Ülemnõukogu — Erimissioonide konventsioon — RT II, 24, 123

(õ) 11.11.09 11:30 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus konventsiooniga ühinemise kohta Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta Konventsiooni tõlke uus redaktsioon Koostatud 8. detsembril 1969. a New Yorgis Konventsiooni osalisriigid, meenutades, et erimissioone on alati koheldud eriliselt; pidades meeles ÜRO põhikirjas väljendatud eesmärke ja põhimõtteid, mis käsitlevad riikide võrdsust, rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamist ning riikidevaheliste sõbralike suhete ja koostöö arendamist; meenutades, et erimissioonide tähtsust tunnistati ÜRO diplomaatilise suhtlemise ja immuniteedi konverentsil ning selle 1. resolutsioonis, mis võeti vastu 10. aprillil 1961. a; arvestades, et ÜRO diplomaatilise suhtlemise ja immuniteedi konverentsil võeti vastu diplomaatiliste suhete Viini konventsioon, mis avati allakirjutamiseks 18. aprillil 1961. a; arvestades, et ÜRO konsulaarsuhete konverentsil võeti vastu konsulaarsuhete Viini konventsioon, mis avati allakirjutamiseks 24. aprillil 1963. a; uskudes, et rahvusvaheline erimissioonide konventsioon täiendaks nimetatud kaht konventsiooni ning aitaks riikide põhiseadusliku ja ühiskondliku korra erinevusest hoolimata kaasa nendevaheliste sõbralike suhete arendamisele; olles veendunud, et erimissioonide privileegid ja immuniteet ei ole mõeldud eraisikutele, vaid selleks, et tagada erimissioonide kui riikide esindajate ülesannete tõhus täitmine; kinnitades, et rahvusvahelise tavaõiguse norme kasutatakse edaspidigi nende küsimuste lahendamiseks, mida konventsiooniga ei reguleerita, on kokku leppinud järgmises. Artikkel 1. Mõisted Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid. a) «Erimissioon» – riiki esindav ajutine missioon, mille riik on saatnud teise riiki viimase nõusolekul, et tegeleda mingi valdkonnaga või täita kindel ülesanne; b) «alaline diplomaatiline esindus» – diplomaatiline esindus vastavalt selle tähendusele diplomaatiliste suhete Viini konventsioonis; c) «konsulaarasutus» – peakonsulaat, konsulaat, asekonsulaat või konsulaaragentuur; d) «erimissiooni juht» – isik, kelle lähetajariik on volitanud sellena tegutsema; e) «erimissioonis lähetajariiki esindav isik» – isik, kellele lähetajariik on selleks asjakohased volitused andnud; f) «erimissiooni liikmed» – erimissiooni juht, erimissioonis lähetajariiki esindavad isikud ja erimissiooni personal; g) «erimissiooni personal» – erimissiooni diplomaatiline personal ning haldus- ja abitöötajad; h) «diplomaatiline personal» – erimissiooni personal, kellel on erimissiooni ülesannete täitmisel diplomaadi staatus; i) «haldustöötajad» – erimissiooni personal, kes on tööle võetud erimissiooni haldus- ja tehnilisse teenistusse; j) «abitöötajad» – erimissiooni personal, kes on tööle võetud majapidamistöödeks või muude sarnaste ülesannete täitmiseks; k) «isiklik personal» – isikud, kes on eranditult palgatud tegutsema erimissiooni liikmete erahuvides. Artikkel 2. Erimissiooni saatmine Riik võib erimissiooni teise riiki saata ainult viimase nõusolekul, mis peab olema saadud diplomaatilisi või muid mõlemale poolele vastuvõetavaid kanaleid kaudu. Artikkel 3. Erimissiooni ülesanded Erimissiooni ülesanded määravad vastastikusel kokkuleppel lähetajariik ja asukohariik. Artikkel 4. Sama erimissiooni saatmine kahte või enamasse riiki Riik, kes soovib saata sama erimissiooni kahte või enamasse riiki, peab riigi nõusoleku küsimisel teavitama sellest eraldi iga asukohariiki. Artikkel 5. Kahe või enama riigi ühise erimissiooni saatmine Kaks või enam riiki, kes soovivad saata teise riiki ühise erimissiooni, peavad riigi nõusoleku küsimisel viimast sellest teavitama. Artikkel 6. Kahe või enama riigi ühise erimissiooni saatmine ühist huvi pakkuvas küsimuses Kaks või enam riiki võivad igaüks ühel ajal saata erimissiooni teise riiki, kui selleks on artikli 2 kohaselt saavutatud viimase nõusolek. Erimissioonid võivad kõigi asjaomaste riikide nõusolekul tegeleda ühist huvi pakkuva küsimusega. Artikkel 7. Diplomaatiliste või konsulaarsuhete puudumine Erimissiooni saatmiseks või vastuvõtmiseks ei ole vaja diplomaatilisi või konsulaarsuhteid. Artikkel 8. Erimissiooni liikmete nimetamine Tulenevalt artiklitest 10, 11 ja 12 võib lähetajariik vabalt nimetada erimissiooni liikmed pärast seda, kui ta on asukohariigile andnud kogu vajaliku teabe erimissiooni suuruse ja koosseisu kohta ning nende isikute nimed ja ametinimetused, keda kavatsetakse ametisse nimetada. Asukohariik võib keelduda aktsepteerimast erimissiooni suurust, kui ta ei pea seda oma olukorda ja erimissiooni vajadusi arvestades mõistlikuks. Asukohariik võib ilma otsuse põhjuseid nimetamata keelduda aktsepteerimast mõnda isikut erimissiooni liikmena. Artikkel 9. Erimissiooni koosseis 1. Erimissioon koosneb ühest või enamast lähetajariigi esindajast, kelle hulgast lähetajariik võib nimetada juhi. Erimissiooni võivad veel kuuluda diplomaatiline personal ning haldus- ja abitöötajad. 2. Kui erimissiooni liikmeteks nimetatakse ka asukohariigis resideeruv alalise diplomaatilise esinduse või konsulaarasutuse personal, säilitavad nad lisaks selle konventsiooniga tagatud privileegidele ja immuniteedile ka need privileegid ja immuniteedi, mis on neile tagatud alalise diplomaatilise esinduse või konsulaarasutuse personalina. Artikkel 10. Erimissiooni liikmete kodakondsus 1. Erimissioonis lähetajariiki esindavad isikud ja erimissiooni diplomaatiline personal peaksid põhimõtteliselt olema lähetajariigi kodanikud. 2. Asukohariigi kodanikke ei või nimetada erimissiooni liikmeteks, välja arvatud juhul, kui asukohariik annab selleks oma nõusoleku, mille ta võib igal ajal tühistada. 3. Asukohariik võib omale jätta lõikega 2 tagatud õiguse ka kolmanda riigi kodanike suhtes, kes ei ole lähetajariigi kodanikud. Artikkel 11. Teated 1. Asukohariigi välisministeeriumile või poolte kokkuleppel mõnele muule asjaomasele riigiasutusele teatatakse: a) erimissiooni moodustamisest ja järgnevatest muutustest selles; b) erimissiooni liikmete saabumisest ja nende lõplikust lahkumisest ning missiooniga seotud ülesannete täitmisest; c) erimissiooni liikmega kaasas oleva isiku saabumisest ja lõplikust lahkumisest; d) asukohariigis erimissiooni liikmetena või nende isikliku personalina elavate isikute tööle võtmisest või töölt vabastamisest; e) erimissiooni juhi või tema puudumisel artikli 14 lõikes 1 viidatud esindaja nimetamisest ning nende asendajast; f) artiklite 30, 36 ja 39 järgi puutumatute ja erimissiooni liikmete kasutatavate hoonete ja eluruumide asukoha ning muu teabe, mis võib olla vajalik selliste hoonete ja eluruumide kindlakstegemiseks. 2. Võimaluse korral tuleb saabumisest ja lõplikust lahkumisest teatada ette. Artikkel 12. Isikud, kes on tunnistatud persona non grata’ks või vastuvõetamatuks 1. Asukohariik võib iga ajal ja oma otsust põhjendamata lähetajariigile teatada, et mõni lähetajariigi esindaja erimissioonis või keegi selle diplomaatilisest personalist on tunnistatud persona non grata’ks või et mõni muu isik erimissiooni personalist ei ole vastuvõetav. Sel juhul kutsub lähetajariik kõnealuse isiku tagasi või lõpetab tema tegevuse missioonis. Isiku võib kuulutada persona non grata’ks või vastuvõetamatuks enne tema saabumist asukohariigi territooriumile. 2. Kui lähetajariik keeldub täitmast lõikes 1 määratud kohustusi või ei suuda neid täita mõistliku ajaga, võib asukohariik keelduda tunnustamast asjaomast isikut erimissiooni liikmena. Artikkel 13. Erimissiooni tegevuse algus 1. Erimissiooni tegevus algab kohe, kui missioon võtab ametlikult ühendust asukohariigi välisministeeriumi või poolte kokkuleppel mõne muu asjaomase riigiasutusega. 2. Erimissiooni tegevuse algus ei sõltu volikirjade esitamisest või sellest, kas alaline diplomaatiline esindus on missiooni esitlenud. Artikkel 14. Volitus tegutseda erimissiooni nimel 1. Erimissiooni juht või kui juhti ei ole määratud, siis üks lähetajariigi määratud esindaja on volitatud tegutsema erimissiooni nimel ja saatma teateid asukohariigile. Asukohariik saadab erimissiooni käsitlevad teated missiooni juhile või viimase puudumisel eespool nimetatud esindajale. Asukohariik võib teateid saata kas otse või alalise diplomaatilise esinduse kaudu. 2. Siiski võib lähetajariik, erimissiooni juht või viimase puudumisel lõikes 1 viidatud esindaja volitada erimissiooni liiget asendama erimissiooni juhti või eespool nimetatud asendajat või tegema missiooni nimel teatud toiminguid. Artikkel 15. Asukohariigi asutus, kellega aetakse ametlikke asju Asukohariigiga aetakse lähetajariigi erimissiooni pädevusse kuuluvaid ametlikke asju välisministeeriumi või poolte kokkuleppel mõne muu asjaomase riigiasutuse kaudu. Artikkel 16. Eesistumise kord 1. Kui asukohariigi või kolmanda riigi territooriumil kohtuvad kaks või enam erimissiooni, määratakse nendevaheline aujärjestus vastavalt riiginimede tähestikulisele järjekorrale, mida kasutatakse selle riigi territooriumil, kus missioonid kohtuvad, välja arvatud juhul, kui on sõlmitud erikokkulepe. 2. Tseremoniaalsel või ametlikul kohtumisel osaleva kahe või enama erimissiooni aujärjestus otsustatakse asukohariigi protokolli kohaselt. 3. Erimissiooni liikmete aujärjestus otsustatakse teatega, mille lähetajariik saadab asukohariigile või kolmandale riigile, kelle territooriumil kaks või enam erimissiooni kohtuvad. Artikkel 17. Erimissiooni asukoht 1. Erimissiooni asukoha lepivad kokku asjaomased riigid. 2. Kokkuleppe puudumisel asub erimissioon asukohariigi välisministeeriumis. 3. Kui erimissioon tegutseb erinevates kohtades, võivad asjaomased riigid kokku leppida, et erimissioonil on rohkem kui üks asukoht, mille seast nad valivad välja peamise. Artikkel 18. Erimissioonide kohtumine kolmanda riigi territooriumil 1. Kahe või enama riigi erimissioonid võivad kohtuda kolmanda riigi territooriumil ainult viimase sõnaselgel nõusolekul. Kolmandale riigile jääb õigus oma nõusolek igal ajal tühistada. 2. Nõusoleku andmisel võib kolmas riik määrata kindlaks tingimused, mida lähetajariigid peavad järgima. 3. Kolmas riik võtab suhetes lähetajariikidega endale nõusolekus kindlaks määratud ulatuses asukohariigi õigused ja kohustused. Artikkel 19. Erimissiooni õigus kasutada lähetajariigi lippu ja vappi 1. Erimissioonil on õigus kasutada lähetajariigi lippu ja vappi oma hoonetel ja transpordivahenditel, mida kasutatakse ametlikuks asjaajamiseks. 2. Selles artiklis nimetatud õigusi kasutades tuleb arvestada asukohariigi õigusakte ja tavasid. Artikkel 20. Erimissiooni tegevuse lõppemine 1. Erimissiooni tegevus lõpeb muu hulgas: a) asjaomaste riikide kokkuleppega; b) erimissiooni ülesannete täitmisega; c) erimissiooni määratud kestuse lõppemisega, välja arvatud juhul, kui seda kohe ei pikendata; d) lähetajariigi teatega, et ta lõpetab või kutsub tagasi erimissiooni; e) asukohariigi teatega, et ta peab erimissiooni lõppenuks. 2. Lähetajariigi ja asukohariigi diplomaatiliste või konsulaarsuhete katkemine ei tähenda tegutsevate erimissioonide iseeneslikku lõppu. Artikkel 21. Riigipea ja teiste tähtsate isikute staatus 1. Lähetajariigi erimissiooni juhtival riigipeal on asukohariigis või kolmandas riigis riigipeale rahvusvahelise õigusega ametlikul visiidil tagatud privileegid, immuniteet ja soodustused. 2. Lähetajariigi erimissioonis osaleval valitsusjuhil, välisministril ja teistel tähtsatel isikutel on asukohariigis või kolmandas riigis lisaks selle konventsiooniga ettenähtule ka rahvusvahelise õigusega tagatud privileegid, immuniteet ja soodustused. Artikkel 22. Üldtingimused Asukohariik tagab erimissioonile need vahendid, mis on vajalikud selle ülesannete täitmiseks, pidades ühtlasi silmas erimissiooni olemust ja eesmärki. Artikkel 23. Hooned ja majutus Asukohariik aitab erimissiooni viimase taotlusel vajalike hoonete muretsemises ning erimissiooni liikmetele sobivate majutusvõimaluste leidmises. Artikkel 24. Erimissiooni hoonete vabastamine maksudest 1. Vastavalt erimissiooni tegevuse kestusele ja iseloomule vabastatakse lähetajariik ja erimissiooni nimel tegutsevad erimissiooni liikmed kõigist riiklikest, piirkondlikest või kohalikest maksudest, mida võetakse erimissiooni kasutuses olevatelt hoonetelt, välja arvatud tasu osutatud teenuste eest. 2. Selle artikliga tagatud maksuvabastus ei laiene nendele maksudele, mida asukohariigi seaduste järgi maksab isik, kes on lepingulises suhtes lähetajariigi või erimissiooni liikmega. Artikkel 25. Hoonete puutumatus 1. Erimissiooni hooned on selle konventsiooni kohaselt puutumatud. Asukohariigi esindajad ei või erimissiooni hoonetesse siseneda, välja arvatud juhul, kui neil on selleks nõusolek erimissiooni juhilt või lähetajariigist asukohariiki akrediteeritud alalise diplomaatilise esinduse juhilt. Nõusolekut võib pidada iseenesestmõistetavaks tulekahju või mõne muu õnnetuse korral, mis ohustab tõsiselt avalikku julgeolekut, ja ainult sellisel juhul, kui on võimatu saada selgesõnalist nõusolekut erimissiooni või alalise esinduse juhilt. 2. Asukohariik peab esmajoones tegema kõik vajaliku, et kaitsta erimissiooni hooneid sissetungi ja kahjustuste eest ning et vältida erimissiooni rahu häirimist või väärikuse teotamist. 3. Erimissiooni hooneid, sisseseadet, muud omandit, mida kasutatakse erimissiooni töös, ning erimissiooni transpordivahendeid ei tohi läbi otsida, rekvireerida, ära võtta ega neile täitenõuet pöörata. Artikkel 26. Arhiivi ja dokumentide puutumatus Erimissiooni arhiiv ja dokumendid on alati ja igal pool puutumatud. Kui vajalik, peaks neil olema nähtavad välised tunnusmärgid. Artikkel 27. Liikumisvabadus Asukohariik tagab kõigile erimissiooni liikmetele oma territooriumil reisimis- ja muu liikumisvabaduse, mis on vajalik erimissiooni ülesannete täitmiseks, arvestades siiski eeskirju niisuguste tsoonide kohta, millesse sisenemine on riigi julgeoleku huvides keelatud või piiratud. Artikkel 28. Sidepidamisvabadus 1. Asukohariik võimaldab ja kaitseb erimissiooni ametlikku vaba sidepidamist. Sidepidamisel lähetajariigi valitsuse, diplomaatiliste esinduste, konsulaarasutuste ja teiste erimissioonide või sama missiooni eri osadega, kus nad ka ei asuks, võib erimissioon kasutada kõiki sobivaid vahendeid, kaasa arvatud kullereid ja kodeeritud või šifreeritud sõnumeid. Raadiosaatjat võib missioon paigaldada ja kasutada ainult asukohariigi nõusolekul. 2. Erimissiooni ametlik kirjavahetus on puutumatu. Ametlik kirjavahetus on kogu erimissiooni ja selle ülesannetega seotud kirjavahetus. 3. Võimaluse korral kasutab erimissioon lähetajariigi alalise diplomaatilise esinduse sidepidamisvahendeid, kaasa arvatud postikotti ja kullerit. 4. Erimissiooni postikotti ei avata ega peeta kinni. 5. Erimissiooni postikotis olevatel pakkidel peab olema selgesti nähtav märge nende olemuse kohta ning nad võivad sisaldada ainult dokumente või muid erimissioonile ametlikuks kasutamiseks mõeldud asju. 6. Asukohariik kaitseb ülesannete täitmisel esinduse kullerit, kellel on ametlik dokument tema staatuse ja postikotis olevate saadetiste arvu kohta. Kulleril on isikupuutumatus ning teda ei tohi arreteerida ega kinni pidada. 7. Lähetajariik või erimissioon võib määrata erimissiooni ad hoc kullereid. Ka sellisel juhul kohaldatakse lõiget 6, kuid selles nimetatud immuniteet lõpeb, kui ad hoc kuller on talle usaldatud erimissiooni postikoti saaja kätte toimetanud. 8. Erimissiooni postikoti võib anda ametlikus sisenemispunktis maabuva laeva või kaubanduslikul eesmärgil käitatava õhusõiduki kapteni kätte. Talle antakse ametlik dokument postikotis olevate saadetiste arvu kohta, kuid teda ei peeta erimissiooni kulleriks. Pädevate asutustega võib kokku leppida, et üks erimissiooni liige võtab postikoti vabalt vastu otse laeva või õhusõiduki kaptenilt. Artikkel 29. Isikupuutumatus Erimissioonis lähetajariiki esindavatel isikutel ja erimissiooni diplomaatilisel personalil on isikupuutumatus. Neid ei või arreteerida ega kinni pidada. Asukohariik kohtleb neid kohase lugupidamisega ning võtab kõik vajalikud meetmed, et vältida rünnakuid nende isiku, vabaduse või väärikuse vastu. Artikkel 30. Eraeluruumide puutumatus 1. Erimissioonis lähetajariiki esindavate isikute ja erimissiooni diplomaatilise personali eluruumid on puutumatud ja kaitse all nagu erimissiooni hooned. 2. Puutumatud on ka nende dokumendid, kirjavahetus ja artikli 31 lõikes 4 sätestatud piiranguid arvestades ka nende omand. Artikkel 31. Kohtulik immuniteet 1. Erimissioonis lähetajariiki esindavatel isikutel ja erimissiooni diplomaatilisel personalil on immuniteet asukohariigi kriminaaljurisdiktsiooni suhtes. 2. Neil on immuniteet ka tsiviil- ja haldusjurisdiktsiooni suhtes, välja arvatud järgmistes asjades: a) kinnisvaratehing, mis on seotud asukohariigi territooriumil asuva erakinnisvaraga, mis ei ole isiku käsutuses lähetajariigi nimel erimissiooni huvides; b) pärimine, millega seoses asjaomane isik eraisikuna ja mitte lähetajariigi nimel on testamenditäitja, haldaja, pärija või annakusaaja; c) kutse- või äritegevus asukohariigis väljaspool asjaomase isiku ametiülesandeid; d) avarii, mille asjaomane isik sooritas sõiduvahendiga väljaspool ametiülesandeid ja mille tulemusel tekitati kahju. 3. Erimissioonis lähetajariiki esindavad isikud ja erimissiooni diplomaatiline personal ei pea andma ütlusi tunnistajatena. 4. Erimissioonis lähetajariiki esindavate isikute ja erimissiooni diplomaatilise personali suhtes ei või võtta täitemeetmeid, välja arvatud lõike 2 punktides a, b, c ja d nimetatud juhtudel ja ka siis eeldusel, et võetavad meetmed ei kahjusta nende isiku- või eluruumi puutumatust. 5. Erimissioonis lähetajariiki esindavate isikute ja erimissiooni diplomaatilise personali immuniteet asukohariigi jurisdiktsiooni suhtes ei välista lähetajariigi jurisdiktsiooni. Artikkel 32. Erandid sotsiaalkindlustust reguleerivatest õigusaktidest 1. Kooskõlas lõikega 3 ei kohaldata lähetajariigile osutatavate teenuste puhul erimissioonis lähetajariiki esindavatele isikutele ja erimissiooni diplomaatilisele personalile asukohariigi sotsiaalkindlustust reguleerivaid norme. 2. Lõikega 1 ettenähtud erandit kohaldatakse ka nende isikute suhtes, kes on erimissioonis lähetajariiki esindavate isikute või erimissiooni diplomaatilise personali isiklikus teenistuses, tingimusel: a) et nad ei ole asukohariigi kodanikud ega alalised elanikud ja b) neile kohaldatakse lähetajariigi või kolmanda riigi sotsiaalkindlustust reguleerivaid norme. 3. Erimissioonis lähetajariiki esindavad isikud ja erimissiooni diplomaatiline personal, kelle teenistuses olevate isikute suhtes ei kohaldata lõiget 2, peavad täitma tööandjate suhtes kehtestatud asukohariigi sotsiaalkindlustust reguleerivaid norme. 4. Lõigetes 1 ja 2 kehtestatud erand ei välista vabatahtlikku osalemist asukohariigi sotsiaalkindlustussüsteemis, kui riik osalemist lubab. 5. See artikkel ei mõjuta varasemaid kahe- või mitmepoolseid sotsiaalkindlustuslepinguid ning ei takista nende sõlmimist tulevikus. Artikkel 33. Maksudest ja lõivudest vabastamine Erimissioonis lähetajariiki esindavad isikud ja erimissiooni diplomaatiline personal vabastatakse kõigist riiklikest, piirkondlikest ja kohalikest isiklikest ja üldistest maksudest ja lõivudest, välja arvatud: a) kaudsed maksud, mis on tavaliselt arvatud kauba või teenuse hinna sisse; b) maksud asukohariigis asuvalt erakinnisvaralt, kui asjaomane isik ei käsuta seda lähetajariigi või erimissiooni nimel; c) asukohariigi kinnisvara- ja pärandimaksud kooskõlas artikliga 44; d) maksud asukohariigis saadud isiklikult sissetulekult ning kapitalimaksud asukohariigi äriettevõtetesse tehtud investeeringutelt; e) tasu osutatud teenuste eest; f) kinnisvaraga seotud registreerimistasu, kohtulõiv, hüpoteegitasu ja tempelmaks kooskõlas artikliga 24. Artikkel 34. Isiklikest kohustustest vabastamine Asukohariik vabastab erimissioonis lähetajariiki esindavad isikud ja erimissiooni diplomaatilise personali kõigist isiklikest ning igasugustest ühiskondlikest ja sõjalistest kohustustest, nagu näiteks rekvireerimine, sõjalised maksud ja sõjaväelaste majutamine. Artikkel 35. Tollimaksudest ja -läbivaatusest vabastamine 1. Vastavalt oma õigusaktidele lubab asukohariik sisse tuua ja vabastab kõigist tollimaksudest (v.a tasud ladustamise, veo ja muude sarnaste teenuste eest): a) esemed erimissiooni ametlikuks kasutamiseks; b) esemed erimissioonis lähetajariiki esindavate isikute ja erimissiooni diplomaatilise personali isiklikuks kasutamiseks. 2. Erimissioonis lähetajariiki esindavate isikute ja erimissiooni diplomaatilise personali isiklikku pagasit ei kontrollita, välja arvatud juhul, kui on alust arvata, et see sisaldab esemeid, mis ei kuulu lõikes 1 nimetatud erandi alla, või esemeid, mille sisse- ja väljavedu on asukohariigi õiguse järgi keelatud või mille puhul kohaldatakse karantiini. Sellisel juhul kontrollitakse ainult erandit kasutama õigustatud isiku või tema volitatud esindaja juuresolekul. Artikkel 36. Haldustöötajad Erimissiooni haldustöötajatel on artiklitega 29–34 ette nähtud privileegid ja immuniteet, kuid artikli 31 lõikes 2 ette nähtud immuniteet tsiviil- ja haldusjurisdiktsiooni suhtes ei laiene väljaspool ametiülesandeid toime pandud tegudele. Neil on ka artikli 35 lõikes 1 nimetatud privileegid esemete puhul, mille nad esmakordsel ametisse asumisel riiki sisse toovad. Artikkel 37. Abitöötajad Erimissiooni abitöötajatel on asukohariigis kohtulik immuniteet ametiülesannete täitmisel tehtu suhtes, nad vabastatakse töötasult võetavatest maksudest ning sotsiaalkindlustusega seotud kohustustest, nagu on ette nähtud artiklis 32. Artikkel 38. Erimissiooni liikmete isiklik personal Erimissiooni liikmete isiklik personal vabastatakse töötasult võetavatest maksudest. Muu suhtes on neil sellised privileegid ja immuniteet nagu asukohariik võimaldab. Siiski ei tohi asukohariik nende suhtes oma jurisdiktsiooni kasutamisel põhjendamatult kahjustada erimissiooni ülesannete täitmist. Artikkel 39. Perekonnaliikmed 1. Erimissioonis lähetajariiki esindavate isikute ja erimissiooni diplomaatilise personali perekonnaliikmetel, kui nad ei ole asukohariigi kodanikud ega alalised elanikud ja kui nad on erimissiooni liikmetega kaasas, on artiklitega 29–35 ette nähtud privileegid ja immuniteet. 2. Erimissiooni haldustöötajate perekonnaliikmetel, kui nad ei ole asukohariigi kodanikud ega alalised elanikud ja kui nad on erimissiooni liikmetega kaasas, on artikliga 36 ette nähtud privileegid ja immuniteet. Artikkel 40. Asukohariigi kodanikud ja alalised elanikud 1. Erimissioonis lähetajariiki esindavatel isikutel ja erimissiooni diplomaatilisel personalil, kes on asukohariigi kodanikud või alalised elanikud, on immuniteet jurisdiktsiooni suhtes ja puutumatus ainult ametiülesannete täitmisel tehtud tegude puhul, kui asukohariik ei anna neile lisaprivileege ja -immuniteeti. 2. Erimissiooni teised liikmed ja erimissiooni liikmete isiklik personal, kes on asukohariigi kodanikud või alalised elanikud, saavad ainult need privileegid ja immuniteedi, mida neile tagab asukohariik. Siiski ei tohi asukohariik nende suhtes oma jurisdiktsiooni kasutamisel põhjendamatult kahjustada erimissiooni ülesannete täitmist. Artikkel 41. Immuniteedist loobumine 1. Lähetajariik võib loobuda erimissioonis teda esindavate isikute, erimissiooni diplomaatilise personali ja artiklite 36–40 järgi immuniteeti omavate isikute immuniteedist asukohariigi jurisdiktsiooni suhtes. 2. Loobumine peab alati olema selgesõnaline. 3. Kui lõikes 1 nimetatud isik algatab kohtumenetluse, ei saa ta põhinõudega otseselt seotud vastunõude puhul viidata kohtulikule immuniteedile. 4. Immuniteedist loobumist tsiviil- või haldusjurisdiktsiooni suhtes ei saa lugeda immuniteedist loobumiseks kohtuotsuse täitmise suhtes. Viimase jaoks on vaja eraldi loobumist. Artikkel 42. Läbisõit kolmanda riigi territooriumilt 1. Kui erimissioonis lähetajariiki esindav isik või erimissiooni diplomaatiline personal, kes asub oma ülesandeid täitma või on teel koju, läbib teel kolmanda riigi või viibib seal, annab kolmas riik talle puutumatuse ja muu immuniteedi, mis on vajalik tema läbisõidu tagamiseks. Sama kehtib ka privileege ja immuniteeti omavate eespool nimetatud isiku perekonnaliikmete kohta, olenemata sellest, kas nad reisivad koos või reisib asjaomane isik eraldi, et temaga kohtuda või nende kodumaale tagasi pöörduda. 2. Lõikes 1 kirjeldatuga sarnanevas olukorras ei takista kolmas riik erimissiooni haldus- või abitöötajatel või nende perekonnaliikmetel oma territooriumi läbida. 3. Kolmas riik annab ametliku kirjavahetuse ja muu ametliku info (sh kodeeritud või šifreeritud sõnumid) transiidile samasuguse vabaduse ja kaitse, nagu selleks on konventsiooni järgi kohustatud asukohariik. Lõike 4 alusel annab ta kullerile ja erimissiooni postikotile transiidil samasuguse puutumatuse ja kaitse, nagu selleks on konventsiooni kohaselt kohustatud asukohariik. 4. Kolmas riik on kohustatud lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud isikute suhtes oma kohustusi täitma ainult sel juhul, kui talle on kas viisataotluses või teatega ette teatatud asjaomaste isikute, nende perekonnaliikmete või kullerite läbisõidust erimissiooni liikmetena, ja kui ta ei ole selle kohta vastuväidet esitanud. 5. Lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud kolmanda riigi kohustusi tuleb nende isikute ning ametliku infovahetuse ja erimissiooni postikoti suhtes täita ka siis, kui nad asuvad kolmanda riigi territooriumil vääramatu jõu tõttu. Artikkel 43. Privileegide ja immuniteedi kestus 1. Privileege ja immuniteeti kasutama õigustatud erimissiooni liige saab need alates sellest, kui ta siseneb asukohariigi territooriumile, et asuda täitma oma ülesandeid erimissiooni juures, või kui ta juba on sellel territooriumil, alates hetkest, kui välisministeeriumi või vastavalt kokkuleppele mõnda teist asukohariigi asutust teavitatakse tema ametisse määramisest. 2. Kui erimissiooni liikme ülesanded on lõppenud, lõpevad ta privileegid ja immuniteet tavaliselt tema lahkumisega asukohariigist või küllaldase aja möödumisel, mil ta võiks seda teha, kuid privileegid ja immuniteet kehtivad selle ajani isegi relvakonflikti korral. Immuniteet jääb kehtima nende tegude suhtes, mis ta on toime pannud oma ülesannete täitmisel erimissiooni liikmena. 3. Erimissiooni liikme surma korral kasutavad tema perekonnaliikmed neile ettenähtud privileege ja immuniteeti küllaldaselt pika aja jooksul, mille lõppedes nad peaksid territooriumilt lahkuma. Artikkel 44. Erimissiooni liikme või ta perekonnaliikme vara nende surma korral 1. Erimissiooni liikme või temaga kaasas oleva perekonnaliikme surma korral, kui ta ei olnud asukohariigi kodanik ega alaline elanik, lubab asukohariik ära viia lahkunu vallasvara, välja arvatud sellel maal omandatud esemed, mille eksport oli tema surma ajal keelatud. 2. Vallasvaralt, mis on asukohariigis ainult seetõttu, et lahkunu oli erimissiooni liige või erimissiooni liikme perekonnaliige, ei võeta kinnisvara- ja pärandimakse. Artikkel 45. Võimalused asukohariigi territooriumilt lahkumiseks või erimissiooni arhiivi äraviimiseks 1. Asukohariik peab isegi relvakonflikti korral võimaldama privileege ja immuniteeti omavatel isikutel, välja arvatud asukohariigi kodanikud, ja nende isikute perekonnaliikmetel, hoolimata nende kodakondsusest, lahkuda nii kiiresti kui võimalik. Eelkõige peab asukohariik vajaduse korral andma nende käsutusse nende endi ja nende vara jaoks vajalikud transpordivahendid. 2. Asukohariik peab lähetajariigil võimaldama oma territooriumilt ära viia erimissiooni arhiivi. Artikkel 46. Erimissiooni ülesannete lõppemise tagajärjed 1. Kui erimissiooni ülesanded lõppevad, peab asukohariik austama ja kaitsma erimissiooni hooneid koos selle vara ja arhiiviga nii kaua, kui need on üle antud. Lähetajariik peab vara ja arhiivi ära viima mõistliku perioodi vältel. 2. Kui lähetajariigil ja asukohariigil ei ole diplomaatilisi või konsulaarsuhteid või need on katkenud ja kui erimissiooni ülesanded on lõppenud, võib lähetajariik isegi relvakonflikti korral usaldada erimissiooni vara ja arhiivi valve asukohariigile vastuvõetavale kolmandale riigile. Artikkel 47. Asukohariigi õigusaktide järgimine ning erimissiooni varade kasutamine 1. Privileege ja immuniteeti kasutavad isikud peavad privileege ja immuniteeti kahjustamata siiski järgima asukohariigi õigusakte. Samuti ei tohi nad sekkuda selle riigi siseasjadesse. 2. Erimissiooni hooneid ei tohi kasutada moel, mis ei sobi kokku erimissiooni ülesannetega, mis on kindlaks määratud selle konventsiooniga või üldise rahvusvahelise õiguse või lähetajariigi ja asukohariigi mõne erilepinguga. Artikkel 48. Kutsealane või äritegevus Erimissioonis lähetajariiki esindavad isikud ega erimissiooni diplomaatiline personal ei tohi isikliku kasu saamiseks teha asukohariigis kutsetööd ega osaleda äritegevuses. Artikkel 49. Mittediskrimineerimine 1. Konventsiooni kohaldamisel ei diskrimineerita ühtegi riiki. 2. Diskrimineerimiseks ei loeta seda, kui: a) asukohariik kitsendab selle konventsiooni mõnd sätet, kuna seda sätet kitsendatakse tema erimissiooni suhtes lähetajariigis; b) riigid muudavad omavahel tava alusel või kokkuleppega oma erimissioonidele antavate soodustuste, privileegide ja immuniteedi määra, kuigi muutmise üle ei ole kokku lepitud teiste riikidega, kui see on ühildatav selle konventsiooni eesmärgiga ning ei mõjuta kolmanda riigi õigusi või kohustusi. Artikkel 50. Allakirjutamine Konventsioon on kuni 31. detsembrini 1970. a ÜRO peakorteris New Yorkis avatud allakirjutamiseks kõigile ÜRO liikmesriikidele ja spetsialiseeritud asutustele, Rahvusvahelise Tuumaenergiaagentuuri liikmesriikidele, Rahvusvahelise Kohtu põhikirja osalistele ja kõigile teistele riikidele, keda ÜRO Peaassamblee on kutsunud selle konventsiooniga ühinema. Artikkel 51. Ratifitseerimine Konventsioon tuleb ratifitseerida. Ratifitseerimiskirjad deponeeritakse ÜRO peasekretäri juurde. Artikkel 52. Ühinemine Konventsiooniga võivad ühineda kõik riigid, kes kuuluvad mõnda artiklis 50 nimetatud kategooriatest. Ühinemiskirjad deponeeritakse ÜRO peasekretäri juurde. Artikkel 53. Jõustumine 1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast seda, kui ÜRO peasekretäri juurde on deponeeritud kahekümne teine ratifitseerimis- või ühinemiskiri. 2. Riigi suhtes, kes ratifitseerib konventsiooni või ühineb sellega pärast kahekümne teise ratifitseerimis- või ühinemiskirja deponeerimist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval tema ratifitseerimis- või ühinemiskirja deponeerimisest arvates. Artikkel 54. Depositaari teated ÜRO peasekretär teavitab kõiki riike, kes kuuluvad mõnda artiklis 50 nimetatud kategooriatest, järgmisest: a) konventsiooni artiklite 50, 51 ja 52 kohane allakirjutamine ja ratifitseerimis- või ühinemiskirjade deponeerimine; b) konventsiooni artikli 53 kohase jõustumise kuupäev. Artikkel 55. Autentsed tekstid Konventsiooni originaal, mille hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, deponeeritakse ÜRO peasekretäri juurde, kes saadab tõestatud koopiad riikidele, kes kuuluvad mõnda artiklis 50 nimetatud kategooriatest. Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad 16. detsembril 1969. a New Yorgis allakirjutamiseks avatud konventsioonile alla kirjutanud. CONVENTION ON SPECIAL MISSIONS The States Parties to the present Convention, Recalling that special treatment has always been accorded to special missions, Having in mind the purposes and principles of the Charter of the United Nations concerning the sovereign equality of States, the maintenance of international peace and security and the development of friendly relations and cooperation among States, Recalling that the importance of the question of special missions was recognized during the United Nations Conference on Diplomatic Intercourse and Immunities and in resolution I adopted by the Conference on 10 April 1961, Considering that the United Nations Conference on Diplomatic Intercourse and Immunities adopted the Vienna Convention on Diplomatic Relations, which was opened for signature on 18 April 1961, Considering that the United Nations Conference on Consular Relations adopted the Vienna Convention on Consular Relations, which was opened for signature on 24 April 1963, Believing that an international convention on special missions would complement those two Conventions and would contribute to the development of friendly relations among nations, whatever their constitutional and social systems, Realizing that the purpose of privileges and immunities relating to special missions is not to benefit individuals but to ensure the efficient performance of the functions of special missions as missions representing the State, Affirming that the rules of customary international law continue to govern questions not regulated by the provisions of the present Convention, Have agreed as follows: Article 1. Use of Terms For the purposes of the present Convention: a. a “special mission” is a temporary mission, representing the State which is sent by one State to another State with the consent of the latter for the purpose of dealing with it on specific questions or of performing in relation to it a specific task; b. a “permanent diplomatic mission” is a diplomatic mission within the meaning of the Vienna Convention on Diplomatic Relations; c. a “consular post” is any consulate-general, consulate, vice-consulate or consular agency; d. the “head of a special mission” is the person charged by the sending State with the duty ofacting in that capacity; e. a “representative of the sending State in the special mission” is any person on whom the sending State has conferred that capacity; f. the “members of a special mission” are the head of the special mission, the representatives of the sending State in the special mission and the members of the staff of the special mission; g. the “members of the staff of the special mission” are the members of the diplomatic staff, the administrative and technical staff and the service staff of the special missions; h. the “members of the diplomatic staff” are the members of the staff of the special mission who have diplomatic status for the purposes of the special mission; i. the “members of the administrative and technical staff” are the members of the staff of the special mission employed in the administrative and technical service of the special mission; j. the “members of the service staff” are the members of the staff of the special mission employed by it as household workers or for similar tasks; k. the “private staff” are persons employed exclusively in the private service of the members of the special mission. Article 2. Sending of a Special Mission A State may send a special mission to another State with the consent of the latter, previously obtained through the diplomatic or another agreed or mutually acceptable channel. Article 3. Functions of a Special Mission The functions of a special mission shall be determined by the mutual consent of the sending and the receiving State. Article 4. Sending of the Same Special Mission to Two or More States A State which wishes to send the same special mission to two or more States shall so inform each receiving State when seeking the consent of that State. Article 5. Sending of a Joint Special Mission by Two or More States Two or more States which wish to send a joint special mission to another State shall so inform the receiving State when seeking the consent of that State. Article 6. Sending of Special Missions by Two or More States in Order to Deal with a Question of Common Interest Two or more States may each send a special mission at the same time to another State with the consent of that State obtained in accordance with article 2, in order to deal together, with the agreement of all of these States, with a question of common interest to all of them. Article 7. Non-existence of Diplomatic or Consular Relations The existence of diplomatic or consular relations is not necessary for the sending or reception of a special mission. Article 8. Appointment of the Members of the Special Mission Subject to the provisions of articles 10, 11 and 12, the sending State may freely appoint the members of the special mission after having given to the receiving State all necessary information concerning the size and composition of the special mission, and in particular the names and designations of the persons it intends to appoint. The receiving State may decline to accept a special mission of a size that is not considered by it to be reasonable, having regard to circumstances and conditions in the receiving State and to the needs of the particular mission. It may also, without giving reasons, decline to accept any person as a member of the special mission. Article 9. Composition of the Special Mission 1. A special mission shall consist of one or more representatives of the sending State from among whom the sending State may appoint a head. It may also include diplomatic staff, administrative and technical staff and service staff. 2. When members of a permanent diplomatic mission or of a consular post in the receiving State are included in a special mission, they shall retain their privileges and immunities as members of their permanent diplomatic mission or consular post in addition to the privileges and immunities accorded by the present Convention. Article 10. Nationality of the Members of the Special Mission 1. The representatives of the sending State in the special mission and the members of its diplomatic staff should in principle be of the nationality of the sending State. 2. Nationals of the receiving State may not be appointed to a special mission except with the consent of that State, which may be withdrawn at any time. 3. The receiving State may reserve the right provided for in paragraph 2 of this article with regard to nationals of a third State who are not also nationals of the sending State. Article 11. Notifications 1. The Ministry of Foreign Affairs of the receiving State, or such other organ of that State as may be agreed, shall be notified of: a. the composition of the special mission and any subsequent changes therein; b. the arrival and final departure of members of the mission and the termination of their functions with the mission; c. the arrival and final departure of any person accompanying a member of the mission; d. the engagement and discharge of persons resident in the receiving State as members of the mission or as private staff; e. the appointment of the head of the special mission or, if there is none, of the representative referred to in paragraph 1 of article 14, and of any substitute for them; f. the location of the premises occupied by the special mission and of the private acccommodation enjoying inviolability under articles 30, 36 and 39 as well as any other information that may be necessary to identify such premises and accommodation. 2. Unless it is impossible, notification of arrival and final departure must be given in advance. Article 12. Persons Declared Non Grata or Not Acceptable 1. The receiving State may, at any time and without having to explain its decision, notify the sending State that any representative of the sending State in the special mission or any member of its diplomatic staff is persona non grata or that any other member of the staff of the mission is not acceptable. In any such case, the sending State shall, as appropriate, either recall the person concerned or terminate his functions with the mission. A person may be declared non grata or not acceptable before arriving in the territory of the receiving State. 2. If the sending State refuses, or fails within a reasonable period, to carry out its obligations under paragraph 1 of this article, the receiving State may refuse to recognize the person concerned as a member of the special mission. Article 13. Commencement of the Functions of a Special Mission 1. The functions of a special mission shall commence as soon as the mission enters into official contact with the Ministry of Foreign Affairs or with such other organ of the receiving State as may be agreed. 2. The commencement of the functions of a special mission shall not depend upon presentation of the mission by the permanent diplomatic mission of the sending State or upon the submission of letters of credence or full powers. Article 14. Authority to Act on Behalf of the Special Mission 1. The head of the special mission or, if the sending State has not appointed a head, one of the representatives of the sending State designated by the latter is authorized to act on behalf of the special mission and to address communications to the receiving State. The receiving State shall address communications concerning the special mission to the head of the mission, or, if there is none, to the representative referred to above, either direct or through the permanent diplomatic mission. 2. However, a member of the special mission may be authorized by the sending State, by the head of the special mission or, if there is none, by the representative referred to in paragraph 1 of this article, either to substitute for the head of the special mission or for the aforesaid representative or to perform particular acts on behalf of the mission. Article 15. Organ of the Receiving State with Which Official Business Is Conducted All official business with the receiving State entrusted to the special mission by the sending State shall be conducted with or through the Ministry of Foreign Affairs or with such other organ of the receiving State as may be agreed. Article 16. Rules Concerning Precedence 1. Where two or more special missions meet in the territory of the receiving State or of a third State, precedence among the missions shall be determined, in the absence of a special agreement, according to the alphabetical order of the names of the States used by the protocol of the State in whose territory the missions are meeting. 2. Precedence among two or more special missions which meet on a ceremonial or formal occasion shall be governed by the protocol in force in the receiving State. 3. Precedence among the members of the same special mission shall be that which is notified to the receiving State or to the third State in whose territory two or more special missions are meeting. Article 17. Seat of the Special Mission 1. A special mission shall have its seat in the locality agreed by the States concerned. 2. In the absence of agreement, the special mission shall have its seat in the locality where the Ministry of Foreign Affairs of the receiving State is situated. 3. If the special mission performs its functions in different localities, the States concerned may agree that it shall have more than one seat from among which they may choose one as the principal seat. Article 18. Meeting of Special Missions in the Territory of a Third State 1. Special missions from two or more States may meet in the territory of a third State only after obtaining the express consent of that State, which retains the right to withdraw it. 2. In giving its consent, the third State may lay down conditions which shall be observed by the sending States. 3. The third State shall assume in respect of the sending States the rights and obligations of a receiving State to the extent that it indicates in giving its consent. Article 19. Right of the Special Mission to Use the Flag and Emblem of the Sending State 1. A special mission shall have the right to use the flag and emblem of the sending State on the premises occupied by the mission, and on its means of transport when used on official business. 2. In the exercise of the right accorded by this article, regard shall be had to the laws, regulations and usages of the receiving State. Article 20. End of the Functions of a Special Mission 1. The functions of a special mission shall come to an end, inter alia, upon: a. the agreement of the State concerned; b. the completion of the task of the special mission; c. the expiry of the duration assigned for the special mission, unless it is expressly extended; d. notification by the sending State that it is terminating or recalling the special mission; e. notification by the receiving State that it considers the special mission terminated. 2. The severance of diplomatic or consular relations between the sending State and the receiving State shall not of itself have the effect of terminating special missions existing at the time of such severance. Article 21. Status of the Head of State and Persons of High Rank 1. The Head of the sending State, when he leads a special mission, shall enjoy in the receiving State or in a third State the facilities, privileges and immunities accorded by international law to Heads of State on an official visit. 2. The Head of the Government, the Minister for Foreign Affairs and other persons of high rank, when they take part in a special mission of the sending State, shall enjoy in the receiving State or in a third State, in addition to what is granted by the present Convention, the facilities, privileges and immunities accorded by international law. Article 22. General Facilities The reeiving State shall accord to the special mission the facilities required for the performance of its functions, having regard to the nature and task of the special mission. Article 23. Premises and Accommodation The receiving State shall assist the special mission, if it so requests, in procuring the necessary premises and obtaining suitable accommodation for its members. Article 24. Exemption of the Premises of the Special Mission from Taxation 1. To the extent compatible with the nature and duration of the functions performed by the special mission, the sending State and the members of the special mission acting on behalf of the mission shall be exempt from all national, regional or municipal dues and taxes in respect of the premises occupied by the special mission, other than such as represent payment for specific services rendered. 2. The exemption from taxation referred to in this article shall not apply to such dues and taxes payable under the law of the receiving State by persons contracting with the sending State or with a member of the special mission. Article 25. Inviolability of the Premises 1. The premises where the special mission is established in accordance with the present Convention shall be inviolable. The agents of the receiving State may not enter the said premises, except with the consent of the head of the special mission or, if appropriate, of the head of the permanent diplomatic mission of the sending State accredited to the receiving State. Such consent may be assumed in case of fire or other disaster that seriously endangers public safety, and only in the event that it has not been possible to obtain the express consent of the head of the special mission or, where appropriate, of the head of the permanent mission. 2. The receiving State is under a special duty to take all appropriate steps to protect the premises of the special mission against any intrusion or damage and to prevent any disturbance of the peace of the mission or impairment of its dignity. 3. The premises of the special mission, their furnishings, other property used in the operation of the special mission and its means of transport shall be immune from search, requisition, attachment or execution. Article 26. Inviolability of Archives and Documents The archives and documents of the special mission shall be inviolable at all times and wherever they may be. They should, when necessary, bear visible external marks of identification. Article 27. Freedom of Movement Subject to its laws and regulations concerning zones entry into which is prohibited or regulated for reasons of national security, the receiving State shall ensure to all members of the special mission such freedom of movement and travel in its territory as is necessary for the performance of the functions of the special mission. Article 28. Freedom of Communication 1. The receiving State shall permit and protect free communication on the part of the special mission for all official purposes. In communicating with the Government of the sending State, its diplomatic missions, its consular posts and its other special missions or with sections of the same mission, wherever situated, the special mission may employ all appropriate means, including couriers and messages in code or cipher. However, the special mission may install and use a wireless transmitter only with the consent of the receiving State. 2. The official correspondence of the special mission shall be inviolable. Official correspondence means all correspondence relating to the special mission and its functions. 3. Where practicable, the special mission shall use the means of communication, including the bag and the courier, of the permanent diplomatic mission of the sending State. 4. The bag of the special mission shall not be opened or detained. 5. The packages constituting the bag of the special mission must bear visible external marks of their character and may contain only documents or articles intended for the official use of the special mission. 6. The courrier of the special mission, who shall be provided with an official document indicating his status and the number of packages constituting the bag, shall be protected by the receiving State in the performance of his functions. He shall enjoy personal inviolability and shall not be liable to any form of arrest or detention. 7. The sending State or the special mission may designate couriers ad hoc of the special mission. In such cases the provisions of paragraph 6 of this article shall also apply, except that the immunities therein mentioned shall cease to apply when the courrier ad hoc has delivered to the consignee the special mission’s bag in his charge. 8. The bag of the special mission may be entrusted to the captain of a ship or of a commercial aircraft scheduled to land at an authorized port of entry. The captain shall be provided with an official document indicating the number of packages constituting the bag, but he shall not be considered to be a courrier of the special mission. By arrangement with the appropriate authorities, the special mission may send one of its members to take possession of the bag directly and freely from the capitain of the ship or of the aircraft. Article 29. Personal Inviolability The persons of the representatives of the sending State in the special mission and of the members of its diplomatic staff shall be inviolable. They shall not be liable to any form of arrest or detention. The receiving State shall treat them with due respect and shall take all appropriate steps to prevent any attack on their persons, freedom or dignity. Article 30. Inviolability of the Private Accommodation 1. The private accommodation of the representatives of the sending State in the special mission and of the members of its diplomatic staff shall enjoy the same inviolability and protection as the premises of the special mission. 2. Their papers, their correspondence and, except as provided in paragraph 4 of article 31, their property shall likewise enjoy inviolability. Article 31. Immunity from Jurisdiction 1. The representatives of the sending State in the special mission and the members of its diplomatic staff shall enjoy immunity from the criminal jurisdiction of the receiving State. 2. They shall also enjoy immunity from the civil and administrative jurisdiction of the receiving State, except in the case of: a. a real action relating to private immovable property situated in the territory of the receiving State, unless the person concerned holds it on behalf of the sending State for the purposes of the mission; b. an action relating to succession in which the person concerned is involved as executor, administrator, heir or legatee as a private person and not on behalf of the sending State; c. an action relating to any professional or commercial activity exercised by the person concerned in the receiving State outside his official functions; d. an action for damages arising out of an accident caused by a vehicle used outside the official functions of the person concerned. 3. The representatives of the sending State in the special mission and the members of its diplomatic staff are not obliged to give evidence as witnesses. 4. No measures of execution may be taken in respect of a representative of the sending State in the special mission or a member of its diplomatic staff except in the cases coming under subparagraphs (a), (b), (c) and (d) of paragraph 2 of this article and provided that the measures concerned can be taken without infringing the inviolability of his person or his accommodation. 5. The immunity from jurisdiction of the representatives of the sending State in the special mission and of the members of its diplomatic staff does not exempt them from the jurisdiction of the sending State. Article 32. Exemption from Social Security Legislation 1. Subject to the provisions of paragraph 3 of this article, representatives of the sending State in the special mission and members of its diplomatic staff shall, in respect of services rendered for the sending State, be exempt from social security provisions which may be in force in the receiving State. 2. The exemption provided for in paragraph 1 of this article shall also apply to persons who are in the sole private employ of a representative of the sending State in the special mission or of a member of its diplomatic staff on condition: a. that such employed persons are not nationals of or permanently resident in the receiving State; and b. that they are covered by the social security provisions which may be in force in the sending State or a third State. 3. Representatives of the sending State in the special mission and members of its diplomatic staff who employ persons to whom the exemption provided for in paragrah 2 of this article does not apply shall observe the obligations which the social security provisions of the receiving State impose under employers. 4. The exemption provided for in paragraphs 1 and 2 of this article shall not preclude voluntary participation in the social security system of the receiving State where such participation is permitted by that State. 5. The provisions of this article shall not affect bilateral or multilateral agreements concerning social security concluded previously and shall not prevent the conclusion of such agreements in the future. Article 33. Exemption from Dues and Taxes The representatives of the sending State in the special mssion and the members of its diplomatic staff shall be exempt from all dues and taxes, personal or real, national, regional or municipal, except: a. indirect taxes of a kind which are normally incorporated in the price of goods or services; b. dues and taxes on private immovable property situated in the territory of the receiving State, unless the person concerned holds it on behalf of the sending State for the purposes of the mission; c. estate, succession or inheritance duties levied by the receiving State, subject to the provisions of article 44; d. dues and taxes on private income having its source in the receiving State and capital taxes on investments made in commercial undertakings in the receiving State; e. charges levied for specific services rendered; f. registration, course or record fees, mortgage dues and stamp duty, subject to the provisions of article 24. Article 34. Exemption from Personal Services The receiving State shall exempt the representatives of the sending State in the special mission and the members of its diplomatic staff from all personal services, from all public service of any kind whatsoever, and from military obligations such as those connected with requisitioning, military contributions and billeting. Article 35. Exemption from Customs Duties and Inspection 1. Within the limits of such laws and regulations as it may adopt, the receiving State shall permit entry of, and grant exemption from all customs duties, taxes and related charges other than charges for storage, cartage and similar services, on: a. articles for the official use of the special mission; b. articles for the personal use of the representatives of the sending State in the special mission and the members of its diplomatic staff. 2. The personal baggage of the representatives of the sending State in the special mission and of the members of its diplomatic staff shall be exempt from inspection, unless there are serious grounds for presuming that it contains articles not covered by the exemptions mentioned in paragraph 1 of this article, or articles the import or export of which is prohibited by the law or controlled by the quarantine regulations of the receiving State. In such cases, inspection shall be conducted only in the presence of the person concerned or of his authorized representative. Article 36. Administrative and Technical Staff Members of the administrative and technical staff of the special mission shall enjoy the privileges and immunities specified in articles 29 to 34, except that the immunity from civil and administrative jurisdiction of the receiving State specified in paragraph 2 of article 31 shall not extend to acts performed outside the course of their duties. They shall also enjoy the privileges mentioned in paragraph 1 of article 35 in respect of articles imported at the time of their first entry into the territory of the receiving State. Article 37. Service Staff Members of the service staff of the special mission shall enjoy immunity from the jurisdiction of the receiving State in respect of acts performed in the course of their duties, exemption from dues and taxes on the emoluments they receive by reason of their employment, and exemption from social security legislation as provided in article 32. Article 38. Private Staff Private staff of the members of the special mission shall be exempt from dues and taxes on the emoluments they receive by reason of their employment. In all other respects, they may enjoy privileges and immunities only to the extent permitted by the receiving State. However, the receiving State must exercise its jurisdiction over these persons in such a manner as to interfere unduly with the performance of the functions of the special mission. Article 39. Members of the Family 1. Members of the families of representatives of the sending State in the special mission and of members of its diplomatic staff shall, if they accompany such members of the special mission, enjoy the privileges and immunities specified in articles 29 to 35 provided that they are not nationals of or permanently resident in the receiving State. 2. Members of the families of members of the administrative and technical staff of the special mission shall, if they accompany such members of the special mission, enjoy the privileges and immunities specified in article 36 provided that they are not nationals of or permanently resident in the receiving State. Article 40. Nationals of the Receiving State and Persons Permanently Resident in the Receiving State 1. Except in so far as additional privileges and immunities may be granted by the receiving State, the representatives of the sending State in the special mission and the members of its diplomatic staff who are nationals of or permanently resident in the receiving State shall enjoy only immunity from jurisdication and inviolability in respect of official acts performed in the exercise of their functions. 2. Other members of the special mission and private staff who are nations of or permanently resident in the receiving State shall enjoy privileges and immunities only to the extent granted to them by that State. However, the receiving State must exercise its jurisdiction over those persons in such a manner as not to interfere unduly with the performance of the functions of the special mission. Article 41. Waiver of Immunity 1. The sending State may waive the immunity from jurisdiction of its representatives in the special mission, of the members of its diplomatic staff, and of other persons enjoying immunity under articles 36 to 40. 2. Waiver must always be express. 3. The initiation of proceedings by any of the persons referred to in paragraph 1 of this article shall preclude him from invoking immunity from jurisdiction in respect of any counter-claim directly connected with the principal claim. 4. Waiver of immunity from jurisdiction in respect of civil or administrative proceedings shall not be held to imply waiver of immunity in respect of the execution of the judgement, for which a separate waiver shall be necessary. Article 42. Transit Through the Territory of a Third State 1. If a representative of the sending State in the special mission or a member of its diplomatic staff passes through or is in the territory of a third State while proceeding to take up his functions or returning to the sending State, the third State shall accord him inviolability and such other immunities as may be required to ensure his transit or return. The same shall apply in the case of any members of his family enjoying privileges or immunities who are accompanying the person referred to in this paragraph, whether travelling with him or travelling separately to join him or to return to their country. 2. In circumstances similar to those specified in paragraph 1 of this article, third States shall not hinder the transit of members of the administrative and technical or service staff of the special mission, or of members of their families, through their territories. 3. Third States shall accord to official correspondence and other official communications in transit, including messages in code or cipher, the same freedom and protection as the receiving State is bound to accord under the present Convention. Subject to the provisions of paragraph 4 of this article, they shall accord to the couriers and bags of the special mission in transit the same inviolability and protection as the receiving State is bound to accord under the present Convention. 4. The third State shall be bound to comply with its obligations in respect of the persons mentioned in paragraphs 1, 2 and 3 of this article only if it has been informed in advance, either in the visa application or by notification, of the transit of those persons as members of the special mission, members of their families or couriers, and has raised no objection to it. 5. The obligations of third States under paragraphs 1, 2 and 3 of this article shall also apply to the persons mentioned respectively in those paragraphs, and to the official communications and the bags of the special mission, when the use of the territory of the third State is due to force majeure. Article 43. Duration of Privileges and Immunities 1. Every member of the special mission shall enjoy the privileges and immunities to which he is entitled from the moment he enters the territory of the receiving State for the purpose of performing his functions in the special mission or, if he is already in its territory, from the moment when his appointment is notified to the Ministry of Foreign Affairs or such other organ of the receiving State as may be agreed. 2. When the functions of a member of the special mission have come to an end, his privileges and immunities shall normally cease at the moment when he leaves the territory of the receiving State, or on the expiry of a reasonable period in which to do so, but shall subsist until that time, even in case of armed conflict. However, in respect of acts performed by such a member in the exercise of his functions, immunity shall continue to subsist. 3. In the event of the death of a member of the special mission, the members of his family shall continue to enjoy the privileges and immunities to which they are entitled until the expiry of a reasonable period in which to leave the territory of the receiving State. Article 44. Property of a Member of the Special Mission or of a Member of His Family in the Event of Death 1. In the event of the death of a member of the special mission or of a member of his family accompanying him, if the deceased was not a national of or permanently resident in the receiving State, the receiving State shall permit the withdrawal of the movable property of the deceased, with the exception of any property acquired in the country the export of which was prohibited at the time of his death. 2. Estate, succession and inheritance duties shall not be levied on movable property which is in the receiving State solely because of the presence there of the deceased as a member of the special mission or of the family of a member of the mission. Article 45. Facilities to Leave the Territory of the Receiving State and to Remove the Archives of the Special Mission 1. The receiving State must, even in case of armed conflict, grant facilities to enable persons enjoying privileges and immunities, other than nationals of the receiving State, and members of the families of such persons, irrespective of their nationality, to leave at the earliest possible moment. In particular it must, in case of need, place at their disposal the necessary means of transport for themselves and their property. 2. The receiving State must grant the sending State facilities for removing the archives of the special mission from the territory of the receiving State. Article 46. Consequences of the Cessation of the Functions of the Special Mission 1. When the functions of a special mission come to an end, the receiving State must respect and protect the premises of the special misssion so long as they are assigned to it, as well as the property and archives of the special mission. The sending State must withdraw the property and archives within a reasonable period of time. 2. In case of the absence or severance of diplomatic or consular relations between the sending State and the receiving State and if the functions of the special mission have come to an end, the sending State may, even if there is an armed conflict, entrust the custody of the property and archives of the special mission to a third State acceptable to the receiving State. Article 47. Respect for the Laws and Regulations of the Receiving State and Use of the Premises of the Special Mission 1. Without prejudice to their privileges and immunities, it is the duty of all persons enjoying these privileges and immunities under the present Convention to respect the laws and regulations of the receiving State. They also have a duty not to interfere in the internal affairs of that State. 2. The premises of the special mission must not be used in any manner incompatible with the functions of the special mission as envisaged in the present Convention, in other rules of general international law or in any special agreements in force between the sending and the receiving State. Article 48. Professional or Commercial Activity The representatives of the sending State in the special mission and the members of its diplomatic staff shall not practise for personal profit any professional or commercial activity in the receiving State. Article 49. Non-discrimination 1. In the application of the provisions of the present Convention, no discrimination shall be made as between States. 2. However, discrimination shall not be regarded as taking place: a. Where the receiving State applies any of the provisions of the present Convention restrictively because of a restrictive application of that provision to its special mission in the sending State; b. Where States modify among themselves, by custom or agreement, the extent of facilities, privileges and immunities for their special missions, although such a modification has not been agreed with other States, provided that it is not incompatible with the object and purpose of the present Convention and does not affect the enjoyment of the rights or the performance of the obligations of third States. Article 50. Signature The present Convention shall be open for signature by all States Members of the United Nations or of any of the specialized agencies or of the International Atomic Energy Agency or Parties to the Statute of the International Court of Justice, and by any other State invited by the General Assembly of the United Nations to become a Party to the Convention, until 31 December 1970 at United Nations Headquarters in New York. Article 51. Ratification The present Convention is subject to ratification. The instruments of ratificaion shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 52. Accession The present Convention shall remain open for accession by any State belonging to any of the categories mentioned in article 50. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 53. Entry into Force 1. The present Convention shall enter into force on the thirtieth day following the date of deposit of the twenty-second instrument of ratification or accession with the Secretary-General of the United Nations. 2. For each State ratifying or acceding to the Convention after the deposit of the twenty-second instrument of ratification or accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after deposit by such State of its instrument of ratification or accession. Article 54. Notification by the Depositary The Secretary-General of the United Nations shall inform all States belonging to any of the categories mentioned in article 50: a. of signatures to the present Convention and of the deposit of instruments of ratification or accession in accordance with articles 50, 51 and 52; b. of the date on which the present Convention will enter into force in accordance with article 53. Article 55. Authentic Texts The original of the present Convention, of which the Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations, who shall send certified copies thereof to all States belonging to any of the categories mentioned in article 50. In witness whereof the undersigned, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed the present Convention, opened for signature at New York on 16 December 1969. Õiend Metaandmetes parandatud akti andja: Ülemnõukogu. Lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.