Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-7-00 M. O. süüdistuses KrK § 141¹ lg 3 p 1 järgi — RT III, 2000, 5, 48

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. jaanuaril 2000. a 3-1-1-7-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. O. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu M. O., tema kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut ja riigiprokurör Marge Püss. I. Kriminaalmenetluse senine käik 1. M. O. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi selles, et ta 1998. a märtsis–aprillis täpselt tuvastamata kuupäevadel riisus X maakonnas X maaüksuselt omastamise teel 1528 tm U. ja J. S. kuuluvat metsamaterjali ja realiseeris selle omavoliliselt, tekitades U. ja J. S. varalise kahju 385 000 krooni suuruses summas. Eelnevalt – 4. märtsil 1998. a – olid M. O. ja U. S. sõlminud lepingu, mille alusel anti metsa ülestöötamiseks M. O. korraldusse raielank. 2. Pärnu Maakohtu 27. augusti 1999. a otsusega mõisteti M. O. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus asus seisukohale, et uurimisorganite poolt M. O. esitatud süüdistus pole kohtuliku uurimise käigus leidnud tõendamist. Samuti leidis kohus, et kuna M. O. puudus otsene tahtlus, siis puudus ka kuriteo koosseis. Edasi märgitakse kohtuotsuses, et tuvastamata on M. O. poolne riisumise ja omastamise fakt ja tegemist on üksnes tsiviilõigusliku vaidlusega, mis on lahendatav tsiviilkohtupidamise korras. Kokkuvõtvalt mõistis kohus M. O. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 3. Pärnu Maakohtu 27. augusti 1999. a õigeksmõistva otsuse peale esitasid kannatanud U. ja J. S. apellatsioonkaebuse, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Taotluse resolutiivosas tuginesid apellandid AKKS § 5 lg-le 1, § 30 lg 2 p-le 2, § 31 p-dele 1, 2, 3 ja 4 ning §-le 33. Apellatsioonkaebuse motiveerivas osas osutasid kannatanud aga motiivide puudumisele maakohtu vaidlustatud otsuses, samuti sellele, et M. O. õigeksmõistmisel ei ole kohus järginud KrMK §-s 262 sätestatut. Apellatsioonkaebuses märgiti samuti seda, et kohtu järeldus kuriteokoosseisu puudumise kohta ei vasta faktilistele asjaoludele, sest kriminaalasja materjalidest lähtuvalt puudus kohtualusel volitus puitmaterjali äraveoks langilt ja selle müügiks. Tulenevalt viimatimärgitust leidsid apellandid sedagi, et kohus on vääralt kohaldanud kriminaalseadust. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1999. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu 27. augusti 1999. a õigeksmõistev otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kuna apellatsioonkaebuses ei ole taotletud AKKS § 32 lg 3 p 2 nimetatud otsuse tegemist – õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja kohtualuse süüditunnistamist, siis ei ole ei kohtul ega ka apellandil õigus väljuda esitatud kaebuse piiridest. Viidates Riigikohtu lahenditele III-1/1-49/94 ja 3-1-1-99-96 (RT III 1996, 26, 346) leidis kohus, et vastava kannatanute poolse taotluse puudumisel ei saaks esimese astme kohus ka kriminaalasja uuel arutamisel teha M. O. suhtes süüdimõistvat kohtuotsust samas süüdistuses, kui vaidlustatav kohtuotsus tühistataks üksnes kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasi saadetaks uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud apellatsioonkaebuses väidetuga, et vaidlustatud kohtuotsus on sisuliselt motiveerimata. Maakohus on ringkonnakohtu otsuses märgitu kohaselt kohtuliku uurimise käigus kontrollinud kõiki kogutud ja kohtu käsutuse olnud tõendeid, hinnanud neid kogumis ning tulnud järeldusele, et M. O. käitumises puudub kuriteokoosseis. Oma järeldust on kohus ka motiveerinud ning ringkonnakohus nõustus esitatud motiividega. 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1999. a õigeksmõistva kohtuotsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse kannatanud U. ja J. S., taotledes Tallinna Ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises koosseisus. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohtu poolt esitatud põhjendus on vastuolus nii menetlusseaduse kui ka Riigikohtu refereeritud lahenditega, mille tulemina on käesolevas kriminaalasjas piiratud kannatanu kaebeõigust esimese astme kohtu otsusele. Kassaatorid rõhutavad, et kannatanul on õigus apellatsioonkaebuses taotleda teise astme kohtult kas AKKS § 32 lg-s 1 või lg-s 3 sätestatud tagajärgedega otsust, kusjuures nad ka põhistasid menetlusseaduse rikkumist esimese astme kohtus. Edasiselt leiavad kassaatorid, et ringkonnakohus ei ole arvestanud, et apellatsioonkaebuses esiletoodud põhjustel ei saanud ta teha kohtualust süüdimõistvat otsust, sest esimese astme kohus oli jätnud kontrollimata süüdistust põhistavad asjaolud ja apellatsioonikohtul puudus neid asjaolusid käsitlevate tõendite kontrollimise võimalus. Viidates Riigikohtu lahendile 3-1-1-97-98 (RT III 1998, 29, 287) asutakse kaebuses seisukohale, et ringkonnakohtu otsuse seisukohad apellatsioonimenetluse piiride kohta on põhjendamatud ja eksitavad. Piiride all tuleb mõista kriminaalmenetluse eseme kui terviku seda osa, mida tuleb apellatsioonimenetluses uuesti uurida, hõlmamata aga kriminaalasja menetlemisel kasutatavaid tõendeid ning ringkonnakohtul on õigus otsuse tegemisel tugineda nii kaebuses nimetatud kui ka enda uuritud tõenditele. Ringkonnakohus on jätnud põhistamata, miks loetakse mitteusaldusväärseks tõendid, millel põhines eeluurimisorganite poolt esitatud süüdistus, minnes seega vastuollu Riigikohtu poolt lahendis 3-1-3-13-97 (RT III 1997, 23, 238) esitatud vastavasisulise nõudmisega. Samuti leiavad kassaatorid, et ringkonnakohus pole lugenud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks esimese astme kohtu otsuse sisulist motiveerimatust. II. Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses leidis prokurör, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud kohtuotsus põhijoontes muutmata. Samas märkis prokurör, et ebaseaduslik ja Riigikohtu praktikaga vastuolus on ringkonnakohtu otsuse kolmandal leheküljel (kriminaaltoimiku leht 312) kirja pandud lause: «seetõttu ei saaks esimese astme kohus ka uuel kriminaalasja arutamisel teha süüdimõistvat kohtuotsust M. O. suhtes samas süüdistuses, kui vaidlustatav kohtuotsus tühistataks kriminaalmenetluse normi olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasi saadetaks uueks arutamiseks esimese astme kohtule.» M. O. kaitsja vandeadvokaat M. Sikut taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, märkides, et tema kaitsealune on mõistetud sisuliselt õigeks nii esimese kui ka teise astme kohtu poolt ja kassatsioonkaebusest lähtuvalt puudub alus õigusliku hinnangu muutmiseks. M. O. nõustus oma kaitsja taotlusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1999. a otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 1996. a otsust tsiteeritud valikuliselt ja käesoleva kriminaalasja eripära arvestamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 1996. a otsus tehti kriminaalasjas, milles prokurör oli vaidlustanud esimese astme kohtu õigeksmõistva otsuse üksnes kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise motiivil – s.t õigeksmõistmist ennast sisuliselt vaidlustamata. Just sellist olukorda silmas pidades märgiti riigikohtu selles otsuses, et kriminaalasja uue arutamise järgselt ei ole esimese astme kohus õigustatud kohtualust süüdi tunnistama samas süüdistuses, milles ta oli varem õigeks mõistetud. Sellist seisukohta põhjendades leidis Riigikohus, et isiku süüdi tunnistamine süüdistuses, milles ta oli varem õigeks mõistetud, ei saa olla käsitatav «süüditunnistamisena raskemas kuriteos». Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 1996. a otsuses on obiter dictum’i korras märgitud, et kui prokurör, kannatanu või tema esindaja oleks vaidlustanud esimese astme kohtu poolt tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse ka sisuliselt, siis oleks esimese astme kohus saanud kriminaalasja uue arutamise järgselt mõista kohtualuse süüdi süüdistuses, milles ta oli eelnevalt õigeks mõistetud. Selline arusaam põhines tõdemusele, et õigeksmõistmise sisuline vaidlustamine kannatanu, tema esindaja või prokuröri poolt on käsitatav AKKS § 36 lg 2 mõttes karistuse leebuse vaidlustamise piirjuhtumina. 2. Käesoleva kriminaalasja puhul oligi tegemist olukorraga, millele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 1996. a otsuses on viidatud üksnes obiter dictum’i korras. Nimelt olid U. ja J. S. vaidlustanud esimese astme kohtu õigeksmõistva otsuse nii sisuliselt (materiaalõiguslikult) kui ka seoses kriminaalmenetluse normi olulise rikkumisega. Seega ei ole õige Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1999. a otsuses esitatud väide, et kriminaalasja uue arutamise järgselt ei oleks esimese astme kohus enam põhimõtteliselt saanud tunnistada M. O. süüdi KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja prokuröri poolt Riigikohtu istungil esitatud taotlus tuleb rahuldada. 3. Kassaatorid märgivad õigesti, et kannatanul on õigus apellatsioonkaebuses taotleda teise astme kohtult kas AKKS § 32 lg-s 1 või lg-s 3 sätestatud tagajärgedega otsuse tegemist. Kuid nõustuda ei saa kassaatorite väitega, et apellatsioonikohus ei oleks käsitletaval juhul siiski saanud teha kohtualust süüdimõistvat otsust. Sellist seisukohta on kassaatorid põhjendanud väitega, et «esimese astme kohus oli jätnud kontrollimata süüdistust põhistavad asjaolud, nagu seda nõuab KrMK § 274 p 4 ja apellatsioonikohtul puudus neid asjaolusid käsitlevate tõendite kontrollimise võimalus». Apellatsioonikohtul tõendite kontrollimise õiguse puudumise tuletavad kassaatorid omakorda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1998. a otsusest 3-1-1-14-98 (RT III 1998, 7, 64). Tegelikult sellist järeldust Riigikohtu viimatinimetatud otsusest siiski ei tulene. Selles kohtuotsuses on märgitud, et KrMk §-s 50 sätestatut eirav tõendite valikuline hindamine esimese astme kohtu poolt võib olla käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Kuid selles kohtuotsuses ei ole märgitud, et ringkonnakohus ei võiks kontrollida ja hinnata tõendeid, mille on jätnud kontrollimata ja hindamata esimese astme kohus. Vastupidi: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. septembri 1998. a otsuses S. B. jt süüdistusasjas KrK § 142 lg 3 p 4 järgi on rõhutatud hoopis seda, et kriminaalmenetluse ese ei hõlma kriminaalasja menetlemisel kasutatavaid tõendeid – vahendeid, mille abil kriminaalmenetluse eset uuritakse. Seega juhtudel, mil apellant vaidlustab esimese astme kohtu otsuse vaid ühe kuriteo osas ja taotleb seejuures näiteks vaid ühe tõendi ümberhindamist, võib apellatsioonikohus oma otsuse tegemisel põhimõtteliselt tugineda kõigile nii esimese astme kohtus kui ka ringkonnakohtus uuritud tõenditele. Seda põhjusel, et tulenevalt AKKS §-st 19 laieneb ka ringkonnakohtu tegevusele KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt kohtu otsus peab tuginema kõigi tõendite hindamisele nende kogumis. Eelöeldut kokku võttes on väär kassaatorite väide, et apellatsioonkaebuses ei oleks saanud taotleda õigeksmõistetut süüdi mõistva kohtuotsuse tegemist. 4. Nõustuda tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1999. a otsuses märgituga, et kuna apellatsioonkaebuse resolutiivosas taotleti kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis – tulenevalt AKKS § 20 lg-s 1 sätestatust ja kooskõlas selle sätte rakenduspraktikaga – oleks ringkonnakohtu poolne õigeksmõistetu süüdi tunnistamine olnud välistatud. Seega oli ringkonnakohus U. ja J. S. poolt esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel pädev otsustama vaid selle üle, kas on aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis tingiks kriminaalasja tagastamise uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 5. U. ja J. S. poolt esitatud apellatsioonkaebuse resolutiivosas ei ole märgitud, millist AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumist silmas pidades taotletakse kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Oletades apellatsioonkaebuse teksti pinnalt, et selliseks rikkumiseks on apellandid pidanud esimese astme kohtu otsuses motiivide puudumist, on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1999. a otsuses põhjendatud, miks Pärnu Maakohtu 27. augusti 1999. a otsust ei saa lugeda motiveerimatuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht AKKS § 39 lg 3 p 7 tõlgendamisel on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. jaanuari 1996. a otsus S. S. süüdistuses KrK § 1611 järgi ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. septembri 1998. a otsus S. B. jt süüdistusasjas KrK § 142 lg 3 p 4 järgi – RT III 1996, 10, 136; 1998, 27, 261). Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada sedagi, et ringkonnakohtu võimaluse sedastamisel tugineda otsuse tegemisel ka apellandi poolt osundamata tõenditele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. septembri 1998. a otsuse S. B. jt süüdistusasjas KrK § 142 lg 3 p 4 järgi) on silmas peetud materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega seonduvat. Seega juhul, mil apellatsioonkaebuses ei osundatud konkreetsele kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele, on kassatsioonkaebuses põhjendamatu heita ringkonnakohtule ette seda, miks ringkonnakohus ei asunud ise otsima kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise võimalikku olemasolu. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab nii esimese kui ka teise astme kohtu seisukohta ka selles, et faktilistest asjaoludest nähtuvalt on M. O. ja J. ning U. S. vaheline konflikt oma olemuselt eraõigusliku iseloomuga ja on seetõttu ka lahendatav vastavaid meetmeid kasutades. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMK § 1 p-st 4 ja AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1999. a otsus M. O. süüdistusasjas, jättes kohtuotsuse kolmandalt leheküljelt (kriminaaltoimiku leht 312) välja järgmise lause: «Seetõttu ei saaks esimese astme kohus ka uuel kriminaalasja arutamisel teha süüdimõistvat kohtuotsust M. O. suhtes samas süüdistuses, kui vaidlustatav kohtuotsus tühistataks kriminaalmenetluse normi olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasi saadetaks uueks arutamiseks esimese astme kohtule.» 2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1999. a otsus M. O. süüdistusasjas muutmata. 3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 18. jaanuaril 2000. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER