Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-84-00 M. K. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 17 lg 6 - § 197 lg 2 p 2

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. oktoobril 2000. a 3-1-1-84-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. K. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 17 lg 6 – § 197 lg 2 p 2; § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 141 lg 2 p 1 ja § 107 lg 1 järgi ning M. I. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 141 lg 2 p 1 järgi. 5. septembril 2000. a toimunud kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa M. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, M. I. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 10. veebruari 2000. a otsusega tunnistati M. K. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 17 lg 6 – § 197 lg 2 p 2; § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 140 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 107 lg 1 järgi, lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle viis aastat vabadusekaotust tingimisi katseajaga kolm aastat. M. I. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti sellele osaliselt Tartu Linnakohtu 1. juuli 1998. a otsusega mõistetud karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat ja kolm kuud vabadusekaotust noortevanglas. Kohus arutas muu hulgas M. K-le, M. I-le ja veel kahele isikule KrK § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad 30. juunil 1998. a Tartus M Haigla juures oleva bussipeatuse lähedal tungisid vara röövimise eesmärgil kallale O. N-le, kasutasid tema tervisele ohtlikku vägivalda, lüües viimast korduvalt jalaga näkku, millest kannatanule tekitati ninaluu murd, nahamarrastused ninaseljal ning nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel, ninajuurel ja vasakul põsel ning röövisid kannatanult mopeedi, mobiiltelefoni «Motorola», jope ja jooksukingad koguväärtusega 2100 krooni. Kohus leidis, et kirjeldatud tegu tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 140 järgi, kuna kriminaalasjas puudusid veenvad tõendid selle kohta, et kannatanu suhtes oleks kasutatud tema tervisele ohtlikku vägivalda. Kannatanu ütlustest ei nähtunud samuti, et ta oleks ründajate tegevust tajunud oma elule ja tervisele ohtlikuna. Kuna kohtualused olid arvulises ülekaalus ning neil oli soovi korral võimalus veelgi intensiivsema vägivalla kasutamiseks, siis puudus kohtu arvates alus nende tegevuse kvalifitseerimiseks KrK § 141 järgi. M. K. süüdistati veel KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi selles, et ta isikute grupis koos A. V. ja S. R-ga varastas L. V. korterist viimasele kuulunud televiisori koos puldi ja dokumentidega. Kohus asus aga seisukohale, et varguse pani toime A. V. üksinda ning ei uskunud viimase M. K. süüstavaid ütlusi, kuna A. V. muutis neid kriminaalmenetluse käigus, M. K. aga andis ühetaolisi ütlusi. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör K. Laas, kes taotles kohtualuste süüdimõistmist KrK § 141 järgi, M. K. süüdimõistmist L. V. korterist toimunud teleri varguses ning kohtualustele mõistetud karistuste karmistamist. 3. Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2000. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. M. K. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 ning KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ka televiisori salajases varguses. Lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele kuus aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. Otsus tühistati ka KrK § 47 sätete kohaldamise osas. M. I. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti kohtualusele kuus aastat vabadusekaotust, millele liideti Tartu Linnakohtu 1. juuli 1998. a otsusega mõistetud karistus. Lõplikuks karistuseks mõisteti M. I-le kuus aastat ja üks kuu vabadusekaotust. Kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtu järeldustega, millest tuletati alus kohtualuste süüdimõistmiseks avaliku varguse toimepanemises 30. juunil 1998. a. Kannatanu kinnitas järjekindlalt, et tema juurde tulid kohtualused ja nõudsid talle kuuluva mopeedi dokumente ning raha. Tema keeldumisel hakati teda jalgadega peksma, üks kohtualustest sõitis mopeediga minema ning teised vedasid ta parki, kus teda peksti veel ja võeti ära ülejäänud asjad. Ringkonnakohus leidis, et kohtualuste poolne vägivalla kasutamise tahtlus oli otseselt suunatud O. N. kui vara omaniku tahte mahasurumisele ning nimetatud vägivald oli vahendiks O. N-le kuulunud vara üleminekuks kohtualustele. Samuti leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et kannatanu suhtes kasutatud vägivalda tuleb ründe intensiivsuse ja laadi tõttu vaadelda kui viimase elule ja tervisele ohtlikku KrK § 141 mõttes. Kohus märkis, et vägivalla ohtlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda nii faktiliselt saabunud kui ka reaalselt võimalikust tagajärjest. Nii leidis tuvastamist, et kohtualused ründasid neljakesi 15-aastast kannatanut ning peksid teda kõik jalgadega pähe, seega elutähtsasse piirkonda. Kohtu arvates oleks sellised löögid võinud põhjustada kannatanule veel oluliselt raskemaid kehavigastusi. Eeltoodu alusel kvalifitseeris kohus kohtualustele inkrimineeritud teo ümber KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Kriminaalkolleegium asus maakohtust erinevale seisukohale ka L. V. korterist toimunud teleri varguse hindamisel. S. R. ja A. V. ütluste kohaselt tekkis neil koos M. K-ga idee varastada L. V-le kuulunud televiisor, mida vastavalt koos väljatöötatud plaanile M. K. ja A. V. ka tegid, kusjuures teleri müüs maha M. K. Kohus leidis, et kahe teise kohtualuse sisult ühtelangevad ütlused lükkavad ümber M. K. ennast õigustavad väited. Samal põhjusel pidas kohus paljasõnaliseks M. K. ütlusi selle kohta, et A. V. valetab, kuna on tema peale vihane. Eeltoodu alusel tunnistati M. K. süüdi televiisori salajases varguses. Menetlus Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. K. kaitsja S. Must, M. I. kaitsja H. Paas ja M. I. 4.1. H. Paas ei nõustu kaebuses M. I. süüditunnistamisega KrK § 141 järgi. M. I. on pidevalt ja muutumatult selgitanud, et tema ei viibinud O. N-le kehavigastuste tekitamise ajal sündmuskohal, vaid sõitis ringi mopeediga, mille võttis kannatanult ilma omandamise eesmärgita ja vägivalda kasutamata. Hilisem mopeedi peitmine toimus A. V. korraldusel. Kaitsja märgib, et M. I. süü tuvastati kannatanu ja M. K. ütlustega. Viimaste hindamisel tuleb aga arvestada, et kaaskohtualuse menetlusseisund võis mõjutada tema ütluste sisu. Sellega rikkusid kohtud kassaatori arvates KrMK § 50 sätteid. Lisaks sellele jätsid kohtud kantud karistusena arvestamata M. I. poolt käesoleva otsusega osaliselt liidetud Tartu Linnakohtu 1. juuli 1997. a otsuse järgi eelvangistuses viibitud aja, s.o 21. aprill – 30. mai 1997. a. 4.2. Ka M. K. kaitsja S. Must ei nõustu kaitsealuse süüdimõistmisega KrK § 141 järgi ning märgib, et kannatanu peksmine jalgadega ei ole piisavaks asjaoluks, et lugeda seda eluohtlikuks vägivallaks. Peksmise tagajärjel tekitati kannatanule kerge terviserikkega kehavigastus, mida aga ei saa automaatselt lugeda elule või tervisele ohtlikuks. Samuti ei saa kaitsja arvates lähtuda asjaolust, mida peksmine oleks võinud põhjustada ning märgib, et kannatanu ütlustest ei nähtu, et ta oleks tajunud rünnet enda elule või tervisele ohtlikuna. Kassaator vaidlustab ka M. K. süüdimõistmise teleri varguses. Ringkonnakohus on kaitsja hinnangul süü põhjendamatult lugenud tuvastatuks A. V. ütlustega, kellel oli aga põhjus anda M. K. süüstavaid ütlusi. Kaitsja leiab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-116-97 (RT III 1998, 4, 27) viidates, et süüdimõistvat kohtuotsust ei saa rajada ainult kaaskohtualuse ütlustele. Ka S. R. ütlused tuginevad vaid A. V-lt saadud informatsioonile. Lisaks sellele puudus kohtul alus M. K. ütlusi mitte uskuda, kuna teistes kuritegudes on ta ennast süüdi tunnistanud ja avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Sellega rikkus kohus KrMK § 50 sätteid. Kassaator leiab samuti, et puudub vajadus karistada M. K. reaalse vabadusekaotusega. Viimane on abielus ning pere ainuke ülalpidaja, ta on oma süüst aru saanud ja seda puhtsüdamlikult ka kahetsenud. 4.3. M. I. kordab oma kassatsioonkaebuses kaitsja poolt kirjeldatud sündmuste käiku ning palub ennast selles episoodis õigeks mõista, eitades ka avaliku varguse toimepanemist. Toimuvast sai ta aru kui naljast mopeedi omaniku kulul. 5. Riigikohtu istungil esinenud kaitsjad rõhutasid kassatsioonkaebustes esitatud seisukohti ja taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebustes esitatud väited on alusetud ja ei tingi vajadust Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2000. a otsuses sisalduvate põhistatud seisukohtade ümberhindamiseks. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi hinnangud tuvastatud tehioludele tulenevad sisukohasest tõendite analüüsist ja süüdimõistetute tegevusele on antud sellele vastav õiguslik hinnang. 6.1. Mõlema astme kohtute poolt on tuvastatud fakt, et 30. juuni 1998. a ööl tungisid Tartus M Haigla lähikonnas M. K. ja M. I. koos kaaslastega vara hõivamise eesmärgil kallale O. N-le, lõid teda korduvalt jalaga näkku ka veel siis, kui kannatanu lamas maapinnal. Kogumis tekitati kannatanu ninaluu murrule lisaks muid näovigastusi, mida kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtuva eksperdi arvamuse kohaselt hinnati kogumis kergete terviserikkega kehavigastustena terviserikke kestusega üle kuue päeva, kuid mitte rohkem kui 21 päeva. Seda fakti süüdimõistetud ega nende kaitsjad apellatsioonikorras ei vaidlustanud. 6.2. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis õigesti, et arvestades kohtualuste poolt 15-aastasele O. N-le tekitatud kehavigastusi, aga ka nende tekitamise intensiivsust ja laadi on tegu tervisele ohtliku vägivallaga, mille kasutamise tahtlus oli otseselt suunatud O. N. kui vara omaniku vastupanuvõime mahasurumisele ja vägivald koos tekkinud tagajärgedega oli O. N-le kuulunud esemete ülemineku tagamise vahendiks. Nendele tunnustele osutades asus apellatsioonikohus põhjendatult seisukohale, et käsitletava käitumisega võtsid M. K. ja M. I. kaastäideviijatena osa KrK § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavast võõra vara röövimisest isikute grupi poolt. 6.3. Kohtus kontrollitud tõendite analüüsist ja asjaga seotud isikute ütluste võrdlevast käsitlusest lähtuvalt on apellatsioonikohus jõudnud järeldusele, et Tartu Maakohus on alusetult mõistnud M. K. ja S. R. õigeks Tartus A tn xx-xx asuvast L. V. korterist televiisori LG grupilises salajases varguses. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub M. K. KrK § 139 lg 2 p 1, 2 ja 3 järgi süüdimõistmise põhistusega Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2000. a otsuses ega pea asjakohaseks M. K. kaitsja viidet Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-116-97, millel tõendite kogumi sarnasus võrreldes käsitletava kriminaalasjaga puudub. 6.4. Asjakohane on M. I. kaitsja kassatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et M. I-le lõpliku karistuse mõistmisel on kohtud jätnud arvestamata M. I. eelvangistuses viibitud aja 21. aprillist kuni 30. maini 1997. a. Menetlusdokumentidest nähtuvalt on M. I. seoses varasema, kuid kohtuotsuste konkurentsist hõlmatud kuriteolise käitumisega olnud nimetatud ajavahemiku vältel vahi all ja hilisemate kohtulahendite puhul ei ole seda fakti karistuse piiritlemisel selgelt käsitletud. Seetõttu on vajalik Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2000. a otsuse täpsustamine M. I-le KrK § 41 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrK §-st 45, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2000. a kohtuotsus M. I-le KrK § 41 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas. 2. KrK § 45 alusel lugeda M. I-le Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2000. a otsusega KrK § 41 alusel mõistetud lõplikust karistusest kantuks üks kuu ja üheksa päeva vabadusekaotust. 3. KrK § 41 järgi M. I. poolt ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks mõista viis aastat üksteist kuud ja 21 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. M. I. karistuse kandmise aja alguseks on 15. juuli 1998. a. 4. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2000. a kohtuotsus muutmata. 5. M. I. kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, M. K. kaitsja ja M. I. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. 6. Mõista M. K-lt välja kohtukulu 1115.10 krooni riigieelarve tuludesse kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 4. oktoobril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP