Tallinna Halduskohus — Aleksei Strogi kaebus Vabariigi Valitsuse (VV) 12. augusti 2003. a korralduse nr 496-k tühistamise nõudes ja VV kohustamise nõudes A. Strogi avalduse (Eesti kodakondsuse saamiseks) uueks läbivaatamiseks — RTL, 115, 1807

Tallinna Halduskohtu kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number: 3-1692/2003 Otsuse kuupäev: 08.01.2004 Kohus: Tallinna Halduskohus Kohtunik: Maret Altnurme Haldusasi: Aleksei Strogi kaebus Vabariigi Valitsuse (VV) 12. augusti 2003. a korralduse nr 496-k tühistamise nõudes ja VV kohustamise nõudes A. Strogi avalduse (Eesti kodakondsuse saamiseks) uueks läbivaatamiseks Kohtuistungi toimumise aeg: 16.12.2003 Kohtuistungil osalejad: Kaebuse esitaja A. Strogi ja tema volitatud esindaja Monika Tamboom ning vastustaja VV volitatud esindaja Kristel Mesilane Asjaolud VV 12.08.2003 korraldusega nr 496-k keelduti A. Strogile Eesti kodakondsuse andmisest kodakondsuse seaduse (KKS) § 21 lg 1 p 4 alusel, kuna isikut on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Kaebus ja taotlus Kaebuse esitaja leiab, et VV korraldus nr 496-k on õigusvastane ja palub selle tühistada ning kohustada VV-d kaebaja avalduse uueks läbivaatamiseks järgmistel põhjendustel. Vastustaja on ebaõigesti tuginenud KKS § 21 lg 1 p-le 4. Kohtupraktika näitab, et tähtsust omab üksnes küsimus, kas isiku karistused on kustunud või mitte. Antud punkti kohaldamiseks on alust ainult juhul, kui isikule mõistetud karistused ei ole kustunud. Sellise tõlgenduse kasuks räägib ka karistusregistri seaduse (KarRS) § 3 1. Seda, et seadusandja ei pea võimalikuks eesti kodakondsuse andmisest keeldumist põhjendada juba kustunud karistusega, näitab KarRS § 22, mis reguleerib andmete väljastamist karistusregistri arhiivist. Nimetatud säte võimaldab karistusregistrist andmeid saada väga piiratud eesmärkidel, mille hulka ei kuulu eesti kodakondsuse andmise otsustamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine. Vastavalt KarRS § 25 lg 1 p-dele 7 ja 8 olid kaebuse esitaja andmed kustutatud karistusregistrist ja kantud arhiivi juba 1998. aastal. Seda kinnitab Politseiameti karistusregistri 15.04.2003 teatis (tl 45). Vastustaja VV vastulause ja taotlus Vastustaja leiab, et kaebus on alusetu ja palub selle jätta rahuldamata. VV 12.08.2003 korraldus nr 496-k on kooskõlas KKS-ga ja põhiseadusega (PS), seega õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Vaidlustatud korralduse andmise käigus tuvastati, et Aleksei Strogit on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Riigikohtu 10.10.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-03 ei ole kohaldatav KKS rakendamisel, kuna KKS näol on tegemist konstitutsioonilise seadusega. Juhul, kui mõni lihtseadus läheb vastuollu KKS-ga, tuleb vastav seadus viia kooskõlla KKS-ga ja rakendada igal juhul KKS-st. Nii annab KKS ülimuslikkus KarRS ees VV-le õiguse karistusregistri andmete saamiseks ja kasutamiseks. KKS § 21 lg 1 p 4 teises lausepooles on oluline välja selgitada tahtlike kuritegude korduvus ning oluline ei ole kuritegude raskus ega mõistetud karistus. Kodakondsuse andmine on seatud sõltuvusse korduvalt kriminaalkorras karistamise fakti tuvastamisest ning KKS § 21 lg 1 p 4 keelab imperatiivselt sellisel juhul kodakondsuse andmise. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Nii rahvusvahelise õiguse järgi kui ka PS kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada, milliseid isikuid ja millistel tingimustel ta loeb oma kodanikeks ning millistele kriteeriumitele peab vastama isik, kellele kodakondsus antakse. Kohtuistung Kohtuistungil jäi kaebaja kirjalikus kaebuses toodud seisukohtade ja taotluste juurde, tuginedes oma väidetes mh Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-56-03. Vastustaja jäi kohtuistungil kohtule kirjalikult esitatud vastulause ja taotluse juurde. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VV on kaebuse esitaja suhtes alusetult kohaldanud KKS § 21 lg 1 p-i 4. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. KKS § 21 lg 1 p 4 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Konkreetsel juhul on A. Strogile keeldutud kodakondsuse andmisest seetõttu, et teda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Käesolevas haldusasjas puudub poolte vahel vaidlus järgmistes küsimustes: 1) A. Strogit on korduvalt karistatud; 2) A. Strogi poolt toime pandud kuriteod on sooritatud tahtlikult; 3) kõik A. Strogi karistused olid VV korralduse andmise ajaks kustunud. Kohtu arvates on väär VV seisukoht, nagu oleksid KKS ja KarRS omavahel vastuolus ning kohaldamisele peaks kuuluma igal juhul KKS kui põhiseaduslik seadus. Kohtu hinnangul on seaduste vastuolu näilik, mistõttu osutub VV arutlus seaduste hierarhiast asjakohatuks. KKS-st ja KarRS-st tuleb tõlgendada nende koosmõjus, et saada selgeks seadusandja tahe. Neid seaduseid vastastikuses seoses vaadeldes näeme, et seadusandja ei ole soovinud, et VV saaks isikule kodakondsuse andmise üle otsustamisel lähtuda isiku nendest karistusandmetest, mis on kantud karistusregistri arhiivi. Järelikult on seadusandja KKS § 21 lg 1 p-s 4 pidanud silmas retsidiivsust nende tahtlike kuritegude osas, mille eest karistatus ei ole kustunud. KarRS § 25 sätestab tähtajad, mille möödumisel karistusregistrisse kantud isiku karistusandmed kustutatakse karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selles, et vaidlustatud VV käskkirja andmise ajaks olid möödunud KarRS §-s 25 sätestatud tähtajad, mistõttu A. Strogi karistusandmed ei saanud olla karistusregistris. Neid andmeid võis saada karistusregistri arhiivist. KarRS § 22 lg 1 loetleb ammendavalt isikud, kellel on õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist. VV kodakondsuse andmise küsimuse üle otsustamisel nende isikute hulka ei kuulu. Seega ei võimalda KarRS saada karistusregistri arhiivist andmeid KKS § 21 lg 1 p 4 kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei tohtinud VV A. Strogi kodakondsuse taotluse üle otsustada selliste andmete alusel, mis on kantud karistusregistri arhiivi, sõltumata sellest, mil viisil need andmed talle teatavaks said. Karistusregistri andmete kasutamise eesmärk on üheselt sätestatud KarRS §-s 31. Eelnimetatud sätte kohaselt lähtutakse karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni KarRS §-des 25–28 sätestatud tähtaegadel. Kohtu hinnangul avab just see säte üheselt seadusandja tahte ka KKS § 21 lg 1 p 4 suhtes: kuriteo korduvuse arvestamisel saab lähtuda üksnes karistusregistrisse (mitte arhiivi) kantud karistusandmetest. Kohtul ei ole võimalik nimetatud seadusesätteid teistmoodi tõlgendada ja peab eeltoodud tõlgendust PS-ga kooskõlas olevaks. Nagu juba ülal mainitud, ei näe kohus KKS ja KarRS vahel vastuolu. KKS § 21 lg 1 p 4 grammatilise tõlgenduse näiline vastuolu KarRS §-ga 22 on kõrvaldatav KarRS §-s 31 sätestatud eesmärgi kaudu: kui isiku andmed on kantud karistusregistri arhiivi, ei ole seda isikut KKS tähenduses karistatud. Kui seadusandja tahe peaks muutuma, siis väljendab ta seda vastavas seadusemuudatuses. Eeltoodust tulenevalt on VV kohaldanud kaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt KKS § 21 lg 1 p-i 4, mistõttu tuleb kaevatud korraldus tühistada ja kohustada vastustajat kaebuse esitaja taotluse uueks läbivaatamiseks. Õige on vastustaja seisukoht selles, et isikul puudub subjektiivne õigus saada Eesti kodakondsust, kuid isikul on põhiseaduslik õigus heale haldusele, õiguspärasele menetlusele ning õigusnormide järgmisele halduse enda poolt. HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt on kaebuse esitajal õigus taotleda tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. Kaebaja on kohtule esitanud kohtukulude väljamõistmiseks vastavasisulise taotluse, kohtukulude nimekirja juriidilise teenindamise eest Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-1692/2003 summas 6500 kr ning summa tasumist tõendava sularaha kviitungi (tl 56–57). Samuti on kaebaja tasunud kaebuselt riigilõivu 10 kr (tl 12). Kohus on seisukohal, et esitatud tõendite alusel on kaebaja poolt kohtukulude kandmine summas 6510 kr tõendatud. Õigusabikulude suurus on põhjendatud ja proportsionaalne asja raskuse ja osutatud õigusabi kvaliteediga ning kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Vastustaja VV-lt kuulub kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele kohtukulu summas 6510 kr. Kohus, arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-de 1 ja 2, § 31 lg-te 1, 4 ja 5 ning § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 sätetest, otsustab: 1. Rahuldada Aleksei Strogi kaebus ja tühistada Vabariigi Valitsuse 12.08.2003 korraldus nr 496-k ning kohustada Vabariigi Valitsust A. Strogi taotlust Eesti kodakondsuse saamiseks uuesti läbi vaatama. 2. Mõista Vabariigi Valitsusel Aleksei Strogi kasuks välja kohtukulu summas 6510 kr. Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 08.01.2004 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul, arvates 08.01.2004. Kohtunik Maret ALTNURME