Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-51-04 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2004. a kohtuotsus AS Hotest Haabersti (pankrotis) hagis Milvi Suursaare vastu alusetult omandatud vara tagastamiseks pankrotivarasse ja kahju hüvitamiseks — RT III, 16, 196

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-51-04 Otsuse kuupäev Tartu, 28. mai 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi AS Hotest Haabersti (pankrotis) hagi Milvi Suursaare vastu alusetult omandatud vara tagastamiseks pankrotivarasse ja kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1192/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Milvi Suursaare kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 3. mai 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 14. augusti 2000. a otsusega kuulutati välja AS Hotest Haabersti pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Milvi Suursaar. Tallinna Linnakohtu 14. augusti 2001. a määrusega vabastati M. Suursaar pankrotihalduri kohalt ja nimetati uueks halduriks Pille Eller. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt selgus dokumentatsiooni ülevõtmisel, et kostja on 25. oktoobrist 2000. a 1. augustini 2001. a väidetavalt halduri ülesannete täitmisega seoses pankrotivarast enda pangaarvele üle kandnud või sularahas välja võtnud kokku 88 907 krooni 40 senti. Kostja on endale maksnud halduritasu avanssi 39 000 krooni, majanduskuludeks 4070 krooni, sularahas 29 737 krooni 40 senti pankrotivõlgniku arveldusarvele kandmiseks ning ilma selgitust lisamata veel 16 100 krooni. Pankrotihalduri tasu määramine on pankrotiseaduse ( PankrS) § 24 p 3 kohaselt kohtu pädevuses. Kuna kostja omandas nimetatud summad alusetult, peab ta raha PankrS § 521 lg 2 ja tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 1 kohaselt tagastama. 2. Kostja rikkus PankrS § 98 lg 2, kui ta kandis 51 000 krooni OÜ-le Õigusbüroo Dilemma ilma võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekuta. Muude kulutuste tegemiseks puudus kostjal pankrotitoimkonna ülesannetes oleva võlausaldajate üldkoosoleku nõusolek PankrS § 98 lg 2 mõttes. AS Hotest Haabersti (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku 22. augusti 2001. a otsus, millega nõustuti halduri ettepanekuga määrata halduri bürookuludeks 3000 krooni kuus ja otsustati teha kohtule ettepanek määrata halduri tasuks 5% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud rahast, ei ole kehtiv. M. Suursaar ei olnud üldkoosoleku kokkukutsumise ajal enam pankrotihaldur ning tal puudus volitus koosoleku läbiviimiseks. Sellega tekitas ta hagejale kahju süüliselt ja peab TsK § 448 lg 1 alusel kahju hüvitama. 3. Kostja väitel ei rikastunud ta pankrotivara arvel alusetult, sest väljamaksed omandas ta PankrS § 31 lg 4 alusel, mille kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest ja hüvitist ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks. TsK § 478 p 1 järgi ei nõuta välja alusetult omandatud vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Pankrotihalduri bürookulude hüvitamine ja halduri tasu määramine otsustati AS Hotest Haabersti (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku 22. augusti 2001. a otsusega. Koosoleku toimumise ajal ei teadnud kostja, et ta on halduri kohustustest vabastatud, sest Tallinna Linnakohtu 14. augusti 2001. a vastava määruse sai ta kätte alles septembri alguses. 4. Tallinna Linnakohtu 14. veebruari 2003. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tuvastas, et kostjal on pankrotihalduri kvalifikatsioon ja seega on ta teadlik pankrotiseaduse nõuetest. Kostjal ei olnud volitusi võlausaldajate nõuete kaitsmise üldkoosoleku pidamiseks 22. augustil 2001. a, sest Tallinna Linnakohtu 14. augusti 2001. a. määrusega oli ta AS Hotest Haabersti (pankrotis) pankrotihalduri kohalt vabastatud. Uus pankrotihaldur P. Eller teavitas teda sellest koheselt ja nad leppis kokku pankrotimenetluse dokumentide üleandmise ajas 23. augustil 2001. a. Juhul kui 22. augusti 2001. a võlausaldajate üldkoosolek tõepoolest toimuski, rikuti selle kokkukutsumisel PankrS § 70 lg-s 5 sätestatud korda. Selle koosoleku otsused on kehtetud ja ebaseaduslikud. Kostja on hageja pankrotihaldurina hageja kontolt enda arvele kandnud või sularahas välja võtnud 59 170 krooni. Peale selle on kostjale hageja kassast makstud välja 29 737 krooni 40 senti eesmärgiga, et ta kannaks selle summa hageja arvelduskontole pangas, mida kostja ei ole teinud. Seega on kostja hageja pankrotivara arvel omandanud ilma seadusliku aluseta 88 907 krooni 40 senti. Õigusbüroo Dilemma arvele 51 000 krooni kandmisega rikkus kostja PankrS § 98 lg 2 ja vähendas pankrotivara, millega tekitas hagejale kahju nimetatud summa ulatuses. Ülekande tegemiseks puudus kostjal hageja võlausaldajate üldkoosoleku nõusolek. Asjaolu, et kostja ei järginud hageja pankrotihaldurina PankrS § 24 p-s 3 ja §-s 98 sätestatud halduri tasu määramise ja tema tööülesannete täitmisel tehtud kulutuste hüvitamise korda, tuvastas muuhulgas ka Tallinna Linnakohus 14. augusti 2001. a määrusega. Kostja tegutses haldurina pankrotimenetluse eesmärkide vastaselt, milleks on võlausaldajate nõuete rahuldamine. Pankrotivara ebaseaduslik vähendamine takistab võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kohus asus seisukohale, et kostja on ebaseaduslike väljamaksete tegemisega AS Hotest Haabersti (pankrotis) pankrotivarast põhjustanud äriühingule varalise kahju 139 907 krooni 40 senti, mille ta on kohustatud hagejale hüvitama. Kohus rahuldas hagi TsK § 448 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2003. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et esimese astme kohus on hagi summas 139 907 krooni 40 senti põhjendatult rahuldanud. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonikohus ei pidanud TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt vajalikuks linnakohtu otsuse põhjendusi korrata. 6. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses toodud väidetele märkis ringkonnakohus järgmist. Pankrotiseaduse § 2 lg 5 kohaselt ei peata pankrotimenetluses erikaebuse esitamine kohtumääruse täitmist. Seega ei sõltu pankrotihalduri volitused ega tema poolt läbiviidud toimingute seaduslikkus sellest, kas ta teadis või ei teadnud, et tema volitused on lõpetatud. Samas on hageja seadusliku esindaja seletustega tõendanud, et ta teatas kostjale kohe halduri volituste lõpetamisest ja leppis kokku aja dokumentide üleandmiseks. 7. Linnakohus leidis õigesti, et kohtule esitatud 22. augusti 2001. a üldkoosoleku otsus on tühine ka seetõttu, et rikutud oli selleks PankrS § 70 lg-s 5 ettenähtud koosoleku kokkukutsumise korda. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et üldkoosoleku toimumise aega ei olnud teatatud kõigile võlausaldajatele. Kostja seletuse kohaselt oli tal teadaande avaldamiseks aega ligikaudu neli kuud. Ka ei ole 22. augusti 2001. a üldkoosoleku protokoll vormistatud kooskõlas PankrS § 72 lg-ga 7, sest tunnustatud nõuete nimekirjal puudub väidetavalt kohalolnud võlausaldaja allkiri. 5. novembril 2001. a toimunud nõuete kaitsmise koosolek kinnitas, et 22. augusti 2001. a koosolekul oli rikutud üldkoosoleku kokkukutsumise korda ning selle koosoleku otsused tunnistati kehtetuks. 8. Kostja ei ole käesoleva ajani esitanud halduri töö aruannet ega kuludokumente bürookulude kohta. Ta on vastuväidetes hagile tuginenud vaid väitele, et töötasu saamise õiguslik alus tuleneb PankrS § 31 lg-st 4 ja §-st 85. Linnakohus leidis õigesti, et tasu saamise õigus tekib vaid pankrotiseaduses sätestatud tingimustel. Pankrotihalduri tasu kinnitamine on pankrotihalduri tegevuse üle kohtuliku järelevalve teostamise vahend PankrS § 24 p 3 mõttes. Seetõttu peab kohus kinnitama kõik pankrotimenetluses pankrotihaldurile tehtavad väljamaksed. Pankrotiseaduse § 99 lg-d 1, 3 ja 5 sätestavad üheselt, et pankrotihalduri tasu määrab vaid kohus. Kuivõrd kohus ei ole kostjale tasu määranud, on 59 170 krooni maksmine toimunud seadusliku aluseta. Ka on kostja omandanud seadusliku aluseta hageja kassast 29 737 krooni 40 senti. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks seda raha kulutanud pankrotimenetluse huvides. Nimetatud summad tuleb kostjalt välja mõista TsK § 477 lg 1 alusel, mis sätestab, et isik, kes omandas ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud aluseta vara teise arvel, on kohustatud viimasele nimetatud vara tagastama. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 5. novembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-02. Kuivõrd kostja ei ole seni esitanud kuludokumente, ei ole põhjendatud tema väited, et hageja on kohustatud talle niikuinii tulevikus väljamakseid tegema. 9. Pankrotiseaduse § 98 lg 1 p 4 kohaselt on pankrotimenetluse kuluks halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks ja sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib haldur neid kulutusi teha vaid pankrotitoimkonna (selles asjas võlausaldajate üldkoosoleku) nõusolekul. Ei vaielda selle üle, et kostjal puudus võlausaldajate üldkoosoleku nõusolek 2000. a oktoobris ja 2001. a märtsis kostja endaga seotud õigusbüroole Dilemma ülekannete tegemiseks summas 51 000 krooni. Pankrotiseaduse § 31 lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku pankrotimenetluse. Kostja ei ole tõendanud, et see summa oli seotud pankrotimenetluse kuludega. Pankrotiseaduse § 98 lg 1 p 4 alusel ei hüvitata pankrotimenetluses kõiki kulutusi, vaid hüvitada võib ainult pankrotimenetlusega seotud vajalikke kulutusi. Asjaosaliste põhjendused 10. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. 11. Kohus leidis ebaõigesti, et võlausaldajate 22. augusti 2001. a üldkoosoleku otsus ei ole kehtiv. Koosoleku otsuse peale ei ole kaebust esitatud. Ka ei too PankrS § 70 lg-s 5 ettenähtud koosoleku kokkukutsumise korra ebaoluline rikkumine iseenesest kaasa koosolekul vastuvõetud otsuste tühisust. Võlausaldajate üldkoosoleku hilisema otsusega ei saa muuta varem vastu võetud otsuseid. Kostja esitas tegevusaruanded PankrS § 33 lg 2 kohaselt. 12. Vaatamata sellele, et kohtumäärus halduri vabastamiseks jõustub viivitamatult, sai kostja sellest teada alles siis, kui oli määruse kätte saanud. 13. Pankrotiseaduse § 94 lg 7 kohaselt hindab halduri tehtud kulutuste põhjendatust kohus lõpparuande kinnitamisel, kusjuures kohtul on õigus halduri tasu vähendada kulutuste võrra, mis ei olnud vajalikud. Põhjendamatult tehtud kulutusi ei saa tagasi nõuda, vaid üksnes vähendada halduri tasu mittevajalike kulutuste võrra, kuid see õigus on kohtul vaid lõpparuande kinnitamisel. Pankrotiseadus ei nõua, et iga kulutuse tegemiseks peab eelnevalt või kohe pärast kulutuse tegemist taotlema kinnitust kohtult. Selline tõlgendus oleks vastuolus PankrS § 55 lg-ga 3, mille kohaselt on halduril õigus teha tehinguid võlgniku seadusliku esindajana majandustegevuse korraldamiseks. 14. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 477 lg 1 ja jätnud kohaldamata TsK § 478 p 1. Kohus ei ole andnud hinnangut apellatsioonkaebuse väitele halduri tasu kui tulevikus tekkiva kohustuse kohta, mis välistab alusetult saadu tagasinõudmise. 15. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning hinnanud õigesti esitatud tõendeid. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 16. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. 17. Nõustudes linnakohtu otsuse põhjendustega, leidis ringkonnakohus õigesti, et kostja peab talle hageja pankrotimenetluses makstud tasu 59 170 kooni ja alusetult omandatud 29 737 krooni 40 senti tagastama pankrotivarasse. Pankrotihalduri tasu määramine oli kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 24 p 3 ja on ka alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva pankrotiseaduse § 65 lg-te 1 ja 3 kohaselt kohtu pädevuses. Nende sätete kohaselt oli ja on pankrotihalduri tasu määramine pankrotihalduri tegevuse üle kohtuliku järelevalve teostamise vahend. Õige on see, et halduril oli vastavalt PankrS § 31 lg-le 4 õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest ja ka hüvitist ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks. Kuid tasu saamise ja kulutuste hüvitamise eelduseks oli pankrotiseadusest tulenevate nõuete täitmine. Vastavalt PankrS § 99 lg-le 3 võis kohus halduri taotlusel pärast pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist määrata haldurile esialgse tasu. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks taotlenud kohtult esialgse tasu määramist või et kohus oleks kostjale esialgse tasu määranud. Halduri üks põhikohustus oli PankrS § 31 lg 1 järgi tagada seaduslikkus pankrotimenetluses. Kuna pankrotiseaduse kohaselt ei saanud haldur ise endale tasu määrata, siis tuli halduritasuna makstu TsK § 477 lg 1 alusel tagastada pankrotivarasse. Samale seisukohale jõudis kolleegium ka 5. novembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-02 (RT III 2002, 31, 340). 18. Pankrotiseaduse § 98 lg 1 p 4 järgi olid pankrotimenetluse kuludeks ka halduri tehtud kulutused oma ülesannete täitmiseks, sealhulgas kulutused ekspertiisile ja audiitorkontrollile. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võis haldur neid kulutusi teha pankrotitoimkonna nõusolekul, selles asjas võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekul. Ringkonnakohus tuvastas, et võlausaldajate üldkoosolek ei olnud otsustanud OÜ-le Õigusbüroo Dilemma kulutuste hüvitamist 2000. a oktoobrist 2001. a märtsini summas 51 000 krooni. Ekslik on kassaatori väide, et PankrS § 94 lg 7 välistas põhjendamatult tehtud kulutuste tagasinõudmise haldurilt ning neid saab üksnes tasaarvestada halduri tasuga. Pankrotiseaduse § 94 lg 7 sätestas lõpparuande kinnitamisel kohtu õiguse hinnata halduri ülesannete täitmisel tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. Lõpparuande kinnitamisel põhjendamatute kulutuste võrra halduri tasu vähendamise õigus ei välistanud pankrotimenetluses PankrS § 33 lg 2 alusel vabastatud halduri vastu nõude esitamist enne lõpparuande kinnitamist ka muul õiguslikul alusel. Kostjalt nõuti tema poolt tehtud väljamaksete tagastamist põhjusel, et PankrS § 98 lg 1 p-s 4 sätestatud kulutuste tegemiseks puudus võlausaldajate üldkoosoleku otsus. 19. Pankrotiseaduse § 98 lg 2 kohaselt võis pankrotihaldur oma ülesannete täitmiseks vajalikke kulutusi teha pankrotitoimkonna (selles asjas üldkoosoleku) nõusolekul. Kohtud on tuvastanud, et kulutuste tegemist hageja võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, kuna 22. augusti 2001. a otsus on tühine. Ringkonnakohus tuvastas, et 22. augusti 2001. a nõuete kaitsmise üldkoosoleku toimumise aega ei teatatud kõigile võlausaldajatele. Õige on see, et PankrS § 70 lg 5 sätestas nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisele täiendavad nõuded. Kuid ka PankrS § 26 lg 1 sätestas nõude, et võlausaldajate üldkoosoleku aja ja koha kohta tuleb teade avalikustada (avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded) ja teadet pole vaja avaldada, kui kõigile võlausaldajatele on koosoleku toimumisest teatatud muul viisil. Vastavalt PankrS § 26 lg-le 7 oli võlausaldajate üldkoosolek otsustusvõimeline esindatud häälte arvust olenemata siis, kui koosoleku aeg ja koht oli võlausaldajatele õigeaegselt teatatud. Eelnevast järeldub, et kui võlausaldajate üldkoosoleku aeg ja koht ei olnud võlausaldajatele õigeaegselt teatatud, siis sai üldkoosolekut otsustusvõimeliseks pidada ainult juhul, kui sellel olid esindatud kõik võlausaldajad. Sama põhimõte on sätestatud kehtiva pankrotiseaduse § 81 lg-s 2. 20. Vastuseks kassatsioonkaebuse teistele väidetele märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ei ole käesolevas asjas esitanud halduritöö aruannet ega kuludokumente bürookulude kohta ning kostja ei ole tõendanud, milliste kulude katteks ta väljamakseid tegi. Seega ei saanud ringkonnakohus võtta seisukohta väljamaksete põhjendatuse üle. PankrS § 55 lg 3 sätestas haldurile võimaluse võlgniku seadusliku esindajana majandustegevuse korraldamisel teha tehinguid, kuid kohtud ei ole tuvastanud ega kostja väitnud, et väljamaksed OÜ-le Õigusbüroo Dilemma tehti võlgniku majandustegevuse korraldamiseks. 21. Hagi rahuldamine alusetu rikastumise asjaolude alusel ei välista kohtu võimalust määrata pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel haldurile tasu kuni tema vabastamiseni täidetud halduri ülesanne eest kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 99 lg 1 alusel. H. JÕKS V. KÕVE L. LAARMAA