Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-30-00 A. Variku kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise asjas — RT III, 18, 191

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. juunil 2000. a 3-3-1-30-00 A. Variku kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 8. juunil 2000 avalikul kohtuistungil läbi Asta Variku kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2000. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/84/2000. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Asta Varik, tema esindaja Mai Hion ja Narva 10 Korteriomanike Ühistu esindaja Valeri Ivanov. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16. augusti 1993. a otsusega tunnistati Tallinnas Narva mnt 10 asuvate hoonete ja krundi suhtes õigustatud subjektiks Asta Varik, kes taotles selle vara tagastamist. Tallinna Linnavalitsuse 3. juuni 1994. a korraldusega otsustati A. Varikule ORAS § 13 lg 1 alusel kompenseerida Narva mnt 10 asunud hoone. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 4. novembri 1994. a otsusega nimetatud korralduse täielikult seadusevastaseks, sest korraldus oli motiveerimata. Tallinna Linnavalitsuse 19. septembri 1995. a korraldusega tühistati 3. juuni 1994. a korraldus ja tehti uuesti samasisuline otsustus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 11. juuni 1996. a otsusega ka selle korralduse täielikult seadusevastaseks, sest linnavalitsus ei lahendanud enne vaidlustatud korralduse vastuvõtmist A. Variku taotlust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 22. juuli 1996. a korraldusega tunnistati 19. septembri 1995. a korraldus kehtetuks ja jäeti ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 1 alusel A. Variku taotlus Narva mnt 10 asuva hoone tagastamiseks rahuldamata ning alustati selle vara osas kompenseerimise menetlust. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 7. aprilli 1997. a otsusega ka selle korralduse täielikult seadusevastaseks, sest Tallinna Linnavalitsus tõlgendas ORAS § 12 lg 8 p 1 vääralt ja on nimetatud «sätet vääralt tõlgendades ebaõigesti leidnud, et Narva mnt 10 hoone ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul hoone kubatuuri muutusest lähtuvalt». 2. märtsil 1997 jõustus omandireformi aluste seaduse uus redaktsioon, millega muudeti õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise aluseid. Hindamise korra ja metoodika kehtestas Vabariigi Valitsus 25. novembri 1997. a määrusega nr 220. Tallinna Linnavalitsuse 17. oktoobri 1997. a korraldusega tunnistati kehtetuks linnavalitsuse 22. juuli 1996. a korraldus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 30. septembri 1998. a otsusega täielikult seadusevastaseks linnavalitsuse tegevusetuse A. Variku taotluse lahendamisel ja kohustas linnavalitsust taotluse kahe kuu jooksul läbi vaatama. Tallinna Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a korraldusega nr 6848-k jäeti ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 2 alusel ning vastavalt AS Kommunaalprojekt ekspertarvamusele rahuldamata A. Variku taotlus Narva mnt 10 asuva hoone tagastamise kohta, kuna see ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, ja alustati kompenseerimise menetlust. A. Varik esitas 24. detsembril 1998 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a korralduse peale. Kaebaja väitis, et linnavalitsus oleks pidanud lähtuma omandireformi aluste seaduse kaebajale soodsamast redaktsioonist, mis kehtis seadusevastaseks tunnistatud korralduste andmise ajal. Uue ja kaebajale ebasoodsa redaktsiooni kohaldamine oli vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise põhimõtetega. Vaidlustatud korraldus oleks kaebaja arvates ebaõige ka ORAS § 12 lg 8 uue, 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooni järgi, sest seda sätet on vääralt tõlgendatud. Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 1999. a otsusega haldusasjas nr 3-173/99 jäeti A. Variku kaebus rahuldamata selle põhjendusega, et hoone Narva mnt 10 ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul omandireformi aluste seaduse § 12 lg 8 p 1 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooni alusel. A. Varik esitas 29. detsembril 1999 apellatsioonkaebuse, sest leidis, et Tallinna Halduskohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2000. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus tõenditele väära hinnangu andmise tõttu ja tehti uus otsus, millega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a korraldus nr 6848-k täielikult seadusevastaseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et haldusorgan saab akti andmisel lähtuda üksnes kehtivast õigusest, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni muudeti ja muutmise seadusest ei tulene kohustust selles asjas kohaldada varemkehtinud redaktsiooni, siis pidi linnavalitsus vaidlustatud korralduse andmise ajal õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise üle otsustamisel lähtuma omandireformi aluste seaduse 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsioonist. Ringkonnakohus leidis, et ORAS § 12 lg 8 uus redaktsioon annab õigustatud subjektile suurema võimaluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks, mistõttu on ekslik A. Variku seisukoht, et seaduse uue redaktsiooni kohaldamine tema asjas rikub õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidlustatud korralduse aluseks olnud AS Kommunaalprojekt ekspertarvamus ei vasta Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud «Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika» (edaspidi Kord) punktidele 15 ja 16, siis on vaidlustatud korraldus seadusevastane. A. Varik esitas 3. aprillil 2000 kassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsuse motiive või asuda seisukohale, et ORAS § 12 lg 8 uue redaktsiooni kohaldamine tema asjas on vastuolus põhiseaduse §-dega 10 ja 12. Kassaator leiab, et kui Tallinna Linnavalitsus oleks ajal, mil linnavalitsus andis kolm seadusevastast korraldust, lahendanud tema taotluse seaduslikult, siis oleks talle tagastatud hoone Narva mnt 10. Seepärast tuleks tema taotluse lahendamisel lähtuda nimetatud korralduste andmise ajal kehtinud ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist. Selle sätte uus redaktsioon muutis oluliselt tingimusi, millal loetakse õigusvastaselt võõrandatud vara säilinuks endisel individualiseeritaval kujul. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tingimuste muutmine taotluse menetlemise käigus rikub põhiseaduse §-s 10 märgitud demokraatliku õigusriigi põhimõtteid ja §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Narva 10 Korteriomanike Ühistu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et see ei tugine seadusele ja on põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega kinnitatud Korra p 4 sätestab, et Korda rakendatakse õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne 2. märtsi 1997. a teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Kirjalikus vastuses väidetakse, et Tallinna Linnavalitsus tegi otsuse Narva mnt 10 hoone tagastamata jätmise kohta pärast 2. märtsi 1997. Seega pidi Tallinna Linnavalitsus rakendama Korda ja ORAS § 12 lg 8 uut redaktsiooni. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Ebatäpne on ringkonnakohtu seisukoht, et ORAS § 12 lg 8 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooon (edaspidi uus redaktsioon) annab õigustatud subjektile suurema võimaluse saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 8 uue redaktsiooni alusel loetakse vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Varemkehtinud redaktsiooni järgi loeti vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Seega ei olnud enne 2. märtsi 1997 oluline, millisel määral oli vara väärtus muutunud. ORAS § 12 lg 8 p 2 varemkehtinud redaktsiooni alusel ei loetud ehitisi endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ka siis, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud, kuid võõrandamisaegsed vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus on asendatud kokku rohkem kui pooles ulatuses. Välispiireteks peeti seejuures väliskandeseinu, akna- ja välisukseplokke ning katusekatet. Uue redaktsiooni järgi on määravaks kogu ehitise, mitte üksnes põhikonstruktsioonide väärtuse kasvamine kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu. Seega on võimalik, et mõni ehitis on varemkehtinud redaktsiooni järgi säilinud endisel individualiseeritaval kujul, kuid uue redaktsiooni järgi ei ole sama ehitis säilinud. Järelikult ei oleks tõene väide, et uue redaktsiooni alusel on kõigil õigustatud subjektidel suuremad võimalused õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks. A. Variku kaebuse läbivaatamisel tuleb otsustada, kas juhtumil, kui hoone Narva mnt 10 põhikonstruktsioonid ei ole asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses, tuleks kohaldada omandireformi aluste seaduse enne 2. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul kuuluks hoone Narva mnt 10 kaebaja väitel tagastamisele. Paragrahvi 12 lõike 9 uue redaktsiooni alusel tuleks aga tagastada hoone säilinud väärtusele vastav mõtteline osa. 2. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduses, mis jõustus 2. märtsil 1997, ei ole sätestatud, kuidas toimida juhtumil, kui uue redaktsiooni kohaldamine piirab vara tagastamise võimalusi. Vabariigi Valitsuse poolt 25. novembril 1997 kinnitatud Korra punkti 4 järgi rakendatakse Korda õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne 2. märtsi 1997. a teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Hoone Narva mnt 10 mittetagastamise kohta tegi Tallinna Linnavalitsus korralduse 22. juulil 1996. a., seega enne 2. märtsi 1997. Seetõttu oleks A. Variku asjas võimalik rakendada mitte Korda, vaid keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a määrusega nr 16 kinnitatud «Metoodilisi soovitusi ekspertidele ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra hindamiseks». 3. Omandireformi käigus on oluliselt muudetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseid. Alates 2. märtsist 1997 kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Põhiseaduse § 10 sätestab, et põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused ei välista muid õigusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Õigustatud subjektidele, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara loeti säilinuks endisel individualiseeritaval kujul enne 2. märtsi 1997 kehtinud alustel, tagastati see vara. Sama vara võis aga alates 2. märtsist 1997 kehtinud alustel jääda tagastamata, sest vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise uute tingimuste järgi ei ole see säilinud. Seaduse uue redaktsiooni kohaldamine piiraks siis vara tagastamise võimalusi, võrreldes varasema redaktsiooniga. Vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega jääks vara tagastamata isikule, kes oli juba asunud oma õigusi realiseerima ja kelle taotluse kohta oli juba antud haldusakt. Seaduse selline kohaldamine rikuks ka põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Seaduse muudatusega liigitataks õigustatud subjektid isikuteks, kelle osas hinnati vara säilinuks enne 2. märtsi 1997 kehtinud alustel ja isikuteks, kelle osas ei jõutud seda teha neist isikutest sõltumatutel asjaoludel. Selline liigitamine ei oleks põhjendatud ja mõistlik. Õigustatud subjektide selline ebavõrdne kohtlemine oleks osa õigustatud subjektide suhtes ülekohtune. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Seepärast ei tohi omandireformi aluste seaduse § 12 uut redaktsiooni kohaldada sisuliselt tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda. 4. Omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 alusel on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses on õigusvastaselt võõrandatud vara, keelatud selle omandivormi muuta kuni vara tagastamise küsimuse otsustamiseni. Sama sätte järgi on seda keeldu rikkuv tehing kehtetu. Sellest sättest tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel ei ole määrava tähtsusega asjaolu, et vara koosseisu kuuluvad eluruumid on enne tagastamise otsustamist erastatud. ORAS § 18 lg-st 1 saab teha ka järelduse, et reeglina ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekt ja selle vara koosseisu kuuluvate eluruumide üürnikud üheaegselt sama vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks. Nimetatud järeldust kinnitab eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 4, mille kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks on ettenähtud korras esitatud avaldus, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõetatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. 5. Tallinna Linnavalitsusel tuleb asja uuesti läbi vaadates tagada A. Variku taotluse lahendamine, järgides õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse motiveerivat osa tuleb muuta vastavalt käesolevale otsusele. Juhindudes HKMS § 72 lg 1 p-st 4 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Asta Variku kassatsioonkaebus. 2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2000. a otsuse motiveerivat osa haldusasjas nr II-3-84/2000 vastavalt käesolevale otsusele. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 3. Tagastada Asta Varikule kautsjon 700 (seitsesada) krooni. Otsus jõustub 20. juunil 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN