Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-80-00 I. L. süüdistuses KrK § 78¹ lg 2 järgi — RT III, 2000, 20, 224

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. augustil 2000. a 3-1-1-80-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. L. süüdistuses KrK § 781 lg 2 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa riigiprokurör Marge Püss ja vandeadvokaat Rein Napa. Asjaolud ja menetluse käik 1. I. L. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 781 lg 2 järgi. Süüdistuse kohaselt oli ta sõjaväekohuslane ja sai 31. jaanuaril 1997. a isiklikult allkirja vastu kätte kutse ilmuda kaitsejõudude tegevteenistusse. I. L. ei ilmunud määratud ajal, 25. juunil 1997. a Harjumaa ja Tallinna Riigikaitse osakonda. Seega hoidus ta kaitsejõudude tegevteenistusse ilmumisest kõrvale. 2. Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsusega mõisteti I. L. süüdistuses KrK § 781 lg 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Linnakohus tuvastas, et I. L. võeti kutsealusena arvele ning ta läbis arstliku komisjoni 30. jaanuaril 1997. a. Samal päeval anti talle isiklikult kätte kutse ilmuda 25. juunil 1997. a kaitseväe tegevteenistusse. Aadressbüroo teatisest nähtuvalt kirjutas I. L. end oma elukohast välja seoses elama asumisega Soome Vabariiki. 20. märtsil 1997. a lahkus ta koos perekonnaga Eestist ning asus alaliselt elama Soome Vabariiki. 2.1. Linnakohus motiveeris I. L. õigeksmõistmist järgmiselt. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on igaühel õigus Eestist lahkuda ning mingeid piiranguid I. L. selles osas ei olnud. Kaitseväeteenistuse seaduse § 15 lg-s 2 sätestatud riigist lahkumisest teatamise kohustuse on kohtualune linnakohtu hinnangul täitnud. Linnakohus sedastas, et kaitseväeteenistuse kohustus lasub igal Eesti Vabariigi kodanikul kuni ta pole kodakondsusest lahkunud või vastavasse vanusesse jõudnud ning et nimetatud kohustus realiseerub üksnes Eestis. Kohtu hinnangul puudus I. L. süüksarvatud kuriteo subjektiivne külg, sest kohtualuse tahtlus kaitsejõududes tegevteenistusest kõrvalehoidumiseks pole leidnud kohtus tõendamist. 3. Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokurör Eve Soostar, kes palus I. L. KrK § 781 lg 2 järgi süüdi mõista ning karistada. Apellatsioonprotesti kohaselt pole tõendatud, et I. L. lahkus Soome Vabariiki alaliselt elama. Kutse kättesaamise hetkel oli kohtualune Eesti Vabariigi kodanik ja kaitseväe tegevteenistuse kohuslane. Apellant leidis, et kaitseväeteenistuse kohustuse täitmine ei piirdu vaid riigikaitseosakonnas arvele võtmisega või riigist lahkumisest teatamisega ja enda väljakirjutamisega. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus I. L. suhtes muutmata ning esitatud apellatsioonprotest rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus täielikult linnakohtu otsuse motiividega ja tuginedes AKKS § 29 lg-le 5 ei pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus märkis, et käesolevas asjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid I. L. lahkumist Eesti Vabariigist seoses eesmärgiga hoiduda kõrvale kaitseväe tegevteenistusest. Ringkonnakohus sedastas, et kohtualune pole toime pannud ühtegi tegu, et hoiduda kõrvale kaitseväe teenistuskohuslaste arvestuse ja sellega kaasnevate kohustuste eest ning vältida tegevteenistusse minekut Eesti Vabariiki taaselama asumisel. Menetlus Riigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Prokurör palub kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada nii Tallinna Linnakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse I. L. õigeksmõistmises KrK § 781 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonprotestis märgib prokurör, et kaitseväeteenistuse seaduse §-s 31 on loetletud juhud, mil kodanik vabastatakse ajateenistusse kutsumisest. Protesti esitaja leiab, et elamine teises riigis ei ole vabastamise aluseks. Samuti pole välisriigis elamine seaduslikuks aluseks kutsealuse mitteilmumiseks ajateenistusse riigikaitseosakonna poolt teatatud ajal ja kohta. Kohtu järeldus, et Eesti Vabariigi kodanikul lasub kaitseväeteenistuse kohustus vaid Eestis viibimise ajal, on kassaatori arvates ebaõige. Prokurör leiab, et kuna I. L., olles teadlik oma kohustustest ning nende mittetäitmisega kaasnevast vastutusest, ei ilmunud tegevteenistusse ärasaatmiseks ega teavitanud mitteilmumise põhjustest, hoidus tahtlikult kõrvale oma kodanikukohustuste täitmisest. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör esitatud kassatsioonprotesti. Kaitsja palus jätta protest rahuldamata ja eelnevad kohtulahendid tühistamata. Kaitsja arvates ei kuulu I. L. kriminaalvastutusele võtmisele seoses teo toimepanemisega väljapool Eesti Vabariigi territooriumi, samuti pole tõendatud I. L. tahtlus kõrvale hoiduda kaitseväeteenistusest. 7. Riigikohus leiab, et kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb tühistada nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsus I. L. süüdistusasjas ning kriminaalasi saata uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 7.1. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 124 sätestab iga Eesti kodaniku kohustuse osa võtta riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras. Eesti kodanike kaitseväeteenistust reguleerib kaitseväeteenistuse seadus. Vastavalt kaitseväeteenistuse seaduse §-le 3 (9.03.1994. a redaktsioonis) on kaitseväeteenistus kohustuslik kõigile meessoost Eesti kodanikele. Selle seadusega sätestatakse kaitseväeteenistuse alused ja kord. Kaitseväeteenistuse seaduse § 7 kohaselt on kutsealused ajateenistusse kutsumisele kuuluvad kodanikud. Kutsealusele, kes on tunnistatud ajateenistuseks kõlblikuks ja kellel ei ole õigust ajapikendusele, teatab kohalik riigikaitseosakond ajateenistusse kutsumise täpse aja ja koha (§ 21). Õigust ajapikendusele ajateenistusse kutsumise eest antakse kutsealusele tervislikel põhjustel, perekondlikel ja majanduslikel põhjustel, hariduse omandamise jätkamiseks ning erandjuhtudel Vabariigi Valitsuse otsusega (§-d 26–29). Vastavalt kaitseväeteenistuse seaduse §-le 31 vabastatakse ajateenistusse kutsumisest kodanikud kas tervislikel põhjustel või kes on teise riigi sõjaväes teeninud või sellega võrdsustatud teenistuse läbi teinud või kes on tahtlikult toimepandud kuriteo eest vabadusekaotuslikku karistust kandnud või kelle ülalpidamisel on kaks või enam alaealist last või erandjuhtudel Vabariigi Valitsuse otsusega. Ajateenistusse kutsumiseks ajapikenduse saamiseks või ajateenistusse kutsumiseks vabastamiseks peavad kutsealused esitama vastavad taotlused kohalikule riigikaitseosakonna ülemale (§ 30). 7.2. KrK § 781 lg-s 2 sätestatakse kriminaalvastutus Eesti Vabariigi kaitsejõudude tegevteenistusse ilmumisest kõrvalehoidumise eest kutsealuse poolt. See kuritegu seisneb kutsealuse mõjuvate ja seaduslike põhjusteta mitteilmumises ajateenistusse kaitseväeteenistuse komisjoni poolt määratud tähtajal. Nendeks põhjusteks on kaitseväeteenistuse seaduse § 22 alusel kutsealuse haigus, mis ei võimalda kohale ilmuda; kutsealuse eeluurimise või vahi all viibimine; stiihilise iseloomuga või paratamatud takistused (nt tulekahju, rasked isiklikud õnnetused jms). Kutsealused peavad nendest põhjustest teatama ja esitama ka vastavad tõendid kohalikule riigikaitseosakonnale. Välisriikides viibivate kutsealuste tähtajal ilmumata jätmise põhjusi tõendab Eesti saatkond või konsulaat. 7.3. Käsitletavas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtub, et Eesti Vabariigi kodanik, ajateenistuseks kõlblik kutsealune I. L., kellel ei olnud õigust ajapikendusele ja kes oli teadlik kohustusest ilmuda ajateenistusse 25. juunil 1997. a, jättis mõjuvate ning seaduslike põhjusteta ajateenistusse ilmumata ega teavitanud oma mitteilmumisest riigikaitseosakonda. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis esitatud väitega, et välisriigis elamine ei ole mõjuvaks ega seaduslikuks põhjuseks kutsealuse mitteilmumiseks ajateenistusse riigikaitseosakonna poolt teatatud ajal. Ekslik on linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, et Eesti Vabariigi kodanikul lasub kaitseväeteenistuse kohustus vaid Eestis viibimise ajal. Selline järeldus ei tulene Eesti Vabariigi põhiseadusest ega kaitseväeteenistuse seadusest. Teenistus kaitseväes ei ole mitte ainult kodaniku õigus vaid kohustus. Kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 lg-ga 2 võib Eesti Vabariigi kodanikku sundida kaitseväeteenistusse isegi tema vaba tahte vastaselt. Kaitseväeteenistuse seadus reguleerib Eesti Vabariigi kodaniku kohustused tema lahkumisel Eestist ja elama asumisel välisriiki. Eesti Vabariigist lahkumine ja elama asumine mõnda teise riiki ei vabasta Eesti kodanikku tema põhiseaduslikust kohustusest kaitseväeteenistuseks ega anna iseenesest ajapikendust teenistusse kutsumiseks. Õigust taotleda ajapikendust või enda ajateenistusse kutsumisest vabastamist I. L. seaduses sätestatud korras ei kasutanud. 7.4. Kohtute järeldus, et I. L. käitumises puudus tahtlus kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumiseks, on vastuolus kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. I. L. oli teadlik, et ta peab ilmuma 25. juunil 1997. a Eesti Vabariigi kaitseväkke ajateenistusse. Kuid vaatamata sellele jättis ta teenistusse ilmumata, ei teatanud mitteilmumise põhjustest, ei taotlenud ka ajapikendust ega enda vabastamist seoses elama asumisega Soome Vabariiki. Ja seda rohkem kui ühe aasta jooksul. Taotlus kriminaalvastutusele võtmiseks esitati riigikaitseosakonna poolt alles 2. novembril 1998. aastal. Seega I. L. sai aru, et oma tegevusetusega ta hoidub ja soovib hoiduda kaitseväeteenistusest kõrvale. 7.5. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Riigikohtu istungil kaitsja poolt väidetuga, et kuna I. L. tegu on toime pandud Soome Vabariigis, on KrK § 4 lg 1 alusel välistatud tema kriminaalvastutusele võtmine. Kaitsejõudude tegevteenistusse ilmumisest kõrvalehoidumine kui kuritegu loetakse lõpule viiduks pärast kutsealuse ettenähtud kohta ajateenistusse ilmumiseks määratud tähtaja möödumist. Kriminaaltoimiku andmetel oli selleks kohaks Eesti Vabariik, Tallinna linn, Maneeži 3 ja tähtajaks 25. juuni 1997. a (tl-d 8 ja 67). I. L. kuritegu – tegevteenistusse ilmumisest kõrvalehoidumine – seisnebki selles, et ta ei ilmunud sel kuupäeval nimetatud kohta. Asjaolu, et ta viibis sel ajal Soome Vabariigis, ei oma tema kriminaalvastutusele võtmisel KrK järgi tähtsust. 8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2000. a ja Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2000. a otsused I. L. õigeks mõistmises. 2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus. 3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. 4. Välja mõista I. L. kaitsjatasuna 743.40 kr riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub 29. augustil 2000. a, on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Lea KIVI Peeter VAHER