Vabariigi Valitsus — Varjupaiga andmisest keeldumine — RT I, 15, 258

1. Pagulaste seaduse (RT I 1997 19, 306) paragrahvi 6 lõike 2 punkti 2 alusel ning kooskõlas pagulasseisundi konventsiooni (RT II 1997, 6, 26) ja 31. jaanuari 1967. a pagulasseisundi protokolliga (RT II 1997, 6, 26) mitte anda varjupaika Alžeeria Vabariigi kodanikule M. H-le (sünd 19.03.1971), kuna ta on saabunud Eestisse kaalutlustel, mis ei ole kooskõlas pagulasseisundi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. a pagulasseisundi protokolli pagulase-mõiste määratlusega ning tema puhul ei ole tuvastatud pagulaste seaduse paragrahvi 5 lõike 1 punktides 1 ja 2 loetletud asjaolusid, mille alusel võib anda taotlejale varjupaiga. M. H. on põhjendanud varjupaiga taotlemist kartusega, et Alžeeria islamiäärmuslased võivad ta tappa, kuna ta on pöördunud ristiusku. Samuti ei soovi M. H. minna kohustuslikku sõjaväeteenistusse, sest tema sõnade kohaselt valitseb Alžeeria sõjaväes range režiim ning ajateenijate elu on ohus. M. H. seletustest ja varjupaigataotluse menetlemisel kogutud andmetest on selgunud, et teda isiklikult ei ole Alžeerias ähvardatud, jälitatud, diskrimineeritud ega muul viisil taga kiusatud. Taotleja ei ole aktiivselt osalenud religioossetes organisatsioonides ega teinud usulise sisuga avaldusi. M. H. tööalane ja muu tegevus ei ole samuti põhjustanud erilist tähelepanu tema isiku suhtes. Alžeeria islamiäärmuslastest terroristide rünnakuid tsiviilisikute ja võimuesindajate vastu ei saa käsitada taotleja isikliku tagakiusamisena. Taotlejal ei ole olnud kunagi otsest vajadust pöörduda Alžeeria ametivõimude poole kaitse taotlemiseks. Lisaks eeltoodule on tuvastatud, et M. H. väidet, nagu oleks ta pöördunud ristiusku, ei saa pidada tõepäraseks. Taotleja ei osanud vastata elementaarsetele küsimustele kristluse aluste kohta ega ole ennast ristida lasknud. Taotlejal ei ole olnud konflikte Alžeeria riigivõimuorganitega ning ta ei ole teinud midagi, mis võiks põhjustada tema tagakiusamist kodumaa riigivõimuorganite poolt. Asjaolu, et taotleja ei soovi minna kohustuslikku sõjaväeteenistusse, ei ole pagulasseisundi konventsiooni järgi varjupaiga andmise aluseks. Eeltoodut arvestades on Vabariigi Valitsus jõudnud järeldusele, et M. H. tagakiusukartust ei saa pidada põhjendatuks. 2. Lähtudes isikuandmete kaitse seaduse (RT I 1996, 48, 944; 1998, 59, 941; 111, 1833) paragrahvi 9 lõikest 1, kasutada käesoleva korralduse avaldamisel Riigi Teataja Lisas selle tekstis varjupaigataotleja nime asemel initsiaale. Peaminister Mart SIIMANN Riigikantselei koordinatsioonidirektor riigisekretäri ülesannetes Eerik-Niiles KROSS