Riigikogu — Arengukoostöö põhimõtted aastateks 1999-2000 — RT I, 8, 121

Riigikogu otsustab: Kiita heaks arengukoostöö põhimõtted aastateks 1999--2000. Riigikogu esimees Toomas SAVI ARENGUKOOSTÖÖ PÕHIMÕTTED AASTATEKS 1999--2000 1. Sissejuhatus Käesolevates arengukoostöö põhimõtetes kasutatakse järgmisi mõisteid: arengukoostöö -- arengu- ja humanitaarabi kahe-, kolme- või mitmepoolse koostöö korras, mis antakse arenguriikidele; doonorriik -- riik, mis annab arengu- või humanitaarabi teisele riigile või regioonile; abisaajariik -- riik, mis võtab vastu arengu- või humanitaarabi teiselt riigilt; arengumaa -- riik, mis on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) poolt sellisena klassifitseeritud; arenguabi -- rahaline abi, oskusteabe edasiandmine (tehniline abi), materiaalne abi, arengukoostöö kaasfinantseerimine; humanitaarabi -- kiireloomuline materiaalne abi looduse või inimese poolt esile kutsutud õnnetuste tagajärgede leevendamiseks; kahepoolne arengukoostöö -- arengu- või humanitaarabi, mida doonorriik annab abisaajariigile; kolmepoolne arengukoostöö -- arengu- või humanitaarabi, mida kaks doonorriiki annavad ühele abisaajariigile; mitmepoolne arengukoostöö -- arengu- või humanitaarabi, mida abisaaja-riigile antakse rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel. Käesolevad põhimõtted käsitlevad Eesti arengukoostööd aastatel 1999--2000. Põhimõtteid uuendatakse vastavalt muutunud olukorrale ja omandatud kogemustele. 2. Arengukoostöö põhimõtted Eesti välispoliitika lahutamatu osana on arengukoostöö suunatud rahu, rahva heaolu ja majandusliku ning sotsiaalse stabiilsuse tagamisele maailmas. Ühinedes doonorriikide perega, toetab Eesti riike ja regioone, kes vajavad meie abi rahu ja inimõiguste tagamisel ning järjepideva majandusliku ja sotsiaalse arengu saavutamisel. Riiklik arengukoostöö saab Eesti välispoliitika tähtsaks osaks. Eesti aktsepteerib rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) poolt kehtestatud humanitaar- ja arenguabi põhimõtteid. Eesti toetab OECD poolt 1996. aasta mais vastuvõetud täiendatud koostööstrateegiat, mille kohaselt on koostöö aluseks uut tüüpi partnerlus, milles vastutuse oma arengu eest võtavad endale arengumaad ise. Eesti teeb koostööd ka üleminekumaadega, kes on huvitatud Eesti üleminekuperioodi kogemustest, kuid keda ei arvata arengumaade hulka. Arengukoostööks nähakse vahendid ette riigieelarves. Arengukoostööd tehakse, pidades silmas nelja aspekti: poliitilist, majanduslikku, moraalset ja ajaloolist: 1. Poliitiline -- abiprojektid, mis aitavad saavutada Eesti välispoliitilisi eesmärke: ühinemist Euroopa majanduslike ja poliitiliste struktuuridega ning stabiilsete suhete kindlustamist naaberriikidega. 2. Majanduslik -- arenguabiprojektid, mis, luues uusi kontakte, toovad kasu Eesti majandusele kas otseselt või kaudselt. 3. Moraalne -- humanitaarabiprojektid, mis aitavad likvideerida õnnetuste tagajärgi ja rahuldada inimeste esmaseid vajadusi. 4. Ajalooline -- abiprojektid, mis aitavad tutvustada Eestit ja tema kultuuri ning edendada sidemeid sugulasrahvastega, aitamaks kaasa nende arengule. 3. Kahepoolne arengukoostöö Arvestades Eesti materiaalseid ja finantsvõimalusi, keskenduvad programmid üksikutele sektoritele ja riikidele, nagu riigid endise Jugoslaavia territooriumil ja Kesk-Aasias. Seejuures arvestatakse ajaloolist kogemust, Eesti geograafilist asukohta ning seda, kus Eesti eksperte ja kogemust saab kõige paremini kasutada. Põhieesmärgiks on arvestada abisaajariigi vajadusi ja seejärel valida optimaalsed tegevusvaldkonnad ja tarned. Kahepoolne koostöö hõlmab ka projekte üleminekumaades, kus kasutatakse Eesti kogemusi ja eksperte üleminekul turumajandusele (näiteks pangandus, privatiseerimine, kaubanduse liberaliseerimine). Prioriteetseteks riikideks on riigid, kes on huvitatud Eesti kogemustest üleminekuperioodil. Eesti kaupu ja teenuseid kasutatakse laiemalt majandusliku koostöö arendamise huvides. Riigihangete konkurssidel eelistatakse võrdväärsete pakkumiste puhul Eesti kaupu ja teenuseid. Kahepoolses koostöös on Eesti pidevas dialoogis partneritega, mõistmaks nende vajadusi ja osalemaks tulemusrikkalt rakendusprotsessides. Eesti osaleb doonorriikide ühisprogrammides ning teeb koostööd abisaajariikide valitsustega. 4. Kolmepoolne arengukoostöö Kolmepoolse koostöö raames võib Eesti osaleda teiste doonorriikide olemasolevates mitmeaastastes programmides ja planeerida ise koostööprogramme teiste riikidega. Potentsiaalsed partnerid kolmepoolses koostöös on Põhjamaad, kuna Eesti eesmärgid on sarnased nende omadega ja nende kogemustepagas on märkimisväärne. 5. Mitmepoolne arengukoostöö Probleemide puhul, mis ei tunnista riigipiire (keskkonna saastumine, haiguste levik), keskendub Eesti regionaalsele ja globaalsele koostööle rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonidega. Olulisemad koostööpartnerid on ÜRO juures tegutsevad asutused, samuti Maailmapank ja Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupank. 6. Humanitaarabi Viimasel aastakümnel on maailm seisnud silmitsi suure arvu katastroofidega, mis on tulenenud nii looduslikest põhjustest kui ka inimtegevusest. Pidevalt kasvab vajadus rahvusvahelise koostöö järele, leevendamaks õnnetuste tagajärgi ja vältimaks uute põhjustamist. Seda arvestades pöörab Eesti suurt tähelepanu humanitaarabi põhikanalitele -- ÜRO spetsialiseeritud asutustele, aga ka otsekontaktidele katastroofipiirkondadega. 7. Valitsusvälised organisatsioonid Lisaks riiklikule arenguabile on võimalik ka Eesti mitteriiklike organisatsioonide arengukoostööd soodustavate projektide kaasfinantseerimine. Koostöö valitsusväliste organisatsioonidega võib kujundada uusi projektisuundi. 8. Rakendussäte Eesti arengukoostöö põhimõtteid viib ellu Vabariigi Valitsus.