Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-29-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2004. a kohtuotsus U. J. süüdistusasjas KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi — RT III, 2004, 20, 229

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-29-04 Otsuse kuupäev 17. juuni 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi U. J. süüdistusasi KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-23/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Prokurör Tatjana Tamm, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev 17. mai 2004. a Istungil osalenud isikud Prokurör Marge Püss, süüdimõistetu U. J. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsus U. J. mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 2. Kassatsioonprotest rahuldada. 3. Tagastada U. J. kõik, mis temalt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsuse alusel sisse nõuti. 4. Välja mõista U. J. 1504,50 krooni (tuhat viissada neli krooni ja viiskümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Viljandi Maakohtu 8. detsembri 2003. a kohtuotsusega tunnistati U. J. süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 30 päeva vangistust. KarS §-de 64 ja 65 alusel mõisteti U. J. liitkaristus 1 aasta ja 30 päeva vangistust Valga Maakohtu 12. novembri 2002. a kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse, ühe aasta vangistuse suurendamise teel. U. J. tunnistati süüdi selles, et olles varem toime pannud vargusi, varastas ta 14. juulil 2003. a Viljandis kaupluse Selver müügisaalist paki žilette väärtusega 119 krooni. 2. Maakohtu selle otsuse peale esitas U. J. apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja Viljandi Maakohtule uueks arutamiseks. Apellandi arvates jättis kohus välja selgitamata tähtsad asjaolud ja hindas tõendeid valikuliselt. 3. Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. U. J. tunnistati süüdi KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi ning teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o 7500 krooni. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Karistuse kergendamisel ja rahalise karistuse kohaldamisel võttis ringkonnakohus arvesse, et U. J. on süüdi kuriteokatse, mitte aga lõpuleviidud kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohus arvestas sedagi, et U. J. on asunud elama õiguskuulekat elu, ta töötab ja töökohast iseloomustatakse teda positiivselt. 4. 9. veebruaril 2004. a alustas Viljandimaa kohtutäitur Janek Pool täitemenetlust U. J. mõistetud rahalise karistuse täitmiseks, s.o temalt 7500 krooni sissenõudmiseks. Täitemenetluse käigus tasus U. J. ajavahemikus 27. veebruarist kuni 26. märtsini 2004. a kokku 7500 krooni kohtutäituri osutatud kontole. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 5. Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsuse peale esitas kassatsioonprotesti prokurör Tatjana Tamm, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsuse U. J. mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Protestis leitakse, et U. J. karistuse kergendamine rahalise karistuse kohaldamise teel on vastuolus KarS §-des 56 ja 60 sätestatuga. 5.1. Prokurör on nõus, et U. J. süüditunnistamine kuriteokatses andis kohtule KarS § 25 lg 6 põhjal õiguse kaaluda karistuse kergendamist KarS § 60 alusel. Kuid seejuures oli kohus kohustatud järgima sama paragrahvi lõigetes 2 kuni 4 sätestatud korda. KarS § 60 lg 3 märgib, et kergendatud karistuse alammäär on karistusseadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. U. J. tunnistati süüdi KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi, mille eest karistusseadustik näeb karistusena ette üksnes vangistuse. Vangistuse kui karistusliigi alammäär on KarS § 45 lg 1 kohaselt 30 päeva. Prokurör leiab, et KarS § 60 kohaldatakse analoogselt sama seadustiku §-ga 61 ja seetõttu peavad ka nende sätete kohaldamise piirangud olema samad. Prokurör rõhutab, et KarS § 61 alusel karistuse kohaldamisel alla alammäära ei ole lubatud üle minna teist liiki põhikaristusele. Sama põhimõte peaks kehtima ka KarS § 60 kohaldamisel. Seega, pidades võimalikuks U. J. karistust KarS § 60 alusel kergendada, tulnuks ringkonnakohtul karistusraami alammäära kindlaksmääramisel lähtuda KarS § 45 lg-st 1, mis sätestab vangistuse kui karistusliigi alammääraks 30 päeva. 5.2. Protestis leitakse, et U. J. karistamine rahalise karistusega on ka sisuliselt põhjendamatu ja vastuolus KarS § 56 sätetega, sest kohtualust on korduvalt karistatud nii kriminaal- kui halduskorras, kuid sellest hoolimata on ta jätkanud süütegude toimepanemist. Prokurör on seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvides ei ole õige kohaldada U. J. suhtes kergemat karistusliiki. 6. Kassatsioonprotesti läbivaatamisel tekkisid kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelisel koosseisul põhimõttelist laadi eriarvamused KarS § 60 ja § 61 kohaldamise ja kohtuotsuse jõustumise järel süüdimõistetu poolt täidetud rahalise karistuse tühistamise võimalikkuse osas, mistõttu kriminaalasi anti lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti ja leidis, et U. J. poolt 7500 krooni tasumine ei saa olla ebaseadusliku kohtulahendi tühistamata jätmise aluseks, ning KarS § 70 lg-st 2 tulenevalt võiks olla võimalik talle mõistetud rahalise karistuse asendamine vangistusega. Prokuröri arvates lähtus ringkonnakohus U. J. karistuse kergendamisel KarS §-st 60, mitte §-st 61, kuid mõlema normi järgi saab U. J. kergeimaks karistuseks olla 30 päeva vangistust. U. J. ja tema kaitsja palusid jätta kassatsioonprotesti rahuldamata, leides, et seadus ei välista otsesõnu üleminekut vangistuselt rahalisele karistusele. Samuti märkisid süüdimõistetu ja tema kaitsja, et kõnealusel juhul on U. J. mõistetud karistus kantud ja seetõttu ei saa tõusetuda enam küsimust kohtuotsuse tühistamisest ega tema karistamisest raskema karistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 8. Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a otsusest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kohtualune tuleb süüdi tunnistada mitte lõpuleviidud süüteos, vaid selle katses, mistõttu on põhjendatud tema karistuse kergendamine ja karistamine rahalise karistusega. Seejuures arvestas ringkonnakohus ka seda, et kohtualune tahab oma varasemat kriminaalset minevikku unustada ning asuda elama seaduskuulekat elu, ta on leidnud endale püsiva töökoha ja töökohast iseloomustatakse teda positiivselt. Kuid kergendades kohtualuse karistust üleminekuga vangistuselt rahalisele karistusele jättis ringkonnakohus märkimata karistuse kergendamise õigusliku aluse. 9. Kuriteo toimepannud täisealisele isikule karistusseadustiku eriosa sanktsioonis ettenähtust kergema karistuse kohaldamist ja karistuse kohaldamist alla alammäära reguleerivad vastavalt KarS §-d 60 ja 61. Järgnevalt kaalub Riigikohtu kriminaalkolleegium, kas ringkonnakohus on karistuse kergendamisel kriminaalseaduse neid sätteid õigesti kohaldanud. 10. KarS § 60 annab kohtule õiguse seadustiku üldosas loetletud juhtudel kergendada isiku karistust (kohtu kohustus on see üksnes KarS § 24 lg-s 2 märgitud erilise isikutunnuse puudumisel). KarS § 25 lg 6 alusel on üheks selliseks juhtumiks karistuse mõistmine süüteokatse eest. Süüteokatse toimepannud isiku karistuse kergendamine KarS § 60 alusel ei saa toimuda aga pelgalt kohtu suva järgi, vaid peab KarS § 60 lg 1 kohaselt jääma sama paragrahvi teiste lõigetega seatud karistusraamidesse. KarS § 60 lg 2 sätestab kergendatud karistuse ülemmäära. See ei või olla üle kahe kolmandiku karistusseadustiku eriosa sanktsioonis sätestatud karistuse ülemmäärast. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on kergendatud karistuse alammääraks seadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. 11. U. J. tunnistati süüdi KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi varguse katse toimepanemises. KarS § 199 lg 2 sätestab karistusena kuni viieaastase vangistuse. Rahalist karistust KarS § 199 lg 2 ette ei näe. Seetõttu pidi U. J. mõistetav karistus KarS § 60 kohaldamisel jääma vahemikku 30 päeva (vangistuse kui karistusliigi alammäär) kuni 3 aastat 4 kuud (kaks kolmandikku viiest aastast) vangistust. Kuid ringkonnakohus on väljunud nendest karistusraamidest ja läinud üle teisele põhikaristuse liigile. Kohtualuse karistuse sellist kergendamist KarS § 60 aga ei võimalda. 12. KarS § 61 sätestab võimaluse kohaldada karistust alla alammäära. See on iseseisev karistuse kergendamise alus ja selle kohaldamine on võimalik nii eraldi kui ka pärast karistuse kergendamist KarS § 60 alusel ning annab kohtule täiendava võimaluse karistuse individualiseerimiseks selle kergendamise läbi juhtudel, mida ei ole võimalik karistusseadustiku üldosas otseselt ette näha. Kaalumaks isiku karistuse kergendamist KarS § 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega. 13. KarS § 61 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja erandlikke asjaolusid arvestades kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Kriminaalkolleegium märgib, et karistusliik ja -määr on karistusõiguse erineva sisuga mõisted. Karistusliik väljendab karistuse kvalitatiivset tunnust, mis määrab karistuse olemuse. Karistusmäär on aga karistusliigi sisene kvantitatiivne tunnus, mis määrab konkreetse karistusliigi kohaldamise ulatuse. Seega viib KarS § 61 tõlgendamine järelduseni, et selles märgitud «seaduses sätestatud alammäära» all tuleb mõista eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistusliigi alammäära ja ka erandlike asjaolude esinemine ei võimalda karistuse mõistmisel üleminekut põhikaristuse kergemale liigile. Seda järeldust toetab samuti asjaolu, et KrK § 39 nägi karistuse kergendamise võimalustena ette nii karistuse mõistmise alla alammäära kui ka ülemineku teiseliigilisele karistusele, kuid KarS §-s 61 on sätestatud võimalus üksnes karistuse kohaldamiseks alla seaduses sätestatud alammäära. Sellest nähtub seadusandja soov kitsendada karistuse kergendamise võimalusi erandlike asjaolude esinemise korral, piirates seda karistusmäära valikuga vaid ühe karistusliigi piires. Seega ei näe põhikaristuse teisele liigile ülemineku võimalust ette ka KarS § 61. 14. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et U. J. KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi mõistetud rahaline karistus on vastuolus nii KarS § 60 kui ka § 61 sätetega, sest need karistuse kergendamist lubavad normid ei võimalda üle minna karistusliigile, mida eriosa normi sanktsioon ei sisalda. Nii seaduses sätestatud karistuse kergendamise puhul (§ 60) kui ka erandlike asjaolude tuvastamise korral (§ 61) oli ringkonnakohus U. J. karistuse mõistmisel kohustatud arvestama KarS § 45 lg-s 1 sätestatuga ja mõistma talle karistuseks vähemalt 30 päeva vangistust. Kuna U. J. pani kõnesoleva varguse toime katseajal, pidi kohus mõistma talle liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel ja pöörama selle täitmisele. 15. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et vaatamata sellele, et U. J. on jõustunud kohtuotsuse alusel tasunud rahalise karistuse kogu summa, tuleb ringkonnakohtu otsus tema karistamise osas tühistada ja kriminaalasi saata selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. U. J. karistuse mõistmisel on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine on tulenevalt AKKS § 64 p-st 2 kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks. Sama seaduse § 63 p 2 kohaselt on Riigikohus kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise korral volitatud tühistama kriminaalasjas tehtud otsuse tervikuna või osaliselt ja saatma kriminaalasja kohtule, kelle poolt kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine oli otsuse tühistamise aluseks. Asjaolu, et süüdimõistetu on ebaseadusliku ja tühistamisele kuuluva kohtuotsuse alusel talunud mingisuguseid kitsendusi, seda põhimõtet ei väära. Ringkonnakohtu otsuse tühistamine prokuröri protesti alusel ei too endaga kaasa õiguskindluse ega ne bis in idem põhimõtte rikkumist. Prokurör vaidlustas ringkonnakohtu otsuse seaduses selleks ettenähtud korras ja tähtajal ning süüdimõistetul ei saanud tekkida õiguspärast ootust sellele, et teda karistatakse seaduses ettenähtust leebema karistusega või et tema suhtes tehtud ebaseaduslik kohtuotsus jäetakse muutmata. Vastupidi, seadusandja on loonud mehhanismi, mis võimaldab ka ringkonnakohtu kohtuotsuse vaidlustamist. Seetõttu pidi süüdimõistetu arvestama, et ebaseadusliku kohtulahendi vaidlustamine prokuröri poolt võib kaasa tuua süüdimõistetu olukorra halvenemise. Ühe teo eest ei saa U. J. kanda kahte karistust. Seetõttu tuleb täitemenetluse seadustiku §-s 181 sisalduvast põhimõttest tulenevalt tagastada talle kõik see, mis temalt Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsuse alusel on sisse nõutud. 16. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsuse U. J. mõistetud karistuse osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Hannes KIRIS Eerik KERGANDBERG Jüri ILVEST Lea KIVI Ott JÄRVESAAR Peeter VAHER