Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-6-00 A, S. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 2

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. aprillil 2000. a 3-1-3-6-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja A, S. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 2; § 143 lg 2 p-de 1 ja 2; § 2071 lg 3 ning § 195 lg 3 järgi ja I. S. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 2; § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 2071 lg 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune I. S., tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kohtualuse A, S. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss. Tõlgina osales kohtuistungil Lüüli Lomp. Asjaolud ja menetluse käik 1. A. S. oli antud kohtu alla süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 3; § 142 lg 3 p 2; § 143 lg 2 p-de 1 ja 2; § 188; § 2071 lg 3 ning § 195 lg 3 järgi. I. S. oli antud kohtu alla süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 3; § 142 lg 3 p 2; § 143 lg 2 p-de 1 ja 2; § 188 ning § 2071 lg 3 järgi. KrK § 142 lg 2 p 3 järgi süüdistati kohtualuseid selles, et nad 1995. a juunis koos tuvastamata isikuga ja ähvardades füüsilise vägivalla ning elumaja süütamisega, hõivasid M. K-lt sõiduauto «Saab 99», 400 krooni ja passi. KrK § 142 lg 3 p 2 järgi süüdistati kohtualuseid selles, et nemad koos J. M-iga, tarvitades elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda, mis oli seotud vabaduse võtmisega, nõudsid O. I-lt 1995. a oktoobris 1000 dollarit. KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistati kohtualuseid selles, et nemad koos J. M-iga, olles 1995. a maikuus saanud O. I-lt pettuse teel kaheks päevaks kasutamiseks mobiiltelefoni, jätsid selle telefoniomanikule tagastamata. KrK § 188 järgi süüdistati kohtualuseid selles, et nemad koos J. M-iga 1995. a juunis, kasutades füüsilist vägivalda, nõudsid M. K-lt 10 000 krooni väidetava võla katteks R. K-le. KrK § 2071 lg 3 järgi süüdistati kohtualuseid selles, et nad koos J. M-iga röövisid 3. juulil 1997. a M. K-lt püstoli PM. A. S. süüdistati KrK § 195 lg 3 järgi selles, et tema 1995. a septembris koos J. M-iga, kohates O. I. koos naise ja kahe alaealise lapsega, sõimasid neid avalikus kohas ebatsensuursete sõnadega, võtsid välja püstoli ja ähvardasid tapmisega. 2. Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsusega tunnistati kohtualused süüdi KrK § 142 lg 2 p 3 ja KrK § 188 järgi ning mõisteti kummalegi karistuseks vastavalt neli ja kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati mõlemad üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Muudes süüdistustes mõisteti kohtualused õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohus leidis, et A. S.le ja I. S-ile KrK § 142 lg 3 p 2 järgi esitatud süüdistus ei ole tõendatud. Kohtu hinnangul puudusid tõendid, mis oleksid piisavalt veenvalt kinnitanud O. I-lt vabaduse võtmist, samuti temalt sõiduauto ja teiste isiklike asjade äravõtmist. Kuna kannatanu oli kohtu arvates nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuistungitel andnud vastuolulisi ja ebatäpseid ütlusi nimetatud kuriteo toimepanemise kohta, jättis kohus need ütlused tõendite kogumist välja. Tõendamist ei leidnud kohtu hinnangul ka süüdistus KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kohus luges tuvastatuks, et kannatanu andis mobiiltelefoni kohtualustele viimaste palvel ning tasus mitme kuu vältel mobiiltelefoni kasutamise arved vabatahtlikult. Samuti leidis kohus, et selleks hetkeks oli lahendamata O. I. ja kohtualuste vaheline tsiviilõiguslik vaidlus mobiiltelefoni soetamise ja kasutamisega seotud kulutuste hüvitamise osas. Kohus ei lugenud tõendatuks ka A. S.le inkrimineeritud käitumist KrK § 195 lg 3 järgi ning seda kannatanu L. I-a vastuoluliste ütluste tõttu. Tõendite kogumist jättis kohus välja ka tunnistajate ütlused, kuna need ei seondunud teiste kogutud tõenditega. Menetlus Riigikohtus 3. Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsuse peale esitas avalduse kohtuvea parandamiseks riigiprokurör Marge Püss, kes taotleb selle kohtuotsuse tühistamist A. S. ja I. S. õigeksmõistmises KrK § 142 lg 3 p 2 ja KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning A. S. õigeksmõistmises KrK § 195 lg 3 järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule. 3.1. Avalduse kohaselt algatati 21. aprillil 1995. a kriminaalasi A. S., I. S., J. M-i ja J. B. suhtes kannatanu O. I. avalduse alusel. Kriminaalasja menetlemise käigus eraldati sellest materjalid A. S. ja I. S-i suhtes seoses nende tagaotsitavaks kuulutamisega. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega tunnistati J. M. süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2; § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 195 lg 3 järgi ja J. B. KrK § 17 lg 6 – § 143 lg 2 p 2 järgi. Kohus leidis, et kannatanu O. I. ja tunnistaja L. I-a ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste kogutud ning kohtus uuritud tõenditega. Kohtualused tunnistati süüdi kuritegude toimepanemises O. I. suhtes koos tundmatute isikutega, kelleks olid prokuröri arvates toimiku materjalide kohaselt A. S. ja I. S. 3.2. Kohtuvigade parandamise avalduses rõhutatakse, et Ida-Viru Maakohus oli teadlik Viru Ringkonnakohtu seadusjõus kohtuotsusest, kuid vaatamata sellele hakkas ta ümber hindama tõendeid ja ei arvestanud jõustunud kohtuotsusega tuvastatuks loetud asjaoludega. Samuti leidis maakohus, et ei ole tõendamist leidnud kuriteosündmused, kuigi jõustunud kohtuotsusega oli tuvastatud, et J. M. ja J. B. koos tundmatute isikutega panid toime neile inkrimineeritud kuriteod O. I. suhtes. 3.3. Kirjeldatud viisil toimides rikkus maakohus prokuröri arvates kõigepealt kriminaalmenetluse üldpõhimõtteid sellega, et juba jõustunud kohtuotsust muutes võttis endale sisuliselt Riigikohtu volitused. Selline rikkumine on prokuröri arvates käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Maakohtu tegevus vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel on prokuröri arvates käsitatav ka AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, sest kõnealuses kohtuotsuses väidetakse ilma põhjendusteta, miks loeb kohus kannatanute ütlused vastuolulisteks ja ebatäpseteks. Arusaamatuks loeb prokurör kohtu poolt kannatanu O. I. ütluste väljajätmise tõendite kogumist. Prokurör rõhutab, et kohtupoolne tõendite hindamise kohustus ei sisalda võimalust tõendeid kogumist välja jätta. 4. Riigikohtu istungil toetas prokurör avalduses sisalduvat taotlust, rõhutades, et Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsuses «O. I. ütluste väljajätmine tõendite kogumist» on eriti põhjendamatu ja ebaseaduslik seetõttu, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega oli J. M. süüdi tunnistatud just nimelt kannatanu O. I. apellatsioonkaebuse alusel. Teiseks märkis prokurör, et kuritegudes, mille toimepanemises oli süüdistuskokkuvõtte kohaselt süüdistatud I. S-i ja A. S-i koos J. M-iga, tähendas I. S-i ja A. S-i õigeksmõistmine sisuliselt ka J. M-i süüdi tunnistava Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega tuvastatu kahtluse alla seadmist. Prokurör rõhutas, et jõustunud kohtuotsuse õigsuse kahtluse alla seadmiseks ei olnud maakohus õigustatud. I. S., tema kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel, samuti A. S. kaitsja vandeadvokaat R. Napa taotlesid kohtuvigade parandamise avalduse rahuldamata jätmist. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis, et Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsus on põhjendamatu ja ebaseaduslik ning et kohtuvigade parandamise avaldus tuleb rahuldada järgmistel motiividel: 5.1. Vastavalt AKKS § 35 lg-s 2 sätestatule võib jõustunud kohtuotsust vaidlustada kassatsiooni korras. Lisaks sellele võib AKKS VIII ja IX peatükis sätestatud alustel ja tingimustel vaidlustada jõustunud kohtuotsust ka teistmise või kohtuvigade parandamise korras. Seejuures saab jõustunud kohtuotsust vaidlustada üksnes Riigikohtus ja üksnes Riigikohus on pädev jõustunud kohtuotsust tühistama. 5.2. KrMK §-s 326 sätestatu kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik kõikidele isikutele ning kuulub täitmisele kogu riigi territooriumil. Jõustunud kohtuotsuse kohustuslikkuse osas ei tehta mingit erandit ka kohtu suhtes. See tähendab, et kui kohtus menetletava kriminaalmenetluse ese seondub teise kriminaalmenetluse esemega, milles tehtud kohtuotsus on juba jõustunud, ei saa hiljem tehtavas kohtuotsuses jätta arvestamata varem tehtud kohtuotsusega tuvastatut. Kriminaalmenetluse seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt jääb KrMK §-s 326 sätestatu kehtima ka siis, kui see peaks tähendama vastuolu KrMK §-s 50 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega. See tähendab, et Ida-Viru Maakohus oli 7. juuli 1999. a otsuse tegemisel tõendite vabaks hindamiseks pädev üksnes selles ulatuses, mis ei olnud vastuolus Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuses tuvastatuga. 5.3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega tunnistati muuhulgas tõendatuks kuriteosündmused, mis seisnesid O. I.lt 1000 USA dollari ja mobiiltelefoni väljapetmises; O. I.lt sõiduauto ning muude esemete röövimises; O. I., tema naise ja kahe alaealise lapse juuresolekul tulirelva kasutamisähvardusega seotud huligaansuse toimepanemises ning M. K. suhtes omavoli toimepanemises. Nende kuriteosündmuste puhul luges ringkonnakohus tuvastatuks, et kuriteod on toime pannud J. M. koos kahe teise isikuga, keda ei olnud sel ajal veel kohtu alla antud. 19. veebruaril 1999. a koostatud kohtu alla andmise määruse kohaselt olid need «kaks teist isikut» I. S. ja A. S. Kuna viimatinimetatud isikud olid kohtu alla antud ka seoses kuriteosündmusega, milles J. M. oli juba süüdi tunnistatud, ei olnud Ida-Viru Maakohus KrMK §-st 326 tulenevalt pädev arutama nende kuriteosündmuste tõendatust. Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsuses on aga sisuliselt võetud seisukoht ka kõnealuste kuriteosündmuste tõendatuse küsimuses, kuigi õigeks mõisteti I. S. ja A. S. kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohtu otsuses ei märgita otseselt, millist kuriteokoosseisu elementi loetakse puuduvaks. Kohtuotsuse tekstist nähtub siiski üheselt, et kohus ei lugenud tuvastatuks objektiivse külje ühe elemendi – teo olemasolu. Sealjuures mitte lihtsalt I. S. ja A. S. poolt toimepandud teo olemasolu, vaid teo kui niisuguse olemasolu, mis aga tähendabki kuriteosündmuse puudumise tuvastamist. Seda aga, nii nagu eelnevalt märgitud, ei olnud maakohus õigustatud tuvastama. 6. Nõustuda tuleb prokuröriga ka selles, et Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsuses konstateeritakse paljasõnaliselt üksnes seda, et kohus ei arvesta L. I-a ja O. I. ütlustega põhjusel, et need on olnud vastuolulised. Samas ei nähtu kohtuotsusest, milles konkreetselt seisneb vastuolulisus. Seetõttu on kõnealuse maakohtu otsuse puhul tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud menetlusseaduse olulise rikkumisega. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab käesoleva kriminaalasja puhul obiter dictum’i korras vajalikuks märkida, et kriminaalasja menetlemise raskused on alguse saanud oma olemuselt ühe tervikliku kriminaalasja muutmisel kaheks iseseisvaks kriminaalasjaks. Seetõttu tuleb veelkord rõhutada, et kooskõlas KrMK § 218 lg-s 3 sätestatuga on juhtudel, mil kriminaalasja menetlus peatatakse seoses mõne kohtualuse kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega, võimalik kriminaalasja arutamist ülejäänud kohtualuste suhtes jätkata tõepoolest üksnes väga erandlikel juhtudel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja §-st 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsus A, S. ja I. S. õigeksmõistmise osas KrK § 142 lg 3 p 2 ja § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning A, S. õigeksmõistmises KrK § 195 lg 3 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule. 2. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. 3. Mõista I. S.lt välja kohtukuluna riigituludesse 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti) kaitsja esinemise eest Riigikohtus. 4. Mõista A, S.lt välja kohtukuluna riigituludesse 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti) kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub 11. aprillil 2000. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG