Tallinna Halduskohus — Evald Perni kaebus Vabariigi Valitsuse 15.01.2004 korralduse nr 17-k "Evald Pernile alalise elamisloa andmisest keeldumine" tühistamise nõudes ja Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemise nõudes kaebaja alalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks — RTL, 90, 1424

TALLINNA HALDUSKOHTU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number 3-925/2004 Otsuse kuupäev 07.05.2004 Kohtunik Maret Altnurme Haldusasi Evald Perni kaebus Vabariigi Valitsuse 15.01.2004 korralduse nr 17-k «Evald Pernile alalise elamisloa andmisest keeldumine» tühistamise nõudes ja Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemise nõudes kaebaja alalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks Kohtuistungi toimumise aeg 14.04.2004 Kohtuistungil osalejad Kaebuse esitaja E. Pern, kaebuse esitaja esindaja Andrei Arjupin ning vastustaja Vabariigi Valitsuse esindaja Kristel Mesilane Asjaolud 13.07.2001 esitas E. Pern taotluse alalise elamisloa saamiseks. Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2001. a korraldusega nr 781-k keelduti E. Pernile alalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VS) § 12 lg 4 p 7 alusel. Tallinna Halduskohtu 15.05.2002 otsusega tühistati Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2001. a korraldus nr 781-k. Kohus leidis, et E. Pern ei kuulu VS § 14 lg 4 p-s 7 sätestatud isikute ringi, kuna kaebuse esitaja kuulub «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelises kokkuleppes Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi Kokkulepe) nimetatud sõjaväepensionäride hulka. Kaebaja suhtes ei ole tuvastatud, et ta ohustaks Eesti riigi julgeolekut. E. Perni elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2002. a kohtuotsusega jäeti Tallinna Halduskohtu 15. mai 2002. a kohtuotsus muutmata. Kohus tuvastas, et E. Pernile saab alalise elamisloa andmisest keelduda üksnes juhul, kui ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Vabariigi Valitsuse 15. jaanuari 2004. a korraldusega nr 17-k keelduti E. Pernile uuesti alalise elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p 7 alusel. Keelduva korralduse põhjendus oli alljärgnev. VS § 12 lg 4 p 7 alusel ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Kaebuse esitaja on teeninud kaadrisõjaväelasena Nõukogude Liidu relvajõududes. Seega vastab kaebuse esitaja VS § 12 lg 4 p 7 tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest. 17. detsembril 2003. a võttis Riigikogu vastu «VS § 12 muutmise seaduse», mis jõustus 16. jaanuaril 2004. a. Seadusega sätestati, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud erusõjaväelastele, kelle suhtes kohaldub Kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele alalist elamisluba ei anta. Seadusemuudatuse eesmärk oli üheselt sätestada, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub Kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras ning alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta. Seadusemuudatuse näol on sisuliselt tegemist VS täpsustusega ning senisest selgema, kuid samasisulise regulatsiooni sätestamisega. Seadusandja tahe oli ka enne suunatud sellele, et välismaalastele, kelle suhtes kohaldub Kokkulepe, alalist elamisluba ei anta. Otsuse tegemisel lähtus Vabariigi Valitsus VS redaktsioonist, mis kehtis kaebuse esitaja alalise elamisloa taotluse esitamise ajal, so 13. juulil 2001. a. Samas on arvesse võetud ka 16. jaanuaril 2004. a jõustunud VS redaktsiooni. Kaebuse sisu ja taotlus Kaebuse esitaja Vabariigi Valitsuse 15. jaanuari 2004. a korraldusega nr 17-k ei nõustu ja palub selle kui õigusvastase tühistada järgmistel põhjendustel. Ei ole võimalik kontrollida, miks ja millisel alusel see on antud. Jõustunud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustega on VS § 12 lg 4 p 7 kohaldamine kaebuse esitaja suhtes tunnistatud õigusvastaseks. Kaebuse esitaja esitas alalise elamisloa taotluse 13. juulil 2001. a. Seega tuleb talle elamisloa andmine otsustada sel ajal kehtinud õigusaktide alusel. Kaebuse esitajale tuleb VS § 12 lg 3 alusel anda alaline elamisluba. 16. jaanuaril 2004. a kehtima hakanud sätet ei saa kohaldada kaebuse esitaja suhtes. Seadusel ei saa olla tagasiulatuvat raskendavat jõudu. Seisukoht, et seadusandja tahe on alati olnud suunatud sellele, et kokkuleppejärgsetele sõjaväepensionäridele alalist elamisluba ei anta, ei ole kooskõlas Riigikohtu 24. oktoobri 2002. a lahendis nr 3-3-1-43-02 väljendatud seisukohaga. Riigikohus on asunud seisukohale, et VS-s puudub säte, mis keelab kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise. Kokkulepe nõuab sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmist. Kaebuse esitajalt alalise elamisloa saamise õiguse äravõtmise näol on tegemist diskrimineerimisega kindlaks määratud sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu, mis on vastuolus PS §-ga 12. Kaebuse esitaja palub tühistada Vabariigi Valitsuse 15. jaanuari 2004. a korralduse nr 17-k ning teha vastustajale ettekirjutus vaadata kaebuse esitaja alalise elamisloa taotlus uuesti läbi ja teha otsus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates. Kaebuse esitaja taotleb kohtukulude hüvitamist. Vastustaja Vabariigi Valitsuse seisukoht ja taotlus Vabariigi Valitsus palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. Kaebuse esitaja suhtes ei ole tagasiulatuvalt rakendatud VS § 12 uut redaktsiooni. Korralduse andmisel võeti aluseks taotluse esitamise ajal kehtinud redaktsioon, mis samuti välistas kaebuse esitajale alalise elamisloa andmise. Vastustaja on teinud viite VS § 12 uuele redaktsioonile, et oleks selge, miks vaatamata jõustunud kohtuotsustele ja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-43-02 on uuesti tuginetud VS § 12 lg 4 p-le 7. Kuna Riigikohtu otsusest nähtus, et seadusandja mõte ei olnud varem piisavalt selge, siis võetigi vastu VS muutmise seadus. Vastustaja ei saanud otsuse tegemisel lähtuda üksnes Riigikohtu grammatilisest tõlgendusest, vaid ka seadusandja tegelikust tahtest. VS uus redaktsioon on kooskõlas PS-iga ning välislepinguga. Diskrimineerimist ei toimu. Riigil on õigus otsustada, kellele ja mis alustel elamislubasid antakse. Seega teatud tingimustele vastavat ringi isikuid tuleb kohelda ühtemoodi. Antud juhul keeldutakse kõigile sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmisest. Kohtuistung Kohtuistungil jäid pooled kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Kaebuse esitaja poolt alalise elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud VS § 12 lg 3 kohaselt võis alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui VS ei sätesta teisti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa kas töötamiseks või õppimiseks. Vastavalt VS § 12 lg 4 p-le 7 ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. VS § 12 lg 5 võimaldab nimetatud isikutele erandina anda üksnes tähtajalise elamisloa. 16. jaanuari 2004. a seisuga VS § 12 muudeti. VS § 12 lg 2 1 sätestab, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub Kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele antakse tähtajaline elamisluba ja seda pikendatakse juhul, kui välismaalane ei ohusta Eesti riigi julgeolekut. Vastavalt VS § 12 lg-le 3 ei anta alalist elamisluba mh välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa VS § 12 lg 2 1 alusel. VS § 12 lg 4 p 7 ning § 12 lg 5 regulatsioon ei muutunud. Vastustaja on nõustunud, et kaebuse esitaja alalise elamisloa taotlus tuli läbi vaadata taotluse esitamise ajal kehtinud regulatsiooni alusel. Kaebuse esitaja õiguslikku staatust eelnimetatud regulatsiooni ajal on analüüsitud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsustega. Võrreldavas asjas on ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad selged ja üheselt mõistetavad. RKHK 24. oktoobri 2002. a lahendi nr 3-3-1-43-02 p-s 30 on Riigikohus leidnud: «Kuna seadus pole sätestanud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise keeldu, saavad need isikud taotleda ka alalist elamisluba. Kui kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lg 3 alusel anda alaline elamisluba.» Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsuste põhijäreldused E. Perni kaebuse asjus on lühidalt esitatuna järgmised: kaebuse esitaja on kokkuleppejärgne sõjaväepensionär, keda ei saa elamisloa menetlemisel käsitleda VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isikuna. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele on alalise elamisloa andmise aluseks VMS § 12 lg 3, kuna VS-s puudub säte, mis keelaks neile alalise elamisloa andmise. Kaebuse esitajal E. Pernil on õigus saada alaline elamisluba, kui ta ei kujuta endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. HKMS § 17 sätestab, et asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Järelikult puudub kohtul võimalus asuda erinevale seisukohale E. Perni samasisulise kaebuse asjas tehtud ja jõustunud kohtulahendites tuvastatust, kus lisaks kattusid täpselt ka protsessiosalised. Ka Vabariigi Valitsusele laienevad HKMS § 97 lg-d 1 ja 2, mille kohaselt on jõustunud kohtulahend kohustuslik protsessiosalistele ja nende õigusjärglastele ning asjaolusid, mis ühes haldusasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises haldusasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Eeltoodule vaatamata on vastustaja oma 15. jaanuari 2004. a korralduses nr 17-k jätkuvalt kohaldanud kaebuse esitaja suhtes VMS § 12 lg 4 p 7 ning leidnud, et kaebuse esitajal puudub õigus taotleda alalist elamisluba. Seejuures puudub vaidlus selles, et E. Pern ei kujuta endast ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ja vastab formaalselt alalise elamisloa andmise ajal kehtinud VS § 12 lg-le 3. Viimaseid asjaolusid kinnitas kohtule kohtuistungil ka vastustaja volitatud esindaja. Kohtu arvates on Vabariigi Valitsuse ülalkirjeldatud käitumine otseses vastuolus jõustunud kohtulahenditega ja HKMS § 97 lõigetega 1 ja 2. Ehk teisisõnu – vastustaja on keeldunud täitmast jõustunud kohtulahendeid ja kohtu poolt valitsusele antud selgeid juhiseid. Vastustaja on jõustunud kohtuotsustega kaebuse esitaja suhtes lõplikult tuvastatud asjaolud uuesti kahtluse alla seadnud. Sisuliselt ei ole vastustaja jõustunud kohtuotsuste siduvust tunnustanud. Asjakohased ei ole Vabariigi Valitsuse viited sellele, et kohtu jaoks oli VS-s sisalduv seadusandja tahe ebaselge, mistõttu pidi seadusandja VS § 12 muutmisega oma alati kehtinud tahet – kokkuleppejärgsetele sõjaväepensionäridele alalist elamisluba ei anta – veelkord väljendama. Riigikohus on ülalviidatud otsuses tõlgendanud 24.10.2002 seisuga kehtinud VS-s sisalduvat regulatsiooni ja tuvastanud seadusandja tahte sellisena, nagu see tol hetkel kõrgeimale kohtuinstantsile kõikidest arvesse võetud asjaoludest tulenes. See, kas Riigikohus on ammendavalt kasutanud kõiki tõlgendamisargumente, ei mõjuta Riigikohtu kui kõrgema kohtu tõlgenduse siduvust. Vastustajal täitevvõimuna puudub igasugune pädevus asuda ümber hindama kohtu poolt antud tõlgendusi – vastustaja kohustus on kohtuotsust täita. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja alalise elamisloa taotluse läbivaatamisel tuleb lähtuda taotluse esitamise ajal kehtinud normidest ning nendele normidele E. Perni kaebuse asjas Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt antud tõlgendustest (mis kattuvad Riigikohtu omaga). Vastasel korral oleks ohus riigivõimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte, kuivõrd teised riigivõimud saaksid nende arvates valed, kuid siiski jõustunud kohtuotsused sisutuks muuta. Seadusandjal on loomulikult õigus ja ka kohustus Eesti õigusruumi normide andmise kaudu kujundada, kuid vastav tegevus ei saa mõju avaldada varemkehtinud regulatsioonidele kohtu poolt antud tõlgendustele. Alates 16. jaanuarist 2004. a kehtivad VS § 12 muudatused ei saa seoses kaebuse esitajaga seega õiguslikku tähendust omada. Vastavalt jõustunud kohtulahenditele ei laiene kaebuse esitajale VS § 12 lg 4 p 7 ning kaebuse esitajal on õigus VS § 12 lg 3 alusel taotleda alalist elamisluba. Igasugused hilisemad kitsendused mõju ei oma, kuna alalise elamisloa taotlus tuleb läbi vaadata elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud regulatsiooni alusel. Kohus kordab veelkord, et vastustajale olid siduvad nii Tallinna Halduskohtu kui ka Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsustega tuvastatud asjaolud. Kohus ei hinda käesoleva haldusasja raames VS § 12 muudatuste kooskõla välislepinguga ja põhiseadusega, kuna tegemist ei ole asjassepuutuvate, so käesoleva haldusasja lahendamisel mõju omavate normidega. Puudub vajadus ka teiste kaebuses välja toodud vastuväidete analüüsimiseks, kuivõrd vaidlustatud korraldus kuulub tühistamisele juba ebaõige normi kohaldamise tõttu. Kuivõrd Tallinna Halduskohtu 15. mai 2002. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2002. a jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et E. Pernile saab keelduda alalise elamisloa andmisest üksnes juhul, kui isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ja vastustaja on käesolevas haldusasjas kohtule üheselt kinnitanud, et E. Pern ei kujuta ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, saab kohus kohustada Vabariigi Valitsust E. Pernile alalise elamisloa väljaandmiseks. Kohtule tuleb selline õigus HKMS § 19 lg-st 6, mis sätestab kohtuliku kontrolli piirid haldusorgani diskretsiooni kontrollimisel, ja HKMS § 26 lg 1 p-st 2. Diskretsioon tähendab, et haldusel on valida erinevate tegevusviiside vahel. Valik võib piirduda aga ka vaid ühe alternatiiviga. See on juhul, kui üksnes üks otsustus oleks diskretsioonivigadeta ja kõik teised otsused vigadega. Haldusorgan on siis kohustatud selle ühe otsustuse valima. Sellisel juhul on tegemist diskretsiooni redutseerimisega (kaalutlusõiguse taandamisega) nullini. Käesoleval juhul ongi kohtu arvates tegemist just eeltoodud situatsiooniga ning Vabariigi Valitsusel ei ole jäänud üle muud otsustamise valikut, kui anda E. Pernile alaline elamisluba. Kui kohus tuvastab diskretsiooni redutseerimise nullini, saab kohus haldusorganit kohustada seda ühte diskretsioonivigadeta otsust vastu võtma. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 10 kr ja õigusabikulusid 2800 kr. Kohtukulu kandmine summas 2810 kr on tõendatud (tl 28 ja 92). Nimetatud summa kuulub väljamõistmisele Vabariigi Valitsuselt. Kohus, arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-de 1 ja 2, § 31 lg-te 1, 4 ja 5, § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 sätetest, otsustab: Rahuldada Evald Perni kaebus täielikult ja: 1) tühistada Vabariigi Valitsuse 15. jaanuari 2004. a korraldus nr 17-k; 2) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus Evald Pernile alalise elamisloa andmiseks ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates; 3) mõista Vabariigi Valitsuselt Evald Perni kasuks välja kohtukulu summas 2810 kr. Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 7. maist 2004. a arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul, arvates 7. maist 2004. a. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik. Kohtunik Maret ALTNURME