Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-103-99 V. G. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 2, 3 järgi — RT III, 2000, 1, 2

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. novembril 1999. a 3-1-1-103-99 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. G. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 2, 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. G. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss. I. Ida-Viru Maakohtu 13. mai 1999. a otsusega tunnistati V. G. süüdi KrK § 107 lg 2 p 2, 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust. V. G. tunnistati süüdi selles, et ta 11. jaanuaril 1999. a kella 16.00 paiku, olles alkoholijoobes, sisenes ilma loata Ida-Virumaal Kohtla vallas J. külas majas nr 5 korterisse 10 ja lõi noaga N. G-le kõhtu ning viimase mehele N. G-le, kes üritas oma naist kaitsta, rinda. Kohtualune tekitas N. G-le ülirasked kehavigastused ning N. G-le kerged kehavigastused. II. Ida-Viru Maakohtu 13. mai 1999. a otsuse peale esitas V. G. apellatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtul kriminaalasi uuesti läbi vaadata. V. G. väitis, et teda on ebaõigesti süüdi tunnistatud. III. Viru Ringkonnakohtu 16. septembri 1999. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu 13. mai 1999. a otsus V. G. süüditunnistamises KrK § 107 lg 2 p 2, 3 järgi muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu istungil jäi V. G. esitatud apellatsioonkaebuse juurde, kuid täpsustas, et ei vaidlusta enam oma süüd ega kuriteo kvalifikatsiooni, vaid taotleb ainult karistuse kergendamist. Prokurör R. Hlebnikova leidis, et karistus on mõistetud õigesti ja kohtuotsuse tühistamiseks alus puudub. Kaitsja vandeadvokaat E. Bulatšik leidis, et mõistetud karistust on võimalik kergendada, kuna V. G. kahetseb toimepandut. Samas palus kaitsja kuritegu ümber kvalifitseerida KrK § 107 lg 1 ja § 113 järgi ning karistuse mõistmisel kohaldada KrK § 47 sätteid. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et Ida-Viru Maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. Kolleegium leidis ka, et paludes vaid talle mõistetud karistuse kergendamist, samas aga nõustudes talle esitatud süüdistusega, loobus apellant sisuliselt oma kaebusest. IV. Viru Ringkonnakohtu 16. septembri 1999. a otsuse peale esitas V. G. kassatsioonkaebuse. Ta ei nõustu sellega, et tema puhul loeti vastutust raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist joobeseisundis. Kassaatori väitel ei viidud tema suhtes läbi kohtumeditsiiniekspertiisi, millega oleks tuvastatud tema alkoholijoove. Ta väidab, et oli eeluurimise ajal uurija soovitusel öelnud, et oli purjus ning et ei mäleta midagi, tegelikult aga oli kaine. Arvestades, et tema varasem karistatus on kustunud, palub ta kergendada mõistetud karistust. V. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kvalifitseerida V. G. käitumine KrK § 107 lg 1 ja § 184 lg 2 järgi ning kergendada tema karistust, ja prokuröri, kes ei toetanud kassatsioonkaebust, leidis: V. G. käitumise subjektiivse külje hindamisel on maakohus põhjendatult lähtunud asjaolust, et kannatanutele tekitati kehavigastused ajaliselt vahetult teineteisele järgnevalt, samas ruumis ning sama esemega. Ka süüdimõistetu tegevuse laad ning intensiivsus oli sarnane – lüües N. G-d noaga sellise jõuga, millest piisas keha pehmete kudede läbistamiseks ning siseorganiteni jõudmiseks, lõi ta hetke pärast ka vägivallatsemist takistada püüdnud N. G-d sama noaga vasakule rindkeresse. Löögi tugevus oli selline, et nuga läbis keha pehmed koed, kuid ei tunginud sügavamale tema tahtest olenemata põhjustel, kuna tabas roiet. Seetõttu on kohtud põhjendatult leidnud, et V. G. tegutses kannatanute suhtes ühtse tahtlusega ning möönis neile mis tahes raskusastmega kehavigastuste tekitamist. Eeltoodu põhjal on V. G. tegevus mõlema kannatanu suhtes õigesti kvalifitseeritud ühe ja sama eriosa paragrahvi järgi, kuna KrK § 107 lg 2 p 2 ja 3 hõlmavad nii üliraske kehavigastuse tekitamise huligaansel ajendil kui ka seoses kannatanu poolt oma ühiskondliku kohustuse täitmisega. Joobe olemasolu tuvastatakse kriminaalmenetluses kõikide asjakohaste tõenditega, kusjuures vastavalt KrMK § 58 lg-le 1 määratakse ekspertiis juhul, kui tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja eriteadmisi. Sama paragrahvi teises lõikes sätestatakse juhtumid, mil ekspertiis on kohustuslik. Joobeseisundi kindlaksmääramine nende juhtude hulka ei kuulu. Karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud KrK §-de 20 ja 36 sätteid ning mõistnud karistuse sanktsiooni alammääras. Seetõttu puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus selle karistuse kergendamiseks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1999. a kohtuotsus V. G. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Välja mõista V. G-lt riigieelarve tuludesse kaitsjatasu 991 (üheksasada üheksakümmend üks) krooni ja 20 senti. Kohtuotsus jõustub 23. novembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Jüri ILVEST Jüri RÄTSEP