Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-71-00 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2000. a kohtuotsus Dmitri Kaluga süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 2

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. juunil 2000. a 3-1-1-71-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Jüri Ilvest vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Dmitri Kaluga süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 2; § 140 lg 2 p 1, 2, 3; § 143 lg 2 p 2; § 207 lg 1 ja § 139 lg 2 p 2, 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D. Kaluga kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega tunnistati D. Kaluga süüdi KrK § 141 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks kuus aastat vabadusekaotust; KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust; KrK § 139 lg 2 p 2, 3 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; KrK § 143 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; KrK § 207 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel määrati kohtualusele lõplikuks karistuseks kuus aastat vabadusekaotust. KrK § 141 lg 2 p 2 järgi mõisteti kohtualune süüdi selles, et ta 1. jaanuaril 1999. a istus S. K-le kuuluvasse taksosse ning omastas viimasele kuuluvad 40 krooni. Seejärel taskust relva võtmist teeseldes ja sõiduki õhkulaskmisega ähvardades nõudis ta kannatanult rahakotti. Ähvarduse kinnitamiseks haaras ta kannatanul kaelast ja hakkas teda kägistama. S. K-l õnnestus autost minema joosta. 25. augustil 1999. a sisenes kohtualune S. K. ema korterisse, kus nõudis väidetavalt temale kuuluvat 3000 krooni, tõukas A. K. teise tuppa ja keelas sellest võimaliku plahvatuse ähvardusel lahkuda. Imiteerides lõhkeseadeldise paigaldamist asetas ta ukselingile purgi meega. Seejärel varastas kohtualune korterist värviteleri. Kohtu hinnangul olid D. Kaluga teod suunatud just sellele, et kannatanu tajuks neid kui reaalset ohtu enda elule ja tervisele. KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi mõisteti kohtualune süüdi selles, et ta 4. augustil 1999. a koos teise isikuga läks I. B. korterisse, kus tervisele mitteohtlikku vägivalda kasutades omastas videomagnetofoni ja neli videokassetti. KrK § 139 lg 2 p 2, 3 järgi mõisteti D. Kaluga süüdi selles, et ta 12. mail 1998. a pani toime varguse X võõrastemajas N, samuti pani ta toime S. P. jope ja kella varguse. KrK § 143 lg 2 p 2 alusel mõisteti kohtualune süüdi selles, et ta 22. oktoobril 1998. a omastas S. P. korterist televiisori, valetades seejuures kannatanu emale, et viib selle S. P. loal remonti. Veel mõisteti kohtualune süüdi KrK § 207 lg 1 järgi, kuna tema kinnipidamisel 1. jaanuaril 1999. a võeti talt ära vintpüssi padrunid, mida ta omandas, hoidis ja kandis ilma vastava loata. 2. Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsuse peale esitas D. Kaluga apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p 2; § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3; § 143 lg 2 p 2; § 207 lg 1 järgi. 3. Viru Ringkonnakohtu 7. aprilli 2000. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu 31. jaanuari 2000. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on D. Kaluga süüdimõistmisel õigesti lähtunud kriminaalasja tehioludest ning andnud neile õige juriidilise hinnangu. Kohus ei nõustunud kaebuses väidetuga, et süüdimõistev otsus rajanes vaid kannatanute ütlustel. Menetlus Riigikohtus 4. Viru Ringkonnakohtu 7. aprilli 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu D. Kaluga. 4.1. Kassaator väidab, et uurimine on läbi viidud süüdistava kallakuga ning läbi jäeti vaatamata tema poolt esitatud avaldused ja kaebused. Nii ei viidud vaatamata tema taotlusele läbi vastastamist kannatanutega. Samuti ei pööratud süüdistuses KrK § 207 lg 1 järgi kordagi tähelepanu tema seletustele, et ta sai padrunid S. K.lt, kes niiviisi püüdis pääseda temale võlgade maksmisest. 4.2. Kassaator vaidlustab täiel määral süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p 2 järgi ning viitab kannatanu A. K. ütlustele, mille kohaselt teda pole ähvardatud ega füüsiliselt mõjutatud. Kassaatori kinnitusel on alusetud ka väited meepurgiga õhkulaskmise ähvarduse kohta ning väidab, et kõik mõtles välja kannatanu poeg. Kokkuvõtvalt palub kassaator temale inkrimineeritud tegu ümber kvalifitseerida KrK § 139 lg 2 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ning kaitsja, kes taotles kohtuotsuse muutmist kaebuses toodud motiividel, leidis: 5. KrMK § 136 lg 1 kohaselt on uurijal õigus vastastada juba ülekuulatud isikuid, kelle ütlustes on olulisi vastuolusid. Seega on seadusandja andnud vastastamise otstarbekuse üle otsustamise uurija pädevusse. Süüdistatava taotlusi vastastamise korraldamiseks hindab uurija uurimistaktika seisukohalt ning lahendab need, lähtudes igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise huvidest. Uurija keeldumine vastastamise läbiviimisest ei ole hinnatav menetlusnormide olulise rikkumisena, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. 5.1. KrK § 207 sätestab muuhulgas vastutuse laskemoona ebaseadusliku omandamise, hoidmise ja kandmise eest. Siinkohal ei ole tähtis kellelt ja milliste tehingute tagajärjel laskemoon omandati. Kriminaalvastutus järgneb igasugusele laskemoona omandamisele, hoidmisele või kandmisele, mille kriminaalvastutuse subjekt, viibimata hädaseisundis, pani toime ilma riigiorgani vastava loata. 5.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et D. Kaluga süüdimõistmine episoodis kannatanu A. K-ga ei ole kooskõlas kohtus uuritud tõenditega. Kohtuistungil üle kuulatud A. K. ei kinnitanud, et D. Kaluga oleks temalt nõudnud raha või muud vara. Kannatanu sõnade kohaselt süüdistas kohtualune tema poega, et see olevat ta «aastaks kinni pannud» ja tõukas kannatanu tuppa, sulgedes ukse ning ähvardades, et kui ta ukse avab, «lendab õhku». Kohtud ei ole tuvastanud, millise vara hõivamiseks ja millist vägivalda kohtualune vahetult kasutas. Samuti ei nähtu, millel põhineb hinnang, et kannatanu tajus meepurgi ukselingile asetamises reaalset ohtu oma elule. Lahendamata on küsimus, kas ähvardus korter õhkida, kui kannatanu väljub toast, oli vahetult vara hõivamise vahendiks, seega siis ka röövimise tunnuseks. Siinkohal rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et teo kvalifitseerimiseks KrK § 141 järgi peab elule või tervisele ohtlik vägivald olema suunatud vahetult vara hõivamisele, sh ka kannatanu vastupanu mahasurumisele, mitte aga teiste eesmärkide saavutamisele /kannatanu suhtes isiklikel ajenditel teise kuriteo toimepanemisele, soovile takistada kannatanul pärast kuriteo lõpuleviimist sellest teatamist jms. Neid küsimusi lahendamata ei saa otsustada, kas D. Kaluga käitumine selles kuriteoepisoodis tuleb kvalifitseerida salajase varguse, avaliku varguse või röövimisena. 5.3. Kuriteoepisoodis kannatanu S. K-ga ei ole kohtud pööranud tähelepanu asjaolule, et vägivalda asus kohtualune kasutama alles seoses rahakoti nõudmisega, kuid see kuriteoepisood jäi lõpule viimata, kuna kannatanul õnnestus põgeneda. Samuti tuleb lahendada küsimus, kas tegemist on KrK § 141 kvalifitseeritud koosseisuga või mitte. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2 § 64 p-st 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 2000. a kohtuotsus Dmitri Kaluga süüdimõistmises ja karistamises KrK § 141 lg 2 p 2 järgi ning karistuse mõistmises KrK § 40 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Mõista Dmitri Kalugalt riigieelarve tuludesse 991 krooni ja 20 senti kohtukulu kaitsjatasu näol. Kohtuotsus jõustub 20. juunil 2000. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Lea KIVI Jüri ILVEST