Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-74-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2004. a kohtuotsus P. N-i süüdistusasjas KrK § 139 lg 3 p 1 järgi — RT III, 2004, 22, 245

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-74-04 Otsuse kuupäev 8. juuli 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi P. N-i süüdistusasi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-73/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P. N-i kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 21. juuni 2004. a Istungil osalenud isikud P. N-i kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova ja prokurör Ave Arnim Resolutsioon 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a ja Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a kohtuotsused P. N-i süüditunnistamise, karistamise ja temalt sundraha ning H. K. kasuks 96 620 krooni väljamõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Asjaolud ja menetluse käik 1. P. N. tunnistati Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus üheks aastaks ja kuueks kuuks. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. P. N-ilt mõisteti kannatanu H. K. kasuks tsiviilhagi katteks välja 96 620 krooni. P. N. mõisteti süüdi selles, et tema 1996. a jaanuarikuus Lääne-Virumaal X vallas X külas varastas salaja H. K. talumetsast ebaseaduslikult raiutud puitu, s.o võõrast vara suures ulatuses. Sama otsusega mõisteti E. L. KrK § 155 lg 2 ning § 139 lg 3 p 1 järgi KrMK § 5 lg 1 p 2 alusel kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. 2. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse P. N., tema kaitsja vandeadvokaat M. Borunova ning kannatanud A. O. ja U. K. P. N. märkis, et maakohus rikkus teda süüdi tunnistades nii materiaal- kui protsessiõiguse norme. Ta leidis, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et tal puudus tahtlus varguse toimepanemiseks ning tegu oli eksimusega. Tulenevalt 1996. a kehtinud KrK § 53 lg 1 p 2 redaktsioonist oleks kohus P. N-i arvates pidanud kohaldama aegumist. Kaebuse kohaselt olid kohtuotsuse tegemisel aluseks võetud tõendid ebausaldusväärsed ja vastuolulised. P. N. palus jätta tsiviilhagi tekitatud kahju ja materjali koguste suuruse tõendamatuse tõttu rahuldamata ning teda õigeks mõista. P. N-i kaitsja apellatsioonkaebuses paluti tühistada maakohtu otsus P. N-i süüditunnistamises, mõista ta õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu ning jätta tsiviilhagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt puudus P. N-i tegevuses tahtlus. Kaitsja leidis, et maakohus jättis hindamata, et P. N-i teos puudub subjektiivse koosseisutunnusena võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärk. Kaitsja asus seisukohale, et metsamaterjali koguse määramisel tugines kohus ebausaldusväärsetele tõenditele. Seega ei ole objektiivselt tõendatud langetatud metsamaterjali kogus, samuti ei ole tõendatud, millise osa metsamaterjalist langetas just P. N. U. K. apellatsioonkaebuses taotleti P. N-i õigeksmõistmist talle süüksarvatud kuriteos ning kriminaalasja täiendavale eeluurimisele saatmist, selgitamaks välja tegelikke asjaolusid ja süüdlast. U. K. leidis, et kannatanu H. K-le tekitati metsaraiega kahju metsainspektor M. Lepa süülise tegevusega. A. O. apellatsioonkaebuses vaidlustati maakohtu otsus E. L-i õigeksmõistmise osas KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritavas teos. A. O. leidis, et E. L-i süü on tõendatud tunnistajate ütlustega ning kohtus tuvastatud faktiliste asjaoludega. Ta palus tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o E. L-i õigeksmõistmise osas, tunnistada E. L. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja rahuldada A. O. tsiviilhagi. 3. Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a otsus muutmata. Ringkonnakohus märkis, et ei aruta E. L-i süü küsimust, sest prokurör on loobunud süüdistusest ja KrMK § 210 lg 4, mis käsitles kohtuliku arutamise jätkamise võimalikkust prokuröri poolt süüdistusest loobumise korral, on alates 1. jaanuarist 2004. a tühistatud. Kohus asus ka seisukohale, et tal puudub seaduslik võimalus saata kriminaalasja täiendavale eeluurimisele M. Lepa süü küsimuse otsustamiseks, sest materjalid M. Lepa tegevuse osas on kriminaalasjast juba eraldatud eraldi menetlemiseks. P. N-i osas märkis ringkonnakohus, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega uurinud kõiki tõendeid, neid piisaval määral analüüsinud ning tulnud õigele järeldusele P. N-i süü tõendatuse kohta. Kohus leidis, et P. N-i ja tema kaitsja apellatsioonkaebustes toodud küsimused on leidnud kajastamist juba maakohtu otsuses. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 4. Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse P. N-i kaitsja vandeadvokaat M. Borunova, kes taotleb ringkonnakohtu ja Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a otsuste tühistamist P. N-i süüdimõistmise ja tsiviilhagi rahuldamise osas, P. N-i õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada selles motiivide puudumise tõttu. Kaitsja arvates on nii maakohus kui ringkonnakohus ebaõigelt tõlgendanud kriminaalseadust ning selle tulemusel mõistnud P. N-i ettevaatamatult hooletuse vormis toimepandud teo eest süüdi kuriteos, mille toimepanemiseks on nõutav otsene tahtlus. Kaitsja märgib, et nii maakohus kui ringkonnakohus rikkusid kriminaalasja arutades KrMK §-s 50 sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtet. 5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust, prokurör vaidles sellele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kõnealuses asjas on kohtud jätnud põhjendamatult tähelepanuta kohtualuse ja tema kaitsja väited P. N-i eksimuse kohta ja tema käitumises varguse subjektiivse külje puudumise kohta, samuti selle kohta, et asjas puuduvad objektiivsed tõendid raiutud ja metsast väljaveetud metsamaterjali koguse kohta. 7. Maakohus tuvastas, et P. N. ei teadnud U. K. ja H. K. metsade vahelist piiri. Samas on kohus teinud järelduse, et kuna P. N. ei teinud ise midagi selleks, et veenduda, kas tema näpunäidete järgi lõigatakse ikka U. K-le kuuluvat metsa, on ta süü KrK § 139 lg 3 p-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises tõendatud (tl 421–422). Maakohtu seisukoht, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega, on ebaõige. Varguse koosseisu realiseerimiseks on nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Sellise tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse. Kõnealuses asjas on maakohus jätnud otsuse P. N-i tahtluse osas motiveerimata. Kohtuotsuses motiivide puudumine on aga AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine ja toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. 8. P. N-i süüdistati ja ta tunnistati süüdi H. K. talumetsast metsamaterjali varguses suures ulatuses. Maakohtu otsuses on loetletud erinevaid tõendeid, milles sisalduvad andmed erinevatel aegadel raiutud, erinevate isikute poolt metsast väljaveetud ning väljavedamata jäänud metsamaterjali koguste kohta. Kuid ka siin puuduvad kohtuotsuse motiivid selle kohta, millistele tõenditele kohus oma otsuse rajab, samuti kohtu järeldused selle kohta, kui palju metsa raiuti, kui palju sellest raiuti H. K. talumetsast ja kui palju sellest vedas metsast välja P. N. ning kui palju raielangi omanik. 9. Ringkonnakohus piirdus P. N-i ja tema kaitsja apellatsioonkaebuste analüüsimisel üksnes konstateeringuga, et kaebustes toodud asjaolusid on maakohus juba hinnanud ja kasutas AKKS § 29 lg-st 5 tulenevat õigust jätta esimese astme kohtu otsus muutmata, kordamata selle põhjendusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium kordab seoses sellega, et kui ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda see, et ta ei peaks üldse analüüsima apellatsioonkaebustes esitatud argumente. Seda enam, kui neis väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes ei ole esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-134-03 – RT III 2003, 36, 374). 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a ja Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a kohtuotsused P. N-i süüditunnistamise, karistamise ja temalt sundraha ning H. K. kasuks 96 620 krooni väljamõistmise osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Hannes KIRIS Isikuandmed asendatud osaliselt initsiaalidega. Alus: Riigikohtu kiri 18.12.2009 nr 3-10-7-341-09. 21.04.2015 11:26 Isikunimi asendatud initsiaalidega Riigi Teataja seaduse § 4 lõike 3 alusel arvestades Riigikohtu 17.04.2015 kirja nr 6-1/15-361