Riigikogu — Piiriülese toimega tööstusõnnetuste konventsioon — RT II, 2000, 6, 34

(õ) 12.06.09 12:30 Konventsiooni ratifitseerimise seadus Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta PREAMBUL Konventsiooniosalised, võttes arvesse, et inimesi ja keskkonda on tähtis tööstusõnnetuste toime eest kaitsta nii praeguste kui ka tulevaste põlvede huvides; tunnistades tööstusõnnetuse tagajärjel inimestele ja keskkonnale avalduva ränga kahjuliku toime ennetamise tähtsust ja edasilükkamatust ning vajadust majanduse ökoloogiliselt ohutu ja stabiilse arengu nimel otstarbekalt ja tõhusalt rakendada kõik abinõud õnnetuste ärahoidmiseks, õnnetusvalmiduse tagamiseks ning õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks; arvestades, et tööstusõnnetuse kahjulik toime võib olla riigipiiriülene ning seepärast on riikidel vaja teha koostööd; kinnitades vajadust aidata konventsiooniosalistel teha koostööd nii enne ja pärast õnnetust kui ka selle toimumise ajal, et tõhustada ja kookõlastada kõigil tasanditel elluviidavat ohutuspoliitikat ning tegevust tööstusõnnetuste vältimiseks, õnnetusvalmiduse tagamiseks ja õnnetuste piiriülese toime leevendamiseks; hinnates tööstusõnnetuste ärahoidmiseks, õnnetusvalmiduse tagamiseks ja õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks rakendatavate kahe- ja mitmepoolsete abinõude tähtsust ja kasulikkust; mõistes olulist osa, mida etendab selles valdkonnas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjon, ning viidates piiriülest sisevete õnnetussaastust käsitlevale Euroopa Majanduskomisjoni käitumiskoodeksile ja piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonile; võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise (CSCE) lõppakti ja CSCE liikmesriikide Viini kohtumise lõppdokumendi asjakohaseid sätteid, CSCE liikmesriikide Sofia keskkonnakaitsenõupidamise tulemusi, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi (UNEP) ja esmajoones selle allprogrammi APELL ning ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise tegevuskoodeksi ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuse põhimõtteid; järgides Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimese elukeskkonnaprobleemide konverentsi deklaratsiooni sätteid ja eelkõige põhimõtet 21, mille kohaselt on riigil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt suveräänne õigus oma keskkonnapoliitikast lähtudes kaevandada oma maapõuevarasid ning kohustus vastutada selle eest, et tema jurisdiktsiooni või kontrolli all toimuv tegevus ei kahjustaks teiste riikide või väljaspool tema jurisdiktsiooni olevate alade keskkonda; juhindudes põhimõttest «saastaja maksab» kui rahvusvahelise keskkonnaõiguse üldpõhimõttest; tunnustades heanaaberlikkuse, vastastikuse diskrimineerimisest hoidumise ja hea tahte põhimõtet ning teisi rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja tavasid; on kokku leppinud järgmises: Artikkel 1. Mõisted Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) «tööstusõnnetus» tähendab ohtliku aine kasutamise tõttu tekkivate kontrollimatute muutuste tagajärjel toimuvat sündmust: i) tööstusobjektil ohtlikku ainet tootes, kasutades, säilitades, ümber paigutades või eemaldades; ii) ohtliku aine veol, mida käsitletakse artikli 2 lõike 2 punktis d; b) «ohtlik tegevus» tähendab tegevust, mille ajal ohtlik aine toimib või võib toimida või mitu ohtlikku ainet toimivad või võivad toimida koguses, mis võrdub konventsiooni lisas 1 nimetatud piirkogusega või ületab selle ning mis võib põhjustada piiriülese toime; c) «toime» tähendab tööstusõnnetuse puhul otseseid või kaudseid koheseid või hilisemaid kahjulikke tagajärgi: i) inimestele, taimestikule ja loomastikule; ii) pinnasele, veele, õhule ja maastikule; iii) alapunktides i ja ii loetletud tegurite koostoimele; iv) materiaalsetele väärtustele, ajaloomälestistele ja muule kultuuripärandile; d) «piiriülene toime» tähendab konventsiooniosalise jurisdiktsiooni all oleval maa-alal toimunud tööstusõnnetuse toimet teise konventsiooniosalise jurisdiktsiooni all olevale alale; e) «ettevõtja» tähendab füüsilist või ametiasutust või muud juriidilist isikut, kelle järelevalve all tegevus toimub või kes kavandab või juhib tegevust ning vastutab selle eest; f) «konventsiooniosaline» tähendab konventsiooniga ühinenud riiki, kui ei ole öeldud teisiti; g) «ohuriik» tähendab konventsiooniosalist, kelle jurisdiktsiooni all oleval maa-alal on toimunud või võib toimuda tööstusõnnetus; h) «ohustatud riik» tähendab konventsiooniosalist, keda ohustab või võib ohustada tööstusõnnetuse piiriülene toime; i) «asjaomased konventsiooniosalised» tähendab ohuriiki ja ohustatud riiki; j) «üldsus» tähendab üht või mitut füüsilist või juriidilist isikut. Artikkel 2. Konventsiooni reguleerimisala 1. Konventsiooni kohaldatakse piiriülese toimega tööstusõnnetuste vältimise, õnnetusvalmiduse tagamise ja õnnetuste tagajärgede likvideerimise ning loodusõnnetustest vallandatud tööstusõnnetuste toime suhtes; konventsiooni järgitakse rahvusvahelises koostöös, mis hõlmab vastastikuse abi andmist, teadusuuringute korraldamist ning tööstusõnnetuste ärahoidmiseks, õnnetusvalmiduse tagamiseks ja õnnetuste tagajärgede likvideerimiseks tehnoloogia ja muu teabe vahetust. 2. Konventsiooni ei kohaldata: a) tuumaõnnetuse ega radioaktiivse saastusega seotud õnnetuse suhtes; b) sõjalisel objektil toimuva õnnetuse suhtes; c) paisu purunemise korral, välja arvatud purustustest tingitud tööstusõnnetus; d) maapealse transpordiõnnetuse suhtes, välja arvatud: i) esmane reageerimine õnnetusele; ii) suurõnnetuse ohuga ettevõttes korraldatavad veod; e) geneetiliselt modifitseeritud organismide juhuslike heitmete väljapääsemise korral; f) merephja uurimise ja kasutamise ning meres toimuva muu tegevuse tagajärjel toimunud õnnetuse suhtes; g) nafta või muu kahjuliku aine merre sattumise suhtes. Artikkel 3. Üldsätted 1. Riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil tehtud jõupingutusi arvestades rakendavad konventsiooniosalised konventsioonikohaselt koostööd tehes abinõusid, et kaitsta inimesi ja keskkonda tööstusõnnetuste eest, võimaluste piires neid ära hoides, nende sagedust ja raskust vähendades ning nende toimet leevendades. Sel eesmärgil võetakse meetmeid ka õnnetusvalmiduse tagamiseks ja õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks. 2. Konsultatsioone korraldades ja muul viisil koostööd tehes korraldavad konventsiooniosalised põhjendamatult viivitamata teabevahetuse ning kujundavad poliitika ja strateegia tööstusõnnetuste ohu vähendamiseks ning õnnetuste vältimise, õnnetusvalmiduse tagamise ja õnnetuste tagajärgede likvideerimise abinõude tõhustamiseks, arvestades riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil juba tehtud jõupingutusi, et vältida tarbetut dubleerimist. 3. Konventsiooniosalised kohustavad oma ettevõtjaid rakendama tõhusaid abinõusid, et vähendada ohtliku tegevuse riski ja vältida tööstusõnnetusi. 4. Konventsiooni elluviimise nimel rakendavad konventsiooniosalised õigus-, haldus- ja finantsabinõusid õnnetuste vältimiseks, õnnetusvalmiduse tagamiseks ning õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks. 5. Konventsiooniosaliste muud rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevad kohustused tööstusõnnetuste ja ohtliku tegevuse valdkonnas ei ole konventsiooniga vastuolus. Artikkel 4. Ohtlike tegevusalade kindlaksmääramine; konsultatsioonid ja nõuandvad otsused 1. Õnnetuste vältimiseks ja õnnetusvalmiduse tagamiseks rakendab ohuriik abinõusid ohtlike tegevusalade selgitamiseks oma jurisdiktsiooni piirides ning teavitab ohustatud riike sellekohasest kavandatavast või toimuvast tegevusest. 2. Asjaomased konventsiooniosalised korraldavad koostöönõupidamisi nende ohtlike tegevuste kindlaksmääramiseks, mille toime võib olla piiriülene. Kui tegevuse ohtlikuks tunnistamises ei jõuta kokkuleppele ja kui ei ole kokku lepitud muud lahendust, võib konventsiooniosaline anda vaidluse konventsiooni II lisa sätete kohaselt lahendada päringukomisjonile, kes teeb asjakohase otsuse. 3. Kavandatava või toimuva ohtliku tegevuse suhtes kohaldatakse III lisas ettenähtud menetlust. 4. Kui ohtlikule tegevusele tuleb anda hinnang piiriülese keskkonnamõjude hindamise konventsiooni alusel ja kui hinnang sisaldab käesolevas konventsioonis käsitletud ohtliku tegevuse tõttu juhtunud tööstusõnnetuse piiriülese toime hinnangut, peab piiriülese keskkonnamõjude hindamise konventsiooni kohaselt tehtud lõppotsus olema kooskõlas käesoleva konventsiooni nõuetega. Artikkel 5. Tõlgendamiskokkulepe Vajaduse korral peavad asjaomased konventsiooniosalised arutama, kas I lisas nimetamata tegevus on ohtlik. Selguse saamiseks võivad konventsiooniosalised kokkuleppel pöörduda II lisa kohaselt päringukomisjoni või muu nõuandja poole. Kui konventsiooniosalised jõuavad kokkuleppele, tõlgendatakse tegevust konventsiooni või selle osa järgi ohtlikuna. Artikkel 6. Õnnetuste ärahoidmine 1. Konventsiooniosaline rakendab tööstusõnnetuste vältimiseks konventsiooni IV lisas loetletud ja muid abinõusid ning esmajoones ergutab oma ettevõtjaid võtma meetmeid tööstusõnnetuste ohu vähendamiseks. 2. Ohuriik nõuab, et ettevõtja tõestaks oma tegevuse ohutust ning esitaks selleks ettevõttes kasutatava tehnoloogia põhiandmed ja konventsiooni V lisas käsitletud analüüsi ja hindamise tulemused ning muud andmed. Artikkel 7. Asukoha planeerimine Ohuriik rakendab siseriikliku õiguse alusel abinõusid ohustatud riigi elanikke ja keskkonda ähvardava ohu vähendamiseks, kavandades nii uute objektide paigutamise kui ka olemasolevate ohtlike objektide ajakohastamise. Ohustatud riik rakendab oma seaduste alusel ohutusabinõusid, mis aitavad vähendada ohtliku tegevuse tagajärjel vallanduva tööstusõnnetuse piiriülest toimet. Abinõusid välja töötades ja rakendades peab konventsiooniosaline järgima V lisa punkti 2 alapunktides 1–8 ja VI lisas ettenähtud nõudeid. Artikkel 8. Õnnetuseks valmisoleku planeerimine 1. Konventsiooniosaline rakendab VII lisas käsitletud ja muid abinõusid tööstusõnnetusteks valmisolekuks ja nende likvideerimiseks ning õnnetuste piiriülese toime leevendamiseks, ergutades ettevõtjaid vähendama tööstusõnnetuste ohtu. Ohuriik ja ohustatud riik on kohustatud tegema õnnetuse lahendamise plaanid teineteisele teatavaks. 2. Ohuriik tagab, et tema ettevõte koostab ohtliku tegevusega kaasneda võiva õnnetuse lahendamise plaani ja rakendab selle tööstusettevõttes. Plaan peab sisaldama õnnetuse piiriülese toime vähendamise abinõusid. Ohuriik edastab temale teadaolevad üksikasjad teistele konventsiooniosalistele, et need saaksid koostada õnnetuse lahendamise plaanid. 3. Konventsiooniosaline koostab ka ettevõttevälise õnnetuse lahendamise plaani, milles nähakse ette abinõud tema territooriumil toimuda võivate õnnetuste piiriülese toime ärahoidmiseks ja vähendamiseks, arvestades V lisa punkti 2 alapunktides 1–5 ja teistes selle lisa punktides esitatud andmete analüüsimise tulemusi. Ohuriik ja ohustatud riik püüavad omavahel plaani kooskõlastada. Vajaduse korral töötavad ohuriik ja ohustatud riik välja ühise ettevõttevälise õnnetuse lahendamise plaani õnnetuste tagajärgede tõhusaks likvideerimiseks. 4. Õnnetuse lahendamise plaan tuleb korrapäraselt üle vaadata. Kui asjaolud nõuavad, vaadatakse plaan üle, arvestades juhtunud õnnetuse tagajärgede likvideerimise kogemusi. Artikkel 9. Üldsuse teavitamine ja kaasamine 1. Konventsiooniosaline kohustub ohustatud piirkonna üldsust teavitama ohtliku tegevusega kaasnenud õnnetusest. Teave edastatakse kanalite kaudu, mida ohuriik ja ohustatud riik peavad sobivaks. Teave sisaldab VIII lisas käsitletud infot ja V lisa punkti 2 alapunktides 1–4 ja 9 loetletud andmeid. 2. Konventsiooni kohaselt lubab ohuriik võimaluse ja vajaduse korral õnnetuste ärahoidmise ja õnnetusvalmiduse tagamise abinõude väljatöötamisel osaleda ohustatud piirkonna elanikel, tagades neile oma riigi elanikega võrdsed võimalused. 3. Konventsiooniosalised võivad kokku leppida, et nad võimaldavad teise konventsiooniosalise füüsilisel või juriidilisel isikul, keda mõjutab või võib mõjutada ohuriigi territooriumil toimuva õnnetuse piiriülene kahjulik toime, võrdselt oma riigi asjaomaste isikutega ja oma riigi seaduste alusel pöörduda haldus- või muusse kohtusse ning algatada kohtuasi ja esitada apellatsioon nende õiguste teostamise kohta tehtud otsuse peale. Artikkel 10. Tööstusõnnetusest teavitamine 1. Konventsiooniosaline peab piiriüleste tööstusõnnetuste ja asjakohaste kaitsemeetmete kohta teabe saamiseks ja selle edastamiseks looma tõhusalt toimiva ja teiste konventsiooniosaliste süsteemidega ühendatud infosüsteemi. 2. Eeldatava piiriülese toimega tööstusõnnetuse või selle ilmse ohu korral on ohuriik kohustatud ohustatud riikidele infosüsteemi kaudu viivitamata teatama IX lisas loetletud andmed. 3. Tööstusõnnetuse või õnnetusohu korral rakendavad ohuriik ja ohustatud riigid viivitamata artikli 8 kohases tegevusplaanis ettenähtud abinõud, arvestades tekkinud olukorda. Artikkel 11. Õnnetuse tagajärgede likvideerimine 1. Tööstusõnnetuse korral rakendab konventsiooniosaline viivitamata tõhusad abinõud õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks või leevendamiseks. Õnnetusohu korral rakendab konventsiooniosaline õnnetuseks valmisoleku abinõud. 2. Sellise tööstusõnnetuse korral, mis avaldab või võib avaldada piiriülest toimet, selgitavad ohuriik ja ohustatud riik vajaduse korral üheskoos toime ulatuse ning kooskõlastavad õnnetuse tagajärgede likvideerimise abinõud. Artikkel 12. Vastastikune abi 1. Kui konventsiooniosaline vajab tööstusõnnetuse korral abi, võib ta seda paluda teistelt konventsiooniosalistelt. Abipalves tehakse teatavaks abi liik ja suurus. Abipalve saanud konventsiooniosaline teeb viivitamata otsuse ja teatab abipalujale, kas tal on võimalik abi anda ning millises ulatuses ja mis tingimustel on seda võimalik teha. 2. Ohuriik ja ohustatud riik teevad koostööd lõike 1 kohase abi andmise hõlbustamiseks. Vajaduse korral teevad asjaomased konventsiooniosalised koostööd õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks või leevendamiseks ja üldabi andmiseks. Kui konventsiooniosalised ei ole sõlminud kahe- või mitmepoolseid vastastikuse abi andmise lepinguid, antakse abi X lisa kohaselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Artikkel 13. Vastutus Konventsiooniosalised toetavad rahvusvahelisi jõupingutusi tööstusõnnetuste alase vastutuse normide, kriteeriumide ja protseduuride väljatöötamisel. Artikkel 14. Tööstusõnnetuste vältimiseks korraldatavad teadusuuringud Konventsiooniosalised teevad tõhusat koostööd tööstusõnnetuste vältimise, nendeks valmisoleku tagamise ning nende tagajärgede likvideerimise meetodite ja tööstustehnoloogia väljatöötamise valdkonnas teadusuurimuste korraldamiseks. Konventsiooniosalised korraldavad õnnetusohtude vähendamiseks ning tööstusõnnetuste tagajärgede vältimiseks ja leevendamiseks ka vähemohtlikke protsesse käsitlevaid ühisuurimusi. Artikkel 15. Teabevahetus Konventsiooniosalised vahetavad XI lisas käsitletud ja muud asjakohast teavet kahe- ja mitmepoolsete lepingute alusel. Artikkel 16. Tehnoloogiateabe vahetamine 1. Oma seadustest ja muudest õigusaktidest ning kogemustest lähtudes korraldavad konventsiooniosalised tööstusõnnetuste vältimiseks, nendeks valmisoleku tagamiseks ja õnnetuste tagajärgede likvideerimiseks tehnoloogiateabe vahetamise, et soodustada: a) teiselt konventsiooniosaliselt tehnoloogiliste lahenduste ostmist; b) ettevõtete koostööd ja otsesidemete loomist; c) kogemuste- ja teabevahetust; d) tehnilise abi osutamiset. 2. Lõike 1 punktides a–d loetletud valdkondi edendades soodustavad konventsiooniosalised nii era- kui ka riigisektoris esmajoones nende organisatsioonide ja üksikisikute koostööd, kes kõige rohkem võiksid rakendada tehnoloogiat, osutada projekteerimis- ja konstrueerimisteenuseid või kasutada seadmeid ning kellel on selleks kõige rohkem raha. Artikkel 17. Pädevad asutused ja kontaktpunktid 1. Konventsiooniosaline nimetab või moodustab konventsiooni kohaldamiseks ühe või mitu ametiasutust. 2. Konventsiooniga ei ole vastuolus muude kahe- või mitmepoolsete kokkulepete kohaldamisel määrata või moodustada üks kontaktpunkt artikli 10 järgi tööstusõnnetustest teavitamiseks ja teine artikli 12 järgi vastastikuse abi andmiseks. Soovitav on, et mõlemat ülesannet täidab sama asutus. 3. Artiklis 20 nimetatud sekretariaadi kaudu teeb konventsiooniosaline tema suhtes konventsiooni jõustumisest alates kolme kuu jooksul teistele konventsiooniosalistele teatavaks, millise asutuse ta on moodustanud või nimetanud oma kontaktpunktiks ja ametiasutuseks. 4. Konventsiooniosaline teeb lõike 3 kohaselt määramiste kohta tehtud muudatused teistele konventsiooniosalistele sekretariaadi kaudu teatavaks muudatuse otsustamisest alates ühe kuu jooksul. 5. Konventsiooniosaline tagab oma kontaktpunkti ja tööstusõnnetustest teavitamise infosüsteemi pideva toimimise artikli 10 kohaselt. 6. Konventsiooniosaline tagab selle kontaktpunkti ja nende asutuste pideva toimimise, kes artikli 12 kohaselt vastutavad abipalvete saatmise ja vastuvõtmise ning abi vastuvõtmise eest. Artikkel 18. Konventsiooniosaliste konverents 1. Konventsiooniosaliste esindajad moodustavad konventsiooniosaliste konverentsi, kes korraldab oma istungeid regulaarselt. Konverentsi esimene istung kutsutakse kokku konventsiooni jõustumisest alates hiljemalt aasta pärast. Edaspidi toimuvad konverentsi istungid vähemalt üks kord aastas või konventsiooniosalise kirjaliku taotluse alusel, kui vähemalt kolmandik konventsiooniosalistest on taotlust toetanud, kuue kuu jooksul alates päevast, mil sekretariaat on neid taotlusest teavitanud. 2. Konverents: a) arutab konventsiooni kohaldamist; b) nõustab konventsiooniosalisi, et nad suudaksid vältida tööstusõnnetuste piiriülest toimet, oleksid õnnetuseks valmis ja oleksid võimelised selle tagajärjed likvideerima; konverents annab tehnilist abi ja nõu nende konventsiooniosaliste taotluste korral, keda võimalik tööstusõnnetus võib ohustada; c) moodustab vajaduse korral töörühmi ja muid asjaomaseid organeid, kes valmistavad ette konventsiooni kohaldamisega seotud uuringuid ja dokumente ning teevad ettepanekuid kohaldamisküsimuste arutamiseks konverentsil; d) täidab muid konventsioonist tulenevaid ülesandeid; e) esimesel istungil arutab istungite korraldust ja konsensuse alusel kehtestab istungite pidamise korra. 3. Kui konverents peab vajalikuks, teeb ta oma ülesandeid täites koostööd asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega. 4. Esimesel istungil koostab konverents töökava, pöörates suurimat tähelepanu XII lisas käsitletud tegevustele. Konverents valib ka töömeetodid, nagu konventsiooniosaliste kontaktpunktide kaasamine ja koostöö asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, konventsiooni kohaldamise hõlbustamiseks õigusliku regulatsiooni väljatöötamine, eelkõige vastastikuse abi osutamiseks tööstusõnnetuste korral. Töökava koostades arvestab konverents rahvusvaheliste organisatsioonide tegevust selles valdkonnas. Konverents käsitab töökava osana konventsiooniosaliste ning piirkondlike ja rahvusvaheliste keskuste ning muude selliste organite, kelle eesmärk on koordineerida tööstusõnnetuste vältimiseks, nendeks valmisoleku tagamiseks ning õnnetustagajärgede likvideerimiseks korraldatavat teabevahetust ja koostööd, et teha kindlaks, milliseid rahvusvahelisi asutusi või keskusi on tarvis XII lisas loetletud ülesannete täitmiseks asutada. 5. Esimesel istungil arutab konverents ka, kuidas paremini korraldada tööstusõnnetuste vältimiseks, nendeks valmisoleku tagamiseks ja õnnetuse tagajärgede likvideerimiseks tehnoloogialahenduste vahetamist. 6. Et hõlbustada ohtliku tegevuse kindlaksmääramist konventsiooni kohaldamisel, kinnitab konverents asjaomased juhendid ja kriteeriumid. Artikkel 19. Hääleõigus 1. Konventsiooniosalisel on üks hääl, välja arvatud selle artikli lõikes 2 ettenähtud juhul. 2. Artiklis 27 nimetatud majandusühenduste piirkondlikud organisatsioonid teostavad oma hääleõigust nende pädevusse kuuluvates valdkondades ning nende häälte arv vastab nende liikmesriikide arvule, kes on selle konventsiooni osalised. Organisatsioon ja tema liikmesriik korraga hääletada ei saa. Artikkel 20. Sekretariaat Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretär täidab järgmisi ülesandeid: a) kutsub kokku ja valmistab ette konventsiooniosaliste istungeid; b) edastab konventsiooniosalistele ettekanded ja muu teabe, mis on saadud konventsiooni kohaselt; c) täidab konventsiooniosaliste ülesandel ka muid funktsioone. Artikkel 21. Vaidluste lahendamine 1. Kui konventsiooniosalistel tekib vaidlus konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise üle, püüavad nad lahendada vaidluse läbirääkimiste teel või muul vastuvõetaval viisil. 2. Konventsiooni alla kirjutades, ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes või mis tahes ajal pärast seda on konventsiooniosalisel õigus konventsiooni hoidjale teatada, et ta kasutab lõike 1 kohaselt reguleerimata vaidluse korral järgnevalt nimetatud lahendusviisidest üht või mõlemat. Lahendusviisid on: a) vaidluse lahendamine rahvusvahelises kohtus; b) vaidluse lahendamine vahekohtus XIII lisas ettenähtud menetluse kohaselt. 3. Kui konventsiooniosalised on valinud vaidluse lahendamiseks mõlemad lõikes 2 nimetatud viisid, võib vaidluse anda üksnes rahvusvahelisse kohtusse, kui ei lepita kokku muud viisi. Artikkel 22. Teabe andmise piirangud 1. Konventsiooniga ei ole vastuolus konventsiooniosalise õigus kohaldada isikuandmete, tööstus- ja ärisaladuse, intellektuaalse omandi või riiklikku julgeolekut käsitleva teabe kaitse suhtes oma seadust ning järgida siseriiklikust õigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. 2. Kui konventsiooniosaline siiski otsustab teisele konventsiooniosalisele sellist teavet anda, on teavet saav pool kohustatud järgima konfidentsiaalsusnõuet ning kasutama teavet ainult sel eesmärgil, milleks see anti. Artikkel 23. Konventsiooni kohaldamine Konventsiooniosaline esitab konventsiooni kohaldamise kohta korrapäraselt aruandeid. Artikkel 24. Kahe- ja mitmepoolsed kokkulepped 1. Selle konventsiooniga ettenähtud kohustuste täitmiseks võib konventsiooniosaline säilitada kahe- või mitmepoolsed kokkulepped ja muud lepped või sõlmida uusi. 2. Konventsiooniga ei ole vastuolus konventsiooniosalise õigus vajaduse korral rakendada kahe- või mitmepoolsete lepete alusel ka rangemaid abinõusid, kui on ette nähtud konventsioonis. Artikkel 25. Lisad Konventsiooni lisad on selle konventsiooni lahutamatu osa. Artikkel 26. Konventsiooni täiendamine 1. Konventsiooniosaline võib teha ettepanekuid konventsiooni muutmiseks. 2. Muudatusettepanek esitatakse kirjalikult Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretärile, kes saadab selle kõigile konventsiooniosalistele. Konverents arutab muudatusi iga-aastasel korralisel istungil, kui Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretär on saatnud konventsiooniosalistele ettepanekud vähemalt üheksakümmend päeva enne istungi algust. 3. Välja arvatud I lisa muudatused, mille tegemist käistletakse lõikes 4, tehakse konventsioonis muudatusi järgmiselt: a) muudatus võetakse vastu istungil osalevate konventsiooniosaliste konsensuse alusel ning depositaar esitab need konventsiooniosalistele ratifitseerimiseks, vastuvõtmiseks või kinnitamiseks; b) ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirjad antakse hoiule depositaarile. Selle artikli kohaselt vastu võetud parandus jõustub selle vastuvõtnud konventsiooniosalise suhtes üheksakümnendal päeval pärast kuueteistkümnenda ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirja hoiuleandmist; c) hilisemad muudatused jõustuvad konventsiooniosalise suhtes üheksakümnendal päeval pärast seda, kui ta on muudatuse ratifitseerimise, vastuvõtmise või kinnitamise kirja hoiule andnud. 4. I lisas tehtavad muudatused: a) konventsiooniosalised püüavad jõuda kokkuleppele konsensuse teel. Kui kõik konsensuse saavutamise vahendid on ammendatud ja kokkulepet ei ole saavutatud, võetakse muudatus vastu istungil ja hääletamises osalejate üheksakümnendikulise häälteenamusega. Konverentsil vastuvõetud muudatused saadetakse konventsiooniosalistele ja soovitatakse need kinnitada; b) I lisa muudatused jõustuvad konventsiooniosalise suhtes, kui ta ei ole esitanud lõike 4 punkti c kohast ametlikku teadet, kaheteistkümne kuu jooksul pärast seda, kui Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretär on muudatustest teatanud ja kui veel vähemalt kuusteist konventsiooniosalist ei ole ametlikku teadet esitanud; c) kui konventsiooniosaline ei saa kinnitada I lisa muudatust, teatab ta sellest kirjalikult Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretärile kaheteistkümne kuu jooksul pärast muudatuse kinnitamise kohta teate saamist. Täitevsekretär teatab sellise teabe saamisest viivitamata kõigile konventsiooniosalistele. Konventsiooniosaline võib oma avalduse alati tühistada ja seejärel jõustub I lisa muudatus ka tema suhtes; d) selles lõikes tähendab väljend «istungil ja hääletamises osalejad» konventsiooniosalisi, kes viibivad kohal ja hääletavad poolt või vastu. Artikkel 27. Allakirjutamine Konventsioon on allakirjutamiseks avatud 17.–18. märtsini 1992 Helsingis ning seejärel kuni 18. septembrini 1992 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis Euroopa Majanduskomisjoni liikmesriikidele ja riikidele, kellel on Euroopa Majanduskomisjonis Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 28. märtsi 1947. a resolutsiooni 36 (IV) punkti 8 kohaselt vaatleja nõuandev seisund, ning Euroopa Majanduskomisjoni iseseisvate liikmesriikide moodustatud majandusühenduse piirkondlikele organisatsioonidele, keda nende liikmesriigid on volitanud sõlmima selle konventsiooniga reguleeritavaid lepinguid ja täitma muid ülesandeid. Artikkel 28. Konventsiooni hoidja Konventsiooni hoidja on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär. Artikkel 29. Konventsiooni ratifitseerimine, vastuvõtmine ja kinnitamine ning konventsiooniga ühinemine 1. Konventsiooni peavad ratifitseerima, vastu võtma või kinnitama allakirjutanud riigid ja artiklis 27 nimetatud majandusühenduse piirkondlikud organisatsioonid. 2. Konventsiooniga võivad ühineda artiklis 27 nimetatud riigid ja organisatsioonid. 3. Kui artiklis 27 nimetatud organisatsioon, kes saab konventsiooniosaliseks ja kuigi ükski selle organisatsiooni liikmesriik ei ole konventsiooniosaliseks, on organisatsioonil kõik konventsioonis ettenähtud kohustused. Kui organisatsiooni liikmesriik või liikmesriigid on konventsiooniosalised, vastutavad organisatsioon ja tema liikmesriigid oma kohustuste täitmise eest konventsiooni kohaselt. Sel juhul ei või organisatsioon ja tema liikmesriigid teostada konventsiooniga ettenähtud õigusi samal ajal. 4. Artiklis 27 nimetatud majandusühenduse piirkondlikud organisatsioonid teatavad konventsiooni hoidjale ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirjas oma pädevuse konventsiooniga reguleeritavates valdkondades. Hoidjale tehakse teatavaks ka pädevuse oluline muutumine. Artikkel 30. Jõustumine 1. Konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval pärast kuueteistkümnenda ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või ühinemiskirja hoiuleandmist. 2. Lõike 1 järgi käsitatakse artiklis 27 nimetatud organisatsiooni kirja iseseisva dokumendina, mitte tema liikmesriikide hoiuleantud dokumentide lisana. 3. Artiklis 27 nimetatud riigi või organisatsiooni suhtes, kes ratifitseerib, võtab vastu või kinnitab konventsiooni või ühineb sellega pärast kuueteistkümnenda ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon üheksakümnendal päeval pärast seda, kui riik või organisatsioon on oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiule andnud. Artikkel 31. Konventsiooni kohaldamisest loobumine 1. Kui konventsioon on selle osalise suhtes olnud jõus kolm aastat, võib ta konventsiooni selle hoidjale saadetava kirjaliku teatega enda suhtes alati tühistada. Tühistamine jõustub üheksakümnendal päeval pärast seda, kui hoidja on saanus sellekohase teate. 2. Tühistamine ei mõjuta artikli 4 kohaldamist tegevuse suhtes, millest on ametlikult teatatud artikli 4 lõike 1 kohaselt või mille korral on esitatud taotlus arutelu korraldamiseks vastavalt artikli 4 lõikele 2. Artikkel 32. Ametlikud tekstid Konventsiooni originaal, mille inglis-, prantsus- ja venekeelsed tekstid on võrdväärselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Selle tõenduseks on selleks volitatud isikud konventsioonile alla kirjutanud. Koostatud tuhande üheksasaja üheksakümne teise aasta seitsmeteistkümnendal mail Helsingis. I lisa OHTLIKUD AINED OHTLIKE TEGEVUSALADE KINDLAKSMÄÄRAMISEKS Järgmises tabelis on esitatud ohtlikel tegevusaladel kasutatavad ained ja nende kogused. Esimeses osas loetletud ainete puhul on aine piirkoguseks selle aine maksimumkogus. Konventsiooni jõustumisest viie aasta pärast saab aine väikseimast kogusest uus piirkogus, kui vahepeal ei otsustata teisiti. Kui II osas nimetatud aine või valmistis kuulub ka I osas esitatud rühma, lähtutakse II osas nimetatud piirkogusest. Konventsiooniosaline arvestab ohtlike tegevusalade kindlaksmääramisel ohu võimalikku suurenemist ning ohtlike ainete koguseid ja nendevahelisi kaugusi, olenemata sellest, kas need ained on ühe või mitme ettevõtja valduses. I osa II OSAS NIMETAMATA AINETE JA VALMISTISTE KOGUSED Ainerühm Piirkogus (tonnides) 1. Kergestisüttivad gaasid1a, sealhulgas vedelgaas 200 2. Kergestisüttivad vedelikud1b 50 000 3. Väga mürgised ained1c 20 4. Mürgised ained1d 500–200 5. Oksüdeerijad1e 500–200 6. Lõhkeained1f 200–50 7. Süttivad vedelikud1g (kõrge temperatuuri ja rõhu all) 200 8. Keskkonnaohtlikud ained1h 200 II osa AINED Aine Piirkogus (tonnides) 1. Ammoniaak 500 2.a Ammooniumnitraat2 2500 2.b Ammooniumnitraat väetisena3 10 000 3. Akrüülnitriil 200 4. Kloor 25 5. Etüleenoksiid 50 6. Vesiniktsüaniid 20 7. Vesinikfluoriid 50 8. Väävelvesinik 50 9. Vääveldioksiid 250 10. Vääveltrioksiid 75 11. Pliialküülid 50 12. Fosgeen 0,75 13. Metüülisotsüanaat 0,15 Märkused. 1. Ainete liigitamise alused. Muude kriteeriumide puudumise korral võivad konventsiooniosalised aineid liigitades lähtuda lisa I osa jaoks järgmistest kriteeriumidest: a)kergestisüttivad gaasid: ained, mis gaasilises olekus normaalrõhul ja õhuga segunedes muutuvad süttivaks ning mille keemistemperatuur normaalse rõhu korral on 20 oC või sellest madalam; b)kergestisüttivad vedelikud: ained, mille leekpunkt on alla 21 oC ja mille keemistemperatuur normaalrõhu korral ületab 20 oC; c)väga mürgised ained: ained, mille omadused vastavad tabeli 1 või 2 omadustele ning mis oma füüsikaliste ja keemiliste omaduste tõttu võivad tööstusõnnetuse korral olla ohtlikud. Tabel 1 LD50 (suu kaudu)(1) LD50 (nahale)(2) LC50 (sisse hingates)(3) mg/kg kehakaalu kohta mg/kg kehakaalu kohta mg/l kohta LD50 ≤ 25 LD50 ≤ 50 LC50 ≤ 0,5 (1) LD50 rottidel suu kaudu mõjudes (2) LD50 rottidel või küülikutel naha kaudu mõjudes (3) LC50 rottidele (nelja tunni kestel) sissehingamise korral Tabel 2 Kui aine äge mürgisus selgitatakse loomkatsetel kindlat ainekogust suu kaudu manustades, võib ainekogus olla 5mg/kg kehakaalu kohta. d)mürgised ained: ained, mille omadused vastavad tabeli 3 või 4 omadustele ning mis oma füüsikaliste ja keemiliste omaduste tõttu võivad tööstusõnnetuse korral olla ohtlikud. Tabel 3 LD50 (suu kaudu)(1) LD50 (nahale)(2) LC50 (sisse hingates)(3) mg/kg kehakaalu kohta mg/kg kehakaalu kohta mg/l kohta 25 LD50 ≤ 200 50 LD50 ≤ 400 0,5 LC50 ≤ 2 (1) LD50 rottidel suu kaudu mõjudes (2) LD50 rottidel või küülikutel naha kaudu mõjudes (3) LC50 rottidele (nelja tunni kestel) sissehingamise korral Tabel 4 Kui aine mürgisus selgitatakse loomkatsetel kindlat ainekogust suu kaudu manustades, võib ainekogus olla võrdne 5 mg/kg kehakaalu kohta. e)oksüdeerijad: ained, mis tormiliselt reageerivad põlevate ja muude ainetega; f)lõhkeained: ained, mis võivad lõhkeda tule toimel või mis on löökidele või hõõrdumisele tundlikumad kui dinitrobenseen; g)süttivad vedelikud: ained, mille leekpunkt on alla 55 oC ja mis rõhu all jäävad vedelasse olekusse, kui nende töötlemisolud, nagu kõrge rõhk ja kõrge temperatuur, võivad tööstusõnnetuse korral olla ohtlikud; h)keskkonnaohtlikud ained: ained, mille mürgisus veekeskkonnas vastab tabelis 5 märgitud väärtustele; Tabel 5 LC50 (1) mg/l EC50 (2) mg/l IC50 (3) mg/l LC50 ≤10 EC50 ≤10 IC50 ≤10 (1) LC50 kaladele avaldatava toime korral (96 tunni kestel) (2) EC50 vesikirpudele avaldatava toime korral (48 tunni kestel) (3) IC50 vetikatele avaldatava toime korral (72 tunni kestel) Kui aine ei ole kergestilagunev või kui log Pow > 3,0 (tingimusel, et katsega määratud BCF 100). i) LD – surmav annus; j) LC – surmav kontsentratsioon; k) EC – efektiivne kontsentratsioon; l) IC – inhibeeriv kontsentratsioon; m) Pow – oktanooli / vee jaotuskoefitsent; n) BCF – biokontsentratsiooni tegur. 2. Sellesse kategooriasse kuuluvad ammooniumnitraat ja ammooniumnitraadi segud, milles lämmastikusisaldus ületab 28 massiprotsenti, ning ammooniumnitraadi vesilahused, mille kontsentratsioon ületab 90 massiprotsenti. 3. Sellesse kategooriasse kuuluvad ammooniumnitraadi alusel valmistatud lihtväetised ning liitväetised, milles lämmastikusisaldus ületab 28 massiprotsenti (liitväetised sisaldavad ammooniumnitraati koos fosfaadi ja/või kaaliumiga). 4. Selliseid aineid sisaldavaid segusid ja valmistisi tuleb käsitada nagu puhtaid aineid, välja arvatud juhud, kui sellised segud ja preparaadid kaotavad puhaste ainete omadused ega ole suutelised avaldama piiriülest toimet. II lisa ARTIKLITES 4 JA 5 NIMETATUD PÄRINGUKOMISJONI MENETLUS 1. Päringu esitaja teatab sekretariaadile, et ta esitab selle lisa sätete kohaselt moodustatud päringukomisjonile küsimuse ja selgitab päringu sisu. Sekretariaat teeb päringu saamise konventsiooniosalistele viivitamata teatavaks. 2. Päringukomisjon koosneb kolmest liikmest. Päringu esitaja ja päringumenetluse teine pool nimetavad päringu arutamise käigus kumbki ühe teadus- või tehnikaeksperdi. Kaks sel viisil nimetatud eksperti nimetavad vastastikusel nõusolekul kolmanda eksperdi, kes on päringukomisjoni esimees. Viimane ei tohi olla kummagi päringumenetluse poole kodanik, tal ei tohi olla alalist elukohta kummagi poole territooriumil ning ta ei tohi olla arutatava küsimusega seotud. 3. Kui päringukomisjoni esimeest ei ole nimetatud kahe kuu jooksul pärast teise eksperdi määramist, nimetab selle ükskõik kumma poole taotlusel Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretär järgmise kahe kuu jooksul. 4. Kui üks pool ei nimeta eksperti ühe kuu jooksul pärast sekretariaadilt teate saamist, on teisel poolel õigus teatada sellest Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretärile, kes nimetab päringukomisjoni esimehe järgneva kahe kuu jooksul. Pärast enda nimetamist palub päringukomisjoni esimees seda poolt, kes ei ole veel eksperti nimetanud, teha seda ühe kuu jooksul. Kui nimetatud pool eksperti ühe kuu jooksul ei nimeta, teatab esimees sellest Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretärile, kes nimetab eksperdi järgmise kahe kuu jooksul. 5. Päringukomisjon kehtestab oma menetluskorra. 6. Päringukomisjon võib oma ülesannete täitmiseks rakendada kõiki asjakohaseid abinõusid. 7. Päringumenetluses abistavad pooled päringukomisjoni tema töös, kasutades selleks järgmisi vahendeid: a) esitavad päringukomisjonile asjakohased dokumendid ja teabe ning loovad talle tööks vajalikud tingimused; b) vajaduse korral võimaldavad päringukomisjonil kutsuda välja tunnistajaid või eksperte ning kuulata ära nende tunnistused. 8. Pooled ja eksperdid järgivad päringumenetluse ajal konfidentsiaalselt saadud teabe saladuse nõuet. 9. Kui üks pool ei ilmu päringu menetlemise ajal komisjoni istungile või muul viisil ei osale oma küsimuse arutamises, võib teine pool paluda päringukomisjoni jätkata arutelu ja viia oma töö lõpule. Ühe poole puudumine või mitteosalemine oma küsimuse arutamises ei takista päringukomisjonil oma tööd jätkata ja see lõpule viia. 10. Päringukomisjoni liikmete töötasu ja komisjoni muud kulud kannavad pooled võrdselt, kui päringukomisjon ei võta päringu asjaoludest lähtudes vastu teistsugust otsust. Päringukomisjon registreerib oma kulud ja esitab pooltele lõpliku kuluaruande. 11. Päringu arutamisest huvitatud konventsiooniosaline, keda võib mõjutada selles küsimuses vastuvõetav otsus, võib arutelus osaleda päringukomisjoni nõusolekul. 12. Päringukomisjoni menetluskorda käsitlevad otsused tehakse liikmete häälteenamusega. Menetletavas asjas teeb komisjon otsuse samuti liikmete häälte enamusega. Komisjoni liikme eriarvamus peab kajastuma otsuses. 13. Päringukomisjon esitab oma otsuse komisjoni moodustamisest alates kahe kuu jooksul. Kui komisjon peab vajalikuks, võib ta tähtaega kuni kahe kuu võrra pikendada. 14. Päringukomisjoni lõplik otsus rajaneb üldtunnustatud teaduslikel põhimõtetel. Päringukomisjon saadab oma lõpliku otsuse menetlusosalistele ja sekretariaadile. III lisa MENETLUSED VASTAVALT ARTIKLILE 4 1. Ohuriik võib taotleda selle lisa punktide 2–5 kohaselt nõupidamisi teiste konventsiooniosalistega, et teha kindlaks, kas see riik on ohus. 2. Et nõupidamised täidaksid oma eesmärgi, teatab ohuriik kavandatavast või juba toimuvast ohtlikust tegevusest vähemalt sama aegsasti kui oma üldsusele ka neile konventsiooniosalistele, kes tema arvates võivad ohtu sattuda. Kavandatavad ohtlikud tegevused teeb ohuriik teatavaks tema suhtes konventsiooni jõustumisest alates kahe aasta jooksul. 3. Teade peab sisaldama järgmisi andmeid: a) artikli 6 kohane teave tööstusõnnetuse võimaliku piiriülese toime kohta ja muu teave ohtliku tegevuse kohta; b) tegevuse laadi arvestades tähtajad, mille kestel tuleb anda lisa punkti 4 kohane vastus, tegevuse iseloomu arvestades. 4. Teate saanud konventsiooniosaline esitab teates nimetatud tähtaja kestel ohuriigile vastuse, milles kinnitab teate saamist ja teatab, kas ta kavatseb nõupidamises osaleda. 5. Kui teate saanud konventsiooniosaline vastab, et ta ei kavatse nõupidamises osaleda, või kui ta ei vasta teates märgitud tähtaja jooksul, ei kohaldata lisa järgmiste punktide nõudeid. Sel juhul on ohuriigil õigus otsustada, kas analüüsida ohtlikku tegevust ja anda sellele hinnang oma seaduste ja praktika alusel. 6. Kui teate saanud konventsiooniosaline vastab, et ta soovib nõupidamises osaleda, ja kui ohuriik ei ole talle veel teavet edastanud, teatab ta konventsiooniosalisele: a) tegevuse analüüsimise aja ja koha ning ettepanekute üleandmise päeva; b) andmed ohtliku tegevuse ja sellega seotud tööstusõnnetuse piiriülese toime kohta; c) võimaluse osaleda ohtliku tegevuse piiriülese toime kohta edastatavale teabele hinnangu andmises. 7. Ohuriigi taotlusel esitab ohustatud riik talle teabe oma jurisdiktsiooni alla kuuluva ohustatud piirkonna kohta, kui infot on vaja hinnangu, analüüsi ja abinõude ettevalmistamiseks. Teave esitatakse viivitamata ja vajaduse korral ühisorgani kaudu, kui see on moodustatud. 8. Vajaduse korral esitab ohuriik ohustatud riigile vahetult või ühisorgani kaudu, kui see on moodustatud, analüüsi ja hinnangut sisaldavad dokumendid V lisa punktide 1 ja 2 kirjelduse kohaselt. 9. Ohuriik ja ohustatud riik teavitavad üldsust piirkondades, kus võib avalduda ohtliku tegevuse mõju, ning korraldab analüüsi ja hinnangut sisaldavate dokumentide avaliku levitamise ning nende saatmise ohustatud piirkonna asjaomastele ametnikele. Ohuriik ja ohustatud riik võimaldavad neil esitada ohtliku tegevuse kohta märkusi ja vastuväiteid ning teevad nende seisukoha tähtaja jooksul teatavaks ohuriigi ametiasutusele kas vahetult või selle riigi kaudu. 10. Pärast analüüsi ja hinnangut sisaldavate dokumentide ettevalmistamist korraldab ohuriik ohustatud riigiga viivitamata nõupidamise, kus muu hulgas käsitletakse ohtliku tegevuse tõttu toimunud tööstusõnnetuse piiriülest toimet ning selle vähendamise ja õnnetuse tagajärgede likvideerimise abinõusid. Nõupidamisel võib käsitleda: a) ohtliku tegevuse alternatiive, nagu tegevuse lõpetamine ning piiriülese toime leevendamine ohuriigi kulul; b) muud vastastikust abi piiriülese toime vähendamiseks; d) muid asjakohaseid küsimusi. Ohuriik ja ohustatud riik lepivad nõupidamisi alustades kokku nende kestuse. Nõupidamisi võib korraldada ka ühisorgan, kui see on moodustatud. 11. Ohuriik ja ohustatud riik hoolitsevad selle eest, et ohtliku tegevuse analüüsimise ja hindamise tulemusi, lisa punkti 9 kohaselt tehtud ettepanekud ning lisa punktis 10 käsitletud nõupidamiste tulemusi arvestatakse. 12. Ohuriik teeb oma otsused teatavaks ohustatud riigile. Otsus peab olema põhjendatud. 13. Kui ohuriik või ohustatud riik saab ohtliku tegevuse piiriülese toime kohta lisateavet, edastab ta selle viivitamata teisele konventsiooniosalisele. Uued nõupidamised korraldatakse ka ainult ühe poole taotluse korral. IV lisa ÕNNETUSTE VÄLTIMISEKS ARTIKLI 6 KOHASELT RAKENDATAVAD ABINÕUD Järgmisi abinõusid võib siseriiklikest seadustest ja õiguspraktikast lähtuvalt rakendada konventsiooniosaline või tema ametiasutus või ettevõtja või nad võivad seda teha koos. 1. Üldiste või üksikasjalike ohutuseesmärkide seadmine. 2. Ohutust käsitlevate seaduste ja muude õigusaktide vastuvõtmine. 3. Litsentsi alusel lubatud ohtliku tegevuse liikide kindlaksmääramine. 4. Ohutusuuringute korraldamine ja ohutusabinõude rakendamise kava koostamine. 5. Ohu kindlakstegemiseks vajaliku teabe andmine ametiasutustele. 6. Nüüdistehnoloogia rakendamine tööstusõnnetuste vältimiseks ning inimeste ja keskkonna kaitseks. 7. Tööstusõnnetuste vältimiseks vajaliku väljaõppe korraldamine isikutele, kes osalevad ohtlikus tööstustegevuses nii tava- kui ka õnnetusolukorras. 8. Sisemise juhtimisstruktuuri ja praktika kehtestamine ohutusnormide tõhusaks täitmiseks. 9. Ohtliku tegevuse analüüsimine ja ohutusjärelevalve korraldamine. V lisa OHTLIKU TEGEVUSE ANALÜÜSIMINE JA HINDAMINE 1. Ohtliku tegevuse analüüsimise ja hindamise ulatus ning põhjalikkus sõltuvad seatud eesmärkidest. 2. Järgmises tabelis on esitatud andmed, mis on selle konventsiooni kohaselt ohtliku tegevuse analüüsimise ja hindamise alus. Analüüsi eesmärk Arutatavad küsimused: Õnnetuse lahendamise plaani koostamine artikli 8 kohaselt 1) tööstusobjektil asuvate ohtlike ainete kogused ja omadused; 2) ohtliku tegevuse tagajärjel toimuda võivate tööstusõnnetuste iseloomulikud tunnused ja nende lühikirjeldused; õnnetuse tõenäosus; 3) eeldatava õnnetuse korral: a) iga heitme ligikaudne maht; b) tagajärgede ulatus ja ohtlikkus inimesele ja keskkonnale nii soodsates kui ka ebasoodsates oludes; õnnetuse tagajärjel tekkivate ohuolukordade mõõtmed; c) ajavahemik, mil esialgne sündmus võib üle kasvada tööstusõnnetuseks; d) abinõud, mida võidakse rakendada õnnetuse eeldatava laienemise vähendamiseks; 4) lähipiirkondade elanike arv ja jaotus, ohtlikus tsoonis viibida võivate inimeste koondumisalad; 5) nende elanike vanus, liikuvus ja haavatavus. Asukoha planeerimine artikli 7 kohaselt Peale punktides 1–5 loetletud andmete ka: 6) inimestele ja keskkonnale tekitatava kahju suurus olenevalt heitmete laadist ja asjaoludest; 7) ohtliku tegevuse koha ja selle koha vahemaa, kus tööstusõnnetuse korral võib inimestele ja keskkonnale avalduda kahjuliku toime; 8) sama teave ka kavandatavate või prognoositavate sündmuste arengu kohta. Üldsusele antav teave artikli 9 kohaselt Peale punktides 1–4 loetletud andmete ka: 9) inimesed, kes võivad tööstusõnnetuse tagajärjel kannatada. Õnnetuste vältimiseks artikli 6 kohaselt rakendatavad abinõud Et peale punktides 4–9 loetletud andmete on õnnetuste vältimise abinõude rakendamiseks tarvis punktides 1–3 käsitletud kirjeldusi ja muid andmeid täpsustada, tuleb esitada ka järgmised andmed: 10) ohtlike ainete hoiu tingimused ja ainete kogus ning nende tööde nimetused, kus neid kasutatakse; 11) raskete tagajärgedega tööstusõnnetuste korral rakendatavate abinõude kirjeldus kõigi tagajärgede likvideerimise kohta, samuti lähedal toimuva tegevuse võimaliku toime kirjeldus; 12) nende sündmuste kirjeldus, mis võivad põhjustada tööstusõnnetuse, ning selle võimaliku järkjärgulise laienemise kirjeldus; 13) üldhinnang iga etapi tõenäosusele, arvestades punktis 14 ettenähtud abinõusid; 14) nende seadmete ja tegevuse kirjeldus, mida õnnetuse igas etapis rakendatakse õnnetuse ärahoidmiseks; 15) hinnang tavakasutusest kõrvalekaldumise võimalikele tagajärgedele ja abinõud, mida etapiti rakendatakse ohtliku tegevuse ohutuks lõpetamiseks hädaolukorras; hinnang personali ettevalmistusele, mis tagab oluliste kõrvalekallete võimalikult kiire selgitamise ja asjakohaste abinõude rakendamise; 16) hinnang ohtliku tegevuse sellisele muutumisele ning seadmete remondi ja tehnohoolduse olukorrale, mis enam ei allu kontrollile, ning hinnang olukorra kontrollimiseks rakendatavatele abinõudele. VI lisa ETTEVÕTTE PAIGUTUST KÄSITLEVATE OTSUSTE VASTUVÕTMINE VASTAVALT ARTIKLILE 7 Järgnevalt on loetletud artikli 7 kohaselt arvestatavad andmed. 1. Riskianalüüsi tulemused ja hinnangud, sealhulgas selle piirkonna füüsikaline iseloomustus, kuhu kavandatakse V lisas käsitletud ohtlikku tegevust. 2. Nõupidamiste tulemused ja üldsuse osavõtt tegevusest. 3. Hinnang ohu suurenemisele või vähenemisele, mida ohuriigi territooriumil toimuv ohtlik tegevus põhjustab ohustatud poole territooriumil. 4. Õnnetuse piiriülese toime ja muu keskkonnariski hinnang. 5. Hinnang uutele ohtlikele tegevusaladele, mis võivad olla ohu allikaks. 6. Uute ohtlike tegevuste lubamine või olemasolevate oluline muutmine asulatest ohutul kaugusel ning ohutusalade loomine ohtliku tegevuse piirkondades ja nende ümber; täpselt tuleb jälgida arengut, mille tagajärjel suureneb oht elanikkonnale või õnnetuse korral selle tagajärgede raskus. VII lisa ÕNNETUSVALMIDUSE ABINÕUD VASTAVALT ARTIKLILE 8 1. Ettevõttesisesed ja -välised õnnetuse lahendamise plaanid peavad olema kooskõlas, et tööstusõnnetuste korral tõhusalt tegutseda. 2. Õnnetuse lahendamise plaanis tuleb ette näha abinõud hädaolukorra lokaliseerimiseks ning õnnetuse piiriülese toime vältimiseks või vähendamiseks, elanike hoiatamiseks ja vajadusel nende evakueerimiseks ning muud kaitse- ja päästeabinõud. Kavas peab kirjeldama, kuidas korraldatakse meditsiiniline teenindamine. 3. Piiriülest toimet põhjustada võiva tööstusõnnetuse lahendamise plaan peab sisaldama tööstusettevõtte personali, hädaolukorras ohtu sattuda võivate isikute ning päästjate endi tarbeks vajalike üksikasjalike tehniliste ja korralduslike abinõude loetelu ning õnnetuse tõttu inimestele ja keskkonnale avalduva toime vältimiseks või vähendamiseks nii ettevõttes kui ka väljaspool ettevõtet rakendatavate abinõude loetelu. 4. Ettevõtte õnnetuse lahendamise plaanis võiksid olla järgmised andmed: a) ülesannete ja vastutuse jaotus; b) nende abinõude kirjeldus, mida tuleb rakendada tööstusõnnetuse või selle vältimatu ohu korral, et saada olukord või sündmus kontrolli alla, või üksikasjalik juhis, kust võib leida sellise kirjelduse; c) päästevahendite kirjeldus; d) korraldus ohustatud riigis õnnetusele reageerimise eest vastutava ametiasutuse õigeaegseks hoiatamiseks tööstusõnnetuse eest ning hoiatuses sisalduv teave ja selle hilisema täpsustamise viis; e) personali ettevalmistamine hädaolukorras tegutsemiseks. 5. Ettevõttevälises õnnetuse lahendamise plaanis võiksid olla järgmised andmed: a) ülesannete ja vastutuse jaotus ning selgitus, kuidas on plaan ettevõtte õnnetuse lahendamise plaaniga kooskõlastatud; b) päästetööd ja meditsiiniline teenindamine; c) ohualade kindlakstegemise meetodid; d) ohuala tööstusõnnetusest asjaomasele ametiisikule teatamise viis ja edasise sidepidamise kord; e) koordineerimiskava rahastamise allikad; f) üldsuse teavitamise abinõud; vajaduse korral abinõud selle teabe täiendamiseks ja korduvaks esitamiseks, mida antakse üldsusele artikli 9 kohaselt; g) õppuste ettevalmistamise korraldamise abinõud. 6. Õnnetuse lahendamise plaan võiks sisaldada meetmeid, mida võetakse ohtlike ainete ja nakatatud materjali töötlemiseks, kogumiseks, puhastamiseks, hoidmiseks, väljaveoks ning ohutuks kahjutustamiseks, samuti looduse taastamiseks. VIII lisa ÜLDSUSELE ARTIKLI 9 KOHASELT ANTAV TEAVE 1. Ettevõtte nimetus, ohtliku tegevuse koht ja asjakohast teavet andva isiku ametikoht. 2. Ohtliku tegevuse ja sellega kaasneva ohu lihtne ja selge kirjeldus. 3. Ohtlikus tegevuses kasutatavate ainete ja valmististe nimetused ning nende aineklasside nimetused; ainete ja valmististe põhiomadused või nende üldliigitus ohu astme järgi. 4. Keskkonnale avaldatava toime hindamise tulemusel saadud üldandmed, kui need on olemas ja usaldusväärsed. 5. Üldteave tööstusõnnetuse kohta, mis võib toimuda ohtliku tegevuse tõttu, õnnetuse võimalik toime elanikele ja keskkonnale. 6. Teave selle kohta, kuidas ohustatud elanikkonda tööstusõnnetuse korral hoiatatakse ja õnnetuse ajal teavitatakse. 7. Teave selle kohta, mida ohustatud elanikkond peab tööstusõnnetuse korral tegema ja kuidas käituma. 8. Teave selle kohta, kuidas tegutsetakse ohtliku tegevuse ajal, kuidas luuakse side päästeteenistusega ning mida tehakse õnnetuse raskuse vähendamiseks ja toime leevendamiseks. 9. Üldteave päästeteenistuste nende tegevusplaanide kohta, mida rakendatakse väljapoole ettevõtet ulatuvate õnnetuste ja piiriülese toimega tööstusõnnetuse korral õnnetuste tagajärgede likvideerimiseks. 10. Üldteave ohtliku tegevuse õigusliku reguleerimise kohta (sh tegevuslitsentside andmine). 11. Üksikasjalikud andmed lisateabeallikate kohta. IX lisa TÖÖSTUSÕNNETUSEST TEAVITAMINE VASTAVALT ARTIKLILE 10 1. Et vähendada tööstusõnnetuse piiriülest toimet, peavad asjaomased infosüsteemid võimaldama kodeeritud andmeid edastada kiiresti ja tõrgeteta. Nii õnnetuse eest hoiatamiseks kui ka õnnetuse ajal teabe edastamiseks on soovitatav kasutada ühist infosüsteemi. 2. Tööstusõnnetuste kohta edastatav teave sisaldab järgmisi andmeid: a) tööstusõnnetuse liik ja ulatus, õnnetuse eeldatavad tagajärjed ja õnnetuse ajal toimivad ohtlikud ained, kui need on teada; b) õnnetuse toimumise aeg ja täpne koht; c) muu teave, mida on vaja tööstusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks. 3. Tööstusõnnetuste kohta edastatavat teavet tuleb korrapäraselt täiendada, arvestades sündmuste arengut. Eriti tähtis on uuendada teavet õnnetuse piiriülese toime kohta. 4. Regulaarselt tuleb kontrollida ja katsetada tööstusõnnetustest teavitamise süsteemi ning korraldada personali väljaõpet. Vajaduse korral teevad konventsiooniosalised seda ühiselt. X lisa VASTASTIKUNE ABI VASTAVALT ARTIKLILE 12 1. Abi andmise korral kannab tegevuse üldjuhtimise, koordineerimise ja kontrollimise eest vastutust abipalve esitanud konventsiooniosaline. Abistamises osalejad tegutsevad abipalve esitaja seaduste kohaselt. Abipalve esitanud konventsiooniosalise asjaomased ametiasutused teevad koostööd asutustega, mille nimetab abi osutaja vastavalt artiklile 17, kes valvab abi osutaja personali ja seadmete järele. 2. Palve esitanud pool võimaldab abi nõuetekohaseks ja tõhusaks korraldamiseks kasutada oma rajatisi ja osutab selleks teenuseid ning korraldab abi osutaja personali, seadmete ja materjalide kaitse. 3. Kui asjaomased konventsiooniosalised ei ole kokku leppinud teisiti, antakse abi palve esitanud konventsiooniosalise kulul. Abi osutaja võib täielikult või osaliselt loobuda õigusest saada oma kulutuste eest hüvitist. 4. Palve esitanud konventsiooniosaline rakendab kõik abinõud, et tagada abi andja ja tema nimel tegutsevate isikute õigused ja immuniteet ning et osutada neile tööülesannete kiireks täitmiseks abi. Palve esitanud konventsiooniosaline ei ole kohustatud andma nimetatud õigusi ja immuniteeti oma kodanikele ega alaliselt tema territooriumil elavatele isikutele. 5. Palve esitanud konventsiooniosalise või abi andja taotluse korral rakendab kumbki konventsiooniosaline abinõusid oma territooriumil personali ning seadmete ja muu omandi läbiveo hõlbustamiseks, kui abiandja personali kohta on esitatud nõuetekohane teave. 6. Palve esitanud konventsiooniosaline lihtsustab personali sissesõitu ning abi andmisel kasutatavate seadmete ja muu omandi sissevedu oma riigi territooriumile, samuti seal viibimist ja sealt väljasõitu. 7. Kui abiandmisega vahetult seotud tegevuses on abi palunud konventsiooniosalise territooriumil hukkunud inimesi või kui nad on saanud vigastada, kui on kahjustatud omandit või kui see on läinud kaotsi või kui on kahjustatud keskkonda, ei esita abi palunud konventsiooniosaline abi andjale tema nimel tegutsevatele isikutele süüdistust, vaid vabastab nad materiaalsest vastutusest ja maksab neile hüvitist. Palve esitanud konventsiooniosaline vastutab selle pretensiooni lahendamise eest, mille esitab abiandvale poolele või tema nimel tegutsevatele isikutele kolmas riik. 8. Asjaomased konventsiooniosalised teevad abistamistegevuse tagajärjel tekkida võivate kohtuasjade ja pretensioonide lahendamisel tihedat koostööd. 9. Konventsiooniosaline võib teiselt konventsiooniosaliselt paluda abi õnnetuse tõttu kannatanud isikute ravimiseks või tema territooriumile ajutiseks ümberpaigutamiseks. 10. Palve esitanud konventsiooniosaline võib alati pärast sellekohaseid nõupidamisi ja teavitamist taotleda selle konventsiooni alusel saadava abi andmise lõpetamist. Pärast taotluse esitamist peavad asjaomased konventsiooniosalised üksteisega viivitamata nõu, et abi andmine nõuetekohaselt lõpetada. XI lisa ARTIKLI 15 KOHANE TEABEVAHETUS Selles lisas esitatud andmeid, mida peab sisaldama õnnetuse korral edastatav teave, võib arutada ka kahe- ja mitmepoolsetel koostöönõupidamistel. Andmed on järgmised: a) tööstusõnnetuste vältimisel, nendeks valmisoleku ja nende tagajärgede leevendamisel rakendatavad õigus- ja haldusabinõud, taktika, eesmärgid ja prioriteedid; teaduslik uurimistöö ja tehnilised meetmed ohtliku tegevuse ajal toimuvate tööstusõnnetuste ohu vähendamiseks ja õnnetuse piiriülese toime leevendamine; b) abinõud ja hädaolukorras tegutsemise plaanid; c) seire-, planeerimis-, uuringu- ja töökavad ning nende rakendamine ja kontroll selle üle; d) tööstusõnnetuste vältimise, nendeks valmisoleku tagamise ja nende tagajärgede likvideerimise abinõud; e) tööstusõnnetuste korral tegutsemise kogemused ning koostöö piiriülese toimega tööstusõnnetuste tagajärgede likvideerimisel; f) keskkonnakaitse edendamiseks ja ohutuse suurendamiseks ajakohase tehnoloogia rakendamine; g) hädaolukordadeks valmisolek ja tegutsemine hädaolukorras; h) seireks ja õnnetuse piiriülese toime hindamiseks kasutatavad ning muud ohu prognoosimise meetodid. XII lisa ARTIKLI 18 PUNKTI 4 KOHANE VASTASTIKUSE ABI ANDMINE 1. Teabe ning andmete kogumine ja levitamine Teabe kogumiseks ja levitamiseks on vaja: a) luua tööstusõnnetustest teavitamise süsteem ja kasutada seda; süsteem peab võimaldama anda kiiresti teavet tööstusõnnetustest ja ekspertidest, et kaasata neid abi andmisele; b) luua andmepank ja kasutada seda, et võtta vastu, töödelda ja levitada teavet tööstusõnnetuste ja nende toime kohta ning rakendatavate abinõude ja nende tõhususe kohta; c) koostada ohtlike ainete loetelu;loetelus peavad sisalduma ainete iseloomulikud tunnused ja teave selle kohta, kuidas tuleb nende ainetega ümber käia tööstusõnnetuse korral; d) seada sisse nende ekspertide register, kes võivad anda konsultatsioone ja muud abi tööstusõnnetuste vältimiseks, nendeks valmisoleku tagamiseks ja nende tagajärgede likvideerimiseks; e) pidada ohtliku tegevuse registrit; f) moodustada I lisa esimeses osas nietatud ohtlike ainete register. 2. Teadusuuringud, väljaõpe ja metoodika Nimetatud valdkondade kohta tuleb esitada järgmised andmed: a) tööstusõnnetustest saadud kogemuste alusel koostatud kirjeldused ning õnnetuste vältimise, nendeks valmisoleku tagamise ja nende tagajärgede likvideerimise kirjelduste väljatöötamine ja esitamine; b) spetsialistide väljaõpetamisel, rahvusvaheliste sümpoosionide korraldamisel ning teadusuuringute korraldamiseks tehtud töö. 3. Tehniline abi Tehnilise abi valdkonnas tuleb: a) tööstusõnnetuste vältimiseks, nendeks valmisoleku tagamiseks ja nende tagajärgede likvideerimiseks korraldada koostöönõupidamisi; b) konventsiooniosalise taotluse alusel kontrollida tema ohtlikku tegevust ning aidata tal moodustada riiklik inspektsioon selle konventsiooni nõuete kohaselt. 4. Õnnetuse korral abi andmine Konventsiooniosalise taotluse korral abi andmine, inter alia, ekspertide saatmisega õnnetuskohale nõustamiseks ja õnnetuse tagajärgede likvideerimisel muu abi osutamiseks. XIII lisa VAHEKOHTU MENETLUS 1. Hageja teavitab sekretariaati sellest, et pooled on jõudnud kokkuleppele anda vaidlus vahekohtusse vastavalt konventsiooni artikli 21 lõikele 2. Teates märgitakse arutatava asja sisu ja nimetatakse konventsiooni artiklid, mille tõlgendamise või kohaldamise üle on vaidlus tekkinud. Sekretariaat edastab teabe kõigile konventsiooniosalistele. 2. Vahekohus koosneb kolmest liikmest. Hageja ja kostja nimetavad kumbki ühe vahekohtuniku. Kaks vahekohtunikku nimetavad kokkuleppel kolmanda, kes on vahekohtu esimees. Esimees ei tohi olla ühegi vaidlusosalise kodanik, tal ei tohi olla alalist elukohta ühegi vaidlusosalise territooriumil, ta ei tohi olla ühegi vaidlusosalise teenistuses ega olla arutatava asjaga muul moel seotud. 3. Kui kohtu esimeest ei ole teise vahekohtuniku nimetamisest alates kahe kuu jooksul nimetatud, teeb seda hageja või kostja taotluse alusel Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretär järgmise kahe kuu jooksul. 4. Kui üks pooltest palve saamisest alates kahe kuu jooksul vahekohtunikku ei nimeta, on teisel poolel õigus teavitada sellest Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretäri, kes nimetab vahekohtu esimehe järgmise kahe kuu jooksul ükskõik kumma poole taotluse alusel. Pärast enda nimetamist palub vahekohtu esimees poolt, kes ei ole veel vahekohtunikku nimetanud, teha seda kahe kuu jooksul. Kui pool ei tee seda nimetatud aja vältel, teavitab esimees sellest Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretäri, kes nimetab vahekohtuniku teate saamisest alates kahe kuu jooksul. 5. Vahekohus teeb oma otsuse kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja selle konventsiooniga. 6. Selle lisa sätete kohaselt nimetatud vahekohus töötab välja oma menetluskorra. 7. Vahekohtu otsused nii menetluse korra kui ka sisu kohta võetakse vastu liikmete häälteenamusega. 8. Kohus võib faktide tuvastamiseks rakendada kõiki abinõusid. 9. Vaidluse pooled abistavad kohut tema töös, kasutades kõiki nende käsutada olevaid vahendeid, et: a) anda kohtule asjakohased dokumendid ja andmed ning luua talle asja arutamiseks soodsad olud; b) võimaldada kohtul vajaduse korral kutsuda välja tunnistajaid või eksperte ning saada neilt tunnistusi. 10. Vaidluse pooled ja vahekohtu liikmed järgivad vahekohtu menetluses konfidentsiaalselt saadud teabe saladuse nõuet. 11. Vahekohus võib ühe poole taotluse korral soovitada rakendada ajutisi kaitseabinõusid. 12. Kui üks pooltest ei ilmu vahekohtusse või ei suuda kaitsta oma taotlust, võib teine pool paluda kohut jätkata arutamist ning teha otsus. Ühe poole puudumine kohtust või tema suutmatus oma seisukohta kaitsta ei takista asja arutamist. 13. Vahekohus võib hagi ära kuulata ja alustada vaidluse olemusest tuleneva vastuhagi ja teha selle kohta oma otsuse. 14. Kohtu liikmetele nende teenuste eest tasumise kulu ja muud kohtukulud kannavad pooled võrdselt, kui vahekohus ei otsusta teisiti. Kohus registreerib kõik oma kulud ja esitab pooltele lõpliku kuluaruande. 15. Konventsiooniosalisel, kellel on õiguslik huvi vaidluse objekti vastu ja keda võib mõjutada selles küsimuses tehtav otsus, on kohtu nõusolekul õigus arutamises osaleda. 16. Vahekohus teeb oma otsuse moodustamisest alates viie kuu jooksul, kui ta ei pea vajalikuks tähtaega pikendada. Tähtaega võib pikendada kuni viie kuu võrra. 17. Vahekohtu otsust peab põhjendama. Vahekohtu otsus on lõplik ja kohustuslik täita kõigile vaidluse pooltele. Vahekohus saadab oma otsuse pooltele ja sekretariaadile. Sekretariaat edastab teabe kõigile konventsiooniosalistele. 18. Kohtuotsuse tõlgendamise või täitmise vaidluse võib konventsiooniosaline anda otsuse teinud vahekohtusse. Kui see ei ole võimalik, siis antakse vaidlus lahendada teise kohtusse, mis moodustatakse sel eesmärgil samal viisil kui esimenegi. CONVENTION ON THE TRANSBOUNDARY EFFECTS OF INDUSTRIAL ACCIDENTS Done at Helsinki, on 17 March 1992 PREAMBLE The Parties to this Convention, Mindful of the special importance, in the interest of present and future generations, of protecting human beings and the environment against the effects of industrial accidents, Recognizing the importance and urgency of preventing serious adverse effects of industrial accidents on human beings and the environment, and of promoting all measures that stimulate the rational, economic and efficient use of preventive, preparedness and response measures to enable environmentally sound and sustainable economic development, Taking into account the fact that the effects of industrial accidents may make themselves felt across borders, and require cooperation among States, Affirming the need to promote active international cooperation among the States concerned before, during and after an accident, to enhance appropriate policies and to reinforce and coordinate action at all appropriate levels for promoting the prevention of, preparedness for and response to the transboundary effects of industrial accidents, Noting the importance and usefulness of bilateral and multilateral arrangements for the prevention of, preparedness for and response to the effects of industrial accidents, Conscious of the role played in this respect by the United Nations Economic Commission for Europe (ECE) and recalling, inter alia, the ECE Code of Conduct on Accidental Pollution of Transboundary Inland Waters and the Convention on Environmental Impact Assessment in a Transboundary Context, Having regard to the relevant provisions of the Final Act of the Conference on Security and Cooperation in Europe (CSCE), the Concluding Document of the Vienna Meeting of Representatives of the Participating States of the CSCE, and the outcome of the Sofia Meeting on the Protection of the Environment of the CSCE, as well as to pertinent activities and mechanisms in the United Nations Environment Programme (UNEP), in particular the APELL programme, in the International Labour Organisation (ILO), in particular the Code of Practice on the Prevention of Major Industrial Accidents, and in other relevant international organizations, Considering the pertinent provisions of the Declaration of the United Nations Conference on the Human Environment, and in particular principle 21, according to which States have, in accordance with the Charter of the United Nations and the principles of international law, the sovereign right to exploit their own resources pursuant to their own environmental policies, and the responsibility to ensure that activities within their jurisdiction or control do not cause damage to the environment of other States or of areas beyond the limits of national jurisdiction, Taking account of the polluter-pays principle as a general principle of international environmental law, Underlining the principles of international law and custom, in particular the principles of good-neighbourliness, reciprocity, non-discrimination and good faith, Have agreed as follows: Article 1. Definitions For the purposes of this Convention, (a) “Industrial accident” means an event resulting from an uncontrolled development in the course of any activity involving hazardous substances either: (i) In an installation, for example during manufacture, use, storage, handling, or disposal; or (ii) During transportation in so far as it is covered by paragraph 2(d) of Article 2; (b) “Hazardous activity” means any activity in which one or more hazardous substances are present or may he present in quantities at or in excess of the threshold quantities listed in Annex I hereto, which is capable of causing transboundary effects; (c) “Effects” means any direct or indirect, immediate or delayed adverse consequences caused by an industrial accident on, inter alia: (i) Human beings, flora and fauna; (ii) Soil, water, air and landscape; (iii) The interaction the factors in (i) and (ii); (iv) Material assets and cultural heritage, including historical monuments; (d) “Transboundary effects” means serious effects within the jurisdiction of a Party as a result of an industrial accident occurring within the jurisdiction of another Party; (e) “Operator” means any natural or legal person, including public authorities, in charge of an activity, e.g. supervising, planning to carry out or carrying out an activity; (f) “Party” means, unless the text otherwise indicates, a Contracting Party to this Convention; (f) “Party of origin” means any Party or Parties under whose jurisdiction an industrial accident occurs or is capable of occurring; (g) “Affected Party” means any Party or Parties affected or capable of being affected by transboundary effects of an industrial accident; (h) “Parties concerned” means any Party of origin and any affected Party; (i) “The public” means one or more natural or legal persons. Article 2. Scope 1. This Convention shall apply to the prevention of, preparedness for and response to industrial accidents capable of causing transboundary effects, including the effects of such accidents caused by natural disasters, and to international cooperation concerning mutual assistance, research and development, exchange of information and exchange of technology in the area of prevention of, preparedness for and response to industrial accidents. 2. This Convention shall not apply to: (a) Nuclear accidents or radiological emergencies; (b) Accidents at military installations; (c) Dam failures, with the exception of the effects of industrial accidents caused by such failures; (d) Land-based transport accidents with the exception of: (i) Emergency response to such accidents; (ii) Transportation on the site of the hazardous activity; (e) Accidental release of genetically modified organisms; (f) Accidents caused by activities in the marine environment, including seabed exploration or exploitation; (g) Spills of oil or other harmful substances at sea. Article 3. General provisions 1. The Parties shall, taking into account efforts already made at national and international levels, take appropriate measures and cooperate within the framework of this Convention, to protect human beings and the environment against industrial accidents by preventing such accidents as far as possible, by reducing their frequency and severity and by mitigating their effects. To this end, preventive, preparedness and response measures, including restoration measures, shall be applied. 2. The Parties shall, by means of exchange of information, consultation and other cooperative measures and without undue delay, develop and implement policies and strategies for reducing the risks of industrial accidents and improving preventive, preparedness and response measures, including restoration measures, taking into account, in order to avoid unnecessary duplication, efforts already made at national and international levels. 3. The Parties shall ensure that the operator is obliged to take all measures necessary for the safe performance of the hazardous activity and for the prevention of industrial accidents. 4. To implement the provisions of this Convention the Parties shall take appropriate legislative, regulatory, administrative and financial measures for the prevention of, preparedness for and response to industrial accidents. 5. The provisions of this Convention shall not prejudice any obligations of the Parties under international law with regard to industrial accidents and hazardous activities. Article 4. Identification, consultation and advice 1. For the purpose of undertaking preventive measures and setting up preparedness measures, the Party of origin shall take measures, as appropriate, to identify hazardous activities within its jurisdiction and to ensure that affected Parties are notified of any such proposed or existing activity. 2. Parties concerned shall, at the initiative of any such Party, enter into discussions on the identification of those hazardous activities that are, reasonably, capable of causing transboundary effects. If the Parties concerned do not agree on whether an activity is such a hazardous activity, any such Party may, unless the Parties concerned agree on another method of resolving the question, submit that question to an inquiry commission in accordance with the provisions of Annex II hereto for advice. 3. The Parties shall, with respect to proposed or existing hazardous activities, apply the procedures set out in Annex III hereto. 4. When a hazardous activity is subject to an environmental impact assessment in accordance with the Convention on Environmental Impact Assessment in a Transboundary Context and that assessment includes an evaluation of the transboundary effects of industrial accidents from the hazardous activity which is performed in conformity with the terms of this Convention, the final decision taken for the purposes of the Convention on Environmental Impact Assessment in a Transboundary Context shall fulfil the relevant requirements of this Convention. Article 5. Voluntary extension Parties concerned should, at the initiative of any of them, enter into discussions on whether to treat an activity not covered by Annex I as a hazardous activity. Upon mutual agreement, they may use an advisory mechanism of their choice, or an inquiry commission in accordance with Annex II, to advise them. Where the Parties concerned so agree, this Convention, or any part thereof, shall apply to the activity in question as if it were a hazardous activity. Article 6. Prevention 1. The Parties shall take appropriate measures for the prevention of industrial accidents, including measures to induce action by operators to reduce the risk of industrial accidents. Such measures may include, but are not limited to those referred to in Annex IV hereto. 2. With regard to any hazardous activity, the Party of origin shall require the operator to demonstrate the safe performance of the hazardous activity by the provision of information such as basic details of the process, including but not limited to, analysis and evaluation as detailed in Annex V hereto. Article 7. Decision-making on siting Within the framework of its legal system, the Party of origin Shall, with the objective of minimizing the risk to the population and the environment of all affected Parties, seek the establishment of policies on the siting of new hazardous activities and on significant modifications to existing hazardous activities. Within the framework of their legal systems, the affected Parties shall seek the establishment of policies on significant developments in areas which could be affected by transboundary effects of an industrial accident arising out of a hazardous activity so as to minimize the risks involved. In elaborating and establishing these policies, the Parties should consider the matters set out in Annex V, paragraph 2, subparagraphs (1) to (8), and Annex VI hereto. Article 8. Emergency preparedness 1. The Parties shall take appropriate measures to establish and maintain adequate emergency preparedness to respond to industrial accidents. The Parties shall ensure that preparedness measures are taken to mitigate transboundary effects of such accidents, on-site duties being undertaken by operators. These measures may include, but are not limited to those referred to in Annex VII hereto. In particular, the Parties concerned shall inform each other of their contingency plans. 2. The Party of origin shall ensure for hazardous activities the preparation and implementation of on-site contingency plans, including suitable measures for response and other measures to prevent and minimize transboundary effects. The Party of origin shall provide to the other Parties concerned the elements it has for the elaboration of contingency plans. 3. Each Party shall ensure for hazardous activities the preparation and implementation of off-site contingency plans covering measures to be taken within its territory to prevent and minimize transboundary effects. In preparing these plans, account shall be taken of the conclusions of analysis and evaluation, in particular the matters set out in Annex V, paragraph 2, subparagraphs (1) to (5). Parties concerned shall endeavour to make such plans compatible. Where appropriate, joint off-site contingency plans shall be drawn up in order to facilitate the adoption of adequate response measures. 4. Contingency plans should be reviewed regularly, or when circumstances so require, taking into account the experience gained in dealing with actual emergencies. Article 9. Information to, and participation of the public 1. The Parties shall ensure that adequate information is given to the public in the areas capable of being affected by an industrial accident arising out of a hazardous activity. This information Shad be transmitted through such channels as the Parties deem appropriate, shall include the elements contained in Annex VIII hereto and should take into account matters set out in Annex V, paragraph 2, subparagraphs (1) to (4) and (9). 2. The Party of origin shall, in accordance with the provisions of this Convention and whenever possible and appropriate, give the public in the areas capable of being affected an opportunity to participate in relevant procedures with the aim of making known its views and concerns on prevention and preparedness measures, and shall ensure that the opportunity given to the public of the affected Party is equivalent to that given to the public of the Party of origin. 3. The Parties shall, in accordance with their legal systems and, if desired, on a reciprocal basis provide natural or legal persons who are being or are capable of being adversely affected by the transboundary effects of an industrial accident in the territory of a Party, with access to, and treatment in the relevant administrative and judicial proceedings, including the possibilities of starting a legal action and appealing a decision affecting their rights, equivalent to those available to persons within their own jurisdiction. Article 10. Industrial accident notification systems 1. The Parties shall, with the aim of obtaining and transmitting industrial accident notifications containing information needed to counteract transboundary effects, provide for the establishment and operation of compatible and efficient industrial accident notification systems at appropriate levels. 2. In the event of an industrial accident, or imminent threat thereof, which causes or is capable of causing transboundary effects, the Party of origin shall ensure that affected Parties are, without delay, notified at appropriate levels through the industrial accident notification systems. Such notification shall include the elements contained in Annex IX hereto. 3. The Parties concerned shall ensure that, in the event of an industrial accident or imminent threat thereof, the contingency plans prepared in accordance with Article 8 are activated as soon as possible and to the extent appropriate to the circumstances. Article 11. Response 1. The Parties shall ensure that, in the event of an industrial accident, or imminent threat thereof, adequate response measures are taken, as soon as possible and using the most efficient practices, to contain and minimize effects. 2. In the event of an industrial accident, or imminent threat thereof, which causes or is capable of causing transboundary effects, the Parties concerned shall ensure that the effects are assessed – where appropriate, jointly for the purpose of taking adequate response measures. The Parties concerned shall endeavour to coordinate their response measures. Article 12. Mutual assistance 1. If a Party needs assistance in the event of an industrial accident, it may ask for assistance from other Parties, indicating the scope and type of assistance required. A Party to whom a request for assistance is directed shall promptly decide and inform the requesting Party whether it is in a position to render the assistance required and indicate the scope and terms of the assistance that might be rendered. 2. The Parties concerned shall cooperate to facilitate the prompt provision of assistance agreed to under paragraph I of this Article, including, where appropriate, action to minimize the consequences and effects of the industrial accident, and to provide general assistance. Where Parties do not have bilateral or multilateral agreements which cover their arrangements for providing mutual assistance, the assistance shall be rendered in accordance with Annex X hereto, unless the Parties agree otherwise. Article 13. Responsibility and liability The Parties shall support appropriate international efforts to elaborate rules, criteria and procedures in the field of responsibility and liability. Article 14. Research and development The Parties shall, as appropriate, initiate and cooperate in the conduct of research into, and in the development of methods and technologies for the prevention of, preparedness for and response to industrial accidents For these purposes, the Parties shall encourage and actively promote scientific and technological cooperation, including research into less hazardous processes aimed at limiting accident hazards and preventing and limiting the consequences of industrial accidents. Article 15. Exchange of information The Parties shall, at the multilateral or bilateral level exchange reasonably obtainable information, including the elements contained in Annex XI hereto. Article 16. Exchange of technology 1. The Parties shall, consistent with their laws, regulations and practices, facilitate the exchange of technology for the prevention of, preparedness for and response to the effects of industrial accidents, particularly through the promotion of: (a) Exchange of available technology on various financial bases; (b) Direct industrial contacts and cooperation; (c) Exchange of information and experience; (d) Provision of technical assistance. 2. In promoting the activities specified in paragraph 1, subparagraphs (a) to (d) of this Article, the Parties shall create favourable conditions by facilitating contacts and cooperation among appropriate organizations and individuals in both the private and the public sectors that are capable of providing technology, design and engineering services, equipment or finance. Article 17. Competent authorities and points of contact 1. Each Party shall designate or establish one or more competent authorities for the purposes of this Convention. 2. Without prejudice to other arrangements at the bilateral or multilateral level, each Party shall designate or establish one point of contact for the purpose of industrial accident notifications pursuant to Article 10, and one point of contact for the purpose of mutual assistance pursuant to Article 12. These points of contact should preferably be the same. 3. Each Party shall, within three months of the date of entry into force of this Convention for that Party, inform the other Parties, through the secretariat referred to in Article 20, which body or bodies it has designated as its point(s) of contact and as its competent authority or authorities. 4. Each Party shall, within one month of the date of decision, inform the other Parties, through the secretariat, of any changes regarding the designation(s) it has made under paragraph 3 of this Article. 5. Each Party shall keep its point of contact and industrial accident notification systems pursuant to Article l0 operational at all times. 6. Each Party shall keep its point of contact and the authorities responsible for making and receiving requests for, and accepting offers of assistance pursuant to Article 12 operational at all times. Article 18. Conference of the Parties 1. The representatives of the Parties shall constitute the Conference of the Parties of this Convention and hold their meetings on a regular basis. The first meeting of the Conference of the Parties shall be convened not later than one year after the date of the entry into force of this Convention. Thereafter, a meeting of the Conference of the Parties shall be held at least once a year or at the written request of any Party, provided that, within six months of the request being communicated to them by the secretariat, it is supported by at least one third of the Parties. 2. The Conference of the Parties shall: (a) Review the implementation of this Convention; (b) Carry out advisory functions aimed at strengthening the ability of Parties to prevents prepare for and respond to the transboundary effects of industrial accidents, and at facilitating the provision of technical assistance and advice at the request of Parties faced with industrial accidents; (c) Establish, as appropriate, working groups and other appropriate mechanisms to consider matters related to the implementation and development of this Convention and, to this end, to prepare appropriate studies and other documentation and submit recommendations for consideration by the Conference of the Parties; (d) Fulfil such other functions as may be appropriate under the provisions of this Convention; (e) At its first meeting, consider and, by consensus, adopt rules of procedure for its meetings. 3. The Conference of the Parties, in discharging its functions, shall, when it deems appropriate, also cooperate with other relevant international organizations. 4. The Conference of the Parties shall, at its first meeting, establish a programme of work, in particular with regard to the items contained in Annex XII hereto. The Conference of the Parties shall also decide on the method of work, including the use of national centres and cooperation with relevant international organizations and the establishment of a system with a view to facilitating the implementation of this Convention, in particular for mutual assistance in the event of an industrial accident, and building upon pertinent existing activities within relevant international organizations. As part of the programme of work, the Conference of the Parties shall review existing national, regional and international centres, and other bodies and programmes aimed at coordinating information and efforts in the prevention of, preparedness for and response to industrial accidents, with a view to determining what additional international institutions or centres may be needed to carry out the tasks listed in Annex XII. 5. The Conference of the Parties shall, at its first meeting, commence consideration of procedures to create more favourable conditions for the exchange Of technology for the prevention of, preparedness for and response to the effects of industrial accidents. 6. The Conference of the Parties shall adopt guidelines and criteria to facilitate the identification of hazardous activities for the purposes of this Convention. Article 19. Right to vote 1. Except as provided for in paragraph 2 of this Article, each Party to this Convention shall have one vote. 2. Regional economic integration organizations as defined in Article 27 shall, in matters within their competence, exercise their right to vote with a number of votes equal to the number of their member States which are Parties to this Convention. Such organizations shall not exercise their right to vote if their member States exercise theirs, and vice versa. Article 20. Secretariat The Executive Secretary of the Economic Commission for Europe shall carry out the following secretariat functions: (a) Convene and prepare meetings of the Parties; (b) Transmit to the Parties reports and other information received in accordance with the provisions of this Convention; (c) Such other functions as may be determined by the Parties. Article 21. Settlement of disputes 1. If a dispute arises between two or more Parties about the interpretation or application of this Convention, they shall seek a solution by negotiation or by any other method of dispute settlement acceptable to the parties to the dispute. 2. When signing, ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention, or at any time thereafter, a Party may declare in writing to the Depositary that, for a dispute not resolved in accordance with paragraph 1 of this Article, it accepts one or both of the following means of dispute settlement as compulsory in relation to any Party accepting the same obligation: (a) Submission of the dispute to the International Court of Justice; (b) Arbitration in accordance with the procedure set out in Annex XIII hereto. 3. If the parties to the dispute have accepted both means of dispute settlement referred to in paragraph 2 of this Article, the dispute may be submitted only to the International Court of Justice, unless the parties to the dispute agree otherwise. Article 22. Limitations on the supply of information 1. The provisions of this Convention shall not affect the rights or the obligations of Parties in accordance with their national laws, regulations, administrative provisions or accepted legal practices and applicable international regulations to protect information related to personal data, industrial and commercial secrecy, including intellectual property, or national security. 2. If a Party nevertheless decides to supply such protected information to another Party, the Party receiving such protected information shall respect the confidentiality of the information received and the conditions under which it is supplied, and shall only use that information for the purposes for which it was supplied. Article 23. Implementation The Parties shall report periodically on the implementation of this Convention. Article 24. Bilateral and multilateral agreements 1. The Parties may, in order to implement their obligations under this Convention, continue existing or enter into new bilateral or multilateral agreements or other arrangements. 2. The provisions of this Convention shall not affect the right of Parties to take, by bilateral or multilateral agreement where appropriate, more stringent measures than those required by this Convention. Article 25. Status of Annexes The Annexes to this Convention form an integral part of the Convention. Article 26. Amendments to the Convention 1. Any Party may propose amendments to this Convention. 2. The text of any proposed amendment to this Convention shall be submitted in writing to the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe, who shall circulate it to all Parties. The Conference of the Parties shall discuss proposed amendments at its next annual meeting, provided that such proposals have been circulated to the Parties by the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe at least ninety days in advance. 3. For amendments to this Convention – other than those to Annex I, for which the procedure is described in paragraph 4 of this Article: (a) Amendments shall be adopted by consensus of the Parties present at the meeting and shall be submitted by the Depositary to all Parties for ratification, acceptance or approval; (b) Instruments of ratification, acceptance or approval of amendments shall be deposited with the Depositary. Amendments adopted in accordance with this Article shall enter into force for Parties that have accepted them on the ninetieth day following the day of receipt by the Depositary of the sixteenth instrument of ratification, acceptance or approval; (c) Thereafter, amendments shall enter into force for any other Party on the ninetieth day after that Party deposits its instruments of ratification, acceptance or approval of the amendments. 4. For amendments to Annex I: (a) The Parties shall make every effort to reach agreement by consensus. If all efforts at consensus have been exhausted and no agreement reached, the amendments shall, as a last resort, be adopted by a nine-tenths majority vote of the Parties present and voting at the meeting. If adopted by the Conference of the Parties, the amendments shall be communicated to the Parties and recommended for approval; (b) On the expiry of twelve months from the date of their communication by the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe, the amendments to Annex I shall become effective for those Parties to this Convention which have not submitted a notification in accordance with the provisions of paragraph 4(c) of this Article, provided that at least sixteen Parties have not submitted such a notification; (c) Any Party that is unable to approve an amendment to Annex I of this Convention shall so notify the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe in writing within twelve months from the date of the communication of the adoption. The Executive Secretary shall without delay notify all Parties of any such notification received. A Party may at any time substitute an acceptance for its previous notification and the amendment to Annex I shall thereupon enter into force for that Party; (d) For the purpose of this paragraph “Parties present and voting” means Parties present and casting an affirmative or negative vote. Article 27. Signature This Convention shall be open for signature at Helsinki from 17 to 18 March 1992 inclusive, and thereafter at United Nations Headquarters in New York until 18 September 1992, by States members of the Economic Commission for Europe, as well as States having consultative status with the Economic Commission for Europe pursuant to paragraph 8 of Economic and Social Council resolution 36(IV) of 28 March 1947, and by regional economic integration organizations constituted by sovereign States members of the Economic Commission for Europe to which their member States have transferred competence in respect of matters governed by this Convention, including the competence to enter into treaties in respect of these matters. Article 28. Depositary The Secretary-General of the United Nations shall act as the Depositary of this Convention. Article 29. Ratification, acceptance, approval and accession 1. This Convention shall be subject to ratification acceptance or approval by the signatory States and regional economic integration organizations referred to in Article 27. 2. This Convention shall be open for accession by the States and organizations referred to in Article 27. 3. Any organization referred to in Article 27 which becomes Party to this Convention without any of its member States being a Party shall be bound by all the obligations under this Convention. In the case of such organisations, one or more of whose member States is a Party to this Convention, the organization and its member States shall decide on their respective responsibilities for the performance of their obligations under this Convention. In such cases, the organization and the member States shall not be entitled to exercise rights under this Convention concurrently. 4. In their instruments of ratification, acceptance, approval or accession, the regional economic integration organisations referred to in Article 27 shall declare the extent of their competence with respect to the matters governed by this Convention. These organizations shall also inform the Depositary of any substantial modification to the extent of their competence. Article 30. Entry into force 1. This Convention shall enter into force on the ninetieth day after the date of deposit of the sixteenth instrument of ratification, acceptance, approval or accession. 2. For the purposes of paragraph 1 of this Article, any instrument deposited by an organization referred to in Article 27 shall not be counted as additional to those deposited by States members of such an organization. 3. For each State or organization referred to in Article 27 which ratifies, accepts or approves this Convention or accedes thereto after the deposit of the sixteenth instrument of ratification, acceptance, approval or accession, this Convention shall enter into force on the ninetieth day after the date of deposit by such State or organization of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession. Article 31. Withdrawal 1. At any time after three years from the date on which this Convention has come into force with respect to a Party, that Party may withdraw from this Convention by giving written notification to the Depositary. Any such withdrawal shall take effect on the ninetieth day after the date of the receipt of the notification by the Depositary. 2. Any such withdrawal shall not affect the application of Article 4 to an activity in respect of which a notification has been made pursuant to Article 4, paragraph 1, or a request for discussions has been made pursuant to Article 4, paragraph 2. Article 32. Authentic texts The original of this Convention, of which the English French and Russian texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Convention. Done at Helsinki, this seventeenth day of March one thousand nine hundred and ninety-two. Annex I HAZARDOUS SUBSTANCES FOR THE PURPOSES OF DEFINING HAZARDOUS ACTIVITIES The quantities set out below relate to each activity or group of activities. Where a range of quantities is given in Part I, the threshold quantities are the maximum quantities given in each range. Five years after the entry into force of this Convention, the lowest quantity given in each range shall become the threshold quantity, unless amended. Where a substance or preparation named in Part II also falls within a category in Part I, the threshold quantity set out in Part II shall be used. For the identification of hazardous activities, Parties shall take into consideration the foreseeable possibility of aggravation of the hazards involved and the quantities of the hazardous substances and their proximity, whether under the charge of one or more operators. Part I CATEGORIES OF SUBSTANCES AND PREPARATIONS NOT SPECIFICALLY NAMED IN PART II Category Threshold Quantity (Tonnes) 1. Flammable gases1(a) including LPG 200 2. Highly flammable liquids1(b) 50,000 3. Very toxic1(c) 20 4. Toxic1(d) 500–200 5. Oxidizing1(e) 500–200 6. Explosive1(f) 200–50 7. Flammable liquids1(g) (handled under special conditions of pressure and temperature) 200 8. Dangerous for the environment1(h) 200 Part II NAMED SUBSTANCES Substance Threshold Quantity (Tonnes) 1. Ammonia 500 2. a Ammonium nitrate2 2,500 2. b Ammoniumnitrate in the form of fertilizers3 10,000 3. Acrylonitrile 200 4. Chlorine 25 5. Ethylene oxide 50 6. Hydrogen cyanide 20 7 Hydrogen fluoride 50 8. Hydrogen sulphide 50 9. Sulphur dioxide 250 10. Sulphur trioxide 75 11. Lead alkyls 50 12. Phosgene 0.75 13. Methyl isocyanate 0.15 Notes. 1. Indicative criteria. In the absence of other appropriate criteria, Parties may use the following criteria when classifying substances or preparations for the purposes of Part I of this Annex. (a) Flammable gases: substances which in the gaseous state at normal pressure and mixed with air become flammable and the boiling point of which at normal pressure is 20 oC or below. (b) Highly flammable liquids: substances which have a flash point lower than 21 oC and the boiling point of which at normal pressure is above 20 oC. (c) Very toxic: substances with properties corresponding to those in table 1 or table 2 below, and which, owing to their physical and chemical properties, are capable of creating industrial accident hazards. Table 1 LD50 (oral)(1) mg/kg body weight LD50 (dermal)(2) mg/kg body weight LD50 (3) mg/l (inhalation) LD50 ≤ 25 LD50 ≤ 50 LD50 ≤ 50 (1) LD50 oral in rats. (2) LD50 dermal in rats or rabbits. (3) LD50 by inhalation (four hours) in rats. Table 2 Discriminating dose mg/kg body weightToxic: substances with properties corresponding to those in table 3 or 4 and having physical and chemical properties capable of creating industrial accident hazards. Table 3 LD50 (oral)(1) mg/kg body weight LD50 (dermal)(2) mg/kg body weight LD50 (3) mg/l (inhalation) 25 50 ≤ 200 50 50 ≤ 400 0.5 50 ≤ 2 (1) LD50 oral in rats. (2) LD50 dermal in rats or rabbits. (3) LD50 by inhalation (four hours) in rats. Table 4 Discriminating dose mg/kg body weight = 5 where the acute oral toxicity in animals of the substance has been determined using the fixed-dose procedure. (e) Oxidizing: substances which give rise to highly exothermic reaction when in contact with other substances, particularly flammable substances. (f) Explosive: substances which may explode under the effect of flame or which are more sensitive to shocks or friction than dinitrobenzene. (g) Flammable liquids: substances which have a flash point lower than 55 °C and which remain liquid under pressure, where particular processing conditions, such as high pressure and high temperature, may create industrial accident hazards. (h) Dangerous for the environment: substances showing the values for acute toxicity to the aquatic environment corresponding to table 5. Table 5 LC50 (1) mg/l EC50 (2) mg/l IC50 (3) mg/l LC50 ≤ 10 EC50 ≤ 10 IC50 ≤ 10 (1) LC50 fish (96 hours). (2) EC50 daphnia (48 hours). (3) IC50 algae (72 hours). where the substance is not readily degradable, or the log Pow > 3.0 (unless the experimentally determined BCF 28% by weight, and to aqueous solutions of ammonium nitrate where the concentration of ammonium nitrate is > 90% by weight. 3. This applies to straight ammonium nitrate fertilizers and to compound fertilizers where the nitrogen content derived from the ammonium nitrate is > 28% by weight (a compound fertilizer contains ammonium nitrate together with phosphate and/or potash). 4. Mixtures and preparations containing such substances shall be treated in the same way as the pure substance unless they no longer exhibit equivalent properties and are not capable of producing transboundary effects. Annex II INQUIRY COMMISSION PROCEDURE PURSUANT TO ARTICLES 4 AND 5 1. The requesting Party or Parties shall notify the secretariat that it or they is (are) submitting question(s) to an inquiry commission established in accordance with the provisions of this Annex. The notification shall state the subject-matter of the inquiry. The secretariat shall immediately inform all Parties to the Convention of this submission. 2. The inquiry commission shall consist of three members. Both the requesting party and the other party to the inquiry procedure shall appoint a scientific or technical expert and the two experts so appointed shall designate by common agreement a third expert, who shall be the president of the inquiry commission. The latter shall not be a national of one of the parties to the inquiry procedure, nor have his or her usual place of residence in the territory of one of these parties, nor be employed by any of them, nor have dealt with the case in any other capacity. 3. If the president of the inquiry commission has not been designated within two months of the appointment of the second expert, the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe shall, at the request of either party, designate the president within a further two-month period. 4. If one of the parties to the inquiry procedure does not appoint an expert within one month of its receipt of the notification by the secretariat, the other party may inform the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe, who shall designate the president of the inquiry commission within a further two-month period. Upon designation, the president of the inquiry commission shall request the party which has not appointed an expert to do so within one month. If it fails to do so within that period, the president shall inform the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe who shall make this appointment within a further two-month period. 5. The inquiry commission shall adopt its own rules of procedure. 6. The inquiry commission may take all appropriate measures in order to carry out its functions. 7. The parties to the inquiry procedure shall facilitate the work of the inquiry commission and in particular shall, using all means at their disposal: (a) Provide the inquiry commission with all relevant documents, facilities and information; (b) Enable the inquiry commission, where necessary to call witnesses or experts and receive their evidence. 8. The parties and the experts shall protect the confidentiality of any information they receive in confidence during the work of the inquiry commission. 9. If one of the parties to the inquiry procedure does not appear before the inquiry commission or fails to present its case, the other party may request the inquiry commission to continue the proceedings and to complete its work. Absence of a party or failure of a party to present its case shall not constitute a bar to the continuation and completion of the work of the inquiry commission. 10. Unless the inquiry commission determines otherwise because of the particular circumstances of the matter, the expenses of the inquiry commission, including the remuneration of its members, shall be borne equally by the parties to the inquiry procedure. The inquiry commission shall keep a record of all its expenses and shall furnish a final statement thereof to the parties. 11. Any Party which has an interest of a factual nature in the subject-matter of the inquiry procedure and which may be affected by an opinion in the matter may intervene in the proceedings with the consent of the inquiry commission. 12. The decisions of the inquiry commission on matters of the procedure shall be taken by majority vote of its members. The final opinion of the inquiry commission shall reflect the view of the majority of its members and shall include any dissenting view. 13. The inquiry commission shall present its final opinion within two months of the date on which it was established, unless it finds it necessary to extend this time-limit for a period which should not exceed two months. 14. The final opinion of the inquiry commission shall be based on accepted scientific principles. The final opinion shall be transmitted by the inquiry commission to the parties to the inquiry procedure and to the secretariat. Annex III PROCEDURES PURSUANT TO ARTICLE 4 1. A Party of origin may request consultations with another Party, in accordance with paragraphs 2 to 5 of this Annex, in order to determine whether that Party is an affected Party. 2. For a proposed or existing hazardous activity, the Party of origin shall, for the purposes of ensuring adequate and effective consultations, provide for the notification at appropriate levels of any Party that it considers may be an affected Party as early as possible and no later than when informing its own public about that proposed or existing activity. For existing hazardous activities such notification shall be provided no later than two years after the entry into force of this Convention for a Party of origin. 3. The notification shall contain, inter alia: (a) Information on the hazardous activity, including any available information or report, such as information produced in accordance with Article 6, on its possible transboundary effects in the event of an industrial accident; (b) An indication of a reasonable time within which a response under paragraph 4 of this Annex is required, taking into account the nature of the activity; and may include the information set out in paragraph 6 of this Annex. 4. The notified Parties shall respond to the Party of origin within the time specified in the notification, acknowledging receipt of the notification and indicating whether they intend to enter into consultation. 5. If a notified Party indicates that it does not intend to enter into consultation, or if it does not respond within the time specified in the notification, the provisions set down in the following paragraphs of this Annex shall not apply. In such circumstances, the right of a Party of origin to determine whether to carry out an assessment and analysis on the basis of its national law and practice is not prejudiced. 6. Upon receipt of a response from a notified Party indicating its desire to enter into consultation, the Party of origin shall, if it has not already done so, provide to the notified Party: (a) Relevant information regarding the time schedule for analysis, including an indication of the time schedule for the transmittal of comments; (b) Relevant information on the hazardous activity and its transboundary effects in the event of an industrial accident; (c) The opportunity to participate in evaluations of the information or any report demonstrating possible transboundary effects. 7. An affected Party shall, at the request of the Party of origin, provide the latter with reasonably obtainable information relating to the area under the jurisdiction of the affected Party capable of being affected, where such information is necessary for the preparation of the assessment and analysis and measures. The information shall be furnished promptly and, as appropriate, through a Joint body where one exists. 8. The Party of origin shall furnish the affected Party directly, as appropriate, or, where one exists through a joint body with the analysis and evaluation documentation as described in Annex V, paragraphs 1 and 2. 9. The Parties concerned shall inform the public in areas reasonably capable of being affected by the hazardous activity and shall arrange for the distribution of the analysis and evaluation documentation to it and to authorities in the relevant areas. The Parties shall ensure them an opportunity for making comments on, or objections to, the hazardous activity and shall arrange for their views to be submitted to the competent authority of the Party of origin, either directly to that authority or, where appropriate, through the Party of origin, within a reasonable time. 10. The Party of origin shall, after completion of the analysis and evaluation documentation, enter without undue delay into consultations with the affected Party concerning, inter alia, the transboundary effects of the hazardous activity in the event of an industrial accident, and measures to reduce or eliminate its effects. The consultations may relate to: (a) Possible alternatives to the hazardous activity, including the no-action alternative, and possible measures to mitigate transboundary effects at the expense of the Party of origin; (b) Other forms of possible mutual assistance for reducing any transboundary effects; (c) Any other appropriate matters. The Parties concerned shall, on the commencement of such consultations, agree on a reasonable time-frame for the duration of the consultation period. Any such consultations may be conducted through an appropriate joint body, where one exists. 11. The Parties concerned shall ensure that due account is taken of the analysis and evaluation, as well as of the comments received pursuant to paragraph 9 of this Annex and of the outcome of the consultations referred to in paragraph 10 of this Annex. 12. The Party of origin shall notify the affected Parties of any decision on the activity, along with the reasons and considerations on which it was based. 13. If, after additional and relevant information concerning the transboundary effects of a hazardous activity and which was not available at the time consultations were held with respect to that activity, becomes available to a Party concerned, that Party shall immediately inform the other Party or Parties concerned. If one of the Parties concerned so requests, renewed consultations shall be held. Annex IV PREVENTIVE MEASURES PURSUANT TO ARTICLE 6 The following measures may be carried out, depending on national laws and practices, by Parties, competent authorities, operators, or by joint efforts: 1. The setting of general or specific safety objectives; 2. The adoption of legislative provisions or guidelines concerning safety measures and safety standards; 3. The identification of those hazardous activities which require special preventive measures, which may include a licensing or authorization system; 4. The evaluation of risk analyses or of safety studies for hazardous activities and an action plan for the implementation of necessary measures; 5. The provision to the competent authorities of the information needed to assess risks; 6. The application of the most appropriate technology in order to prevent industrial accidents and protect human beings and the environment; 7. The undertaking, in order to prevent industrial accidents, of the appropriate education and training of all persons engaged in hazardous activities on-site under both normal and abnormal conditions; 8. The establishment of internal managerial structures and practices designed to implement and maintain safety regulations effectively; 9. The monitoring and auditing of hazardous activities and the carrying out of inspections. Annex V ANALYSIS AND EVALUATION 1. The analysis and evaluation of the hazardous activity should be performed with a scope and to a depth which vary depending on the purpose for which they are carried out. 2. The following table illustrates, for the purposes of the related Articles, matters which should be considered in the analysis and evalua tion, for the purposes listed: Purpose of analysis Matters to be considered Emergency planning under Article 8 (1) The quantities and properties of hazardous substances on the site; (2) Brief descriptive scenarios of a representative sample of industrial accidents possibly arising from the hazardous activity, including an indication of the likelihood of each; (3) For each scenario: (a) The approximate quantity of a release; (b) The extent and severity of the resulting consequences both for people and for the non-human environment in favourable and unfavourable conditions, including the extent of resulting hazard zones; (c) The time-scale within which the industrial accident could develop from the initiating event; (d) Any action which could be taken to minimize the likelihood of escalation. (4) The size and distribution of the population in the vicinity, including any large concentrations of people potentially in the hazard zone; (5) The age, mobility and susceptibility of that population. Decision-making on siting under Article 7 In addition to items (1) to (5) above: (6) The severity of the harm inflicted on people and the environment. depending on the nature and circumstances of the release; (7) The distance from the location of the hazardous activity at which harmful effects on people and the environment may reasonably occur in the event of an industrial accident; (8) The same information not only for the present situation but also for planned or reasonably foreseeable future developments. Information to the public under Article 9 In addition to items (1) to (4) above: (9) The people who may be affected by an industrial accident. Preventive measures under Article 6 In addition to items (4) to (9) above, more detailed versions of the descriptions and assessments set out in items (1) to (3) will be needed for preventive measures. In addition to those descriptions and assessments, the following matters should also be covered: (10) The conditions and quantities in which hazardous materials are handled; (11) A list of the scenarios for the types of industrial accidents with serious effects, to include examples covering the full range of incident size and the possibility of effects from adjacent activities; (12) For each scenario, a description of the events which could initiate an industrial accident and the steps whereby it could escalate; (13) An assessment, at least in general terms, of the likelihood of each step occurring, taking into account the arrangements in (14); (14) A description of the preventive measures in terms of both equipment and procedures designed to minimize the likelihood of each step occurring; (15) An assessment of the effects that deviations from normal operating conditions could have, and the consequent arrangements for safe shut-down of the hazardous activity or any part thereof in an emergency, and of the need for staff training to ensure that potentially serious deviations are recognized at an early stage and appropriate action taken; (16) An assessment of the extent to which modifications, repair work and maintenance work on the hazardous activity could place the control measures at risk, and the consequent arrangements to ensure that control is maintained. Annex VI DECISION-MAKING ON SITING PURSUANT TO ARTICLE 7 The following illustrates the matters which should be considered pursuant to Article 7: 1. The results of risk analysis and evaluation, including an evaluation pursuant to Annex V of the physical characteristics of the area in which the hazardous activity is being planned; 2. The results of consultations and public participation processes; 3. An analysis of the increase or decrease of the risk caused by any development in the territory of the affected Party in relation to an existing hazardous activity in the territory of the Party of origin; 4. The evaluation of the environmental risks, including any transboundary effects; 5. An evaluation of the new hazardous activities which could be a source of risk; 6. A consideration of the siting of new, and significant modifications to existing hazardous activities at a safe distance from existing centres of population, as well as the establishment of a safety area around hazardous activities; within such areas, developments which would increase the populations at risk, or otherwise increase the severity of the risk, should be closely examined. Annex VII EMERGENCY PREPAREDNESS MEASURES PURSUANT TO ARTICLE 8 1. All contingency plans, both on- and off-site, should be coordinated to provide a comprehensive and effective response to industrial accidents. 2. The contingency plans should include the actions necessary to localize emergencies and to prevent or minimize their transboundary effects. They should also include arrangements for warning people and, where appropriate, arrangements for their evacuation, other protective or rescue actions and health services. 3. Contingency plans should give on-site personnel, people who might be affected off site and rescue forces, details of technical and organizational procedures which are appropriate for response in the event of an industrial accident capable of having transboundary effects and to prevent and minimize effects on people and the environment, both on and off site. 4. Examples of matters which could be covered by on-site contingency plans include: (a) Organizational roles and responsibilities on site for dealing with an emergency; (b) A description of the action which should be taken in the event of an industrial accident, or an imminent threat thereof, in order to control the condition or event, or details of where such a description can be found; (c) A description of the equipment and resources available; (d) Arrangements for providing early warning of industrial accidents to the public authority responsible for the off-site emergency response, including the type of information which should be included in an initial warning and the arrangements for providing more detailed information as it becomes available; (e) Arrangements for training personnel in the duties they will be expected to perform. 5. Examples of matters which could be covered by off-site contingency plans include: (a) Organizational roles and responsibilities off-site for dealing with an emergency, including how integration with on-site plans is to be achieved; (b) Methods and procedures to be followed by emergency and medical personnel; (c) Methods for rapidly determining the affected area; (d) Arrangements for ensuring that prompt industrial accident notification is made to affected or potentially affected Parties and that that liaison is maintained subsequently; (e) Identification of resources necessary to implement the plan and the arrangements for coordination; (f) Arrangements for providing information to the public including, where appropriate, the arrangements for reinforcing and repeating the information provided to the public pursuant to article 9; (g) Arrangements for training and exercises. 6. Contingency plans could include the measures for: treatment; collection; clean-up; storage; removal and safe disposal of hazardous substances and contaminated material; and restoration. Annex VIII INFORMATION TO THE PUBLIC PURSUANT TO ARTICLE 9 1. The name of the company, address of the hazardous activity and identification by position held of the person giving the information; 2. An explanation in simple terms of the hazardous activity, including the risks; 3. The common names or the generic names or the general danger classification of the substances and preparations which are involved in the hazardous activity, with an indication of their principal dangerous characteristics; 4. General information resulting from an environmental impact assessment, if available and relevant; 5. The general information relating to the nature of an industrial accident that could possibly occur in the hazardous activity, including its potential effects on the population and the environment; 6. Adequate information on how the affected population will be warned and kept informed in the event of an industrial accident; 7. Adequate information on the actions the affected population should take and on the behaviour they should adopt in the event of an industrial accident; 8. Adequate information on arrangements made regarding the hazardous activity, including liaison with the emergency services, to deal with industrial accidents, to reduce the severity of the industrial accidents and to mitigate their effects; 9. General information on the emergency services’ offsite contingency plan, drawn up to cope with any offsite effects, including the transboundary effects of an industrial accident; 10. General information on special requirements and conditions to which the hazardous activity is subject according to the relevant national regulations and/or administrative provisions, including licensing or authorization systems; 11. Details of where further relevant information can be obtained. Annex IX INDUSTRIAL ACCIDENT NOTIFICATION SYSTEMS PURSUANT TO ARTICLE 10 1. The industrial accident notification systems shall enable the speediest possible transmission of data and forecasts according to previously determined codes using compatible data-transmission and data-treatment systems for emergency warning and response, and for measures to minimize and contain the consequences of transboundary effects, taking account of different needs at different levels. 2. The industrial accident notification shall include the following: (a) The type and magnitude of the industrial accident, the hazardous substances involved (if known), and the severity of its possible effects; (b) The time of occurrence and exact location of the accident; (c) Such other available information as necessary for an efficient response to the industrial accident. 3. The industrial accident notification shall be supplemented at appropriate intervals, or whenever required, by further relevant information on the development of the situation concerning transboundary effects. 4. Regular tests and reviews of the effectiveness of the industrial accident notification systems shall be undertaken, including the regular training of the personnel involved. Where appropriate, such tests, reviews and training shall be performed jointly. Annex X MUTUAL ASSISTANCE PURSUANT TO ARTICLE 12 1. The overall direction, control, coordination and supervision of the assistance is the responsibility of the requesting Party. The personnel involved in the assisting operation shall act in accordance with the relevant laws of the requesting Party. The appropriate authorities of the requesting Party shall cooperate with the authority designated by the assisting Party, pursuant to Article 17, as being in charge of the immediate operational supervision of the personnel and the equipment provided by the assisting Party. 2. The requesting Party shall, to the extent of its capabilities, provide local facilities and services for the proper and effective administration of the assistance, and shall ensure the protection of personnel, equipment and materials brought into its territory by, or on behalf of, the assisting Party for such a purpose. 3. Unless otherwise agreed by the Parties concerned, assistance shall be provided at the expense of the requesting Party. The assisting Party may at any time waive wholly or partly the reimbursement of costs. 4. The requesting Party shall use its best efforts to afford to the assisting Party and persons acting on its behalf the privileges, immunities or facilities necessary for the expeditious performance of their assistance functions. The requesting Party shall not be required to apply this provision to its own nationals or permanent residents or to afford them the privileges and immunities referred to above. 5. A Party shall, at the request of the requesting or assisting Party, endeavour to facilitate the transit through its territory of duly notified personnel, equipment and property involved in the assistance to and from the requesting Party. 6. The requesting Party shall facilitate the entry into, stay in and departure from its national territory of duly notified personnel and of equipment and property involved in the assistance. 7. With regard to acts resulting directly from the assistance provided, the requesting Party shall, in respect of the death of or injury to persons, damage to or loss of property, or damage to the environment caused within its territory in the course of the provision of the assistance requested, hold harmless and indemnify the assisting Party or persons acting on its behalf and compensate them for death or injury suffered by them and for loss of or damage to equipment or other property involved in the assistance. The requesting Party shall be responsible for dealing with claims brought by third parties against the assisting Party or persons acting on its behalf. 8. The Parties concerned shall cooperate closely in order to facilitate the settlement of legal proceedings and claims which could result from assistance operations. 9. Any Party may request assistance relating to the medical treatment or the temporary relocation in the territory of another Party of persons involved in an accident. 10. The affected or requesting Party may at any time, after appropriate consultations and by notification request the termination of assistance received or provided under this Convention. Once such a request has been made, the Parties concerned shall consult one another with a view to making arrangements for the proper termination of the assistance. Annex XI EXCHANGE OF INFORMATION PURSUANT TO ARTICLE 15 Information shall include the following elements, which can also be the subject of multilateral and bilateral cooperation: (a) Legislative and administrative measures, policies, objectives and priorities for prevention, preparedness and response, scientific activities and technical measures to reduce the risk of industrial accidents from hazardous activities, including the mitigation of transboundary effects; (b) Measures and contingency plans at the appropriate level affecting other Parties; (c) Programmes for monitoring, planning, research and development, including their implementation and surveillance; (d) Measures taken regarding prevention of, preparedness for and response to industrial accidents; (e) Experience with industrial accidents and cooperation in response to industrial accidents with transboundary effects; (f) The development and application of the best available technologies for improved environmental protection and safety; (g) Emergency preparedness and response; (h) Methods used for the prediction of risks, including criteria for the monitoring and assessment of transboundary effects. Annex XII TASKS FOR MUTUAL ASSISTANCE PURSUANT TO ARTICLE 18, PARAGRAPH 4 1. Information and data collection and dissemination (a) Establishment and operation of an industrial accident notification system that can provide information on industrial accidents and on experts, in order to involve the experts as rapidly as possible in providing assistance; (b) Establishment and operation of a data bank for the reception, processing and distribution of necessary information on industrial accidents, including their effects, and also on measures applied and their effectiveness; (c) Elaboration and maintenance of a list of hazardous substances, including their relevant characteristics, and of information on how to deal with those in the event of an industrial accident; (d) Establishment and maintenance of a register of experts to provide consultative and other kinds of assistance regarding preventive, preparedness and response measures, including restoration measures; (e) Maintenance of a list of hazardous activities; (f) Production and maintenance of a list of hazardous substances covered by the provisions of Annex I, Part I. 2. Research, training and methodologies (a) Development and provision of models based on experience from industrial accidents, and scenarios for preventive, preparedness and response measures; (b) Promotion of education and training, organization of international symposia and promotion of cooperation in research and development. 3. Technical assistance (a) Fulfilment of advisory functions aimed at strengthening the ability to apply preventive, preparedness and response measures; (b) Undertaking, at the request of a Party, of inspections of its hazardous activities and the provision of assistance in organising its national inspections according to the requirements of this Convention. 4. Assistance in the case of an emergency Provision, at the request of a Party, of assistance by, inter alia, sending experts to the site of an industrial accident to provide consultative and other kinds of assistance in response to the industrial accident. Annex XIII ARBITRATION 1. The claimant Party or Parties shall notify the secretariat that the Parties have agreed to submit the dispute to arbitration pursuant to Article 21, paragraph 2 of this Convention. The notification shall state the subject-matter of arbitration and include, in particular, the Articles of this Convention, the interpretation or application of which is at issue. The secretariat shall forward the information received to all Parties to this Convention. 2. The arbitral tribunal shall consist of three members. Both the claimant Party or Parties and the other Party or Parties to the dispute shall appoint an arbitrator, and the two arbitrators so appointed shall designate by common agreement the third arbitrator, who shall be the president of the arbitral tribunal. The latter shall not be a national of one of the parties to the dispute, nor have his or her usual place of residence in the territory of one of these parties, nor be employed by any of them, nor have dealt with the case in any other capacity. 3. If the president of the arbitral tribunal has not been designated within two months of the appointment of the second arbitrator, the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe shall, at the request of either party to the dispute, designate the president within a further two-month period. 4. If one of the parties to the dispute does not appoint an arbitrator within two months of the receipt of the request, the other party may so inform the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe, who shall designate the president of the arbitral tribunal within a further two-month period. Upon designation, the president of the arbitral tribunal shall request the party which has not appointed an arbitrator to do so within two months. If it fails to do so within that period, the president shall inform the Executive Secretary of the Economic Commission for Europe, who shall make this appointment within a further two-month period. 5. The arbitral tribunal shall render its decision in accordance with international law and in accordance with the provisions of this Convention. 6. Any arbitral tribunal constituted under the provisions set out herein shall draw up its own rules of procedure. 7. The decisions of the arbitral tribunal, both on procedure and on substance, shall be taken by majority vote of its members. 8. The tribunal may take all appropriate measures to establish the facts. 9. The parties to the dispute shall facilitate the work of the arbitral tribunal and, in particular shall, using all means at their disposal: (a) Provide the tribunal with all relevant documents facilities and information; (b) Enable the tribunal, where necessary, to call witnesses or experts and receive their evidence. 10. The parties to the dispute and the arbitrators shall protect the confidentiality of any information they receive in confidence during the proceedings of the arbitral tribunal. 11. The arbitral tribunal may, at the request of one of the parties, recommend interim measures of protection. 12. If one of the parties to the dispute does not appear before the arbitral tribunal or fails to defend its case, the other party may request the tribunal to continue the proceedings and to render its final decision. Absence of a party or failure of a party to defend its case shall not constitute a bar to the proceedings. 13. The arbitral tribunal may hear and determine counter-claims arising directly out of the subject-matter of the dispute. 14. Unless the arbitral tribunal determines otherwise because of the particular circumstances of the case, the expenses of the tribunal, including the remuneration of its members, shall be borne equally by the parties to the dispute. The tribunal shall keep a record of all its expenses and shall furnish a final statement thereof to the parties to the dispute. 15. Any Party to this Convention which has an interest of a legal nature in the subject-matter of the dispute and which may be affected by a decision in the case, may intervene in the proceedings with the consent of the tribunal. 16. The arbitral tribunal shall render its award within five months of the date on which it is established unless it finds it necessary to extend the time-limit for a period which should not exceed five months. 17. The award of the arbitral tribunal shall be accompanied by a statement of reasons. It shall be final and binding upon all parties to the dispute. The award will be transmitted by the arbitral tribunal to the parties to the dispute and to the secretariat. The secretariat will forward the information received to all Parties to this Convention. 18. Any dispute which may arise between the parties concerning the interpretation or execution of the award may be submitted by either party to the arbitral tribunal which made the award or, if the latter cannot be seized thereof, to another tribunal constituted for this purpose in the same manner as the first. Õiend Akt tehniliselt korrastatud, lisatud seosed ja ingliskeelne tekst.