Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-82-00 T. U. süüdistuses KrK § 204 lg 2 järgi — RT III, 2000, 20, 226

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. augustil 2000. a 3-1-1-82-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. U. süüdistuses KrK § 204 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. U. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Bachmann, kannatanud M. T. ja R. R., kannatanu R. U. esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega tunnistati T. U. süüdi KrK § 204 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. T. U. tunnistati süüdi selles, et ta 2. septembril 1998. a ületas Tartus sõiduautot juhtides asulates kehtestatud piirkiirust 50 km/h, sõites kiirusega 90–100 km/h. Rikkudes möödasõidul liikluseeskirja punkte 72, 102.1, 110.3 ja 110.4, kaotas T. U. auto juhitavuse ning põhjustas avarii, mille tulemusena hukkusid kaassõitjateks olnud L. U. ja M. T. ning kergeid kehavigastusi sai R. R. T. U. karistuse mõistmisel luges kohus kergendavaks asjaoluks kahjude vabatahtlikku hüvitamist, raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohus ei lugenud vastutust kergendavaks asjaoluks kohtualuse puhtsüdamlikku kahetsust põhjendusega, et kohtualune ei andnud kriminaalmenetluses liiklusõnnetuse kohta õigeid ütlusi. Kohus märkis, et kuna seadusandja on pidanud vajalikus KrK § 204 puhul kehtestada sanktsiooni kõrge alammäära ja kohtualune pani liikluseeskirjade tahtliku eiramisega toime esimese astme kuriteo, tuleb talle mõista vabadusekaotuslik karistus. Võttes aga arvesse kannatanute arvamust, kes ei soovinud T. U. karistamist vabadusekaotusliku karistusega, leidis kohus, et T. U. tuleb mõista karistus sanktsiooni alammääras. Kuna kohtualune ei tunnistanud ennast talle süüks arvatud teos süüdi ning andis liiklusõnnetuse asjaolude kohta eeluurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi, leidis kohus, et vaatamata tema isikut positiivselt iseloomustavatele andmetele ei ole tegemist isikuga, kes on oma süüd täiel määral tunnetanud, mistõttu puudub võimalus kohaldada tema suhtes KrK § 47 sätteid. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kõik neli kannatanut ja kohtualune T. U., kes kõik taotlesid kohtualuse tingimuslikku karistuse kandmisest vabastamist. T. U. kaitsja K. Bachmanni apellatsioonkaebuses paluti kohtualune õigeks mõista ning ei nõustutud seisukohaga, et T. U. suhtes ei ole võimalik kohaldada KrK § 47 sätteid. 3. Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2000. a otsusega tühistati maakohtu otsus T. U. karistuse mõistmise osas. KrK § 47 lg 1 alusel kohaldati mõistetud karistuse suhtes kolmeaastast katseaega. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. T. U. ja kannatanute apellatsioonkaebused rahuldati, kaitsja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kohus tuvastas, et T. U. süüditunnistamine KrK § 204 lg 2 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning nõustus ka mõistetud karistusega, kuid leidis samas, et see kuulub kohaldamisele tingimuslikult. Kohtu hinnangul pani T. U. esimese astme kuriteo toime ettevaatamatusest, mis võrreldes tahtlikult toimepandud teoga vähendab tema poolt toimepandu raskust oluliselt. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et T. U. suhtes tuleb vastutust kergendavaks asjaoluks lugeda ka puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus leidis, et kuigi T. U. on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus esitanud omapoolse versiooni kuriteo asjaolude kohta, ei anna see alust väiteks, et kohtualune ei kahetse toimunut. Kohus arvestas ka asjaolu, et T. U. perekonnas kasvavad kolm last ja tema hooldamisel on eakad vanemad. Kuna kannatanute arvates ei olnud kohtualuse eraldamine ühiskonnast põhjendatud, jõudis ka kohus järeldusele, et riiklik hukkamõist ei pea olema suurem kannatanute hukkamõistust. Ringkonnakohus märkis, et isiku süüdimõistmisel KrK § 204 lg 2 järgi ei pea vältimatult kaasnema vabadusekaotuslik karistus. Kohus luges antud juhul märkimisväärseks erisuseks, mis võimaldas T. U. suhtes kohaldada KrK § 47 sätteid, tema siirast ja omakasupüüdmatut käitumist kannatanute suhtes. Ringkonnakohus leidis, et analoogsetes situatsioonides tuleks kannatanute motiveeritud arvamustega enam arvestada, mis annaks kohtualusele ja kannatanule pärast kriminaalmenetluse lõppu võimaluse inimväärselt suhelda. Menetlus Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör M. Püss kassatsioonprotesti, milles taotletakse selle kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. 4.1. Protestis väidetakse kõigepealt seda, et T. U. tingimuslikult vabadusekaotusest vabastamisel on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud KrK §-de 20 ja 36 sätteid. Prokurör rõhutab, et seaduse kohaselt on just kuriteo raskus ja laad need faktorid, millest kõigepealt sõltub karistus konkreetse teo eest. 4.2. Prokuröri arvates on ringkonnakohus ebaõigesti ja kohtupraktikas valitsevate seisukohtadega mitte arvestades kohaldanud ka KrK §-s 47 sätestatut. Kohtupraktika seisukoht on aga selline, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine on üldjuhul võimalik vaid vähese raskusastmega kuritegude eest, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. Prokurör leiab, et T. U. isikuomadused võivad küll olla aluseks talle minimaalse karistuse mõistmisel, kuid ei saa olla mainitud erisuseks, mis tingiks karistusest vabastamist. 4.3. Prokurör leiab sedagi, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud KrK § 37 p-s 8 sätestatut, arvestades kergendava asjaoluna T. U. puhtsüdamlikku kahetsust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T. U. kriminaalmenetluse vältel muutnud oma ütlusi süü eitamise suunas. Tema väide, et ta ei ületanud sõidukiirust, on mõlema astme kohtu poolt ümber lükatud teiste kogutud tõenditega. Vaidlustamata kohtualuse õigust anda erinevates menetlusstaadiumides erinevaid ütlusi kuriteo tehiolude kohta, ei saa prokuröri arvates sellises situatsioonis lugeda kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. 4.4. Prokuröri arvates saab ka kahjude vabatahtlik hüvitamine kohtualuse poolt tingida küll karistuse mõistmise sanktsiooni alammääras, mitte aga karistusest vabastamise. 4.5. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et riiklik hukkamõist ei peaks olema suurem kannatanute hukkamõistust. Prokurör rõhutab, et esiteks pole antud juhul tegemist kuriteoga, mille puhul saaks menetlust lõpetada kannatanu ja süüdlase leppimisega, teiseks ei saa prokuröri arvates riiklikku hukkamõist üldse sõltuda üksnes kannatanute seisukohast ja kohtualuse materiaalsest olukorrast. 5. Kirjalikes vastuväidetes apellatsioonprotestile rõhutab T. U. kaitsja vandeadvokaat K. Bachmann kõigepealt seda, et KrK § 47 lg 1 alusel süüdimõistetu karistusest tingimusliku vabastamise või vabastamata jätmise puhul on tegemist kohtuniku otsustamisdiskretsiooniga. Kaitsja arvates kinnitab sellist arusaama ka KrMK §-s 2642 sätestatu, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-54-98 (RT III 1998, 16, 170) märgitu. Kaitsja, viidates taas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-54-98 märgitule, ei nõustu kassatsioonprotestis väidetavaga, et KrK §-s 47 sätestatu kohaldamine tähendaks kohtualuse karistamata jätmist. Kaitsja ei nõustu prokuröriga selles, et T. U. tingimuslik karistusest vabastamine ei ole kooskõlas karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega põhjusel, et surmaga lõppevad liiklusõnnetused on muutunud sagedasteks. Kaitsja arvates ei oleks tingimuslik karistusest vabastamine üldse võimalik, kui lugeda primaarseks karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Kaitsja leiab, et «primaarne on ikkagi mõista inimesele selline karistus, mis vastaks tema poolt toime pandud kuriteo raskusele ja laadile ning süüdlase isikule ning juhul, kui karistuse esmane eesmärk (mõjutada riikliku hukkamõistu kaudu süüdimõistetut edaspidi niisuguste tegude toimepanemisest hoiduma) on saavutatav ka ilma süüdimõistetu poolt karistust reaalselt kandmata, siis kohaldada süüdimõistetu suhtes KrK § 47 sätteid». Viimase vastuväitena märgib kaitsja seda, et KrK § 37 lg 1 p 8 kohaselt on puhtsüdamlik kahetsus vastutust kergendav asjaolu, mida kohus on KrK § 36 kohaselt kohustatud karistuse mõistmisel arvestama sõltumata mistahes muudest asjaoludest. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. Kohtualune, tema kaitsja ja kõik kannatanud taotlesid protesti rahuldamata jätmist. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2000. a otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o süüdimõistetu suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise osas järgmiste põhjendustega. 7.1. Kuna KrK §-d 20 ja 36 ühelt poolt ning § 47 teiselt poolt paiknevad kriminaalkoodeksi erinevates peatükkides ja kuuluvad kriminaalõiguse erinevate instituutide hulka, siis ei saa nõustuda kassatsioonprotestis märgituga, et T. U. suhtes KrK §-s 47 sätestatut kohaldades on ebaõigesti kohaldatud KrK §-de 20 ja 36 sätteid. KrK § 47 lg-s 1 sätestatu kohaselt peaks kohus pärast tähtajalise vabadusekaotuse mõistmist (seega alles pärast KrK §-de 20 ja 36 kohaldamist) asuma kaaluma vabadusekaotuse tingimuslikku kohaldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2000. a otsuses on väga põhjalikult ja üksikasjalikult põhjendatud kõiki T. U. karistuse mõistmisega, sealhulgas ka KrK §-de 20 ja 36 kohaldamisega seonduvaid asjaolusid ja seetõttu ei saa nõustuda väitega, et ringkonnakohus on rikkunud kriminaalkoodeksi viimatinimetatud paragrahvides sätestatut. 7.2. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu otsuses märgituga ka selles osas, et kriminaalseadus ei välista esimese astme kuriteo toimepannud isiku suhtes KrK §-s 47 sätestatu kohaldamist juhul kui kohus peab seda otstarbekaks. Kuid üldjuhul on vabadusekaotuse tingimuslik kohaldamata jätmine KrK § 47 mõttes siiski võimalik vaid vähese raskusastmega kuritegude puhul. Just sellist seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsuses (3-1-1-54-98), millele on kassatsioonprotesti kohta koostatud vastuväidetes osundanud T. U. kaitsja. Kuid erinevalt vastuväidetes märgitust ei saa nõustuda sellega, et KrK § 47 lg 1 kohaldamine kujutab endast kohtuniku otsustamisdiskretsiooni ja tähendaks kohtuniku täielikku valikuvabadust. Ka vandeadvokaat K. Bachmanni poolt osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsust (3-1-1-54-98) tervikuna lugedes võib veenduda, et selle põhisõnum ei ole mitte kohtuniku täieliku ja absoluutse valikuvabaduse rõhutamine KrK § 47 kohaldamisel. Põhirõhk on selles otsuses väitel, et KrK §-s 47 sätestatu kohaldamise vaidlustamisel ei ole põhimõtteliselt õige väita, et süüdimõistetule, kes on tingimuslikult karistuse kandmisest vabastatud, on jäetud karistus mõistmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et karistuse mõistmise ja selle kandmisest tingimusliku vabastamise eristamise vajadus tuleneb ka sellest, et mõistetava karistuse määra küsimust ei tohiks mõjustada karistuse kandmisest tingimusliku vabastamise võimalikkus: lubamatu on mõistetava karistuse määra suurendada põhjendusega, et tegelikult ei tule süüdimõistetul seda karistust kanda. 7.3. Seda, et diskretsiooniõigus ei tähenda absoluutset valikuvabadust, on rõhutatud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 8. mai 1998. a määruses (3-3-1-17-98 – RT III 1998, 17, 182). Selles kohtumääruses märgitu kohaselt ei tähenda diskretsioonivolitus täielikku otsustamisvabadust, kuna diskretsiooni teostamisel on õiguslikud piirid. KrK §-s 47 sätestatud kohtuniku otsustamisvabaduse õiguslikeks piirideks vastavalt kõnealuse paragrahvi esimeses lõikes expressis verbis sätestatule on teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik. Sidesõna «ja» saab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tähendada antud juhul seda, et karistuse kandmisest tingimuslikul vabastamisel tuleb kaaluda nii tegu kui ka isikut iseloomustavaid andmeid. Nende mõlema asjaolu – nii toimepandud kuriteo tehiolude kui ka süüdlase isiku arvestamise vältimatust KrK §-s 47 sätestatu kohaldamisel on rõhutatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mitmetes lahendites, sealhulgas näiteks ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 1998. a otsuses (3-1-1-69-98 – RT III 1998, 20, 201). Tuleb tunnistada, et need kaks erinevat asjaolu ei ole alati teineteisest väga selgepiiriliselt eristatavad. Nii näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 1998. a otsuses (3-1-1-47-98 – RT III 1998, 15, 161) märgitud, et isikut iseloomustavate andmete all tuleb muuhulgas silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal kui ka sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. Kuid toimepandud kuriteo (ning sellele eelnenud ja järgnenud käitumise) teatud asjaolude kaudu süüdlase isiku hindamise võimalikkus ei tähenda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seda, et KrK § 47 kohaldamise põhjendamisel saaks kohus piirduda üksnes kuriteo ja sellele järgnenud käitumise kaudu isiku hindamisega. Seaduses otsesõna sätestatu kohaselt peab kohus eraldi põhjendama ka teo – ja nüüd juba otseselt kuriteo, mitte aga süüdlase teole eelnenud või sellele järgnenud käitumise – erandlikke asjaolusid. Kuigi Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2000. a otsuses on märgitud, et kohus arvestab T. U. suhtes KrK § 47 kohaldamisel nii toimepandud teo tehiolusid kui ka T. U. isikut, ei ole kohus teo tehiolusid tegelikult arvestanud. Ringkonnakohus on T. U. mõistetud karistuse tingimuslikul kohaldamata jätmisel keskendunud üksnes tema isiku ja vastutust kergendavate asjaolude analüüsimisele, kuid ei ole pööranud vajalikku tähelepanu kuriteo raskuse ja laadi arvestamisele. Ringkonnakohtu otsuses ei ole mingilgi määral põhjendatud, millised on kesklinna rahvarohkes kohas kiirusega vähemalt 90 km/h (seega vähemalt 40 km/h tunnis lubatust suurema kiirusega) liikunud autoga kahe inimese surma põhjustanud teo sellised erandlikud asjaolud, mis võiksid tingida süüdimõistetu tingimusliku karistuse kandmisest vabastamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuriteo asjaolude arvestamata jätmine ringkonnakohtu poolt on käsitatav KrK § 47 lg-s 1 sätestatu rikkumisena. 7.4. Tartu Maakohus, mõistes T. U. vabaduskaotusliku karistuse, jättis talle mõistmata lisakaristuse mootorsõidukite juhtimisõiguse äravõtmise näol põhjendusega, et kinnipidamiskohas puudub süüdlasel võimalus auto juhtimiseks. Vabastades T. U. tingimuslikult karistuse kandmisest, jättis Tartu Ringkonnakohus T. U. alles ka mootorsõidukite juhtimise õiguse. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et isiku süüdimõistmisel KrK § 204 järgi tuleb talle obligatoorselt mõista lisakaristuseks ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2000.a otsus T. U. süüdistusasjas KrK § 47 sätete kohaldamise osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub 29. augustil 2000. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Lea KIVI Peeter VAHER