Riigikohtu üldkogu — 3-1-2-1-00 Jüri Mäeotsa süüdistuses KrK § 188

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. aprillil 2000. a 3-1-2-1-00 Riigikohtu üldkogu, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus ja liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 19. aprillil 2000. a teistmisavalduse alusel läbi kriminaalasja Jüri Mäeotsa süüdistuses KrK § 188; § 207 lg 1; § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4; § 143 lg 2 p-de 1, 2 ja § 195 lg 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Jüri Mäeots, tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. Tõlgina osales kohtuistungil Lüüli Lomp. Asjaolud ja menetluse käik 1. J. Mäeots oli antud kohtu alla süüdistatuna mitmes kuriteos, sealhulgas: 1.1. KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 5 järgi selles, et ta 1995. a oktoobris koos tuvastamata isikutega ähvardades Oleg Ivanovi füüsilise vägivallaga, võttis temalt ära jope, passi jm esemeid, tekitades sellega kahju 3050 kr ulatuses, ning sundis ähvardusega O. Ivanovi kirjutama 4 volikirja tema sõiduauto «Opel-Rekord» kasutamiseks, samuti koostama ja allkirjastama võlakirja, mille kohaselt O. Ivanov pidi 1. maiks 1995. a tagastama 10 000 USA dollari suuruse võla; 1.2. KrK § 142 lg 3 p 3 järgi selles, et ta 1995. a maist kuni 1995. a septembrini koos kindlakstegemata isikutega ja kaaskohtualuse J. Bobõleva kaasaaitamisel pani korduvalt toime väljapressimisi, mille tagajärjel oli O. Ivanov sunnitud neile maksma mais 3500 kr, juunis 3000 kr, juulis 3000 kr, augustis 3500 kr ning septembris 3600 kr. Sama aasta augustis pakkus ta koos eelnimetatud isikutega O. Ivanovile näilist kaitset ühe kuritegeliku grupi kallaletungi vastu ning nõudis selle teene eest 1000 USA dollarit. 1.3. KrK § 143 lg 3 p 1 järgi selles, et ta 1995. a mais koos tuvastamata isikutega laenas O. Ivanovilt kaheks päevaks viimase mobiiltelefoni, kuid jättis selle kannatanule tagastamata ning tekitas olukorra, et O. Ivanov pidi tasuma nelja kuu arved seoses telefoni kasutamisega J. Mäeotsa poolt. 1.4. KrK § 195 lg 3 järgi selles, et 1995. a septembris võtsid tema ja tuvastamata isikud Vokas Tiigi tänaval maja nr 9 lähedal välja püstolid, suunasid need vastastikuse arusaamatuse käigus O. Ivanovi abikaasale ja lastele, sõimasid ja lubasid O. Ivanovi tappa, kui ta ei täida nende nõudmisi. 1.5. J. Bobõleva oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 17 lg 6 ja § 142 lg 3 p 3 järgi selles, et ta alates 1995. a maist kuni juulini aitas J. Mäeotsale ja tuvastamata isikutele kaasa O. Ivanovi suhtes väljapressimiste toimepanemisele. 2. 21. aprillil 1996. a eraldati sellest kriminaalasjast materjalid Andrei Silma ja Indrek Saare osas seoses nende tagaotsitavaks kuulutamisega. Seetõttu nimetati neid J. Mäeotsa ja J. Bobõleva süüdistustes tuvastamata isikuteks. Kriminaalasja menetlus peatati kuni tagaotsitavate tabamiseni. 3. Ida-Viru Maakohtu 6. septembri 1996. a otsusega mõisteti J. Mäeots süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 3; § 143 lg 3 p 1; § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 5 ning § 195 lg 3 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Sama otsusega tunnistati J. Mäeots süüdi KrK § 188 ja § 207 lg 1 järgi ning karistati kummagi kuriteo eest vabadusekaotusega üheks aastaks. Kohus liitis KrK § 40 lg 1 alusel karistused osaliselt ja mõistis J. Mäeotsale lõplikuks karistuseks üks aasta ja kümme kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. J. Bobõleva mõisteti süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 142 lg 3 p 3 järgi õigeks süü tõendamatuse tõttu. 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 6. septembri 1996. a otsus J. Mäeotsa õigeksmõistmises KrK § 143 lg 3 p 1; § 142 lg 3 p 3 ja § 195 lg 3 järgi ning § 188 järgi mõistetud karistuse osas. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2, § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4, § 195 lg 3 ning § 188 järgi. Nende kuritegude toimepanemise eest karistati J. Mäeotsa KrK § 40 lg 1 alusel kokku vabadusekaotusega viieks aastaks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on alusetult jätnud arvestamata kannatanu O. Ivanovi ütlused üksnes seetõttu, et O. Ivanov oli seotud ebaseadusliku alkoholiäriga. Kriminaalkolleegium pidas võimalikuks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu ütlustest kogumis teiste tõenditega. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega tunnistati KrK § 17 lg 6 ja § 143 lg 2 p 2 järgi süüdi ka J. Bobõleva, teda karistati ühe aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega ning ta vabastati KrK § 47 alusel üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Ülejäänud osas jäeti kohtuotsus muutmata. 5. I. Saar tabati 10. mail 1998. a ja seoses sellega uuendas uurija 11. mail 1998. a kriminaalasja menetluse. A. Silm tabati 30. juunil 1998. a. 7. juulil 1999. a tegi Ida-Viru Maakohus kriminaalasjas otsuse, millega O. Ivanovi suhtes kuritegude toimepanemise süüdistuses mõisteti A. Silm ja I. Saar õigeks KrK § 142 lg 3 p 2 ja § 143 lg 2 p-de 1, 2 järgi ning A. Silm mõisteti õigeks ka § 195 lg 3 järgi. 6. 20. detsembril 1999. a esitas J. Mäeots Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotleb Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuse tühistamist tema süüdimõistmises O. Ivanovi suhtes kuritegude toimepanemises. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arutas teistmisavaldust 21. märtsil 2000. a ja juhindudes AKKS § 775 lg-st 3 otsustas anda kriminaalasja menetlemiseks Riigikohtu üldkogule. 7. 27. märtsil 2000. a esitas prokurör avalduse kohtuvea parandamiseks Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a kohtuotsuses Andrei Silma ja Indrek Saare õigeksmõistmise osas KrK § 142 lg 3 p 2 ja § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning Andrei Silma õigeksmõistmises § 195 lg 3 järgi. Prokurör taotles kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsusega nr 3-1-3-6-00 rahuldati prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks, Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti samale maakohtule uueks arutamiseks. Menetlus Riigikohtus 8. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a kohtuotsuse peale esitatud teistmisavalduses taotleb süüdimõistetu J. Mäeots ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüdi tunnistamise osas kuritegude toimepanemises O. Ivanovi suhtes. J. Mäeots tugineb Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsusele, millega on kindlaks tehtud, et mingeid kuritegusid ta O. Ivanovi suhtes toime ei pannud. Kuritegude toimepanemises O. Ivanovi suhtes oli lisaks temale esitatud süüdistus ka A. Silmale ja I. Saarele, kuid need isikud on Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsusega õigeks mõistetud. Avaldaja väidab sedagi, et teistmisavalduse esitamise aluseks oleva kohtuotsusega tehti kindlaks, et ta ei viibinud üldse temale inkrimineeritud väljapressimise sündmuskohal. Kirjeldatud majja olevat kannatanu tulnud ise, samuti ei sunnitud teda kirjutama mingeid volitusi ega hoitud teda seal kinni. Avaldaja sõnade kohaselt olevat O. Ivanov ise ostnud teise mobiiltelefoni ja andnud selle I. Saarele, makstes vabatahtlikult telefoniarvete eest. Samuti ei ole ta O. Ivanovilt saanud 1000 USA dollarit ega ole toime pannud ka huligaansust, milles ta on süüdi tunnistatud. Kogu süüdistus põhineb avalduse kohaselt ainult O. Ivanovi ja tema abikaasa vastuolulistel ütlustel, kusjuures ka see viimati nimetatud asjaolu on tuvastatud Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsusega. 9. Riigikohtu üldkogu istungil seletas J. Mäeots, et ta ei ole O. Ivanovi suhtes kuritegusid toime pannud, ja taotles teistmisavalduse rahuldamist. J. Mäeotsa kaitsja vandeadvokaat J. Aland leidis, et pärast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsuse nr 3-1-3-6-00 tegemist puudub alus teistmisavalduse rahuldamiseks, sest Riigikohtu selle otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsus, mida J. Mäeots käsitas teistmisalusena. Prokurör taotles teistmisavalduse rahuldamata jätmist ja märkis, et tõenäoliselt puudus teistmisalus ka enne Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsuse nr 3-1-3-6-00 tegemist, kuid kindlasti ei ole teistmisalust pärast viimati nimetatud kohtuotsuse tegemist. 10. Üldkogu leiab, et teistmisavaldus tuleb rahuldada, sest kriminaalasja läbivaatamisel ilmnes asjaolu, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse tegemise. Ida-Viru Maakohus arutas Andrei Silma ja Indrek Saare, keda J. Mäeotsa süüdistuses peeti kindlakstegemata isikuteks, süüdistust 1999. aastal. Kohtuotsuses 7. juulist 1999. a leidis kohus, et pole tõendatud O. Ivanovilt vabaduse võtmine, temalt sõiduauto ja teiste isiklike asjade äravõtmine. Kannatanu andis mobiiltelefoni kohtualustele viimaste palvel ning tasus mobiiltelefoni kasutamise arved mitme kuu vältel vabatahtlikult. Seda põhjendas kohus muuhulgas sellega, et O. Ivanovi ja kohtualuste vahel oli lahendamisel tsiviilõiguslik vaidlus mobiiltelefoni soetamise ja kasutamisega seotud kulutuste hüvitamise osas. Kohus ei lugenud tõendatuks A. Silmale ka KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistust. Seega jõudsid erinevad kohtukoosseisud kuriteo asjaolude hindamisel erinevatele järeldustele. Teistmisavalduse esitamise ajal oli Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a jõustunud kohtuotsusega tuvastatud selliste asjaolude puudumine, milliste olemasolu oli tuvastatud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega ja mis olid J. Mäeotsa ja J. Bobõleva süüdimõistmise aluseks O. Ivanovi suhtes toimepandud kuritegudes. Üldkogu käsitab erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu asjaoluna, mis AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt saab antud asja menetlemise käiku arvestades olla teistmisaluseks. 11. Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsus tühistati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsusega. Kriminaalkolleegiumi otsuse järgi järeldub KrMK §-s 326 sätestatust, et kui kohtus menetletava kriminaalmenetluse ese seondub teise kriminaalmenetluse esemega, milles tehtud kohtuotsus on juba jõustunud, ei saa hiljem tehtavas kohtuotsuses jätta arvestamata varem tehtud kohtuotsusega tuvastatut. KrMK §-s 326 sätestatu jääb kehtima ka siis, kui see peaks tähendama vastuolu KrMK §-s 50 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega. Eelnevast tulenevalt leidis kriminaalkolleegium, et Ida-Viru Maakohus oli 7. juuli 1999. a otsuse tegemisel tõendite vabaks hindamiseks pädev üksnes selles ulatuses, mis ei olnud vastuolus Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuses tuvastatuga. Ida-Viru Maakohus ei olnud KrMK §-st 326 tulenevalt pädev arutama nende kuriteosündmuste (O. Ivanovilt 1000 USA dollari ja mobiiltelefoni väljapetmises; O. Ivanovilt sõiduauto ning muude esemete röövimises; O. Ivanovi, tema naise ja kahe alaealise lapse juuresolekul tulirelva kasutamise ähvardusega seotud huligaansuse toimepanemises) tõendatust, mis tuvastati Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega. 12. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMK § 50 ja mis väljendub järgmistes reeglites: 1) kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt; 2) siseveendumus saab põhineda vaid asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel; 3) ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Sellest põhimõttest johtuvalt peab kohus nõupidamistoas kõikidel juhtudel lahendama KrMK § 263 lg-s 1 nimetatud küsimused. Kui aga kuriteo või kuritegude toimepanemises süüdistatakse mitut kohtualust, otsustab kohus need küsimused iga kohtualuse ja kuriteo suhtes eraldi. Erinevalt haldus- ja tsiviilkohtumenetlusest pole kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid. Haldus- ja tsiviilkohtumenetluse seadustike kohaselt ei vaja jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud tõendamist üksnes juhul, kui asja arutamisest võtavad osa samad protsessiosalised. KrMK § 326 ei oma samasugust tähendust nagu § 17 halduskohtumenetluse seadustikus ja § 94 tsiviilkohtumenetluse seadustikus. KrMK § 326 on paigutatud peatükki, kus reguleeritakse kohtuotsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Selles sisalduv reegel ei seo kohut otsuse tegemisel, vaid kohustab kõiki isikuid täitma jõustunud kohtuotsust kogu riigi territooriumil. Isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3c) ja (3d) sätestatud õigusi. Kui kohtualune ei saa omi õigusi tõhusalt kaitsta, võib sellel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna osutuda ebaõiglaseks. Teisalt paneb KrMK § 19 lg 1 kohtule kohustuse uurida kriminaalasja tehiolusid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kuriteost osavõtjate teo arutamine kohtus erinevates menetlustes ei võimalda kohtul alati selle nõudega täiel määral arvestada. 13. Kuriteost osavõtjate teo arutamisel erinevate kohtute poolt erinevates menetlustes võib tekkida olukord, kus ühe jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud tegu, mille kohtualune pani toime koos teiste isikutega, aga hilisema kohtuotsusega nende teiste isikute suhtes leitakse, et sellist tegu toime pandud ei ole. Seetõttu tuleb kooskõlas KrMK § 118 lg-ga 2 enamasti vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes. Kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. Ühe ja sama teo arutamisel jõudsidki J. Mäeotsa ja J. Bobõleva süüdistust ning I. Saare ja A. Silma süüdistust arutanud kohtud nii olulises küsimuses kui kuriteosündmuse olemasolu erinevatele tulemustele, mis viib järeldusele, et kumbki kohus ei saanud täiel määral järgida KrMK § 19 lg-s 1 sätestatud põhimõtet. Sellist vastuolu saab kõrvaldada vaid viisil, et üks kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ühes menetluses ja teeb siis vastavalt oma siseveendumusele otsuse kõigi kohtualuste suhtes. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 775 lg-st 5, Riigikohtu üldkogu otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a kohtuotsus ja Ida-Viru Maakohtu 6. septembri 1996. a kohtuotsus – Jüri Mäeotsa süüdistuses KrK § 143 lg 3 p 1, § 142 lg 3 p 3 ja § 195 lg 3 järgi ning KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas; – Jelena Bobõleva süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 143 lg 2 p 2 järgi. 2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule. 3. Ida-Viru Maakohtul ühendada käesolev kriminaalasi ühiseks menetlemiseks Andrei Silma ja Indrek Saare süüdistusasjaga, milles Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a kohtuotsus tühistati kohtuvigade parandamise korras Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a kohtuotsusega nr 3-1-3-6-00. Kohtuotsus jõustub 24. aprillil 2000. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Uno LÕHMUS Liikmed Tõnu ANTON Jüri ILVEST Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Ants KULL Lea LAARMAA Jaak LUIK Jaano ODAR Jüri PÕLD Hele-Kai Remmel Jüri RÄTSEP Harri Salmann Peeter VAHER Triinu VERNIK