Tallinna Linnavolikogu — Strateegia "Tallinn 2025" kinnitamine — KO, 151, 1408

Juhindudes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 3 punktist 2 ja lähtudes linnavalitsuse ettepanekust, mille eesmärgiks on viia linna arengu kavandamine pikaajalisemale alusele ja tagada parem kooskõla erinevate linna arengut määratlevate dokumentide vahel, Tallinna Linnavolikogu määrab: 1. Kinnitada strateegia «Tallinn 2025» vastavalt lisale. 2. Tallinna Linnavalitsusel: 2.1. arvestada strateegiaga «Tallinn 2025» järgnevate aastate eelarvestrateegiate, arengukavade (üldiste, valdkondlike, funktsionaalsete) ning muude arengut määratlevate dokumentide koostamisel; 2.2. töötada 4. augustiks 2004. a välja kord, mille alusel hinnata iga-aastaselt strateegia realiseerimist ning teha selle alusel muudatusi teistesse linna arengut määravatesse dokumentidesse (linna arengukava, eelarvestrateegia jt) ja operatiivsetesse tegevusplaanidesse ning vajaduse korral otsustada strateegia enda täiendamine või uuendamine. 3. Määrus jõustub 17. juunil 2004. a. Volikogu aseesimees Pavel STAROSTIN Lisa Kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 10. juuni 2004. a määrusega nr 23 STRATEEGIA «TALLINN 2025» SISSEJUHATUS Maailm, milles linnad tegutsevad, esitab linnade juhtimisele ja nende arengu korraldamisele uusi nõudeid. Ühelt poolt toimuvad muutused keskkonnas üha kiiremini, teatud otsused linnaelu korraldamisel ning juhtimisrežiimid üldse peavad arvestama taolist kiiret muutumist. Teiselt poolt nõuab uus keskkond, sh linnade tihenev konkurents, pikaajalisi järjepidevaid jõupingutusi linnade «näo», profiili, infrastruktuuride jne väljaarendamisel. Viimane vajadus tuleneb juba linnade funktsioonide mitmekesisusest: nad peavad olema heaks elukeskkonnaks elanikele, samuti aga rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks ärikeskkonnaks. Kolmandaks peavad nad täitma mitmeid teenindavaid funktsioone linna ümbritseva piirkonna suhtes. Arendamine ainult üksikmotiivide või üksikaktsioonide baasil ühe või teise linnavalitsuse ametisoleku poliitiliste tsüklite raames ei taga linna kui terviku pikaajalist harmoonilist arengut. Eelnimetatud põhjustel on linnadel, eriti arenenud maailma linnadel, saanud tavapäraseks praktikaks koostada lühemaajaliste arengukavade aluseks (ja nende paremaks seostamiseks tulevikutrendidega) ka pikemaajalisi arengustrateegiaid.1 1 Osal juhtudel koostatakse taolised strateegiad ühes dokumendis linna üldise ruumiplaneeringuga, osadel juhtudel eraldi. Tallinnas on arengustrateegiat käsitlevaid dokumente koostatud varemgi, käesolev dokument nimetusega «Tallinn 2025» on aga esimene tõeliselt pikaajaline strateegia. Strateegia väljatöötamine toimus perioodil märts kuni detsember 2003. Töös osales aktiivselt üle 100 inimese: linnaametnikud, konsultandid, ettevõtjad, strateegia erivaldkondade huvilised, kes olid jagunenud üheksasse alagruppi. Strateegia väljatöötamise vahekokkuvõtteid tutvustati novembris-detsembris 2003 erinevatel esitlustel nii linnajuhtidele, linnaosade vanematele kui ka linnavolikogu liikmetele. 2003. a detsembris ja 2004. a märtsi algul arutati strateegia läbi Tallinna Linnavalitsuse liikmetega. «Tallinn 2025» koostamisel arvestati mitmete juba varem valminud dokumentidega, siinjuures olgu olulisematena mainitud arengustrateegia «Säästev Eesti 21», Eesti Keskkonnastrateegia jt. Lisaks töötati läbi mitmete teiste linnade nagu Praha, Melbourne, Dublini, Londoni, Suur-Helsingi, Bilbao, Krakovi, Turu ja Vilniuse linna strateegiad, püüdes saada nendest Tallinnale strateegia koostamiseks eeskuju. «Eri linnade strateegiate läbitöötamine andis tulemuseks arusaama, et eri linnade strateegiad on koostatud vägagi erineval viisil. Seega ei tasu ka Tallinna strateegiat vaadata pilguga, «mis siin teiste linnade strateegiatega võrreldes puudu või üle on», vaid pigem hinnata seda, kuivõrd on suudetud tabada just Tallinnale omaseid arengujooni ja põhiküsimusi. Kellele on mõeldud väljatöötatud strateegia? Esiteks on ta vajalik Tallinna Linnavalitsuse (edaspidi linnavalitsus) ja Tallinna Linnavolikogu (edaspidi linnavolikogu) liikmetele, kes töötavad välja erinevaid arengukavasid, programme ning langetavad linnaelu tulevikku määratlevaid otsuseid. Kuidas see otsustajate ring saab strateegiat kasutada, sellel peatutakse lähemalt dokumendi viimases peatükis. Tallinna tulevikuarenguid puudutavad küsimused on tihedalt seotud Eesti kui terviku strateegilise arenguga, sestap eeldame, et dokument on informatsiooniallikaks ja diskussiooni abivahendiks ka vabariigi võimudele, teatud määral ka rahvusvahelistele organisatsioonidele, kelle tegevus seostub Tallinna ja Eestiga. Kindlasti on Tallinna pikaajalisest strateegiast huvitatud ettevõtjad ja investeerijad. On ju neil vajalik teada, kuidas linn kavatseb arendada oma majandust ja infrastruktuure, haridust jms. Ja kahtlemata on «Tallinn 2025» mõeldud kõigile linnaelanikele, et olla informeeritud sellest, millised on linna arendamise pikaajalised perspektiivid, mida võib oma kodulinnalt loota ja kuidas ning kuhu saab anda oma aktiivse panuse. 1. ÜLDSTRATEEGIA 1.1. TALLINN – ARENEV JA MUUTUV. LÜHIÜLEVAADE MUUTUSTEST VIIMASE KÜMNE AASTA JOOKSUL. LÄHTESEISUND TÄNASEKS Viimase kümne aasta jooksul on pea kõikides Tallinna eluvaldkondades aset leidnud suured muutused – nende aluseks on 1990. aastate alguses alanud Eesti sotsiaalmajandusliku olukorra üleüldine teisenemine. Eesti taasiseseisvumise järgsel kümmekonnal aastal toimunud ulatuslikumate arengute seas võib esile tuua kolm järgmist, mis on Tallinna «nägu» eriliselt muutnud ning mis tähendavad ka olulisi elukorralduslikke muutusi Tallinnas. Esimeseks selliseks on tööhõive ja ettevõtluse ulatuslikud struktuurimuutused, mis said teoks tänu endise NSVL turu järsule vähenemisele, piiride avanemisele ja majandussidemete Läände ümberorienteerumisele. Toimus suurtööstuse restruktureerimine ning märkimisväärne kasv teenindussektoris; viimasele aitas kaasa sektori suur arengupotentsiaal, turism ning aktiivne välisraha sissevool. Intensiivne eraettevõtete asutamine nii Tallinnas kui mujal Eestis toimus 1990. aastate esimesel poolel, hiljem on ettevõtete arvu dünaamikat mõjutanud enim äriseadustiku jõustumine ja uued kapitalinõuded. 1990. aastate teist poolt iseloomustas väliskapitali sissetulek – seda nii ettevõtete ülevõtmise vormina kui ka uute ettevõtete rajamise näol. Ettevõtlusvaldkonnas toimunu osas vajab eraldi väljatoomist asjaolu, et teenindus- ja kaubandussektoris leidis aset hoogne kontsentratsioon kettidesse. Teiseks, ja esimesest osaliselt tulenevaks, on uued vajadused transpordivaldkonnas. Autode arv on viimase kümmekonna aastaga kolmekordistunud – see on muutnud probleemiks teede- ja tänavate võrgustiku läbilaskevõime, samuti näitab see elanike eluviiside ja mobiilsuse teisenemist. Kaubanduskeskuste esilekerkimine tähendas omakorda märkimisväärseid täiendavaid tegutsemisi transpordivaldkonnas – teisendas transpordivõrgustikku, tingis uut teedeehitust, suunas ümber linna liiklusvooge jne. Ka muutused sadamate spetsialiseerumises – eelkõige transiidile – on toonud kaasa omakorda logistilisi muutusi maismaatranspordis. Kolmandaks aspektiks on Tallinna linna elanike arvu dünaamika (elanike vähenemine) ning muutused elanike vanusstruktuuris. Vähenemise üheks olulisemaks põhjuseks on võõrtööjõu ja sõjaväe lahkumine Tallinnast. Teisalt on elanikkonna vähenemise põhjuseks olnud kiiresti vähenev sündimus. Kuni 1994. aastani toimus ka suremuse kiire kasv. Kokkuvõtlikult on rahvaarvu vähenemise põhipõhjuseks negatiivne loomulik iive. Vanusstruktuuri muutused näitavad jätkuvat elanikkonna vananemist. Kui 1990. aastate lõpus erinesid alla 15-aastaste ja vanemate kui 60 aastat osakaalud oluliselt (seda esimeste kasuks), siis 1990. aastate lõpus oli nende vanuserühmade osakaal juba võrdne. Sealjuures on Tallinna rahvastiku vananemise tempo olnud kiirem Eesti keskmisest. Elukorraldust Tallinnas on mõjutanud ka Tallinna valitsemisstruktuuri ja linnaosade ümberkujundamine. 1990. aastate algul leidis aset Tallinna linnaosade reorganiseerimine, loodi linnaosade valitsused ja nende juurde loodi halduskogud. Tallinna «haldusreformi» eesmärgiks oli linnavõimu lähendamine elanikele ja linnavalitsuse poolt pakutavate toimingute-teenuste kättesaadavamaks tegemine linnakodanikele. Alates 1997. aastast on suund tsentraliseerimisele ning Tallinna linnaosade valitsuste osatähtsus hakkas linna juhtimises järk-järgult vähenema. Tänaseks on vähenenud nii linnaosade poolt kureeritavate valdkondade hulk kui ka nende roll linnaosa tuleviku kujundamises, otsuste tegemises ja investeeringute planeerimises. Etapiviisiliselt võtavad Tallinna linnavalitsuse ametid üle seniseid linnaosade valitsuste funktsioone. Lähitulevikus on kavas tsentraalse raamatupidamissüsteemi juurutamine, mis hõlmab kõiki linnavalitsuse ameteid ja linnaosade valitsusi. Andmaks detailsemat ülevaadet erinevates valdkondades toimunud suundumustest, on otstarbekas jaotada need – lähtudes nende mõjust Tallinna edasisele arengule – kaheks. Seega ühelt poolt on tegemist selliste suundumustega, mis on loonud soodsa pinnase Tallinna edasiseks arenguks. Teise poole muutustest moodustavad negatiivsed trendid ja muutustega kaasnenud uued probleemid. Nende osas on tegemist selliste toimunud/toimuvate arengutendentsidega, mis nendega mittetegelemise korral võivad muutuda märkimisväärseks takistuseks Tallinna edasisele arengule. Enamjaolt tähendab kirjeldatud muutuste kahene jaotus ühtlasi ka valdkonnapõhist jaotust: viimase kümne aasta jooksul on suhteliselt selgelt välja kujunenud sektorid, mida üldistavalt iseloomustab positiivne areng ning teisalt valdkonnad, kus muutused on toimunud negatiivses suunas. Positiivsete ja negatiivsete muutuste osas peegeldab Tallinn kogu Eestis toimunud arenguid – kiirele majandusarengule ei ole sama hästi suutnud sekundeerida sotsiaalsektor. Alljärgnevalt toodud positiivsed ja negatiivsed arengud annavad pildi Tallinna tänasest lähteseisundist, markeerivad ära Tallinna edasise arengu eeldused ja võimalused ning samuti võimaluste piirid. 1.1.1. Positiivsed, Tallinna edasist arengut toetavad muutused Kümne viimase aastaga on Tallinn kujunenud tööstuslinnast ümber kaasaegse teeninduskeskse majandusega linnaks. Olulisel määral moderniseerunud on Tallinn ka elukeskkonnana – infrastruktuuride ja kommunikatsioonitehnoloogiate areng on teinud Tallinna elanike võimalused võrreldavaks teiste arenenud linnade elanike omadega; samas ei ole suudetud kümne aastaga lahendada mitmeid nõukogudeajast pärinevaid probleeme nagu magalarajoonid, kasutuse kaotanud ja seetõttu lagunevad hooned (probleemidest vt lähemalt punktis 1.1.2). Elukeskkonna kvaliteedi tõus Viimase kümne aasta jooksul on Tallinna linnaruum muutunud atraktiivsemaks tänu nii mitmete uusehitiste (pangad, kindlustusseltsid, kaubanduskeskused) rajamisele kui vanade korrastamisele, renoveerimisele. Uusehitiste rajamine on eelkõige toimunud grupiti, sillutades muuhulgas tee ka nn Tallinna city väljaarendamisele. Märkimisväärselt on linna ilmet positiivses suunas muutnud ja elanike liikumist ja ligipääsu parandanud ka infrastruktuuride korrastamine ja juurdeehitamine. Ettevõtluse edukas areng Rääkimata Eesti, sh Tallinna üldisest positiivsest majandusarengu foonist, omab Tallinn selles osas positiivset positsiooni ka Läänemere linnadega võrreldes: ettevõtluse arengut iseloomustav ettevõtete arv 100 elaniku kohta on Tallinnas suhteliselt kõrgem, jäädes siiski maha Stockholmist. Ettevõtluse edukat arengut Tallinnas toetab ka äritegevuseks vajalike kommunikatsioonide olemasolu – telefonide ja mobiiltelefonide arv elaniku kohta on võrreldav Läänemere läänekalda arenenud linnadega. Mitmete teenuste järgi (nt mobiiliga parkimise eest tasumine) on Tallinn vägagi eesrindlik. Heal tasemel on samuti erinevate IT lahenduste ja internetiühenduste arv. Teiste Eesti piirkondadega võrreldes iseloomustab Tallinna kõrge tööhõive tase, mille on ühelt poolt tinginud majanduslikult aktiivse elanikkonna koondumine pealinna võimalusterohkesse ärikeskkonda ja ettevõtluse kiire ümberstruktureerimine, siinne soodne investeerimiskliima ja väliskontaktide rohkus, samuti tööjõu keskmisest kõrgem kvalifikatsioon. Suur tööhõive langus tööstuses on peatumas, kasv teenindussektoris jätkub. Nende protsesside tulemusena on Tallinna tööhõive struktuur lähenenud Põhjamaade suurtele linnadele. Väliskapitali ligitõmbamisvõime Tallinn koos oma lähiümbrusega on olnud väliskapitali jaoks Eestis seni peamine kasvukeskus. Ligikaudu 4/5 otseinvesteeringutest Eestisse on tehtud Tallinna ja Harju maakonda. Selline proportsioon on samas suurusjärgus püsinud aastaid. Välisinvestorite huvi omandada või ehitada Tallinnas tootmis-, teenindus- ning hulgi- ja jaekaubandusettevõtteid pole vaatamata tugevnenud konkurentsile vähenenud. Muutunud on välisinvestorite taust – varasematel aastatel aktiivsemate väikeärimeeste asemel on tulemas rahvusvahelised suurettevõtted. Tallinna piirkonna areng oma regiooni reisi- ja kaubaveokeskuseks Tallinn on kujunenud Läänemere üheks suuremaks kauba- ja reisijateveo keskuseks. Kaks kolmandikku Tallinna sadamate käibest moodustab transiit, olles viimase viie aastaga ligikaudu kaks korda kasvanud. Lisaks on Tallinna majanduselus oluline koht turismil. Kõrvutades Läänemere idakaldalinnadega, on Tallinn turismi arengut iseloomustavate näitajate põhjal olnud siiani üks edukamaid. Turismitulude ehk reisiteenuste eksport on viimase kümne aasta lõikes suurenenud, kuid viimastel aastatel on kasv siiski aeglustunud. Aastate lõikes on kasvanud väliskülastajate arv, kuid ka see kasv aeglustub iga aastaga ning jätkuvalt on väga suur ühe turu (Soome väliskülastajad) osakaal. Ligikaudu 2,7 miljonit väliskülastajat neljasaja tuhande elaniku kohta on väga kõrge näitaja. Samas näitab tõusvat trendi ööbimisega väliskülastajate arv, jätkates tõusu ka olukorras, kus väliskülastajate koguarv vahepeal langes. Tallinnas paikneb Eesti ainus rahvusvahelise tähtsusega lennujaam, mis vastab ka rahvusvahelistele nõuetele ning võimaldab vastu võtta peaaegu kõiki lennukitüüpe. Tallinn on Eesti suurim raudteesõlm, mis omab ka rahvusvahelist reisirongiühendust. Paraku on aga rahvusvaheliste liinide osakaal viimastel aastatel vähenenud. Eesti pealinnal ei ole otserongiühendust Kesk-Euroopaga. Eesti raudteed on rööpavahega, mis võimaldavad Venemaa kaubarongidel ilma lisaoperatsioonideta jõuda Eesti kaubasadamatesse, mis on oluliseks eeliseks konkurentsis Venemaaga seotud veoste osas. Õppimisvõimaluste laienemine ja diferentseerumine Viimase kümne aastaga on Tallinna tekkinud juurde hulgaliselt erinevaid õppeasutusi, sh just kõrgkoole, mistõttu on plahvatuslikult kasvanud gümnaasiumijärgselt edasiõppijate, sh eriti kõrgharidust omandanute arv. Positiivset äramärkimist väärib samuti õpikeskkonnakvaliteedi tõus ja õppimisvõimaluste mitmekesistumine, mida paljuski on toetanud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kättesaadavaks tegemine üldhariduskoolidele erinevate projektide (Tiigrihüpe, Tiigrihüpe+ jne) läbi. Vaba aja veetmise võimaluste mitmekesistumine Vaba aja veetmise võimaluste poolest edestab Tallinn konkurentsitult teisi Eesti linnu. Ka Läänemere läänekalda linnade suhtes tundub meelelahutusvõimalusi Tallinnas olevat võrreldavas hulgas (arvesse tuleb võtta ka madalamat elatustaset). Tänu militaarstruktuuride olulisuse vähenemisele on Tallinna elanikkonnal avanenud võimalused kasutada kaldaalasid puhkeaja sisustamiseks. Pikka aega «suletud» olnud rannaalade avamine on suurendanud Tallinna atraktiivsust nii linnaelanike kui kinnisvara arendajate jaoks. Siiski eksisteerib kaldaäärsete alade näol hulgaliselt «kasutamata ressurssi» – mitmesuguste puhkealade väljaarendamise näol. Aegna saare potentsiaalile tuleks leida vastav rakendus puhke- ja meelelahutusalana. Linnaruumi on rikastanud ka mitmete puhkealade heakorrastamine. 1.1.2. Negatiivsed trendid ja tekkinud uued probleemid 1990. aastate alguses käivitunud ja paljuski tänapäevani kestvate Tallinna arenguliste protsesside ümbermõtestamisega on üldise positiivse arenguga kaasnenud ka mitmeid probleeme. Nendest tõsisemad seonduvad varavaidluste ja hoonete kasutamisfunktsioonidega, tööpuuduse, kohanemisraskuste, toimetuleku kindlustamise ning terviseseisundi halvenemise ja turvalisuse vähenemisega elanike hulgas. Vähekindlustatute hulga suurenemine – struktuurne tööpuudus, kohanemis- ja toimetulekuraskused Rohkem kui kümme aastat tagasi alguse saanud siirdeperioodiga on kaasnenud kiire töötajate arvu vähenemine ja töötuse kasv (areneva linna kohta tuleb Tallinna töötuse taset hinnata liiga kõrgeks). 1990. aastate keskel ulatuslik tööhõive vähenemine küll pidurdus. Töökohtade vähenemise peamiseks põhjuseks oli senise turu kaotus, millest tulenevalt vähenesid oluliselt tootmismahud. Ettevõtete restruktureerimise käigus toimus ümberprofileerimine ja spetsialiseerumine – töökohtade vähenemise põhjustas üha moodsama tehnoloogia kasutuselevõtt. Samuti on paljude inimeste töökaotust põhjustanud riigikeele vähene oskus ja tööjõu kaasaja nõuetele mittevastav kvalifikatsioon. See omakorda põhjustas nende sattumise vähekindlustatute riskirühma. Tallinnas elavate majanduslikes raskustes isikute ja perede olukord on ka praegu halb. Eriti suurtes raskustes on lastega pered (üksikvanemaga, töötuga ja paljulapselised). Olukorras, kus laste koguarv Tallinnas väheneb, suureneb nende laste arv, kes elavad toimetulekuraskustes ning samuti nende, kes vajavad hoolekandeteenuseid või kelle eestkoste vajab enam korraldamist. Turvalisuse vähenemine Eesti iseseisvumisest alates on Tallinna elanike ja teiste siin viibivate isikute turvalisus aastate jooksul halvenenud. Lisaks kõrgele kuritegevusele on olukord halb ka liiklusohutuse ning tuletõrje- ja päästealal, linna on tekkinud arvukalt narkomaane ja HIV nakatunuid, endiselt on probleeme alkohoolikutega. Tallinnasse on tekkinud arvukas asotsiaalsete elanike kiht. Mitmed sotsioloogilised uurimused on näidanud, et Eesti, sh Tallinna elanikud tunnevad tõsist hirmu sattuda kuriteo ohvriks. Teiste Eesti linnadega võrreldes on Tallinn kuritegevuselt esimeste hulgas. Siiski viimastel aastatel on märgatav kuritegevuse vähenemise trend. Nii liiklusõnnetuste kui ka neis vigastada saanute arv on Tallinnas kõrge. Tallinna liiklusdistsipliin on nõrk ning liikluskultuuritus on toonud endaga kaasa arvukalt ohvreid ja vigastatuid. Riskikoormus on suurenenud ka päästeala ja tuleohutuse valdkonnas. Tallinna tuletõrje probleemiks on tõusnud elanikest tühjaks jäänud majad ning seal ulualust leidvad tuleohutuse eeskirju eiravad kodutud. Palju on nii tahtlikke kui juhuslikke süütamisi. Täiendavat riski sisaldab tugevalt kasvanud transpordikoormus (sh transiitveod). Kodanikukaitse programmi puudumise tõttu Tallinnas on inimesed tehnoloogiliste või keskkonnakatastroofide vastu väga nõrgalt kaitstud. Korraldamata on ohtlike veoste transport, nende hoidmise ja ümberlaadimise tingimused. Omandireformist tulenevad üürnike-omanike probleemid, hoonete amortiseerumine 1990. aastate algul alustatud maa- ja omandireformi käigus on paljud kinnistud tagastatud õigusjärgsetele omanikele. Paljude uute omanike rahaliste vahendite nappus, ebapiisav huvi või soovimatus omanikukohuseid täita on kaasa toonud niigi halvas seisukorras oleva elamufondi jätkuva lagunemise. Mitmed omanikuhooleta jäänud majad on muutunud elamiskõlbmatuks. Neis kogunevad kodutud, alkohoolikud, narkomaanid ja teised asotsiaalsed isikud, kes põhjustavad tulekahjusid ning on potentsiaalseks ohuks piirkonna elanike turvalisusele. Samas puuduvad Tallinna linnal piisavad vahendid amortiseerunud, poollagunenud ja -põlenud hoonete lammutamiseks. Linnaruum on muutunud atraktiivsuse mõttes väga ebaühtlaseks. Omandireformi käigus tekkinud omanike-üürnike, sh sundüürnike, probleemid on seotud elamuehituse väikese mahuga. Tallinna Linnavalituse poolt algatatud elamuehitusprogramm «5000 eluaset Tallinnasse» aitab oluliselt kaasa sundüürnike eluasemeprobleemide lahendamisele, enamik programmi realiseerimisest on aga alles ees. Samas ei saa jätta rõhutamata, et probleemi teravdab ka elanike rahulolematus elamistingimustega, mis kajastab disproportsiooni sissetuleku ja soovitava elamispinna vahel. Sarnased muutused on omased pea kõikidele postsotsialistlikele linnadele. Tallinna eripäraks ja ühtlasi oluliseks elanike mobiilsust takistavaks asjaoluks on see, et rohkemal kui 80% juhul on elanikud ka korteriomanikeks. Ebasoodsad mõjud tallinlaste terviseseisundile Seoses suurte sotsiaalmajanduslike muudatustega on inimeste elukeskkonnas ja eluviisis toimunud ulatuslikud muutused, millest paljud on tervisele ebasoodsad: vaesuse levik (kaasnevad toidukomponentide defitsiit, ebahügieenilised elutingimused jm); elanike mobiilsuse suurenemine (kaasneb liiklusõnnetuste sagenemine); turism (nt haigusttekitavate mikroorganismide levikuga kaasnev risk); osa elanike olmetingimuste halvenemine; tööõnnetuste hulga suurenemine ja terviseriskide kasv töökohtadel; transpordivahenditest pärineva õhureostuse ja müra suurenemine; jäätmekäitluse mahajäämus; olmekemikaalide, sünteetiliste ehitus- ja viimistlusmaterjalide, toidulisandite ja lisaainete jms levik; psüühilise stressi suurenemine; alkoholi tarbimise, suitsetamise, narkootikumide kasutamise, kuritegevuse ja prostitutsiooni levik. Eelnimetatud valdkondadest on mõnede (prügimajandus, ehitusmaterjalidele esitatavad nõuded) osas viimastel aastatel võimalik täheldada positiivseid muutusi, rea küsimuste osas on aga olukord edasi kriitiline ja nõuab olulisi, tihti kalleid meetmeid. Tallinna laialivalgumise trend paralleelselt Tallinna liiklussõlmede läbilaskevõime piiratusega Tallinnale on iseloomulik järjest suurem nn laialivalgumine – üha enam asutakse elama linnaäärsetesse piirkondadesse või väljapoole linna piire. Lisaks on 2/3 linlaste eluasemetest niigi koondunud paneelelamurajoonidesse – välja linna keskusest. Seevastu on töökohad ülemääraselt kontsentreerunud kesklinna. Kirjeldatud olukord on loonud eeldused suurte kesklinna läbivate liiklusvoogude tekkeks, mis koormavad südalinna osa sõidukitega üle. Sellele omakorda lisanduv autode arvu järsk suurenemine 1990. aastatel „toetab« märkimisväärselt Tallinna liiklusintensiivsust ja tänavate liikluskoormust. Selle tulemusena on oluliselt vähenenud liiklusohutus ja suurenenud õhusaaste. Teede ja tänavate hooldusse, remonti ja uute tänavate rajamisse tehtud investeeringud ei kata üha kasvavaid transpordivajadusi. Ohtlikuks on kujunenud mitmed olulised liiklussõlmed. Kokkuvõtteks Kümneaastase tagasivaate taustal tunduvad osad muutustest toimunud olevat ootamatult kiiresti – eelkõige üldise majandusstruktuuri teisenemine, selle jõudmine võrreldavale tasemele teiste arenenud riikide/linnadega. Kõige enam ongi Tallinna arengut ja nägu viimase kümne aasta vältel mõjutanud linna territooriumil asunud suurettevõtete restruktureerimine ja erastamine, millega kaasnes ühtlasi ettevõtlusstruktuuri oluline muutus – teenindussektori märkimisväärne suurenemine. Teiselt poolt jällegi ei ole rida protsesse, mille toimumist kümme aastat tagasi eeldati, veel eriti käivitunudki: üle hinnati inimeste tegutsemise aktiivsust – seda, et inimesed soovivad enam osaleda ja omada kontrolli arengute üle. Teisisõnu: eeldus tugeva kodanikuühiskonna tekkest ei ole täitunud. Majandusvaldkonna osas arvati, et toimub väikeettevõtete kasv keskmisteks (või suuremateks) ettevõteteks. Viimane aga ei toimunud, selle asemel leidis aset paljude Eesti ettevõtete üleminek väliskapitali omandusse. Mõlemad – nii ootamatult kiiresti kui veel mittetoimunud protsessid – osutavad tõsiasjale, et ettepoole prognoosimisel tuleb arvestada kõrvalekalletega ning teinekord vägagi olulistega. 1.2. Tallinn linnade konkurentsis ja koostöös Linnade tulevik sõltub suuresti sellest, kui hästi suudavad nad hakkama saada konkurentsiolukorraga ning luua ja realiseerida koostöösidemeid. Eksperthinnangute teel tehtud analüüsi baasil on Tallinna konkurentsi- ja koostöösituatsiooni kirjeldamiseks välja joonistatavad vastavad maatriksid (vt tabelid 1 ja 2); eristades sealjuures kuut erinevat konkurentsi- ja koostööareeni. Tabel 1. Tallinna prognoositav konkurentsimaatriks

Tabel 2 Tallinna prognoositav koostöömaatriks

Eelseisval perioodil on ette näha nii elanike suurenevat liikumist Helsingist (ja mujalt Soomest) Tallinna ja vastupidi. Inimestel, kes tahavad tulevasi eluvõimalusi «kaksiklinn Talsinkis», on samuti valida, kummale poole lahte nad elama asuvad. Seega saab väita, et Tallinn konkureerib Helsingiga küllalt tugevalt nii sissetuleva kui väljamineva elanikkonna pärast. Helsingi ja Tallinna piirkonnad konkureerivad Ida-Lääne transiidi vahendamisel. Teatud ulatuses võib seda märkida ka mitmesuguste rahvusvaheliste teeninduse funktsioonide osas, ehkki siin võib ilmselt rääkida ka funktsioonide jaotusest kallima Helsingi ja odavama Tallinna vahel. Kaheldamatult toob kõik eelnev kaasa ka konkurentsi investeeringute pärast. Osaliselt sarnane on pilt ka Tallinna konkurentsi suhtes teiste Põhjamaade linnadega, nt Stockholmiga. See konkurents on aga oluliselt nõrgem. Langeb ära konkurents transiidivoo pärast. Konkurents toimub Tallinnast potentsiaalselt väljuva elanikkonna osas: võrreldes Helsingiga, on Tallinnal väiksemad võimalused tõmmata neist linnadest endale jõukat ja/või aktiivset elanikkonda. Oluline ja tugev konkurent Tallinnale on Riia, kellega toimub konkurents eelkõige transiidivoogude ja turistide (ning nendega seotud kultuuriteenuste) pärast, rolli pärast rahvusvahelisi teenuseid pakkuva tsentrina, loomulikult ka rahvusvaheliste investeeringute pärast. Elanike pärast võib Riia, kui ta atraktiivsus tõuseb, olla Tallinnale konkurent eelkõige potentsiaalselt «ületõmmatavate» inimeste osas kolmandatest maadest, tunduvalt vähem potentsiaalselt lahkuvate inimeste pärast. Teisi Baltikumi linnasid võib Tallinnale potentsiaalseteks konkurentideks pidada eelkõige turismi ja sellega seotud teenuste osas. Peterburi on konkurendiks eelkõige kaubavoogude teenindamise ja turistide (ning kultuuriteenuste) pärast, teistes valdkondades oluliselt vähem. Võib eeldada, et ka suur osa investeeringutest, mida Tallinn ja Peterburi võivad tulevikus saada, tulevad eri allikatest, on tehtud eri motiividel. Turismialane konkurents toimib Kesk- ja Ida-Euroopa maade linnadega (Varssavi, Gdansk, Praha), mitmed neist on, ehkki ei asu Tallinnale väga lähedal, konkurendid ka rahvusvahelise teeninduse funktsioonide täitmise ja muidugi ka investeeringute pärast. Mingil määral ka sissetuleva elanikkonna pärast. Lisaks Euroopas meile suhteliselt lähedal asuvatele linnadele tuleb arvestada osadel juhtudel ka kaugemal asuvate piirkondade konkurentsiga. Kui jaotada nad kallimate (ja kvaliteetsemate) maade linnadeks ja odavamate maade linnadeks, siis (ja mida aeg edasi, seda enam) on Tallinnale olulisteks konkurentideks just kallimate maade linnad. Odavamate maade linnad on konkurentideks eelkõige teatud tootmislike investeeringute osas, kallimate maade linnad nii kultuuriteenuste, turismi ja muude rahvusvaheliste teenuste ning eelnevatega seotud investeeringute osas. Samuti kindlasti ka lahkuva (eriti selle) kui ka sissetuleva elanikkonna osas. Teised Eestile lähedal asuvad Venemaa linnad (Pihkva ja Novgorod) on Tallinnale käsitletavad kui konkurendid vaid mõningate tootmislike investeeringute osas ja sedagi väga nõrgalt. Tänapäeva komplitseeritud rahvusvahelises majanduses ei ole võimalik eristada subjekte, kes on puhtalt ja ainult konkurendid ja subjekte, kes on ainult koostööpartnerid. Reeglina võidakse linna või regiooniga olla üheaegselt nii konkurent kui koostööpartner. Tallinna konkurentsi ja koostööprofiilide võrdlus illustreerib seda teesi kujukalt. Helsingi on Tallinnale kindlasti koostööpartner (ja eelkõige koostööpartner) turismi ja sellega seotud sidusalade osas. Ida-lääne kaubavoogude teenindamise osas on ta eelkõige konkurent, ehkki tulevikus pole koostöövõimalused (tänu spetsialiseerumisele) välistatud siingi. Rahvusvahelise teeninduse funktsioonide täitmise osas on loomulikult ka konkurentsi, kuid kindlasti kaalub selle tulevikus üles integreerumisest tekitatud sünergia. Ka elanike liikumist ühele või teisele poole lahte võib käsitleda mitte niivõrd «ületõmbamisena» kui sünergia saavutamise viisina. Stockholmi ja teiste Põhjamaade linnade puhul on koostöösuhted mõnevõrra nõrgemad kui Helsingi puhul, samas võib rääkida, erinevalt Helsingist, ühistest huvidest transiidi teenindamise alal (Lääne-Euroopast üle sildade ja Rootsist Venemaale liikuv kaubavoog). Stockholmi osas võib siiski rääkida ka mõningasest turismialasest koostööst. Riia puhul jääb konkurentsipositsioon ilmselt domineerima, tekivad aga kooperatsioonivõimalused ülebaltikumiliste firmade spetsialiseerumise osas, samuti on võimalik koopereeruda kolmandatest maadest (näiteks Saksamaalt) saabuvate turistide teenindamisel. Peterburi on Tallinna loogiline partner turistide teenindamisel, samuti mitmete allhankekettide loomisel. Sama kehtib ka Pihkva ja Novgorodi puhul, kusjuures erinevalt Peterburist on nad transiitvoogude teenindamisel Tallinnale mitte konkurendiks, vaid partneriks. Kaugemalt tuleva turisti jaoks kuulub Tallinn Helsingi ja Peterburiga loogiliselt ühte «ketti», mille nimeks on Läänemere idaosa külastus. Plussiks on siin see, et igas linnas saadakse vägagi omanäoline külastamiselamus. Tõsi, kaugturistide jaoks seostub Läänemerepiirkond kõige enam siiski selliste linnadega nagu Kopenhaagen ja Stockholm. Kindlasti on Tallinna jaoks soodne püüda saada «ühele pildile» ka nende, regiooni kujundit kandvate linnadega. See on aga raske ja nõuab pikemat tööd kui kasulik seostumine Helsingi ja Peterburiga. 1.3. TALLINNA ARENGURUUMID Selles peatükis on terminit arenguruum käsitletud neljal tasandil, liikudes laiaulatuslikumast – maailma mõõtmest – Tallinna-keskse arenguruumi käsitluse suunas. Esiteks tuleb vaatluse alla laiem geograafiline ruum, millega arenev Tallinn erineval viisil seostub ja suhestub. Teiseks Tallinna tähendus Eesti (keskuse) seisukohalt. Kolmandaks Tallinna linnastu kui linna nn lähiruum. Neljandaks linn ise: siseruum tema praeguses ja kavandatavas organiseerituses. 1.3.1. Tallinn rahvusvaheliselt Tallinn nagu ka teised linnad saavad eelseisval perioodil areneda edukalt vaid läbimõeldud seostatuse puhul laiemasse regionaalsesse ja rahvusvahelisse konteksti. Linnad teenindavad nii oma tagamaad kui moodustavad koostöövõrgustikke teiste linnadega. See puudutab näiteks ettevõtetevahelist võrgustumist, koostöösuhteid erinevate erialade inimeste ja ühenduste vahel, ülikoolide ja teiste haridusasutuste vahelist kooperatsiooni, koostööd kohalike omavalitsuste ja nende institutsioonide tasandil, regulaarseid kultuuriüritusi, transpordiliinide ja võrkude arengut, turismialast koostööd jne. Kontaktid ja seosed muutuvad praegusest dünaamilisemaks, mobiilsemaks, mitmekesisemaks. Linna püsielanikkonnale lisanduvad Tallinna ajutiselt elama asunud välismaalased, kes kiirendavad nii elanike kui Tallinnas juurdunud ettevõtete rahvusvaheliste kontaktide võrgustiku laienemist. Samal ajal kasvab nende tallinlaste hulk kellel on ajutised kodud ka teistes maades. Kasvab ajas asukohta muutvate ettevõtlusvõrgustike arv. Pigem reegliks kui erandiks saab olukord, kus mingi linnaga võidakse mingis valdkonnas olla konkurendiks, teises aga koopereerutakse (Tallinna konkurentsi ja kooperatsiooni «mustrit» vt lähemalt punktist 1.2). Rääkides Tallinnast rahvusvahelises kontekstis on vaja valida õige «haardeulatus». Linnu saab liigitada maailma tähtsusega, laiema rahvusvahelise tähtsusega, regionaal- või kohaliku tähtsusega linnadeks. Kui kõrgele tuleb asetada «latt» Tallinna puhul? On selge, et Tallinna tähtsus ja tegutsemisulatus ulatub selgelt kaugemale vaid kohaliku tähtsusega linnast. Küsimus on selles, kas julgeme eesmärgi seada kaugemale regionaalsest (antud juhul Läänemere piirkond) tasandist? Antud strateegias on lähtekohaks võetud siiski, et põhiliseks Tallinna koostööruumiks vaadeldaval perioodil jääb Läänemereruum, kus Tallinn peab muutuma kas üksinda või kooperatsioonis Helsingiga oluliseks koostöösõlmeks. Linnana, mille elanike arv jääb alla poole miljoni inimese piiri, ei saa meie pealinn, ilmselt ka eduka arengu puhul, pretendeerida üleeuroopalise tähtsusega metropoli rollile. Sellest aga ei tulene, et ta koostööruum ja koostöövõrgustik jääksid ainult Läänemereruumi piiridesse. Nende ületamine saab toimuda vaid üksikutes nn niššides. Järgnevalt on toodud kolm olulisimat Tallinna koostöö edasist arendamise vormi, rõhuasetust. ESITEKS peab Tallinna linn vajalikuks leida ja arendada järgneva perioodi jooksul välja vähemalt paar sellist tegevusvaldkonda, mille osas ta on tuntud mitte ainult Põhja-Euroopas, Läänemere riikide linnade seas, vaid laiemas rahvusvahelises ja soovitavalt isegi globaalses ulatuses. Potentsiaali taoliste rahvusvaheliste nn nišiproduktide tekitamiseks võivad pakkuda valdkonnad nagu Lääne investeeringute vahendamine Venemaale, Tallinna olemine nn integratsiooni õppimiskohaks (seoses EL-iga liitumisega), turism: ühelt poolt koostöös Helsingiga Tallinn-Helsingi teineteist täiendava turismiruumi kujundamine, teiselt poolt Tallinn kui (loodus)turismi vahendaja. TEISEKS: Tallinn peab hädavajalikuks arendada oma transpordiühendusi mitte ainult Läänemere kaldamaadega, vaid ka Kesk-Euroopa (Via Baltica, Rail Baltica) ja Peterburist eemale jäävate Venemaa piirkondadega (Moskva suund). Oluliseks eesmärgiks püstitatakse otselennuliinide arvu suurendamine Tallinna lennujaamast. KOLMANDAKS: Tallinn peab esmaoluliseks kohaolu (kohalolu just linnana) Euroopa Liidu (edaspidi EL) pealinnas Brüsselis seoses Eesti liitumisega EL-iga. Nimetatud edasiste koostöövormide pakkumisel on lähtutud tõsiasjast, et juba praegu on Tallinnas asuv ettevõtlus tugevalt sidustatud Soome ja Rootsiga. Ning eeldatav on, et see seos tulevikus kindlasti ainult tugevneb; lisaks sellele peaks meile aktuaalne ettevõtlusgeograafia laienema nii Läänemere lõunakalda suunas (eriti Põhja-Saksamaa) kui Peterburi piirkonna suunas. Sama loogika puudutab ka nii transpordisidemeid kui mitmesuguseid muid koostöö (sh kultuuriline koostöö) ja ka omavalitsuslike sidemete arengut. Lisaks mõjutab Tallinna rahvusvahelise koostöö arendamist asjaolu, et üha rohkem rahvusvahelisi firmasid võtab omaks ülebaltilise strateegia, s.t et Eestit, Lätit ja Leedut käsitletakse ühe turuna. Tallinna jaoks tähendab see konkurentsi Läti ja Leeduga – rakendamist vajavad sellised meetmed, et võimalikult palju taoliste firmade Baltikumi peakorteritest leiaks oma asukoha Tallinnas. Teiselt poolt tuleb Tallinnal jällegi teha ülejäänud Balti riikidega koostööd (kuivõrd meid ühtse grupina käsitletakse) ning täiendavalt tugevdada ka Tallinna kohalolu mõlemas ülejäänud Balti riigis, mis muuhulgas võimaldaks ka Tallinnas asuvate kodumaisel kapitalil baseeruvate firmade «ekspansiooni» lõunasse (ilmselt osadel juhtudel ka Eesti-Soome ühisfirmade lõunapoolset ekspansiooni). Koos riigiga rakendatakse siin vastavaid toetusmeetmeid (turuinfo pakkumine jne). 1.3.2. Tallinn Eestis Tallinna käsitlemine Eesti ruumis tähendab Tallinnale kahest rolli: ühelt poolt tuleb Tallinnal kui pealinnal täita Eesti esindamise funktsiooni väljapoole – s.t ülejäänud maailmas. Teiselt poolt tuleb Tallinnal teenindada ülejäänud Eestit, täita mitmeid sissepoole suunatud rolle. Selleks, et Tallinn saaks täita esinduslikku pealinnarolli, esindada Eesti riiklust ja kultuuri väljapoole, vajavad korrastamist Tallinna juriidilised ja finantsilised alused. Tallinn jääb ka edaspidi Eesti põhiliseks rahvusvaheliseks «väravaks». Siitkaudu sisenetakse ja väljutakse Eestist, «värav» on riigi visiitkaardiks, samuti peab ta esindama välissuhtluses mitte ainult iseenda, vaid ka teiste Eesti regioonide huvisid. Eesti-keskselt on Tallinnal kui Eesti kõige enam rahvusvahelistunud ja kõige enam maailmamajandusse integreerunud linnal täita sisemise keskuse roll. See tähendab pakkuda mitmekesiseid väljakutseid ja tegutsemisvõimalusi Eesti teiste linnade/valdade elanikele, sh neile noortele ja aktiivsetele eestlastele, kes muidu laieneva rahvusvahelistumise tingimustes Eesti tolmu oma jalgadelt pühiksid. Seega omab Tallinn ülejäänud Eesti seisukohalt «maailma maaletooja» rolli, olles kultuuri- ja meelelahutuskeskuseks, esindades kosmopoliitset linnakultuuri, tolerantset mõtlemist jne. 1.3.3. Tallinna linnastu Tallinn, nagu enamik arenenud linnu kaasajal, liigub selgeltpiiratud linna mudelilt aglomeratsiooni, linnastu mudeli suunas. Tallinna linnastu on vaadeldav kahes eri perspektiivis: ühelt poolt Tallinna n.ö laienemisena Tallinnaga piirnevatesse valdadesse; teiselt poolt Tallinna kokkukasvamisena Helsingiga. Tallinn moodustab juba praegu ühise tööjõuareaali Harjumaa ja Põhja-Raplamaaga. Osa Tallinnas töötavaid inimesi eelistab elada linnast väljas, kus on rohkem ruumi ja rohelust. Teisalt, ka osa lihtsamat tootmist, samuti ladustamist, viiakse linnast välja Harjumaale, juhtudel ka kaugemale. Osa neis ettevõtetes töötavatest inimestest hakkab elama kohapeal, osa ka Tallinnas. Seetõttu eeldab tulevik kogu linnastupiirkonna kooskõlastatud planeerimist ja arendamist. Siia kuulub nii ühistransport, teedevõrk, vesi ja kanalisatsioon, elamuehitus, jäätmekorraldus, sotsiaal- kui tervishoiu teenused, samuti koolivõrgud ja puhkemajandus. Rahvusvahelises majanduses opereerivad tulevikus omavahel seotud ettevõtluskooslused (klastrid, võrgustikud) kogu linnastu areaalis, paljudel juhtudel kooperatsioonis ka linnastuväliste ettevõtetega. Koos Harjumaa ja piirnevate valdadega arendatakse Muuga sadama ja Tallinna lennujaamaga seotud logistilist kompleksi, positiivselt mõjutab Tallinna ringraudtee väljaehitamine. Linnastu arengu ökoloogiline aspekt. Looduskeskkonnaga (eelkõige vee ja õhu kvaliteediga) seotud küsimused eeldavad linna tasandist laiemat käsitlust. Inimesi rahuldava elukeskkonna ning selleks looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise tagamiseks, tuleb tegutseda kogu linnastu tasandil. Inimasustuse ja majanduse surve keskkonnale on laienevate linnastute puhul suurem kui mujal territooriumil. Looduslikus seisundis olevatel aladel (linnapargid, metsad, aga ka rohelust säilitavad eramaad) on siin täita mitmeid funktsioone: kompenseerida survet looduskeskkonnale, olla elupaigaks ja liikumiskoridorideks loomastikule ning kasutatavad puhkealana linnaelanikule. Tiheasustuse laienemine linnas ja üle linna piiride kombinatsioonis maade tagastamisega eraomanikule, on vähendanud Tallinna ja Tallinna ümbritsevat rohelist vööndit, teinud raskemaks nn roheliste koridoride tagamise, piiranud puhkajate võimalust rannaalade kasutamiseks. Oluliseks peetakse linnalähisalade looduslikus seisundis olevate piirkondade vähendamise pidurdamist, tasakaalu looduse ja uusehituse vahel. Oluline on, et valdade üldplaneeringud vastaksid Harju maakonna rohevõrgustike teemaplaneeringute nõuetele. Üldkasutuses olevate looduslike alade (metsad, pargid) säilitamise kõrval on oluline, et Eesti seadusandluse edasine täiustamine võimaldaks hakata kasutama paindlikumaid lahendeid erakätes olevate alade loodusliku režiimi säilitamisel. Talsinki perspektiiv. Jätkub edasine integratsioon Helsingiga (laiemalt võttes: Suur-Tallinna ja Suur-Helsingi piirkondade integratsioon). See võimendub eelkõige sellistes valdkondades nagu haridusalane integratsioon, osadel juhtudel ühised infrastruktuurid, ühised spordi- ja kultuuriüritused, mõlemat linna haarav ühine turismiturundus ja -tooted, ettevõtluse edasine integratsioon (osal juhtudel ka perspektiiviga ühiseks tegutsemiseks Vene turgudel). Hiljemalt kaheksa kuni kümne aasta pärast (mil eeldatavalt on soomlastel jõudnud kätte kriis tööturul) võib ilmselt rääkida Tallinna ja Helisingi ühisest tööturust. See tähendab ka suuremat kultuurilist ja elukondlikku integratsiooni eestlaste ja soomlaste vahel. See omakorda eeldab Tallinna elukeskkonna atraktiivsuse, kuid samuti turvalisuse tõstmist. Juba lähitulevikus arendatakse tugevdatult edasi kurssi Tallinna ja Helsingi arengupiirkonna koordineeritud ruumilise planeerimise suunas. Talsinki perspektiivi osas tuleb Tallinnal näidata üles selget ja tugevat omapoolset initsiatiivi. Oluline on mitte jääda tulevase kaksiklinna perifeeriaks, vaid osaleda tema arengu määramisel Tallinna huvidest lähtudes. 1.3.4. Tallinna linnaruumi kasutamise parandamine Linnaruumi kasutust praeguste Tallinna linnapiiride sees ei saa pidada otstarbekaks. Tihedalt on koormatud eelkõige teenindusfunktsiooni, aga ka muid funktsioone täitev kesklinn. Elukohtade aspektist vaadelduna on tugevalt asustatud suurelamutega hoonestatud «magamislinnade» piirkonnad. Toimub ülitihe igapäevane liiklus kesklinna ja «magamislinnaosade» vahel; siia lisandub ka (samuti suuresti linna «välisvööndis» asuvate) kaubanduskeskuste külastamine. Samas magalalinnaosade ja kesklinna vaheline piirkond on tänu madalale ja suhteliselt hõredale hoonestusele nii elamise, teenindamise kui töötamise mõttes vähe kasutatud. Intensiivne ja ebaratsionaalne liiklemine halvendab, eriti tõusva autostumise tingimustes, liiklust, saastab keskkonda, muudab linna funktsioneerimise tarbetult tülikaks ja kalliks. Kaudselt soodustab selline territooriumikasutus ka linna tarbetut «valgumist» üle piiride, mis omakorda muudab kitsaskohaks hommikused linna sissesõidud ja õhtused väljasõidud. Lisaks on linn eelkõige inimese elukeskkonnaks. See tähendab, et linnaruum tuleb ühtlasi kujundada inimese kehalist, vaimset ja ühiskondlikku arengut soodustavaks keskkonnaks. Linna arengus peetakse oluliseks linna territooriumil asuvate roheliste alade säilitamist või kompenseerimist. Linnaruumi seisukohalt eksisteerib mittekasutatud ressurssi ka linna mereäärse piirkonna näol – korralikult välja arendamata on linlase, samuti väliskülastaja ligipääs merele, võimalused rannaäärse ala kasutamiseks, seda eelkõige avaliku – puhke- ja kultuuriruumina. Tallinn merelinnana kannab endas linna jaoks hulgaliselt veel leidmata/kasutamata lisaväärtust ja arengupotentsiaali. Tallinna rannaäärsete alade väljaarendamine tähendab nende kujundamist eelkõige puhke-, kultuurilis-majanduslikuks ja ökoloogiliseks tsooniks. Linn peab omama kontrolli linna mereäärsete alade üle eesmärgiga tagada nende alade avatus ja vastavus avalikule huvile. Paneellinnaosade ja linna tsentrumi vahelise linnaruumi kasutuselevõtt ei pea tähendama keskkonna eripära mittearvestavat tihendamist, mitmed säilinud vanad äärelinnaosad evivad olulist miljööväärtust ja võib eeldada, et sissetulekute tõusuga tekib enam inimesi, kes on nõus teatud materiaalseteks ohvriteks, et luua kodu just taolisesse tavapärasest erinevasse miljöösse (Lääne linnadest tuntud nn gentrification protsess). Hoida tuleb ka rohelust. Samas on eelnimetatud nn vahevöönd Tallinnas sedavõrd suur, et arvestades elanikkonna prognoositavat sissetulekute tõusu ka suhteliselt optimistliku stsenaariumi järgi, ei ole millegagi põhjendatud «vahevööndi» kui terviku praegune alakasutus. Nimetatud linnaruumi osa kasutuselevõtt peab toimuma uuenenud linnaplaneerimise protseduuride (vt ptk 2.5) raames. Linnaruumi piiratuse tõttu tõuseb eraldi ülesandena esile inimeste liikumise korraldamine ja sellest tulenev liikumispoliitika. Ei piisa, kui liikumine kujuneb spontaanselt, ta peab muutuma linna poolt teadliku mõjutamise objektiks. Lähtume eeldusest, et oluline pole mitte ainult liikumise nõudluse ja pakkumise korraldamine (inimeste transportimine punktist A punkti B), vaid esiteks eelduste loomine, et liikumist normaalselt korraldada (mitte ainult teede ehitamine, vaid linnaplaneerimine tervikuna, eri funktsioonide paigutus) ja teiseks sobilike viiside leidmine, mis aitaks muuta «liikumise pilti» selliseks, mis vastaks linnaruumi nõuetele, linna rahakoti võimalustele ja põhjustaks vähe ökoloogilist kahju ja liiklusõnnetusi. Erilise tähtsuse omandab selle foonil ühistransport. Ühistranspordi toetamine linna poolt pole oluline mitte ainult sotsiaalpoliitilisest seisukohast, vaid on möödapääsmatu, et hoida linn tõusva autokasutuse tõttu läbitavana. Teede väljaehitamise läbimõeldud pikaajaline kavandamine, sh teede laiuste määratlemine, peab tagama teede läbilaskevõime suurenemise, ummikute vähenemise ja võimalikult vähesed kahjud keskkonnale. Kokkuvõtlikult: Tallinna pikaajaline arengustrateegia näeb selget vajadust Tallinna ja teda ümbritsevate omavalitsuste ühistegevuse ja nendevaheliste finantsskeemide omavahelise kokkuleppimise järele. Kui naaberpiirkonna elanikud kasutavad massiliselt ja pidevalt teise piirkonna (antud juhul Tallinna) infrastruktuuri (koolid, transport jm) teenuseid, samal ajal aga maksavad oma tulumaksu vaid elamispiirkonna omavalitsusele, siis tuleb leida võimalusi, kuidas elamispiirkonna omavalitsus saab anda oma panuse tema elanike poolt vajalike infrastruktuuride korrashoiuks ja arendamiseks. Loomulikult kehtib sama loogika ka vastupidi, näiteks seoses linnaelanike puhkamis- ja/või nn potipõllunduspiirkondadega. Samuti vajavad olulist muutmist funktsioneerimise põhimõtted, tõstmaks linnaruumi nn vahepiirkondade (inner city) kasutusastet ning eksisteerib ka selge vajadus linnaruumi kui terviku ühtsema ja atraktiivsema (mereäär) kujundamise järele. Tallinna siseruumi korrastamine on ühtlasi vajalikuks eelduseks Tallinna rahvusvahelise potentsiaali tõstmiseks, nii Tallinna esindusfunktsiooni kui Eesti keskuse rolli täitmiseks ning samuti Talsinki perspektiivi väljaarendamiseks. 1.4. TALLINNA ARENGUTRENDID Käesolevas alapeatükis keskendutakse Tallinna edasist arengut mõjutavatele teguritele, mis osaliselt näitavad, millised juba toimunud muutustest (vt peatükk 1.1) võivad jätkuda ka tulevikus, mida omakorda on täiendatud uute võimalike arengutega, mis Tallinnas elamist-tegutsemist saavad tõenäoliselt mõjutama. Need arengutrendid, mis ühelt poolt seavad teatavad piirangud Tallinnas toimetamisele, kuid teisalt pakuvad jällegi uusi väljakutseid, on käsitletavad kahe suurema teemaplokina. Esimeses osas on tegemist selliste trendide või arengueeldustega, mis mõjutavad Tallinna arengut väljapoolt – väliskeskkonna trendid; teises tuuakse välja sisekeskkonna trendid ehk need jätkuvad või eeldatavad muutused, mis saavad toimuma Tallinna arengus eneses. 1.4.1. Väliskeskkonna trendid Globaalsete mõjutegurite osas liigub Eesti, sh Tallinn, ühest küljest suunas, kuhu teised Euroopa riigid ja linnad on juba jõudnud, mistõttu mitmed sotsiaalsed ja majanduslikud protsessid on Tallinna jaoks üldjuhul prognoositavad. Samas, mitmed rahvusvahelised protsessid on juba avaldanud Tallinnale sellist mõju, millest teised (Euroopa) linnad on püüdnud ja püüavad jätkuvalt hoiduda. Teisalt toovad globaalsed ümberkorraldused kaasa kaugeleulatuvaid muutusi elustiilis ja tööjaotuses, keskkonnaprobleemides, sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes suhetes (sh päevakorralise teemana ka terrorismiohu), mis kokkuvõttes mõjutavad kõiki ja kõikjal ning on oma olemuselt prognoosimatud. Erinevatest ülemaailmsetest ja regionaalsetest suundumustest on välja toodavad alljärgnevad olulisemad arengujooned. • Turgude laienemine, majandussuhtluse suurenemine. Eesti liitumine EL-iga tähendab uusi turge Eestile, sh ka Tallinnale. Lisaks Põhja-Euroopa maadele tugevneb EL-iga liitumisel Eesti koostöö lõuna suunal (Via Baltica koridor) ja ida suunal (peale Venemaa ka nn kaugtransiidimaad: Kasahstan ja Hiina). Samuti tugevneb ida-lääne telje tähtsus Eesti ja Tallinna arengus. • Positiivne väljavaade täiendavatele finantseerimisallikatele. On alust eeldada Tallinna tulevate välisinvesteeringute mahu suurenemist. Eesti liitumine EL-iga muudab Eesti ja Tallinna prognoositavamaks, see mõjub hästi välisinvestoritele. Koos keskpikas perspektiivis positiivsete välisinvesteeringute prognoosidega ülemaailmses ulatuses ning arvestades Eesti head kohta Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas, võib eeldada väliskapitali jätkuvat huvi Eesti, sh jätkuvalt eelkõige Tallinna suhtes. (Viimasesse kui positiivsesse nähtusesse tuleb siiski suhtuda teatava reservatsiooniga, kuivõrd väliskapitali huvi võib olla kantud ka turuhõivamise, ettevõtete ülevõtmise soovist.) Täiendavad finantsvahendid tulevad uute võimaluste avanemisest seoses Eesti EL-i liikmelisusega. Ka Tallinnal avanevad uued võimalused nii EL-i struktuurifondide vahendite kasutamiseks, samuti osalemiseks EL-i ulatuslikes abiprogrammides. • Konkurentsi tugevnemine paralleelselt koostöö suurenemisega. Korraga toimib nii linnade koostöö kui konkurents (ja transpordiühendused on selles üliolulised). Konkurents tugevneb seoses majandussuhtluse laienemisega – Tallinna nn konkurentsigeograafia saab olema laiem kui Läänemere-piirkond. Maailmas konkureerimiseks tuleb leida liitlasi. Kindlasti konkureerib Tallinn tulevikus koos Helsingiga, võimalik, et tervikregioonina, kus on ka Riia, Peterburi ja Stockholmi piirkond. • Piirkondade konkurentsivõime sõltumine üha enam kohapealsete institutsioonide tuumikkompetentsist ja väärtusahelatest, samuti kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia olemasolust ja kasutusoskusest. Klastrite ja koostöövõrgustike väljaarendamine määrab piirkondade osalemisvõimalused rahvusvahelises tööjaotuses. Võrgustumise tõttu ei ole otstarbekas vaadelda naaberpiirkondi mitte niivõrd konkurentidena, kuivõrd partneritena, kellega klastreid moodustades on võimalik luua eeliseid globaalkonkurentsis. Seega muutub Tallinna seisukohalt oluliseks strateegiliste koostööpartnerite väljasõelumine ning avaliku, era- ja mittetulundussektorite vaheline koostöö. Integratsiooni eelduseks on infovahetus, mis saab toimida vaid kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia olemasolul ja rakendusvõimalustel. Linna konkurentsivõime sõltub strateegilist globaalset turuinfot omavate institutsioonide koostööst ja elanike kaasatusest nende teadmiste kasutamisse. • Atraktiivne-olemise vajaduse suurenemine. Tekkivad rahvusvahelised ja regionaalsed mustrid ning järjest tihenevad konkurentsitingimused esitavad Tallinnale kui ühele tegijale paljude hulgas väljakutse lahendite leidmiseks, kuidas end atraktiivsemaks teha ja need ka ellu viia. Tuleviku majandus on eelkõige just nn «elamusmajandus». Teisalt läheb atraktiivsus järjest enam hinda elukeskkonna seisukohalt – vähem huvi ja võimalusi pakkuvatest kohtadest liigutakse elama atraktiivsematesse paikadesse. Tugev arengupotentsiaal eksisteerib Tallinnal kultuuri- ja kõikvõimalike teiste sündmuste korraldajana. • Järjest enam läheb hinda kvaliteetne keskkond. EL-iga liituvas Eestis pole vaid liberaalsusele panustava, odava ja selle kaudu ülikiiresti areneda lootva linna mudel realiseeritav. Tuleb olla usaldusväärne, kvaliteetne, haritud, sealjuures aga atraktiivne. (Skandinaaviamaadest jäädakse lähiperioodil odavamaks niikuinii). Näiteks Soomest võib eeldada Põhja- ja Lääne-Eestisse mitte ainult tootmis-, vaid ka teenindusfunktsioonide ülekannet. Tallinnale tähendab see soomlastele erinevat laadi teenindus- ja elukeskkonda pakkumise suutlikkust, mis on küll odavam, kuid vastuvõetava kvaliteediga (nt elu- ja ravivõimalused pensionäridele). • Säästva/jätkusuutliku arengu põhimõtete elluviimise aktualiseerumine. Nii rahvusvahelisel, regionaalsel kui linna ja riigi tasandil pööratakse (arengustrateegiates) üha rohkem tähelepanu säästva/jätksuutliku arengu põhimõtetega arvestamisele. Ka järjest enam inimesi eelistab keskkonnasõbralikku elu- ja töökeskkonda, millest kujunebki üks olulisi paikkonna konkurentsitegureid ja elukvaliteedi näitajaid. Elukeskkonna puhul muutuvad järjest olulisemaks ruumiplaneering ja sellega seonduv elumiljöö, arhitektuur ja keskkonnasõbralik ehitustehnoloogia. Seadusandluse ja avalikkuse survel võetakse tootmises üha enam kasutusele keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid ja rakendatakse tulemuslikke meetmeid looduskeskkonna mitmekesisuse säilitamiseks ja kahjulike mõjude vältimiseks ja heastamiseks. • Ajutöö osakaalu kasv kõikidel aladel. Kuivõrd uus lisaväärtus ei teki enam mitte niivõrd loodusressursside kasutuselevõtust ja massitööst, vaid teadmistest ja oskustest, siis on piirkondliku stabiilsuse tagajaks ja edukuse eelduseks üha enam haritud ja tööalaselt kvalifitseeritud elanikkonna olemasolu. Logistika, allhanketööde, koolituse jms valdkondades ei tähtsustu mitte niivõrd sektoraalne, kuivõrd funktsionaalne tööjaotus. Otsustavaks saab hariduse ja kultuuri infrastruktuur, ka muu infrastruktuur. • Globaalne teenindussektori, sh turismi- ja puhkemajandussektori kasv. Teenindussektoris on juba praegu üle poolte kõigist töökohtadest ja seal luuakse valdav osa SKP-st. Jätkuvalt kasvava turismi- ja puhkemajanduse põhjuseks on inimeste vaba aja mahu suurenemine ja territoriaalse mobiilsuse kasv, samuti keskmise eluea pikenemine ja jõukuse kasv, mis loovad eeldused reisimise kasvavaks arenguks. Unikaalsuse nimel ja sündmuste nimel, mis annavad uusi kogemusi, ollakse nõus sõitma tuhandeid kilomeetreid. Laienevat trendi näitavad ka reisieesmärgid – traditsioonilise puhkamise kõrval kultuuri- ja spordiüritused, sõprade-sugulaste külastamine jne – mis viivad reiside sagenemiseni ja sihtkohtade ringi laienemiseni. Tänu internetiseerumisele on inimestel muutunud võimalikuks saada operatiivselt informatsiooni maailma eri piirkondade kohta. Samaaegselt muutub tähtsaks turismiinfo kättesaadavus just interneti vahendusel, sh võimalus ka väiksemate majutuskohtade broneerimiseks ja muude teenuste (ürituste piletid jms) ettetellimiseks. Globaalse standardiseerimise (ka nn «eurostandard») juures muutub üha olulisemaks turismiteenuste ja turismi sihtkohtade atraktiivsuse säilitamine/tõstmine, üldisest erineva omanäolisuse leidmine. Oma identiteeti nõrgalt eksponeerida suutvad linnad võivad kaotada oma atraktiivsuse konkurentide ees. • Inimeste mobiilsuse kasv seoses EL-i liikmelisusega. Lisaks eelnevalt kirjeldatud vaba aja mahu suurenemisest, kommunikatsiooni- ja infotehnoloogiate arengust jms tulenevast suuremast mobiilsusest suurendab tallinlaste liikumist ka Eesti liitumine EL-iga. Viimane tähendab kergemat ligipääsu EL-i riikide tööjõu- ja haridusturule, mille tõttu ollakse vähem kinni kohaliku turu poolt pakutavates valikutes. Teiselt poolt tuleb arvestada ka teiste EL-i liikmesriikide kodanike võimaliku tööle-, õppima- ja elamaasumisega Tallinna. Nimetatud arengud rõhutavad jällegi atraktiivne-olemise vajadust: ühelt poolt tallinlaste jaoks, hoidmaks neid ära minemast ning teiselt poolt ennekõike selliste teiste ligimeelitamiseks, kes toovad endaga kaasa uusi, Tallinna jaoks olulisi oskusi, teadmisi ja kogemusi. 1.4.2. Sisekeskkonna trendid • Rahvastiku vananemine ja negatiivne loomulik iive1. Rahvastiku vananemine esitab linnale uusi väljakutseid. Suureneb vajadus erinevate hoolekandeasutuste, -teenuste, samuti meditsiiniabi järele. Üha vähenev tööealine elanikkond peab hakkama ülal pidama järjest suurenevat sotsiaalabi vajavat elanikkonna gruppi, mille tõttu jääb ka linnal oma arengusse investeerimiseks vähem vahendeid. Samaaegselt võivad arenenud riigid, kus toimib sarnane tendents, hakata ligi meelitama nooremaid inimesi teistest piirkondadest, kaasaarvatud Eestist ja Tallinnast, mille puhul kahaneks tööealine elanikkond veelgi. 1Nagu näitab 2001. aastal koostatud töö «Tallinna linnastu rahvastikuprognoos», võib vähemalt esialgu eeldada Tallinna elanikkonna mõningase kahanemise jätkumist. Seda kahel põhjusel – esiteks negatiivse loomuliku iibe ja teiseks suburbaniseerumise tõttu. Tallinna tagamaal (lähiümbruses) elanike arv kasvab. Märkus: siinkohal räägime Tallinna reaalsest elanikkonnast, mitte inimeste registreeritusest Tallinna. • Rahvastiku jätkuv tsirkuleerimine (tsirkuleerimise suurenemine) Eestis ja Tallinnas. Tallinna elanike arv kasvab Eesti siserände tulemusena, sh suureneb sotsiaalselt probleemsete n.ö «õnneotsijate» arvukus Tallinnas. Sisseränne Tallinna võib tuua kaasa olulisi probleeme – linnaelanike sotsiaalse kvaliteedi langus, teatud piirkondade slummistumise süvenemine jne. Eeldatavalt toimub uute elanike sisseränne eelkõige odavamatesse elamupiirkondadesse nagu Kopli, Kalamaja, Lasnamäe. Samaaegselt eksisteerib vastupidine trend: paljud noored ja paljulapselised pered lahkuvad Tallinnast naabervaldadesse, eelkõige sobivate eluasemete vähesuse ja kalliduse tõttu. • Elamispindade jätkuv kallinemine paralleelselt uute elamispindade vähese juurdeloomise võimalusega. Masselamuehitus on praktiliselt lakanud, järjest enam annab tooni kvaliteet- ja väikeelamuehitus, sh eramud. Suureneb sotsiaalehitiste osatähtsus. Tallinnas eksisteerib jätkuvalt tugev vajadus täiendavate eluasemete järele, pakkumises eksisteerib struktuurne defitsiit, mis tingib ka kõrged eluaseme üüri- ja müügihinnad. Seda trendi «toetab» omakorda veel maahinna, kommunikatsioonide ja aja kui sellise kallinemine, mis võib olla potentsiaalseks tõukeks Tallinnast väljapoole elama asunud perekondade tagasipöördumisele Tallinna. Uuselamuehituse maht, milles lähiperioodil annab tooni korterelamuehitus, on väga väike ning jätkub tüüpkorterite kiire hinnatõus. Samal ajal kui majanduse ümberkujundamise ja omandireformi tõttu on just Tallinnasse tekkinud suur hulk rasketesse oludesse sattunud peresid. Ebakindlus oma kodu edasise saatuse suhtes (ja lisaks ka madalad sissetulekud) tingivad elanike lahkumise Tallinnast, «toetades» jätkuvalt ka negatiivset iivet. • Keskkonnategurite järjest suurem mõju elu- ja töökeskkonna valikul. (Loodus)keskkondliku aspekti järjest suurem väärtustamine elukoha valikul tingib muuhulgas ka Tallinna ja lähiümbruse aianduspiirkondade muutumise elurajoonideks. Ka Harju maakonna Tallinna lähedaste alade asustus kasvab Tallinnast väljarändajate arvel. Seega suureneb surve tänastele rohelistele aladele, et muuta need ehitusmaaks, sh eramuehituse tarvis. Viimase arengu võimendatud või kontrollimatu liikumine tekitab olukorra, kus n.ö maale ja rohelusse elamaasumisel võib avastada end ikkagi « nagu linnas» elavat. Teisalt väheneb linnas suurtööstuse, materjali- ja tööjõumahuka tööstuse osakaal, need tõrjutakse välja, andes võimaluse kasutada vabanenud ruumi linna välisilme keskkonnasõbralikumaks muutmiseks. • Ühistegevuse mõõdukas kasv. Vaadeldaval perioodil võib aasta-aastalt eeldada kõikvõimaliku kodanikualgatuse ja ühistegevuse (nt ühistute tegevuse, naabrivalve aktiviseerumise) küll mõõdukat, kuid kindlat tugevnemist. Osaliselt on nimetatud arengu põhjuseks kindlasti majandusliku jõukuse suurenemine, mis «vabastab» tallinlaste aega ja vahendeid mittetööga seotud, sh vabatahtlikeks, ühiskondlikeks tegevusteks. • Turvalisuse suurendamise, kuritegevuse vähendamise vajadus jääb jätkuvalt aktuaalseks. Tallinn paistab silma poolteist korda Läänemere linnade keskmisest kõrgema kuritegevusega. Sellele «aitab» muuhulgas kaasa narkomaania, HIV positiivsete hulga suurenemine. Turvalisuse aspektist jääb Tallinn (kindlasti vaadeldava perioodi esimesel poolel) vajama täiendavaid abinõusid (kasvõi turismi arendamiseks, mis omab suurt osatähtsust Tallinna majanduselus). • Teenindussektori, sh turismi sektori jätkuv kasv teiste sektoritega võrreldes ja nende arvel. Tallinna tööjõuturgu iseloomustab jätkuvalt möödunud kümnendil alanud trend, mille kohaselt hõivatud liiguvad tootmissektori majandusharudest teenindussektorisse. Samuti on turism kujunenud Tallinna üheks oluliseks majandusharuks (Turismi arengut iseloomustavate näitajate põhjal on Tallinn üks edukamaid Läänemere idakalda linnasid. Kui kombineerida külastajate arvu linnaelanike arvuga, on esikoht kindel). • Töökohtade ja kvalifitseeritud tööjõu üheaegse puudumise jätkumine (struktuurne tööpuudus). Tööjõuvajaduses eksisteerib ühelt poolt vajadus kõrgelt kvalifitseeritud oskustööliste ja insenertehnilise kaadri2, teiselt poolt lihtsa rutiinse töö tegijate järele3, viimane vähemalt lähiperioodil. 2 Tallinnas omatakse aga valdavalt humanitaar- ja majandusalast (kõrg)haridust. 3 Tallinnas on samas suhteliselt kõrge kõrgharidusega inimeste osakaal (40%) (Tallinna väikeettevõtluse arendamise programm aastateks 2002–2004). Lisaks ei kavanda enamiku sektorite olemasolevad ettevõtted ulatuslikku laienemist (pigem toimub spetsialiseerumine, efektiivsuse tõstmine, sisseostetavate teenuste osakaalu kasv jne), mis kõik kokku vähendavad töötajate arvu. Samuti kiireneb töökohtade tekkimise ja kadumise protsess («paindlikkus kui meie häda ja eelis»). Jätkuv tehnoloogiline areng tugevdab tööpuuduse probleemi, vähendab vajadust «lihtsa töö» järele. • Tallinna innovaatilise potentsiaali võimalus üheaegselt selle realiseerimise raskustega. Eestile, sh Tallinnale, on omane keskmisest kõrgem haridustase, avatud ja pidevat õppimist soosiv suhtumine ja hea keelteoskus, mis loovad arvestatava aluse innovaatilisteks lahendusteks. Samaaegselt jääb vähemalt lähiperioodil eksisteerima piisavalt rakendamisküpsete teaduslike lahendite, samuti vastava tehnoloogiapõhise ettevõtluse puudumine Tallinna innovaatilise potentsiaali elluviimiseks. 1.5. Tallinna arengueesmärgid ja arengutsüklid Pikaajaline eesmärgipüstitus Tallinnale tähendab võimaliku soovitud seisundi pakkumist, kuhu Tallinn võiks areneda. Samas, hoolimata ettevaatamise positiivsest alatoonist, peab pakutav nägemus lähtuma Tallinna arenguvõimalustest. Kokkuvõtlikult peab eesmärgipüstitus olema kombinatsioon soovitavatest ja võimalikest arengutest. Tallinna arengut fokusseerivad ja piiritlevad ühelt poolt alapeatükis 1.4 toodud arengutrendid ja teiselt poolt 1.3 alapeatükis kirjeldatud rollid ja ülesanded arenguruumi eri tasandite kaupa. Esimese aspekti osas võib tuua välja vajaduse kohanduda selliste objektiivsete arengutega nagu konkurentsi, kuid samas ka koostöö tugevnemine eri linnade ja regioonide vahel, samuti atraktiivse-olemise vajaduse suurenemine, kvaliteetse keskkonna väärtustamine, inimeste mobiilsuse suurenemine ning sisekeskkonna trendidest eelkõige rahvastiku vananemise ja Tallinna innovaatilise potentsiaali realiseerimise komplitseeritusega arvestamine. Arenguruumide seisukohalt tuleb ennekõike rõhutada vajadust kujuneda (integratsioonis Helsingiga) üheks Läänemereruumi olulistest arengusõlmedest (olles samaaegselt hästi seostatud ka laiema rahvusvahelise kontekstiga), täita oma rolli Eesti pealinnana ja Eesti suurima ning enim rahvusvahelistunud linnana, arendada integratsiooni Helsingiga, vältides sealjuures Tallinna jäämist Soome pealinna tagahooviks, saavutada sobilik funktsioonide jaotus ja kooseksistents kogu Tallinna linnasturuumi ulatuses ning saada sealjuures samaaegselt hakkama oma siseruumi kasutamise oluliselt efektiivsemaks ümberkorraldamise raske ülesandega. Kõik eeltoodu on suures osas objektiivne vajadus. Nimetatud trendidele kohandumine võib olla enam või vähem õnnestunud, rollide täitmine parem või halvem. Kui me tahame Tallinnana ja Eestina saada hakkama keerulisemaks muutuvas maailmas ja hoiduda tugevatest tagasilöökidest, peame eelkirjeldatuga tõsiselt arvestama ning see arvestamise ja nendega hakkamasaamise oskus tuleb lugeda Tallinna võtmekompetentside hulka. Eelkirjeldatu kujutab endast teatud mõttes raamistikku, nõuete kogumit, milles saame oma püüdlusi teostada. Konkreetne eesmärgipüstitus ise sõltub peale objektiivse raamistiku veel meie püüdluste tasemest ja ressurssidest – sellest, kui palju on meil eesmärkide täitmiseks kasutada ressursse ja kui hästi me suudame neid mobiliseerida. Iga linna areng saab olla pikaajaliselt edukas sel määral, mil määral suudetakse ühendada ja tasakaalustada kahte järgmist taotlust. Üks taotlustest seostub linna, nende elanike tegutsemisega ja selle läbi konkurentsivõimega teiste linnade ja piirkondade suhtes. Tegutsemise eelduseks on teatud tegutsemiskompetentside olemasolu – oskus ühelt poolt midagi toota, osutada teenuseid ning teiselt poolt seda pakkuda ja müüa (sh Tallinnast väljapoole) ehk siis sotsiaalseid-kommunikatiivseid kompetentse. Konkurents toimub ühelt poolt investeeringute, sealtkaudu ka loodavate töökohtade pärast ja teiselt poolt kvaliteetsete töökäte, ajude, turistide ja jõukate maksumaksjate pärast. Teine taotlus keskendub Tallinna kui keskkonna loomisele. Ühelt poolt tähendab see majanduskeskkonna loomist, mis on (välisinvestorile) atraktiivne, suudaks tõmmata siia ligi tegutsemistahtelisi inimesi, uusi oskusi ja teadmisi. Vähemtähtis pole aga ka Tallinnast nn hea-olemise koha kujundamine, mis hõlmab endas sotsiaal-turvalisuse valdkonna, meelelahutusliku, kultuurilise ja atraktiivse linnaruumi kujundamise, samuti haridus- ja eneseteostusvõimaluste mitmekesisuse poole. Kirjeldatud taotlustest lähtuvalt formuleerubki Tallinnale kahekomponendiline eesmärgipüstituse mudel: «TEGUS TALLINN» (vt skeem 1) ja «HEAOLEMISE TALLINN» (vt skeem 2, lk 70), millest esimene viitab esimesele ja teine teisena kirjeldatud taotlusele.

Antud kahe eesmärgi poole liikumiste võimaluste kirjeldamise ning nendeks vajalike strateegiliste mehhanismide määratlemisega tegelevad strateegia teises osas olevad allstrateegiad. Niimoodi püütakse Tallinna majanduse ja ettevõtluse strateegia, samuti linnarahanduse ja -juhtimise ning osaliselt ka hariduse strateegiaga ennekõike kujundada «Tegusat Tallinna». Sotsiaalse heaolu, kultuuri, linna elukeskkonna ning ka hariduse (osaliselt) ja noorsootöö strateegiaga panustada «Heaolemise Tallinna» saavutamisse. Kindlasti ei ole antud kahe eesmärgi vahel allstrateegiate liigitamine absoluutne ning erinevate aspektide osas kannavad allstrateegiad mõlema eesmärgi ideestikku. Liigitamise mõtteks on vastavate allstrateegiate rõhuasetuse väljatoomine – teisisõnu: «võtme» kätteandmine strateegia lugemiseks. KORRAGA TULEB PÜÜELDA KAHE EESMÄRGI POOLE: «TEGUS TALLINN» JA «HEAOLEMISE TALLINN» Ühtlasi viitab allstrateegiate jagamise komplitseeritus tõsiasjale, et eesmärkide poole püüdlemine saab toimuda vaid nimetatud kahe eesmärgi omavahelises seotuses ja võimendamises. Kui püüdleme edukusele vaid esimeses, siis saavutame esialgu küll tubli ärilinna kuulsuse, pikemas perspektiivis aga ei taha meil elada ei noor kõrge loovusega ja mitmekesist eneserealisatsiooni väärtustav «21. sajandi tegija» ega elumugavusele ja kvaliteedile orienteeruv jõukas pensionär. Linnast kaob loovus ja maksuraha ja edasisel eduvõimalusel lõigatakse jalad alt. Kui üritame kohe arengutsükli algul hakata, vaatamata materiaalse baasi puudumisele, ehitama hoogsalt üles heaolulinna, võime pidurdada majandusarengut ja ka linna enda rahaliste vahendite suurendamist. Teiste sõnadega, võimalused heaolulinna loomiseks eelseisval arenguperioodil, konkurentsivõime saavutamine ja säilitamine ning atraktiivse elukeskkonna loomine on mõlemad sama rea ülesanded. Üks ei ole võimalik teisteta. Eelkirjeldatud dilemmat võib tõlgendada ka küsimusena võimalikust arengukiirusest ja selle tagajärgedest. Põhimõtteliselt on võimalik saavutada mingil perioodil väga kõrget linna arengu kiirust (majandusliku aktiivsuse tõusu, ehitusbuumi ja rahvusvaheliselt presenteeritavate kaasaegse linna atribuutide (kõrghotellid jne) kiire rajamise mõttes), see võib aga kaasa tuua tõsised vastuolud ja disproportsioonid tulevikus. Tugevalt piirab linna väljaarendamist linna eelarve suurus. Lähtutakse seisukohast, et olukord, mis tekib praeguse eelarvesituatsiooni mehaanilisel ekstrapoleerimisel, Tallinnale normaalset arengut tagada ei saa. Majandusliku konvergentsi tingimustes EL-iga kallinevad linna arendamiseks vajalikud sisendid, samuti tugevnevad kvaliteedinõuded linnaruumi elementidele. Ka juhul, kui arvestame, et Eesti koguprodukti suurus elaniku kohta on linnaarengu objektiivne piiraja (õnneks võib prognoosida Eesti SKT ennakkasvu võrreldes EL-i keskmisega), jääb Tallinna linnaeelarve suurus elaniku kohta EL-i analooglinnadega võrreldes (ka juhul kui arvestame riigi SKT taset per capita kui piirajat) vähemalt kaks korda madalamaks. Pole alust eeldada, et tulevikus, kus linnade funktsioneerimistingimused ühtlustuvad, on võimalik saavutada EL-i linnadega võrreldav arengutase ja heaolutase sedavõrd madalamate kuludega. Siit tuleneb kolm aluseeldust Tallinna edasiseks arenguks. Esiteks: Tallinna majanduse areng peab lähiperioodil (s.t suhtelise odavuse perioodil) olema väga kiire ja sellest laekuvad tulud peavad ühel või teisel viisil olema kanaliseeritud aluse loomisesse linna edasiseks arenguks. Teiseks: maksimaalselt tuleb ära kasutada EL-i fondides peituvad võimalused. Kolmandaks: linn peab looma endale tõsise täiendava tuluallika, milleks saab olla eelkõige linnapoolsest arendustegevusest laekuv tulu (vt ptk 2.5). Seega: Tallinna areng järgneval 20 aastal peab olema KIIRE, AGA TASAKAALUSTATUD, mis annab eelkirjeldatud eesmärgipüstitusele juurde liikumise dimensiooni ning viitab omakorda sellele, et mingite valitud valdkondade arendamine ei saa toimuda pikas perspektiivis vaadatuna teiste valdkondade arvelt. Samas ühtesid valdkondi võib olla vajalik esmalt enam kiirendada, et tekiks üldine positiivne areng, mis «toidab» järgnevaid. Arengukiiruse alaseks eesmärgiks on kuuluda Läänemereruumi kolme kõige kiiremini areneva linna või linnastu hulka, kusjuures arengukiiruse indikaatorite hulka kuuluvad lisaks majanduslikele näitajatele ka sotsiaalsed. Arengu tasakaalustuse nõue tähendab oluliste disproportsioonide ärahoidmist. Viimaste hulka tuleb esimesel arenguperioodil (lähemal 8–10 aastal) lugeda: • elanikkonnagruppide vahelised diferentsid; • diferentsid linnaositi; • diferentsid rahvuseti; • linnaruumi kvaliteedi languse ohud. ARENG PEAB OLEMA KIIRE, AGA TASAKAALUSTATUD: JUBA TEKKINUD TÕSISEID DISPROPORTSIOONE EI TOHI LASTA SÜVENEDA Kõigi eelnimetatud probleemide teravemise vastu tuleb välja töötada ja käivitada adekvaatsed poliitikad. Lähtutakse, et Tallinna pikaajalise arengu osas pole võimalik jäigalt ette anda tulevikuseisundi kirjeldust. Selleks on väliskeskkond liiga keeruline ja kavandatav ajaperiood pikk. Võib rääkida vaid mõnedest arengu põhijoontest, nagu majandusprofiili üldine teisenemine, sotsiaalpoliitika korrigeerimine, linnaruumi ümberkujundamine ratsionaalsemaks. Liikumise dimensiooni sissetoomine eesmärgipüstitusse võimaldab omakorda rääkida arengu tsüklilisusest – lisaks sellele, et mis valdkondade osas toimub kiire, mis valdkondade osas tasakaalustatud areng, tähendab tsüklilisus teatud perioodide vaheldumist ajas. 20–30-aastane periood linna arengus on küllalt pikk selleks, et eeldada selles erinevaid ajavahemikke. Siinkohal eristamegi linna eelseisvas arengus kolme põhimõttelist tsüklit (vt joonis 1), millest igaühele peavad vastama olulised muutused linna strateegilises juhtimises.

Joonis 1. Linna arengutsüklid, kontseptuaalne skeem Selleks, et meil oleksid reaalsed võimalused lähemas või kaugemas tulevikus oma elatustaset oluliselt tõsta, peame tegutsema selliselt, et linnaelanikele tekivad töökohad, mis säiliksid ka järgmistel aastatel, tagama linna finantside tugevnemise erinevateks sotsiaalseteks ja muudeks programmideks ning kindlustama, et Tallinn muutuks ettevõtjatele nii oma infrastruktuuride kui ärikeskkonna osas atraktiivseks, sh atraktiivseks ka pikaajaliste investeeringute tegemiseks, keerukama tootmise või teenindamise käimapanemiseks. Jutt ei ole mitte mentaliteedist – «peaasi, et ettevõtjad oleksid õnnelikud ja äri saaks õitseda» – vaid läbimõeldud poliitikast heaolu allikate väljakujundamisest. HEAOLU TÕUSUKS TULEB ALGUL LUUA EELDUSED, SEALJUURES PEAME ARVESTAMA, ET ARUSAAMAD HEAOLU SISUST AJAS MUUTUVAD. Samas peame arvestama sellega, et vaid materiaalset heaolu taga ajades ei hävitaks seda, mida meie lapsed võivad hinnata meist enam. Näiteks mitmekesise ja huvitava arhitektuuriga (sh maastikukujundus: pargid, tänavad jne) inimsõbralikku linnamiljööd. 2. ALLSTRATEEGIAD 2. ALLSTRATEEGIATE ÜLESEHITUSE JA JAGUNEMISE PÕHIMÕTTED Üldstrateegias toodud põhimõtete ja püstitatud eesmärkide poole liikumist detailiseerivad strateegia «Tallinna 2025» teises osas käsitluse alla tulevad kuus allstrateegiat. Nendeks on: 1) Tallinna ettevõtluse ja ettevõtluskeskkonna arendamise strateegia; 2) Tallinna kultuuri ja turismi strateegia; 3) Tallinna hariduse ja noorsootöö strateegia; 4) Tallinna sotsiaalse heaolu strateegia; 5) Tallinna elukeskkonna: linnaplaneerimise, -ehituse ja -arhitektuuri, elamumajanduse ja kommunaalmajanduse arendamise strateegia; 6) Tallinna linnajuhtimise ja -rahanduse strateegia (vt ka tabel 3 lk 31). Esimesed viis allstrateegiat on rohkem-vähem sektoraalsed strateegiad. Viimane – linnajuhtimise ja -rahanduse strateegia – aga läbiv, selle käsitlusulatus on laiem, kirjeldades keskkonda, milles eelnevad viis valdkondlikku allstrateegiat saavad toimida, luues neile selleks üldise raamistiku. Kõik kuus allstrateegiat järgivad üldjoontes järgmist ülesehitusloogikat. Esmalt antakse vastava allstrateegia seostatus üldstrateegiasse, mis tähendab, et kirjeldatakse, kuidas vastav allstrateegia suhestub üldisesse visiooni; kas kuulub pigem n.ö kiire või tasakaalustatud arengu valdkonda ning kumba eesmärgistatuse poole – tegusa või heaolemise – ideestikku ennekõike kannab. Teisena tuuakse välja vastava strateegia osas olulisemad lähteandmed ja arengueeldused, mis näitavad vastava allstrateegia nii piire kui võimalusi ning mille muutmisele või võimendamisele allstrateegia tegevused on suunatud. Kolmandaks esitatakse vastava allstrateegia valdkondlikud tulevikusuundumused ja eesmärgipüstitus ning samuti tegevused ja mehhanismid, mis meid nende poole liigutaksid. Eelviimase alaosana tuuakse ära, milline peab olema erinevate osapoolte – linna, riigi, kolmanda sektori, ettevõtjate jne panus, et soovitut suundumusi saavutada. Ning viimasena tuuakse vastava allstrateegia osas ära peamised esmased sammud, s.t need, millega tuleb täna alustada, et liikumist soovitu suunas, strateegilist nihet tekitada. Tabel 3. Allstrateegiate valdkondade* sisulised märksõnad See, mis võimaldab meelepärast, huvitavat ja võimalikult tasuvat tööd, teenistust MAJANDUSPROFIIL JA ETTEVÕTLUS. NENDE EELDUSED See, mis aitab elamisega hakkama saada. Eelkõige nõrgema suutlikkusega inimestel SOTSIAALNE TUGISÜSTEEM (turvalisus, tervis, pensionärid, töötud, dotatsioonid) See, mis aitab areneda ja õilistuda; inim- ja sotsiaalset kvaliteeti tõsta HARIDUS, NOORSOOPOLIITIKA, KULTUUR See, mis aitab ruumiliselt ja keskkondlikult targalt (ka säästlikult) elada ja koos toimida LINNAKESKKOND JA SELLE KUJUNDAMINE See, mis kõike eelnenut koordineerib, korraldab ja arendab. LINNARAHANDUS JA -JUHTIMINE, NENDE ARENG *Antud tabelis ei ole välja toodud erinevaid allstrateegiaid läbivaid valdkondi nagu turism ja infrastruktuurid. 2.1. TALLINNA ETTEVÕTLUSE JA ETTEVÕTLUSKESKKONNA ARENDAMISE STRATEEGIA 2.1.1. Seostatus üldstrateegiasse Tallinna ettevõtluse strateegia on üks põhielemente, mille abil saavutada nägemuse «Tegus Tallinn» täitumine. Ilma aktiivse ja areneva ettevõtluseta pole see võimalik. Samas sisaldab strateegia ka tasakaalustavaid momente eelkõige jätkusuutliku arengu seisukohalt oluliste küsimuste nagu ökoloogiasõbralik tootmis- ja teeninduskeskkond ning ressursisäästlike infrastruktuuride arendamise osas. Viimased on olulised «Heaolemise Tallinna» saavutamiseks. Tallinna ettevõtluse arengu seisukohalt on olulised neli põhitegurit: investeeringute (nii sise- kui välisraha) kasv, ettevõtluskultuuri taseme tõus, infrastruktuuri areng ja tööjõu kvaliteedi ning kättesaadavuse parandamine. Kõigi nende tegurite arendamisel on seoseid teiste alastrateegiatega nagu kultuuri, hariduse ja sotsiaalstrateegiaga, eluaseme kujundamise ning linnajuhtimisega.

Joonis 2. Tallinna ettevõtluse koostoime mõjutegurid 2.1.2. Lähteseisund – ettevõtluse olukord Tallinnas 2003 Tallinna ettevõtlus Tallinn on riigi kõige tähtsam haldus- ja teeninduskeskus, kuhu on koondunud suur osa valitsus-, kultuuri-, finants- ja mitmeid muid olulise tähtsusega asutusi ning ettevõtteid. Samuti paikneb Tallinnas oluline osa Eesti kaubandus- ja teenindusettevõtetest. Selle tulemusena annab Tallinn Eesti sisemajanduse kogutoodangust üle 50% ning jaevõrgus müüdud esma- ja toidukaupadest 44%. Mootorsõidukite, olme- jm tehnika osas on Tallinna osatähtsus veelgi suurem. Tallinnas on registreeritud 47% Eesti äriühingutest, kus töötab ligi 34% kogu Eestis tööga hõivatutest. Eriti kõrge on Tallinna osa töötajate arvust finantsvahenduses, valitsussektoris, hulgi- ja jaekaubanduses ning hotellide ja restoranide osas (ptk 4.1.3). Tallinnas tegutseb umbes 28 000 ettevõtet (siin ja edaspidi ettevõte vaid äriühingu tähenduses), neist üle ühe miljoni kroonise käibega ettevõtteid siiski vaid kaheksa tuhande ringis. Ettevõtlusalane aktiivsus on Tallinnas jätkuvalt kõrgem kui mujal Eestis ja ka EL-is keskmiselt, aga pisut madalam võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Ettevõtete keskmine töötajate arv väheneb (1999 – 10,5; 2002 – 7,3). Kuigi mikro- ja väikeettevõtetes (kuni 49 töötajat) on viimasel kolmel aastal täheldatud töötajate arvu suurenemist, on langus tingitud eelkõige suurettevõtete töötajaskonna vähenemisest. Tallinna ettevõtlus muutub järjest enam rahvusvaheliseks. 2002. aastal asutati 381 ettevõtet väliskapitali osalusega, mis on ligi kaks korda rohkem kui 2001. aastal. Tallinna tööjõud Tallinna tööjõuturgu iseloomustab möödunud kümnendil alanud trend, mille kohaselt hõivatud liiguvad tootmissektori majandusharudest teenindussektorisse. Kui 1990. aastal oli töötlevas tööstuses hõivatuid 46,7%, siis 2002. aastal 25,5% ning teenindussfääris 1990. aastal 51,5% ja 2002. aastal 74,0%. Viimase kümne aasta jooksul on tööhõive ja ettevõtluse struktuurimuutused olnud väga ulatuslikud, siirdeperioodiga on kaasnenud kiire töötajate arvu vähenemine ja töötuse kasv. Just areneva linna kohta on töötuse määr Tallinnas liiga kõrge (9–12% viimastel aastatel). Tänast Tallinna tööjõuturgu iseloomustab: • Strukturaalne tööjõupuudus – palju on töötuid, aga samas on raske leida mitmete (eeskätt insenertehniliste) erialade tippspetsialiste ja kvalifitseeritud oskustöölisi. • Stabiliseerumine – enamiku sektorite olemasolevad ettevõtted ei kavanda ulatuslikku laienemist. Pigem toimub spetsialiseerumine, efektiivsuse tõstmine ja sisseostetavate teenuste osakaalu kasv (nn outsourcing), mis kõik kokku vähendavad töötajate arvu, soodustab aga mikroettevõtete juurdekasvu. • Suhteliselt kõrge kõrgharidusega inimeste osakaal (umbes 40%). Tegemist on valdavalt humanitaar- ja majandusalasese haridusega inimestega, vähem on insenertehniliste ja reaalteaduste erialade lõpetanuid. • Suhteliselt suur üliõpilaste proportsioon elanikkonnast, suur osa neist on humanitaaralade üliõpilased. Enim töötajaid oli 2002. a hõivatud hulgi- ja jaekaubanduses (46 244), töötlevas tööstuses (46 062), veonduses, laonduses ja sides (30 716) ning kinnisvara-, üürimis- ja äriteeninduses (28 783). Sealjuures on kogu Eesti kinnisvara sektoris hõivatutest üle poole Tallinnas ning transpordis ja sides töötajatest on Tallinnas pea pool Eesti hõivatutest. 70% kogu riigi finantssektori töötajatest on samuti Tallinnas. Suurima tööhõive kasvuga tegevusalad viimase nelja aasta (1999-2002) jooksul on olnud kinnisvara- ja äriteenindus (+22,8%), tervishoid ja sotsiaaltöö (+38,2%), kaubandus (+4,6%), hotellid ja toitlustus (+10,9%), haridus (+10,6%) ning finantsvahendus (+14,2%). Oluliselt on töökohad vähenenud energeetika, gaasi- ja veevarustuses (–59,2%) ja veondus, laondus, side alal (–10,9%). Tehniline infrastruktuur – eeldus ettevõtluse arenguks Majanduskeskkonna, tööjõu olemasolu ja turgude läheduse kõrval on ettevõtluse arengus võtmetähtsus tehniliste infrastruktuuride kättesaadavusel ja hinnal. Tervikuna on Tallinnas tehniliste infrastruktuuride seisund pigem parem kui halvem. Lähemalt vaatleme puudujääke, mille likvideerimiseks linn peab pingutusi tegema praegu ja seda, mis probleeme võib tekkida kaugemas tulevikus, kui negatiivseid trende ei suudeta mõjutada. Olulisemad neist trendidest, mis võivad probleeme tekitada ka 10 aasta pärast, on tänasel päeval seotud sobiva tootmis-(teenindus)maa ja -hoonete kättesaadavuse ja hinnataseme, linnasisese transpordi ja liikuvusega. Ettevõtlusest üldisemalt tekitab probleeme vee ja kanalisatsiooni kättesaadavus ja kvaliteet, tulevikus ka elektri kõrgem hind. Maa ja hooned Tallinna maa ja hoonete ressurss on täna suhteliselt piiratud eelkõige tänu reformimata maa suurele hulgale – 55% Tallinna territooriumist on maa, mis nõuab omaniku määratlemist, kuid mille omanikustamine on venima jäänud ja ei ole lõpuni jõudnud. Selle hulgas on palju ettevõtluseks (ja ka elamuehituseks) sobivat maad, mida riik linnale anda ei soovi, aga ise ka ei kasuta. Seetõttu kasvab linn oma piiride taha. Juba täna on paljud suurettevõtted (suurt territooriumi vajavad) leidnud asukoha linna ümbritsevate valdade territooriumil. Väiksema tootmise puhul on probleemiks sobivate hoonete leidmine seoses vähese kapitalisuutlikkusega – uued, renoveeritud ruumid on kallid; odavad ruumid jällegi väga halva kvaliteediga. Eriti alustaval ettevõttel on keeruline leida sobivaid ja taskukohaseid ruume. Teenindusettevõtete puhul on lisaks ruumi kvaliteedile oluline ka asukoht, mis peab olema kliendile kergesti ligipääsetav – see omakorda tõstab teeninduspinna hinda. Kümne aasta pärast nähakse pigem probleemi maa ja sobivate hoonete (ruumide) hinnatõusust tekkinud kättesaadavusele. Teedevõrk Tänane Tallinna teedevõrk ei vasta kasvavale liikluskoormusele, kuid tänavate läbilaskevõime suurendamise võimalused on piiratud (eriti kesklinnas), mis tähendab, et eelkõige tuleb tähelepanu pöörata liikluskorralduse paremale organiseerimisele ja turvalisusele. Oluliseks probleemiks on liikluse vähene keskkonnasõbralikkus: täna liiguvad raskeveokid ja ohtlikud veosed läbi linna; liiklusmüra ja liiklusest põhjustatud vibratsioon mõjub elamute kvaliteedile; õhusaaste suureneb. Aastaks 2007 lahendatakse ohtlike veoste vedu läbi linna raudtee ümbersõidu ehitamisega ümber Tallinna ning Kopli poolsaare kaudu liikuva kaubavoo vähendamise või asendamise abil. Probleem on inimesesõbralike liikumisviiside vähesus linnas: vähe on nii jalakäijate alasid, probleemsed on ülekäigukohad ning liiklus elamualadel; jalgrattaliikluse vähene turvalisus. Veevarustus ja kanalisatsioon Ühisveevarustusega on Tallinnas liitunud 98,2% elanikkonnast ja ühiskanalisatsiooniga 95,1% elanikkonnast. Ühisveevarustus ja kanalisatsioon puudub osaliselt varemrajatud eramu- ja suvilarajoonides, mis täna on muutumas eramurajoonideks. Veevarustuseks kasutatakse nii pinna- kui ka põhjavett. Veekaod ja arvestamata vesi moodustavad täna ca 30%. Pinnavesi puhastatakse enne veevõrku juhtimist Tallinna Veepuhastusjaamas. Veetarbimine on viimaste aastatega pidevalt vähenenud. Tänu sellele on Tallinna Veepuhastusjaam ja osa veevõrke alakoormatud, mis on toonud kaasa veekvaliteedi halvenemise võrkudes. Probleemiks on ka amortiseerunud torustikud. Tallinna kanalisatsioonisüsteemi juhivad oma reovee ka mõned väljaspool Tallinna asuvad piirkonnad. Tallinna kanalisatsioonisüsteem on linna ajaloolises keskosas ühisvoolne, ülejäänud osas lahkvoolne. Heitvett puhastatakse Tallinna heitveepuhastis Paljassaarel, kuid sademevesi juhitakse täna veekogudesse üldjuhul puhastamata või läbi lokaalsete puhastite. Energia- ja soojusvarustus Praegu on soojatootmises esikohal keskküttesüsteemid. Viimastel aastatel on paljud ühistud üle läinud kohaliku katlamajale (tavaliselt gaasiküte). Uute eramute ja renoveeritud korterite puhul on kasutatud palju ka elektrikütet. Viimasel ajal on hakatud enam kasutama ka keskkonnasäästlikumaid küttesüsteeme nagu maaküte ning olmejäätmete ja biogaasi kasutamine. Suurel osal tootmisettevõtetel on oma katlamaja. Teenindusettevõtted on siiski enamasti erinevatesse linna keskküttesüsteemidesse lülitatud. Küttematerjalist ja -süsteemist sõltub suuresti soojatootmise hind. Elektri suhteliselt kõrge hind täna ja oodatavalt ka tulevikus vähendab tõenäoliselt oluliselt elektriküttesüsteemide levikut. Soojuskaod Tallinna soojusvõrgus ulatuvad ca 18–20%-ni. Soojuskaod AS Tallinna Küte soojusvõrkudes on küll aasta-aastalt vähenenud, samas jäävad siiski veel kõrgeks. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiline (IKT) infrastruktuur on Tallinnas valdavalt küllaltki heal tasemel olemas ning selle kulud on suhteliselt odavad (arvuti koha kulu on 10–40% odavamad kui nt Helsingis, Stockholmis või Londonis). Infrastruktuuri on kindlustanud piiranguteta kaubavahetus, teenuse operaatorite olemasolu ja rakenduste (ärirakendused) kättesaadavus. Probleemiks on täna olemasolevale infrastruktuurile antav lisandväärtus ja tööjõu IKT alased oskused. 2.1.3. Ettevõtluse tulevikusuunad ja olulised sammud Tallinn on mereäärne linn ning rikkaliku arhitektuuripärandiga linn, mis annab talle olulisi eeliseid turismi arendamiseks. Lisaks on ettevõtlusstruktuur (nagu enamus kaasaegsetes suuremates linnades, eriti pealinnades) järjest enam teeninduse keskne; ka haridussüsteem toodab tänases Eestis enam sotsiaal- ja humanitaaralade esindajaid kui tehniliste alade professionaale. Selle tulemusena saaks Tallinnas eelisarendada just turismiteenindusega seotud ettevõtlussektorit, mis seoks endaga erinevad emotsioonipõhiseid teenuseid pakkuvad ettevõtted (sh kultuur, sport, vaba aeg, ka terviseteenused). Tihedas rahvusvahelises konkurentsis edu saavutamiseks on kindlasti vaja arendada ka tööstust ning sealhulgas kõrgtehnoloogilist ja teadmiste mahukat tööstust. Siin on jällegi Tallinnal potentsiaal olemas eelkõige Tallinna Tehnikaülikooli näol, selle läheduses asutatud Tehnoloogiapargi ja tehnoloogiamahukatele alustavatele ettevõtetele mõeldud ettevõtlusinkubaatori näol. Kavas on inkubaatorite loomine ka teistes linnaosades, sh Lasnamäe inkubaator peab saama masinaehitusliku profiili. Tuleb püüda ära kasutada transiidiga seonduvaid võimalusi, sidudes neid sealjuures transiitkaupadele lisandväärtuse andmisega ja/või erinevate teenuste pakkumisega laevade hooldamisel. Kogu maailmas muutub üha olulisemaks ökoloogiliste probleemide lahendamine. Kui tooted, teenused ja tootmisprotsessid ei vasta «rohelises» suunas liikuvatele nõuetele, ei õnnestu vastavat äri lihtsalt ajada. Seetõttu ei tohi ka Tallinna ettevõtluse arendamisel unustada ökoloogilisi aspekte. Tallinn peab võtma suuna diversifitseeritud (mitmepalgelisele) ettevõtlusstruktuurile, milles on ühendatud arenenud teenindusmajanduslik ettevõtlus ja järk-järgult kõrgtehnoloogia suunas liikuv tööstus. Teeninduses omavad keskset kohta nn elamusmajandus (kultuurimajandus, turismile suunatud ettevõtlus) ja rahvusvaheliste logistiliste teenustega seotud ettevõtlussuund. Kogu ettevõtlus peab arvestama rangemaks muutuvate ökoloogiliste tingimustega. Samas tekivad sellega seoses aga ka uued ettevõtlusnišid. Tagamaks Tallinna ettevõtluskeskkonna atraktiivsust, tuleb ühendada järgmised kolm tegurit: idee, tehnoloogia ja tolerants. Alljärgnevas tabelis (vt tabel 4) on välja toodud Tallinna ettevõtluse arendamise jaoks seitse olulisemat arengusuunda, nende teostatavuse hõlpsus ning linnapoolse sekkumise vajadus. Tabel 4. Tallinna ettevõtluse arengusuunad

* (mida tumedam ruut, seda raskem); T – tugev; K – keskmine; N – nõrk Arengusuundade vajalikkus ning soovitavate abinõude kirjeldused on toodud allpool. 2.1.3.1. Elamusmajandus Heaolu kasvuga tõuseb inimeste kultuuri ja meelelahutuse tarbimise soov; teisalt on Tallinna oluliseks ressursiks vanalinn, meri, saared ja mets, mille põhjalt arendada turismi. Turism on oluline majandusharu Tallinnas. Üldise külastusturismi asemel annavad järjest enam tooni spetsiifilisemad turismihuvid, mistõttu vajavad väljaarendamist uued turismivaldkonnad: konverentsiturism, sündmusturism, tervishoiuturism, väikelaevade turism; lisaks loodusturismi vahendamine. Avatus merele tähendab linlaste ligipääsu merele, väikesi jahisadamaid ning suvehooajal regulaarseid turismilaevaühendusi liinidel Rocca al Mare – Linnahall – Pirita ja Linnahall – saared. Vanalinna aktiivne turismiala laieneb kogu vanalinna ja ümbritseva rohelise vööndi ulatusse. Rocca al Mare ja Pirita muutuvad vanalinna kõrval olulisteks turismikeskusteks: esimese eripäraks on (aktiivne) pere- ja üritusturism, Pirital (koos Kadrioru ja Viimsiga) terviseturism ja aktiivsed rekreatiivsed tegevused. Spordi- ja puhkealade ja -rajatiste olemasolu ja kättesaadavus peab olema tagatud kõigile linnaelanikele. Aegna saarest kujuneb linlastele ja turistidele atraktiivne puhke- ja meelelahutusala. Tallinnast tuleb kujundada Läänemere regiooni keskne festivali- ja elamusmajanduse turismi keskus. See eeldab aastaringset ürituste korraldamist, kultuuriürituste tihedust ja mitmekesisust ning pikemaajalist kultuurikalendrit. Vajalik on luua süsteem, mis toetaks ennast tõestanud ürituste püsimajäämise ning soodustaks uute projektide esilekerkimist. Kultuurilinna nime saab kanda juhul, kui on tagatud linnale kuuluvate kõrgkultuuri kandvate institutsioonide käimashoidmine ja arengu soodustamine ning teiselt poolt erakätes olevate kultuuriinstitutsioonide ja projektide toetamine (nt väikesed väärtfilmikinod, galeriid, erastuudiod, ka spordialased tippüritused (vt lähemalt ptk 2.2). Tehnoloogilist arengut tuleb maksimaalselt ära kasutada ka elamusmajanduse arendamises ehk siis rakendada uusi tehnoloogiaid meelelahutuse- ja turismitööstuses (nt tehnolõbustuspark; multimeediakunstigaleriid; virtuaalne jalutuskäik Tallinna vanalinnas nt 1760. aasta talvel). Tallinna linna ülesandeks on kultuuri- ja meelelahutusettevõtete arengu soodustamine, eeskätt erinevate ettevõtlusalaste koolitusteenuste pakkumise kaudu, et tagada nii elanikele kui turistidele kvaliteetne elamusmajanduse teenus. 2.1.3.2. Tehnoloogiapõhine teadmistemahukas ettevõtlus Tallinnal ei ole loodusressurssi ega ka odavat tööjõuressursi ning suuremad tootmisettevõtted liiguvad pigem linnast välja, seetõttu on oluline soodustada teadmistemahukat arendustegevust ja väiketootmist (väljaspool asuvate ettevõtete tarbeks), aga ka tehnoloogiapõhist teenindust, mille alusel kasvatada Tallinna ettevõtete konkurentsi- ja ekspordivõimet rahvusvahelisel turul. Teadmistemahuka ettevõtluse arendamisel on oluline ülikoolide potentsiaali senisest parem kasutamine ettevõtete ja teadusasutuste koostöö soodustamise ning spin-off firmade loomise abil. Tehnoparkide ja inkubaatorite edukas käivitamine on lisaks ettevõtluse arendamisele oluline ka välisinvestorite ligimeelitamisel, mis annaks omakorda tõuke kõrgtehnoloogilise tootmise ja teeninduse arenemisele. Teadmistemahuka ettevõtluse arendamise huvides on soodustada sellealast täiend- ja ümberõpet, samuti seotud erialade õppurite koolitust, sh anda neile (ka täiendõppuritele) lisaks eriala spetsiifilistele loengutele ettevõtjakoolitust (juhtimine, marketing jms). See annaks tõuke ettevõtlusmentaliteedi laiemale levikule ja ettevõtlusjulgusele noorte seas. Oluline on pakkuda lisatoetusi just Tallinna arengu seisukohalt oluliste erialade õppe korraldamiseks. Oluline on jälgida, et erinevad tehnoloogia ja ettevõtluse harud moodustaksid võrgustikke, millest tekkiks ühine sünergia. Selleks tuleb välja töötada nn ärivaimu soodustamist toetavaid meetmeid – nt toetada erinevaid ettevõtlusklubisid ja/või nende projekte. 2.1.3.3. Vahendav majandus Tallinna geograafiline asend loob eeldused olla vahendajaks Ida ja Lääne vahel. Tallinna piirkonnas on mitmeid sadamaid ning seeläbi on transiit üks võimalus piirkonna ettevõtluse arendamiseks. Transiidi arengute jälgimisest üksi ei piisa, tuleb püüda siduda seda ettevõtlusega: anda kohapeal transiitkaupadele lisandväärtust (toore sisse —> silt «Made in EU» peale ja turule); pakkuda läbivatele laevadele erinevaid teenuseid – olla laevadele teenindusteenuseid pakkuvaks keskuseks. Tallinn tuleb kujundada Ida-Lääne vaheliseks «pehmete» teenuste vahendajaks (sh EL ja Venemaa vahelise kommunikatsiooni vahendajaks, nt projektide koostamine-juhtimine teenindusärina). Venemaaga seoses võiks Tallinn suuremat tegevust haarata ka tehnosiirdes Venemaale (enne NATO-t oli see praktiliselt võimatu), samuti ehitusäri ning Venemaalt ja Põhjast Kesk-Euroopasse autovedudel (kui piirid kaovad). Oluline on tunduvalt aktiivsemalt arendada konverentsiturismi turgu, haarates sh ka kaugemaid turge – nt kohtumispaik Ida-Euroopa ja Lähis- ja/või Kaug-Ida vahel. Selleks tuleb luua Tallinnas kesksele kohale 10 000 külastajat mahutav integreeritud konverentsikeskus (saalid, näituse- ja messipinnad, restoranid, ostukeskus jms), mis võimaldaks pidada suuri rahvusvahelisi konverentse nt geeni- ja biomeditsiini teemadel, IKT arengutest, keskkonna probleemidest või Ida-Lääne suhete teemadel. Arvestades elanikkonna suhteliselt head keeleoskust ja telekommunikatsioonide vaba võimsust, on aja küsimus uute kõnekeskuste, serverihooldus- ja klienditeeninduskeskuste ning back-office’ite loomine, edaspidi ka konsultatsiooni-, raamatupidamise- ja reklaamiteenuste pakkumine. 2.1.3.4. Ökoloogiasõbralik ettevõtlus Puhta elu- ja turismikeskkonna säilitamine, mitmekesise regiooni säilitamine ning mere ja rannaalade (kui olulise Tallinna ressursi) efektiivne kasutamine on suuresti seotud ökoloogiasõbraliku keskkonna arenguga. Seetõttu on oluline võtta suund ökoloogilisemate tootmis- ja teenindusprotsesside poole ning loodussõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtmisele. Ühelt poolt räägime ökoloogilisest ettevõtlus- (ja elu-) keskkonnast, mida saab parandada rohealade ja haljastuse suurendamisega ja autode vähendamisega kesklinnas ning ökonormide kehtestamisega ettevõtetele. Teisalt on tegemist ökoloogiasõbralike toodete ja teenuste tootmise ja kasutamise soodustamisega. Mõlemal juhul on oluline ökoloogilise maailmavaate promomine elanikkonna ja ettevõtjate seas. 2.1.3.5. Kaugturud, Põhja-Euroopa ja siseturunõudluse kasv Lisaks tähtsamate ettevõtlussuundade fikseerimisele on oluline analüüsida seda, milliste turgude teenindamisele peaks orienteeruma tuleviku Tallinna ettevõtlus. Analüüs näitas, et praktiliselt ühevõrra oluline on tegeleda nii meile turumajanduslikul perioodil traditsiooniliseks saanud lähiturgudega (Põhjamaadele lisaks lülitub siia ilmselt ka Peterburi) kui uute kaugemate turgudega, mis võivad pakkuda uusi võimalusi (kõrgtehnoloogilise koostöö alal, koolituse alal jne). Kui kaugemate turgude evitamine on tunduvalt jõupingutuste ja ressurssidemahukam, siis suurenev konkurents Põhjamaadega nõuab ka seal regioonis tõenäoliselt jõulisemat sekkumist. Mis puutub Eesti siseturgu, siis selle maht seoses elanikkonna elatustaseme tõusuga küll suureneb, pakkudes pealinna ettevõtlusele (kui suudetakse konkurentidega sammu pidada) ilmselt jätkuvalt «tööd ja leiba», aga strateegiliselt ei saa seda eksportturgudega samaväärseks hinnata. Tallinna ettevõtlus saab olla edukas vaid tugeva eksportettevõtlusena, eksportides nii tooteid kui teenuseid. 2.1.4. Tallinna ettevõtlusstrateegia elluviimine Tallinna koostöö riigiga Tallinn on Eesti pealinn ja seetõttu on siia koondunud palju riigiasutusi. Siin asuvad suuremad finantsasutused ning ka paljude firmade peakontorid. Tallinn koos oma lähiümbrusega on olulisim väliskapitali kasvukeskus Eestis. Tallinn ja tema lähiümbrus on Eesti oluline transpordisõlm mitmete sadamate, raudtee ning lennujaamaga. Sellest kõigest tulenevalt mõjutab Eesti riigi areng oluliselt ka Tallinna linna arengut. Eesti ja seega ka Tallinna ettevõtlus on järjest enam konkureeriv rahvusvahelisel turul, mis seab ettevõtlusele mitmeid väljakutseid. Kuna tööjõud kallineb ja konkurents tiheneb, on vaja orienteeruda lihtsalt allhankelt keerukama tootmise ja teeninduse poole. Seni on Eesti liberaalne majanduspoliitika pakkunud ettevõtetele vähe riigipoolset tuge, kaasa arvatud valdkondades, mis on Eesti edasise arengu seisukohalt olulised (infotehnoloogia, biotehnoloogia ja materjalide tehnoloogia). Viimastel aastatel on hakatud siiski rohkem tähelepanu pöörama ettevõtete toetamisele, eelkõige kõrgtehnoloogiliste ettevõtete ja väikeettevõtete alustamistoetuste näol, aga ka töötajate koolitustoetuste ning eksporditoetuste näol. Tallinna ettevõtluspoliitika kujundamisel on oluline teha koostööd riiklike arenguprogrammide ja -toetustega kõrgtehnoloogilise ettevõtluse toetamise osas. Samuti peavad väikeettevõtete arengu soodustamise skeemid pakkuma lisatuge riiklikele meetmetele ja mitte neid kordama. Ka tööjõu arendamise osas on koostöö riigiga, eelkõige kutsehariduse ja täiendus- ning ümberõppe osas, väga vajalik. Tallinn peab rohkem tähelepanu pöörama linna arengus oluliste tööstus- ja teenindusvaldkondade (vt ptk 4.1.3) õppe korraldamisele ja nt koolitusgrante pakkuma eelkõige nendele tegevusala esindajafirmadele, kelle arengule tehakse panus kogu Tallinna linna üldise arengu ja heaolu huvides. Linna arengu ja ettevõtluse arengu seisukohalt on oluline lõpule viia omandi- ja maareform Tallinna territooriumil: lähitulevikus saada linna käsutusse seni reformimata maad, mis on vajalikud linna arenguks, sealhulgas munitsipaliseerida rannaalad, mis on olulised Tallinna kui mere(turismi)linna arenguks. Tallinna koostöö naabruses paiknevate valdade ja linnadega Tallinnast ei saa rääkida kui linnast, vaid kui suuremast linnastust, mis hõlmab lisaks Tallinnale teda ümbritsevad vallad ja kaugemas tulevikus veelgi suurema piirkonna. Seda näitab juba täna toimuv trend, et suuremad tööstused kolivad Tallinnast välja linnaga piirnevatele aladele. Samuti on suur osa Tallinna tööjõudu kolinud elama uuselamupiirkondadesse Harjumaale. Sellega seoses on Tallinnal vaja valdadega koostööd teha linnastu arendamise nimel – seda nii elanike töö-, elukoha- ja rekreatsiooni tulevikku silmas pidades. Koostöös, mida Tallinn teeb lähedalasuvate omavalitsustega, peab peale nn kommunaal- ja finantsküsimuste lahendamise kindla koha saama ka ühiste majandusklastrite tekitamise küsimus. Oluline on lahendada liikluskorraldus (maanteede ja raudtee infrastruktuur) ja jäätmekäitluse arendamine koostöös valdadega. Ka vee- ja kanalisatsioonisüsteemide osas on linnal valdadele pakkuda oma väljaehitatud veepuhastusjaama ja heitveepuhastusjaama võimsusi. Tallinna koostöö ettevõtjate ja ühingutega Public-Private-Partnership reeglid saavad järjest enam paika ning areneb pidev koostöö linnavalitsuse ja ettevõtjate vahel. Koostöös erialaliitudega, Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga, EVEA-ga jt ühingutega on välja töötatud erinevasisulised ettevõtluse arenguprojektid. Võrkkoostöö arenguprojektid on nii vertikaalse kui ka horisontaalse sihtsuunitlusega. Nii on erinevate arenguprojektidega ettevõtjate kõrval projekti tegevusse kaasatud erinevad ettevõtluse tugistruktuurid, sh ülikoolid, uurimis- ja teadusasutused. Infrastruktuuride arendamine Üldine infrastruktuuride arendamise reegel: parima võimaliku tehnika ja tehnoloogia kasutamise nõude juurutamine linna tehnosüsteemide arendamisel. Tallinna ühendus maailmaga Tallinnal on tulevikus kiirrongiühendus Euroopaga. Laevanduses saab Tallinnal olema pidev ühendus Peterburiga ning toimub korrapärane sisekruiis marsruudil Tallinn–Helsingi–Peterburi–Stockholm. Tallinna lennuliiklus täieneb tunduvalt nii sihtkohtade kui lendude arvult. Maanteed pidi ühendab Tallinna Euroopaga Via Baltica. Teedevõrk Tänavavõrgu arendamise osas põhjapaneva meetmekompleksina nähakse täna ette ida-lääne suunas väljaveninud linna piirkondade ühendamiseks ja linnakeskusest transiitliikluse möödajuhtimiseks kahe ida-läänesuunalise magistraaltee väljaarendamist, mis kannavad tinglikke nimetusi Põhja- ja Lõunaväil. Tallinna kui merelinna jaoks on oluline tagada sujuv juurdepääs linna maa-alal paiknevatele sadamatele, samuti reisisadama parem ühendamine linnaga jalakäijate tarbeks. Oluline koht linna ettevõtluse arengus on raudtee- ja sadamatega piirnevate alade läbimõeldud ühendamine linna ja linnastu üldistesse struktuuridesse. Veevarustus Linna veega varustamisel tuleb arendada ja hoida toimivana nii pinna- kui ka põhjaveevarul baseeruvat veevarustussüsteemi. Põhjavee kasutamisel eelistada elanikkonda ja toiduainete tööstust. Kvaliteetse veevarustuse tagamisel on väga tähtis osa amortiseerunud veetorustike renoveerimisel. Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava näeb ette põhjaveekasutuse intensiivistamist Tallinnale kinnitatud põhjaveevaru piires ja Õismäe ning Mustamäe põhjaveega varustamisele üleviimise pikemas perspektiivis. Põhjaveehaarete arendamine võimaldab senisest tunduvalt paremini ja efektiivsemalt varustada linna tarbijaid hädaolukorras, s.o olukorras, kus Ülemiste järv või pinnaveeallikate mõni süsteemi osa ei ole reostuse või avarii tõttu kasutatav. Alternatiivse veeallikana on võimalik kasutada ka Raku-Männiku järvede vett. Selleks on vaja eelnevalt tagada veevarude säilumine järvedes. Kanalisatsioon Eesmärk on kogu linn kanaliseerida ja varustada sademevee kanalisatsiooniga. Tuleb vähendada ühisvoolsesse kanalisatsiooni juhitavaid sademevee koguseid; ehitada välja sademevee puhastid enne sademevee juhtimist veekogudesse; tagada reovete puhastamine nõutud tasemeni. Elektrienergia ja soojavarustus Elektri kallinemine on probleem, samuti võrgustike võimsused eri linnaosades. Seetõttu on vaja arendada tööstuspiirkondi senistes (või täna mahajäetud) tööstusaladel ja mitte luua uusi piirkondi (kui see pole strateegiliselt tähtis). Elektri 0,23kV võrgu 0,4kV pingele üleviimise lõpetamiseks on vaja leida võimalusi elamute/hoonete omanike või haldajate mõjutamiseks, et nad ehitaksid ümber hoonesisesed elektrivõrgud. Eesmärk on valgustada kõik linna tänavad ja parendada tänavavalgustusvõrke. Valgustust tuleb laiendada ka parkides, terviseradadel ja muudel laialdast ühiskondlikku kasutamist leidvatel territooriumitel. Eesmärk on energiatootmisest tuleneva keskkonnasaaste ohjamine. Õhusaaste piiramise vajadusest lähtudes on otstarbekas säilitada ja isegi laiendada elektritransporti. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia Tallinnas on juba täna olemas kõik võimalused IKT laiema kasvu arenguks. Tallinnal on praktiliselt piiramatu sidekanal, sest ta asub Helsingist ja Läänemerest tulevate fiiberoptiliste kanalite keskpunktis. Tänasel päeval aga ei kasutata suuremat osa võimalusi veel ära ja seetõttu on Eesti infokaubanduse bilanss miinuses. Nn infotootmise bilanss on vaja muuta positiivseks. On vaja pöörata enam tähelepanu a) inimeste IKT alasele koolitusele, b) teatud tehnoloogia siirdele (leida sobilikud investorid – nt kõnekeskuste loomine Tallinna) ning c) linnapoolse ettevõtetega suhtlemise lihtsustamisele uudsete IKT lahenduste abil (nt erinevate lubade taotlemise süsteemid). Samuti püüda soodustada IKT lahenduste kasutust ettevõtetes: nt pakkudes alustavatele ettevõtetele IT pakette teatud tingimustel. Ettevõtluse tugistruktuurid Juba täna on Tallinna Ettevõtlusamet alustanud uusettevõtluse toetamiseks vajalike infrastruktuuride loomisega. Asutatud on Mustamäe Tehnoloogiapark, käivitatud Tehnoloogia inkubaator (pargi juures) ja Lasnamäe inkubaator. Plaanis on käivitada veel 2–3 inkubaatorit linna erinevates piirkondades. Linn peab rohkem planeerima ka tööstuspiirkondade kavandamist linna territooriumil. Ettevõtluse tugistruktuuride alla kuuluvad ka erinevad ettevõtluse toetusmehhanismid. Mõningaid meetmeid ettevõtete toetamiseks on juba välja töötatud ja toimivad (ettevõtlusega alustamine, koolitustoetused, ümberõpe). Edaspidi on vaja rohkem tähelepanu pöörata linna arengu seisukohalt vajalike spetsiifiliste toodete/teenuste väljatöötamisele, et suunata kindlate ja linna jaoks oluliste sektorite arengut. 2.1.5. Esimesed sammud • Tallinna kui atraktiivse ettevõtluskeskkonna tutvustamine rahvusvaheliselt; • Meetmed Tallinna ettevõtete eksporditegevuse soodustamiseks (linn + riik); • Tööjõukoolituse suunamine Tallinnale olulistesse ettevõtlussuundadesse, eelkõige turism, kultuuritööstus, kõrg- ja kesk-kõrgtehnoloogia (elektroonika- ja masinatööstus; ökoloogiline tootmine ja -teenindus); • Infoühiskonna arendamine (vastavate firmade ja investeeringute siia tõmbamine ning linna infosüsteemide arendamine ettevõtja- ja elanikesõbralikumaks, koolitus); • Ettevõtluspiirkondade kujundamine (esmatähtis jätkusuutlikkuse kontseptsiooni rakendades – praegu arendatakse ettevõtluspiirkondi hajutatult üle linna, mis raiskab ressursse ja tingib täiendavaid liiklussõlmi jms); • Ettevõtlusinkubaatorite süsteemi laiem rakendamine (eriprojektiga inkubaatorid enamikes linnaosades). 2.2. TALLINNA KULTUURI JA TURISMISTRATEEGIA 2.2.1. Seostatus üldstrateegiasse Järgnev allstrateegia keskendub kultuuri- ja turismivaldkonnale. Nende kooskäsitlemise üks põhjusi on asjaolu, et kultuur on üks olulisemaid sisendeid kõikvõimalike turismitoodete arendamisele. Kultuuri osas käsitleme eelkõige seda, mis võib muutuda ja mis suunas me tahame minna kultuurivallas tallinlase seisukohalt. Turismi valdkond aga käsitleb seda osa, mis muudab Tallinna meeldivaks külalise ja turisti jaoks. Kultuuri- ja turismistrateegia kannab suures osas «Heaolemise Tallinna» eesmärgi ideestikku – kultuurivaldkonna arendamine tähendab eelkõige just mitmekesise õhustiku loomist ja kujundamist, siin olemisele lisaväärtuse ja atraktiivsuse lisamist kohaliku elaniku ning samuti väliskülastaja seisukohalt. Väliskülastaja ligimeelitamiseks läheb vaja aga hulgaliselt aktiivset tegutsemist, mis tähendab, et selline allstrateegia panustab kahtlemata ka «Tegusa Tallinna» eesmärgi saavutamisse. Siiski kannab kultuuri arendamine pigem tasakaalustavat rolli. Arengud kultuuri vallas tõstavad linna üldist konkurentsivõimet, kuid suurendavad ühtlasi linlaste ja külaliste heaolemist. Käesolev allstrateegia näeb, et aastal 2025 on Tallinn loomingulist eneseteostust võimaldav tunnustatud kultuurikeskus, kus soodustatakse avatud kultuuripoliitikat ja kaitstakse eelnevate põlvkondade poolt loodud väärtusi. Tallinlastele meeldib siin elada, külalistele on linn atraktiivne turismiobjekt. Tallinn on euroopalik pealinn, eesti ja omakultuuri esindaja. Tallinn on terviklik kultuurielu keskkond: kultuuriasutused paiknevad üle linna, kultuurisündmused toimuvad aastaringselt. Kultuuriürituste planeeritavus ja korrastatus on suurenenud. Tallinn säilitab ja eksponeerib oma väärtusi (vanalinn, avatus merele, omanäolised asumid). Ja lõpuks – linn aktsepteerib ja suudab ohjata seda osa massikultuurist, mis ettevõtlusena pakub linnarahvale töökohti, meelelahutust ja linnale makse. 2.2.2. Lähteseisund kultuuri ja turismi osas Täna seisneb linna roll kultuuri osas peaasjalikult talle kuuluvate kultuuriasutuste haldamises, kultuuriasutuste tegevuse suunamises, kultuuriprojektide ja -ürituste toetamises, rahvuskultuuri (eesti ja muu) seltside, mittetulundusühenduste ja eraõiguslike kultuuriasutuste (mitmed teatrid nagu VAT teater, Salong teater jt) toetamises; kultuuriobjektide renoveerimises, rekonstrueerimises ja ehitamises. Lisaks toetab linn nii riiklikke kui ka erakätes olevaid kultuuriasutusi (mitmesugused galeriid jm). Käesolevas strateegias eeldatakse, et linna roll kultuuri arendamisel peab tulevikus kujunema oluliselt ulatuslikumaks. Linna kultuurielu korralduse eesmärgiks on tagada eesti kultuuri traditsioonide kestmine ja elujõulisus kõigis valdkondades ning anda elanikele mitmekülgseid vaba aega sisustavaid ja vaimseid võimeid arendavaid võimalusi eneseteostuseks. Linnaosade ülesandeks on luua inimestele elukohas piisavalt võimalusi huvialaringides osalemiseks ja vaba aja veetmiseks. Tallinna linna haldusalas on: • raamatukogud (Tallinna Keskraamatukogu, mis korraldab 21 haruraamatukogu tööd) – tagamaks linnaelanikele informatsiooni üldise kättesaadavuse; • muuseumid (Tallinna Linnamuuseum koos filiaalidega, E. Vilde ja A. H. Tammsaare Memoriaalmuuseum) – tagamaks linna ajalooga ja siin elanud inimestega seotud ainese kogumist, säilitamist, uurimist ja avalikkusele vahendamist, kultuuri järjepidevuse hoidmist; • kontsert-etendusasutused (Tallinna Linnateater, Tallinna Filharmoonia) – võimaluste loomiseks professionaalse muusika- ja teatrikunsti arenguks; eesti kultuuri rahvusvahelisse kultuuriellu integreerumise soodustamiseks; maailma kultuuriloomingu kättesaadavaks tegemiseks; • kultuurikeskused ja rahvamajad (Kultuuriseltside Teabekeskus, Pelgulinna Rahvamaja, Tallinna Toomklubi, Salme Kultuurikeskus, Nõmme Kultuurikeskus, Lindakivi Kultuurikeskus, Pirita Vaba Aja Keskus, Mustamäe kultuurikeskus «Kaja», Tallinna Rahvaülikool) – linnaelanikele harrastusteks ja vaba aja veetmiseks võimaluste andmine; • Tallinna Loomaaed ja Botaanikaaed. Lisaks toetab linn rahvusvahelisi projekte, eesmärgiga soodustada avatud kultuuripoliitikat ja eesti kultuuri integreerumist rahvusvahelisse kultuuriellu. Turismi seisukohalt vajab väljatoomist, et tegemist on maailma suurima ja kõige kiiremini areneva majandusharuga. Tallinna turismisihtkoha atraktiivsus seoses EL-i liikmeks saamisega kahtlemata tõuseb. Lisaks on juba niigi näidanud kasvavat trendi Euroopast Ida- ja Kesk-Euroopa riikidesse, samuti Põhjamaadesse saabumised. Lisaks lähteseisundile, mis on alusfooniks kultuurivaldkonna arendamisele, on rida üldisemaid prognoositud arengueeldusi, mis saavad mõjutama kultuuri edaspidi. Need on järgmised: • ettevõtluse muutumine meelelahutuskesksemaks toob ühelt poolt kaasa kultuuri muutumise valdkonnaks, mis suudab senisest enam pakkuda töökohti ja maksutulu, teiselt poolt on oht massikultuuri pealetungi ees; • üldine rahvusvahelistumine, linnarahva heterogeenistumine ja mobiilsuse kasv toob kaasa nii muutusi baaskultuuris kui ka senisest suurema hulga subkultuure; • erinevuste suurenemine erinevate asumite elanike vahel mõjutab nende asumite miljööd ja kvaliteeti. Nendest tulenevalt võidakse kultuuri valdkonnas seista käsitletaval perioodil järgmiste võimalike probleemide ees: • linnaruumi kvaliteedi ja miljöö erinevus erinevates asumites – probleemiks ei ole kaugeltki erinevused ise, vaid eelkõige see, kui tekib piirkondi, kus linnaruumi kvaliteet ja miljöö langevad alla «kriitilise piiri»; • sobivate mehhanismide leidmine (omaniku/korraldaja rolli võtmine linna poolt, linnapoolne toetus, boonused) kultuuriinstitutsioonide ja -ürituste kvaliteedi tagamiseks; • vastuolud kõrgkultuuri ja massikultuuri vahel. Mõlemal on oma funktsioonid ja sihtgrupp, mõlemad on vajalikud. Massikultuur tänu oma ärilisest iseloomust tulenevale suuremale elujõule võib hakata kõrgkultuuri kõrvale tõrjuma ja maha suruma. Siin tekib vajadus välise (linnapoolse) regulatsiooni järele; • suurenevad erinevused võimaluste vahel kultuuri tarbida: vaesemate elanikkonna kihtide eemalejäämine kultuuri tarbimisest. Ka siin on vajadus välise abi järele – kasvõi tasuta kultuuriürituste näol; • vastuolud erinevate subkultuuride vahel. Linnarahva heterogeensus suuremal või väiksemal määral suureneb – seda eelkõige sisserändajate tõttu, keda tuleb nii Eesti erinevatest paikadest kui ka mujalt, aga ka linnarahva enese võimaliku suurema kihistumise näol. Kihistumine ei pruugi aastal 2025 põhineda ainult rahakoti paksusel – olulisemad on erinevused elulaadis ja kommetes; • teatud vastuseis üldise elustiili senisest kiiremale muutusele. Turismi valdkonna arengut saavad edaspidi enim mõjutama järgmised arengueeldused: • klientide ja nende ootuste ümberkujunemine, kusjuures tulevikuturisti iseloomustab kasvav individuaalsus, reisieesmärkide kombineerumine, reisiaja efektiivsem kasutamine, lühemate puhkuste korduvus, suuremad teadmised ja reisikogemused ning suurem nõudlikkus toote standardite suhtes, enesearendamise ja -täiendamise suurem tähtsustamine vaba aja sisustamisel, suurem nõudlus aktiivse puhkuse järele, hinna ja kvaliteedi suhte suurenev tähtsustamine ning elektrooniliste infokanalite ja interaktiivsete broneerimissüsteemide suurenev kasutamine; • konkurents turismiturul Tallinnaga sarnaste sihtkohtade – pärandit pakkuvad rikka ajaloolise taustaga linnad – osas tiheneb nii Euroopa, Põhja-Euroopa kui Läänemere regiooni mastaabis; • taskukohasusest enam mõjutab tarbijat aina rohkem argument «sama raha eest rohkem, huvitavamat ja paremat» – seega rohkem väärtust; • turismis kajastub kõige selgemini teenindussektori nihe elamussektori suunas; • turisti elamuse kvaliteet sõltub sihtkoha infrastruktuuri, atraktiivsuse, turvalisuse, pakkumise ning inimfaktori koosmõjust. 2.2.3. Kultuuri ja turismi tulevikusuunad ja olulised sammud Kultuuri- ja turismivaldkonna arengukontseptsiooni aluseks on arusaam, mille kohaselt on kultuur ühelt poolt oluline linnakodanikule – identiteedi loojana, enesearendajana, vaba aja veetmise vormina, aga ka töökohtade pakkujana ja maksude allikana; teiselt poolt saab kultuuri abiga pakkuda end väljapoole – teistele ehk teisisõnu arendada turismi ja pakkuda elamusmajanduse alaseid teenuseid. Ning turismi arendamisega tekivad omakorda uued väljundid ja arengud kultuuri arendamisele (vt joonis 3).

Joonis 3. Kultuuri- ja turismivaldkonna käsitluse kaks aspekti Järgnev on täpsemalt lahti kirjutatav järgmiste kultuurile ja turismile eriomaste funktsioonide kaudu. Lähtutakse eeldusest, et kultuuri ja turismi funktsioonid linna seisukohalt on laiemad, kui neid tänases linnajuhtimises käsitletakse. Ühtlasi võimaldavad toodavad funktsioonid näidata seoseid ka teiste strateegias käsitletavate valdkondadega. Kultuuri funktsioonid on järgmised: • kultuur kui äri – kultuur kui institutsioon, mis annab linnarahvale töökohti ja linnale makse. Antud funktsiooni läbi seostub kultuur sotsiaal-, ennekõike aga turismi- ja ettevõtlusvaldkonnaga; • kultuur kui linnakeskkond – selle kaudu puutub kultuur kokku sotsiaal-, turismi- ja ennekõike elukeskkonna kujundamise valdkonnaga; • kultuur kui meelelahutus ja positiivsete emotsioonide looja – see funktsioon viitab kultuuri seostele ennekõike sotsiaal- ja turismivaldkonnaga, samuti ettevõtlusega; • kultuur kui hobi, kui vaba aja veetmise vorm seostub jällegi ennekõike sotsiaalvaldkonnaga, kuid samuti hariduse ja turismiga; • kultuur kui mälu kandja, identiteedi looja ja üks sotsialiseerijatest – see funktsioon viitab tugevatele seostele sotsiaal- ja haridusvaldkonnaga, ka turismiga; • kultuuri kui väärtussüsteemi, käitumistavade ja kommete osas eksisteerivad jällegi tugevad seosed sotsiaal- ja haridusvaldkonnaga; lisaks turismi ja ettevõtlusega; • kultuur kui looming, areng ja innovatsioon suhestub pea enamike teiste valdkondadega, sh rohkem turismiga kui erinevate turismitoodete ja seega ka kultuuritoodete loojana. Turismi funktsioonid kontsentreeritult on järgmised: • luua uusi töökohti ja säilitada olemasolevad töökohad, mis viitab ennekõike tugevale seosele ettevõtlusstrateegiaga; • suurendada kohalikke eelarvetulusid, mis seostub linnajuhtimise ja -rahandusvaldkonnaga; • parandada üldist elukeskkonda ja -kvaliteeti, viidates seostele nii sotsiaal- kui elukeskkonna valdkondadega; • säilitada pärandit rakendades seda säästvalt turismielamuse loomisel, mis saab toimuda kultuuri- ja samuti elukeskkonna valdkonnaga ühises arendamises. Järgnevad tegevusvaldkonnad ja -suunad kultuuri ja turismi osas tulenevad soovist muuta kultuur linnas paremini funktsioneerivaks ja atraktiivsemaks nii oma inimesele kui ka turistile, ning turismi valdkonna osas seda veel võimendatult edasi arendada. Samuti annavad need Tallinnale lisavõimalusi paremini täita pealinna funktsioone. Tegevusvaldkonnad ja -suunad kultuuri seisukohalt Tallinn on Eesti ja omakultuuri esindaja maailmas, euroopalik pealinn, mis tähendab, et: • Tallinn toetab omakultuuri tutvustamist maailmas; • linn soodustab riiklust ja omakultuuri esindavate sümbolite, rajatiste ja ürituste olemasolu; • Tallinn on võrdne partner koostöös Euroopa (pea)linnadega; • Tallinn pretendeerib Euroopa kultuuripealinnale aastal 2011. Tallinn on terviklik kultuurielu keskkond – kultuurielu ei piirdu ainult vanalinnaga; kultuuriasutused paiknevad üle linna, kultuuriüritused toimuvad aastaringselt. See seostub järgmiste tegevussuundadega: • kultuurielu keskkond on kogu linn, mitte ainult vanalinn, toimub ühtlane areng linna asumite vahel; • linnaruumi kujundamisel arvestatakse nii kunstilisi kui ka looduslikke tingimusi; • kultuuri kinnisvara (sh teatrid, raamatukogud, muuseumid, kirikud) hoitakse korras. Vajadusel leitakse sellisele kinnisvarale funktsioon, mis aitab säilitada selle ajaloolist-kultuurilist funktsiooni; • vaba aja keskused on igas linna suuremas asumis – eelkõige vähem mobiilsetele elanikkonna gruppidele nagu lapsed, vanurid ja erivajadustega elanikud; • kultuuriasutuste töökorraldus on kliendikeskne ja innovaatiline; • kehtivad kindlad reeglid kultuurialaste sündmuste kohta info kogumiseks ja väljaandmiseks; • on linnapoolsed toetussüsteemid kultuuriprojektidele, -loojatele ja -harrastajatele; • kultuurivallas toimub erinevate institutsioonide koostöö; • toimub rahvusvaheline kultuurialane koostöö. Tallinn on suurürituste ja festivalide linn – suureneb ürituste toimumise planeeritavus ja korrastatus. Linn loob boonuste ja reeglite süsteemi, mis tõstab ürituste korrastatust ja kvaliteeti. Konkreetsemate tegevustena tähendab see järgmist: • toimib pikemaajaline kultuurikalender, kultuurisündmusi planeeritakse pikemaks perioodiks (ca 3 aastat) – piisavalt planeeritud üritustele eksisteerivad (korraldamis)soodustused, -toetused; • ürituste korraldamine on aastaringne ning selleks on loodud süsteemid, mis motiveerivad üritusi aastaringselt korraldama; • suuremat linnapoolset tähelepanu ja toetust pälvivad rahvuslikku identiteeti kandvad ja linna nimiüritused; • eesmärgiks seatakse vähemalt ühe spordialase tippürituse (nt ülemaailmsed üliõpilaste mängud) toomine Tallinnasse; • on loodud süsteemid, mis tagavad ennast tõestanud üritustele linnapoolse toetuse; • linn on leidnud sobivad mehhanismid (omaniku/korraldaja rolli võtmine linna poolt, linnapoolne toetus, boonused, reeglid, tingimused) kultuuriürituste kvaliteedi tagamiseks. Tallinn on professionaalse kõrgkultuuri linn – linn toetab ja soosib nii kohalikke professionaale kui ka külalisesinejaid. Selleks linn: • hoiab talle kuuluvaid kõrgkultuuri kandvaid institutsioone (Linnateater ja Tallinna Filharmoonia) käigus ja soodustab nende arengut. Linn tagab väärtfilmide näitamise; • toetab erakätes olevaid kultuuriinstitutsioone ja projekte (nt väikesed kinod, mis näitavad väärtfilme, eragaleriid, erastuudiod, teatrid, orkestrid), mis loovad, eksponeerivad või säilitavad kõrgkultuuri; • annab kõrgprofessionaalidele ja tudengitele võimalusi praktiseerimiseks (workshop’id). Multikultuurilise keskkonna väljaarendamiseks Tallinnas on linn valmis muutusteks; linn annab võimalusi erinevatele kultuuriilmingutele olemasoluks ja arenguks. See tähendab, et: • linna kultuuripoliitika on adaptatsioonivõimeline – erinevatele subkultuuridele antakse võimalused eksisteerimiseks ja arenguks; • linn soosib erinevate kogukondade koostööd ja lõimumist. Tallinn on uuendustele avatud, innovaatiline linn. See tähendab järgmisi tegevussuundi: • linn kujundab oma mainet ja suunab linlaste mentaliteeti; • linn soosib tippkunstnike disaini, skulptuuri linnaruumi kujundamisel (korraldab konkursse jms); • linn soosib innovaatilist, professionaalset tööstuskultuuri; • linn rakendab kiiresti uusi infotehnoloogilisi lahendusi oma haldusalas. Tegevusvaldkonnad ja -suunad turismi seisukohalt Linna kui turismisihtkoha vajadustega arvestamine linna planeerimisel ja arendamisel; see tähendab järgmisi tegevusi: • peamiste vanalinna suubuvate marsruutide ääres kesklinnas turismibusside parklate ja turistide teenindusvõimaluste väljaehitamine; • inva- ja erivajadustele vastav turismiinfrastruktuur; • kiirrongiühendus Euroopaga ja tunneli või raudteepraami kaudu Helsingiga; • vanalinna ja kesklinna avamist merele. Laienenud turismiga hõivatud piirkonnad nii linna sees kui väljaspool linna ja mitmekesisemad turismiteenused ja -tooted. Lahtiseletatult: • vanalinnas on aktiivne turismiala laienenud kogu vanalinna ja ümbritseva rohelise vööndi (Tornide väljak – Šnelli – Hirvepark – Harjumägi) ulatusse; • Rocca al Mare ja Pirita on olulised turismikeskused; • Rotermanni kvartal on kunstikeskus; • puitasumid (Kalamaja, Kadriorg) on kaasatud aktiivsesse päranditurismi; • Tallinna lähistele on loodud kvaliteetsete kämpingute ja puhkekülade võrgustik; • Tallinn on kogu Läänemere regioonis arvestatav konverentsiturismikeskus (convention industry); • Tallinn on Läänemere regiooni keskne festivali- ja elamusturismi (incentive e firmade poolt kasutatav preemiaturism) keskus; • Tallinn on boheemlik, trendile suunatud, aktiivne kunstitegija; • Tallinn on skandinaavlaste teine kodu; • Tallinn ja Harjumaa on integreerunud turismisihtkohana; • Talsinki kui kaksiklinn on toimiv turismisihtkoht; • olemas on Tallinna ja Harjumaa turismi avalikku, era- ja kolmandat sektorit hõlmav katusorganisatsioon; • süsteemne turismitoodete ja -ettevõtete inkubeerimine; • süsteemne tootearenduskoolitus- ja -arendustegevus, mis tagab laiapõhjalise ja mitmepalgelise tootepakkumise. Kvaliteetne külastus- ja turismielamus, mis tähendab järgmist: • turismi jaoks olulistes kohtades kvaliteetsete ja kontrollitud turismiteenuste või turismi toetavate teenuste pakkumine; • süsteemne töö teeninduskvaliteedi parandamiseks; • Tallinna kujundamist turvaliseks turismisihtkohaks. Aktiivne turundus võtmeturgude ja -segmentide suunas ning rohkematele turgudele suunatud ja paremini kättesaadav ning ammendav turismiinfo. Selleks on vajalik: • turismiinfo innovaatiline jagamine; • sihtgrupipõhine turundus; • turismiturundus koostöös linna brändiga; • süsteemsed uuringud ja statistika. 2.2.4. Tallinna kultuuri- ja turismistrateegia elluviimine ja esimesed sammud Ülaltoodud kultuurialaste eesmärkide saavutamine eeldab Tallinna linna, riigi, ärisektori ja MTÜ-de suuremat koostööd, samuti erasfääri senisest tugevamat toetamist ning Tallinn turismikohana suudab areneda ehk olla konkurentsivõimeline ja atraktiivne vaid avaliku, era- ja kolmanda sektori koostöös ning lisaks toetudes nii majanduspoliitilistele prioriteetidele kui kogukonna toetusele. Kultuuri osas peab linn esmalt omalt poolt: • kultuuriürituste toimumise korrastatuse suurendamise eesmärgil paika panema kultuurikalendri; • toetama linna nimiüritusi (PÖFF, Keskaja turg, Jazzkaar) – ennast õigustanud ürituste finantseeritavus peab olla ette planeeritud vähemalt kolm aastat; • tagama linna poolt hallatavate asutuste (Linnateater, Loomaaed jms) kvaliteetse töö; • looma töörühma, kes tegeleb Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna 2011 küsimustega. Tihedamat koostööd linna ja riigi vahel nõuavad eelkõige need kultuurivaldkonnad, mis on seotud Tallinna kui pealinnaga. Seega peab linna ja riigi koostöö toimuma: • nende kultuurivaldkondade osas, mis seostuvad Tallinna kui pealinnaga; • Tallinnas paiknevate üleriigiliste kultuuriasutuste töö kvaliteedi eest hoolitsemisel; • informatsiooni kogumisel (kultuurikalender) suurürituste kohta. Turismi valdkonna arendamise esimesteks sammudeks on: • vanalinna ja kesklinna avamine merele; • turismiala laiendamine kogu vanalinnas, hõlmates ka selle ümbruses oleva rohelise vööndi; • turismiteenuse kvaliteedi (sh turvalisuse) tõstmine; • ühtse turunduskontseptsiooni rajamine, pakkumaks Tallinna turismitooteid koostöös linna brändiga. 2.3. HARIDUSE JA NOORSOOTÖÖ STRATEEGIA 2.3.1. Seostatus üldstrateegiasse Tallinna areng, selle majanduslik ja sotsiaalne integreerumine riigisisesesse ja rahvusvahelisse tööjaotusse, esitab uued nõudmised inimressursside kvaliteedile. Tallinna tuleviku seisukohalt on tegemist kõige kriitilisema liikumapaneva jõuga linna arengus, milles avaliku võimu tegevusel on ülimalt vastutusrikas roll. Antud allstrateegia keskendub hariduse, noorsootöö, samuti huvialasele tegevusele, mis on vajalikud mitmekülgse ja haridust väärtustava tallinlase kujundamiseks. Eesmärgipüstituse «Heaolemise Tallinna» ja «Tegusa Tallinna» seisukohalt kannab see allstrateegia mõlema eesmärgipoole ideestikku. Ühelt poolt tähendab hariduse, huviala ja noorsootöö arendamine parema ja huvitavama keskkonna tekitamist – paremaid olemis- ja enesetäiendamise võimalusi. Teiselt poolt on haridusvaldkonnakesksed mehhanismid võimalikke sisendeid «Tegusa Tallinna» saavutamiseks, tähtsustades elukestvat õpet, pidevat enesetäiendamist, arendades loovust ning tegutsemisoskust ja huvi – seega kasvatades ja kujundades Tallinnale haritud ja motiveeritud tööjõudu. Allstrateegia üldvisioon on kokku võetav lausega: «Tallinnas õpivad kõik». Selle saavutamiseks on vajalik järgmise kolme komponendi (vt joonis 4) – sotsiaalse infrastruktuuri ning õpi- ja vaba aja keskkonna, õpetaja, lapsevanema ja tööturu sotsiaalsete partnerite rollide ning hariduse ja vaba aja organisatsiooni – koostoimimine, nende tasakaalustatud arendamine.

Joonis 4. Hariduse ja noorsootöö valdkonna koostoime võtmetegurid Tallinn pakub parimat keskkonda isiksuse arenguks ja elus edukaks toimetulekuks läbi elukestva õppe ning sisuka eneserealiseerimise. Linlastele on loodud kaasaegsed õpitingimused, võimalused huvihariduseks, sportimiseks ja noorsootööks. Inimarengu tingimuste poolest on Tallinn võrreldav EL-i parima tasemega. Õppimist, õpetamist ja vaba aja sisukat veetmist toetab loovust arendav õpikeskkond, milles kesksel kohal on isiksuse areng, eneseteostust, sotsiaalset sidusust ja tervislikku eluviisi väärtustav keskkond. Terviklik haridusvõrk toetab õppesuundade ja õppekavade valikut tulenevalt õppija võimetest ja tööturu vajadustest. Õppimisele aitab kaasa laialdane infotehnoloogiline tugi. Noorte individuaalprogrammid enesearenduseks toetavad isiksuse võimete süstemaatilist arendamist, vaimset ja füüsilist harmooniat ning elutervete käitumisharjumuste kujunemist. Institutsionaalse juhtimise ja inimkapitali kvaliteedisüsteem aitab hinnata, realiseerida ja seirata koolikorralduse, huvihariduse, spordi- ja noorsootöö tulemuslikkust ning kliendirahulolu. Õppija vajadusi arvestav täiend- ja ümberõppe süsteem võimaldab paindlikult reageerida muutuvale majandusele ning preventiivne koolitus teeb võimalikuks tööhõive jätkusuutlikkuse. Erinevate koolitüüpide integreeritus tagab üldhariduse, kutsehariduse ja kõrghariduse omandamise paindlikkuse, teoreetiliste teadmiste ja praktiliste kogemuste omandamise läbipõimumise. Õpetaja, lapse ja lastevanema koostöö laiapõhjalisus võimaldab rakendada lahendusi, mis hoiavad ära tupikud haridusteel. Tulevikus kaovad haridussüsteemis selged piirid erinevate haridusliikide vahel. 2.3.2. Lähteseisund ja arengueeldused Aastal 2003 õppis Tallinnas 54 000 õpilast. Tulenevalt rahvastikuarengust noorte arv edaspidi kiiresti väheneb, saavutades õpilaste arvu miinimumi aastaks 2010. Nimetatud muutus mõjutab oluliselt niigi ebaühtlast Tallinna koolivõrku. Teisalt tuleb arvestada Tallinna naabervaldade aktiivsust uute koolikohtade loomisel. Eelolevatel aastatel on oodata koolivõrgu koormuse kiiret langust pealinnas. Tekib omapärane olukord: pealinna koolid jäävad vähem koormatuks, samas kui tema tagamaal, tänu eelkõige rahvastiku väljarändele pealinnast ja elanike sisserändele teistest Eesti maakondadest, õppijate arv suureneb. 2002/2003. õppeaastal õppis Tallinna koolivõrgus 3,9 tuhat last Harjumaalt ja 1,8 tuhat last teistest maakondadest. Ilmselt jäävad juba täna tunnustatud koolid Tallinnas ka tulevikus pealinna haridusmagnetiteks, mis tõmbavad õppijaid kogu Eestist. Õppijate ruumilise mobiilsuse kasv ja keskendumine hariduseteenuste kvaliteedile eeldab tõsist tähelepanu Tallinna koolivõrgu tervikarengule (ühtne koolide teeninduspiirkond), mille sisuks on kvaliteetsed õppimisvõimalused (professionaalsed õpetajad, õppetöö ühes vahetuses, väiksemad klassikomplektid, IKT laialdane kasutamine) ning noorte vaba aja sisukale korraldamisele (huvihariduse ja spordivõimaluste mitmekesisus, aktiivne noorsootöö, ennetustegevus). Õppetöö välise osa kasvatamine võimaldab osaliselt kompenseerida õppekoormuse langusest tulenevat kooliruumide kasutusintensiivsust ja ülalpidamiskulusid. Võib prognoosida, et koolid muutuvad märksa polüfunktsionaalsemaks. Põimuvad laste õppimis- ja vaba aja veetmise võimalused, muutub õppimiskäsitlus. IKT ja virtuaalõppe osatähtsus kasvab ning suureneb mitteformaalse hariduse osa. Viimane toob kaasa tasulise õppe kasvu ning erahariduse laienemise. Tööturu nõudluse dünaamilisus, tee-ise-majanduse laienemine ja tsunftikorporatiivsuse kasv seab noorte tööturule sisenemise varasemast raskemaks. Ettevõtjad ootavad koolilõpetajatelt hariduse rakenduslikkust, et kindlustada tööjõuvajadused. Võõrkeelte, suhtlemiskompetentsi ja infotehnoloogia valdamine saab üha suuremaks konkurentsieeliseks toimetulekul. Võttes arvese, et tallinlaste hulgas on suhteliselt suur mitte-eestlaste osakaal on hariduskeskkonna arendamisel oluline arvestada riigi- ja võõrkeele kasutuse vahekorda, tehes jõupingutusi haridusasutustes õppijate eesti keele kvaliteetse omandamise motiveerimiseks. Kultuuride paljusus ja tolerants on Tallinna rahvusvahelistumise üks näitajatest. Sotsiaalne kihistumine ja perede ühiskondlikust rikkusest osasaamise kasvav eristumine loovad pinnase noorte kuritegevuseks, koolikohustuse mittetäitmiseks ja tervisthävitavaks käitumiseks (narkomaania, alkohol). Nimetatud negatiivsete nähtuste vähendamisele aitab kaasa tulemuslik huvihariduse, spordi- ja noorsootöö korraldamine. Esitatud arengud eeldavad jätkuvalt suuri investeeringuid hariduskeskkonda. Haridus- ja spordiasutused vajavad asjatundlikke ja pühendunud õpetajaid, spordijuhte ja ringijuhendajaid. 2003. aastal töötas Tallinna üldhariduskoolide võrgus 6268 õpetajat, kellest pensioniealisi pedagooge on 20%. Kümne aasta jooksul jõuab pensioniikka veel ligikaudu 30% õpetajatest. See lisab kinnitust, et Tallinna pedagoogide hulgas toimuvad märkimisväärsed kaadrimuutused, millega kaasnevad ümberkorraldused ka haridusideoloogias. Tallinnas paikneb oluline osa kutse- ja kõrghariduse potentsiaalist riigis. Ettevõtluse suundumusel teadmusmahuka tootmise laiendamisele, aktualiseerub veelgi kvalifitseeritud kaadri ettevalmistamine. Linna huvides on vajalik nende kutsekeskuste-ametikoolide, mis valmistavad ette Tallinnale ja Tallinna ettevõtjale vajalikku tööjõudu, ülevõtmine riigi haldamiselt Tallinna koolivõrku koos vastavate ressurssidega. Ühtlasi kasvab täiskasvanute täienduskoolituse ja ümberõppe osatähtsus. Kutseõppeasutustest kujunevad õppijale laialdasi teadmisi ja oskusi pakkuvad integreeritud kutseõppekeskused, mis omavad tihedaid sidemeid sotsiaalsete partneritega, et tagada koolituse vastavus ühiskonna nõudmistele. Elukutsevalikul teadlikkuse suurendamine eeldab tööturuteabe laialdast kättesaadavust ja kutsenõustamise süsteemi efektiivset toimimist. Tööturul edukaks toimetulekuks on oluline suurendada õppijate praktiliste tööoskuste omandamise võimalusi ettevõtetes. Haridustee valikute kindlustamise aluseks on tugeva üldhariduse omandamine, mis stimuleerib senisest enam ka elukestva õppe omaksvõtmist- õppimise kujunemist harjumuseks. Konkurentsivõimeliste õppekavade ja -baaside väljaarendamine kõrghariduse omandamiseks, õppetöö rahvusvahelistumine ning kraadiõppe kvaliteedi jätkuv parendamine loovad eeldused rahvusvahelisel tasemel alus- ja rakendusuuringute läbiviimiseks. Oma ala asjatundjate, tipptasemel spetsialistide ettevalmistamine teadus- ja kõrgharidussüsteemis toetab ettevõtluse siirdumist enam kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Tallinnas on väga head võimalused rahvusvahelise koostöö süvendamiseks haridusvaldkonnas teiste Läänemereriikidega. Infotehnoloogia oskuslik kasutamine lubab märgatavalt moderniseerida elukestva õppe süsteemi, mis kindlustab töötajatele enesetäiendusvõimalused ning loob tallinlastele tingimused edukaks osalemiseks rahvusvahelises tööturukonkurentsis. 2.3.3. Tulevikusuunad ja olulised sammud Tulevikusuundumuste seadmiseks ja esitatud arengueeldustega edukaks toimetulekuks on vajalik keskenduda lahenduste leidmisele võtmeküsimustes: • hariduse kvaliteedi parandamine – õpetajad, õppekavad, õpitu rakenduslikkus, juhtimise kvaliteet, kliendisuhe; • õpikeskkonna (spordi-, huvihariduse ja huvitegevuse) kaasaegsuse kindlustamine – ruumid, õpikud, töövahendid, IKT, turvalisus, tervisekaitsenõuded; • asutuste võrkstruktuuri ühtlase koormatuse saavutamine, institutsionaalse ja halduspiire ületava koostöö korraldamine; • haridusfinantseeringute tagatus ja vahendite efektiivne kasutamine; • võrdsed võimalused haridusele juurdepääsuks; • väljalangevuse vähendamine; • erivajadustega õppijatele tingimuste loomine koolis; • õpilaste sotsialiseerumise korraldamine; • muukeelse elanikkonna lõimumise soodustamine; • noorte kuritegevuse ennetamine ja ohjeldamine; • elukestva õppe tagatiste kindlustamine – eneserealiseerimine, töö- ja karjäärivõimalus, haridusinvesteeringute tagasimaksmise võime, haridussüsteemi terviklik käsitlus (tupikteede vältimine); • koolitussüsteemi väljundi ja tööturu nõudluse vahekord; nõustamistegevuse asjatundlikkus (sh kutsenõustamine); • lapsevanema rolli väärtustamine lapse õpiteel; • võimekatele ja andekatele kohapeal perspektiivi pakkumine; • vajalike isikuomadustega oskustööjõu ettevalmistamine, kutsekvalifikatsioonisüsteemi areng ja ettevõtlust hõlbustavate teadmiste arendamine; • haridus-, spordi- ja noorsootöö eri taseme juhtide pädevuse tagamine; • poliitiliste otsuste asjakohasus, otsustajate vastutus; • maa-alade broneerimine ja uute objektide rajamine linlaste ühiskasutuse objektideks, maa munitsipaliseerimine. Järgnevalt on toodud olulisemad valikud Tallinna hariduse arengus, mille vahel tuleb leida tasakaal: Õppetöö protsessile orienteeritus (avar sotsialiseeritus) Õppetöö tulemuslikkusele orienteeritus (kitsas ettevalmistus) Teoreetiliste teadmiste kesksus Praktiliste oskuste kesksus Passiivne tellimuspõhine koolitus Aktiivne turujõudude vajadusel põhinev koolitus Õppetöö ruumiline hajutatus Õppetöö ruumiline kontsentreeritus Tallinna vajadustele keskendatus Eesti vajadustele keskendatus Tsentraalsel juhtimisel põhinev hariduse korraldus Detsentraalne, meeskonnatööl põhinev juhtimine Riigikeelne õpe Mitmekeelne õpe Kulupõhine majandamine Tulupõhine majandamine Esitatud valikutest tasakaalu leidmisel nähtub, et Tallinna hariduselus on vajalik teha mitmeid olulisi ümberkorraldusi. Nii üldhariduskoolid kui ülikoolid sisaldavad suurt potentsiaali vaba aja veetmise ja erinevate huvialaliste tegevustega seotud võimaluste laiendamiseks. Antud strateegias lähtutakse arusaamast, et parim keskkond isiksuse arenguks ja elus edukaks toimetulekuks on läbi elukestva õppe ja sisuka vaba aja veetmise. Selleks tuleb tallinlastele luua kaasaegne õpi- ja vaba aja veetmise keskkond, mis on oma tingimustelt võrreldav EL-i parima tasemega. Õppimist, õpetamist ja klassivälist tööd saab kvaliteetselt teha kasutades infotehnoloogia kõiki võimalusi. Ühtne sidus haridusvõrk kindlustab õppesuundade ja õppekavade valiku tulenevalt õppija võimetest ja tööturu vajadustest. Individuaalprogrammid enesearenduseks toetavad individuaalsete võimete arendamist, tähtsaks peetakse loovust ja tervislikku eluviisi. Ühtne kvaliteedisüsteem aitab hinnata ja tagasi sidestada teenuste tulemuslikkust ja kliendirahulolu. Linlastele tervikliku haridusteenuse pakkumine laiendab haridussüsteemi vastutusala kõigile tallinlastele. Selleks on vaja luua elanike vajadustele vastav optimaalne ja valikuid võimaldav haridusinstitutsioonide süsteem ning turvaline ja kaasaegne õpi- ja vaba aja keskkond. Tegevussuunad: • tagada haridussüsteemi terviklikkus (üldhariduse, kutsehariduse ja kõrghariduse integratsioon); • kindlustada elukestva õppe mõjulepääs ja toetada kõigi ühiskonnaliikmete juurdepääsu haridusele; • viia muutused õppimiskäsitlusse, mis hõlmavad õpetaja-õpilane-lapsevanem suhteid, e-õppe, haridustasemeti liikumise bürokraatlike takistusteta, preventiivse lähenemise täiskasvanute täiend- ja ümberõppes; • arvestada õppija isikupära ja tagada tingimused hariduse kvaliteetseks omandamiseks kaasaegses õpikeskkonnas; • suurendada hariduse rakenduslikku väärtust, luua teooria ja praktika vahekorra tasakaal toetamaks loovust ja pürgimust; • kindlustada õpetajatele tagatised, motivatsioon arenguks ja lastega tööks; • aidata kaasa erinevate kogukondade integratsioonile, laiendada eesti õppekeele kandepinda nii koolisiseses kui koolivälises suhtluses; • kindlustada koolide normaalne majandamine ja investeeringud õpikeskkonna kaasajastamiseks, sh infotehnoloogia laialdane rakendamine; • laiendada rahvusvahelist suhtlust, õppijate ja õpetajate võimalusi saada osa rahvusvahelisest koostööst, algatada rahvusvahelisi haridus-, kultuuri-, spordi- ja noorsooprogramme, õpilaste ja õpetajate vahetuslähetusi. 2.3.4. Esmased sammud Kui jätta siinkohal puudutamata mitmesugused taktikalised ja kindlustavad, ehkki iseenesest vajalikud tegevused (näiteks koolihoonete remont), siis jääb sõelale viis strateegilist tegevussuunda, millega tuleb kohe tegelema hakata. Need on: • hariduse omandamise võimaluste muutmine isikukesksemaks. Seondub õppekavade, nõustamis- ja tugiteenuste arendamisega, õpetajakoolitusega, investeeringutega kaasaegse õpikeskkonna loomiseks, mis viib haridusteel valikuvõimaluste suurenemiseni eri õpiteede kombineerimisel; • haridusasutuste võrgu optimeerimine ja koolides õppetegevuse muutmine polüfunktsionaalseks. Õppetööle lisaks laiendada koolides huvihariduse, noorsoo- ja sporditöö võimalusi. Tulemuseks on õpilaste tegevuse mitmekesistamine koolis ja kooliruumide ajalise koormatuse kasv. Alustada läbirääkimisi naaberomavalitsustega alus-, põhi- ja keskhariduse teenuse osutamise mahtude selgitamiseks pealinna koolides. Samuti laste spordi- ja huviringidesse kaasamisest. Teha internetis kättesaadavaks teave hariduse, spordi- ja noorsootöö võimalustest pealinnas; • finantsskeemide efektiivsemaks muutmine, mis lähtuks pikemaajalisest kooli arenguperspektiivist; • noorte huvitegevuse, harrastus- ja saavutusspordi tegelemisvõimaluste laiendamine ning soovijatele osavõtutingimuste võimalikult maksimaalne tagamine; • rahva- ja tervisespordi tähtsuse ja osakaalu suurendamine tallinlaste vaba aja kasutuses. 2.4. SOTSIAALSE HEAOLU STRATEEGIA 2.4.1. Seostatus üldstrateegiasse Tallinna strateegia käesolevas osas on käsitletud tallinlaste sotsiaalse heaolu tugisüsteemi arengut, mida vaadeldakse selle eri aspektide – sotsiaal-, terviseedendus- ja tervishoid ning turvalisus – läbi. Võrreldes teiste allstrateegiatega, on tegemist laiahaardelisima ja enim eri valdkondlikke aspekte käsitleva allstrateegiaga. Sotsiaalse heaolu strateegia kannab kõige selgemalt üldstrateegia eesmärgipüstituse tasakaalustatud arengu ideestikku, s.t püüab tasakaalustada disproportsioone sotsiaalsete diferentside osas ning seega kaasa aidata «Heaolemise Tallinn» eesmärgi saavutamisele. Erandina teiste allstrateegiate ülesehitusega võrreldes ja tulenevalt antud allstrateegia paljutahulisusest on alljärgnevalt käsitletud eri valdkondade (perepoliitika ja sotsiaalhoolekanne, terviseedendus/tervishoid, turvalisus) all eraldi nende lähteseisundit, keskseid strateegilisi mehhanisme, tegevusi ning neile järgnevalt kokkuvõtlikult elluviimise põhimõtteid ja esimesi samme. Sotsiaalse heaolu strateegia kannab endas järgmist üldist visiooni: Tallinnas luuakse kõigile võimalused elada inimväärikat elu, tagades piisav elustandard, vajalik hoolitsus ja eneseteostus. Eneseväärikust säilitav elustandard annab sotsiaalse turvalisuse tunde, aitab kaasa rahva elujõu säilimisele ning sotsiaalsele kaasatusele vastastikku hoolivas keskkonnas. Hästitoimiv sotsiaalvaldkond linnas on avatud kõigile linnaelanikele, võimaldades neil võtta suuremaid riske töös ja isiklikus elus. Heaolustrateegia üldisem mõte turumajanduses on tagada linnaelanike heaolu stabiilsus majanduse tõusudest ja langustest sõltumata ning ennetada heaolu kõikumistest tulenevaid sotsiaalseid pingeid. Sotsiaalsete probleemide teravnemine on iseloomulik kõikidele postkommunistlikele maadele, kus kiire sotsiaalmajandusliku süsteemi vahetumine pani proovile iga inimese toimetulekuvõimed. Paljud ei olnud selleks valmis. Eestis ja Tallinnas on turumajandusele üleminekuga kaasnenud kiired muutused soovimatu kõrvaltulemusena kaasa toonud sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse, vaesuse ja madala elukvaliteedi, inimeste ebakindluse tuleviku suhtes (nt töötus või hirm kaotada töökoht). Samuti on toimunud ühiskonna sidususe ning sellest tulenevalt sotsiaalse kontrolli mehhanismide nõrgenemine, individualistlike väärtuste esilekerkimine ja tarbijamentaliteedi kujunemine. See kõik on toonud kaasa kuritegevuse olulise kasvu ja elanike turvatunde vähenemise Tallinnas. Sotsiaalse problemaatika alatähtsustamine ühiskonnas on viinud olemasoleva sotsiaalse tugisüsteemi ülekoormatuseni tegelema tagajärgede leevendamisega, kuna abivajajate hulk kasvab kiiresti. Uutele ülesannetele vastava sotsiaalse tugisüsteemi väljaarendamine on alles algusjärgus. Kogu Euroopas ja ka Eestis täheldatav keskmise eluea kasv koos sündimuse vähenemisega viib rahvastiku vananemisele, mis toob kaasa olulised muutused nii kõigi põlvkondade elus kui ka enamikus majandus- ja sotsiaalpoliitika valdkondades. Sotsiaalpoliitikat Euroopas iseloomustab viimastel aastatel rõhuasetus aktiivsetele ja preventiivsetele abinõudele, suurendamaks tulutoojate arvu suhet toetusesaajate hulgaga ning tagamaks sotsiaalse sidususe tähtsaima tingimuse – stabiilse tööhõive – täitmist. Meie ühiskonna jätkusuutlik areng on otseses seoses tööealise elanikkonna tööhõivega. Mida rohkem on inimesi hõivatud tööga, seda enam on tagatud inimeste heaolu ja kõrge elukvaliteet. Vastupidiselt on töötus ja sellega kaasnev vaesus aga sotsiaalse tõrjutuse üheks peamiseks põhjuseks. Lisaks aineliste võimaluste ahenemisele ning elatustaseme pidevale langemisele kaasnevad töötaolekuga ka usu kaotamine endasse ja oma võimetesse ning sotsiaalse sidususe langus. Selle allstrateegia käsitlusulatuse võtab kokku järgmine joonis (vt joonis 5).

Joonis 5. Sotsiaalse heaolu strateegia valdkondlikud rõhuasetused Kõikide toodud valdkondade käsitlemise, nendega seonduvate probleemide ületamisel on põhirõhk sotsiaalprobleemide tekke ennetamisel. Selleks on oluline kujundada üksikinimest väärtustav ja hooliv suhtumine – iga inimene on tähtis (töötajana-maksumaksjana, lapsevanemana, pereliikmena, linlasena, kodanikuna). Ennetav strateegia suurendab linna sotsiaalset ressurssi ja on omakorda eeldus linna tasakaalustatud arenguks. Ennetustegevus sotsiaalalal aitab vähendada inimeste hulka, kes vajavad kalleid tugiteenuseid ja toetusi. Et ennetamisest tulenev ökonoomia oleks tõendatud, vajab linn hästitoimivat tagasisidet meetmete mõju kohta. 2.4.2. Sotsiaalpoliitika 2.4.2.1. Lähteseisund ja arengueeldused Jälgides vastavaid suundumusi Tallinnas, on praegune sotsiaalne olukord linnas murettekitav. Eriti kriitilised on laste olukorda iseloomustavad trendid. Suureneb nende laste arv, kes elavad peredes, kes ei suuda lastele tagada nende põhivajaduste (toit, riietus, ravimid, hariduse omandamine, füüsiline ja vaimne areng) rahuldamist. Statistikaameti andmetel 2002. a kohta elab Tallinnas allpool toimetulekupiiri või toimetulekupiiril (60% leibkonnaliikme sissetuleku mediaanist või alla selle s.o 1416 krooni või alla selle) 14,6% leibkondadest ja 24,4% lastest vanuses 0–15 eluaastat. Eriti raske on majanduslik olukord üksikvanemaga ja töötutega peredes ning paljulapselistes peredes. Vaesusega kaasnevad sageli sotsiaalsed probleemid nagu vägivald ja konfliktid peres, alkoholi ja teiste narkootiliste ainete tarbimine, laste järelevalveta või hooletusse jätmine. Vaesuse ja teiste sotsiaalsete probleemide süvenemise tõttu abi vajavate laste arv kasvab aastast aastasse. Samuti suureneb asendushooldust vajavate laste arv. Kui palju elab linnas tegelikult abivajavaid lapsi, sh düsfunktsionaalsetes ehk probleemsetes (alkohoolikute, narkomaanide jt sõltlaste, pikaajaliste töötute jne) peredes, selle kohta täpsed andmed puuduvad. Laste olukord erineb oluliselt linna eri piirkondades. Põhja-Tallinn on asum, kuhu koonduvad hätta sattunud pered teistest linnaosadest ja väljastpoolt Tallinna.4 Linnaosas on põhielanikkond venekeelne. Linnaosas on leida suhteliselt odavaid ja kergesti kättesaadavaid eluasemeid. Haridustase on madal, paljud linnaosa elanikud töötasid varem nüüdseks suletud üleliidulise tähtsusega tehastes. Lasnamäed iseloomustab majanduslikes raskustes paljulapseliste perede rohkus. Keskmisest halvem on olukord ka Kesklinnas elavatel lastel. Probleemlaste suhtarvult on paremas olukorras linna äärealad – Haabersti ja Pirita linnaosa. 4 Sotsiaalameti andmed aastate 2000–2002 kohta Toimetulekuraskustes peredest võrsunud lapsed kalduvad kordama oma iseseisvas elus vanemate käitumismustreid, nende lapsed on väheste toimetulekuoskustega ja suure tõenäosusega tulevased hoolekande kliendid. Seega praeguste trendide jätkudes võib aastal 2025 prognoosida veelgi suuremat abivajajate hulka praegu materiaalsetes raskustes või düsfunktsionaalsetes peredes kasvavate laste järeltulijate näol. Koos klassikalise peremudeli muutumisega (sagedased lahutused, üksikvanemate osatähtsuse tõus, põlvkondade eraldatus jne) langeb suurem vastutus laste käekäigu eest linna/ühiskonna õlule. Järgmine oluline trend on seotud jätkuva majandusliku kihistumise ja ümberkihistumise, vaesuse ja toimetulekuraskustega, millest põhjustatuna kujuneb sotsiaalne tõrjutus. Linnas kasvab pikaajaliste töötute arv, väheneb motivatsioon otsida ja leida tööd. Euroopas on täheldatud pidev langus 55–64-aastaste inimeste tööhõives, Eestis on riskigrupiks noored ja vanemad inimesed vanuses 45–62, mitteeestlased (eriti naised), puuetega inimesed. Töötute seas on kasvanud kõrgharidusega inimeste arv, paljud töötavad kõrgharidust mittevajavatel ametikohtadel. Ületähtsustatud on akadeemiline kõrgharidus, puudu on heast kutseharidusest. Vähenevalt, kuid siiski on probleemiks mitteametlikku töösuhet omavad inimesed, kelle puhul ei teki vajalikke sotsiaalseid garantiisid. Kodutute arv kasvab. Täiskodutuid ja kodutusriskis inimesi on hinnanguliselt ligikaudu 1–2% linna elanikkonnast. Peamised kodutuseni viivad põhjused on töötus ja alkoholism. Alkoholismi levik on murettekitav. Suureneb uimastisõltlaste suhtarv elanikkonnas, eriti laste ja noorte arvel. Avastatud HIV positiivsete hulk Tallinnas on üle 1000, mis on hinnanguliselt vaid murdosa tegelikust. Väga oluline demograafiline trend on pensioniealiste (60 ja vanemad) osakaalu suurenemine 21%-lt 28%-ni ehk osakaal suureneb umbes kolmandiku. Arvuliselt kasvab eakate hulk ca 25%-ni linna praegusest elanikkonnast (100 000). Kuna eakate keskmine vanus tõuseb, kasvab kõrvalabi vajavate eakate hulk. Samas muutub eakate suhtumine ümbritsevasse ühiskonda ja tõuseb nende aktiivsus. Varaliselt süveneb eakate kihistumine: vahed sissetulekutes ja materiaalses olukorras suurenevad. Toodud trendide põhjal ja arvestades asjaolu, et 2025. aastal tulutoojad/maksumaksjad on juba sündinud, võib järeldada, et ühes noorte toimetulekuoskuste vähenemisega ja pensioniealiste suhtarvu suurenemisega väheneb töövõimelise elanikkonna osakaal. Ühtlasi kasvab oskustööliste defitsiit, mis tingib võõrtööjõu impordi ja võib omakorda tekitada sotsiaalseid pingeid. Seetõttu tuleb sotsiaalprobleemide ennetusstrateegia kõrval pöörata samavõrdset tähelepanu sotsiaalse kaasatuse strateegiale, s.t tõrjutuse vältimisele. Esitatud negatiivsete suundade tähelepanuta jätmine ning nendesse mittesekkumine viib paratamatult linnaelanike sotsiaalse heaolu olulise languseni. Sotsiaalsed probleemid süvenevad ja abivajajate hulk suureneb kiiremas tempos, kui areneb hoolekandesüsteem. Samas oodatakse ja eeldatakse teiste valdkondade arendamisel, et ka hoolekanne võtab endale suuremaid kohustusi. Kuid pidurdavaks asjaoluks on rahaliste vahendite nappus ja ametkondlikud barjäärid. Linna juhtimise seisukohast on oluline, et praeguselt sektorikeskselt otsustamismehhanismilt ja statistikalt mindaks üle intersektoraalsele, mis võimaldab ühes valdkonnas langetatud otsuste mõju teistele valdkondadele arvestada juba otsuse ettevalmistamise ajal. Peamised sotsiaalsed probleemid Tallinnas on seotud vaesusega, mille põhjuseks on tihti vähesed toimetulekuoskused, abitus ja lootusetus. Seega ei ole vaesust võimalik likvideerida toetuste maksmisega, vaid enam rõhku tuleb pöörata toimetulekuõpetusele ja abivajajate aktiviseerimisele, nõustamisele, suunamisele. Peamised puudused praeguses sotsiaalpoliitikas: sotsiaalse kaasatuse tähtsuse alahindamine, toetuste maksmise eelistamine teenuste osutamisele, teenuste kvaliteedi ja teenuseosutajate professionaalsuse mittetagamine ehk soov osutada teenust võimalikult odavalt, sotsiaalsete probleemide lahendamise edasilükkamine või teisejärguliseks pidamine (majandusküsimuste prioriteetsus), ühtsete eesmärkide puudumine eri valdkondade töös. 2.4.2.2. Sotsiaalpoliitika tulevikusuunad ja olulised sammud Linna sotsiaalpoliitika tulevikusuundumused kasvavad välja eelnevalt kirjeldatud lähteseisundist ja arengu eeldustest. Peaeesmärgiks on tagada igale lapsele tema põhi- ja erivajaduste rahuldamiseks soodne arengukeskkond, kasvatamaks inimesed, kes oleks terved, suudaks, saaks ja tahaks töötada ning areneda. Täiskasvanute puhul on eesmärgiks linna avalike teenuste ja toetuste tasakaalustatud süsteemi kaudu stimuleerida töötamist ja iseseisvat toimetulekut. Nõrgema sotsiaalse suutlikkusega inimestele on linna eesmärk neile sotsiaalse kaitse tagamine. Eesmärkide saavutamiseks antud valdkonnas on olulised järgmised üldised mehhanismid, mis kehtivad kõikide antud alapunktis käsitluse alla tulevate sotsiaalsete gruppide kohta: • luua tingimused sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks, mis aitavad vähendada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riske ning tuua heitunuid tagasi inimväärsesse ellu; • linna avalike teenuste väljaarendamisel arvestada riskirühmade erivajadustega ning juhendada ja nõustada neid teenuste tarbimisel; • isikutele, keda ei ole võimalik tööellu integreerida, luua alternatiivsed töötamis- ja tegutsemisvõimalused; • sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks parandada elanikkonna informeeritust ja keskenduda sotsiaalse võrgustiku loomisele, pidades seejuures silmas vastava vajaliku info kättesaadavust ka muukeelsele elanikkonnale; • oluline on ka töö tegemist väärtustavate positiivsete väärtushinnangute kujundamine. Alljärgnevalt on konkreetsemad tegevussuunad kirjutatud lahti sihtgruppide – lapsed ja pered, puuetega inimesed, eakad, teised ohustatud grupid – kaupa. Tegevusvaldkonnad ja -suunad Lapsed ja pered Lapsi ja peresid puudutavates otsustes peetakse silmas laste ja lastega perede elukvaliteedi parandamist, pere- ja tööelu ühitamise toetamist ning lastekasvatamise väärtustamist. Paindlike laste päevahoiuvõimaluste ja kooliväliste tegevuste laiendamisega toetatakse vanemate töölkäimist ning lapse sotsiaalset arengut. Linnas arendatakse välja terviklik ja professionaalne laste hoolekandesüsteem, mis aitab ennetada sotsiaalsete probleemide tekkimist ja süvenemist ning on orienteeritud perede toimetuleku tagamisele. Perepoliitika rakendamisel arvestatakse mitmekesistuvaid laste- ja perehoolduse mudeleid ja neile sobivaid toetusi, tulenevalt klassikalise peremudeli ja tööelu vormide muutusest. Laste ja lastega perede abistamisel lähtutakse lapse vajadustest. Üldised avalikud teenused (põhiharidus, esmatasandi tervishoiuteenused, koolieelsed lasteasutused) peavad olema ühtviisi kättesaadavad kõigile lastele, sõltumata vanemate sissetulekust. Üldiste avalike teenuste kättesaadavus vähendab vajadust sihtgruppide erivajadusi arvestavate kallimate teenuste järele. Mõjutusvahendite rakendamisest enam tuleb pöörata tähelepanu perekonna õigeaegsele toetamisele ja kriminaalpreventiivsele tööle koostöös kodu, kool ja lastekaitse. Lastega perede osas on võtmesõnad: õigeaegne märkamine, probleemide teadvustamine, sekkumine, elukvaliteedi parandamine. Linn toetab koole eriteadmistega õpetajate ja sotsiaalpedagoogide töölerakendamisel, kes abistavad lapsi psühholoogiliste probleemide ilmnemisel (sh kodu- ja koolivägivald), tegelevad narko- ja alkoholismivastase ennetustööga jne. Erivajadustega lastele ja peredele laieneb seostavate, toetavate ja eriteenuste (nõustamine, juhtumi korraldus, õigusabi, psühholoogiline ja psühhosotsiaalne nõustamine, pereteraapia, eneseabigrupid, tugiisikuteenus, toimetulekukoolitus, laste päeva- või perekeskused, perelaagrid, sotsiaalne rehabilitatsioon, hooldamine varjupaigas) maht ja kvaliteet. Linn toetab erivajadustega laste toimetulekut ja aktiivset osavõttu õppetööst ning vabaaja tegevustest. Siinkohal nähakse vajadust luua erivajadustega lastele tingimused üldhariduskoolides, mis võimaldaks neil osaleda õppetöös võrdsetel alustel; see tähendab muuhulgas liftide, kaldteede jne rajamist üldhariduskoolidesse, vastavalt linnaosa vajadusele. Prioriteediks on lapse kasvamine kodus. Piirkondlik lastekaitsetöötaja jälgib iga riskigrupi last, loob last toetava tugivõrgustiku ning alles äärmisel vajadusel eraldab lapse perekonnast. Asendushoolduse erinevatest vormidest eelistatakse neid, mis võimaldavad lapsel kasvada perekonnas s.o lapsendamine, eestkoste, hoolduspere. Lapsed, kellele sobivat kasuperet ei leita, elavad lastekodus, kus elutingimused on võimalikult perelähedased. Lastekodus vanemliku hoolitsuseta kasvanud noortele, kes vajavad keskmisest rohkem toetust võimaldatakse iseseisva eluga harjumine noortekodus. Laste ja peredega tehtav töö on otseselt sõltuv haridus-, spordi- ja noorsoopoliitika arengust linnas (vt ptk 2.3). Samuti on oluline seos: • eluasemepoliitikaga (vt ptk 2.5) – linna eluasemepoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel arvestatakse majanduslikes raskustes perede, puuetega noorte ja vanemliku hoolitsuseta kasvanud 16-aastaste ja vanemate noorte vajadustega toetatud üüriga eluruumide näol; • arhitektuuripoliitikaga (vt ptk 2.5) – kujundatakse kvaliteetne ja turvaline elukeskkond; • kultuuripoliitikaga (vt ptk 2.2) – asumikeskse kultuurielu korraldamisega võimaldatakse kõigile linna elanikele juurdepääs kultuurile. Puuetega inimesed Puuete ja krooniliste tervisehäiretega linnaelanikele on loodud võrdsed võimalused aktiivseks osalemiseks igapäevaelus. Puuetega inimestele mõeldud teenuste struktuuri (sealhulgas psüühikahäiretega inimesed) väljaarendamisse kaasatakse aktiivselt puuetega inimeste ühenduste esindajad. Suureneb rehabilitatsiooniteenuste mitmekesisus ja maht, paraneb teenuste kvaliteet, paraneb juurdepääs haridusele, avanevad laiemad võimalused aktiivseks osalemiseks töös ja ühiskonnaelus. Puuetega inimeste hooldamiseks käivitatud teenused (isikliku abistaja teenus, koduhooldus, päevahoid ja rehabilitatsioon asutuses jms) võimaldavad nende töövõimelistel pereliikmetel osalise või täiskoormusega teha tööd ning aktiivselt osaleda ühiskonnaelus. Suhtumine puuetega inimestesse ja nende vajadustesse on muutunud loomulikuks. Linna ehitiste, teede ja transpordi planeerimisel ning linna avalike teenuste osutamisel arvestatakse ühtviisi kõigi liikumistakistusega isikute (liikumis-, meele- ja vaimupuue, vanemad lapsevankriga, krooniliste haigustega isikud jne) vajadusi. Eakad Eesmärgiks on kindlustada eakatele eneseväärikust säilitav elustandard, mis loob võimalused iseseisva eluga toimetulekuks ja emotsionaalseks rahuloluks ning tagab teiste earühmadega võrdse positsiooni ühiskondlikus elus. Samuti on oluline võimaldada eaka inimese töövõimelistel pereliikmetel jätkata tööl käimist ja osaleda aktiivselt ühiskonnaelus. Linn toetab eakaid hooldavaid sugulasi ja lähedasi, võimaldades neile eneseabi ja nõustamisteenust ning ajutist puhkust. Suureneb eakatele mõeldud teenuste maht ja kvaliteet. Institutsionaalsest hooldusest enam pööratakse tähelepanu avahooldusele (koduhooldus, koduõendus, tegevused päevakeskuses), millega välditakse vajadust hooldada eakat inimest asutuses. Samas suureneb nende teenuste maht, mida osutatakse asutuses (päevahoid, rehabilitatsioon ja ööpäevaringne hooldus). Hoolekandeteenused on kättesaadavad kõigile eakatele, teenuse saaja või tema seadusjärgsed ülalpidajad tasuvad teenuse eest vastavalt oma majanduslikule kindlustatusele. Linna avalike teenuste pakkumisel arvestatakse eakate inimeste erivajadusi. Vanureid puudutavate otsuste aruteludesse kaasatakse eakad inimesed. Hoolekandeteenuseid osutatakse hoolekande- ja tervishoiusüsteemi koostöös. Koduhoolduse klientide teenindamiseks kasutatakse laialdaselt rehabilitatsiooniprogrammides osalejaid ja vabatahtlikke, kes teevad ära lihtsamad tööd. Teenuste kvaliteedi kontrollimise süsteem on 2025. aastaks välja kujunenud. Kodanikuühiskonna ja kolmanda sektori arendamisel on oluline ressurss noor-eakad (vanuserühm 63–75, kellest suur osa on veel töövõimelised, kuid palgatöö lõpetanud), kes teiste maade kogemusel hakkavad linna arengust sõltumata otsima võimalusi oma aktiivsuse rakendamiseks. Linn saab noor-eakatele pakkuda mõtestatud ülesandeid linna huvides ning infrastruktuuri nende lahendamiseks. Teised ohustatud grupid Tööturult eemalejäänute, eluasemeprobleemidega või kinnipidamiskohast vabanenud isikute sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks on käivitatud programmid nende isikute tööturule ja ühiskondlikku ellu integreerimiseks. Eesmärk on toetada inimeste omaalgatust ja ettevõtlikkust, ning luua neile võimalused oma huvide ja võimete arendamiseks ning nende paremaks informeerituseks. Sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks on oluline osa partnerlusel. Aktiivse tööhõivepoliitika väljaarendamine eeldab koostööd tööhõivekeskuste, ametikoolide, aktiviseerimis- ja rehabilitatsioonikeskuste ning tööandjate vahel. Tööhõivekeskused muutuvad töötute registreerimise kohast aktiivseks pooleks koostöös tööandjatega. Erilise tähelepanu all on noored ja vanusegrupp 45-62. Tänu õnnestunud lõimumisprotsessile vähendatakse töötute mitte-eestlaste suhtarvu. Linn toetab tööleasumist ja töökoha säilitamist selleks vajalike tingimuste loomisega (laste päevahoid, päevakeskused, aktiviseerimisprogrammid, eluasemeprobleemide lahendamine jms). Kodutute jt riskigruppidesse kuuluvate täiskasvanute (alkohoolikud, uimastisõltlased jne) jaoks on käivitunud psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni programmid. Koostöös riiklike struktuuridega on välja arendatud resotsialiseerimisüsteem koos taastus- ja aktiviseerimiskeskustega. Taastuskeskuse peaeesmärgiks on nimetatud sihtgruppi kuuluvate inimeste maksimaalne resotsialiseerimine koostöös erinevate sektoritega (hoolekanne, tööhõive, kriminaalhooldus jt). Aktiviseerimiskeskustes toimub rehabiliteerimine ja tööharjumuse järkjärguline taastamine töise tegevuse kaudu. Sotsiaaltoetuste saamine seotakse tihedamalt rehabilitatsiooni, aktiveerimise ja tööhõivemeetmetega, et kõrvaldada vaesuses elamise põhjusi ning vältida sotsiaalabist pikaajalisse sõltuvusse sattumist. Oluline seos on linna ettevõtluspoliitikaga – uute töökohtade rajamise kõrval on soodsa väikeettevõtluskliima loomine linnas see, mis avab paljudele töötutele võimaluse luua endale ise töökoht ja sissetulek. Toetatakse kolmanda sektori organisatsioonide teket linnale vajalike avalike teenuste osutamiseks, mis samuti aitab tõsta tööhõivet. Samuti saab linn eluasemepoliitikaga tõkestada kodutuse levikut, luues tagasihoidliku sissetulekuga inimeste jaoks üürikorterite turu. Linnaplaneerimise ja varase sekkumise ning ennetusprogrammidega kriitilistes asumites püütakse vältida asumite slummistumist. Seatakse sisse laenunõustamise teenus – adresseeritud keskmise ja madala sissetulekuga inimeste majanduslikule nõustamisele ja maksuvõlast põhjustatud kodutuse ennetamisele. Uus sotsiaalpoliitika tegevussuund on sotsiaalhoolekandeteenuste avamine maksujõulisele elanikkonnale, kes suudab talle vajalikud hoolekandeteenused ise täies mahus kinni maksta. See omakorda eeldab vastavate spetsialistide professionaalsuse ja sotsiaalteenuste kvaliteedi märgatavat tõusu. Luuakse linnavalitsuse poolt osutatavate ja ostetavate teenuste kvaliteedistandardid ning instrumendid teenuste kvaliteedi hindamiseks. 2.4.3. Terviseedendus ja tervishoid 2.4.3.1. Lähteseisund ja arengu eeldused Sotsiaalala ja turvalisusega võrreldes oli tervishoiu lähteseisund märksa soodsam juba kümme aastat tagasi ja on seda ka praegu. Tervishoiusüsteemil on kõrgelt kvalifitseeritud personal ja koolitamise süsteem; jõudsalt areneb meditsiinitehnika uuendamine ning ravimipoliitika. Kuigi andmed linnaelanike füüsilise ja vaimse tervise kohta ei võimalda praegu rääkida tõusust või langusest, on prognoositav arstiabi vajaduse ja tervisekulutuste kasv seoses vanurite osakaalu suurenemisega linna elanikkonnas. Linna tervishoiu- ja terviseedendussüsteemi nõrkadeks külgedeks, mis nõuavad strateegilisi otsuseid, on infrastruktuuri renoveerimise tempo mahajäämus amortiseerumise tempost, tervishoiu korraldus ning elanikkonna vähene terviseteadlikkus. 2.4.3.2. Terviseedenduse ja tervishoiu tulevikusuundumused ja olulised sammud Terviseedenduse ja tervishoiu valdkonna tulevikusuundumuste keskmes on kolm järgmist rõhuasetust: • kõikide linnaelanike teadlikkus oma eluviisi kujundamise võimalustest tervislikuks: töötingimuste loomisel ja töökoormuse reguleerimisel, puhkevõimaluste valikul, toitumises, liikumisharjumustes. Selleks on vajalik pidev sihipärane kõigi linnaametkondade info linnaelanikele; • haigestunud või traumaga linnakodaniku ja linna külalise takistuseta juurdepääs arstiabile; • kõigi linna poolt langetatavate oluliste otsuste puhul nende lühi- ja pikaajalise mõju hindamine linnaelanike tervise seisukohalt. Selleks tuleb viia otsuste täitmise eelarvesse sisse kulud otsuse täitmise lühi- ja pikaajaliste mõjude arvutamise osas. Tegevusvaldkonnad ja -suunad Luuakse terviseedendusega tegelev infrastruktuur, ülesandeks intersektoraalse koostöömudeli väljatöötamine koos tervishoiu- ja haridusasutuste, noortekeskuste, linnaosade valitsuste jt füüsiliste ja juriidiliste isikutega. Narkootilistest ainetest loobuda soovijate nõustamiseks ja toetamiseks on koostöös riigiga loodud võrgustik, kus pakutakse nii narkorehabilitatsiooni teenuseid kui ka alkoholist ja suitsetamisest loobumise nõustamist, sellesse võrgustikku on kaasatud perearstid. Kehtestatakse alkoholi müügipiirangud öisel ajal ja suuremate tähtpäevade eelõhtutel. Müügipiirangute tegemine ei tähenda öise alkoholimüügi keelamist linnas tervikuna, vaid müügikohtade arvu piiramist ja tingimuste karmistamist (üheks võimalikuks tingimuseks on videovalvesüsteemi olemasolu müügikohas). Järjepidevalt hakatakse kontrollima narkootiliste ainete müügikeelu järgimist. Rakendatakse trahve alaealiste avalikus kohas suitsetamise ja alkoholitarbimise puhul. Linn astub aktiivseid samme suunas, et piirataks alkoholi reklaami tänavatel ja tugevdataks kontrolli tubakatoodete reklaami piirangute nõuetekohase täitmise üle. Samuti peab linn oluliseks, et kõigile avastatud prostitutsiooniga tegelejatele tehakse kohustuslikuks HIV testi läbimine. Terviseteadlikkuse tõstmiseks viiakse aktiivselt läbi teabeüritusi – tervisepäevad ja -nädalad linna asumites, asutustes, koolides ja lasteaedades koos ülelinnaliste kampaaniatega (südamenädal, leivanädal, kampaania «Ei suitsule» jms). Teostajad: perearstid-pereõed, kooli tervishoiutöötajad, MTÜ-d. Laste kasutatud sporditarvete laatade korraldamine. Lasteaedadesse atraktiivsete ronimiskomplekside rajamine. Varajasest east sportimisharjumuse kujundamiseks 5–10-aastaste laste sporditreeningute 50%-line kompenseerimine. Esmatasandi arstiabi osutatakse perearstide ja nendega koostöötavate pereõdedega. Perearsti nimistu suurus viiakse kuni 1600 patsiendini, mis võimaldab senisest enam pöörata tähelepanu haiguste varajases staadiumis avastamisele. Soodustatakse kolme kuni nelja perearsti koondumist perearstikeskustesse. Koolides seni töötanud meeskonna arst-õde asemele tuleb eriettevalmistuse saanud tervishoiutöötaja, kes osutab esmast meditsiiniabi, nõustab terviseprobleemide tekkel, koordineerib tervisealast ennetustegevust, hindab koolikeskkonna mõju õpilaste tervisele. Samuti tunneb ta ära lapse logopeedilise ja vaimse tervise probleemi ning sõltuvusprobleemi, annab lihtsamat abi ning võtab vajadusel kontakti lapsevanemaga ja aitab leida lapsele sobiva abi. Toetatakse tervistedendavate koolide võrgustiku laienemist. Võimaliku uue keskhaigla hoone ehitamisel taotleb linn selle paigutamist Lasnamäele, sest põhiosa seniseid haiglahooneid jääb linna lääneossa. Lasnamäe haigla juurde kavandatakse ka erakorralise meditsiini osakond ja traumapunkt. Igas linnaosas on vähemalt üks valveapteek. Praegu olemasolevast 2900 aktiivravi voodikohast suur osa profileeritakse ümber pikaraviks ja taastusraviks. Eriarstiabi kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks arendatakse koduõendus-, -hooldusteenust. Krooniliste tervisehäiretega isikutele osutatakse kõikides linnaosades koduõendushooldusteenust kuni kaks korda päevas kõikidel nädalapäevadel. Avatakse õendushoolduskodu, mille eesmärgiks on funktsionaalse võimekuse langusega haigete seisundi ja toimetulekuvõime säilitamine ning parandamine võimalikult parema elukvaliteedi tagamiseks. 2.4.4. Turvalisus 2.4.4.1. Lähteseisund ja arengueeldused Tallinna turvalisust võib iseloomustada läbi kuritegevuse taseme, tuletõrje ja päästeala seisukorra, liiklusohutuse ning vältimatu meditsiinilise abi kättesaadavuse. Möödunud 15 aasta jooksul on Tallinnas registreeritud kuritegevus kasvanud seitse korda, ulatudes peaaegu 25 000 kuriteoni aastas ning moodustades kogu Eesti kuritegevusest enam kui 45%. Tallinna kuritegevust iseloomustavad kõrge varavastaste kuritegude osakaal, tänavakuritegevus, lisanduvad narkokuriteod, alaealiste õigusrikkujate arvestatav osakaal. Endiselt kõrgeks on jäänud alkoholijoobes toime pandud kuritegude osakaal – 15% Tallinnas avastatud kuritegudest, rasketest kuritegudest 66% ja ligikaudu 75% tapmistest või tapmiskatsetest (nii naised kui mehed) pannakse toime alkoholijoobes. Tallinna kuritegevuse tase on Eesti keskmisest poolteist korda kõrgem. Kuritegevuse kiire lisandumine on toimunud ka üleriigiliselt, mistõttu pealinnas toimuv ei ole erandlik nähtus. Lähiajal võib siiski prognoosida kuritegevuse taseme stabiliseerumist, ent see jääb endiselt kõrgeks. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarbiti Eestis 2000. a 7,6 liitrit, 2001. a 8,4 liitrit ja 2002. a 10,3 liitrit (kui jätta arvestamata alla 15-aastased, siis 12,4 liitrit) absoluutalkoholi inimese kohta aastas. Tõenäoliselt ei erine see näitaja oluliselt ka tallinlaste puhul. Enne II Maailmasõda oli see näitaja Eestis 2,5–3 liitri piires. Tallinnas on alkohoolikuid 26 000. Alkoholism on tihedalt seotud suitsiididega, paljud enesetapud pannakse toime kas alkoholijoobes või pärast pikemat joomaperioodi. Tallinnas võib arvestada peaaegu 100 enesetapuga aastas. See arv on suurem, kui liiklusõnnetustes hukkunute ja kuritegude tagajärjel tapetud isikute arv kokku. Seega on alkoholism väga oluline riskitegur turvalisuse seisukohast. AIDS-i Ennetuskeskuse andmeil on Tallinnas 5000–6000 süstivat narkomaani ning üle 1000 HIV-positiivse isiku, enamuses noored. Esimese süstimise vanusepiir näitab alanemise tendentsi. Narkokuritegude osakaal kogu kuritegevusest on kasvanud ja moodustab enam kui 3%. Kodutute ja positiivsed sotsiaalsed sidemed kaotanud isikute arvuks loetakse hinnanguliselt kuni 10 000 inimest, s.t rohkem kui 2% linna elanikkonnast. Kodutute öömajades on registreeritud nendest ligikaudu 2000 inimest. Tallinna on tekkimas oma slummi linnaosad (nt Kopli liinid, Pääsküla barakid jne) milles leiavad ulualust nii alkohoolikud, oma endise eluruumi kaotanud kodutud, perekonna juurest lahkunud alaealised ja noored, kinnipidamiskohtadest vabanenud kriminaalkurjategijad, kui ka teised, kes on minetanud lootuse, soovi või võimalused aktiivselt osaleda üha karmistuvas konkurentsivõitluses tööjõuturul. Nad moodustavad suhteliselt suletud ringkonna, kus on tekkinud oma subkultuur, valitsevad neile mõistetavad õigluse ja õiguse kriteeriumid, oma moraal, mis suures ulatuses on vastuolus ühiskonna enamuse moraalsete tõekspidamiste ja riigis kehtestatud õiguskorraga. See näitab, et süveneva majandusliku kihistumise käigus on linnas formeerunud tõrjutud, isikud, kes on kaotanud sideme tööturuga, kes ei ole suutelised täitma ettevõtjate poolt seatud tingimusi kvalifikatsiooni, töödistsipliini ja muude parameetrite osas. Seega on linnas tekkinud täiendav sotsiaalse pinge allikas, mis genereerib kuritegevust, haigusi (tuberkuloos jt), soodustab narkomaania ja prostitutsiooni levikut, segab või häirib asumi elanike igapäevaelu. Tallinnas registreeritakse enam kui kolmandik kõigist Eestis juhtunud tuleõnnetustest, päästjad teevad aastas üle 8000 väljasõidu. Kiire omandireform on halvendanud elamufondi tuleohutusalast seisukorda. Tallinnas on palju puumaju, elamufond vananeb kiiremini kui seda jõutakse renoveerida, mis tõstab nende tuleohtlikkust. Asustatud elumajades on aasta jooksul keskmiselt 75 suuremat tulekahju, tühjades majades registreeritakse neid üle 20. Tavaliselt on tegemist süütamisega. Tallinnas toimub üle 500 raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse, mis toob endaga kaasa tavaliselt kümme kuni kakskümmend hukkunut aastas. Ka kiirabi väljakutsete arv on suur. Tallinnas töötavad 17 kiirabibrigaadi, mis teevad igaüks ööpäevas 13–17 väljasõitu. Tallinn on suur transpordisõlm, mistõttu nii sadama-, raudtee- kui ka autotranspordi terminalid töötlevad suurtes kogustes transiitkaupu. Suurimaks riskiteguriks on läbi Tallinna toimuv naftasaaduste transport, samuti keskkonnaohtlike tööstuslike vedelkemikaalide vedu, mis muudab kesklinna arvestava riskiohuga piirkonnaks. Tänase olukorra kirjeldamisel vajab eraldi väljatoomist asjaolu, et Tallinnas on linlaste ja külaliste turvalisuse tagamine põhiliselt riigistruktuuride kätes. Linnal ei ole praegu eriti palju volitusi ja ressursse linlaste turvalisuse tagamiseks. Linnavalitsuse ametina on päästevaldkonnas tegev Tallinna Tuletõrje ja Päästeamet, mille koosseisus on alates 2003. aasta sügisest esmakordselt Eestis munitsipaalpolitsei üksus, mis tegeleb peamiselt linna heakorra küsimustega. Linnavalitsuse asutusena töötab Tallinna Kiirabi, mis tagab 12 kiirabibrigaadi töö, Tallinna Tuletõrje- ja Päästeamet kahe kiirabibrigaadi töö, lisaks veel turvafirma Falck – kolme päästebrigaadi töö. Tallinna turvalisuse tagamisele on kaasatud Eesti Kaitseliidu Tallinna Maleva ja Tallinna Tuletõrje Ühingu liikmeid ning mittetulundusühinguid. Kiiresti laieneb naabrivalve liikumine. Linnavolikogu juures töötab Korrakaitse Komisjon, linnavalitsuses on ellu kutsutud Kuritegevuse Ennetamise Komisjon, Kriisikomisjon ja Kriisi Reguleerimismeeskond. Üldiste arengueelduste seisukohalt vajab ennekõike rõhutamist, et turvalisuse ja seadusrikkumistega seotud probleemid on kiiresti muutuva maailma kaasnähtuseks. Kuritegevusega seotud trendid on üsna sarnased kõikides postsotsialistlikes ühiskondades, erinevused eri maade ja rahvaste puhul tulenevad kultuurilistest, elukeskkonnast tingitud, usulistest, traditsioonidest ja muudest igapäevaelu regulaatoritest. Seega on Tallinnal lahendada sisuliselt samu probleeme, millede ees seisavad teised Ida- Euroopa linnad. Eurointegratsioon võib lähiaastatel tuua nii kuritegevuse dünaamikasse, struktuuri kui ka tasemetesse tuntavaid korrektiive. EL-i astumisega kaasnev tööjõu vaba liikumine, etnilistele tunnustele rajanevate linnaosade tekkimine, turismi-, hariduse- või ametireisidest tingitud inimeste mobiilsus, ent eelkõige majanduselus toimuvad muutused võivad kuritegevuse põhjuste ja tagajärgede struktuuri oluliselt mõjutada. 2025. aasta turvalisuse prognoosimisel on püütud neist muutustest tingitud võimalikke trende silmas pidada ja soovimatuid tagajärgi ennetada. 2.4.4.2. Tulevikusuunad turvalisuses ja olulised sammud Turvalisuse tõstmiseks linnas on kõigi linnaelu valdkondade tasakaalustatud areng, mis loob soodsa sotsiaalmajandusliku, kultuurilise ja linnakujundusliku keskkonna haritud ja kõrge kvalifikatsiooniga, enesega hästi toimetulevatele tervetele linnakodanikele. Tulemuslikum ja majanduslikult kasulikum on suunata jõupingutused süütegude sotsiaalsete põhjuste ennetamisele, kui tegeleda tagajärgede likvideerimisega, mis on antud valdkonna keskne rõhuasetus edasiseks. Süütegusid ei ole võimalik vältida või märgatavalt vähendada üksikabinõusid rakendades. Linna turvalisust saab suurendada vaid linnaelu erinevate valdkondade koordineeritud ja pikaajalise töö tulemusena. Võtmeprobleemideks on kuritegevuse sotsiaal-majanduslike põhjuste leevendamine (vaesus, sotsiaalne kihistumine, diferentsid rahvusgruppide vahel) ja linna asumite sidususe arendamine meie-identiteedi tekkimiseks ja sotsiaalse kontrolli mehhanismide tugevdamiseks, samuti inimeste sellise väärtussüsteemi kujundamine, kus «väline» politsei asendub «sisemise» politseiga. See loob aluse kodanikualgatuse tekkimisele ja elanike kaasamisele turvalisuse tagamisel asumis. Tegevuste koordineeritud ja sihipärane juhtimine eeldab riigi ja linna funktsioonide ning ressursside täpset jaotust ja koostööd. Linn saab turvalisuse tõstmisel tegeleda põhiliselt sotsiaalsete mõjurite tekke ennetamisega (sotsiaalne ennetuspoliitika), kuid saab palju ära teha ka otseselt süütegude ennetamise, kontrolli ja tõkestamise suunal ning kriisisituatsioonide käsitlemiseks, kaasates selleks kõik asjasthuvitatud pooled ning toetades linlaste omaalgatust. Sotsiaalne ennetuspoliitika turvalisuse tõstmiseks Turvalisuse riskitegurite tekkepinnase ja mõju vähendamiseks on eriti oluline haridus- ja noorsoo- (ptk 2.3), sotsiaal- (p 2.4.2), ettevõtlus- (ptk 2.1) ja linnaehituse (ptk 2.5) valdkondade vastastikku arvestav koostöö. Eesmärgiks on vähendada kuritegelikule teele sattujate hulka ja tõsta elanikkonna võimet turvariske teadvustada ja neile ennetavalt vastu astuda. Ennetustegevuste põhirõhk on tööl laste, noorte ja peredega. Laste ja noorte terveks sotsialiseerimiseks luuakse vajalik keskkond. Kool muutub lapse isiksuse arengu keskkonnaks, mille üheks rolliks on enese ja teiste väärikust austavate ning hoolivate väärtuste ning tolerantse ja mõistva suhtumise kujundamine elamaks multikulturaalses keskkonnas. Alates algklassidest õpetatakse toimetulekuoskusi (nt vägivallatu suhtlemine). Linn toetab eetilise kasvatuse sisseviimist koolidesse, mille väljundiks on ühelt poolt austav suhtumine töösse ja teiselt poolt valmisolek kaitsta ennast ja endast nõrgemat. Sellega algab laste suhtumise kujundamine töösse ja nende õigusteadvuse kasvatamine juba varasest east. Lastekaitsesüsteem toimib õigeaegselt ja efektiivselt. Probleemsed (sh kooli pooleli jätnud) lapsed ja pered on tähelepanu all, neile osutatakse vajalikku professionaalset abi. Kool on narko- ja alkoholismivastase ennetuse ja kriminaalpreventiivse töö keskuseks, linn toetab vajalike spetsialistide koolitust ja töölevõtmist. Linnas luuakse võrgustik, kuhu kuuluvad nii sotsiaal-, haridus-, noorsootöö jne spetsialistid, kes tegelevad laste ja noorte kriminaalpreventiivse tööga. Tallinnas piiratakse alkoholi kättesaadavust, korraldatakse ja toetatakse tervete eluviiside propageerimist ning alkoholita vaba aja sisustamist, aidatakse kaasa noortekeskuste loomisele, karskus-, spordi- ja kultuuriühingute tegevusele ja vajaliku infrastruktuuri väljaarendamisele. Huvialased ja vaba aja veetmise vormid on kättesaadavad kõigile. Arendatakse välja ravi-, rehabilitatsiooni- ja reaktiveerimisprogrammid ning vajalik infrastruktuur sõltlastele/tõrjututele/heitunutele, et tõkestada sotsiaalselt tõrjutute gruppide levikut ja tuua nad tagasi inimväärsesse ellu (vt p 2.4.2). Linnas luuakse vaesematele linlastele soodsate hindadega üürikorterite turg kodutuse tõkestamiseks ja slummistumise vältimiseks. Tühjalt seisvad, peremeheta või omaniku järelevalveta majad kaovad. Majade renoveerimisel arvestatakse kaasaegseid tuleohutus- ja teisi turvalisusnõudeid. Linna planeerimisel arvestatakse linnaehitusliku turvaaspekti (hoonetevahelise ruumi arendamine õuealaks, majadevaheliste läbisõitude piiramine, mänguväljakute rajamine, parkimise korraldamine, jalakäijate piirkonnad jm arhitektuurilised ja linnaplaneerimisalased lahendused). Kodanikkonna omaalgatusele ja riigi, linna/linnaosade institutsioonide koostööle rajatud kuritegevusennetus-süsteemi loomine Luuakse koostöövõrgustikud riiklike, kohalike omavalitsuste, ettevõtjate, kolmanda sektori ja elanikkonna teiste esindajatega turvalisuse probleemide käsitlemiseks, nendevaheline infovahetussüsteem ning elanikkonna teavitamise ja kaasamise mehhanismid. Heaks näiteks on siin naabrivalve, alustamas on ärivalve. Koostöövõrgustiku tegevuse tulemusel tekib kogukondades meie-tunne, mis aitab kaasa usalduse tekkimisele ja koostöö arenemisele elanike, vabaühenduste, kohalike ning riigistruktuuride vahel. Linnas rajatakse erinevate jõustruktuuride ja koostööpartnerite esindajatest turvanõukogu, mis tegeleb korrakaitse ja turvalisuse tagamise meetmete ja ressursside planeerimisega ning rakendamisega linna tasemel. Ennetusnõukogud linnaosade valitsuste juures tegelevad kuritegevuse ennetamise ja konfliktide lahendamisega linnaosa territooriumil. Tööks noortega arendatakse välja Kaitseliidu tsiviilfunktsioonid – kaitsetahte motiveerimine, avaliku korra tagamine, noorte vaba aja sisustamine, jne. Aktiivselt mõjutatakse avalikku arvamust käitumiskultuuri parandamise ja karskusliikumise toetamise suunas. Õigusteadvus ja seaduste täitmine muutub osaks rahvuslikust käitumiskultuurist. Koostöös riigiga arendatakse välja efektiivne õigusruum (seaduste olemasolu ja nende reguleeriv mõju). Arendatakse välja sotsiaalteenuste erinevate toetusvormide, ravi- ning ennetustegevuse võrgustik koostöös vabatahtlike ja kolmanda sektori esindajatega (supiköögid, öömajad, turvakodud, alkoholismi ning narkoennetus- ja ravikeskused, kriisiabi, usaldus- ja nõuandetelefonid jne). EL-i laienemisest tingitud tööjõu migratsiooniga kaasnevate kultuuri, rassi, rahvusliku omapäraga seonduvat konfliktide teadvustamine, ennetustöö ja valmisolek. Selleks tehakse õigeaegselt vastavad uuringud ja üldistatakse juba teadaolevaid tendentse varem liitunud riikide pealinnades. Võimalikuks terrorismi levikuks valmisolek. Multinatsionaalne linn võimaldab rahvuslikul või kultuurilisel pinnal terroristlike organisasioonide eksisteerimist. Linn peab olema valmis koostööks erinevate rahvus- või usuliikumiste esindajatega, usu või kultuuri eripäradest tulenevate vajaduste rahuldamiseks, rahvusliku või usulise vaenu õhutamise takistamiseks. Pööratakse tõsist tähelepanu ametnike korruptsiooni tõkestamisele, mis võib saada uue dimensiooni tänu rahvusvaheliste suhete ja huvide laienemisele. Selleks tehakse koostööd teiste riikide ja linnadega, õppides nende kogemustest. Efektiivne tõkestustegevus aitab tõsta linlaste usaldust linnavõimu vastu. Kuritegevuse kontrolli ja tõkestussüsteemi väljaarendamine Nimetatud süsteem hõlmab järgmisi spetsiifilisi valdkondi ja tegevussuundi: • tänavaturvalisus – tänavakuritegevuse ohjeldamine; • olmeturvalisus – inimeste, sh laste turvalisuse tagamine avalikes kohtades – tänavate ja parkide korrashoiu, üleujutuste, tänavavalgustuse, parkimiskohtade, jne turvalisuse küsimused, samuti kodu olmeturvalisus (õnnetuste vältimine kodus); • koduturvalisus – pereturvalisuse ja kodu puutumatuse kaitse; • tööturvalisus – eelkõige tööohutus, samuti inimeste õiguste kaitse (vägivald töökohal, diskrimineerimine jne); • kooliturvalisus – kooli ja lasteaedadega seonduvate turvaküsimuste lahendamine; • liiklusturvalisus – liiklusohutuse tõstmine; • vältimatu meditsiiniline abi – meditsiinilise abi kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamine 24 h ööpäevas. Ülaltoodud tegevussuundade realiseerimiseks saab linn teha järgmist: 1. munitsipaalpolitsei arendatakse välja operatiivteenistuseks, tagamaks linna turvalisust esmatasandil. Tema vastutusvaldkondi ja pädevust ning koostööd Riigipolitsei ja erastruktuuridega laiendatakse etapiviisiliselt; laiendamise all peetakse esmajärgus silmas kohaliku omavalitsuse pädevusse antud järelevalvefunktsioonide andmist munitsipaalpolitsei kätte, millega omakorda kaasneb ka isikkoosseisu suurenemine. Tegevuste efektiivsuse tõstmiseks vastavates valdkondades koondatakse politsei, turvafirmade, kaitseliidu ja elanikkonna ressursid. Arendatakse territoriaalsete korrakaitsekeskuste võrku; 2. linna videovalve süsteemi arendatakse eesmärgiga rakendada süsteemi nii liiklusohutuse kui avaliku korra tagamisel. Propageeritakse tehniliste vahendite laialdast kasutamist elamute vargakindluse tõstmiseks; 3. korduvkuritegude tõkestamiseks rakendatakse eripreventiivseid tegevusi, mis on suunatud konkreetsetele korrarikkujatele (esmakordselt «vahelejäänutele», hälbiva käitumisega noortele, vanglast vabanenutele jne). See eeldab individuaalset lähenemist inimesele ja vajadusel toetusprogramme (nõustamine, arengu- ja resotsialiseerimisprogrammid jne); 4. kuriteo ohvritele on kättesaadav psühholoogiline, meditsiiniline ja vajadusel materiaalne abi; 5. pressi vahendusel teavitatakse linlasi regulaarselt turvariskidest ja vajadusel õpetatakse neid vältima; 6. Tallinn osaleb EL-i koostööprojektides ennetamaks kuritegevust. Viiakse ellu rahvusvahelisi projekte, kaasatakse väliseksperte; 7. Tallinnas korraldatakse regulaarselt avaliku arvamuse küsitlusi turvalisuse taseme ja dünaamika väljaselgitamiseks asumis ja linnas. Kriisiturvalisus – valmisoleku suurendamine kriisisituatsioonides käitumiseks Kriisisituatsioonide käsitlemiseks valmistavad Punane Rist ja Vabatahtlik Tuletõrje elanikkonda ette suurõnnetuste puhuks ja ohuolukordades käitumiseks. Luuakse piisav piirkonna reaalsetele vajadustele vastav päästeressurss: töötajad, nende väljaõpe ja päästjate töövõime taastamine, tehniline varustus, reservid, materiaalsed ressursid kannatanute abistamiseks. Rajatakse polüfunktsionaalsed turvamajad kriisisituatsioonis (tulekahjud jms) perede paigutamiseks, mida igapäevaelus kasutatakse mõnel muul linnale vajalikul eesmärgil. Tuleohutuse tase tõstetakse kaasaegsete Euroopa linnade näitajateni. Päästeameti tehniline valmisolek viiakse vastavusse riskide suurusega. Luuakse võimalused elanikkonna varustamiseks joogiveega kriisisituatsioonis. 2.4.5. Tallinna sotsiaalse heaolu strateegia elluviimine Linna sotsiaalse ressursi arendamine nõuab kõigi linnaelu valdkondade ühtlast arengut ja väärtustamist. Inimeselinna nime kandmiseks on vaja kõigi linlaste jõupingutusi, eelkõige aga linnajuhtide ja kogu linnavalitsuse kõigi otsuste sotsiaalse hinna arvestamist. Sotsiaalprobleeme registreerib ja lahendab sotsiaalvaldkond, kuid nende põhjused asuvad väljaspool sotsiaalvaldkonda – haridusstrateegias, majandusstrateegias, elukeskkonna kujundamise strateegias jne. Sotsiaalsete probleemide ennetamine ja sotsiaalse heaolu strateegia realiseerimine on võimalik kõikide linnavalitsuse sektorite, riigi, era- ja kolmanda sektori ning elanikkonnaga koostöös.

Seega sotsiaalset heaolu ei ole võimalik käsitleda iseseisva valdkonnana, teiste valdkondade (strateegiatega) võrreldes on ta enim sõltuv teistest linnaelu valdkondadest ning kujuneb linnaelu kõigi põhivaldkondade ühisosana. See tähendab, et sotsiaalne heaolu ei tõuse üksiku uue teenuse või toetuseliigi sisseviimisega, vaid kõigi linnaelu valdkondade ühise ja pikaajalise jõupingutuse tulemusel, kusjuures ühe valdkonna oluline mahajäämus võib tühistada teiste valdkondade pingutused heaolu loomisel. Antud strateegia elluviimiseks tuleb ennekõike ümber vaadata linna ja riigi vastutus ning ressursside jaotus sotsiaalprobleemide ennetamisel. Linnavalitsuse tasandil on ennetustöö tulemuslikum, sest linn puutub vahetumalt kokku hoolimatult tehtud otsuste sotsiaalsete tagajärgedega ning nii ennetustööd kui tagajärgede leevendamist rahastatakse ühest linnakassast. See teeb võimalikuks võrrelda kulutusi ennetusele ja tagajärgede likvideerimisele. Aastaks 2025 peab sotsiaalvaldkond olema piisavalt elujõuline, et hakkama saada mitte üksi tänase päeva probleemidega, vaid ka tulevikus tekkivate probleemidega. Ennekõike tähendab see pika tasuvusajaga investeeringut inimestesse ja inimeste kaudu ühiskonda/linna. Linna finantspoliitikas tuleb arvestada, et esialgu ei ole sotsiaalvaldkonnas kulutuste vähenemist ette näha. Vastupidi, kuna tegevusega on hiljuti alustatud ja välja on kujunemata süsteemsus, siis on kulutuste esialgne suurenemine paratamatu. Stabiliseerumist võib oodata umbes 10 aasta pärast. Mõnevõrra peaks olukorda kergendama võimalik koostöö naaberriikidega, eriti Soomega, kelle huvides on toetada kriminaalpreventsiooni Eestis. Suureks toeks on lähiaastatel EL-i struktuurifondidest saadav abi. Terviseennetuse ja tervishoiu osas näeb linn oma osa ennekõike kliendile soodsa psühhosotsiaalse keskkonna loomises – hoolivas suhtumises klienti kõigis meditsiiniasutuses omandivormist sõltumata, toimivas tarbijakaitses. Linna panus tervisesse on ka füüsilise keskkonna seire ja tervendamine – puhas linn, puhas õhk, puhas joogivesi, müra normatiivse talutavuse piires, palju haljasalasid ja laste mänguväljakuid kõigis linna piirkondades, võimalused sportliku eluviisi harrastamiseks ühtlaselt jaotatuna kõigi linna piirkondade vahel. Linnaelanikelt ootab linn tervislikku elustiili ning aitab sellele ka linnapoolsete ürituste ja aktsioonidega kaasa. Kaudselt aitab linn tervisele kaasa sotsiaalse stressi leevendamise kaudu, mõjutades sotsiaal-majanduslikke tegureid – soodustades uute töökohtade loomist koos tõhusa ümberõppesüsteemiga, nõudes tööandjatelt töökohtade tervislikkust, propageerides tervislikku toitumist, oskust puhata. Väga valus probleemvaldkond, kus on võimalik vaid aeglane muutus, on alkoholi tarbimise harjumuste muutmine, selleks alkoholi- ja narkootikumide kättesaadavuse piiramine, alkoholi ja sigarettide reklaami piiramine ning narkootilistest ainetest loobuda soovijate nõustamine ja toetamine. Linn saab oluliselt kaasa aidata HIV/AIDS-i leviku piiramisele. Turvalisuse osas on eelistatav linnavalitsuse ja linnaosa valitsuse vastutuse ja õiguste suurendamine piirkonna turvalisuse tagamisel, mis võimaldab paremini arvestada paikkonna spetsiifikat. Turvalisuse tõstmisega seoses on ühtlasi vaja koostada füüsiliselt amortiseerunud ja sotsiaalselt raskes seisus olevate kvartalite regenereerimise programm, pidades selle sihtalana silmas eelkõige Põhja-Tallinna I maailmasõja eelsest ajast pärinevate odavate üürimajade tsoone. Taolise programmi edukas realiseerimine on aga võimalik vaid linna ja riigi koostöös ning eeldab ka teatuid muudatusi seadustes. 2.4.6. Esmased vajalikud sammud Perepoliitika ja hoolekande osas: • professionaalse kaadri koolitamine ja rakendamine ning täienduskoolituse süsteemi väljatöötamine; • teenuste keti ja teenuste kvaliteedi hindamise süsteemi väljatöötamine; • võrgustiku loomine protsesside juhtimiseks riigi, linna, linnaosade, linnaasutuste, kolmanda sektori ja elanikkonna esindajatega; 3. sektori aktiviseerimine linnale vajalike avalike teenuste osutamiseks; • ühiskonna laialdane informeerimine sotsiaalsest olukorrast linnas – trendide väljatoomine, vajalike meetmete kirjeldamine, nende rakendamisest oodatav efekt, olemasolevatest toetustest ja teenustest ning nende kättesaamisest laialdasem teavitamine; • EL-i struktuurifondide kaasamine erinevatesse projektidesse sotsiaalselt tõrjutud isikutele (toimetulekutoetusest elavad tööealised isikud, vanglast vabanenud, psüühikahäirega inimesed jt) tööharjumuste taastamiseks ja kujundamiseks, toimetulekuoskuste õpetamiseks, ühiskondliku aktiivsuse suurendamiseks. Terviseedenduse ja tervishoiu osas: • terviseedendusega tegeleva juhtimisliku infrastruktuuri loomine; • linnaelu eri valdkondades hästi orienteeruvate terviseedenduse spetsialistide koolitamine; • terviseedendamise alase tegevuse aktiveerimine koolides ning perearstide ja -õdede kaudu. Turvalisuse tõstmise osas: • halduspiire ületava partnerlussuhete loomine riigi, kohalike omavalitsuste, era- ja kolmanda sektori ning elanike ühendustega turvalisuse probleemide käsitlemiseks; • piisavate ressursside loomine suurõnnetustega toimetulekuks; • adekvaatse infosüsteemi ja andmebaasi loomine olukorra analüüsiks, trendide väljatoomiseks ning tegevuskavade väljatöötamiseks; • riigi ja omavalitsuse vastutuse, funktsioonide ning ressursside jaotamine preventiivse tegevuse korraldamisel ja kuritegevuse kontrollimisel. 2.5. ELUKESKKONNA: LINNAPLANEERIMISE, -EHITUSE JA -ARHITEKTUURI, ELAMUMAJANDUSE JA KOMMUNAALMAJANDUSE ARENDAMISE STRATEEGIA 2.5.1. Seostatus üldstrateegiasse Käesolev allstrateegia keskendub erinevatele linna elukeskkonna kujundamise aspektidele nagu linnaplaneerimine, -ehitus ja -arhitektuur, sh ka maastikuarhitektuur, samuti muinsuskaitse, ja omandiküsimustele ning elamumajanduse, kommunaalmajanduse ja keskkonna valdkondadele. Linnakeskkonna arendamise strateegia mahutub ennekõike «Heaolemise Tallinna» eesmärgi poole alla, püüdes luua sellist keskkonda, kus ennast hästi saaksid tunda nii kohalik elanik kui ettevõtja, samuti väliskülastajad. Linna elukeskkonna strateegia visioonina nähakse Tallinnas hea elukeskkonna loomist. Kuna elukeskkonna hindamine sõltub hindajast, s.t linnakodanikust, siis tähendab see lahtiseletatuna selge enamiku linnaelanike (80–90%) rahulolu linnakeskkonnaga. Linnas on inimestel tööd, võimalus hästi puhata ja oskus turvaliselt ning üksteist arvestavalt koos elada. Linna põhilised arengusuunad on elanikele teada, teadvustatud ning selge ja stabiilne areng annab kindluse ka järeltulevatele põlvedele. 2.5.2. Lähteseisund ja arengu eeldused Tallinna hea elukeskkonna visioon rõhutab eelkõige inimest ja tema rahulolu. Meie noores vabariigis on toimunud palju muudatusi ja positiivseid ning negatiivseid arenguid ning tehtud erinevaid otsuseid. Tihti on otsustamise aluseks olnud majanduslikud argumendid ning otsustajate sisetunne ning kitsa ringkonna seisukohad. Sage suundade muutmine ning kokkulepitud seisukohtade muutmine on tingitud eelkõige ebapiisava informatsiooni, vähese kaalutlemise, prognoosimatuse ning pikaajaliste strateegiate puudumisest. Tänasel päeval on meil rohkem informatsiooni ning spetsialiste ja otsustajaid, kes oskavad seda kasutada. Sellepärast on esimeseks läbivaks põhimõtteks just ühiste pikaajaliste suundade ja poliitikate kokkuleppimine, mis baseerub olemasolevatel uuringutel ja analüüsidel ning prognoosidel. Selle valdkonna strateegia koostamisel arvestati järgmiste põhiliste trendide, probleemide ja võimalustega: • linna rahvastiku vähenemine ja vananemine; • majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus ning järjest suurem kihistumine; • linna hajumise ja slummistumise ehk valglinnastumise järjest suurenev oht; • tööstuse jätkuv väljaliikumine kesklinnast loob head eeldused uute ja kvaliteetsete elukeskkondade tekkimiseks; • globaliseerumise ja EL-iga liitumisega positiivsete mõjude ärakasutamine. 2.5.3. Tulevikusuundumused linnakeskkonna kujundamisel ja olulised sammud Linnakeskkonna tulevikusuundumuste kirjeldamisel on keskmesse asetatud järgmised üldised põhimõtted: keskendumine inimesele ja tema vajadustele, pidev kaalutlemine ja järjepidevus otsustamisel ning tegutsemisel, pikaajalised kokkulepitud suunad ja üldised eesmärgid. Linnaelanike rahulolu ja hea elukeskkonna saavutamise eelduseks on koos toimivate põhiliste poliitikate sõnastamine ja integreerimine. Lahendused ja tegevussuunad on tõhusad ainult linnaplaneerimise- ja arhitektuuri- ning eluaseme- ja maapoliitika koostoimimisel (vt joonis 6). Hea linnakeskkonna kujundamisel on oluliseks ühistranspordi kui linna prioriteedi arvestamine liikluskorralduses ja linnaplaneerimises.

Joonis 6. Linnaplaneerimise- ja arhitektuuri- ning eluaseme- ja maapoliitika koostoimest 2.5.3.1. Linnaplaneerimise- ja arhitektuuripoliitika Käesoleval ajal on põhiprobleemiks see, et linnal puudub analüüsi ja monitooringusüsteem, mille abil saaks jälgida ja planeerida linna arengut ning välja sõeluda olulise informatsiooni erinevate otsuste tegemiseks. Sellepärast jääb tihti arusaamatuks, kuidas teatud planeerimisalaseid otsuseid tehakse ning kuidas ja millist informatsiooni otsustamisel kasutatakse. Analüüsidel, pideval kaalutlemisel ja loovusel baseeruv linnaplaneerimine Surve ja vajadus erinevate valdkondade detailsemaks reguleerimiseks on kindlasti see, mis meil toimub ja lähematel aastakümnetel ees ootab. Uute regulatsioonide ja normide tegemisel tuleb arvestada ja jätta ruumi loovusele, mis on hea planeeringu ja arhitektuuri aluseks. Linnavalitsuse planeeringute menetleja roll peab laienema analüüsidel ja visioonidel baseeruva loova planeerimisega, mille aluseks on linna enda planeerimismeeskonna loomine. Andmed kinnisvara, elanikkonna, elanike vajaduste ja ootuste kohta peavad olema süsteemselt kogutud, mis võimaldavad analüüsida ja prognoosida erinevaid vajadusi (eluasemevajadus, sotsiaalne infrastruktuur jms) ning vältida negatiivseid arenguid (slummistumine, suur vakantsus või ülepakkumine kinnisvaraturu erinevates sektorites). Tuleb luua linna analüüsi- ja monitooringusüsteem ning kasutada GIS-i (geograafiline informatsiooni süsteem) laialdasi võimalusi. Aastaks 2025 peaks kogu linn olema kaetud linnaosade üldplaneeringute ning vajalike teemaplaneeringutega. Oluline roll siinjuures on ka ülikoolidel, kes saavad linnaplaneerimisse panustada, pakkudes intellektuaalset kapitali uuringute, ekspertiiside jms näol. Infrastruktuur ja jätkusuutlikkuse kontseptsiooni rakendamine planeerimise protsessis Suuremad ja olulisemad planeeringud peavad lõppema teostatavuse analüüsi ja rakenduskavaga. Lisaks planeeringu realiseerimise ehitusmaksumusele peab olema arvutatud ka kasutusmaksumus, eeldatav kasutusiga ning kõik keskkonnakulud. Linn peaks võtma selge suuna valmis ehitatud infrastruktuuri korrashoidmisele ja efektiivsemale kasutamisele. Suur osa tehnosüsteeme töötab alakoormusel ning vajab efektiivsemat kasutamist. Sellepärast on väga oluline, et toimuks pidev ning põhjalik analüüs ja hindamine olemasoleva infrastruktuuri kasutamispotentsiaalist enne, kui otsustatakse planeerida ja ehitada uut. Uue infrastruktuuri ehitamisel tuleb kindlasti järgida ja ellu viia vastavaid arengukavasid (nt Tallinna magistraaltänavavõrgu (teedeehitus ja rekonstrueerimine) arengukava 2003–2010, Tallinna energiamajanduse pikaajaline arengukava 2002–2017), Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava 2004–2015) ja tuleks suunduda sellisele otsustamisele, et arengukavades välja toodud prioriteetsuse järjekorda muudetakse ainult väga põhjalike uuringute ja selgete uute vajaduste olemasolul. Tallinna magistraaltänavavõrgu põhilist eesmärki – vähendada kesklinna tänavate liikluskoormust – tuleb edasi arendada lisaks teedeehitusele ka liikluskorralduses, ühistranspordi arengus ja kogu kesklinna kui hea elukeskkonna planeerimises. Kuigi Tallinnale on oluline suurendada teede ja tänavate läbilaskvust ning täiustada nende süsteemi, ja rakendades kaasaegseid foorijuhtimissüsteeme, on kesklinna liikluskoormuse vähendamise ja inimsõbralikuma linnakeskkonna huvides veelgi olulisem arendada ühistranspordi prioriteedi süsteemi. See tähendab ühelt poolt parkimissüsteemide arendamist ja teiselt poolt jalakäijate tsoonide laiendamist ning jalgrattateede võrgustiku loomist. Lisaks veel puhkealade ja tänavate inimsõbralikumaks kujundamist. Demokraatia ja avaliku huvi tagamine Heaolu üks kriteeriume on kindlasti see, kui linnaelanikud on aegsasti kaasatud kogu linna ja oma elukeskkonda muutvate otsuste tegemisel. Elanikud peaksid olema teadlikumalt ja aktiivsemalt kaasatud planeerimis- ja projekteerimise avalikku protsessi. Põhiline lahendus ja tegevussuund on see, et planeerijad ja arhitektid leiavad ise tee linnaelaniku juurde, keda nende töö mõjutab, laiendades praegust võimalust linnaelanikul spetsialisti juurde tulla. Tulevikus on tavaline, et avalikustamisprotsessid toimuvad seal, kus inimesed kõige rohkem liiguvad või elavad. Arhitektid ja planeerijad on oma ideedega tänaval, siseõues, väljakutel ning avalikud ideekonkursid ja rahvaküsitlused on loomulik rutiin. Kindlasti on ka üks demokraatia ja heaolu näitaja linnas see, kuidas me suudame ja oskame arvestada erivajadustega inimestega ning kuidas me suudame tagada mugava ning turvalise liikumise ja vajalikud ligipääsud kõigile linnaelanikele. Ehitatud- ja looduskeskkonna harmoonia – roheline Tallinn Vanalinn, suur mere piir, saared ja mets (puhkealad) on väärtused, mis eristavad meid paljudest teistest linnadest ja linnastutest. Need väärtused peavad olema kõigile avatud ja kasutatavad ning nende abil loodud harmoonia ehitatud keskkonnaga on suureks lisaväärtuseks Tallinna elukeskkonnale. See on võimalus silma paista Euroopa kaardil ja võimalus hoida või tuua spetsialiste-innovaatoreid majanduse ja kogu ühiskonna arenguks. Rõhuasetus hoonetevahelisele ruumile (välisruum) – linn avaliku ruumi hea peremees Järjepidev, eesmärgistatud hoonetevahelise ruumi arendamine on üheks võimaluseks, et kodu mõiste saab suurema tähenduse ja piirid kui lihtsalt korteriuksega piiratud käsitlus. Pargid, mänguväljakud ning avalikud ja lihtsalt mõnusalt väljasolemise kohad muutuvad järjest olulisemaks aluseks hea elukeskkonna määratlusele. Välisruumi arendamiseks tuleb luua detailsem arengukava strateegia ja üheks lahenduseks saab olla korterelamute intressitoetuse laiendamine välisruumile ning linna investeeringute sidumine elanike initsiatiivi ja kapitaliga. Linnakeskkonna väärtussüsteemne käsitlus Linn koosneb erineva iseloomu ja kujunemislooga piirkondadest ning objektidest. Paljud objektid on kokkuleppeliselt saanud muinsus- või miljööväärtuse tähenduse, kuid tegelikult sisaldab linn palju rohkem peidetud väärtusi, mille avastamine või loomine võimaldab täiustada meie elukeskkonda. Lahenduseks on erinevad küsitlused, analüüsid planeerimise või projekteerimise algstaadiumis – see võimaldab kasutada ja esile tuua neid väärtusi, mida planeerija või arhitekt üksi ei taju. 2.5.3.2. Ühistranspordi prioriteetsus liikluskorralduses ja linnaplaneerimises Ühistransporti käsitletakse vaatamata selle doteerimise ja sõidusoodustuste kompenseerimise vajadusele mitte ainult kui kuluartiklit, vaid kui kuluefektiivsete ja keskkonnasäästlike liikumisvõimaluste jätkuvust toetavat ennetavat tegevusala. Ühistranspordi arendamine aitab linnal kulusid pikemas perspektiivis kokku hoida linna läbilaskevõimet tagavate investeeringute (uued laiemad teed, mitmetasandilised ristmikud jne) osas, samuti liiklussaastest tulenevate tagajärgede kompenseerimise osas. Ühistranspordi positsioon, iseloom ja ulatus on seotud linnakeskkonna arenguga. Seejuures peetakse silmas ka Tallinna lähiümbruse piirkondade vastavaid arenguid. Linnapiirkondade maakasutuse planeerimisel tuleb arvestada potentsiaalsete liikumisvajadustega, sh vaegliikumisega inimeste vajadustega. Üld- ja detailplaneeringutes tuleb arvestada vajaliku infrastruktuuriga ühistranspordi rakendamiseks. Ühistranspordi tulemuslik toimimine ja arendamine on otseselt sõltuv järgmiste regulatsioonimehhanismide toimimisest: • riigi tasandil: • seadusandlus (ühistranspordi tegevus- ja vastutusraamistiku kindlaksmääramine); • kaasrahastamine (kohaliku ühistranspordi osaline rahastamine, riigi poolt antud ühistranspordi soodustuste eest tasumine); • täiendavate rahaliste vahendite taotlemine EL-ilt; • kohaliku võimu – linna tasandil: • tervikliku liikumispoliitika rakendamine; • maakasutuse planeerimine; • liinivõrgu arendamise ja piletihinna kujundamise kaudu kõigile liikumisvõimaluste tagamine; • ühistranspordi rahastamine, sh täiendavate rahaliste vahendite taotlemine riigilt ja EL-ilt. Ühistranspordi dotatsiooni määra käsitletakse kui linna jätkusuutlikku arengut toetavat liikumisvõimaluste juhtimislikku hooba ja selle tase sõltub linna vajadusest vähendada liiklusummikuid ja tagada konkurentsivõimelise ühistranspordi kaudu piisavad liikumisvõimalused kõigile liikumisviisidele (ka autodele). Teine linna liikumisvõimaluste juhtimislik hoob on ühistranspordi piletihind, millega tagatakse selle kättesaadavus kõikidele inimestele. Viimase 12 aasta jooksul on ühistranspordi reiside osakaal transpordialastest liikumistest langenud 70%-lt 30%-le. Sellega on kaasnenud müra- ja saasteprobleemid ning vähenenud turvalisus- ja liiklusohutus. Tallinn on muutunud autostunud linnaks. Ühistranspordile liikluses füüsilist prioriteetsust tagava infrastruktuuri väljaarendamine on alles algusjärgus, mistõttu ei saa ühistransport täna täita sellele pandud põhiootust olla atraktiivseks alternatiiviks autoliiklusele. Liiklusummikute korral on ühistranspordi liikumiskiirus võrdne ummikus kujuneva kiirusega, seega ühistransport on liiga aeglane. Linna hajumisega on suurenenud ühistranspordiga katmist vajav territoorium. Välja on arendamata ida-lääne suunas väljaveninud linna piirkondade ühendamiseks ja linnakeskusest transiitliikluse möödajuhtimiseks kaks ida-läänesuunalist magistraali (Põhja- ja Lõunaväil), mis võimaldaks ühistranspordi prioriteedi süsteemi rakendamist. Halduspiire ületava ühtse ühistranspordisüsteemi loomine Luuakse ühtne regionaalne ühistranspordi juhtimiskeskus, mille põhiülesandeks on liikumisvoogude monitooring, analüüs, ühistranspordi vajaduse planeerimine, regionaalse ühtse piletisüsteemi väljaarendamine, ühistranspordi teenuse pakkumise koordineerimine kogu regiooni vajadusi arvestavalt. Regiooni suuruseks on piirkond, mille elukorraldus on Tallinna mõjuväljas ja mille tõmbekeskuseks on Tallinn. Ühistranspordi jätkusuutliku arengu tagamine Kehtestatakse reeglid ühistranspordi rahastamiseks riigi ja regiooni kuuluvate kohalike omavalitsuste vahel. Ühistranspordi rahastamine toimub regionaalse ühistranspordikeskuse kaudu. Vastavalt vajadusele ja otstarbekusele arendatakse kõiki ühistranspordi liike: nii trollil, trammil kui bussil on linnapildis oma koht. Pidevaloomuliste uuringute tulemuste alusel kujuneb erinevate veoliikide omavaheline osakaal kogu ühistranspordis. Elektriraudtee integreerimine regiooni ühtsesse ühistransporti toimub vastavalt riigipoolsete finantseerimisküsimuste lahendamisele. Jalgratturitele ja jalakäijatele luuakse ohutud liikumisvõimalused. Tallinna liikluskorralduses arvestatakse ka taksobusside ja väikebussidega. Vee-sõidukid kindlustavad ühenduse linnastu väikesaartega. Jälgitakse transpordi- (sh reisijateveo) voogude arengut Helsingi-Tallinna vahel tunneli rajamise tasuvuse hindamiseks ja vajadusel maa reserveerimiseks. Linna üld- ja detailplaneeringutes arvestatakse vajaliku infrastruktuuriga ühistranspordi rakendamiseks. Ühistranspordi planeerimisel lähtutakse elu- ja töökoha vahelisest liikumisvajadusest. Võtmeteguriks on töö- ja elukoha ning olulisemate haridus-, kultuuri-, spordi- ja kaubanduskeskuste vaheline hea transpordiühendus. Ühistranspordi prioriteetsuse kujundamine Tagatakse ühistranspordi prioriteetsus Tallinna liikluses (sõidurajad, osaliselt ühistranspordi poolt juhitavad valgusfoorid, jalgratta- ja jalgteed, vajadusel eraldi sõidurajad jalgratastele koos ühistranspordivahendiga jne). Eelistatakse keskkonnasõbraliku elektritranspordi arendamist. Rakendatakse ühistransporti soosivat liikluspoliitikat linna keskosa läbiva liikluse reguleerimisel. Kesklinn on võimalikult autovaba ja parkimiskord karm. Kesklinna piirile ehitatakse parkimismajad. Arendatakse välja, propageeritakse ning soodustatakse Park & Ride tüüpi ümberistumise terminaale linna suubuvate suurte teede ristumisel kesklinna piiriga. See on liikluskorraldus, mille korral linnakeskusesse suunduv inimene saab oma auto jätta väljapoole tiheliikluse ala ja teha oma toimingud kesklinnas ühistranspordi abil. Ühistranspordi atraktiivsuse tõstmine Ühistranspordi atraktiivsuse tõstmiseks rakendatakse kompleksabinõusid, arendatakse ühistranspordi teenindustaset ja kvaliteeti, mida iseloomustavad kättesaadavus, keskkonnasõbralikkus, informatsiooni kättesaadavus sõitjale, ühenduskiirus, klienditeeninduse tase, puhtus, mugavus, turvalisus, usaldusväärsus ja regulaarsus. Ühistransport on arendatud erivajadustega inimeste (sh ka lapsevankriga liikleja, puuetega inimesed) nõuetele vastavalt ja on taskukohane ning kättesaadav kõikidele. Rakendatakse riiklikul ja omavalitsuse tasandil ühistranspordi turvalisuse ja vandalismi vähendamise abinõusid, kaasates politseid, aga ka näiteks munitsipaalpolitseid. 2.5.3.3. Eluasemepoliitika Praeguseks kõige suuremaks probleemiks on see, et valdavalt arvatakse, et eluasemeturgu ei pea riik ega linn mingil määral mõjutama ega juhtima. Sellepärast ei ole tekkinud piisavat valikuvõimalust eluasemeturul ning kiire hinnatõus selles sektoris avaldab survet hinnatõusule ka teistes sektorites (eelkõige tööjõuturul). Teiseks oluliseks probleemiks on see, et Tallinna munitsipaal- ja sotsiaaleluasemeid antakse üürile hindadega, mis katavad valdavalt ainult haldus- ja hoolduskulusid. Selle tõttu on munitsipaalelamuehitus väga suur ja täiendav sotsiaaltoetus riiklikule toimetulekutoetusele ning sellepärast ei ole võimalik piisavas mahus munitsipaalelamuehitust ka käivitada. Kolmas probleem on nõukogude ajast pärit hooldamata elamufondi suur renoveerimisvajadus, mille edasilükkamine tähendab järjest kallimaid kasutus- ja kommunaalkulusid. Suurem valikuvõimalus ja tasakaal eluasemeturul Linn võtab endale suurema rolli eluasemeturu stabiilseks ja mitmekesiseks arenguks. Planeeringute, ehituslubade ja ehitusõiguse andmisega saab vältida spekulatsioone eluasemeturul ja tagada inimeste sissetulekuid arvestava hinnaga eluasemed. Sellega tagatakse turvalisus eluasemeturul ning välditakse rikaste ja vaeste asumite tekkimist. Samuti saab ennetada suurt eluasemete üle- või alapakkumist. Tööstuse jätkuva väljaliikumisega linna keskusest on tekkinud head võimalused mastaapse elamuehitusprojekti käivitamiseks, kus saab luua täiesti uue kvaliteediga tervikliku elukeskkonna. Uus elukeskkond koos kesklinna hea tehnilise- ja sotsiaalse infrastruktuuriga on võimalus valglinnastumise peatamiseks. Üürituru loomine Avatud ja piisav üüriturg on võimalus paljudele elanikele, kes ei jaksa või ei soovi osta eluaset. Arvestuslikult 10–20% elamufondist on ka praegu üüriturul, kuid ametlik statistika ja maksutulu puudub. Tõhus koostöö ja andmete vahetus maksuametiga avab võimaluse arvestuslikult kuni 100 miljoni kroonisele maksutulule aastas. Sellega kaotatakse ebavõrdsus üürileandjate vahel, mis on avatud ja uue üürieluasemete tekkimise aluseks. Teiselt poolt võiks teatud ülemineku perioodiks alandada tulumaksu määra, mis üüritulude deklareerimisele oluliselt kaasa aitaks. Linna instrumendid üürituru tekkeks on linna maa, ehitusõiguse andmine ja kindel poliitika. Linn peab enda omanduses oleva elamufondi üüriarvestuse viima kulupõhisele arvestusele. Erasektori uuselamuehitusele saab esitada nõude, et 10% eluasemetest oleksid üürieluasemed fikseeritud üüriga, mille arvestuse aluseks on 5-7% kasum (vt tabel 5 kulupõhiste üürihindade arvutamise kohta). Tabel 5. Mudel kulupõhiste üürihindade arvutamiseks Üürihinnad linna maal Uus eluase Reno- veeritud Reno- veerimata Üürihinnad eramaal Uus eluase Ühik Ehitushind 10 000 6000 4000 Ehitus- ja maa hind 11 000 kr/m2 Linnale antava laenu intress 4 4 4 Ehitusfirmadele antava laenu intress 6 % Tasuvusaeg 25 25 25 Kokkulepitud tasuvusaeg 25 aastat Üüri hinnad 52,8 31,7 21,1 Üüri hinnad 70,9 kr/m2/kuus Haldus- ja hoolduskulud 5,0 5,0 5,0 Haldus- ja hoolduskulud 50 kr/m2/kuus Vakantsusrisk 5 5 5 Vakantsusrisk ja kasum 10 % Üür kokku 58,0 36,9 26,4 Üür kokku 76,4 kr/m2/kuus Jätkusuutlik ehitustegevus Eelkõige eluasemete planeerimisel, projekteerimisel ja ehitamisel tuleb hakata arvestama lisaks ehituskuludele ka kasutuskulusid kogu ehitiste eluea jooksul. Riik ja linn peab saama heaks eeskujuks oma hangete korraldamisel ja pakkumiste hindamisel, kus hindamiskriteeriumiks on lisaks ehituskulule ka selle eluea kasutuskulud ning arvestatakse ka kõigi kaasnevate keskkonnakuludega. Sotsiaalne kapital – koostöö ja ühistegevus elukeskkonna loomisel Inimeste omavaheline usaldus on see, mis tagab koostöö ka hea elukeskkonna loomisel. Kogu Tallinna elamufondi renoveerimisvajadus on arvestuslikult 15–20 miljardit krooni. Avaliku sektori poolt käivitatud ühistegevuse- ja renoveerimistoetused ning välisruumi arendamise projektid peavad jätkuma ja olema selgelt pikaajalistes arengukavades ning eelarvetes kirjas. See loob võimaluse saavutada reaalne elamufondi renoveerimismaht 1 miljard krooni aastas. Renoveerimisprojektid peavad olema suunatud ka energia 10–20% säästmisele, mis kogu elamufondi jaoks tähendab 250–500 miljoni krooni säästmist aastas. Kaugkütte kasutamisel on oluliseks soojuse säästmise võimaluseks asendada vanad, nõukogude ajal paigaldatud soojussõlmed, tänapäevaste automatiseeritud soojussõlmedega. Märkimisväärset energia efektiivsuse tõusu Tallinnas võib oodata vanades kivisütt ja kütteõlisid põletavates katlamajades. Need tuleb võimalikult kiiresti rekonstrueerida (üle viia keskkonnasõbralikumale kütusele) või ühendada lähima kaugküttevõrguga. Propageerida ja soodustada taastuvate kütuste ja teiste taastuvate energiaallikate kasutamist Tallinna energiavarustuses. Lisaks juba toimivale prügilagaasi kasutamisele Pääskülas, on soovitatav arendada elektri ja soojuse koostootmist biogaasi (ja maagaasi) baasil. Selleks tuleb toetada taastuvate kütuste 5%-se käibemaksu määra säilitamist seni, kuni see EL-i nõuetest lähtuvalt on võimalik. 2.5.3.4. Linna aktiivne maapoliitika Alates omandireformi käivitamisest kuni tänaseni on tegeletud valdavalt maa ja ehitiste tagastamise või erastamisega ning avaliku huvi kaitsmine on jäänud tagaplaanile. Tänasel päeval selgunud vead ja suured kulud ühiskonnale uute teede, parkide või muu avaliku rajatise või -maakasutuse loomiseks on muutnud arusaama linna arengust ja selle tagamisest tervikuna. Tänaseks on tekkinud selge arusaam ning vajadus kokku leppida ja võtta kasutusele uued instrumendid avaliku huvi tagamiseks ning linna kui terviku arenguks. Linna maa suurendamine Tallinnas on maareform poole peal, 50% maast on veel reformimata ja prognooside kohaselt 50% maast jääb riigi või linna omandusse. Linn peab saavutama hea koostöö riigiga, mille aluseks on ühised eesmärgid. Tallinna linn teostab riigi esindusfunktsiooni ja on riigi majanduse arengumootoriks. Maa on eriti linnas piiratud ressurss, mida tuleb efektiivselt ja arukalt kasutada. Linn peab maa müümiselt suunduma ümber maa omandamisele ning erasektorisse pikaajalisele eesmärgistatud kasutusse andmisele. Reegliks peab kujunema see, et linna kinnisvara ei võõrandata ilma planeeringu ja konkreetse ehitusõiguseta. Linn võtab eesmärgiks saada linnas 50% maa omanikuks, mis võimaldaks paremini kaitsta avalikku huvi ja arendada linna tervikuna. Planeeringute ja avaliku huvi tagamine Linna maapoliitika peab tagama planeeringute realiseerimise ja avaliku huvi kaitsmise. See on saavutatav koostöös planeerijatega uue ehitusõiguse kui lisandunud väärtuse suunamisega linna infrastruktuuri arendamiseks. Planeeringuga antud uus ehitusõigus kasvatab maa väärtust kordades, selle taga ei ole maaomanike tegevus, vaid kogu linna areng ning sellepärast on õige ja õiglane kasutada seda lisandunud väärtust kõigi linnaelanike huvides. Ehitusmaht Tallinnas on ca 300 000 m2/aastas, mille ehitusõiguse väärtus on ca 200 000 000 krooni. Arvestada tuleb veel seda, et planeeringutega antav ehitusõigus on mitu korda suurem tegelikust ehitusmahust. Linna aktiivsem osalemine kinnisvaraprojektides Uued elamukvartalid koos tervikliku ja läbimõeldud keskkonnaga on otstarbekas teha era- ja avaliku sektori koostööprojektina. Linna osalus ühistes kinnisvaraprojektides tähendab riskide võtmist ja kasumi jagamist koos erasektoriga. Linna osalus mahukates projektides tagab väliskapitali sissevoolu ja võimaluse kaasata erinevaid tugifonde projekti realiseerimiseks. Kõige lihtsamaks meetmeks on ühisfirmade loomine, mille aluseks on selged ja aktsepteeritavad ühised eesmärgid. Sellised mahukad ja ühised kinnisvaraprojektid võiksid olla loodud sadamaala, 1–2 tööstuspargi ja Mustjõe elamukvartali arendamiseks. 2.5.4. Strateegia elluviimise võimalused ja ressursid Lisaks olemasolevale maksu-, kinnisvara võõrandamise- ja laenutulule on linnal ka teisi võimalusi ja lahendusi, millest suuremad on alljärgnevalt välja toodud. Loomulikult on mitme lisaressursi saamiseks vajalikud teatud eeltööd ja investeeringud õigusaktide täiendamiseks, spetsialistide koolitamiseks ja arendamiseks, kuid need ei ole märkimisväärsed võrreldes potentsiaalsete tuludega. • Linna eelarves olevate investeeringute sidumine erainvesteeringutega, mis näiteks elamufondi renoveerimisel, arvestades energia 10–20% säästmisega, säästaks ka 250–300 milj krooni aastas. Lisaks koostöö tõhustamisele erasektoriga vajab edasiarendamist koostöö riigi ja kolmanda sektoriga (linna vastava valdkonna ametid riigi vastavate ametite ja ministeeriumitega ning Eesti Korteriühistute Liidu, Eesti Kinnisvarahaldajate ja Hooldajate Liidu, Eesti Ehitusettevõtjate Liidu, Eesti Kinnisvarafirmade Liidu, Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu ja Eesti Arhitektide Liiduga), kes on põhilisteks partneriteks vastavate poliitikate koostamisel ja rakendamisel. • Linna jätkusuutlik planeerimine ja olemaoleva infrastruktuuri efektiivsem kasutamine. • Planeeringutega antud ehitusõiguse väärtus 200 milj kr aastas. • Deklareerimata üüritulu 100 milj kr aastas. • Kogu linna elamufondi energia säästmise võimalused 10–20% s.o 250–300 milj kr/a. 2.5.5. Esmased vajalikud sammud strateegia elluviimiseks Pikale perioodile suunatud strateegias on mitmeid eesmärke ja lahendusi, mis eeldavad ka inimeste väärtushinnangute ja suhtumise muutumist ning teadmiste ja oskuste arenemist. Tegevused eesmärkide saavutamiseks, millega tuleb koheselt alustada, on järgmised: • linn loob oma sisulise linnaplaneerimisega tegeleva meeskonna, kes esmajärjekorras suudab käivitada vajaliku analüüsi- ja monitooringusüsteemi, täiendada ja edasi arendada linna üldplaneeringut ning teostada vajalikud teema- ja osaüldplaneeringud; • ühtse regionaalse (tõmbekeskusega Tallinnas) ühistranspordisüsteemi loomine ja vähe investeeringuid nõudvate kiirete meetmete rakendamine: • parkimistingimuste karmistamine kesklinnas, • ühistranspordi prioriteetsus, ühistranspordi radade kehtestamine ja kergliikluse soodustamine, • Tallinna ja lähivaldade ühtse piletisüsteemi laiendamine; • linna omanduses oleva elamufondi kulupõhise üüriarvestuse juurutamine ja maksuametiga koostööprojekti käivitamine eraomanike üüritulude deklareerimiseks; • linn peab vältima kinnisvara müümist ilma planeeringu, investeerimiskohustuse- ja pikaajalise kontrollmehhanismita ning pigem suunduma pikaajalisele kasutuslepingule. Peale selle põhimõtte rakendamist saab alustada konstruktiivset dialoogi riigiga, linnale maa munitsipaliseerimiseks ja linna pikaajaliseks arenguks; • planeeringuga antud ehitusõiguse kui lisandunud väärtuse suunamine linna infrastruktuuri arendamisse (koolid, lasteaiad, kultuuriobjektid, teed); • linnaplaneerimise- ja arhitektuuri- ning eluaseme- ja maapoliitika sõnastamine; • kokku leppida prioriteetsed ehituspiirkonnad, mida eelisjärjekorras arendatakse ja kuhu suunatakse kaalukam osa investeeringutes. Nendeks võiks välja pakkuda sadamaalad Kadriorust Paljassaareni, Mustjõe elamukvartali ja Kesklinna; • rõhuasetus linna jätkusuutlikuks arenguks ja selle eelduseks vajalikud analüüsid, uuringud, uute ideede genereerimise projektid ja vastavate professionaalset meeskondade loomine ja arendamine peavad kajastuma olulisemalt suuremas mahus ka linna eelarves. 2.6. LINNARAHANDUSE JA -JUHTIMISE STRATEEGIA 2.6.1. Seostatus üldstrateegiasse Käesolev peatükk käsitleb arengustrateegia «Tallinna 2025» eesmärkide realiseerimiseks rakendatavateks tegevusteks vajalikku ressurssi ning tugisüsteeme, nende korraldamist ja arendamist. Siia kuuluvad linnaeelarve ja -finantsjuhtimise võimalused; linna avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet; linna juhtimisorganisatsioon ja neid teenindavad süsteemid (sh infosüsteem, personalijuhtimine, meedia jt). Antud allstrateegia märksõnalised rõhuasetused võtab kokku järgmine joonis (vt joonis 7).

Joonis 7. Linnarahanduse ja -juhtimise märksõnalised rõhuasetused 2.6.2. Lähteseisund - juhtimise ja haldusstruktuuri muutmisvajadused Tallinna linna juhtimise konstruktiivsuse huvides on lähtuda linnastulisest käsitlusest. Pealinna linnastu koosneb Tallinna administratiivpiiridesse jäävast tuumikalast ja seda ümbritsevast suburbanisatsioonivööst. Tallinnas ja tema igapäevases mõjupiirkonnas elab ca 39% Eesti elanikest. Linnastu seob ühtseks tervikuks inimeste pendelränne, mida käsitletakse omavalitsuse administratiivpiire ületava elu- ja töökoha vahelise liikumisena. Selle põhjused peituvad rahvastiku arengu, majanduse struktuurimuutuste, elamuehituse, kinnisvarahindade, elukohaeelistuste, transpordikorralduse, infotehnoloogia kasutamise ning muude tegurite laialdases kompleksis. Kuna omavalitsustel on üha enam võimalusi kohamarketingi abil oma maine kujundamiseks ning selle kaudu inimeste ja töökohtade ligimeelitamiseks, siis tuleb arvestada üha teravneva konkurentsiga omavalitsuste vahel, seda nii siseriiklikus kui rahvusvahelises ulatuses. Tallinna linna efektiivseks juhtimiseks on oluline lahendada järgmised probleemid: • Pealinna juriidilise staatuse määratlemine Teema haakub Eesti riigi haldusterritoriaalse korralduse ja kohaliku omavalitsuse juhtimismudeli rakendamisega. Tallinn täidab Eesti riigi tarvis mitmeid olulisi riiklikke funktsioone, mille täitmine eeldab olemasoleva seadusraamistiku läbivaatamist, sh Tallinnale pealinna seaduse koostamist. • Linnajuhtimises analüüsidel põhinevate otsuste tähtsustamine, juhtimises kvaliteedisüsteemi rakendamine, ametnike kompetentsuse ja vastutuse suurendamine sh tööringluse süsteemi kasutuselevõtmine Tallinna linna organisatsioon põhineb linnavolikogul ja -valitsusel. Linnavalitsus toimib linnakantselei, 13 ameti ja 8 linnaosa valitsuse kaudu. Linnavolikogu ja -valitsus annavad tööd ca 2000 ametnikule; arvestades ametite allasutusi (nt koolid, lasteaiad jne) aga koguni 20 000 töötajale. • Linnaeelarve finantsmudeli rakendamine ja rahavoogude ohjamine Tallinna investeerimisvõime on püsinud viimastel aastatel nii erakorralise allikana linnavara võõrandamisest saadud tulul kui ka pikaajaliste laenuvahendite investeerimisel. Arvestatavad investeeringud on toonud kaasa märkimisväärse kulubaasi kasvu: 1996. aastaga võrreldes on 2003. aasta tegevuskulud enam kui kahekordistunud. Seejuures kasvasid tegevuskulud 2000. aastal 1999. aastaga võrreldes näiteks 24,5%. Linna investeeringuressurss omavahenditest (ilma laenude ja vara võõrandamiseta) on viimase nelja aasta keskmisena summaarselt negatiivne. Leitakse võimalusi riiklike ressursside kaasamiseks linna infrastruktuuri, sh üleriigiliste ja rahvusvaheliste objektide arendamiseks. • Linnaosade arvu, ametite ja linnaosade tööjaotuse ning kompetentsi määratlemine Viimased olulisemad ümberkorraldused linna juhtimisstruktuuris tehti 2000. aastal; samas on mitmed toonase ümberkorralduse tekitatud funktsionaalsed kattuvused ning ebakõlad täna alles lahendamisel. Arengustrateegia rakendamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata asjaolule, et puudub muudatuste juhtimiseks asjaomane käsuliin, raskendatud on üksuste-vaheline horisontaalne kommunikatsioon. Linnavalitsuse inimressurss on ebaühtlase kvaliteediga ning tihti puudub tööturul kompetentne personal. EL-iga liitumine toob eeldatavalt kaasa avaliku teenistuse rahvusvahelistumine ning uued nõuded ametnikkonnale. • Riigilt maa munitsipaliseerimine ja arendustegevuses linnavalitsuse mõju suurendamine linnaruumi kujunemisele, nt munitsipaalelamufondi kujundamises kohaliku omavalitsuse rolli kasv Linna valduses on vaid tagasihoidlik osa linna territooriumist. Valdavalt on tegemist riigi ja eramaaga, mis ei võimalda linna efektiivset juhtimist. Linnaplaneerimine on muutunud kohmakaks ja mitteefektiivseks, linna arengus domineerib üksikosade käsitlus, terviku huve ei suudeta tagada. (Vt ka ptk 2.5) • Linna avalike teenuste osutamise kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine, interneti-põhiste e-teenuste osakaalu oluline laiendamine ja andmete ristkasutamise võimaldamine Täna ei ole üheselt selge, missugused on linna avalike teenuste kättesaadavusele ja kvaliteedile esitatavad nõuded. Üksnes vastavate nõuete määratlemise järel on võimalik anda hinnang teenuste kättesaadavusele (sh kättesaadavusele linnaosades, asumites) ning kvaliteedinõuetele. Selge trend on linna avalike teenuste osutamisega seotud seadusandluse keerukuse ning teenuse komplitseerituse kasv. 2.6.3. Tulevikusuunad Tallinna juhtimises ja linnarahanduses ning olulised sammud Tallinna juhtimise ja linnarahanduse tulevikusuundade käsitlemiseks vajab lahendamist ühelt poolt tsentraliseerituse-detsentraliseerituse dilemma, teiselt poolt täiendavate tuluallikate leidmine linna tegevuste finantseerimiseks. Tsentraliseeritus ja detsentraliseeritus juhtimises Tallinna linna juhtimises on täheldatavad kaks suunda: ühelt poolt keskvõimu rolli tugevnemine linnajuhtimises ja teisalt linnastu arengu käsitluse vajadus planeerimisregiooniti. Tänu kohalike tõmbekeskuste tähtsuse suurenemisele on aktuaalne asumite piiride ja linnaosade territoriaalse jaotuse otstarbekuse täpsustamine. Tallinn on Eesti omavalitsuste süsteemi haldusmudeli jaoks liiga suur. Seetõttu on loogiline paljude küsimuste andmine otsustamiseks linnaosadele. Linnaosade täitevorganid küll moodustati, kuid piisav võim jäi neile andmata. Halduskogud on jõuetud ja linnaosade valitsused kujutavad praegu endast Tallinna keskvõimu kohalikke filiaale. Funktsioonid ja nende täitmiseks vajaliku raha jaotus linnaosade ja ametite vahel pole ratsionaalne. Kujunenud on olukord, kus investeeringute kriitilise mahu puudumine elaniku kohta asumis on toomas kaasa nn ääremaastumise linnaosades. Heakorrastatud piirkondade kõrval on täiesti laokil alad. Slummistumise vältimiseks on oluline, et iga asum saaks vähemalt 50% Tallinna keskmisest investeeringu mahust elaniku kohta. Võimu hajutamine ergutab siin kindlasti kohalikku algatust ja loob täiendavad võimalused elukeskkonna mitmekesistamiseks ja ettevõtluse ergutamiseks. Linna juhtimises tuleb täpsustada linnaosade halduskogude staatust ja pädevust ning suurendada halduskogu liikme kui linnaosa identiteedi kandja rolli linnaosa arengus. Linnaosade juhtimisse kaasata asjatundlikke ja prestiižikaid inimesi, sh Tallinna teenetemärgi kavalere. Linnaosade iseseisvamaks muutmine viib ka laenusaaja ja laenuandja kontrolli tugevnemisele, mis aitab kaasa eelarve otstarbekamale kasutamisele. Linnaeelarve finantsskeemide läbivaatamine on oluline EL-i struktuurfondide raha kaasamise seisukohalt, et toetada initsiatiivi ka kohtadel. Siiski saab Tallinna juhtimise detsentraliseerimine toimuda peale teatud juhtimisfunktsioonide jaotuse analüüsi. Vajalik on eristada juhtimisfunktsioonid, mis on otstarbekad jätta linna keskvõimu kontrolli alla. Põhjendamatu ressursikao ja ajakulu ohjamiseks on oluline juurutada ühtsed otsustuskriteeriumid ja töötada välja juhtimise ja teenuste osutamise standardid. Selle tegevuse käigus tuleb vältida monopolide tekkimist ja juba tekkinud olukordades keskenduda nende tegevuse ohjeldamisele. Linn peab hakkama enam tähelepanu pöörama linnastu kui terviku arengule ning rahvusvahelisele koostööle ja mitte keskenduma ainult oma kitsastest huvidest lähtuvate lahenduste pealesurumisega naaberomavalitsustele. Rahandus ja ressursside juhtimine Põhimõttelised otsused Tallinna finantsjuhtimise kaasajastamiseks tehti 2000. aastal. Peale eeltöid võttis linnavolikogu 2002. aastal vastu otsuse juurutada Tallinna finantsjuhtimise mudel. Tegemist on ulatusliku projektiga, millel on arvestatavad mõjud linna juhtimisele ning osutatavatele teenustele. Projekti õnnestumine on üheks eelduseks käesoleva arengustrateegia rakendumisele. Tallinna funktsioonide teostamiseks üleliigne vara on 2004. aastast algavas perspektiivis realiseeritav viimaste aastatega võrreldes üksnes ebaolulises mahus ning linna laenukoormus, peale kinnitatud eelarvestrateegias aastatel 2004–2006 kavandatud ühe miljardi krooni laenamist, arvestatavalt kõrge, on linna investeerimisvõime perioodil 2005–2011 prognoositud võrdlemisi madalaks. Seetõttu on linna investeerimisvõime taastamiseks vaja keskenduda tegevustele, mis võimaldavad pikaajaliselt madalat tegevuskulude kasvu ja/või leida olulisel määral täiendavaid tuluallikaid. Tegevusvaldkonnad ja -suunad Juhtimise infosüsteemid Juhtimiseks vajaliku inforessursi süsteemne arendamine on saanud olulise tõuke 2000. aastast. Infotehnoloogia arengut on nähtud kui ühte vahendit Tallinna muutumiseks kõige kiiremini arenevaks elukeskkonnaks Läänemere piirkonnas. Juhtimise infosüsteemide arendamine on linna juhtimise korraldatusega võrreldes arvestatav. Senisteks prioriteetseteks projektideks on olnud Tallinna finantsjuhtimissüsteemi, Tallinna linna kinnisvara- ja geoinfosüsteemi, linnavalitsuse dokumendihaldussüsteemi loomine ja rakendamine. Süsteemide hankimist on takistanud eraldatud eelarvevahendite piiratud maht. Tänased juhtimisinfosüsteemid ei taga veel täielikult otsustusprotsesside infovajadust, vajades samuti evolutsioonilist arengut paralleelselt linnavalitsuse töökorralduse ja menetlusprotsesside kaasajastamisele suunatud ümberkorraldamisega. Süsteemide arendamisel on takistuseks koostöö puudumine linna haldusterritooriumil asuvate tehnovõrkude valdajatega, samuti nõrk linna ametiasutuste vaheline koostöö. Oluliselt on võimalik parandada riigi inforessursside kasutamist linnavalitsuse menetlusprotsesside teenindamisel ning tõsta juhtimisinfosüsteemide usaldusväärsust ja turvalisust. Finantsjuhtimine Tallinna finantsjuhtimise mudeli rakendamine on ette nähtud 31. märtsiks 2007. a. Siinjuures toimub üleminek tekkepõhisele raamatupidamisele ning tootepõhisele finantsjuhtimisele. Mudeli rakendamisel on vajalik ülevaatus, tagamaks mudeli kooskõla linnavalitsuse organisatsiooniliste uuendustega, samuti antud strateegiadokumendiga. Kaasaegse finantsinfosüsteemi juurutamine tagab eeldatavalt kvaliteetsemad eelarved ja täitmise prognoosid ning võimaldab paremini hinnata erinevate strateegiliste initsiatiivide mõju linna eelarvele ja investeerimisvõimele. Ressursijuhtimine Selles valdkonnas on neli põhilist eesmärki: 1. taastada linna investeerimisvõime oma tuludest (vahendid investeeringuteks ilma võõr- (ajutiste) vahenditeta (laen, vara müük, välisabi)); 2. leida ja rakendada meetmed investeeringute jätkamiseks tasemel 500 mln krooni aastas lähiaastatel; 3. saavutada eelarve tasakaal aastaks 2007; 4. vabaneda eelarvevõlast aastaks 2015. Abinõud5: 5Antud vaade põhineb senise tulubaasi keskmise kasvutaseme säilimisel (5% aastas) 1. täiendavate ressursside mittelaekumisel tuleb tegevuskulude kasv jooksvates hindades piirata 2%-ga aastas aastani 2012; 2. mitte võtta uusi laene alates aastast 2007; 3. kaasata täiendavaid investeerimisvahendeid riigieelarvest, EL-i tõukefondidest ning erasektorist, finantseerides projekte nn Public Private Partnership meetodil. Ülalloetletud strateegiliste eesmärkide realiseerumisel rakendatud vahenditega tuleb arvestada investeeringute madalama tasemega strateegia kehtivuse perioodi esimestel aastatel (2005–2008). Võimalused investeeringuteks perioodil 2004 kuni 2015 on järgmised: (mln kr)6: Aasta Summa Aasta Summa Aasta Summa 2004 631 2008 377 2012 1028 2005 374 2009 612 2013 1184 2006 460 2010 742 2014 1414 2007 250 2011 881 2015 1628 6Antud prognoos põhineb kehtival seadusandlusel. Tegelik võimalik investeeringute maht, selle kasv, sõltub oluliselt seadusandliku baasi ülevaatamisest riigi tasandil. Arvestades asjaolu, et tegevuskulude kasvu piiramine 2% aastas aastani 2012 on erakordselt raskelt teostatav (sh poliitiliste protsesside mõju) ning pidurdab linna normaalset arengut, on vaja otsida täiendavaid vahendeid kõrgema kulude kasvu ja/või investeerimisvajaduse finantseerimiseks. Võimalike allikate hulgas on perspektiivsemad: • täiendavate riiklike vahendite kaasamine (või riigi funktsioonide (kaas-) finantseerimisest loobumine); • rahvusvaheliste fondide vahendite aktiivne kaasamine (sh eriti EL struktuurifondide vahendid. Siinjuures tuleb loomulikult arvestada kaasfinantseerimise vajadusega); • erasektori vahendite kaasamine projektide ühisfinantseerimisel (nt munitsipaalelamuehituses, kultuuri- ja haridusasutuste ehitamisel ja rekonstrueerimisel, teedeehituses). Rahvusvahelises terminoloogias nimetatakse sellealast tegevust Private Financial Iniciative (PFI) või Private Public Partnership (PPP). Eestikeelseks vasteks võiks olla era- ja avaliku sektori partnerlus (EAS partnerlus, EAS koostööprojektid). EAS partnerlus on perspektiivne finantside kaasamise vorm, kus varadega seotud riskid võtab endale erasektor, teenustega seotud riskid linnavõim. Praegu takistab tema efektiivset rakendamist sellealaste selgete reeglite puudumine (printsiibid, raamatupidamislik arvestus jne) Eestis. Tallinna linna jätkab koos teiste omavalitsustega jõupingutusi leppimaks Rahandusministeeriumiga kokku nimetatud reeglistik; • linnapoolsete täiendavate tulude tekitamine kinnisvaraarenduselt ja üürituru kontrolli alla võtmiselt (vt ptk 2.5); • teenuste omahinna alandamine/menetlusprotsesside tõhustamine. Eraldi tuleb rõhutada vajadust omavalitsustele pikaajalise stabiilse ning oma ülesannete täitmiseks piisava tulubaasi loomise järele. Tallinna linn jätkab koos teiste omavalitsustega sellealaseid läbirääkimisi riigiga. Linna avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet Strateegia rakendamise perioodil tuleb tagada osutatava linna avaliku teenuse kvaliteet – usaldusväärsus, vastavus konkreetsetele kvaliteedikriteeriumidele. Standardiseeritud, linnaelaniku, ettevõtja, külalise vaatenurgast disainitud menetlusprotsessid ning tooted (linna avalikud teenused) loovad eeldused kõrgeks kliendirahuloluks ning kokkuvõttes tootmiskulude alandamiseks. Vastavate standardite loomine ja rakendamine on vaja läbi viia strateegia rakendamise esimestel aastatel. Eesmärkideks on: 1. tagada teenuste kvaliteedi tõus; 2. tagada linna avalike teenuste kättesaadavuse paranemine. Vahendid: 1. luua linnavalitsuse poolt osutatavate teenuste kvaliteedistandardid; 2. töötada välja ja juurutada teenuste kvaliteedi mõõtmise metoodika; 3. laiendada linna avalike teenuste kättesaadavust teenindussaalides ja interneti teel; 4. rakendada kaasaegseid kvaliteedijuhtimise metoodikaid. Linna avaliku teenuse kättesaadavuse osas tuleb määratleda, missugused on «jaotuskanalid» teenuse viimisel linnaelanikuni. Avalik teenus peab järgima üldist teenindusstandardit piirkonnas ning kliendi (linnaelaniku, ettevõtja, külalise) tarbimisharjumusi ja -traditsioone. Jaotuskanalite määratlemise alusel selgub ka linnaosa valitsuse, linnavalitsuse keskse institutsiooni ja elektroonse keskkonna roll linna avalike teenuste kättesaadavuse tagamisel. Linna avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisel tuleb vältida nn «slummistumist», tagades võrdse tähelepanu igale linnaelanikule, teenuste kättesaadavuse igas linnaosas. Internetipõhiste «e-teenuste» väljatöötluse ja juurutamise eelduseks on usaldusväärsete integreeritud funktsionaalsete andmebaaside loomine. Linna organisatsioonistruktuur ja personal Linna organisatsioonistruktuuri määravad linna osutatavad teenused ning linnavalitsuse poolt läbiviidavad toimingud (õigusloome, rakendamine, järelevalve, arengu koordineerimine), seosed riigi institutsioonidega. Organisatsioonistruktuuri korrastamiseks algatatud projektid tuleb lõpule viia, nõutud meetmed rakendada. Struktuuri tuleb käesoleva strateegia erinevatel etappidel korrastada, viia vastavusse linna ees olevate muutuvate eesmärkidega. Organisatsioonistruktuuri dünaamilisuse tagamiseks on vaja rakendada süsteemne, läbiv personalijuhtimine; konkreetsed protseduurid ja protsessid muudatuste juhtimise rakendamiseks linnavalitsuses. Seejuures tuleb rakendada personali järjepidevat koolitust ja arendamist; tagada personalijuhtimise meetmete sihiteadlik valik ja stabiilsus (püsivus). Tagamaks linna tippjuhtide kompetentsi, tuleb pikaajaliselt rakendada meetmeid juhtide kaadrireservi loomiseks linnavalitsuse töötajate baasil. Vaja on lahendada koostöö linna haldusterritooriumil tehnovõrke omavate ettevõtetega, ühtlustades ja sidudes äriprotsesse linna arengu tõhustamiseks ning avalike huvide tagamiseks. Juhtimise infosüsteemid Eesmärgid on: 1. tagada tõhus, usaldusväärne ja turvaline linnavalitsuse ja -ametiasutuste sise- ja väliskommunikatsioon; 2. parandada linna avalike teenuste kättesaadavust, sh standardiseerida avalikud teenused ja töötada välja ning rakendada e-teenused. Vahendid: 1. kaasaegse internetikommunikatsiooni ja elektroonse dokumendihalduse laiem rakendamine ja propageerimine linnavalitsuses; 2. usaldusväärsete integreeritud funktsionaalsete andmebaaside loomine, sh andmete sisestamine andmebaasidesse ühekordselt, andmete tekke hetkel; 3. koostöö riigi registritega funktsionaalsete andmebaaside arendamisel ja andmete usaldusväärsuse tagamisel; 4. koostöö linna haldusterritooriumil paiknevate tehnovõrkude valdajatega ühtse usaldusväärse geoinfosüsteemi loomisel ja juurutamisel. Juhtimise infosüsteemide arendamine peab tagama juhtimisinfoga järjest keerukamaid menetlus- ja otsustusprotsesse. Arvestades juhtimisinfo hajusat paiknemist riigi ja linna erinevates registrites ja andmebaasides, on strateegia rakendamise seisukohalt vajalikud järgmised tegevused: • viia edukalt lõpule käivitatud arendusprojektid: koondada tervikuks linna geoinfosüsteem, lõpetada linnavalitsuse dokumendihaldussüsteemi juurutamine, saavutada selgus linna finantsinfosüsteemi arengu osas; • luua linna varahalduse infosüsteem, mis toetab linna varade registreerimise, valdamise, haldamise ja arendamise juhtimist; • luua eeldused turvalisele ja kiirele andmeedastusele linnavalitsuses kaasates väliseid inforessursse (sh riigi registrid ja andmebaasid, partnerettevõtete andmebaasid); • tagada ametnikele tööülesannete täitmiseks vajalikud infotehnoloogilised vahendid ning arendada välja infosüsteemide kasutusoskused; • tagada infrastruktuur linna avalike teenuste pakkumiseks elektroonilistes jaotuskanalites, luues täiendavaid võimalusi digitaalallkirja ja ID-kaardi kasutamiseks ning 360° teeniduskontseptsiooni rakendamine; • tagada riskijuhtimise (-ennetamise) ja kriisikommunikatsiooni süsteem, mis võimaldaks juhtimise järjepidevust kriisiolukorras. 2.6.4. Tallinna linnarahanduse ja -juhtimise strateegia elluviimine: koostöö naaberomavalitsustega, Eesti ja rahvusvahelisel tasandil Tallinna juhtimises tuleb laiendada kommunikatiivset planeerimist ja strateegilise partnerluse põhimõtteid. Koostöö naaberomavalitsustega linnaarengu võtmevaldkondades (planeeringud, ühistransport, jäätmekäitlus, hariduskorraldus, elamuehitus, kohalike omavalitsuste elanike ristkasutusega teenuste osutamise põhimõtete kehtestamine) peab lähtuma Tallinna linnastu kui terviku konkurentsivõime tõstmise huvidest, et olla partneriks teistele Läänemere riikidele. Koostöö aktiivsuse suurendamine Läänemere kasvukeskustega, eelkõige Helsingi, Stockholmi, Peterburi ja Riiaga, peaks tekitama sünergia, mille tulemusi saaks kasutada Tallinna majanduskasvu stimuleerimiseks. Tallinna-Helsingi kasvav ühistöö suurendab mõlema riigi pealinna konkurentsivõimet, mille edule aitab kindlasti kaasa ka omavaheline parem positsioneerimine. Tallinnal on häid eeldusi kultuuri- ja konverentsiturismi laiendamiseks, aktiivse vaba aja veetmise ja isikuteeninduse kvaliteedi ja mitmekesisuse suurendamiseks. Rahvusvaheline koostöö peab hõlmama ka parema praktika tundmaõppimise ning Tallinna ja Helsingi linnavalitsuste poolt ametnike ühisrakendamise. Tallinna paremaks suhestamiseks Eesti teiste piirkondadega on otstarbekas korraldada arutelusid riigi kohahalduse paremaks korraldamiseks. 2.6.5. Esimesed sammud Ressursside tagamiseks, võimaldamaks strateegia rakendamist, tuleb: • töötada välja alused Tallinna teenuste riigi ja linna ümbritsevate omavalitsuste poolseks kaasfinantseerimiseks, sh kujundada läbirääkimispositsioonid ning -poliitika; • suurendada meeskonda linnakantselei välissuhete ja eurointegratsiooni osakonnas, tagamaks EL struktuurifondide vahendite maksimaalne võimalik kaasamine liitumisjärgsel perioodil 2004–2008. Linna avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi osas on esmatähtis: • linna avalike teenuste standardi koostamine ja andmete ristkasutuse sisseviimine; • e-teenuste oluline laiendamine ja teenuste muutmine kliendikesksemaks; • teenuste osutamise kohtade arvu suurendamine. Linna organisatsioonistruktuur ja personali osas tuleb: • selgitada linnaosade administratiivpiiride otstarbekus ja vajadusel teha korrektiivid; • viia läbi uuringud keskvõimu ja linnaosade funktsioonide selgitamiseks, uue juhtimismudeli ettepanekud, mis väldiksid tegevuste dubleerimist ja võimaldaksid tulemuslikke ja kiireid otsuseid lähtudes lähimuspõhimõttest. Juhtimise infosüsteemid tuleb: • juurutada linna finantsinfosüsteem; • algatada linna geoinfosüsteemi analüüsi- ja moderniseerimise projekt; • arendada võimalusi paindlikuks aruannete genereerimiseks, kasutades erinevaid linna ja riigi inforessursse; • andmete ristkasutuse juurutamine, e-teenuste laialdane kasutuselevõtt. Suhtekorralduse, mainekujunduse ja turunduse valdkonnad nõuavad ennekõike, et: • arendatakse linna integreeritud meediasüsteemi (linna kesklehe ja linnaosade lehtede koostöö), mis hõlmaks ka linnastu ühishuvide kajastamise, meediatöö naaberriikide pealinnadega, sõpruslinnadega, partnerlinnadega rahvusvahelistes võrgustikes; • Tallinna turunduses (turism, kultuurisündmused) rakendataks IT integratsioon (linnaga seotud institutsioonide veebipõhised lahendused). Koostatakse Tallinna ühtne visuaalne identiteet. 3. MIS SAAB STRATEEGIAST EDASI? Väljatöötatud strateegiast on vähe kasu, kui see jääb pärast valmimist lebama lauasahtlisse. Tõsi, selle koostamine on aidanud koostajatel mõned olulised küsimused selgemaks vaielda; linnakodanikud või teised asjahuvilised võivad strateegiat lugeda ja saada pildi, kuidas kujutasid Tallinna tulevikku ette inimesed, kes töötasid ja elasid Tallinnas, osalesid strateegia koostamisel ja juhtisid linna aastatel 2003/2004. Samas on selge: et strateegia hakkaks reaalselt toimima, peab see olema aluseks järgnevatele ettevalmistatavatele ja elluviidavatele kavadele ja otsustele. Ja ilmselt on ka vaieldamatu, et aegade muutudes, uute võimaluste avanemisel ja uue tarkuse tekkega vananeb aegamööda iga strateegiline dokument, seega ka strateegia «Tallinn 2025». Strateegia «Tallinn 2025» edasine kasutamine on kavandatud järgmise loogika alusel: • dokument «Tallinn 2025» toimib üldise foonimaterjalina nii linnavolikogu ja linnavalitsuse kui linna majanduse ja linnaelu erinevate asjaosaliste jaoks nende poolt erinevate otsuste tegemisel ja programmide kavandamisel. Teiste sõnadega: juhtudel, kui otsused peavad arvestama pikaajaliste mõjudega kaugema tuleviku seisunditega, on mõtet selliste dokumentide kõrval nagu linna üldplaneering ja keskpikk arengukava arvestada ka pikaajalist strateegiat määratlevas dokumendis sisalduvaga; • strateegia «Tallinn 2025» on aluseks Tallinna üldplaneeringu korrigeerimisel ja uue üldplaneeringu koostamisel, samuti keskpika arengukava iga-aastasel korrigeerimisel; • linnavalitsus teostab iga-aastase monitooringu selle kohta, kuidas edeneb strateegias «Tallinn 2025» fikseeritud arengusuundade realiseerimine. Monitooringus tuuakse välja nii saavutatud edu kui probleemid, mis takistavad strateegiate elluviimist; samuti need seisukohad strateegias, mis uute arengute taustal võivad osutuda küsitavaks; • rea aastate pärast tuleb strateegia «Tallinn 2025» võtta korrigeerimisele või koostada täiesti uus strateegia (näiteks «Tallinn 2030»). Pikaajaline strateegia ei ole mehaaniliselt käsitletav dokument, mida saab korrigeerida lõikude, lausete või paragrahvide kaupa. Ta on tervik, teatud aja järel tekib vajadus tema teatud seisukohtade korrigeerimiseks või värskendamiseks, pikema aja järel vananeb dokument kui tervik, ükskõik kas eduka realiseerimise tõttu või selle tõttu, et muutunud keskkonnas polegi olulisi seisukohti mõtet esialgu ettekujutatud kujul realiseerida. Esimesel juhul pole mõtet formaalset strateegia revideerimist ette võtta või uut dokumenti koostada, piisab monitooringutes fikseeritud seisukohtadest selle kohta, milliseid strateegia lõike tuleb mis kujul «värskendada». Teisel juhul tuleb asuda uue pikaajalise üldstrateegia koostamisele. Viimane tuleb teha vajaduse tekkel (iga-aastased monitooringud aitavad selle aja saabumist ette näha), mitte varem etteplaneeritud ajal. Orienteeruvalt võib eeldada, et taoline vajadus tekib aastatel 2007–2008. 4. STRATEEGIA «TALLINN 2025» ANNOTATSIOON Strateegia «Tallinn 2025» on pikaajalise ajaperspektiiviga kontseptuaalne baasdokument Tallinna edasiseks arenguks ja arendamiseks. Strateegia määratleb, millised on Tallinna üldised taotlused ja arengusuunad ning milliseid põhivalikuid saab ja tuleb nende saavutamiseks teha. Kiire arengu ühendamine lõhkuvate disproportsioonide vältimisega, linna omanäolisuse väljaarendamine ja hoidmine järjest tihenevas linnade vahelises konkurentsis, vajadus lülituda erinevatesse koostöövõrgustikesse, poliitiliste tsüklite ülese juhtimise olulisus on vaid mõned valitud märksõnad, rõhutamaks vajadust pikaajalise strateegia järele. Pikaajalise kontseptuaalse dokumendina annab strateegia «Tallinn 2025» põhilised rõhuasetused ja «filosoofiad» linna arenguks, loob aluse lühemaajaliste ja/või kitsamate (üksikuid elu- ja tegevusvaldkondi puudutavate) arengukavade ja muude strateegiliste dokumentide koostamiseks, võimaldab taolisi dokumente paremini omavahel kooskõlla viia ja pikemaajaliste taotluste eluviimisele suunitleda. Strateegia on vajalik linnavalitsuse ja volikogu liikmetele, kes töötavad välja erinevaid arengukavasid, planeeringuid ja programme ning langetavad linnaelu tulevikku määratlevaid otsuseid. Samuti on dokument vajalik ettevõtjatele, investeerijatele ja kõikidele teistele, kelle tegevus arendab ja kujundab ühel või teisel kombel ümber meie pealinna. Linnakodanikud saavad selle abil olla teadlikud linna arendamise pikaajalistest perspektiividest, samuti ka sellest, kuhu oleks neil endil selles osas võimalik anda oma aktiivset panust. Strateegia «Tallinn 2025» koosneb kahest suurest osast: üldstrateegiast ja allstrateegiatest. Strateegia «Tallinn 2025» esimene osa kirjeldab arengu üldstrateegilisi aluseid. On näidatud, milline on Tallinna arengu lähteseisund, mis senitoiminud ja toimivas arengus on käsitletav probleemidena, mis võimalustena. Analüüsitakse ja prognoositakse Tallinna konkurentsi- ja koostöösituatsiooni teiste linnadega. Järeldus on, et Tallinna edasine areng toimub tihenevas konkurentsis Riia, Helsingi ja ka teiste «kallimate maade» linnadega, seda nii elanike, turistide, kaubavoogude, teeninduslike funktsioonide kui investeeringute pärast. Samas pakub Tallinnale suuri võimalusi koostöö Helisingiga, Põhjamaade linnadega ja Venemaa lähipiirkonna linnadega. Eriti oluline on Tallinna ja Helsingi potentsiaalide kooskõlastatud väljaarendamine ja ühendamine. Eraldi leiavad üldstrateegias käsitlust Tallinna arenguruumid. Terminit «arenguruum» vaadeldakse neljal tasandil, liikudes laiaulatuslikumast – maailma – mõõtmest Tallinna-keskse arenguruumi käsitluse suunas. Neli arenguruumi on järgmised: esiteks laiem geograafiline ruum, millega arenev Tallinn erineval viisil seostub ja suhestub (eelkõige Läänemere ruum), teiseks, kolmandaks Tallinna linnastu kui linna nn lähiruum ning neljandaks linn ise: siseruum tema praeguses ja kavandatavas organiseerituses. Üldstrateegia võtab kokku Tallinna arengueesmärkide ja arengutsüklite kirjeldus. Tallinna taotlused tulevikuks seostuvad ühelt poolt linna, võimega produtseerida tooteid ja teenuseid, täita kvaliteetselt laiemaid vajalikke funktsioone ja selle läbi konkurentsivõimega teiste linnade ja piirkondade suhtes ning teiselt poolt linna kui keskkonna loomisega. Taotlustest lähtuvalt kujuneb Tallinnale kahekomponendiline eesmärgipüstituse mudel: «Tegus Tallinn» ja «Heaolemise Tallinn». Nimetatud kahte eesmärki ei ole võimalik asetada teineteise suhtes hierarhiasse, nende poole püüdlemine saab toimuda vaid omavahelises seotuses ja vastastikuses võimendamises. Sellest tulenevalt peab Tallinna areng järgneval kahekümnel aastal olema kiire, aga tasakaalustatud. Strateegia teine osa on jaotatud allstrateegiateks. Allstrateegiaid on kokku kuus ja need on järgmised: 1. Tallinna ettevõtluse ja ettevõtluskeskkonna arendamise strateegia; 2. Tallinna kultuuri ja turismi strateegia; 3. Tallinna hariduse ja noorsootöö strateegia; 4. Tallinna sotsiaalse heaolu strateegia; 5. Tallinna elukeskkonna: linnaplaneerimise, -ehituse ja -arhitektuuri, elamumajanduse ja kommunaalmajanduse arendamise strateegia; 6. Tallinna linnajuhtimise ja -rahanduse strateegia. Viimane nimetatutest – Tallinna linnajuhtimise ja -rahanduse strateegia – on oma olemuselt läbiv, selle käsitlusulatus on laiem, kirjeldades keskkonda, milles eelnevad viis valdkondlikku allstrateegiat saavad toimida ning luues neile selleks üldise raamistiku. Tallinna ettevõtluse ja ettevõtluskeskkonna arendamise strateegias on fikseeritud kurss diversifitseeritud (mitmekesise) ettevõtlusstruktuuri loomisele, milles on ühendatud nn elamusmajanduslik (kultuur, meelelahutus, turism) dominant muude arenenud teenusmajanduslike funktsioonide täitmisega, tootmise järk-järgulise viimisega kõrgtehnoloogia alustele, rahvusvaheliste logistiliste funktsioonide täitmisega ning toodangu ja tootmise ökologiseerimisega. Tehtud analüüs näitas, et kui osades sfäärides toimub ettevõtluse areng, eeldusel, et ärikeskkond ei halvene, iseregulatiivselt, siis mitmete oluliste arengusuundumuste osas (suund tehnoloogia- ja teadmispõhisele ettevõtlusele, ettevõtluse ökologiseerimisele, jõudmine kaugematele geograafilistele turgudele) on ettevõtetel üksinda edu saavutada raske ja seetõttu on nii riigi kui Tallinna linna panus äärmiselt oluline. Linna võimalused on suured ka tingimuste loomisel nn elamusmajanduslikuks ettevõtluseks. Ettevõtluse arendamisel peetakse silmas mitte ainult kitsalt ärilisi kriteeriume, vaid tööhõive loomist tallinlaste jaoks. Näidatakse põhilised infrastruktuursed ja toetuspoliitikat puudutavad eeldused taolise visiooni elluviimiseks. Tallinna kultuuri ja turismi strateegias rõhutatakse, et kultuuri arendamine on oluline nii sisesest (keskkond tallinlastele) kui välisest (eeldus turismimajanduseks) aspektist. Ei saa piirduda vaid linnale kuuluvate kultuuriasutuste tegevuse korraldamisega, eesmärgiks on tervikliku kultuurikeskkonna kujundamine. Põhilisteks märksõnadeks allstrateegias on: Tallinn kui suurürituste ja festivalide linn, kui kõrgkultuuri linn, kui euroopalik pealinn ja omakultuuri esindaja maailmas. Kultuuri osas rõhutatakse eraldi vajadust hõlbustada erinevate elanikkonna kihtide juurdepääsu kultuurile, turismi osas tähtsustakse muuhulgas Tallinna avamist merele. Antud allstrateegias on näidatud suunad, kuidas arvestada linna kui turismikoha vajadustega linna planeerimisel ja arendamisel ning kuidas laiendada turismiga hõivatud piirkondi ja mitmekesistada turismiteenuseid ja -tooteid. Tallinna hariduse ja noorsootöö strateegias on lähtutud eesmärgist: «Tallinnas õpivad kõik». Allstrateegias on keskendatud küsimustele, kuidas tagada elukestva õppe võimalused, tagada kõigile juurdepääs haridusele, viia sisse kaasaegsed muudatused õppimiskäsitlusse, kasutada enam hariduse ja kõrgharidusasutuste panust linna elu edendamisel. Nende eesmärkide saavutamist nähakse järgneva kolme komponendi – 1) sotsiaalse infrastruktuuri ning õpi- ja vaba aja keskkonna, 2) õpetaja, lapsevanema ja tööturu sotsiaalsete partnerite rollide ning 3) hariduse ja vabaaja organisatsiooni – koostoimimise, nende seostatud arendamise läbi. Lähtutakse arusaamast, et parim keskkond isiksuse arenguks ja elus edukaks toimetulekuks on läbi elukestva õppe ja sisuka vaba aja veetmise. Oluliste suundade osas rõhutatakse asutuste võrkstruktuuri ühtlase koormatuse saavutamise vajadust, institutsionaalse ja halduspiire ületava koostöö korraldamist, muukeelse elanikkonna lõimumise soodustamist, linna rolli kaasaaitamisel tööturu nõudluse paremale rahuldamisele, aga ühtlasi ka võimekamatele ja andekamatele kohapeal perspektiivi pakkumist. Tallinna sotsiaalse heaolu strateegias seatakse eesmärgiks luua kõigile võimalused elada inimväärikat elu, tagades selleks piisava elustandardi, vajaliku hoolitsuse ja eneseteostuse võimalused. Põhilist võimalust nähakse sotsiaalprobleemide tekke ennetamises. Ennetustegevus sotsiaalalal aitab vähendada inimeste hulka, kes vajavad kalleid tugiteenuseid ja toetusi. Sotsiaalse heaolu saavutamist vaadeldakse eraldi sotsiaalpoliitika, terviseedenduse ja tervishoiu ning turvalisuse lõikes. Sotsiaalpoliitika osas peetakse ennekõike vajalikuks tingimuste loomist sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks, avalike teenuste väljaarendamisel riskirühmade erivajadustega arvestamist, sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks elanikkonna informeeritust parandamist ja sotsiaalsete võrgustike loomist. Terviseedenduse ja tervishoiu osas tähtsustakse linnaelanike teadlikkuse tõstmist tervisliku eluviisi kujundamisel, takistuste juurdepääsu arstiabile ning kõigi linna poolt langetatavate oluliste otsuste nende lühi- ja pikaajalise mõju hindamist linnaelanike tervise seisukohalt. Turvalisuse tõstmise võtmeprobleemiks on kuritegevuse sotsiaal-majanduslike põhjuste leevendamine, linna asumite sidususe arendamine meie-identiteedi tekkimiseks ja sotsiaalse kontrolli mehhanismide tugevdamiseks. Tallinna elukeskkonna strateegias käsitletakse linnaplaneerimise, -ehituse ja -arhitektuuri, ühistranspordi, elamumajanduse ja kommunaalmajanduse arendamise küsimusi. Eesmärgiks on seatud linnaelanike rahulolu tõus oma elukeskkonnaga kui integraalne näitaja. Vajalikuks peetakse eelnimetatud valdkondade poliitikate tihedat integreerimist. Linnaplaneerimise ja arhitektuuripoliitika peab kaasama elanikkonda oma elukeskkonda muutvate otsuse tegemisse, samas aga baseeruma enam monitooringutele ja analüüsidele, peab toimima järjepidevus otsustamisel ja tegutsemine pikaajaliselt kokkulepitud suundades ja eesmärkide saavutamiseks. Linn peab saama avaliku ruumi heaks peremeheks, s.t rõhuasetus hoonetevahelisele ruumile peab tugevnema. Hädavajalikuks tuleb pidada linnavalitsuse rolli suundumist planeeringute menetleja rollist analüüsidel baseeruva planeerija rollile. Ühistransport peab kujunema selgeks prioriteediks, ühistranspordi toetamist ei tule näha mitte ainult sotsiaalselt motiveeritud tegevusena, vaid hädavajadusena tagada linna läbitavus ja mitmekesistada liikumisvõimalused. ühistranspordisüsteem peab olema halduspiire ületav. Linn peab võtma endale suurema rolli eluasemeturu stabiilse ja mitmekesise arengu kindlustamiseks, tuleb luua legaalne üüriturg. Linna käes oleva maa osatähtsus peab tõusma, samas peab linn maa müümiselt üle minema maa pikaajalisele kasutusse andmisele erasektorisse. Uued elukvartalid koos tervikliku ja läbimõeldud keskkonnaga on otstarbekas teha era- ja avaliku sektori koostööprojektidena, linna osalemine kinnisvaraprojektides peab olema aktiivsem. Tallinna linnajuhtimise ja -rahanduse strateegia keskendub linna juhtimise, ressursside ja eelarve, linna teenuste ja linna eri asutuste vahelise kommunikatsiooni, samuti linnakodanikega suhtlemise küsimustele. Lähtutakse linnastulisest juhtimisest ning esmatähtsateks suundadeks on pealinna juriidilise staatuse määratlemine, linnajuhtimise viimine enam analüüsidel ja kvaliteedistandardite põhiseks, linnaeelarve finantsmudeli rakendamine ja kaasaegne rahavoogude ohjamine, linnaosade funktsioonide määratlemine, avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine (sh e-teenused). Eraldi tähtsustatakse linna suhtekorralduse ja mainekujunduse vajalikkust, sh Tallinna ühtse visuaalse identiteedi kujundamist. Tallinnale ressursibaasi kindlustamise oluliste abinõudena nähakse täiendavate investeerimisvahendite hankimist linna enda poolt (sh kinnisvaraarenduselt), riigieelarvest, Euroopa Liidu tõukefondidest ning erasektorist Public Private Partnership meetodi abil. Eraldi rõhutatakse vajadust omavalitsustele pikaajalise stabiilse ning oma ülesannete täitmiseks piisava tulubaasi loomise järele. Viimases peatükis esitatakse arusaamad selle kohta, mis strateegiast selle vastuvõtmise järel edasi saab. Leitakse, et vastuvõetud strateegiat tuleb iga-aastaselt monitoorida, saamaks teada, kuidas fikseeritud arengusuundade saavutamine edeneb, millised probleemid takistavad strateegia elluviimist jne. Samas rõhutatakse, et strateegia «Tallinn 2025» ei ole lõplikult fikseeritud dokument, millest saaks teda ennast muutmata juhinduda järgmised kakskümmend aastat. Vaieldamatult aegade muutudes strateegia vananeb ning seetõttu tuleb rea aastate pärast võtta ette strateegia enda korrigeerimine, võimalik et ka täiesti uue strateegia koostamine. Strateegiat koostanud töörühmi konsulteerisid ja juhendasid: Tiiu Saks sotsiaal-, tervishoiu- ja turvalisuse ja linna ühistranspordi valdkond Henn Mikkin sotsiaal-, tervishoiu- ja turvalisuse ja linna ühistranspordi valdkond Annika Tallo kultuuri- ja turismivaldkond Silja Kurik ettevõtlus ja ettevõtluse arendamise valdkond, teede ja tehnilise infrastruktuuri valdkond Jaan Kurm linnaplaneerimise, ehituse, arhitektuuri, maastikuarhitektuuri, muinsuskaitse, maa omandiküsimuste, elamumajanduse, kommunaalmajanduse ja keskkonnateemade valdkond Erik Terk ettevõtlus ja ettevõtluse arendamise valdkond teede ja tehnilise infrastruktuuri valdkond; üldstrateegia Rivo Noorkõiv haridus- ja huviharidus,- spordi- ja noorsootöövaldkond; linna haldusstruktuuri ja juhtimise naabervaldadega koostöö suhtekorralduse välissuhete ja mainekujunduse valdkond Urmas Hallika IT, personalijuhtimise, rahanduse, kriisikommunikatsiooni ja juhtimise valdkond Ain Hinsberg kultuuri- ja turismivaldkond Strateegia ülesehitus ja toimetamine: Külliki Tafel, Erik Terk Töögruppides osalenud: Üldstrateegia töögrupp Alo Brandt Tallinna Maa-amet Urmas Hallika EMI-ETW Ain Hinsberg Turismimaailm OÜ Mari Jüssi SEI-Tallinn Ahti Kallaste Tallinna Linnakantselei Jaanus Kiili Tallinna Tehnikaülikool Piret Kiiss Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Heli Kirikal Harju Maavalitsus Signe Kuljus Tallinna Linnakantselei Silja Kurik Eesti Tuleviku-uuringute Instituut Jaan Kurm MTÜ Iseseisvad Konsultandid Tiit Kändler MTÜ Loodusajakiri Tõnu Laigu Eesti Arhitektide Liit Henn Mikkin MTÜ Iseseisvad Konsultandid Tiina Nigul Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Toivo Ninnas Tallinna Linnavalitsus Rivo Noorkõiv Geomedia OÜ Marje Pavelson Tallinna Tehnikaülikool Ingrid Preeks Tallink AS Riho Rasmann Tallinna Sadam Mart Repnau Tallinna Ettevõtlusamet Andrus Saar Saar Poll OÜ Eno Saar Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Tiiu Saks MTÜ Iseseisvad Konsultandid Marianne Sarapuu Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Juhan Savander Uusimaa Liit Külliki Tafel Eesti Tuleviku-uuringute Instituut Enno Tamm Põhja-Tallinna Valitsus Uku Tammaru Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Paul Tammert Tallinna Tehnikaülikool Erik Terk Eesti Tuleviku-uuringute Instituut Viive Tulk OÜ Markuur Arvamusuuringud Arvo Ukleika MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn Linnar Viik IT Kolledži õppejõud Raivo Vilu Tallinna Tehnikaülikool Heido Vitsur Tallinna Linnakantselei Igor Volkov Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Ettevõtluse ja ettevõtluse arendamise, teede ja tehnilise infrastruktuuri valdkonna töögrupp Ain Valdmann Tallinna Kommunaalamet Andres Kompus Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Ants Maaring Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Erik Terk Eesti Tuleviku-uuringute Instituut Gunnar Hannus Tallinna Ettevõtlusamet Inga Raadik Tallinna Kommunaalamet Ingrid Hindrikson Tallinna Ettevõtlusamet Kalle Maandi Tallinna Kommunaalamet Lille Jenk Põhja-Tallinna Valitsus Maiga Õunas Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Mart Repnau Tallinna Ettevõtlusamet Meelis Eldermann AS Tallinna Vesi Riina Käsper Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Risto Aasmaa Tallinna Kommunaalamet Silja Kurik Eesti Tuleviku-uuringute Instituut Tõnu Raag Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Tõnu Tupits Tallinna Kommunaalamet Udo Ots Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Valdo Heinla Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Sotsiaal- ja tervishoiu töögrupp Ene Tomberg Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet Uku Torjus Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet Reet Rääk Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet Mart-Peeter Erss Põhja-Tallinna Valitsus Raivo Allev Tallinna Linnakantselei Sirlis Sõmer Sotsiaalministeerium Anneli Taal Sotsiaalministeerium Tiiu Saks MTÜ Iseseisvad Konsultandid Henn Mikkin MTÜ Iseseisvad Konsultandid Turvalisuse töögrupp Raik Saart Tallinna Tuletõrje- ja Päästeamet Tarmo Vaik Ühing Naabrivalve Urmas Ait Tallinna Linnakantselei Tiit Kivikas Eesti Kaitseliit Tiiu Saks MTÜ Iseseisvad Konsultandid Henn Mikkin MTÜ Iseseisvad Konsultandid Ühistranspordi töögrupp Koit Kaevats Tallinna Autobussikoondise AS Eno Saar Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Mart Moosus Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Pärt Põldemaa Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS Ants Maaring Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Uno Heinvere Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS Tiiu Saks MTÜ Iseseisvad Konsultandid Henn Mikkin MTÜ Iseseisvad Konsultandid Kinnisvara ja keskkonna töögrupp Risto Aasmaa Tallinna Kommunaalamet Alo Brandt Tallinna Maa-amet Jaan Kurm MTÜ Iseseisvad Konsultandid Jaanus Kiili Tallinna Tehnikaülikool Indrek Jalakas Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Jüri Kröönström Eesti Kinnisvara Haldajata Liit Anne Kass Tallinna Maa-amet Liina Kiiter Põhja-Tallinna Valitsus Madis Kõrvits Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Jüri Lump Kesklinna Valitsus Heli Luts Pirita Linnaosa Valitsus Jaan Maanas Tallinna Kommunaalamet Meelis Pääro Armel Haldus OÜ Mart Miidu Tallinna Elamumajandusamet Tarmo Pauklin Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Katrin Pent Tallinna Kesklinna Valitsus Enn Puskar Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Priit Pärtelpoeg Tallinna Elamumajandusamet Inga Raadik Tallinna Kommunaalamet Arvo Soorand Põhja-Tallinna Valitsus Tiina Tallinn Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Sirje Talvistu Tallinna Linnavalitsus Tõnu Tuppits Tallinna Kommunaalamet Tõnis Rüütel Eesti Kinnisvarafirmade Liit Andrus Umboja Tallinna Linnavalitsus Tiina Vilberg Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Janar Vilde Pirita Linnaosa Valitsus Eha Võrk Tallinna Maa-amet Väino Rajangu Tallinna Tehnikaülikool Linnaplaneerimise, ehituse, arhitektuuri ja muinsuskaitse töögrupp Boris Dubovik Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Aavo Ermel Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Heli Kirikal Harju Maavalitsus Jaan Kurm MTÜ Iseseisvad Konsultandid Jaanus Kiili Tallinna Tehnikaülikool Tiina Jaska Haabersti Linnaosa Valitsus Vello Karu Lasnamäe Linnaosa Valitsus Aale Kask Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Kaire Koitne Lasnamäe Linnaosa Valitsus Alice Laanemägi Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Olev Liivik Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Ivika Maavere Tallinna Kesklinna Valitsus Tiina Nigul Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Tiina Paalberg Pirita Linnaosa Valitsus Kadi Reial Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Arvo Rikkinen Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Tiit Siimon Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Tiina Tallinn Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Enno Tamm Põhja-Tallinna Valitsus Agne Trummal Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Tõnis Rüütel Eesti Kinnisvarafirmade Liit Tõnu Laigu Eesti Arhitektide Liit Janar Vilde Pirita Linnaosa Valitsus Igor Volkov Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Kultuuri ja turismi töögrupp Ain Hinsberg Turismimaailm OÜ Evi Eespere Nõmme Linnaosa Valitsus Malle Gerretz Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Kaja Hints Nõmme Linnaosa Valitsus Külli Holsting Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Hülle Saarts Harju Maavalitsus Leelo Ilbis Tallinna Ettevõtlusamet Meeli Jaaksoo Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Jaanus Kiili Tallinna Tehnikaülikool Kaia Jäppinen Tallinna Kesklinna Valitsus Piret Kiiss Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Riin Kivinurm Harju Maavalitsus Eike Kingsepp Tallinna Kesklinna Valitsus Merle Laager Harju Maavalitsus Toomas Lelov Turismimaailm OÜ Eino Pedanik Harju Maavalitsus Annika Prangli Tallinna Ettevõtlusamet Ülle Saarts Harju Maavalitsus Kaia Sarnet Tallinna Kesklinna Valitsus Lennart Sundja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Annika Tallo OÜ Markuur Arvamusuuringud Helene Tedre Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Helena Tshistova Tallinna Ettevõtlusamet Evelin Tsirk Tallinna Ettevõtlusamet Viive Krips-Tulk OÜ Markuur Arvamusuuringud Ene Vohu Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Linna haldusstruktuuri ja juhtimise, naabervaldadega koostöö, suhtekorralduse, välissuhete ja mainekujunduse valdkonna töögrupp: Eno Saar Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet Allan Alaküla Tallinna Linnakantselei Heino Alaniit Harju Maavalitsus Merike Alep Tallinna Linnakantselei Liina Algma Tallinna Linnakantselei Valdo Heinla Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Jüri Jõgeva Põhja-Tallinna Valitsus Tõnu Karu Tallinna Linnakantselei Jaanus Kiili Tallinna Tehnikaülikool Liina Kilemit Tallinna Linnakantselei Anniky Lamp Tallinna Kesklinna Valitsus Heili Luik Tallinna Linnakantselei Toivo Moorast Lasnamäe Linnaosa Valitsus Liina Oja Tallinna Linnakantselei Marge Paas Tallinna Linnakantselei Hanno Pevkur Nõmme Linnaosa Valitsus Heidi Pikk Tallinna Linnakantselei Aarne Rentnik Mustamäe Linnaosa Valitsus Kaido Rosin Tallinna Linnakantselei Haridus, huviharidus, spordi- ja noorsootöö töögrupp: Inna Bondarenko Tallinna Spordi- ja Noorsooamet Evi Eespere Nõmme Linnaosa Valitsus Kaia Jäppinen Tallinna Kesklinna Valitsus Tiiu Kadak Tallinna Spordi- ja Noorsooamet Meelis Kond Tallinna Haridusamet Viivi Lokk Tallinna Haridusamet Märt Ojamaa Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet Hindrek Oks Tallinna Spordi- ja Noorsooamet Andres Pajula Tallinna Haridusamet Ene Pill Tallinna Haridusamet Paavo Puussepp Harju Maavalitsus Jaak Raie Tallinna Spordi- ja Noorsooamet Väino Rajangu Tallinna Tehnikaülikool Veiko Rohunurm Pirita Linnaosa Valitsus Tarmo Sibrits Haabersti Linnaosa Valitsus Tarmo Tallermaa Tallinna Haridusamet Heidi Tammik Põhja-Tallinna Valitsus Andres Vakra Tallinna Haridusamet