Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-115-99 V. A. süüdistuses KrK § 100 järgi — RT III, 2000, 3, 30

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. detsembril 1999. a 3-1-1-115-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ja liikmed Lea Kalm ning Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. A. süüdistuses KrK § 100 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V. A. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. I. Kriminaalmenetluse senine käik 1. Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a otsusega tunnistati V. A. KrK § 101 p 7 järgi süüdi selles, et tema, olles alkoholijoobes, tekitas vaenusuhete pinnal tekkinud tüli käigus tahtliku tapmise eesmärgil V. S-ile suure hulga noahaavu näo, kaela ja keha piirkonda, mille tulemusena kannatanu sündmuskohal suri. Karistuseks mõisteti V. A-le kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi N. K. KrK § 180 järgi esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise eest ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Kohtuotsusega mõisteti V. A-lt ja N. K-lt välja kohtukuluna riigituludesse sundraha vastavalt 2500 ja 1250 krooni ning kaitsjatasuna eeluurimisel ja kohtulikul uurimisel osutatud õigusabi eest vastavalt 4320 krooni 40 senti ja 1801 krooni. 2. Eelnimetatud kohtuotsuse teinud kohtukoosseis tegi 15. juunil 1999. a, s.o kohtuotsuse tegemise päeval ka määruse. Määruse kohaselt jäeti kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel ette lugemata süüdimõistetutelt väljamõistetud kohtukulud. Seetõttu KrMK §-le 336 tuginevalt, pidas kohtukoosseis vajalikuks täiendada Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a otsust sel teel, et mõistis välja eeluurimisel ja kohtuistungil osutatud õigusabi eest riigituludesse V. A-lt 4408 krooni 90 senti ja N. K-lt 1801 krooni 20 senti. 3. Apellatsioonkaebuses taotles V. A. Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks. Apellant väitis, et ta pani tapmise toime tugeva hingelise erutuse seisundis. Eeluurimisel olevat ta andnud ütlusi politseinike ja uurija etteütlemise järgi ning need ütlused ei vasta tõele. V. A. väitis sedagi, et ka kohtulik uurimine oli ühekülgne ja mittetäielik ning kaitsja ei täitnud oma kaitsjakohustust. Samuti ei olnud V. A. nõus psühholoogiaeksperdi arvamusega. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 1999. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ja Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a otsus tühistati V. A. süüdimõistmise ja karistamise osas KrK § 101 p 7 järgi. V. A. tunnistati süüdi KrK § 100 järgi ja teda karistati seitsmeaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kohus leidis, et teo kvalifitseerimiseks erilise julmusega toimepandud tapmisena on vaja tuvastada süüdlase tahtlus tegutseda kuriteo toimepanemisel erilise julmusega, samuti tema soov tekitada kannatanule erilise julmusega piinu või kannatusi. Selliseid asjaolusid kriminaalasja menetlemisel tuvastatud ei ole. 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 1999. a otsuse peale esitas V. A. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtusse ja talle uue kaitsja määramist. Kassatsioonkaebuse sisuks on kohtueelse uurimise ja esimese astme kohtus asetleidnud kohtuliku uurimise kriitika, kusjuures kaebuse põhimotiivid on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1. Kõigepealt väidab kassaator, et tema õigusi on rikutud talle Tallinna Linnakohtu kohtuistungi protokolli tutvustamisel. Nimelt olevat tal puudunud protokolli paranduste tegemise võimalus põhjusel, et kohus jättis selgitamata paranduste tegemiseks avalduse esitamise vajalikkuse. Kassaator väidab, et kirjeldatud rikkumiste tõttu ei ole linnakohtu protokoll tõendiks ja kohtuotsuses ei oleks tohtinud sellele tugineda. Kassaator märgib, et ta oleks soovinud kõnealustest rikkumistest rääkida ringkonnakohtu istungil, kuid talle ei olevat antud sõna. 5.2. Kassaator leiab, et sisuliselt ei olnud talle tagatud kaitsja abi, sest tegelik kaitsja oleks pidanud KrMK § 156 alusel taotlema ekspertiisi määramist enne süüdistuse esitamist. Korrates eelnevalt juba apellatsioonkaebuses väljendatud mittenõustumist psühholoogiaekspertiisi läbiviimise korraga ja ka eksperdi arvamusega, leiab V. A., et ekspertiisi tegemisel ei osutanud kaitsja talle vajalikku abi. Samuti heidab kassaator kaitsjale ette, et viimane ei ilmunud kohtuistungite vahelisel perioodil tema kutsete peale, kuigi kassaatoril oli sel ajal vaja tutvuda protokolliga ning kirjutada apellatsioonkaebust. Kassaator leiab kokkuvõttes, et kaitsjate tegevusetus tema kaitsmisel on käsitatav AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud rikkumisena. 5.3. Kassaator on seisukohal, et uurija oleks võinud KrMK § 1111 alusel kaasata kohtueelsesse uurimisse spetsialisti, kelle abile tuginevalt oleks uurijal olnud kergem otsustada, kas tema tegu tuleks kvalifitseerida KrK § 100 või § 103 järgi. Kassaator rõhutab, et tema korteri läbiotsimisel rikuti KrMK §-des 139, 140, 141, 142, 147 ja 148 sätestatut sellega, et läbiotsimist jätkati ka pärast seda, kui ta oli vabatahtlikult välja andnud noa ja kruvikeeraja ning et uurimistoimingu käigus võeti tema seifist ära 600 g elavhõbedat, kuigi sellel puudub seos kriminaalasjaga. Kassaator märgib sedagi, et uurimistoimingu protokollis võetust ei kajastatud ja talle ei antud ka protokolli koopiat. Uurija tööd kritiseerides märgib kassaator veel seda, et uurija – teades KrMK § 215 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise piire – esitas talle teadvalt raskema süüdistuse, mis võis AKKS § 771 lg 3 p 3 kohaselt mõjustada kohtuotsust. 5.4. V. A. leiab, et kuna KrMK § 361 lg 2 kohaselt tagatakse kaitse riigi poolt, siis ei olnud linnakohus õigustatud temalt välja mõistma kaitsjatasu. Arusaamatust väljendab kassaator selles osas, miks on kohtuotsuses temalt väljamõistetavaks summaks märgitud 4320,40 (neli tuhat kolmsada kakskümmend krooni ja nelikümmend senti), samal kuupäeval koostatud kohtumääruse kohaselt on aga temalt väljamõistetavaks summaks märgitud 4408,90 (neli tuhat nelisada kaheksa krooni ja üheksakümmend senti). II. Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses avaldas kaitsja kahetsust selle üle, et tema kaitsealusele ei olnud varem piisavalt selgitatud kaitsjatasu väljamõistmise korda. Kaitsja leidis, et valdav osa kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi, millele osundas oma kaebuses V. A., leidsid aset kohtueelsel uurimisel ja nende mõju kohtuotsusele on küsitav. Kaitsja arvates ei ole siiski päris üheselt välistatud, et V. A. tegevust ei tuleks kvalifitseerida KrK § 103 järgi. Kokkuvõtvalt toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust – saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Prokurör leidis, et tühistada tuleks Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a määrus, millega mõisteti sisuliselt teistkordselt välja kohtukuluna kaitsjatasu. Samas taotles prokurör vaidlustatud kohtuotsuste muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: 1. Vastavalt AKKS § 37 lg-le 1 esitatakse kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse peale. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembril 1997. a otsuses A. L. süüdistusasjas KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 ning KrK § 188 järgi (3-1-1-113-97 – RT III 1998, 1, 2) on asutud seisukohale, et AKKS § 37 mõtte kohaselt ei saa kassatsiooni korras vaidlustada sellist õiguslikku küsimust, mida eelnevalt ei ole vaidlustatud apellatsiooni korras. Erandlikult – tulenevalt AKKS § 37 lg-s 3 sätestatust – saab esmakordselt alles kassatsiooni korras vaidlustada mingit õiguslikku küsimust siis, kui see tõusetus seoses ringkonnakohtu poolt esimese astme kohtu otsuse muutmise või tühistamisega. Kassatsioonkaebuses on loetletud terve rida kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi, mis leidsid väidetavalt aset kohtueelses menetluses ja kriminaalasja arutamisel esimese astme kohtus. Samas ei ole kassaator apellatsiooni korras piisava konkreetsusega vaidlustanud neid rikkumisi. Kassaatori poolt eelnevalt esitatud apellatsioonkaebuses (kriminaaltoimiku lehed 408–409) väidetakse väga üldiselt üksnes seda, et kriminaalasja uurimine ei ole olnud igakülgne ja täielik ilma viideteta konkreetsetele seaduserikkumistele. Seega – kooskõlas eelmärgituga – ei saa kassaatori poolt osundatud väidetavalt asetleidnud seaduserikkumised kuuluda kassatsioonimenetluse esemesse. Siinjuures tuleb ka nõustuda Riigikohtu istungil kaitsja poolt avaldatud arvamusega, et isegi siis, kui kassaatori poolt väidetavad kriminaalmenetluse seaduse rikkumised oleksid kohtueelsel uurimisel aset leidnud, ei oleks need olnud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 mõttes ja seega ka mitte ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. 2. Ebaõige on kassaatori väide, et tal ei ole olnud võimalust tutvuda Tallinna Linnakohtu istungi protokolliga. Kriminaaltoimiku lehelt nr 379 nähtuvalt on V. A. avaldanud soovi tutvuda prokuröri kohtukõne ja psühholoogiaeksperdi arvamuse tõlkega. Kriminaaltoimiku lehel nr 387 on V. A. oma allkirjaga kinnitanud, et tema eelnimetatud taotlus on rahuldatud. 3. Ebaõige on ka see kassaatori väide, et talle ei antud ringkonnakohtu istungil sõna ja et ta ei saanud seetõttu rääkida kriminaalasja menetlemisel aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse rikkumistest. Ringkonnakohtu istungi protokollist (kriminaaltoimiku lehed 437–438) nähtuvalt on V. A. esinenud ringkonnakohtu istungil ja väitnud, et ta ei nõustu kohtupsühholoogia eksperdi arvamusega ja süüdistuskokkuvõttega ning taotleb enda tegevuse kvalifitseerimist KrK § 103 järgi. 4. Vaatamata kassaatori poolt tehtavatele rohkearvulistele etteheidetele kaitsja aadressil ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et oleks põhjust rääkida kriminaalmenetluse seaduse olulisest rikkumisest AKKS § 39 lg 3 p 4 mõttes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt puudub alus väita, et V. A. suhtes oleks rikutud kaitseõiguse tagamise printsiipi. Riigikohtul puudub võimalus tagantjärele hinnata, kui efektiivselt täitis kaitsja oma ülesandeid. Nii näiteks ei saa Riigikohus hinnata kaitsetaktikat ja mõista tagantjärele hukka seda, et kaitsja ei taotlenud psühholoogiaekspertiisi määramist enne süüdistuse esitamist. Riigikohtul puudub võimalus hinnata seda, kui aktiivselt osales kaitsja ekspertiisi tegemisel, samuti seda, kas kaitsja ilmus kohale iga kaitsealuse kutse peale ja kas kaitsja peab ilmuma iga sellise kutse peale. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et juhul, mil riigi poolt on tagatud kaitsja osavõtt, kuid kaitsealune ei ole rahul kaitse kvaliteediga, võib ta igal ajal loobuda riigi poolt määratud kaitsjast ja valida endale kaitsja kokkuleppel. Mõistetavalt on selline võimalus kogu kriminaalmenetluse vältel olnud ka V. A-l. Kuna kassatsioonimenetluse esemeks ei ole teistmisaluste olemasolu selgitamine, siis ei saa nõustuda kassaatori väitega, et kaitsjate tegevusetus tema kaitsmisel on käsitatav AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud rikkumisena. 5. Kassatsioonikohtu pädevusse ei kuulu uurija tegevuse otstarbekuse hindamine. Vastavalt KrMK § 1111 lg-le 1 on uurija pädev iseseisvalt otsustama, kas kutsuda uurimistoimingust osa võtma spetsialisti või mitte. Seega – erinevalt kassaatori arvamusest – ei saa spetsialisti kaasamata jätmine olla käsitatav kriminaalmenetluse seaduse rikkumisena. Ekslik on kassaatori seisukoht ka küsimuses, et spetsialisti osalemine oleks kindlasti taganud tema tegevuse teistsuguse kriminaalõigusliku kvalifitseerimise. Vastavalt KrMK § 1111 lg-le 3 ei kuulu spetsialisti pädevusse õiguslike küsimuste lahendamine, seega ka mitte tegevuse kriminaalõiguslik kvalifitseerimine. 6. Kassaator leiab, et tema korteri läbiotsimisel rikuti KrMK §-des 139, 140, 141, 142, 147 ja 148 sätestatut sellega, et läbiotsimist jätkati ka pärast seda, kui ta oli vabatahtlikult välja andnud noa ja kruvikeeraja ning et uurimistoimingu käigus võeti tema seifist ära 600 g elavhõbedat, kuigi sellel puudub seos kriminaalasjaga. Seejuures on aga kassaator jätnud tähelepanuta, et vastavat KrMK § 140 lg-s 1 sätestatule võidakse läbiotsimisel lisaks kriminaalasjas tähtsust omavatele esemetele võtta ära ka esemeid, mida võib omandada üksnes eriloal, kui see luba puudub. See, et läbiotsimise käigus äravõetud elavhõbedat ei kajastatud uurimistoimingu protokollis, samuti see, et V. A-le ei antud läbiotsimisprotokolli ärakirja, on kahtlemata käsitatav vastavalt KrMK § 147 lg 1 ja § 148 lg 1 rikkumisena, mida V. A. oleks võinud koheselt vaidlustada vastavalt KrMK § 182 lg-le 1. Kuid – nagu eelnevalt märgitud – ei mõjustanud need rikkumised kohtulahendeid ja kuna need ei ole ka käsitatavad kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumistena AKKS § 39 mõttes, siis ei saa need ka olla vaidlustatud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks. 7. KrMK § 361 lg-s 2 sätestatakse tõepoolest, et määratud kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest tagatakse Eesti Advokatuuri poolt riigi kulul. Kuid erinevalt kassaatori arusaamast tähendab see üksnes seda, et kaitsjale ei pea kaitseülesannete täitmise eest vahetult tasuma kaitsealune ja kaitsja saab oma töötasu kätte vahetult riigilt. Kummatigi ei tähenda see veel kaitsealuse vabastamist õigusabi eest tasumisest. Vastavalt KrMK § 361 lg-le 5 võidakse kaitsealune «ettenähtud alustel ja korras» vabastada õigusabi eest tasumisest. Käesolevaks ajaks aga on Eesti Vabariigis sätestamata sellised õiguslikud alused ja kord, mis võimaldaks kaitsealust vabastada õigusabi eest tasumisest. Seega – kooskõlas KrMK § 87 p-s 3 ja 89 lg-s 1 sätestatuga – mõistetakse süüdimõistava kohtuotsuse tegemisel süüdimõistetult riigi kasuks muuhulgas välja ka riigi poolt määratud kaitsjale makstud töötasu. Seega on V. A-lt kaitsjatasu väljamõistmisel põhimõtteliselt toimitud seaduslikult. 8. Nõustuda tuleb V. A. arusaamatusega temalt kohtukulude väljamõistmisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtukulude ebaõige väljamõistmine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Seetõttu tuleb kõigepealt tühistada Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a kohtumäärus, millega V. A-lt mõisteti sisuliselt teistkordselt välja kaitsjatasu. Samas tuleb tühistada ka Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a otsus kohtukuludena kaitsjatasu väljamõistmise osas. Kohtuotsuse osalise tühistamise põhjuseks on asjaolu, et kuna kohtuotsuses ja ülalnimetatud kohtumääruses on kaitsjatasu summad erinevad, puudub Riigikohtul võimalus otsustada, milline riigieelarve tuludesse väljamõistetav summa on seaduslik. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest seda, millest lähtuvalt on kaitsjatasu arvestatud. Kuna kaitsjatasu väljamõistmisel on eksitud ka N. K. osas, siis, kooskõlas AKKS § 49 lg-s 3 sätestatuga, tuleb kõnealused kohtulahendid tühistada ka temalt kaitsjatasu väljamõistmise osas. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2 § 64 p-st 2 ja § 63 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a otsus N. K-lt ja V. A-lt kohtukuluna kaitsjatasu väljamõistmise osas ning Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 1999. a otsus osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a otsusega N. K-lt ja V. A-lt kohtukuluna kaitsjatasu väljamõistmine ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 2. Tühistada Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a määrus, millega N. K-lt ja V. A-lt mõisteti kohtukuluna välja kaitsjatasu. 3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 1999. a ja Tallinna Linnakohtu 15. juuni 1999. a otsused muutmata. 4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. Mõista välja V. A-lt riigituludesse 1362 kr 90 s (üks tuhat kolmsada kuuskümmend kaks krooni üheksakümmend senti) kohtukuluna kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub 21. detsembril 1999. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Ott JÄRVESAAR Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG