Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-20-04 Riigikohtu halduskolleegiumi 7. juuni 2004. a kohtuotsus Harju maavanema protestis Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduse nr 680-k tühistamise nõudes — RT III, 17, 203

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-20-04 Otsuse kuupäev 7. juuni 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Harju maavanema protest Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduse nr 680-k tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/93/2004 Menetluse alus Riigikohtus Ester Varipuu kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Ester Varipuu kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2004. a otsuse haldusasjas nr 2-3/93/2004 põhjendavat osa vastavalt käesolevale otsusele. Resolutsioon jätta muutmata. 3. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ester Varipuu esitas 10. detsembril 1991. a Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles taotles Tallinnas R. Tobiase tn 11 (end. R. Tobiase tn 21) ja J. Tombi tn 32 (end. J. Vilmsi tn 32) asuvate tema vanaemale kuulunud ja õigusvastaselt võõrandatud majavalduste kompenseerimist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon tunnistas 23. mai 1994. a otsusega E. Varipuu nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks. 26. augusti 1994. a korraldusega nr 1855-k määras Tallinna Linnavalitsus E. Varipuule Tobiase 11 asuva 2249,51 m2 suuruse maa eest kompensatsiooni 281 189 krooni erastamisväärtpaberites. 29. septembril 1994 avas E. Varipuu erastamisväärtpaberiarve Tallinna Pangas ja võttis määratud kompensatsiooni vastu ning võõrandas selle 19. septembril 1996. a. 2. 25. jaanuaril 2002 esitas E. Varipuu Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles palus tunnistada kehtetuks 26. augusti 1994. a korraldus nr 1855-k ja Tobiase 11 maa temale tagastada. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 6. märtsi 2002. a korraldusega nr 680-k kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 33 ja maa tagastamise toimiku nr 10882 alusel varasema korralduse kehtetuks. Rahandusministri taotluse alusel alustas Harju maavanem järelevalvemenetlust ja tegi selle tulemusena 6. juunil 2002 Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku viia 6. märtsi 2002. a korraldus seadusega kooskõlla. Tallinna Linnavalitsus leidis ettepanekule esitatud vastuses, et korraldus oli õiguspärane ja keeldus selle muutmisest. 3. Harju maavanem esitas Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduse nr 680-k tühistamiseks protesti Tallinna Halduskohtule. Maavanem leidis, et maa E. Varipuule tagastamisele asumine on õigusvastane, kuna E. Varipuu taotles 10. detsembri 1991. a avalduses sõnaselgelt vara eest kompensatsiooni ning E. Varipuu tegevus 26. augusti 1994. a korralduse saamisel näitab, et selle sisu vastas tema tahteavaldusele. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) järgi maad ei tagastata, kui õigustatud subjekt soovib selle kompenseerimist. Korraldus on faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata ning sellest ei nähtu, mis põhjusel see on antud. Arvestada tuleb ka avalikku huvi ja õiguskindlust. 4. Tallinna Linnavalitsus vaidles Harju maavanema protestile vastu, märkides, et E. Varipuu esitas 2. augustil 1994. a avalduse, milles muutis oma varasemat taotlust ning vastav parandus tehti ka 10. detsembri 1991. a avaldusele. Lisaks oli Tallinna Linnavalitsuse 28. augusti 1994. a korraldus õigusvastane seetõttu, et selles ei olnud märgitud maa tagastamist välistavad asjaolud (osaliselt asuvad maal teisele isikule kuuluvad hooned) ja eksitud oli endise kruntrendimaa omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 vastu, mille kohaselt sai selle maa eest määrata kompensatsiooni 95% ulatuses, aga E. Varipuule kompenseeriti maa tervikuna. Neil põhjustel pidas linnavalitsus õigeks varasem korraldus tühistada. E. Varipuu kinnitas 5. mail 2002. a Tallinna Linnavalitsusele, et on nõus kohe tagastama kogu maa eest saadud kompensatsiooni. KOKS § 33 lg 1 alusel on linnavalitsusel õigus oma varasemat korraldust muuta. 5. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud E. Varipuu vaidles samuti Harju maavanema protestile vastu, leides, et tal oli õigus 1994. aastal oma taotlust muuta ja seda ta 2. augustil 1994 ka tegi. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määruse nr 487 «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg» punkt 1 võimaldas taotlust muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamist, enne määruse jõustumist tehtud subjektiotsuste puhul kuni 1. märtsini 1995. Tallinna Linnavalitsuse 26. augusti 1994. a korralduse nr 1855-k kehtetuks tunnistamine oli E. Varipuu suhtes soodustav haldusakt, mis ei kahjusta ühegi kolmanda isiku huve. Korraldusega ei otsustatud veel maa tagastamise küsimust. Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korraldus oli piisavalt motiveeritud ja õiguspärane. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 20. veebruari 2003. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-320/2003 Harju maavanema protesti ja tühistas Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduse. Kohus leidis, et E. Varipuu tegevusest Tallinna Linnavalitsuse 26. augusti 1994. a korralduse saamisel nähtub otseselt, et korralduse sisu vastas tema tegelikule tahtele. E. Varipuu korraldust ei vaidlustanud, ta avas erastamisväärtpaberiarve ja võttis kompensatsiooni vastu ning hiljem võõrandas selle. Ei ole tõendatud, et E. Varipuu 2. augustil 1994 tegelikult esitas muudetud avalduse. ORAS § 17 lg 5 näeb ette, et õigustatud subjektil ei ole õigust nõuda selle vara tagastamist või kompenseerimist, mis on temale juba tagastatud või kompenseeritud. 6. märtsi 2002. a korraldus ei sisalda ühtegi põhjendust 26. augusti 1994. a korralduse õigusvastasuse ning selle põhjuste kohta, mistõttu on korraldus motiveerimatuse tõttu õigusvastane ja tuleb tühistada. 7. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitas E. Varipuu apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja jätta uue otsusega maavanema protest rahuldamata. Apellant leidis, et kohus jättis põhjendamatult asja materjalide juurde võtmata Tobiase 11 ja Vilmsi 32 vara tagastamise toimikud. Motiveerimata on kohtu väide, et pole tõendatud 2. augusti 1994. a avalduse esitamine. Avalduse esitamist tõendab Vilmsi 32 toimikus oleval avaldusel omakäeline parandus, mille alusel Vilmsi 32 tagastati E. Varipuule 31. märtsil 1995. a osaliselt ja ülejäänud osas kompenseeriti. Praktika kohaselt ei registreeritud sissetulevate kirjadena avaldust, mis esitati vastuvõtuajal isiklikult linnavalitsuse töötajale, seetõttu ei ole kohane viide, et 2. augusti 1994. a avaldust ei ole Tallinna Linnavalitsuses registreeritud. Haldusakti täitmine ei välista selle hilisemat kehtetuks tunnistamist. E. Varipuu on pealegi nõustunud saadud kompensatsiooni viivitamata tagastama, mistõttu puudusid takistused endise olukorra taastamiseks. 26. augusti 1994. a korraldus oli õigusvastane ja 6. märtsi 2002. a korraldus apellanti soodustav haldusakt, mida ei saa tühistada üksnes selle motiveerimatuse tõttu. Asjast nähtub, et protesti esitajale ja kohtule on olnud üheselt selge, millised asjaolud ja õigusnormid olid 6. märtsi 2002. a korralduse andmise aluseks. E. Varipuu apellatsioonkaebust toetas ka Tallinna Linnavalitsus, märkides, et 2. augusti 1994. a avaldus siiski esitati, kuigi seda pole registreeritud sissetuleva kirjana ega ole enam võimalik üheselt tuvastada, millal ja kellele linnavalitsuse ametnikest avaldus üle anti. 8. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 30. jaanuari 2004. a kohtuotsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kohus märkis, et kuna vara tagastamise toimikutest on käesolevas asjas olulised vaid kaks avaldust, mis on kohtutoimikus olemas, siis polnud tarvis maa tagastamise toimikuid asja juurde võtta. Ringkonnakohus leidis samuti, et E. Varipuu väide, et ta esitas taotluse muutmise avalduse 2. augustil 1994. a, ei ole tõendatud. Tombi/Vilmsi 32 toimikus oleva 10. detsembri 1991. a avaldusel tehtud muudatuse sõnastusest saab järeldada, et üksnes Tombi/Vilmsi 32 osas taotles E. Varipuu tagastamist, mitte kompenseerimist. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et vastav muudatus tehti üksnes Tombi/Vilmsi 32 toimikus, samuti E. Varipuu käitumine seonduvalt temale Tobiase 11 eest kompensatsiooni määramisega. Kompenseerimise korralduse kehtetuks tunnistamisel peab haldusorgan seda põhjendama. Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduses seda ei tehtud. Ebaõige on apellandi arvamus, et haldusakti võiks isiku enda taotluse alusel tema kasuks pärast peaaegu kaheksa-aastast kehtimist kehtetuks tunnistada ilma motiveerimata. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 9. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse E. Varipuu, taotledes kohtuotsuste tühistamist ja asja esimesse astmesse uueks arutamiseks saatmist. Kassaator leiab, et kohtud on vääralt asunud seisukohale, et E. Varipuu tahteavalduse muutmine ei ole tõendatud, kuna avaldustel parandused eksisteerivad ja Tallinna Linnavalitsus on kogu kohtumenetluse käigus kinnitanud, et ta on vastavasisulise avalduse saanud. Kassaator ei saanud mõjutada Tallinna Linnavalitsust avaldust registreerima ja ta ei pea selle eest vastutama. Kassaator leiab, et kohtud on kompensatsiooni vastuvõtmise fakti antud asjas üle tähtsustanud, kuna haldusakti täitmine ei välista selle hilisemat kehtetuks tunnistamist või muutmist. Tagasitäitmise raskendatus ei saa käesoleval juhul probleemiks olla, sest E. Varipuu on väljendanud valmisolekut kogu saadud raha esimesel nõudmisel tagastada. Kassaatori arvates on kohtud hinnanud vääralt Tallinna Linnavalitsuse korralduste mõju kassaatori õigustele. Kohtud käsitasid 26. augusti 1994. a korraldust E. Varipuu suhtes soodustava haldusaktina, kuid soodustav haldusakt oli tegelikult 6. märtsi 2002. a korraldus, mis tühistas varasema kassaatori õigusi kitsendanud akti. Varasemat korraldust ei saa vaadelda kassaatori suhtes soodustavana, kuna just selle tühistamise korraldus avas E. Varipuule võimaluse vara tagasisaamiseks, millele tema tegelik tahe oli suunatud. Kassaator on seisukohal, et protestitud haldusakt ei ole õigusvastane ka motiveerimatuse tõttu, kuna akti õiguslikud alused ja andmise põhjused olid kõigile menetlusosalistele muul viisil üheselt mõistetavad. 10. Harju maavanem kirjalikus vastuses vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et see ei anna kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks alust. Maavanema arvates asus ringkonnakohus õigele seisukohale, et E. Varipuu oli küll oma tahteavaldust muutnud, kuid seda üksnes Vilmsi 32 asuva vara osas, millele otseselt viitab ka E. Varipuu enda käitumine. Maavanem leiab, et kassaator on püüdnud Vilmsi 32 toimiku materjale sobitada Tobiase 11 toimikusse. Samuti tulnuks Tallinna Linnavalitsusel varasema korralduse tühistamisel seda põhjendada. Antud juhul viidati üksnes korralduse andmisele KOKS § 33 alusel, mis on selgelt ebapiisav. Samuti ei saa viidata üksnes toimiku materjalidele, kuna ei nähtu, milline toimikus sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest. Peale selle on asja menetlemise käigus väljendatud seisukohta, et olulised dokumendid asuvad hoopiski toimikus nr 10881 (Vilmsi 32), mitte korralduses viidatud toimikus nr 10882 (Tobiase 11). Maavanema arvates kinnitab korralduse vorminõuete rikkumine, et otsustusprotsess võis olla puudulik. Ei nähtu, et Tallinna Linnavalitsus oleks kohaselt kasutanud kaalutlusõigust. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 11. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et E. Varipuu kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 12. E. Varipuu peab kassatsioonkaebuses ebaõigeks hinnangut, mille kohtud on menetluse käigus uuritud tõenditele andnud. Vaidlus puudutab eelkõige küsimust, kas E. Varipuu muutis 2. augustil 1994. a oma tahteavaldust õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise osas nii Tobiase 11 kui ka Tombi/Vilmsi 32 suhtes või üksnes viimase suhtes. Kassaator ja Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et E. Varipuu oli oma tahteavaldust muutnud mõlema taotletava vara suhtes, mistõttu oli õigusvastane Tallinna Linnavalitsuse 26. augusti 1994. a korraldus Tobiase 11 kompenseerimise kohta. Kohtud on asjas asunud seisukohale, et E. Varipuu käitumine 26. augusti 1994. a korralduse saamisel ning Tobiase 11 toimikus sisalduvale algsele avaldusele muudatuste tegemata jätmine osundavad, et E. Varipuu muutis oma tahteavaldust üksnes Tombi/ Vilmsi 32 suhtes. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 64 lg 2 kohaselt Riigikohus kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ei tuvasta ning rajab oma otsuse alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistele asjaoludele. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas on märgitud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu E. Varipuu ja Tallinna Linnavalitsuse väidetega Tobiase 11 asuva vara suhtes tahteavalduse muutmise osas. Eelnevast tulenevalt lähtub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu tuvastatud asjaolust, et Tobiase 11 asuva vara osas E. Varipuu oma tahteavaldust enne 25. jaanuari 2002. a avalduse esitamist muutnud ei olnud. 13. Tallinna Ringkonnakohus on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korraldus nr 680-k on õigusvastane ja tuleb tühistada juba ainuüksi põhjusel, et see ei ole piisavalt motiveeritud. Kassaator leiab, et kuna korralduse andmise faktiline ja õiguslik alus oli kõigile menetlusosalistele muul viisil üheselt mõistetav, ei saa akti tühistada üksnes selle motiveerimatuse tõttu. E. Varipuu jaoks oli soodustav haldusakt mitte esialgne vara kompenseerimise korraldus, vaid korraldus selle kehtetuks tunnistamise kohta. 14. Riigikohtu halduskolleegiumi leiab, et õige on kassaatori seisukoht, et Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korraldus oli E. Varipuu suhtes soodustav haldusakt, kuna see võeti vastu E. Varipuu enda avalduse alusel ja tunnistas kehtetuks varasema korralduse, mida avaldaja luges oma õigusi piiravaks. 15. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Käesoleval juhul andis Tallinna Linnavalitsus 6. märtsi 2002. a korralduse E. Varipuu avalduse alusel, rahuldades tema taotluse. Asja materjalidest nähtuvalt kolmandate isikute õigusi ja vabadusi korraldusega ei piirata. Seetõttu ei olnud Tallinna Linnavalitsus HMS § 56 lg 4 alusel kohustatud korralduses märkima selle andmise faktilist alust ning selles osas tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. 16. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb HMS § 56 lg 3 kohaselt märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohtu halduskolleegium leidis 7. detsembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01 (RT III 2002, 1, 1), et varasema haldusakti tühistamisel tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel. 4. novembri 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-02 (RT III 2002, 30, 329) märkis Riigikohtu halduskolleegium, et KOKS § 33 lg-s 1 nimetatud varasema haldusakti muutmise taotlus tuleb lahendada kohaliku omavalitsuse diskretsiooni kohaselt ja et see diskretsioon on seadusega sätestatud piirides halduskohtu poolt kontrollitav (HKMS § 19 lg 6). Riigikohtu halduskolleegium märkis 14. oktoobri 2003. a otsuses haldusasjas 3-3-1-54-03 (RT III 2003, 31, 317), et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. 17. HMS § 64 lg 2 järgi otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduses ei ole märgitud, millistel kaalutlustel see korraldus välja anti. HMS § 58 kohaselt aga ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna Tallinna Linnavalitsus andis 6. märtsi 2002. a korralduse välja E. Varipuu taotluse alusel ning korraldus ei puuduta kolmandate isikute õigusi, siis ei võinud korralduses selle andmisel silmas peetud kaalutluste märkimata jätmine mõjutada asja otsustamist ja järelikult ainuüksi sellel põhjusel korraldust tühistada ei saa. 18. HMS § 65 lg 2 kohaselt võib õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määruse nr 487 «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg» punkti 1 kohaselt oli õigustatud subjektil, kes on saanud subjektiks tunnistamise otsuse kätte enne selle määruse kehtestamist, õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 1. märtsini 1995. a. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Omandireform ei ole jätkuv, vaid lõpeb eesmärgi saavutamisega. Sellel põhjusel on omandireformi käigus väljendatud tahteavalduse hilisem muutmine piiratud. Kohtud on tuvastanud, et E. Varipuu on oma soovi õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes muutnud pärast selleks ettenähtud tähtaega. Järelikult tuleb lähtuda E. Varipuu esialgsest tahteavaldusest. Seetõttu oli Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korraldus õigusvastane, sest E. Varipuu 10. detsembri 1991. a avalduse alusel tuleks linnavalitsusel kehtetuks tunnistatud 26. augusti 1994. a korralduse asemel anda välja uus sama sisuga haldusakt. 19. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et haldusakti täitmine ei välista selle akti kehtetuks tunnistamist või muutmist. HMS § 69 lg 1 kohaselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Ainuüksi haldusakti tagasitäitmise võimalusega ei saa aga õigustada haldusakti kehtetuks tunnistamist või tagasitäitmise võimatusest tuletada põhjust haldusakti kehtetuks tunnistamisest keeldumiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tuleb otsustada eelkõige sisulist tähendust omavate asjaolude põhjal. 20. Eeltoodust tulenevalt jääb E. Varipuu kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium muudab Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2004. a otsuse põhjendusi vastavalt käesolevale otsusele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN