakatoote müümisest, kui seda dokumenti ei esitata. Samas pole aga seadustes sätet, mille järgi saaks halduskaristuse määrata füüsilisele isikule, kes müüs alaealisele tubakatooteid. Vastavat haldusõiguserikkumise koosseisu pole kehtestatud ka 1. jaanuarist 2001 jõustuva tubakaseadusega, ehkki selle seaduse § 17 lg 1 p 1 keelab tubakatoodete müügi alla 18-aastasele isikule. Seega on alaealisele alkohoolsete jookide ja tubakatoodete müük kõigi isikute poolt küll keelatud, kuid selle teo eest pole seaduses füüsilisele isikule halduskaristust ette nähtud. Põhiseaduse § 23 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Seda põhimõtet tuleb rakendada ka haldusõiguserikkumiste eest karistuse mõistmisel. Seetõttu puudub R. Kuznetsova teos haldusõiguserikkumise koosseis. HÕS § 218 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse haldusõiguserikkumise asja menetlus, kui puudub haldusõiguserikkumise koosseis. 3. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et 8. juulil 1992. a vastu võetud haldusõiguserikkumiste seadustiku § 149 sätestas haldusvastutuse alkohoolsete jookide müügi eeskirjade rikkumise eest kaubanduse või toitlustamisega tegeleva ettevõtte töötaja poolt. See säte võimaldas halduskorras karistada ka müüjat alaealisele alkoholi müügi eest. HÕS § 149 tunnistati kehtetuks 8. veebruaril 1995. a vastu võetud haldusõiguserikkumiste seadustiku, tarbijakaitseseaduse ja muude seaduste muutmise ja täiendamise seaduse §-ga 10. 4. Kuna tegu, mille eest R. Kuznetsovat karistati, pole hõlmatud HÕS § 132 lg-ga 3, siis ei pea halduskolleegium vajalikuks võtta seisukohta küsimustes, kes saab olla HÕS § 132 lg-s 3 nimetatud õiguserikkumise subjektiks. 5. Otsus, millega R. Kuznetsovale määrati halduskaristus, ei vasta HÕS § 266 lg 2 nõuetele, sest otsuses pole märgitud, missugune ametnik määras karistuse. Otsuses on märgitud, et karistuse määras Tartu Politseiprefektuur. HÕS § 266 lg 2 järgi peab otsuses märkima otsuse teinud ametiisiku nime ja ametikoha. HÕS § 189 lg 2 määratleb politseiametnikud, kellel on õigus määrata karistus HÕS §-s 132 nimetatud haldusõiguserikkumise eest. Nende sätete eesmärgiks on anda karistamise otsuse järgi võimalus tuvastada, kas karistuse määras selleks pädev ametiisik. R. Kuznetsova suhtes tehtud halduskaristuse määramise otsusest ei nähtu, kas karistuse määras selleks pädev politseiametnik. Kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 1 ja § 311 lg-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Jätta Tartu Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2000. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr II-3õ-82/2000 muutmata. 2. Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse. Määrus jõustub 10. oktoobril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN