Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — Vabariigi Presidendi 10. märtsi 1998. a taotluse, tunnistada armuandmise korra seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, läbivaatamine [otsus nr 3-4-1-3-98] — RT I, 36, 558

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. aprillil 1998. a 3-4-1-3-98 Vabariigi Presidendi 10. märtsi 1998. a taotluse, tunnistada Armuandmise korra seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks, läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 1. aprilli 1998. a istungil Vabariigi Presidendi esindajate Mall Grambergi ja Urmas Reinsalu, Riigikogu esindaja Daimar Liivi ja justiitsministri esindaja Heiki Loodi osavõtul ning kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Vabariigi Presidendi taotluse 10. märtsist 1998. a. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: Riigikogu võttis 22. jaanuaril 1998. a vastu Armuandmise korra seaduse, mille Vabariigi President jättis 11. veebruari 1998. a otsusega nr 281 välja kuulutamata ja saatis selle Riigikogule uueks arutamiseks ning otsustamiseks. President leidis, et nimetatud seadus on vastuolus Põhiseaduse §-dega 4 ja 78 p 19. 25. veebruaril 1998. a võttis Riigikogu Armuandmise korra seaduse muutmata kujul uuesti vastu ning Vabariigi President pöördus 10. märtsil 1998. a Põhiseaduse § 107 lg 2 alusel Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada Armuandmise korra seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohtule esitatud taotluses leiab Vabariigi President, et Armuandmise korra seaduse § 5 ning § 10 lg 1 koosmõjus §-ga 8 lg 2 on vastuolus Põhiseadusega. Vabariigi President leidis, et Armuandmise korra seadus ei tulene otseselt Põhiseadusest ega ole sellega kooskõlas. Põhiseaduse § 65 p 16 kohaselt lahendab Riigikogu küll muid riigielu küsimusi, mis ei ole Põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi otsustada, kuid see ei välista Vabariigi Presidendi poolt isekorraldamise õiguse kasutamist. Vabariigi Presidendi isekorraldamise õigus armuandmise küsimuses tuleneb Põhiseaduse §-st 78 p 19 ja §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest. Armuandmise korra seaduse § 5 sätestab Vabariigi Presidendi juures tegutseva armuandmiskomisjoni ja selle koosseisu, kuid Põhiseadus ei näe sellise nõuandva organi loomist ette. Põhiseadusest tuleneva isekorraldamisõiguse alusel võib Vabariigi President ise valida oma nõuandjad. Armuandmise korra seaduse § 10 lg 1 kohaselt otsustab Vabariigi President armuandmise või armuandmispalve rahuldamata jätmise pärast armuandmiskomisjoni ettepaneku saamist. Seaduse § 8 lg 2 järgi ei aruta armuandmiskomisjon korduvat armuandmispalvet, kui sama süüdimõistetu eelmisest armuandmispalvest samas kriminaalasjas on möödunud vähem kui üks aasta ning kui selles ei ole esitatud uusi asjaolusid. Vabariigi President leidis, et nimetatud sätted nende koosmõjus piiravad Põhiseaduse §-s 78 p 19 sätestatud presidendi õigust, kuna sel juhul ei esita armuandmiskomisjon riigipeale üldse ettepanekut armuandmispalve kohta. Lisaks leidis Vabariigi President, et Armuandmise korra seaduse §-s 9 lg 1 sätestatud norm, mille kohaselt Vabariigi Presidendi Kantselei direktor on kohustatud esitama riigipeale kolme tööpäeva jooksul armuandmiskomisjoni ettepaneku, ei ole praktikas rakendatav, kuna seda ei pruugi võimaldada Vabariigi Presidendi ajakava. Eelnimetatud põhjustel ning juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p 4 taotleb Vabariigi President tunnistada Riigikogus 25. veebruaril 1998. a vastu võetud Armuandmise korra seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikogu esindaja leidis kohtuistungil, et Armuandmise korra seadus on kooskõlas Põhiseadusega. Justiitsministri esindaja konstateeris vaidlustatud seaduse üldist kooskõla Põhiseadusega, kuid möönis selle § 8 lg 2 ebaõnnestunud sõnastust. Õiguskantsler hindas oma kirjalikus arvamuses Vabariigi Presidendi seisukohti seaduse §-de 5, 8 lg 1 ja 10 lg 1 vastuolust Põhiseadusega vaieldavaiks, kuid toetas presidendi seisukohta, et vaidlustatud seaduse § 8 lg 2 piirab presidendi põhiseaduslikku otsustamisõigust, ning pidas esiletoodud puudusi kõrvaldatavaiks redaktsiooni korrigeerimisega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud Vabariigi Presidendi, Riigikogu ning justiitsministri esindajate selgitused, leidis: I. Õigusteooria käsitluse kohaselt on armuandmine riigivõimu ühekordne erandlikel asjaoludel antav individuaalne halastusakt ning see on traditsiooniliselt suveräänile (riigipeale) kuuluv privileeg. Armu klassikalises ajaloolises tähenduses antakse kohtu poolt süüdi mõistetud isikutele, kes on toime pannud kuriteo. Armuandmine vabastab süüdlase täielikult või osaliselt kuriteo toimepanemisega kaasnevatest tagajärgedest. Samas ei sea armuandmine kahtluse alla kohtulahendi seaduslikkust ja põhistatust ning ei oma toimet teistele analoogilise teo toimepannud isikutele. Armuandmine, erinevalt amnestiast, eeldab selle individuaalset taotlemist. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 77 sätestab, et Vabariigi President on Eesti riigipea. Paragrahv 78 p 19 kohaselt Vabariigi President «vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust». Seega käsitab Põhiseadus armuandmist riigiõiguslikult üldiselt tavapärases tähenduses selle erisusega, et annab riigipeale õiguse ka kergendada süüdimõistetu karistust. Presidendi kantselei andmetel on Põhiseaduse kehtestamisest kuni käesoleva ajani Vabariigi Presidendile esitatud kokku 1584 armuandmispalvet, neist on rahuldatud 58. Senine armuandmispalvete läbivaatamine on toimunud Vabariigi Presidendi isekorralduslikul alusel. 3. detsembri 1997. a käskkirjaga nr 25 on Vabariigi President kinnitanud «Armuandmispalvete läbivaatamise korra» (RT I 1997, 88, 1481). II. Eesti on demokraatlik parlamentaarne vabariik, kus Põhiseaduse mõte ja säte on võrdselt siduv kõigile Põhiseaduse subjektidele, sealhulgas ka Riigikogule ja Vabariigi Presidendile. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Vabariigi President väidab oma taotluses, et Armuandmise korra seadus tulene otse Põhiseadusest ja ega ole sellega kooskõlas. Sellest võib järeldada, et Põhiseaduse üldsätted, samuti seadusandlust ning Riigikogu ja Vabariigi Presidendi pädevust reguleerivad normid ei näe ette Armuandmise korra seaduse kehtestamist ning seetõttu on antud valdkonna reguleerimine seadusega põhiseadusevastane ning presidendi pädevust kitsendav. Riigikohus leiab, et presidendi see väide on õige osaliselt. On tõsi, et Põhiseaduse §-des 65 p 16 ja 104 lg 2 antud loendist Riigikogu pädevusest seaduste kehtestamisel võib teha järelduse, et Põhiseadus käsitab armuandmist valdkonnana, mis on «põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi otsustada». Vastasel korral sisalduks Armuandmise seadus eelnimetatud, põhiseaduslike institutsioonide pädevust määratlevate aktide loendis. Kui Põhiseadus käsitlenuks seadusandja pädevust piiramatuna, puuduks selle §-s 65 p 16 piirav klausel «mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada». Samas asjaolust, et Põhiseadus ei näe expressis verbis ette armuandmise seaduse kehtestamist, ei tulene, et seadusandja ei oleks üldse õigustatud reguleerima karistuse kandmisest vabastamist, sh ka armuandmist. Probleemile vastuse leidmiseks tuleb arvesse võtta ka Põhiseaduse teisi sätteid, kehtivat õigust, õiguse teooriat ning Eesti õiguspraktika traditsioone. Põhiseaduse § 13 lg 2 kohustab seadusega kaitsma igaüht riigivõimu omavoli eest ning see säte paneb kõigile riigivõimu institutsioonidele õiguste ja vabaduste tagamise kohustuse. Süüdimõistetu subjektiivne õigus armuandmispalvet esitada tuleneb Põhiseaduse §-st 78 p 19 ja Kriminaalkoodeksi §-st 49. Põhiseaduse § 46 annab igaühele õiguse pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole ning sätestab, et pöördumistele vastamise korra sätestab seadus. See Põhiseaduse norm on käsitatav üldnormina armuandmise palve ja tema menetlemise õigusliku reguleerimise normatiivse taseme hindamisel. On alust eeldada, et kui märgukirjade ja avaldustega pöördumisele vastamise korra peab sätestama seadus, siis peaks seadusega sätestama ka armuandmismenetluse. Riigikogu õigustatus armuandmist seadusandlikult reguleerida tuleneb veel Põhiseaduse §-dest 59 ja 65 p 1, mille kohaselt seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Riigikogu õigus korraldada armuandmise menetlust tuleneb ka asjaolust, et olemuslikult on armuandmine puutumuses õigusemõistmisega, kuna ta lõpetab või muudab ex post facto üksikute karistusotsustuste täitmise. Kriminaalkaristus ja selle täitmine on kriminaal-, kriminaalmenetluse- ning täitemenetluseõiguse reguleerimisese. Kohtumenetluse seaduste kehtestamine on Põhiseaduse § 104 lg 2 p 14 kohaselt Riigikogu koosseisu enamuse ainupädevuses. III. Riigiõiguslikult on armuandmine ühelt poolt haldusotsustus, teisalt aga mitmeetapiline menetlus. See hõlmab armuandmispalve koostamist ja esitamist, edastamist, läbivaatamise ettevalmistamist, armuandmisotsustust ning otsustuse teatavakstegemist ja täitmist. Menetlus hõlmab erinevaid ametiasutusi ning ametnikke, seejuures ka neid, kelle suhtes Vabariigi Presidendil puudub norme kehtestav pädevus (näiteks vangla administratsioon). Demokraatliku õigusriigi ning Eesti õiguspraktika tava kohaselt tuleb mitte üksnes kohtumenetlus, vaid ka haldusmenetluse alused seadusega reguleerida. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et ka armuandmise menetlus tuleb sätestada seadusega. Kolleegium konstateerib kehtiva Täitemenetluse seadustiku vastavate osade vähest regulatiivsust armuandmise eel- ja järelmenetluse osas. Ka vaidlustatud seaduses on alaregulatsioon presidendi ametkonna välises osas. Samas on seaduses üleregulatsioon presidendi ametkonna osas. Armuandmise menetluse regulatsioon oleks nii õiguste ja vabaduste täpse määratluse ja kaitse, kui ka võimu teostamise seaduslikkuse huvides. IV. Seadusandja pädevus sätestada armuandmist võib riivata Vabariigi Presidendi põhiseaduslikku õigust anda armu. Seega on eesmärgiks tagada riigipea põhiseadusliku armuandmisõiguse ning Riigikogu seadusandliku pädevuse põhistatud tasakaalustatus. Konstitutsioonilise jurisdiktsiooni põhimõtteks on, et konfliktis olevate õiguste või pädevuste hindamisel tuleb leida lahendus, mis ei kahjustaks põhiseaduslikku stabiilsust ning kitsendaks õigusi võimalikult vähesel määral ning säilitaks õiguse põhiseadusliku olemuse ning tagaks nende õiguste põhistatud ja põhiseadusepärase kasutamise. Võimude lahususest, demokraatliku õigusriigi õiguse üldpõhimõtetest ning Põhiseaduse § 65 p 16 klauslist tuleneb, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile Põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed. Neil on üldjuhul õigus ise määratleda oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord, sealhulgas ka nõustamine ja selle tähtajad. Probleemiga seonduvalt on eesti silmapaistev haldusõiguse teoreetik A.-T. Kliimann märkinud, et «ka vaba kaalutluse sisemisis piires ametnik on seotud õigusega: ta peab taotlema normi sihte ja määratlema teostusvahendid, lastes end juhtida üksnes üldisest huvist» (A.-T. Kliimann. «Vaba kaalutlus» ja selle kohtulik kontrollimine. -- Õigus, 1928, nr 3, lk 86). Põhiseadusliku volituse kandjad on iseseisvad ja pädevad kehtestama oma pädevuse teostamise korda niivõrd, kuivõrd see ei ole Põhiseadusega otsesõnu antud mõne teise põhiseadusliku institutsiooni (käsitletaval juhtumil Riigikogu) pädevusse. Isekorraldamisõigus ehk antud juhtumil otsustusdiskretsioon tähendab eelkõige seda, et vastaval ametnikul või ametiasutusel on õigus otsustada, kas rakendada õiguslikku tagajärge või mitte. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et isekorraldusõigus hõlmab ainult pädevust kehtestada nn internseid reegleid ehk ametkonna või asutuse sisemist korda. Seega ulatub vaidlusalusel juhtumil Vabariigi Presidendi isekorraldusõigus tema kantselei sisemise tegevuskorra kehtestamiseni. Ka selles on president piiratud Põhiseaduse printsiipide ja eesmärkide, väärtuste ning seadustega. V. Vabariigi President on leidnud, et armuandmiskomisjoni kui nõuandva organi loomine ja selle koosseisu määratlemine seadusega ei tulene Põhiseadusest ega ole sellega kooskõlas. Riigikohus leiab, et presidenti abistav konsultatiivorgan iseenesest ei ole Põhiseaduse vastane. Abistav ja konsulteeriv organ võib olla vajalik nii pöördumiste läbivaatamise ettevalmistamise ja töötlemise, kui ka otsustuse igakülgse põhistatuse ja üldiste huvide ning armuandmise kui halastusakti olemusliku eesmärgi silmaspidamise kaalutlustel. Põhiseaduslikkuse probleem võib tekkida aga lähtuvalt sellest, kellel on põhiseaduslik õigus näha ette sellise komisjoni moodustamine, komisjoni pädevusest ja selle koosseisu määratlemisest. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei näe põhiseadusevastasust selles, et komisjon on ette nähtud Armuandmise korra seaduse §-s 5 lg 1. Kolleegium osundab, et komisjoni on oma käskkirjaga ette näinud ka president ise. Komisjoni pädevuse osas on kolleegium seisukohal, et armuandmiskomisjoni otsustus ei või sisaldada presidendile siduvat eelotsustust ning komisjon ei või takistada armuandmispalvete jõudmist Vabariigi Presidendini. Ainult presidendile kuuluv armuandmisõigus eeldab, et kõigi, ka mittenõuetekohaselt vormistatud taotluste suhtes, teeks otsustuse president. Sarnast järeldust on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium väljendanud ka 18. veebruari 1994. a otsuses teenetemärkide kohta. Seaduse § 5 lg 1 kohaselt on armuandmiskomisjon nõuandev organ Vabariigi Presidendi juures. Seaduse § 10 lg 1 järgi on Presidendil õigus komisjoni ettepanekut mitte arvestada. Tuleb aga osundada, et vaidlustatud seaduse § 8 lg 2 redaktsioon sisaldab armuandmispalve vastuvõetavuse kahte tingimust: 1) ühe aasta möödumist sama süüdimõistetu eelmisest armuandmispalvest ning 2) kui armuandmispalves ei ole esitatud uusi asjaolusid. Kuna seaduse § 10 lg 1 kohaselt otsustab Vabariigi President armuandmise või armuandmispalve rahuldamata jätmise pärast armuandmiskomisjoni ettepaneku saamist, siis seadus sätestab võimaluse, et mõned komisjoni arvates uusi asjaolusid mittesisaldavad palved presidendini üldse ei jõua. Sellise võimaluse sätestamine tuleb lugeda presidendi armuandmisõigust kitsendavaks eelotsustuseks, mis on vastuolus Põhiseaduse §-ga 78 p 19. Seaduse § 5 lg 2 näeb armuandmiskomisjoni ette kuueliikmelisena, kellest ühe, s.o presidendi kantselei esindaja, nimetamine on jäetud presidendi pädevusse. Riigikohus nõustub siin Vabariigi Presidendi seisukohaga, et presidendil peab olema õigus ise valida oma nõuandjad. Seega rikub komisjoni koosseisu seadusega kindlaksmääramine presidendi isekorraldusõigust ning on seetõttu vastuolus Põhiseaduse §-dega 78 p 19 ja 65 p 16. VI. Vabariigi President on veel leidnud, et praktiliselt ei ole rakendatav seaduse §-s 9 lg 1 sätestatud norm, mille kohaselt presidendi kantselei direktor on kohustatud esitama armuandmiskomisjoni ettepaneku riigipeale kolme tööpäeva jooksul, olenemata sellest, kas seda võimaldab Vabariigi Presidendi ajakava. Selline regulatsioon iseenesest on presidendi kantselei sisemist töökorda puudutav. Põhiseaduslikkuse aspektist ei ole aga president küsimust Riigikohtu ees tõstatanud. Seaduse § 8 lg 1 seab armuandmiskomisjonile kirjaliku põhjendatud ettepaneku tegemiseks kategoorilise ning erandeid mitteettenägeva kahekuulise tähtaja. Seda ei saa pidada põhjendatuks. Armuandmispalve läbivaatamine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Põhistatud ja selgete vormistustingimuste kehtestamine on õigustatud ning kooskõlas menetlusõiguse üldseisukohtade ja -praktikaga. See on vajalik ka palveõiguse ilmsete kuritarvituste ärahoidmiseks. Juhindudes Põhiseaduse §-st 152 lg 2 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p 4 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustab: Tunnistada Armuandmise korra seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Rait MARUSTE Jüri Põllu eriarvamus Nõustun kohtuotsuse lõppjäreldusega, et Armuandmise korra seadus on vastuolus Põhiseadusega. Nõustun ka kohtuotsuse enamuse motiividega. Ma ei nõustu aga otsuses esitatud seisukohaga, et Riigikogu oli pädev Armuandmise korra seaduse §-ga 5 lg 1 sätestama nõuandva armuandmiskomisjoni olemasolu Vabariigi Presidendi juures. Armuandmiskomisjoni olemasolu sätestamine seadusega tähendab, et selline komisjon peab Vabariigi Presidendi juures olema ja et presidendil puudub õigus otsustada komisjoni moodustamise või mittemoodustamise üle. Oma seisukohta, et ka Armuandmise korra seaduse § 5 lg 1 on põhiseadusevastane, põhjendan järgnevate argumentidega. Tulenevalt Põhiseaduse §-st 65 p 1 ja 16 on Riigikogu pädev seadusega reguleerima armuandmise kui protseduuri teatavaid aspekte. Vastav seadus ei tohi aga sisaldada regulatsioone, mis sekkuksid Vabariigi Presidendi isekorraldusõigusesse või seaksid sisse kohustusliku eelmõistu või piirangu presidendi tahte kujundamisele. Põhiseaduse praeguse sõnastuse kohaselt pole aga minu arvates võimalik, et Riigikogu reguleerib seadusega Vabariigi Presidendi tahte teostamise korda ja selle organisatsiooni. Põhiseaduse § 65 p 1 ja 16 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ning lahendab muid riigielu küsimusi, mis pole Põhiseadusega antud presidendi, valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Armuandmise otsustamine on Põhiseaduse §-ga 78 p 19 antud Vabariigi Presidendi otsustada. Seda, et armuandmise otsustamisega seonduvat saab reguleerida seadusega, ei saa tuletada Põhiseaduse §-st 3, mis sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Nimelt, Põhiseaduse § 78 p 19 ei täpsusta, et Vabariigi President annab armu seaduse alusel. Selles mõttes erineb § 78 p 19 Põhiseaduse paljudest sätetest, mis täpsustavad, et üks või teine riigiorgan tegutseb seaduse alusel. Näiteks sätestab Põhiseaduse § 112, et Eesti Pank tegutseb seaduse alusel; § 120, et Eesti Vabariigi suhtlemise korra teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega sätestab seadus; § 126 lg 2, et Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus; § 137, et Riigikontrolli korralduse sätestab seadus; § 144, et õiguskantsleri tegevuse korralduse ja tema kantselei töökorralduse sätestab seadus. Kohalike omavalitsuste osas sätestab Põhiseaduse § 154 muuhulgas seda, et kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kui Põhiseaduse § 3 formuleering «seaduste alusel» oleks mõeldud laienema §-le 78 p 19, siis jääks arusaamatuks, miks on Põhiseaduse paljudes teistes sätetes peetud vajalikuks osundada, et üht või teist küsimust reguleeritakse seadusega. Nende sätete hulk on selline, et pole võimalik teha järeldust juhuslikust normitehnilisest eksimusest. Seepärast leian, et Vabariigi Presidendi pädevus armuandmise alal tuleneb ainult ja otse Põhiseaduse §-st 78 p 19. Põhiseaduse §-s 65 p 1 ja 16 sätestatud Riigikogu pädevust piirab Vabariigi Presidendi pädevus armuandmise alal. See tähendab, et Riigikogu on armuandmisküsimuste õiguslikul reguleerimisel enda pädevuse teostamisel kohustatud arvestama Vabariigi Presidendi pädevusega ja mitte sekkuma valdkonda, mida õiguslikult saab reguleerida üksnes president. Presidendi pädevus armuandmise alal hõlmab mitte ainult selle otsustamise vabadust, kas anda või mitte anda armu, vaid ka ise reguleerida oma tahte kujundamise korda ja selle korra seesmist organiseerimist presidendi kantseleis. Isekorraldusõigus hõlmab ka Vabariigi Presidendi juurde sellise armuandmiskomisjoni moodustamist, mis nähtavasti ei ole käsitatav presidendi kantselei struktuuriüksusena. Seega peab olema Vabariigi Presidendi otsustada, kas moodustada või jätta moodustamata armuandmiskomisjon. Samuti nagu peab olema Vabariigi Presidendi pädevuses määrata kindlaks komisjoni isikuline koosseis, töökord, otsustuste siduvus või mittesiduvus presidendile ja muud taolised küsimused. Väärib märkimist, et ainsa kohustuslikus korras moodustatava nõuandva organina Vabariigi Presidendi juures nimetab Põhiseadus (§ 127 lg 2) Riigikaitse Nõukogu, kelle koosseisu ja ülesanded peab Põhiseaduse selle sätte kohaselt sätestama seadus. Nendel põhjustel leian, et põhiseadusevastane on ka Armuandmise korra seaduse § 5 lg 1, mis sätestab, et armuandmiskomisjon on nõuandev organ Vabariigi Presidendi juures armuandmise küsimustes. See säte on vastuolus Põhiseaduse §-st 78 p 19 tuleneva Vabariigi Presidendi pädevusega armuandmise alal ning Põhiseaduse §-st 65 p 1 ja 16 tuleneva Riigikogu pädevusega. Analoogilisele seisukohale asuti ka Max Plancki nimelise Instituudi ekspertarvamuses Armuandmise korra seaduse varasema redaktsioonis olnud analoogilise sätte suhtes. Möönan, et Vabariigi Presidendi pädevust armuandmise korraldamisel oleks võimalik reguleerida seadusega, kui Põhiseadus sätestaks, et president annab süüdimõistetutele nende palvel armu seaduse alusel.