Kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise kord

(1) Kohanime eestikeelsuse kindlakstegemisel võetakse aluseks nüüdne käibiv nimekuju.

(2) Kohanimi on eestikeelne, kui tema tuum vastab käesoleva määruse §-des 3 ja 4 sätestatud nõuetele.

(3) Kohanimesse kuuluvale võimalikule hargtäiendile rakendatakse käesolevas määruses nimetuuma kohta sätestatut.

(4) Eesti murded, olgu oma õigekirjaga või ilma selleta, kuuluvad käesoleva määruse tähenduses eesti keele tervikusse.

(1) Olemasoleva või määratava kohanime eestikeelsuse teeb käesolevas määruses ettenähtud korras kindlaks kohanimemääraja, kelleks on kohalik omavalitsus, minister või Vabariigi Valitsus.

(2) Kahtluse korral olemasoleva või määratava kohanime eestikeelsuses pöördub kohanimemääraja kas kohanimenõukogu või nimeteadusliku usaldusasutuse poole keelelise eksperdihinnangu saamiseks. Nimeteaduslik usaldusasutus teeb oma eksperdihinnangu teatavaks ka kohanimenõukogule.

(1) Kohanimi on eestikeelne, kui on täidetud üks käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–3 nimetatud tingimustest ning vajaduse korral ka käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud tingimus.

(2) Kohanimi on eestikeelne, kui nimetuum on

1) äratuntavalt mõne eestikeelse sõna vorm;

2) kooskõlas eesti omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga ega ole äratuntav muganemata võõrkeelne sõna;

3) füüsilise isiku nimi.

(3) Kui nimetuum on liigisõnast lahku kirjutatud ega ühildu sellega käändes, siis peab nimetuum lõppema vokaaliga nii, et tal on tegeliku või mõeldava eesti omasõna omastava käände kuju.

(1) Aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel võivad nimetuumaks olla ka võõrsõnad, mille tunnused on

1) tähtede f, š, z ja ž (võõrsõnatähtede) esinemine;

2) tähed b, d, g sõnavormi algul;

3) rõhk järgsilbil, juhul kui on tegemist ilmse laensõnaga.

(2) Võõrnimedes kasutatavad võõrtähed tulevad arvesse ainult käesoleva määruse § 3 lõike 2 punktis 3 märgitud juhtudel.

Määrus jõustub 1. juulil 2004. a.