Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-12-00 erikaebuse läbivaatamises Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määruse peale, millega jäeti sisuliselt muutmata Tallinna Linnakohtu kohtuniku 6. detsembri 1999. a määrus süüdistatava L. K. suhtes vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks — RT III, 2000, 5, 52

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Tartus 26. jaanuaril 2000. a 3-1-1-12-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi vandeadvokaat Nigul Saare erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määruse peale, millega jäeti sisuliselt muutmata Tallinna Linnakohtu kohtuniku 6. detsembri 1999. a määrus süüdistatava L. K. suhtes vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa L. K. kaitsja vandeadvokaat Nigul Saar ja riigiprokurör Marge Püss. I. Kriminaalmenetluse senine käik 1. L. K. peeti 26. novembril 1999. a kinni kahtlustavana 22. novembril 1999. a Hansapanga K harukontori juures inkassatsiooniautost AS Sularahakeskusele kuuluva 2 100 000 krooni riisumises. 26. novembril 1999. a andis Tallinna Linnakohtu kohtunik Katre Poljakova loa kohaldada L. K. suhtes tõkendina vahi all pidamist 10 päevaks, s.o kuni 6. detsembrini 1999. a. 2. Süüdistus esitati L. K-le 6. detsembril 1999. a KrK § 17 lg 4 ja § 1411 lg 3 p 1 järgi. Samal päeval, s.o 6. detsembril 1999. a pikendas Tallinna Linnakohtu kohtunik Leo Kunman süüdistatava vahi all pidamise tähtaega 6. jaanuarini 2000. a. 3. Tallinna Linnakohtu kohtuniku 6. detsembri 1999. a määruse peale esitas L. K. kaitsja vandeadvokaat N. Saar erikaebuse, milles taotleti L. K. suhtes valitud tõkendi tühistamist ning süüdistatava vahi alt vabastamist motiivil, et L. K. esialgne vahi all pidamise 10-päevane tähtaeg möödus 5. detsembril 1999. a, kuid süüdistus esitati talle, KrMK § 67 lg 1 nõudeid eirates, alles 6. detsembril 1999. a. Kaitsja väitis, et esitatud süüdistus ja sellest tulenevalt ka L. K. käsitamine süüdistatavana oli ebaseaduslik ning sellest tulenevalt taotletigi kohaldatud tõkendi tühistamist. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määrusega jäeti Tallinna Linnakohtu kohtuniku 6. detsembri 1999. a määrus sisuliselt muutmata. Kuid ringkonnakohus tegi linnakohtu määrusesse täpsustuse, millega luges L. K. vahi alla võetuks alates 6. detsembrist 1999. a. Ringkonnakohus jättis kaitsja erikaebuse rahuldamata ning märkis, et see määrus on lõplik. Ringkonnakohtu määruses leiti, et L. K-le esitati tõepoolest süüdistus hilinemisega, kuid võttes arvesse süüdistatava vahi all pidamise põhiseaduslikke aluseid, tuleb linnakohtu kohtuniku määrus jätta sisuliselt muutmata, tehes sellesse eelnimetatud täpsustuse. 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määruse peale esitas L. K. kaitsja vandeadvokaat N. Saar 10. jaanuaril 2000. a Riigikohtule erikaebuse, milles taotletakse ringkonnakohtu määruse tühistamist, L. K. vahi alla võtmise ebaseaduslikuks tunnistamist ning tema vahi alt vabastamist. Erikaebuses tuginetakse järgmistele motiividele. 5.1. Kõigepealt põhjendab kaitsja, miks tal üldse on Riigikohtule erikaebuse esitamise õigus vaatamata ringkonnakohtu määruses sisalduvale märkusele, et määrus on lõplik. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetluse koodeksis eristatakse selgelt vahi alla võtmist ja vahi all pidamise tähtaja pikendamist. Kuna ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on märgitud, et ringkonnakohus «loeb isiku vahi alla võetuks», siis on kaitsja arvates tegemist esmakordselt tehtud kohtumäärusega, mis kooskõlas AKKS § 71 lg-s 2 sätestatuga on edasi kaevatav Riigikohtule. 5.2. Järgnevalt märgib kaitsja, et kuna vaidlustatud kohtumäärust ei avaldatud täies mahus, siis – kooskõlas AKKS § 73 lg-s 2 sätestatuga – oli ta õigustatud esitama erikaebust ka pärast AKKS § 68 lg 1 p-s 1 sätestatud viiepäevase tähtaja möödumist. 5.3. Erikaebuse kolmandat motiivi nimetab kaitsja sisuliseks – AKKS-s sätestatud põhimõtete rikkumisest tulenevaks. Kaitsja märgib, et Tallinna Linnakohtu kohtunik pikendas 6. detsembril 1999. a sellist vahi all pidamist, mida ei oleks enam saanud pikendada põhjusel, et vahi all pidamise tähtaeg oli tegelikult juba möödunud ja vahi all pidamise õigus seega lõppenud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määrust loeb kaitsja ebaseaduslikuks seetõttu, et sisuliselt võttis ringkonnakohus L. K. ise uuesti vahi alla, kuigi seda polnud temalt taotletud. Veelgi enam, rõhutatakse erikaebuses, keegi ei olekski saanud enam taotleda L. K. vahi alla võtmist, sest faktiliselt ta juba viibis vahi all. II. Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses loobus vandeadvokaat N. Saar taotlusest vabastada L. K. vahi alt põhjendusega, et käesoleval ajal viibib L. K. vahi all juba uue, Tallinna Linnakohtu kohtuniku 19. jaanuari 2000. aasta määruse alusel. Samas toetas N. Saar jätkuvalt taotlust tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määrus. Kaitsja märkis, et kui ringkonnakohtu 29. detsembri 1999. a määrus on õige, siis oleks pidanud ka Tallinna Linnakohtu 6. detsembril 1999. a määrus olema samasugune, sest muidu poleks ringkonnakohtul olnud põhjust jätta seda muutmata. Kaitsja rõhutas, et tulenevalt meie kriminaalmenetlusele omasest võistlevuse põhimõttest ei oleks ringkonnakohus tohtinud võtta L. K. vahi alla ilma prokuröri sellekohase taotluseta. Prokuröri seletuses taotleti erikaebuse rahuldamata jätmist. Kõigepealt rõhutas prokurör, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määrus oli kaitsjale kättesaadav juba samal päeval ja seega on erikaebus esitatud AKKS § 73 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes. Teiseks märkis prokurör, et kuna L. K. viibib antud hetkel vahi all uue kohtumääruse alusel, siis kooskõlas Riigikohtu praktikaga on erikaebus kaotanud õigusliku sisu ja see tuleks jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: 1. Vastavalt Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 1998. a kohtumääruses K. E. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 1 järgi – RT III 1998, 12, 131) valitseva arvamuse kohaselt võib vahistusmääruse peale esitatud erikaebuse jätta läbi vaatamata, kui vahistusmäärus on vahepeal kaotanud õigusliku sisu näiteks sel teel, et kaebuse läbivaatamise ajal viibib isik vahi all juba uue vahistusmääruse alusel. Ka menetletava kriminaalasja puhul, nagu seda tunnistas Riigikohtu istungil ka kaitsja, on erikaebe korras vaidlustatav kohtumäärus oma õigusliku sisu tegelikult kaotanud ja seetõttu tuleks erikaebus ainuüksi sel põhjusel jätta läbi vaatamata. Kuivõrd aga erikaebuses on tõstatatud üldisemat laadi õigusliku iseloomuga küsimusi, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse seaduse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida järgmist. 2. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et KrMK §-s 85 sätestatakse reeglistik tähtaegade arvutamiseks menetlustoimingute läbiviimisel. Nende, kas menetleja või menetlusosalise poolt läbiviidavate toimingute puhul on täiesti loogiline lähtuda KrMK § 85 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, et tähtaegade arvutamisel ei arvestata tähtaja hulka seda tundi ega ööpäeva, millest loetakse tähtaja algust. Selline regulatsioon võib olla käsitatav ka teatud vastutulekuna nii menetlejale kui ka menetlusosalisele, kuid tegelikult on selline tähtaja arvutamine lihtsalt kokkulepe, mida on raske mingile välisele faktorile tuginevalt vaidlustada. Samas ei saa KrMK §-s 85 sätestatud tähtaegade arvutamise reeglistikku kasutada kõigi kriminaalmenetluses aktualiseeruvate tähtaegade puhul ja seda eriti mitte isikute põhiõiguste piiramisega seonduvate tähtaegade puhul. Nii näiteks ei saa Põhiseaduse § 21 lg-s 2 ja KrMK § 11 lg-s 2 või KrMK §-des 73 ja 74 sätestatut tõlgendada KrMK § 85 kohaselt nii, et isiku vabaduse piiramise või selle võtmise aega tuleks kriminaalmenetluses hakata lugema vabaduse piiramise või võtmise hetkele järgnevast tunnist või päevast. Selliste, põhiõiguste piiramisega seotud tähtaegade kulgemist tuleb lugeda arvates vastava põhiõiguse piiramise või võtmise hetkest. 3. Nõustuda tuleb kaitsjaga selles, et kriminaalmenetluse koodeksis eristatakse selgelt termineid «vahi alla võtmine» ja «vahi all pidamise tähtaja pikendamine». Ekslik on aga kaitsja seisukoht, et nende terminitega tähistatakse teineteisest kardinaalselt erinevaid mõisteid. Vastavalt KrMK § 73 lg-s 51 sätestatule pikendatakse vahi all pidamise tähtaega vahi alla võtmist reguleerivate sätete alusel, mis muuhulgas tähendab seda, et ka vahi alla võtmise ja vahi all pidamise tähtaja pikendamise alused on kattuvad. Sellest lähtuvalt oleks väär väita, et kohtunik ei või reageerida vahi all pidamise tähtaja pikendamise taotlusele isiku vahi alla võtmisega, kui kriminaalasja materjalidest lähtuvalt peaks selleks olema vajadus. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määruses märgitakse õigesti, et vajadus reageerida vahi all pidamise tähtaja pikendamise taotlusele isiku vahi alla võtmisega oleks pidanud aktualiseeruma Tallinna Linnakohtu kohtuniku poolt 6. detsembril 1999. a määruse tegemisel – seega siis, mil vahi alla pidamise tähtaja pikendamise taotluse läbivaatamisel selgus, et varasem vahi all pidamise tähtaeg on tegelikult möödunud, kuid kestvalt oli olemas isiku vahi all pidamise õiguslik alus. Kaitsja on erikaebuses õigesti märkinud, et käsitletavas olukorras ei oleks vahi all pidamise tähtaja pikendamine sisuliselt õige, sest pikendada ei saa tõepoolest juba lõppenud tähtaega. Kuid vahi all pidamise tähtaja pikendamine oleks kõnealuses olukorras väär ka isiku põhiõiguste kaitse aspektist lähtuvalt, sest see võimaldaks varjata tõsiasja, et isikult oli teatud ajavahemiku jooksul võetud vabadus ilma kohtu loata. Kuna Tallinna Linnakohtu kohtuniku poolt 6. detsembril 1999. a määruse tegemisel ei reageerinud kohtunik õigesti kujunenud olukorrale, toimiti Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määruse tegemisel õigesti, kui loeti L. K. vahi alla võetuks alates 6. detsembrist 1999. a. 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määrust ei saa lugeda klassikaliseks «ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud määruseks» AKKS § 71 lg 2 mõttes seetõttu, et L. K. ei võetud vahi alla siiski mitte ringkonnakohtu kõnealuse määruse alusel. Kuid kuna ringkonnakohtu kõnealuse määrusega siiski korrigeeriti linnakohtu määrust, siis – tõlgendades tõusetunud kahtlused erikaebuse esitaja kasuks – tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määrus lugeda Riigikohtus vaidlustatavaks määruseks AKKS § 71 lg 2 mõttes. 6. Nõustuda tuleb kaitsjaga ka selles, et kuigi AKKS § 73 lg 1 kohaselt on vahistusmäärus vaidlustatav 5 päeva jooksul võib kooskõlas AKKS § 73 lg-s 2 sätestatuga juhtudel, mil vahistusmäärust ei avaldata kohtuistungil täies mahus, vaidlustada ka seda kohtumäärust 10 päeva jooksul arvates päevast, mil määrus oli täies mahus menetlusosalisele kättesaadav. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja § 72 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 1999. a määrus jätta muutmata ja L. K. kaitsja vandeadvokaat Nigul Saare erikaebus jätta rahuldamata. Kohtumäärus jõustub 26. jaanuaril 2000. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG