Riigikohtu üldkogu — 3-3-1-77-03 Riigikogu üldkogu 30. aprilli 2004. a kohtuotsus Peeter Ludvigi kaebuses Kuressaare Haigla Sihtasutuse 2. augusti 2003. a joobeekspertiisi akti nr 59 ja Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni 1. septembri 2003. a otsustuse nr 1-10/449 tühistamiseks — RT III, 2004, 13, 159

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-77-03 Otsuse kuupäev 30. aprill 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu ja Peeter Vaher Kohtuasi Peeter Ludvigi kaebus Kuressaare Haigla Sihtasutuse 2. augusti 2003. a joobeekspertiisi akti nr 59 ja Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni 1. septembri 2003. a otsustuse nr 1-10/449 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. oktoobri 2003. a määrus haldusasjas nr 2-3/768/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Peeter Ludvigi erikaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Peeter Ludvigi erikaebus rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Saare Politseiprefektuuri politseiametnik toimetas 2. augustil 2003. a P. Ludvigi Kuressaare haiglasse joobeseisundi tuvastamiseks. Haigla arst koostas samal päeval joobeekspertiisi akti nr 59, millest nähtub, et P. Ludvigil tuvastati keskmine alkoholijoove. 2. P. Ludvig esitas vaide Liiklusmeditsiini Keskkomisjonile, mille 1. septembri 2003. a otsusega nr 1-10/449 jäeti P. Ludvigi vaie rahuldamata ning arsti otsustus muutmata. 3. 12. septembril 2003. a esitas P. Ludvig kaebuse Tallinna Halduskohtusse, milles taotles 2. augusti 2003. a joobeekspertiisi akti nr 59 ja Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni 1. septembri 2003. a otsuse nr 1-10/449 tühistamist. 4. Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2003. a määrusega haldusasjas nr 3-164/03 leiti, et kaebus ei kuulu läbivaatamisele halduskohtus ning kaebus tagastati selle esitajale. Kohus leidis, et arst ei ole hinnangu andmisel ja otsuse tegemisel avaliku võimu kandja, vaid eriteadmisi omav isik. Samas rollis on ka Liiklusmeditsiini Keskkomisjon. Kohus leidis, et nimetatud akt on tõendiks kriminaalmenetluses, mida saab vaidlustada ja mille kõlblikkuse saab kahtluse alla seada kriminaalasja raames. 5. Tallinna Halduskohtu määruse peale esitas P. Ludvig 19. septembril 2003. a erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse, milles taotles Tallinna Halduskohtu määruse tühistamist ning asja saatmist läbivaatamiseks samale kohtule. 6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. oktoobri 2003. a määrusega haldusasjas nr 2-3/768/2003 jäeti Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2003. a määrus muutmata ja P. Ludvigi erikaebus rahuldamata. Kohus leidis, et joobetunnustega juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine, joobeseisundi tuvastamiseks läbivaatusele suunamine ja joobeseisundi tuvastamine on avalik-õiguslikud suhted, täpsemalt karistusõiguse valdkonda kuuluvad suhted. Õigussuhe tekib riigi ja joobeseisundit tuvastava tervishoiuasutuse vahel, kuid uuritava ja joobeseisundit tuvastava tervishoiuasutuse või arsti vahel õigussuhe puudub. Eriteadmisi omava isiku poolt arvamuse andmise ja selle joobeseisundi tuvastamise aktis fikseerimisega loob arst dokumentaalse tõendi, mille hindajaks on kohtuväline menetleja või kohus süüteomenetluses. Halduskohus ei hinda süüteomenetluse käigus kogutud tõendeid. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et joobeseisund tuvastati väljaspool väärteomenetlust. 7. Tallinna Ringkonnakohtu määrusele esitas P. Ludvig omakorda erikaebuse Riigikohtule, milles taotleb Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määruste tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks. 8. Riigikohtu halduskolleegiumi 22. detsembri 2003. a määrusega anti P. Ludvigi erikaebuse läbivaatamine Riigikohtu üldkogule, sest kolleegiumi arvates võis regulatsioon joobeseisundi tuvastamiseks teostatavast isiku läbivaatusest olla vastuolus põhiseadusega. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 9. Õiguskantsler leiab, et liiklusseaduse (edaspidi LS ) § 20 lg 6, Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2002. a määrusega nr 120 kehtestatud «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord» (edaspidi Kord) ja sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkiri nr 321 ei ole antud asjas asjassepuutuvad õigusaktid. Nende põhiseadusele mittevastavuse korral ei peaks kohus otsustama P. Ludvigi kaebuse menetlusse võtmise küsimust teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. P. Ludvigi erikaebust läbi vaadates on halduskolleegium oma määruses jõudnud sisulisele järeldusele, et P. Ludvigi kaebus tuleb võtta esimese astme halduskohtu menetlusse. Sellele järeldusele jõudes ehk erikaebust sisuliselt lahendades ei tekkinud halduskolleegiumil kahtlust ühegi kohaldamisele kuuluva õigusakti põhiseadusele vastavuses. Riigikohus ei ole erikaebekorras esitatud kaebuse läbivaatamisel pädev võtma seisukohta lahendamisele kuuluvate materiaalõiguslike küsimuste osas. Selleks puuduvad halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS ) § 52 lg-st 1 tulenevad menetluslikud eeldused, milleks on ringkonnakohtu otsus, kus kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, ja selle peale esitatud kassatsioonkaebus. 10. Vabariigi Valitsuse nimel arvamuse esitanud peaminister leiab, et Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrus ei ole vastuolus põhiseadusega. Määrusega kehtestatud kord üksnes täpsustab seadust ning ei kehtesta iseseisvaid aluseid isiku õiguste piiramiseks. Isiku toimetamine tervishoiu- või ametiasutusse tema joobeseisundi tuvastamiseks on oma olemuselt vähemoluline haldussunnitoiming, joobeseisundi tuvastamise akt ja liiklusmeditsiini komisjoni otsus aga ekspertiisiotsused haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 39 mõttes. Avaliku võimu kandja ja haldusülesannete täitja on riiklikku järelevalvet teostav politseiametnik, arst on aga eriteadmisi omav asjatundja, kes teostab ekspertiisi. 11. Siseminister justiitsministri ülesannetes on seisukohal, et isiku läbivaatus joobeseisundi tuvastamise eesmärgil on haldussunnivahend, mis kuulub PS § 20 kaitsealasse. Joobeseisundi tuvastamine on riiklikus järelevalves tähtsust omav toiming, mis nõuab eriteadmisi. Seega võib järeldada, et joobeseisundi tuvastamise akt on oma sisult ekspertiis HMS § 39 mõttes. Ekspertiisi võib haldusorgan kaasata omal algatusel eksperte, sätestades vajadusel enesekorraldusõiguse alusel määrusega ekspertiisiasutuse kaasamise üksikasjalikuma korra, samuti vajadusel ekspertiisiotsuses tehtud mitteõiguslike järelduste vaidlustamise erikorra. 12. Sotsiaalminister leiab, et Riigikohtu kahtlus asjassepuutuvate sätete põhiseaduslikkuse osas on põhjendatud. Seda põhjendusel, et joobeseisundi tuvastamise reguleerimine seadusega on vajalik tulenevalt PS §-st 3. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimene lause keelab jätta täitevvõimu otsustada seda, mis on põhiseaduse seisukohalt oluline. Põhiseaduse §-ga 3 on vastuolus ka joobeseisundi tuvastamise delegeerimine eraõiguslikele isikuile Vabariigi Valitsuse määrusega, kuna liiklusseadus ei sisalda selleks volitust. Ühtlasi leitakse vastuses, et Korra § 22, mis sätestab vaidemenetluse, on vastuolus HMS §-ga 73 ning Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni moodustamine sotsiaalministri käskkirjaga ei ole lubatav. Sotsiaalministri käskkirjaga on pandud komisjonile kohustus vaadata läbi ja teha otsuseid juhi joobeastmega seotud vaide kohta, seega ei ole käskkiri ministeeriumi enesekorralduslikes küsimustes tehtud otsustus. 13. Peeter Ludvig on seisukohal, et LS § 20 lg 6 volitusnorm on liialt üldine ega võimalda Vabariigi Valitsusel reguleerida mitmeid joobeseisundi tuvastamiseks vajalikke valdkondi. Lisaks on Vabariigi Valitsus oma volitusi ületanud, kuna Korra joobeseisundi mõiste ei ole kooskõlas LS § 20 joobeseisundi mõistega ning Vabariigi Valitsus on volitusnormi piire ületades nimetanud isikud, kellel on pädevus joobeseisundit tuvastada. 14. Riigikogu nimel vastanud Riigikogu majanduskomisjon ei esitanud oma seisukohta, kuid saatis materjalid majanduskomisjonis menetletud liiklusseaduse kohta. Vaidlustatud õigusaktid 15. 1. veebruaril 2001. a jõustunud liiklusseaduse (RT I 2001, 3, 6) «§ 20. Sõiduki juhtimise keeld […] (6) Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise korra ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. […]». 16. Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord» (RT I 2001, 35, 196). 17. Sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkiri nr 321. Riigikohtu üldkogu seisukoht 18. Riigikohtu halduskolleegiumi 22. detsembri 2003. a määrusega anti P. Ludvigi erikaebuse läbivaatamine Riigikohtu üldkogule HKMS § 70 lg 11 alusel kontrollimaks, kas LS § 20 lg 6, Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord», samuti sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkiri nr 321 on kooskõlas põhiseadusega. Riigikohtu halduskolleegiumi määrus on tehtud erikaebemenetluses, mille esemeks on kohtu pädevuse küsimus: vaidlus selle üle, kas halduskohus on pädev lahendama P. Ludvigi kaebust. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et enne pädevuse küsimuse otsustamist ei saa hakata vaagima tõstatatud põhiseaduslikkuse problemaatikat, sest puudub võimalus öelda, kas õigusnormid, mille põhiseadusepärasus on kahtluse all, on asjassepuutuvad. 19. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium asus 2. oktoobri 2003. a määruses seisukohale, et kuigi P. Ludvigi joove tuvastati avalik-õigusliku suhte raames, ei saa joobe tuvastamise toimingut vaidlustada halduskohtus HKMS § 3 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu määruses osutatakse sellele, et vastavalt HKMS § 3 lg-le 2 ei kuulu halduskohtu pädevusse nende avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on süüteomenetluse valdkonda kuuluva suhtega. Joobe tuvastamine on käsitatav eriteadmistele tugineva arvamuse andmisena ja seega toiminguna, mille tulemiks on süüteomenetluses kasutatav tõend. Üldkogu peab esmalt vajalikuks lahendada küsimuse, kas P. Ludvigil on joobe tuvastamise õiguspärasust võimalik vaidlustada haldus- või süüteomenetluses. 20. Halduskohtule esitatud kaebuses palus P. Ludvig joobeekspertiisi akti ja Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni otsuse tühistamist ning väitis, et oli 2. augustil 2003. a Kuressaares viibides kaine. Seega soovis P. Ludvig, et halduskohus hindaks tema joobe tuvastamise õiguspärasust. 21. Mootorsõiduki joobes juhtimine on sõltuvalt asjaoludest karistatav kas LS §-s 7419 ettenähtud väärteona või karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-s 424 ettenähtud kuriteona. Kriminaalmenetluse koodeksi § 3 lg 1 järgi peab menetleja kuriteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul alustama kriminaalmenetlust. Sama põhimõte kehtib väärteomenetluse seadustiku § 2 järgi ka väärteomenetluses. 22. P. Ludvigi asjas käib kriminaalmenetlus KarS § 424 järgi, mis näeb ette vastutuse joobes juhtimise eest. Selle menetluse käigus peab kohus andma hinnangu, kas P. Ludvig oli 2. augustil 2003. a Kuressaares joobes või mitte, milleks tuleb hinnata ka seda, kas tõend(id) on saadud õiguspäraselt. Seetõttu ei kuulu P. Ludvigi kaebus halduskohtu pädevusse ja erikaebus tuleb jätta rahuldamata. 23. Põhiõiguste rikkumise korral peab isikul olema õigus pöörduda nende kaitseks kohtusse. Halduskohus vaatab HKMS § 3 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikus vaidluses esitatud kaebuse läbi ainult siis, kui seadustega ei ole ette nähtud muud menetluskorda (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta määrus asjas nr 3-3-1-38-00 – RT III 2001, 2, 14). Üldkogu märgib, et selline menetluskord on sätestatud näiteks väärteomenetluse seadustiku §-des 76–80 ja 1. juulil 2004. a jõustuvas kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228–232. 24. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus vaid asjassepuutuva õigustloova akti vastavust põhiseadusele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00 – RT III 2001, 1, 1, p 10; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 – RT III 2002, 28, 308, p 15). 25. Erikaebuse lahendamisel peab üldkogu andma hinnangu, millise kohtu pädevuses on P. Ludvigi kaebuse läbivaatamine. Otsustava tähtsusega on pädevusvaidluses normid, mis määratlevad, millises kohtus vastavat vaidlust lahendatakse. Üldkogu on seisukohal, et P. Ludvigi joobe tuvastamine toimus süüteomenetluse raames ja seda toimingut saab vaidlustada süüteomenetluse käigus. Seega ei ole asjassepuutuvad normid, mis reguleerivad joobe tuvastamise vaidlustamise üldist korda ning üldkogul ei ole alust nende sätete põhiseaduspärasust kontrollida. Uno LÕHMUS Tõnu ANTON Jüri ILVEST Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER Ants KULL Villu KÕVE Lea LAARMAA Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Jüri PÕLD Harri SALMANN Tambet TAMPUU Peeter VAHER Kohtunike Tõnu Antoni, Indrek Koolmeistri, Ants Kulli, Julia Laffranque’i, Jaak Luige, Jüri Põllu ja Harri Salmanni eriarvamus Me ei nõustu üldkogu enamuse seisukohtadega pädeva kohtu määramise osas (I) ning Riigikohtu halduskolleegiumi poolt põhiseaduspärasuse aspektis kahtluse alla seatud õigusnormide asjassepuutuvuse osas (II). Kohtuasjast nähtub, et P. Ludvig pöördus Tallinna Halduskohtusse taotlusega tühistada Kuressaare Haigla Sihtasutuse 2. augusti 2003. a joobeseisundi tuvastamise akt nr 59 ning Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni 1. septembri 2003. a otsus. Üldkogu leidis, et P. Ludvigi kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna käib kriminaalmenetlus, milles tuleb hinnata seda, kas tõendid on saadud õiguspäraselt. I. 1. Leiame, et üldkogu otsusest ei nähtu, millistele asjaoludele tuginedes väidetakse, et joobeseisundi tuvastamine toimus süüteomenetluses. Asjaolu, et üldkogu otsuse tegemise ajal toimub kriminaalmenetlus, ei oma tähendust. 2. Süüteomenetlust alustatakse süüteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul. Käesoleval juhul puuduvad igasugused andmed, et süüteomenetlust oleks alustatud enne joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist või et isiku toimetamine joobeseisundi tuvastamiseks või joobeseisundi tuvastamine oleks olnud esimeseks menetlustoiminguks. Oluliseks tuleb pidada politseiniku tegevuse laadi isiku joobeseisundi tuvastamisele toimetamisel – isikut ei peetud kinni vastavalt protsessinormidele, isikule ei tutvustatud tema õigusi kriminaalmenetluses ega ka õigusi väidetavas süüteo menetlustoimingus jne. Tegelikult alustati süüteomenetlust P. Ludvigi suhtes pärast seda, kui joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise teel omandas politseiametnik piisavalt andmeid, mis osundasid süüteo toimepanemisele. 3. Isiku suhtes viiakse süüteo menetlustoiming läbi siis, kui ka isik on teadlik sellest menetlustoimingust, teab selle eesmärki, talle on teatavaks tehtud tema õigused jne. Sellest reeglist võib sätestada erandeid seadus (nt jälitustegevuse seadus). Esimene menetlustoiming kui süüteo alustamise toiming peab olema sellisena teadvustatud nii politseiametniku kui ka isiku poolt, kelle suhtes nimetatud menetlustoiming läbi viiakse. Käesoleval juhul see nii pole. 4. Süüteo menetlustoimingutel peab olema menetlusõiguslik alus. Üldkogu otsuses ei ole joobeseisundi tuvastamise kui väidetava menetlustoimingu õiguslikku alust käsitletud. Sellega seoses tuleb märkida järgmist: 1) menetlustoimingud piiravad isiku põhiõigusi, mis eeldab regulatsiooni Riigikogu poolt vastu võetud seaduse tasemel. Kriminaalmenetluse koodeksist ei järeldu, et uurijal on õigus kasutada menetlustoiminguid, mis pole sätestatud nimetatud koodeksis; 2) isiku läbivaatus joobeseisundi tuvastamiseks (joobeseisundi tuvastamine) kui väidetav süüteo menetlustoiming ei ole sätestatud ei kriminaalmenetluse koodeksis ega ka väärteomenetluse seadustikus. Küll aga on selline joobeseisundi tuvastamine ette nähtud liiklusseaduses ning selle alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras» (edaspidi Kord); 3) liiklusseaduse § 201, mis näeb ette nii joobetunnustega isiku kõrvaldamise juhtimiselt kui ka selle isiku suunamise läbivaatusele joobeseisundi tuvastamiseks, käsitleb nimetatud toiminguid haldusmenetluse raames kohaldatavate sunnivahenditena. 5. Joobeseisundi tuvastamise käsitlemist haldusmenetluse toiminguna toetavad ka järgmised haldusmenetlusele omased asjaolud: juhul kui isikul tuvastatakse alkoholi, narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise tunnused või joobeseisund, esitatakse isikule arve tuvastamiskulude hüvitamiseks (Korra § 9 lg 6); isiku kõrvalehoidumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest on väärtegu (liiklusseaduse § 7420); joobeastme meditsiinilise tuvastamise otsuse vaidlustamise võimalus vaidemenetluses on nii isikul kui ka tuvastamise tellinud asutusel ning selleks on loodud eraldi vaideorganid (komisjonid). 6. Erinevate riikide statistika kohaselt annavad kuni 20% läbiviidavatest meditsiinilistest läbivaatustest joobeseisundi tuvastamiseks negatiivse tulemuse, st isik ei ole tarvitanud alkoholi või narkootilisi aineid. Juhul kui selline läbivaatus teostati süüteo raames, kuuluks vastav süüteomenetlus lõpetamisele määrusega. Praktikas midagi sellist ei toimu. 7. Üldkogu otsusega on alusetult laiendatud kriminaalmenetlusõiguslikku režiimi õigussuhetele, mis jäävad väljapoole kriminaalmenetlust. Niisugune eksitav lähenemine toob kaasa näiliku võimaluse paljude haldusmenetluste käsitlemiseks süüteomenetluste koostisosadena. Eelkõige puudutab see järelevalvemenetlusi (maksujärelevalve jne). Kuivõrd järelevalvetegevuse käigus avastatakse sageli õiguserikkumiste tunnuseid, mis toovad kaasa väärteomenetluse (või ka kriminaalmenetluse) alustamise, võib üldkogu otsusest teha eksliku järelduse, et nimetatud järelevalvetoimingud (revisjonid, proovide võtmised, haldusmenetluslikud ekspertiisid jne) on vastava süüteomenetluse toiminguteks, mille õiguspärasuse hindamine on võimalik üksnes vastava süüteomenetluse raames. 8. Haldusmenetluse toimingutele kriminaalmenetlusõigusliku režiimi laiendamine piirab alusetult isiku õigusi, sh loob takistusi kaebeõiguse teostamiseks. Jääb ebaselgeks, kuidas saab joobe tuvastamisele allutatud isik esitada kriminaalmenetluse raames kaebuse joobeseisundit tuvastanud isiku (s.o arsti) tegevuse peale või vaidlustada Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni otsust. Samuti jääb ebaselgeks, millistel eeldustel saab maa- või linnakohus kriminaalmenetluse raamides tõstatada küsimuse näiteks arsti või Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni pädevust sätestava akti põhiseaduspärasusest. 9. Üldkogu leiab otsuse punktis 23, et põhiõiguste rikkumise korral peab isikul olema õigus pöörduda enda kaitseks kohtusse. Üldkogu mõistab ebaõigesti HKMS § 3 lg-t 1, leides, et halduskohus vaatab avalik-õiguslikus vaidluses esitatud kaebuse läbi ainult siis, kui seadustega ei ole ette nähtud muud menetluskorda. HKMS § 3 lg-te 1 ja 2 regulatsioon on vastupidine. Halduskohtumenetluse seadustiku järgi on halduskohtu lahendada kõik avalik-õiguslikud vaidlused, välja arvatud need, mille jaoks on kehtestatud teistsugune menetluskord. Üldkogu märgib, et selline muu menetluskord on sätestatud väärteomenetluse seadustiku §-des 76–80 ja 1. juuli 2004. a jõustuvas kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228–232. Kuid käesoleval juhul ei olnud tegemist väärteoga, mistõttu viide väärteomenetluse seadustikule on asjakohatu. Kohane ei ole ka viide mittejõustunud kriminaalmenetluse seadustikule. Olulisem on aga see, et eelnimetatud kaebekorra kasutamiseks peab toiming olema tehtud süüteomenetluses ja vaidlustada saab kohtuvälise menetleja või uurimisasutuse (uurija) menetlustoimingut või -akti. P. Ludvigil pole kriminaalkohtumenetluses võimalik saavutada kohtuotsuse resolutsioonis hinnangut sellele, kas tema suhtes läbiviidud joobeseisundi tuvastamine oli õiguspärane või mitte. P. Ludvig soovib joobeekspertiisi läbiviimise õiguspärasuse hindamist just kohtuotsuse resolutsioonis. 10. Isiku kaitseõigusega seoses tuleb rõhutada ka seda, et haldusmenetluses ja kriminaalmenetluses akti või toimingu õiguspärasusele antavad hinnangud võivad olla erinevad. Toiming, mis on proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) kriminaalmenetluses, ei pruugi seda olla haldusmenetluses. 11. Pole alust eitada, et haldusmenetluses kogutud teave võib omada süüteomenetluses tõenduslikku tähendust. Sellise haldusmenetluses kogutud teabe hindamine süüteomenetluses toimub asjakohase süüteomenetluse seaduse alusel. Samas ei tulene eelnevast, et haldusmenetlus tuleb süüteomenetluse alustamisel lõpetada ja et isik kaotab haldusmenetluse toimingutele osaliselt või täielikult vaideõiguse ning õiguse esitada kaebus halduskohtule. 12. Eelnevast tulenevalt leiame, et joobeseisundi tuvastamine on haldusmenetlus ja nimetatud menetluse käigus tehtud toimingud ning antud aktid on vaidlustatavad halduskohtus. II. 13. Põhjendamatu on üldkogu seisukoht, et joobeseisundi tuvastamise korda reguleerivad normid ei ole asjakohased pädeva kohtu määramisel. Selliste normidena tuleb vaadelda liiklusseaduse § 20 lg 6, Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korda», samuti sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkirja nr 321, millega on moodustatud Liiklusmeditsiini Keskkomisjon ning määratud selle ülesanded ja töökord. Nimetatud aktidest tuleneb joobeseisundi tuvastamise menetluse haldusõiguslik olemus ning organite pädevus joobeseisundi tuvastamisel ja selle vaidlustamisel. Joobeseisundi tuvastamise määratlemine kas haldusmenetlusena või süüteomenetlusena on võimalik vaid juhul, kui analüüsitakse vastavaid menetlusi konstitueerivaid õigusnorme. Üldkogu otsuses selline analüüs puudub. Ilmselt ka seetõttu on jõutud pädeva kohtu määramisel väärale järeldusele. 14. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses pidanud asjassepuutuvaks õigustloovat akti, kus «Säte, mille põhiseadusepärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega» (22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, RT III 2001, 1, 1). Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusest asjas nr 3-4-1-5-02 (RT III 2002, 28, 308) tuleneb, et seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti, kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. Seaduse otsustava tähtsuse selline määratlus on piisav enamikul juhtudel, kuid ei ole käsitletav ainsa ja ammendavana. Käesoleval juhul saab P. Ludvigi erikaebust lahendada üksnes arsti ning Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni tegevuse olemuse ja sisu määratlemise kaudu. Arsti ja komisjoni tegevuse olemus ja sisu on aga sätestatud ülalnimetatud õigusaktides. Pädeva kohtu määramisel tuleb arvestada ka mitmete teiste õigusaktidega (kriminaalmenetluse koodeks, väärteomenetluse seadustik jne). Sätted, millele kohus peab tuginema kaebuse sisulisel lahendamisel, millele ta peab rajama oma motivatsiooni, on vaieldamatult asjassepuutuvad selle asja lahendamise seisukohast. Liiklusseaduse, Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 ja sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkirja sätted on ka otsustava tähtsusega P. Ludvigi asja lahendamisel. Juhul kui nimetatud norme mitte kohaldada, ei saa hinnata ka seda, milline kohus on pädev P. Ludvigi kaebust sisuliselt läbi vaatama. Põhiseadusevastane norm ei kuulu kohaldamisele. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause järgi tuleb riigivõimu, sealhulgas ka kohtuvõimu teostada põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega saab kohus ka erikaebuse alusel pädeva kohtu küsimust lahendades hinnata vastavat toimingut määratlevate normide põhiseaduspärasust, eriti, kui tegemist on seaduslikkuse hindamisega. 15. Lisaks eelnevale tuleb märkida, et sätte asjassepuutuvuse mõistmisel eelnimetatud kitsendavas tähenduses ei jõuaks kohus kriminaalasja menetlemisel joobe tuvastamist puudutavate sätete põhiseaduspärasuse hindamisele ei kohtuotsuse motivatsioonis ega ka resolutsioonis. Üldkohus saab ignoreerida joobeekspertiisi akti ning kasutada teisi tõendeid. Seega kaotab üldkogu lähenemise korral isik võimaluse vaidlustada joobeseisundi tuvastamise põhiseaduspärasust. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Ants KULL Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Jüri PÕLD Harri SALMANN Eriarvamus Nõustun Riigikohtu Üldkogu poolt 30. aprillil kohtuasjas nr 3-3-1-77-03 tehtud määruse lõppjärelduste ja lõppkokkuvõttes ka põhjendustega, kuid pean konkureeriva arvamusena vajalikuks täiendavalt lisada järgmist. 1. Esmalt pean vajalikuks rõhutada, et süüteomenetluse alustamise instituudi reformi tulemina kehtib alates 1. juulist 2000. aastast ka Eesti süüteomenetlustes põhimõte, et süüteomenetlust alustatakse ajendi ja aluse olemasolul esimese menetlustoiminguga (KrMK § 93 lg 1 ja VTMS § 58 lg 1). Kõnealuse reformi mõte on olnud selles, et piisava süüteokahtluse korral ei ole õige kontrollida selle kahtluse põhjendatust süüteomenetluse väliselt, vaid tuleb selle kahtluse kontrollimisele anda võimalikult kiiresti ka süüteomenetluslik vorm, tagades selle kaudu menetlusalusele isikule kõik süüteomenetlusteks ettenähtud õigusriiklikud garantiid. Kõnealuse reformi eesmärkidest tulenevalt on piisava süüteokahtluse korral esimene menetlustoiming selle kahtluse kontrollimiseks süüteomenetluse objektiivne alguspunkt ja menetleja pädevusse ei kuulu süüteomenetluse alustatuks lugemine esimese menetlustoiminguga võrreldes muust ajahetkest alates. Erinevalt 1. juuli 2000. aasta eelsest olukorrast ei nõuta kriminaalmenetluse alustamiseks enam eraldi vastava määruse ega ka mis tahes muu menetlusdokumendi koostamist. 2. Kuigi seadusandja ei ole pidanud vajalikuks määratleda menetlustoimingu mõistet, on süüteomenetluse olemusest lähtuvalt alust väita, et süüteomenetluses on menetlustoiminguks mis tahes aktiivne tegu, mille eesmärk on süüteomenetluses kasutatava tõendi saamine; millega piiratakse süüteomenetluslikel eesmärkidel põhiõigusi; mille sisuks on seaduses sätestatud võimaluse kasutamine taotleda teatud menetlustoimingu tegemist süüteomenetluse teise subjekti poolt; mille sisuks on menetlustoimingu või menetluse kui terviku käigu ja tulemustega mittenõustumisel oma kaebeõiguse realiseerimine või mille raames kujuneb menetluse käiku määrav menetleja otsustus. 3. Arvestades seda, et tulenevalt KrMS § 1 p-st 3 ja VTMS §-st 2 võib süüteomenetlusõiguse allikaks lisaks süüteomenetluse seadustikele olla ka muud seadused, puudub alus väita, et KrMK-s ja VTMS-s peaks sisalduma süüteomenetlustes lubatavate menetlustoimingute purgiv loetelu. Õigusloome ökonoomiat taotledes võib olla põhjendatud reguleerida nendes nõndanimetatud muudes seadustes eeskätt selliseid menetlustoiminguid, mis on oma tähenduselt polüfunktsionaalsed ja võivad lisaks süüteomenetlusele omada tähendust ka muudes valdkondades, näiteks haldusmenetluses. Sellisteks polüfunktsionaalseteks toiminguteks, mis sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võivad olla ka süüteomenetluses menetlustoiminguteks, tuleb lugeda ka joobekahtlusega isiku kõrvaldamist sõiduki juhtimiselt ning tema tervishoiuasutusse toimetamist ja meditsiinilist läbivaatust joobeseisundi tuvastamiseks – seega toiminguid, mida viiakse läbi liiklusseaduse § 20 lg-te 5 ja 6 ning § 20 1 lg 2 alusel kooskõlas Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korraga» (edasiselt Kord) ja sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkirjaga nr 321. 4. Andmete küllaldasus kahtlemaks selles, et sõidukijuht on joobeseisundis, on hinnanguline kategooria. Seejuures on oluline rõhutada, et andmete küllaldasus ei pea alati tähendama ja ei saagi alati tähendada joobeseisundi tuvastatust. See kehtib eriti juhtudel, mil menetleja arvates on küllaldaselt andmeid eeldada, et sõidukijuht on joobeseisundis ja seega on olemas ka alus süüteomenetluse alustamiseks, kuid sõidukijuht taotleb Korra § 4 lg-le 2 tuginevalt enese toimetamist joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks tervishoiuasutusse. 5. Käsitletava, 2. augustil 2003. a Kuressaares asetleidnud sündmuse puhul lähtus menetleja järgmistest faktilistest asjaoludest: politseile oli teatatud, et Kuressaares sõidab ringi sõiduauto Volkswagen numbrimärgiga 81 ZAF, mille juht on joobes; selle auto peatamisel ilmnes, et autos on lahtine viinapudel; sõiduki juht ja kaasreisija olid riietatud pikkadesse valgetesse kitlitesse; sõidukijuhi liigutused olid ebakindlad, tema kõnnak oli taaruv ja tema juures oli tunda alkoholilõhna; sõiduki juhti, kelleks osutus Peeter Ludvig oli 30. juunil 2003. a liiklusseaduse § 7419 järgi karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Leian, et nende lähteandmete pinnalt oli menetleja pädev ja kohustatud kõrvaldama Peeter Ludvigi sõiduki roolist ja sellega ka alustama süüteomenetlust. Seega toimus ka P. Ludvigi joobe tuvastamine süüteomenetluse raames ja seda toimingut ei saa vaidlustada kui haldustoimingut halduskohtus HKMS § 3 lg 1 alusel. 6. Samas olen seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu Üldkogu poolt 22. detsembril 2000. a kohtuasjas nr 3-3-1-38-00 tehtud määrusest on P. Ludvigil õigus kuni KrMK kehtivuse lõppemiseni vaidlustada ka mis tahes enda suhtes süüteomenetluse raames tehtud toiminguid halduskohtus. Alates 1. juulist 2004. a – seega alates kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisest on kaebuste esitamine ka uurija toimingute peale seadusega antud üldkohtu pädevusse. Eerik KERGANDBERG