Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-57-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2004. a määrus S. K. süüdistuses KrK § 107 lg 1 järgi — RT III, 2004, 19, 218

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-57-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 17. juuni 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi S. K. süüdistuses KrK § 107 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2004. a määrus kriminaalasjas nr 2-1-471-2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanu R. P., erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 18. mai 2004. a Istungil osalenud isikud R. P., tema esindaja vandeadvokaat Vladimir Šemanski, S. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, riigiprokurör Anna Kasesalu ja Riigikohtu tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2004. a määrus ja saata R. P. kaebus Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale erikaebe korras läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2. R. P. erikaebus rahuldada. 3. R. P. alusetult tasutud kassatsioonikautsjon tagastada. 4. Kaitsjatasu – viissada kolmkümmend üks krooni – arvata kohtukuludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. S. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 107 lg 1 järgi selles, et tema lõi 8. aprilli 2001. a õhtul Tallinnas L tn X korteris omavahelise tüli käigus eluohtliku kehavigastuse tekitamise eesmärgil tahtlikult R. P-d noaga kaks korda kõhtu ja ühe korra selga, tekitades R. P.le ülirasked kehavigastused. 2. 6. aprilli 2004. a kohtuistungil Tallinna Linnakohtus esitas prokurör taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMK § 1681 alusel. Prokurör leidis, et kohtualuse süü ei ole suur ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Prokurör märkis, et kriminaalasja tehioludest nähtuvalt tuleb kohaldada KarS § 31 sätteid ning S. K. saaks vastutada üksnes raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest. 3. S. K. nõustus prokuröri taotlusega ning soostus võtma kohustust tasuda riigituludesse 4000 krooni kohtu poolt määratava tähtaja jooksul. 4. Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrusega lõpetati käesolevas asjas kriminaalmenetlus seoses sellega, et kohtualuse süü ei ole suur ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. S. K-d kohustati tasuma ühe kuu jooksul 4000 krooni riigituludesse. 4.1. Linnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest võib teha järelduse, et viibides korteris L tn X tekitasid S. K. ja R. P. teineteisele üliraskeid kehavigastusi. Kohus nõustus prokuröri seisukohaga, et S. K. käitumisele õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda KarS § 31 lg-st 1 ja et S. K. tegevus on käsitatav nn hilinenud hädakaitsena. S. K., kes oli pärast R. P. rünnet vigastatud, võttis R. P.lt ära viimase poolt ründeks kasutatud noa ja kaitses end sellega löögiks kasutatud tabureti vastu. Linnakohus asus seisukohale, et S. K. kasutas enda kaitsmiseks vahendit, mis ilmselgelt ei vastanud ründe ohtlikkusele. Samas ei lugenud kohus usaldusväärseteks R. P. ütlusi selle kohta, et tema ei ole S. K.le kehavigastusi tekitanud ning S. K. võis enda vigastused ise tekitada. Kohus luges usaldusväärseks S. Kluhhini ütlused nii S. K.l kui ka R. P.l tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanismi kohta. 4.2. Linnakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohus märkis, et kuivõrd inkrimineeritav tegu on toime pandud kolm aastat tagasi ja puuduvad andmed, et kohtualune oleks selle aja jooksul õiguserikkumisi toime pannud, võib teha järelduse, et kohtualune on teinud omad järeldused. Kohus arvestas asjaolu, et S. K.le oli vahetult enne talle süüksarvatava teo toimepanemist tekitatud ülirasked kehavigastused, vigastusi tekitati kannatanuga vastakuti ja tegu pandi toime korteris isiklike suhete pinnalt – seega kõrvalistele isikutele varjatult. 5. Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu R. P., kes palus linnakohtu määruse tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. R. P. leidis, et ehkki KrMK § 1681 ei nõua kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, tuleneb kannatanu õigus linnakohtu määruse vaidlustamiseks KrMK § 40 lg-st 2. Kaebuse esitaja ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et S. K. süü ei ole suur ja kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. R. P. märkis, et S. K. tekitas talle ülirasked ja eluohtlikud kehavigastused, mis põhjustasid 80%-lise töövõime languse. Kaebuse esitaja leidis, et linnakohus on vääralt tuvastanud kuriteosündmuse asjaolud ja asunud ekslikult seisukohale, et S. K. käitumisele õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda KarS § 31 lg-st 1 ja KrK §-st 111. 6. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 19. aprilli 2004. a määruses käsitati R. P. kaebust erikaebusena ja see tagastati läbivaatamatult. Määruses märgitakse, et AKKS § 68 lg-s 1 toodud ammendav loetelu ei näe ette võimalust kannatanu vaidlustatud kohtumääruse vaidlustamiseks. Samuti ei ole linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse näol tegemist nn lõpliku lahendiga, kuna see sisaldab endas kohustusi ja nende mittetäitmise tagajärjeks on kriminaalmenetluse uuendamine. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 7. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 19. aprilli 2004. a määruse peale esitas erikaebuse R. P., kes palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata oma kaebus linnakohtu määruse peale ringkonnakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Erikaebuse esitaja märgib, et tema õigus linnakohtu määruse vaidlustamiseks tuleneb KrMK § 40 lg-st 2 ja AKKS § 68 lg-st 2, samuti põhiseaduse §-dest 13 ja 15. R. P. juhib tähelepanu asjaolule, et KrMK § 1681 jõustus alles 1. jaanuaril 2004. a, mistõttu see ei saa takistada talle kui kannatanule seadusega tagatud õiguste realiseerimist. Kannatanu märgib, et käesoleval ajal on Tallinna Linnakohtu menetluses kriminaalasi, kus teda, R. P-d, süüdistatakse KrK § 107 lg 1 järgi selles, et tema tekitas 8. aprilli 2001. a õhtul korteris L tn X omavahelise tüli käigus S. K.le tahtlikult ülirasked kehavigastused. R. P. end selle kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista. Samas on käesolevas kriminaalasjas tehtud Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruses antud 8. aprilli 2001. a sündmustele hinnang, mis tugineb ühekülgselt üksnes S. K. ütlustele. Sellega on R. P. arvates rikutud tema kaitseõigust kriminaalasjas, kus tema on kohtualune ja S. K. kannatanu, sest S. K. versioonile on juba eelnevalt antud prioriteet. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid R. P. ja tema esindaja vandeadvokaat V. Šemanski esitatud erikaebust ja palusid selle rahuldada. S. K. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusma ja riigiprokurör A. Kasesalu vaidlesid erikaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik on õigesti käsitanud R. P. kaebust Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale erikaebusena. Samuti on ringkonnakohtu määruses õigesti märgitud, et AKKS § 68 lg-s 1 ette nähtud erikaebe korras vaidlustatavate kohtumääruste loetelu ei sisalda määrust, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMK § 1681 alusel. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuniku seisukohaga, et Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrus ei ole käsitatav kriminaalasja n.ö lõpliku lahendina (terviklahendusena). Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu on kriminaalasja terviklahenduseks vaatamata sellele, et KrMK § 1681 lg 5 näeb ette võimaluse kriminaalmenetluse uuendamiseks juhul, kui isik ei täida talle pandud kohustusi. Kui isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud. Menetluse lõpetamise määruses väljendatu jääb sellisel juhul viimaseks kriminaalmenetluslikuks reaktsiooniks konkreetse kuriteo toimepanemisele. Ühtlasi ei ole teistel menetlusosalistel enam võimalik kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väidetavale kuriteosündmusele antud faktilist ja õiguslikku hinnangut mingis kriminaalmenetluse hilisemas staadiumis vaidlustada. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on KrMK § 1 p 4 alusel ja tuginedes AKKS § 68 lg-le 2 ja PS § 24 lg-le 5 edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides korduvalt laiendatud erikaebeõigust nendele AKKS § 68 lg-s 1 nimetamata juhtudele, mil kohtumäärus kujutab endast sellist lõplikku lahendit, mida hiljem üldise kohtukaebe korras vaidlustada ei saa, samuti juhtudele, mil kohtumäärusega piiratakse mingit põhiõigust. Seejuures on kriminaalkolleegium tuginenud asjaolule, et ehkki AKKS § 68 lg-s 1 ja §-s 69 on esitatud nende kohtumääruste loetelu, mida saab vaidlustada erikaebe korras, võib AKKS § 68 lg-s 2 sätestatu kohaselt kõigi kriminaalasjas tehtud määruste peale, mida erikaebe korras vaidlustada ei saa, esitada vastuväiteid kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendi vaidlustamisel apellatsiooni- või kassatsiooni korras (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2000. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-00 – RT III 2000, 30, 322; 19. novembri 2002. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-119-02 – RT III 2002, 33, 356; 30. aprilli 2004. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-04 – RT III 2004, 13, 166). 11. Kaaludes, kellele ja millistel tingimustel peab olema tagatud kriminaalasja terviklahenduseks oleva kohtulahendi vaidlustamise võimalus, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates lähtuda asjaolust, kas konkreetne lahend võib riivata isiku subjektiivseid õigusi. 12. Käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on S. K. süüdistus selles, et tema lõi 8. aprilli 2001. a õhtul korteris L tn X omavahelise tüli käigus eluohtliku kehavigastuse tekitamise eesmärgil tahtlikult R. P-d noaga kaks korda kõhtu ja üks kord selga, tekitades sellega R. P.le ülirasked kehavigastused. Samal ajal on Tallinna Linnakohtu menetluses kriminaalasi, milles süüdistatakse R. P-d muuhulgas selles, et tema tekitas 8. aprilli 2001. a õhtul korteris L tn X omavahelise tüli käigus S. K.le tahtlikult üliraskeid kehavigastusi. 13. Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kirjeldav-motiveerivas osas on linnakohus andnud hinnangu sündmustele, mis toimusid 8. aprilli 2001. a õhtul Ltn X korteris. Muuhulgas on linnakohus leidnud, et R. P. tekitas S. K.le üliraskeid kehavigastusi, ja lugenud ebausaldusväärseteks R. P. ütlused selle kohta, et tema ei ole S. K.le vigastusi tekitanud. Määruses sisaldub kohtu seisukoht, et esmalt ründas R. P. S. K-d ning S. K. käitumine, mis väljus küll hädakaitse piiridest, oli suunatud üksnes enda kaitsmisele. Seega on linnakohtu määruses antud hinnang faktilistele asjaoludele, mis kuuluvad tõendamisesemesse ka kriminaalasjas, kus on kohtu all R. P. süüdistatuna S. K.le üliraskete kehavigastuste tekitamises. Seejuures on kohus kriitiline R. P. versiooni suhtes 8. aprilli 2001. a sündmuste kohta ja loeb R. P. ütlused ebausaldusväärseteks. 14. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et tulenevalt Riigikohtu üldkogu otsusest ei oleks Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrusega tuvastatud asjaolud R. P. kriminaalasja arutavale kohtule küll siduvad (vt Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 – RT III 2000, 16, 169, p 12), kuid pole välistatud, et KrMK § 48 kohaselt kasutatakse seda määrust R. P. suhtes käimasolevas kriminaalmenetluses ühe tõendina. Kuna vaadeldava määruse näol on tegemist tõendiga, mis ei ole kooskõlas R. P. kaitseversiooniga, võib selle kaasamine tõendite kogumisse raskendada R. P. kaitsmist. Riigikohus on seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMK § 1681 alusel tuleb pöörata suurt tähelepanu asjaolule, kas lõpetatava kriminaalmenetluse tulemustel on või võib olla tähtsust mõne teise kriminaalasja lahenduse seisukohalt. Üldjuhul on väga raske rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest kriminaalmenetluse jätkamise vastu olukorras, mil jätkatakse kriminaalmenetlust teises asjas, mille esemeks on sama kuriteosündmus. Lähtudes eeltoodust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrus mõjutab oluliselt R. P. subjektiivseid õigusi ja seega peab talle olema tagatud õigus linnakohtu määruse peale erikaebe korras edasi kaevata. 15. Juhindudes AKKS §-st 67, § 72 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 19. aprilli 2004. a määruse ja saadab R. P. kaebuse Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale erikaebe korras läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Peeter VAHER Ott JÄRVESAAR Lea KIVI