Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — 3-4-1-8-2000 Tallinna Ringkonnakohtu taotluse kontrollida konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 vastavust põhiseadusele läbivaatamine — RT III, 21, 232

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. oktoobril 2000. a 3-4-1-8-2000 Tallinna Ringkonnakohtu taotluse kontrollida konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 vastavust põhiseadusele läbivaatamine. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 6. septembril 2000. a avalikul kohtuistungil justiitsministri Märt Raski, õiguskantsleri kohusetäitja Aare Reenumägi ja Riigikogu esindaja Liina Tõnissoni osavõtul ning kolleegiumi sekretäri Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2000. a taotluse. I. Asjaolud ja menetluse käik 1. Konkurentsiameti 24. mai 1999. a käskkirjaga nr 33-k otsustati koostada haldusõiguserikkumise protokoll AS Eesti Telefon poolt konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-st 3 tuleneva kohustuse täitmata jätmise kohta ja teha samale aktsiaseltsile konkurentsiseaduse § 40 lg 6 p 3 alusel ettekirjutus järgida alustamata sideehitustööde osas sama seaduse § 18 lg 1 p-st 3 tulenevat kohustust. Konkurentsiamet leidis, et AS Eesti Telefon omab fikseeritud telefonivõrgu teenuste kaubaturul nii loomulikku monopoli kui ainuõigust. Vastavalt konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-le 3 peab selline ettevõtja ainuõiguse või loomuliku monopoli teostamiseks vajalikke asju ostma ja ehitustöid ning teenuseid tellima riigihangete seaduses sätestatud korras. Loomulikuks monopoliks olev või eri- või ainuõigust omav ettevõtja peab nimetatud tegevuses järgima riigihangete seaduses ettenähtud korda ka siis, kui ta ei ole avalik-õiguslik juriidiline isik. 2. AS Eesti Telefon esitas 25. juunil 1999. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Konkurentsiameti 24. mai 1999. a käskkirja peale. Kaebuse esitaja väitis, et käskkiri on täielikult seadusevastane ja konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 3 ja 13, samuti 31, 32 ja 11. Kaebuse esitaja palus jätta konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusevastaseks. 3. Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2000. a otsusega tühistati Konkurentsiameti 24. mai 1999. a käskkiri. Kohus leidis, et «Põhiseaduslikku kontrolli saab algatada juhul, kui kohus saab asja kontrollida sisuliselt, kui asja edasist menetlust takistab puudulik haldusakt, siis on põhiseaduslikkuse järelevalve mehhanismi algatamine välistatud». Selle otsuse vaatas apellatsiooni korras läbi Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium. Ringkonnakohtu 17. mai 2000. a otsusega muudeti Tallinna Halduskohtu otsust, täiendades seda halduskolleegiumi otsuse põhjendustega konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 vastuolu kohta põhiseadusega ja resolutsioonis järgmise tekstiga: «Jätta konkurentsiseaduse (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813) § 18 lg 1 p 3 vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 10 käesolevas haldusasjas kohaldamata ja algatada selle sätte kehtetuks tunnistamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.» II. Õiguslik põhjendus 4. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi poolt kohaldamata jäetud konkurentsiseaduse säte on järgmine: «§ 18. Eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli omava ettevõtja kohustused (1) Eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli omav ettevõtja peab: ......................................................................................................................... 3) eri- või ainuõiguse või loomuliku monopoli teostamiseks vajalikke asju ostma ja ehitustöid ning teenuseid tellima riigihangete seaduses (RT I 1995, 54, 883; 1997, 9, 79) sätestatud korras.» Asjaosaliste põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on seisukohal, et konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-s 3 viidatud riigihangete seaduse pakkumismenetlust reguleerivate sätete alusel peab ostja mitmeteks toiminguteks taotlema Riigihangete Ameti luba või kooskõlastama oma tegevuse Riigihangete Ametiga. Riigihangete Ametil puudub pädevus ostja üle kontrolli teostamiseks, kui ostja ei ole avalik-õiguslik juriidiline isik. Sellise ostja tegevus ei ole riigihange riigihangete seaduse § 3 mõttes. Kuna konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 ei sätesta, kuidas peab nimetatud ettevõtja käituma, siis on see säte õiguslikult sisustamata. Õigusriigi põhimõttega ei ole vastavuses olukord, kus õiguse järgimine ei ole võimalik või kus ettevõtjale on pandud kohustus otsustada, millistest riigihangete seaduse sätetest tuleb juhinduda. 6. Õiguskantsler on seisukohal, et konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 on vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttega ringkonnakohtu otsuses märgitud põhjustel. 7. Justiitsminister leiab samuti, et konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 on vastuolus põhiseaduse §-ga 10. Konkurentsiseaduse selle sätte kohaldamine isiku suhtes, kes ei ole avalik-õiguslik juriidiline isik, rikuks halduse seaduslikkuse põhimõtet, sest Riigihangete Ametil puudub pädevus järelevalveks sellise isiku üle. Halduse seaduslikkuse põhimõtte järgimine on üks demokraatliku õigusriigi olulistest tunnustest. Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 viitab riigihangete seadusele, mis ei reguleeri nende isikute tegevust, kes ei ole avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Seega ei ole nimetatud isikul võimalik täita talle konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-s 3 pandud kohustust, sest riigihangete seadus vastavat korda ei sätesta. 8. Riigikogu esindaja väidab, et vaidlustatud sätte eesmärk on kaitsta tarbijate huve hindade allasurumise teel, ja leiab, et konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-s 3 nimetatud ostja, samuti pakkuja, Riigihangete Amet ja Konkurentsiamet ei saa seadusest üheselt mõistetavat käitumisjuhist. Seepärast tuleb seadust muuta. Kohtukolleegiumi seisukoht 9. Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 paneb eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli omavale ettevõtjale kohustuse osta eri- või ainuõiguse või loomuliku monopoli teostamiseks vajalikke asju ja tellida ehitustöid ning teenuseid riigihangete seaduses sätestatud korras. Sellise korrana tuleb vastavalt riigihangete seaduse § 1 lg-le 2 mõista riigihangete teostamise korda, mis sama seaduse § 8 järgi tähendab, et hange teostatakse avatud pakkumiste alusel või samas seaduses nimetatud juhtudel kaheetapilise pakkumisena, läbirääkimistega piiratud pakkumisena või hankena ühelt pakkujalt. 10. Riigihangete teostamise korra alusel võib ostja üksnes Riigihangete Ameti loal lükata tagasi kõik pakkumised (Riigihangete seaduse § 30 lg 1). Sama korra järgi peab ostja esitama Riigihangete Ametile 10 tööpäeva jooksul pärast riigihanke pakkumismenetluse lõppemist riigihanke deklaratsiooni (Riigihangete seaduse § 34 lg 2). Hankeks ühelt pakkujalt on aga teatud juhtudel vajalik Riigihangete Ameti nõusolek (Riigihangete seaduse § 53 lg 2). Nimetatud kohustused laienevad ka konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-s 3 nimetatud ettevõtjale. Riigihangete seaduse järgi on Riigihangete Ameti pädevuses küsimused seoses riigihangetega (vt näiteks § 10), mitte aga konkurentsivabaduse kaitsmine. Konkurentsiseaduses puudub säte, mis laiendaks Riigihangete Ameti pädevust. Seega puuduvad Riigihangete Ametil volitused konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-s 3 nimetatud subjektilt vastu võtta riigihanke deklaratsiooni ja anda talle nõusolekut hankeks ühelt pakkujalt või luba lükata tagasi kõik pakkumised. 11. Riigihangete seaduse § 30 lg 6 paneb Riigihangete Ametile kohustuse tühistada pakkumismenetlus, kui ostja on rikkunud riigihangete teostamise korda. Samas puudub aga Riigihangete Ametil pädevus selle kohustuse täitmiseks juhtumil, kui ostjaks on konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-s 3 nimetatud subjekt. 12. Konkurentsiseaduse § 34 lg 1 alusel teostab nimetatud seaduse täitmise üle järelevalvet Konkurentsiamet, kes sama seaduse § 35 lg 1 kohaselt on pädev tegema kõiki selle seaduse alusel temale pandud toiminguid ja võtma tarvitusele meetmeid konkurentsivabaduse kaitsmiseks. Seega hõlmab Konkurentsiameti järelevalve ka selle, kas konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p-s 3 nimetatud subjektid järgivad riigihangete teostamise korda. Kuid deklaratiivsest õigusest teostada järelevalvet ei tulene iseenesest volitusi anda ostjale luba lükata tagasi kõik pakkumised, vastu võtta riigihanke deklaratsiooni, anda nõusolekut hankeks ühelt pakkujalt ja tühistada pakkumismenetlus, kui ostja on rikkunud riigihangete teostamise korda. Nendeks toiminguteks vajalikke volitusi ei saa tuletada konkurentsiseaduse § 35 lg 1 sellest osast, mille järgi on Konkurentsiamet pädev tegema kõiki konkurentsiseaduse alusel temale pandud toiminguid ja võtma tarvitusele meetmeid konkurentsivabaduse kaitsmiseks. Nimelt ei pane konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 Konkurentsiametile kohustust teha riigihangete seadusest tulenevaid toiminguid. Vastupidine järeldus oleks vastuolus avaliku halduse seaduslikkuse nõudega, sest Konkurentsiameti pädevus ja volitused tuleb määrata seadusega piisavalt selgelt. 13. Seega puuduvad nii Riigihangete Ametil kui ka Konkurentsiametil volitused teha riigihangete seaduses nimetatud toiminguid eri- või ainuõigusi või loomulikku monopoli omava ettevõtja suhtes. Selline olukord tekitab ettevõtjas kindlusetuse oma käitumisviisi määramisel, sest riigihangete teostamise korda ei ole võimalik täies mahus järgida ja on ebaselge, milline käitumisviis on õiguspärane. Järelikult on konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 umbmäärane ega ole kooskõlas põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. põhiseaduse viidatud sätte alusel peab seadus kaitsma igaühte riigivõimu omavoli eest. 14. Konkurentsiseaduse § 3 lg 1 järgi rakendatakse seda seadust kaubaturul osalevate või osaleda soovivate isikute vahelise konkurentsivabaduse kaitseks. Seega tuleb ka konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 mõista sellest eesmärgist lähtuvalt. Järelikult on konkurentsiseaduse nimetatud sätte mõte reguleerida kaubaturgu konkurentsivabaduse kaitseks juhtumil, kui eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli omav ettevõtja ostab eri- või ainuõiguse või loomuliku monopoli teostamiseks vajalikke kaupu ja teenuseid. Tallinna Ringkonnakohus ei ole kontrollinud, kas riigihangete kord on sobiv ja vajalik abinõu konkurentsivabaduse kaitseks ja kas see on põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse piiranguna õigustatud. Seepärast ei võta kohtukolleegium selles küsimuses seisukohta. 15. Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 on käesoleva otsuse punktides 11 ja 12 märgitud põhjustel vastuolus õigusselguse põhimõttega. Kuna õigusselguse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 13 lg-st 2, siis on konkurentsiseaduse nimetatud säte vastuolus ka põhiseaduse § 13 lg-ga 2. Juhindudes põhiseaduse § 152 lg-st 2 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 2, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustab: Tunnistada konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 kehtetuks. Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Uno LÕHMUS Kohtunik Uno Lõhmuse eriarvamus Kahjuks ei saa ma nõustuda oma õpetatud kolleegide arvamusega, et konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 tuleb tunnistada kehtetuks. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus sai algtõuke aktsiaselts Eesti Telefon kaebusest halduskohtule. Eesti Telefon vaidlustas Konkurentsiameti haldusakti, milles märgiti, et Eesti Telefon eiras konkurentsiseaduse (KS) § 18 lg 1 p-s 3 sätestatud normi, sest loomulikku monopoli ja ainuõigust omava ettevõtjana ei tellinud sideehituslikke töid riigihangete seadusega (RHS) sätestatud korras. Eesti Telefon väitis, et RHS ei laiene eraõiguslikule juriidilisele isikule, mistõttu aktsiaselts ei saa olla ostjaks RHS mõttes. Pealegi on KS § 18 lg 1 p 3 vastuolus põhiseaduse §-st 10 tuleneva õigusriigi printsiibiga, §-dega 3 ja 13, sest KS mainitud säte pole täidetav ilma riigivõimu omavolita, ja §-dega 31 ja 32, sest piirab vaba ettevõtlust ja omandi puutumatust. I. Taotluse lubatavus Põhiseaduse järgi teostab Riigikohus nii abstraktset normikontrolli kui ka vahetut e konkreetset normikontrolli. Presidendil ja õiguskantsleril on õigus tõstatada Riigikohtu ees objektiivse õiguse põhiseadusele vastavuse küsimus. Seevastu vahetu e konkreetne normikontroll toimub nendel juhtudel, kui üld- või halduskohus on sunnitud kohaldama õigusnormi, mida ta peab põhiseadusvastaseks. See tähendab, et enne seaduse või muu õigusakti kohaldamata jätmist ja taotluse esitamist Riigikohtule peab kohus olema kindel, et seda seadust või muud õigusakti tuleb kohaldada vaidluse lahendamiseks või haldusakti seaduslikkuse kontrollimiseks ja et igasugune muu lahendus on välistatud. Põhiseaduse § 15 lg 1 nimetab sellist õigusakti asjassepuutuvaks, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PJKS) kohaldamisele kuuluvaks seaduseks (§ 5). Järelikult ei anna ei põhiseadus ega PJKS üld- ja halduskohtule õigust algatada abstraktset normikontrolli. Minu arusaamise järgi algatas Tallinna Ringkonnakohus abstraktse normikontrolli menetluse, sest taotluses osutatav norm ei olnud haldusakti kontrollimiseks otsustava tähtsusega. Tallinna Halduskohus tühistas konkurentsiameti käskkirja selle vorminõuete rikkumise tõttu. Kohus märkis, et põhiseaduslikkuse järelevalve algatamine on välistatud, sest kohus ei saanud asja sisuliselt kontrollida. Ringkonnakohus selle järeldusega ei soostunud ja kirjutas otsuses, et KS § 18 lg 1 p 3 on asjassepuutuv säte ja kohus oleks pidanud hindama kaebuse esitaja väiteid selle mittevastavuse kohta põhiseadusega. Seejärel analüüsis eht abstraktse normikontrolli vaimus KS § 18 lg 1 p 3 vastavust õigusriigi põhimõttele ja jõudis järeldusele, et säte ei kuulu kohaldamisele vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 10. Käesoleval juhul tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium lubatavaks, et üld- või halduskohus võib algatada abstraktse normikontrolli, ja ähmastas seetõttu piire taotluse lubatavuse ja lubamatuse vahel. Tõsi, mõneti võib sellist lähenemist mõista. Kui haldusasutus kõrvaldab haldusakti vormilised puudused, siis võib kaebuse sisu puudutavate küsimuste käsitlemisel probleem KS § 18 lg 1 p 3 vastavusest põhiseadusele uuesti tõusetuda. Ometi ei saa ma nõustuda abstraktse normikontrolli laiendamisega üld- ja halduskohtutele. II. Õigusselgusest üldiselt Ringkonnakohus nägi KS § 18 lg 1 p 3 vastuolu põhiseaduse §-ga 10, sest «õigusriigi põhimõttega ei ole vastavuses olukord, kus kehtestatud õiguse järgimine ei ole võimalik või kus isikule on pandud kohustus ise otsustada, millistest riigihangete seaduse sätetest ta antud olukorras juhindub». Kohtukolleegiumi enamuse arvates pole KS § 18 lg 1 p 3 kooskõlas põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Tervitatav on see, et Riigikohus tõlgendab PSJK § 4 lg 3, mis käsitleb taotluse läbivaatamise ulatust, avaramalt, sest vaid nii saab Riigikohus tõhusalt täita põhiseaduse valvuri rolli. Kohtukolleegium nimetab selles otsuses esmakordselt õigusselguse põhimõtet, millele ta näib omistavat iseseisva tähenduse. Riigikohus on varemgi tunnistanud mitmeid olulisi põhimõtteid, näiteks proportsionaalsuse, õiguskindluse, õiguspärase ootuse põhimõte, kuid oht on selles, et need põhimõtted hakkavad elama iseseisvat elu ja kohtud ei püüagi tuvastada, millist põhiõigust või vabadust õigusnorm või toiming riivab. Üsna sageli ei seosta kohtud õigusnormi või toimingu põhiseadusele vastavuse kontrollimisel seda konkreetse põhiõiguse või vabadusega, vaid otsivad abi põhiseaduse §-dest 10 ja 11. Paragrahv 10 tähendus on eelkõige selles, et põhiõiguste ja vabaduste loetelu põhiseaduses ei ole lõplik, seda võib täiendada õigustega, mis tulenevad põhiseaduse vaimust või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Paragrahv 11 kohustab kaaluma, kas piirang oli vajalik demokraatlikus ühiskonnas ega moonutanud piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (proportsionaalsuse põhimõte). Paragrahvid 10, 11 ja § 13 lg 2 on kohaldatavad siis, kui on riivatud mõnda põhiõigust või vabadust. Konkurentsiameti käskkiri riivab põhiseaduse §-s 31 märgitud õigust tegelda ettevõtlusega. «Ettevõtlusvabadust riivab avaliku võimu iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse,» kirjutab Riigikohus 17. märtsi 1999. a otsuses (RT III 2000, 12, 125, p 11). Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 takistab tööde ja teenuste tellimiseks lepingute vaba sõlmimist. Seetõttu olnuks ootuspärane, et ringkonnakohus kontrollib KS osundatud sätte vastavust põhiseaduse §-le 31. Eelöeldut ei tule mõista, et õigusselguse põhimõttel puuduks normi põhiseadusele vastavuse kontrolli protsessis tähendus. Selle käigus tuleb esitada ka küsimus, kas piirang vastab õigusselguse põhimõttele. Saksa õigusdoktriinis on definiitsus e õigusselgus formaalse põhiseaduspärasuse komponent. Euroopa Inimõiguste Kohtus omaksvõetud kontrolliskeem näeb ette riive õiguspärasuse otsustamisel vastuse otsimist kolmele küsimusele: 1) kas õigustesse sekkumine oli kooskõlas seadusega; 2) kas sekkumine järgis õigustatud eesmärki ja 3) kas sekkumine oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Esimene küsimus eeldab ka analüüsi, kas õigusnorm oli selge ja arusaadav. Eesti õigussüsteemis tuleneb õigusselguse põhimõte tõepoolest põhiseaduse § 13 lg-st 2. Kõnesolev otsus jätab lahtiseks, kuidas sisustada õigusselguse põhimõtet. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium piirdub märkusega, et KS § 18 lg 1 p 3 on umbmäärane. Üks on kindel: õigusselguse nõue seab omad nõuded õigusakti kvaliteedile. Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu 1993. a resolutsioonis «Ühenduse õigusaktide ettevalmistamise kvaliteedist» esitatud juhtnööride kohaselt peab õigusaktide sõnastus olema selge ja lihtne ning vältima ebatäpseid viiteid teistele tekstidele. Selgelt tuleb defineerida nende isikute õigused ja kohustused, kellele õigusakt on suunatud. Seega need nõuded on suunatud eelkõige seadusandjale, mille järgimist kohus põhiõiguste ja kohustuste riive korral kontrollib. Õigusselguse põhimõte on määratlemata õigusmõiste ja eeldab kohaldaja väärtushinnangut. Oma tähelepanuväärses otsuses Sunday Times v Ühendkuningriik 27. oktoobrist 1978 on Euroopa Inimõiguste Kohus sõnastanud järgmise juhtnööri: «Kohtu arvates tulenevad väljendist «seadusega ette nähtud» kaks järgmist nõuet. Esiteks, seadus peab olema piisavalt kättesaadav: kodanikul peab olema võimalus saada küllaldasi viiteid antud asja suhtes kohaldatavate õigusnormide kohta. Teiseks, normi saab lugeda «seaduseks» üksnes siis, kui see on formuleeritud piisava täpsusega, võimaldamaks kodanikul oma käitumist reguleerida: ta peab saama – kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga – antud asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mille teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu. Kuigi kindlus on väga soovitatav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Seetõttu on vältimatu, et paljud seadused on sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning millede tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus.» (EHRR (1979) Series A, Vol. 30, § 49.) Õigusselguse põhimõtte sisustamisel tuleb seega arvestada, et seadus peab olema piisavalt selge, mis ei tähenda, et kõik isikud peaksid sellest aru saama ilma asjakohase nõustamiseta. Arvestada tuleb ka seda, kes on seaduse adressaat, kas tavakodanik või siis võimas äriühing, kes võib endale lubada kvalifitseeritud õigusabi. III. KS § 18 lg 1 p 3 vastavusest õigusselguse põhimõttele See norm sätestab, et eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli omav ettevõtja peab vajalikke asju ostma ja ehitustöid ning teenuseid tellima riigihangete seaduses sätestatud korras. Tegemist on otsese aktiviitega, mille kohaselt kuuluvad RH seaduse sätted kohustusliku osana Konkurentsiseadusse. Viitenorm peab võimaldama seaduse adressaadil piisava selgusega arusaamisele jõuda, millised normid tema suhtes kehtivad. Kuigi RHS paragrahvid ei ole vaidlusaluses normis üles loetud, on asjakohase nõustamisega võimalik selgusele jõuda, et turgu valitsev ettevõte peab töid ja teenuseid, mis ületavad teatud rahalise piiri (RHS § 4 lg 1), ostes välja kuulutama pakkumise (§ 15), väljastama pakkumise kutse (§ 16), avama pakkumised (§ 24), võrdlema ja hindama neid (§ 26), tunnistama ühe või mitu vastavaks (§ 27) ja ühe edukaks (§ 28) või lükkama kõik tagasi (§ 30) jne. Kui mõnigi norm jääb ebaselgeks, on võimalik küsida arvamust. Eesti Telefon ei vaidlustanud Konkurentsiameti haldusakti sugugi mitte seepärast, et tal oli raskusi ühe või teise RHS sätte kohaldamisega sideehitustööde konkursi läbiviimisel. Kaebuses väljendas Eesti Telefon oma põhimõttelist mittenõustumist, et RHS laieneb loomulikule monopolile ja ainuõigust omavale ettevõttele. Konkurentsiameti peadirektori käskkirjast nähtub, et aastatel 1998 ja 1999 on konkurentsiamet korduvalt püüdnud suunata Eesti Telefoni järgima KS § 18 lg 1 p 3 sätteid. Seega olen arvamusel, et KS § 18 lg 1 p 3 viitava sättena ja RHS viidatava aktina loovad koos piisava selgusega aluse vaidlusaluse küsimuse lahendamiseks ilma vajaduseta viitenormi kehtetuks tunnistada. Uno LÕHMUS