Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-15-00 Svetlana Kopõlova kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa taotlemisel sisserände piirarvu kohaldamise asjas — RT III, 17, 180

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. juunil 2000. a 3-3-1-15-00 Svetlana Kopõlova kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa taotlemisel sisserände piirarvu kohaldamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 11. mail 2000 avalikul kohtuistungil läbi Svetlana Kopõlova kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 15. veebruari 2000. a otsuse peale haldusasjas nr II-3-76/00. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Svetlana Kopõlova, tema esindaja Vladimir Jermakov ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik. Juures olid Riigikohtu tõlk Lüüli Lomp ja halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Svetlana Kopõlova esitas 9. septembril 1998. a. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, et asuda elama abikaasa juurde. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 23. augusti 1999. a otsusega nr 200/90149-4 keelduti S. Kopõlovale elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (edaspidi VS) § 12 lg 6 alusel põhjusel, et sisserände piirarv on täitunud. Otsuses märgiti, et 1999. aastaks oli Vabariigi Valitsus VS § 6 lg 1 alusel kehtestanud välismaalaste sisserände piirarvuks 593. Sisserände piirarv täitus märtsis 1999. S. Kopõlova esitas selle otsuse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada kaevatud otsus seadusevastaseks ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus VS § 6 lg 3 suhtes. Kaebaja väitis, et vaidlustatud otsus on vastuolus põhiseaduse §-dega 26 ja 27 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 8 ja 12. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, kohaldades VS § 12 lg 6, rikkus S. Kopõlova õigust eraelule. Ta on 11. veebruarist 1998 abielus Eestis elava Anton Kopõloviga ja on viimase ülalpidamisel. Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 1999. a otsusega haldusasjas nr 3-2077/99 rahuldati kaebus osaliselt. Kohus tunnistas kaevatud otsuse vastuolus olevaks põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8 lõikega 2, tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ettepaneku vaadata S. Kopõlovale elamisloa andmise küsimus uuesti läbi ja mitte rakendada tema suhtes sisserände piirarvu. Kohus mõistis Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt S. Kopõlova kasuks välja kohtukulud 3510 krooni. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellant väitis: 1. Halduskohus rikkus HKS § 20, ületades kohtule selle sättega antud pädevust. Pädevuse rikkumine seisnes Kodakondsus- ja Migratsiooniametile tehtud ettepanekus «mitte rakendada S. Kopõlova suhtes aastase sisserände piirarvu». 2. Kohus leidis, et VS § 12 lg 6 kohaldamine on vastuolus põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8. Samas leidis kohus, et olemuselt pole VS § 12 lg 6 põhiseadusevastane. Kohtu selline seisukoht on vastuoluline. 3. Kuni põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses teistsuguse otsuse tegemiseni on vastustajal põhjust eeldada, et VS § 12 lg 6 on kooskõlas põhiseadusega, proportsionaalne ja vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Vastustaja pole pädev teostama põhiseaduslikkuse järelevalvet ja hindama nimetatud asjaolusid. Ta peab täitma kehtivat seadust. 4. Ebaõige on kohtu järeldus, et sisserände piirarvu kohaldamist võib vaadelda sellise sekkumisena perekonnaellu, mis on vastuolus põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8. Põhiseadus ja konventsioon ei käsitle õigust perekonnaelule absoluutse õigusena. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusega tühistati halduskohtu apelleeritud otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti S. Kopõlova kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis: 1. Halduskohtus kaebuse läbivaatamise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustik ei andnud kohtule võimalust kohustada Kodakondsus- ja Migratsiooniametit andma elamisluba konkreetsele isikule, antud juhul S. Kopõlovale. 2. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pidanuks kohaldamata jätma põhiseadusega iseenesest kooskõlas oleva VS § 12 lg 6. Selle sätte kohaldamata jätmisel olnuks tegemist haldusorgani omavoliga. 3. Välismaalaste seaduse järgi pole elamisloa saamine isiku absoluutne õigus. Riigil on teatud tingimuste ja piirangute kehtestamise õigus. Aastane sisserände piirarv on üheks piiravaks tingimuseks. Kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jätaks kehtiva seaduse kohaldamata, siis kaotaks sisserände piirarvu kohaldamine mõtte. Sisserände piirarvu kehtestamise eesmärgiks on aga piirata välismaalaste elamaasumist riiki. Välismaalaste riiki sisenemise ja riigis viibimise piiramine on seaduslik. 4. Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 tagatud õigust perekonna- ja eraelu austamisele ei riku Eestisse sisserändavate välismaalaste piirarvu kehtestamine ja selle piirarvu kohaldamine ka Eestisse abikaasa juurde elama asuda soovijate suhtes. S. Kopõlovale elamisloa andmisest keeldumisel sisserände piirarvu täitumise motiivil ei riku neid sätteid. Abiellumisel oleks S. Kopõlova pidanud tundma Eestisse elama asumist reguleerivaid õigusakte. Õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustus anda elamisluba igal juhul. 5. Vaidlustatud otsus ei võta kaebajalt õigust esitada uut elamisloa taotlust. Õige võib olla halduskohtu väide, et järgmise aasta sisserände piirarv võib olla juba täitunud ja kaebajal pole lootust elamisluba niipea kvoodi alusel saada. See ei saa aga olla Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. S. Kopõlova esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kasseeritav otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab: 1. Sisserände piirarvu kohaldamine S. Kopõlova suhtes rikub tema õigust perekonnaelule ja on seetõttu vastuolus põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8. 2. Kuna sisserände piirarv ei kehti VS § 6 lg-s 3 nimetatud riikide kodanike suhtes, siis ei vasta tegelikkusele ringkonnakohtu seisukoht, et sisserände piirarvu kehtestamise eesmärk on soov piirata välismaalaste elama asumist riiki. Sisserände piirarvu kehtestamine on põhiseaduse §-ga 12 keelatud diskrimineerimine. 3. Ringkonnakohus pole tähelepanu pööranud sellele, et S. Kopõlova ja tema isa kuulusid juba 1995. a nende välismaalaste hulka, kelle suhtes oli juba rakendatud sisserände piirarvu. Seoses sellega said nad tähtajalise elamisloa. Tallinna Halduskohtu 15. aprilli 1998. a otsusega haldusasjas nr 3-33/98 tuvastati, et tollal alaealine S. Kopõlova asus 1995. a Eestisse koos oma isaga. Samal aastal anti S. Kopõlovale tähtajaline elamisluba, mille kehtivus lõppes 6. märtsil 1997. Alates maist 1995 on S. Kopõlova sisse registreeritud Harjumaa Rae vallas Järvekülas Kodala 12. Halduskohus kasutas seda otsust 8. detsembri 1999. a otsuse tegemisel tõendina. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega S. Kopõlova kaebuse rahuldamata jätmisel ja märgib järgmist: 1. Halduskolleegiumi määruses haldusasjas nr 3-3-1-16-97 (RT III 1997, 21/22, 236) asuti seisukohale, et kui välismaalane elab perekonnaelu põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda põhiseadusest ja konventsioonist, mitte aga üksnes välismaalaste seadusest. 2. Halduskolleegiumi otsuses haldusasjas nr 3-3-1-11-00 (RT III 2000, 14, 149) asuti seisukohale, et pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on põhjendanud S. Kopõlovale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist üksnes sellega, et sisserände piirarv on täis. 2. Tallinna Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-2077/99 on tuvastatud, et S. Kopõlova abikaasa Anton Kopõlov on Eestis sündinud ja elab alaliselt Eestis, omab Eestis vara ja töökohta. Eestis elavad ka A. Kopõlovi vanemad. Svetlana ja Anton Kopõlovil pole võimalik elada perekonnaelu S. Kopõlova kodakondsusjärgses riigis (halduskohtu tl 58). Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole apellatsioonkaebuses vaidlustanud Tallinna Halduskohtu poolt tuvastatud asjaolusid. Ka ringkonnakohus pole neid asjaolusid kummutanud. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Tallinna Halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei saanud S. Kopõlovale tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, põhjendades keeldumist üksnes sellega, et sisserände piirarv on täis. 3. Halduskohus on asja lahendamisel kohaldanud põhiseaduse § 26 kui asjassepuutuvat, leides, et elamisloa andmisest keeldumine on vastuolus selle sättega. Riigikohtu halduskolleegium on aga seisukohal, et asjassepuutuv on põhiseaduse § 27. See ei saa aga käesolevas asjas olla halduskohtu otsuse muutmise aluseks. 4. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja jõusse jäetakse halduskohtu otsus. S. Kopõlova esindaja taotles Tallinna Ringkonnakohtu istungil ringkonnakohtus kantud õigusabikulude väljamõistmist Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt S. Kopõlova kasuks ja esitas arve-kviitungi nr 07-02/00, mille järgi õigusabikulud on 1000 krooni. Need kulud kuuluvad Riigikohtu halduskolleegiumi käesoleva otsusega väljamõistmisele. Õigusabikulud, mida S. Kopõlova kandis asja läbivaatamisel Tallinna Halduskohtus, on välja mõistetud Tallinna Halduskohtu otsusega. Juhindudes HKMS § 72 lg 1 p-st 6, § 87 lg-st 1, § 90 lg-st 2, § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Svetlana Kopõlova kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 15. veebruari 2000. a otsus haldusasjas nr II-3-76/2000. 3. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 1999. a otsus haldusasjas nr 3-2077/99. 4. Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt Svetlana Kopõlova kasuks välja Tallinna Ringkonnakohtus asja läbivaatamisel kantud õigusabikulud 1000 (üks tuhat) krooni. 5. Tagastada Svetlana Kopõlovale kautsjon 700 (seitsesada) krooni. Otsus jõustub 12. juunil 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN