Reoveesette põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel kasutamise nõuded

Määrus reguleerib reoveesette kasutamist põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel, et vältida selle kahjulikku mõju pinna- ja põhjaveele, mullale, taimedele, loomade ja inimeste tervisele.

Reoveesete (edaspidi sete) on reoveest füüsikaliste, bioloogiliste või keemiliste meetoditega eraldatud suspensioon, mis jaguneb orgaanilise aine töötlemistõhususe alusel töödeldud ja töötlemata setteks.

(1) Sete on töödeldud selle määruse tähenduses, kui selles sisalduv orgaaniline aine on pinna- ja põhjaveele, mullale, taimedele, loomade ja inimese tervisele ohutuks muudetud vähemalt ühe loetletud toimingu abil

1) aeroobne või anaeroobne stabiliseerimine, sealhulgas kompostimine;

2) keemiline või termiline töötlemine;

3) settes sisalduva orgaanilise aine mineraliseerimine punktides 1–2 loetlemata viisidel.

(2) Sette kompostimine selle määruse tähenduses on sette aeroobne lagundamine mikro- ja makroorganismide abil, milleks lisatakse settele puukoort, saepuru, põhku, turvast või mõnda muud tugimaterjali ja segatakse settega. Kompostimisel peab kompostitava materjali temperatuur olema vähemalt kuus päeva üle 60 °C.

Sete on töötlemata selle määruse tähenduses, kui settes on vaid vähendatud veesisaldust või settele on lisatud tugimaterjale, kuid setet ja tugimaterjali ei ole regulaarselt segatud ning tugimaterjali ja sette segu temperatuur ei ole tõusnud üle 60 °C ja säilinud sel temperatuuril vähemalt kuus päeva.

Sette kasutamine selle määruse tähenduses on sette maapinnale laotamine või pinnasesse viimine.

Sette põllumajanduses kasutamine on selle määruse tähenduses töödeldud sette kasutamine maal, mida kasutatakse põllumajandussaaduste tootmisel.

Sette haljastuses kasutamine on selle määruse tähenduses sette kasutamine kõrg- või madalhaljastuse rajamiseks või selle parandamiseks haljasaladel ja haljasvööndites.

Sette rekultiveerimisel kasutamine selle määruse tähenduses on sette kasutamine maavara kaevandamisega rikutud maa-ala või mõnel teisel viisil rikutud maa-ala korrastamiseks või taaskasutamiseks ettevalmistamisel või prügilate katmiseks.

(1) Vastavalt jäätmeseaduse § 2 lõikele 1 käsitletakse reoveesetet jäätmena.

(2) Setet põllumajanduses, haljastuses või rekultiveerimisel kasutamiseks andval isikul peab olema jäätmeluba.

(3) Jäätmeloa omamise nõue ei laiene isikutele, kes annavad kasutajale ühe aasta jooksul kuni 2 tonni töötlemata setet või kuni 20 tonni töödeldud setet arvestatuna kuivainena.

(4) Sette kasutamiseks põllumajanduses, haljastuses või rekultiveerimisel kooskõlas selle määrusega kehtestatud tingimustega ei ole kasutajal jäätmeloa omamine kohustuslik.

(1) Põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel on keelatud kasutada setet

1) milles vähemalt ühe raskmetalli sisaldus ületab selle paragrahvi lõikes 2 esitatud piirväärtuse;

2) mis eraldatakse reoveest, kus ohtlike ainete sisaldus ületab kalendriaasta jooksul keskkonnaministri 16. oktoobri 2003. a määruse nr 75 “Nõuete kehtestamine ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta” (RTL 2003, 110, 1736) nõudeid, v.a selle paragrahvi lõikes 2 loetletud raskmetallide osas.

(2) Põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel kasutatava sette raskmetallide sisalduse piirväärtus on

Raskmetall Piirväärtus mg/sette KA kg kohta Kaadmium 20,0 Vask 1000,0 Nikkel 300,0 Plii 750,0 Tsink 2500,0 Elavhõbe 16,0 Kroom 1000

(3) Sette kasutamine põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel on keelatud maa-aladel

1) kus ühe või mitme raskmetalli sisaldus mullas ületab järgmisi piirväärtusi

Raskmetall Piirväärtus mg/mulla KA kg kohta Kaadmium 3,0 Vask 50,0 Nikkel 50,0 Plii 100,0 Tsink 300,0 Elavhõbe 1,5 Kroom 100,0

2) kus mulla pH ≤ 5;

3) mis on liigniisked või üleujutatavad;

4) mis on külmunud või lumega kaetud.

(4) Maa-aladel, kus mulla pH > 5 ja ≤ 6, võib põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel kasutada ainult lubjaga stabiliseeritud setet.

(5) Põllumajanduses, haljastuses või rekultiveerimisel sette kasutamisel mulda viidav kümne aasta keskmine raskmetallikogus hektari kohta ei tohi ületada järgmisi piirväärtusi

Raskmetall Piirväärtus mg/mulla KA kg kohta Kaadmium 0,15 Vask 12,0 Nikkel 3,0 Plii 15,0 Tsink 30,0 Elavhõbe 0,1 Kroom 4,5

(1) Töötlemata setet tohib kasutada ainult haljastuses ja rekultiveerimisel.

(2) Maa peale laotatud töötlemata sete tuleb sisse künda või katta mullaga kahe ööpäeva jooksul pärast laotamise algust, v.a prügilate katmisel.

(1) Maal, kus kasvatatakse köögivilja- või marjakultuure ning ravim- või maitsetaimi, on sette kasutamine keelatud.

(2) Maal, kuhu on laotatud setet, ei tohi

1) aasta jooksul pärast laotamist kasvatada köögiviljakultuure ning ravim- või maitsetaimi toiduks või söödaks;

2) kahe kuu jooksul pärast laotamist karjatada loomi või varuda loomasööta.

(4) Kasutada ei tohi setet, kus on fekaalseid coli-laadseid baktereid 100 milliliitris üle 1000 pesa moodustava ühiku (PMÜ) ja helmintide mune 1 liitris üle 1 (munade aritmeetiline keskmine liitri kohta).

(1) Sette kasutaja on kohustatud

1) pidama sette kasutamise kohta päevikut või kandma andmed põlluraamatusse;

2) esitama sette kasutamiseks andjale kirjalikult oma nime, elu- või tegevuskoha aadressi, isikukoodi või äriregistri koodi ja andmed sette kasutamise kohta;

3) säilitama sette kasutamise kohta peetud päevikut kümme aastat.

(2) Päevikusse või põlluraamatusse peab sette kasutaja hiljemalt kolme päeva jooksul arvates sette kasutamisest kandma järgmised andmed

1) sette kasutamise aeg;

2) sette kasutamise koht;

3) põllumajanduses, haljastusel või rekultiveerimisel kasutatud sette kogus maa-ala hektari kohta;

4) sette analüüsiandmed;

5) mulla analüüsiandmed sette kasutamise kohas.

(1) Isikud, kellel käesoleva määruse § 9 kohaselt peab olema jäätmeluba, on kohustatud

1) pidama päevikut sette töötlemise ja kasutamiseks andmise kohta;

2) esitama jäätmeloa andjale iga aasta 1. veebruariks käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud andmed paberkandjal ja elektrooniliselt;

3) andma sette kasutamiseks andmisel kasutajale dokumendi, kuhu on märgitud sette töötlusviis ning käesoleva määruse § 15 lõikes 3 nõutud analüüsiandmed;

4) säilitama käesoleva lõike punktis 1 nimetatud päevikut kümme aastat.

(2) Päevikusse kantakse järgmised andmed

1) töödeldud ja kasutamiseks antud sette kogused;

2) settetöötlusviis;

3) sette analüüsitulemused;

4) sette kasutamisviis ja -koht (territoriaalkood Eesti Vabariigi haldusüksuste klassifikaatori järgi);

5) kasutajate nimed, registrikoodid ja aadressid.

(1) Sette kasutamiseks andja on kohustatud enne sette põllumajanduses, haljastuses või rekultiveerimisel kasutamiseks andmist tagama kasutamiseks antava sette proovide võtmise ja analüüsimise.

(2) Setteproovide võtmisel tuleb lisaks käesolevas määruses sätestatud nõuetele järgida keskkonnaministri 6. mai 2002. a määrusega nr 30 «Proovivõtumeetodid» (RTL 2002, 56, 833) kehtestatud nõudeid.

(3) Setteproovide analüüsimisel enne sette põllumajanduses, haljastuses või rekultiveerimisel kasutamiseks andmist tuleb määrata sette pH, raskmetallide (kaadmium, vask, nikkel, plii, tsink, elavhõbe ja kroom), kuivaine-, orgaanilise aine, lämmastiku- ja fosforisisaldus.

(1) Settest võetavate keskmistatud proovide arv on sõltuvalt reoveepuhasti jõudlusest ja reoveepuhasti ekspluatatsioonis olemise ajast järgmine

Reoveepuhasti jõudlus, ie Proovide arv aastas esimesel aastal pärast kasutusele võtmist järgmistel aastatel pärast kasutusele võtmist >100 000 ≥12 ≥4 10 000 – 100 000 ≥6 ≥3 2000 – 10 000 ≥4 ≥2 2000 ≥2 1

(2) Kui sellise reoveepuhasti, mille jõudlus on alla 100 000 ie, sette sisaldus ei ületa kalendriaasta jooksul § 10 lõikes 2 esitatud piirväärtusi, võib raskmetallide sisalduse analüüse teha kolme aasta tagant, v.a juhul, kui ühiskanalisatsiooniga ühineb ettevõte, mille reovesi võib raskmetalle sisaldada.

(1) Sette põllumajanduses kasutaja peab tagama sette kasutamiskohas mullaproovide võtmise ning pH ja raskmetallisisalduse määramise vegetatsiooniperioodi lõpus enne sette kasutamist ning kasutamise järel iga viie aasta tagant.

(2) Proovivõtukoha valikul arvestatakse haritava maa suurust, maaviljeluse eesmärki, mullastikku omadusi, mulla lõimist ja niiskust.

(3) Mullaproov võetakse keskmistatud proovina, mis koosneb 10–20 ühesuurusest 25 cm sügavuselt võetud üksikproovist. Kui mullakiht on õhem, võib üksikproovid võtta madalamalt, kuid mitte vähem kui 10 cm sügavuselt.

(4) Üksikproov võetakse 3–5 hektari samal eesmärgil viljeldava maa kohta võimalikult ühesuguse lõimise (liiv, saviliiv, liivsavi, savi, turvas) ja niiskusastmega mullast.

(5) Mullaproovi võtmisel liigutakse Z, S või U-kujuliselt.

(6) Üksikproovid kogutakse plastmassanumasse, segatakse hoolikalt ja võetakse 0,4–0,5 kg raskune keskmistatud proov.

Keskkonnaministri 11. novembri 1999. a määrus nr 93 «Reoveesette põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel kasutamise eeskiri» (RTL 1999, 156, 2189) tunnistatakse kehtetuks.

Määrus jõustub 1. veebruaril 2003. a.