Vabariigi Valitsus — Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» muutmine — RT I, 42, 287

Määrus kehtestatakse «Toiduseaduse» (RT I 1999, 30, 415; 2002, 13, 81; 61, 375; 63, 387; 102, 603) § 49 lõike 4 alusel. Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määrust nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» (RT I 2003, 66, 452) muudetakse järgmiselt: 1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse punktidega 5 ja 6 järgmises sõnastuses: « 5) dioksiinid ja dioksiinilaadsed polükloreeritud bifenüülid (edaspidi dioksiinilaadsed PCB-d); 6) patuliin.»; 2) paragrahvi 4 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: « (1) Partii loetakse nõuetekohaseks, kui aflatoksiinide sisaldus üheski selle osaproovis ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ, millega kehtestatakse teatud saasteainete piirnormid toidutoormes ja toidus (EÜT L 77, 16.03.2001, lk 1–13), kehtestatud piirnormi.»; 3) paragrahvi 4 lõigetes 2–4 asendatakse sõnad «lõikes 1 nimetatud määruses» sõnadega «Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ»; 4) paragrahvides 7 ja 12 asendatakse sõnad «§ 4 lõikes 1 nimetatud määruses» sõnadega «Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ»; 5) määrust täiendatakse peatükkidega 51 ja 52 järgmises sõnastuses: «51. peatükk PROOVIDE VÕTMINE JA ANALÜÜSIMINE DIOKSIINIDE, FURAANIDE JA DIOKSIINILAADSETE PCB-DE SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS § 121. Proovide võtmise meetod Dioksiinide, furaanide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse määramiseks toidus võetakse proove lisas 6 toodud meetodi kohaselt. § 122. Proovide analüüsimise meetod Dioksiinide, furaanide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse määramiseks toidus analüüsitakse proove lisas 6 toodud meetodi kohaselt. § 123. Partii või osapartii nõuetekohasuse hindamine (1) Partii loetakse nõuetekohaseks, kui laboratoorse proovi esmase analüüsimise tulemus on rohkem kui 20% allpool Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (2) Kui laboratoorse proovi esmase analüüsimise tulemus on vähem kui 20% ülal- või allpool piirnormi, tehakse laboratoorsest proovist kordusmääramine ja arvutatakse analüüsitulemuste aritmeetiline keskmine. Partii loetakse nõuetekohaseks, kui nimetatud aritmeetiline keskmine ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. 52. peatükk PROOVIDE VÕTMINE JA ANALÜÜSIMINE PATULIINISISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS § 124. Proovide võtmise meetod Patuliinisisalduse määramiseks toidus võetakse proove lisas 7 toodud meetodi kohaselt. § 125. Proovide analüüsimise meetod Patuliinisisalduse määramiseks toidus analüüsitakse proove lisas 7 toodud meetodi kohaselt. § 126. Partii või osapartii nõuetekohasuse hindamine (1) Partii loetakse nõuetekohaseks, kui laboratoorse proovi esmase analüüsimise tulemus on rohkem kui 20% allpool Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (2) Kui laboratoorse proovi esmase analüüsimise tulemus on vähem kui 20% ülal- või allpool piirnormi, tehakse laboratoorsest proovist kordusmääramine ja arvutatakse analüüsitulemuste aritmeetiline keskmine. Partii loetakse nõuetekohaseks, kui nimetatud aritmeetiline keskmine mõõtemääramatust ja saagiseparandust arvestades ei ületa Euroopa Komisjoni määruses 466/2001/EÜ kehtestatud piirnormi. (3) Partii loetakse nõuetele mittevastavaks, kui saagisega parandatud aritmeetiline keskmine ületab piirnormi kahtlusteta ja mõõtemääramatust arvestades.»; 6) määrust täiendatakse lisaga 6 «Proovide võtmise ja analüüsimise meetodid dioksiinide, furaanide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse määramiseks toidus» (juurde lisatud) ja lisaga 7 «Proovide võtmise ja analüüsimise meetodid patuliinisisalduse määramiseks toidus» (juurde lisatud); 7) määrust täiendatakse §-ga 15 järgmises sõnastuses: « § 15. Määruse rakendamine Kuni 1. septembrini 2004. a võib toidus patuliinisisalduse määramiseks kasutada proovivõtu- ja analüüsimeetodeid, mis ei vasta määruse lisas 7 esitatud nõuetele.»; 8) normitehniline märkus indeksiga1 sõnastatakse järgmiselt: «1 Euroopa Komisjoni direktiiv 98/53/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid teatavate saasteainete sisalduse ametlikuks kontrolliks toidutoormes ja toidus (EÜT L 201, 17.07.1998, lk 93–101), Euroopa Komisjoni direktiiv 2002/27/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/53/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid teatavate saasteainete sisalduse ametlikuks kontrolliks toidutoormes ja toidus (EÜT L 075, 16.03.2002, lk 44–45); Euroopa Komisjoni direktiiv 2001/22/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD sisalduse ametlikuks kontrolliks toidutoormes ja toidus (EÜT L 77, 16.03.2001, lk 14–21), Euroopa Komisjoni otsus 2001/873/EÜ, millega parandatakse direktiivi 2001/22/EÜ proovivõtu- ja analüüsimeetodite sätestamise kohta plii, kaadmiumi, elavhõbeda ja 3-MCPD sisalduse ametlikuks kontrolliks toidutoormes ja toidus (EÜT L 325, 8.12.2001, lk 34); Euroopa Komisjoni direktiiv 2002/26/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid ohratoksiin A sisalduse ametlikuks kontrolliks toidutoormes ja toidus (EÜT L 75, 16.03.2002, lk 38–43); Euroopa Komisjoni direktiiv 2002/63/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse proovivõtumeetodid taimsetes ja loomsetes saadustes sisalduvate ja nende pinnal esinevate taimekaitsevahendite jääkide ametlikuks kontrollimiseks ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 79/700/EMÜ (EÜT L 187, 16.07.2002, lk 30–43); Euroopa Komisjoni direktiiv 2002/69/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid dioksiinide sisalduse ametlikuks kontrolliks ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse kindlaksmääramiseks toidutoormes ja toidus (EÜT L 209, 6.08.2002, lk 5–14); Euroopa Komisjoni direktiiv 2003/78/EÜ, millega sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid patuliinisisalduse ametlikuks kontrolliks toidutoormes ja toidus (ELT L 203, 12.08.2003, lk 40–44)». Peaminister Juhan PARTS Sotsiaalminister põllumajandusministri ülesannetes Marko POMERANTS Riigisekretär Heiki LOOT Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 6 (kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004. a määrusega nr 174) PROOVIDE VÕTMISE JA ANALÜÜSIMISE MEETODID DIOKSIINIDE, FURAANIDE JA DIOKSIINILAADSETE PCB-DE SISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS I. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Üldsätted 1.1. Proovide võtmise meetodit dioksiinide (PCDD/PCDF) ja dioksiinilaadsete PCB1-de sisalduse määramiseks kohaldatakse pakendatud ja pakendamata toidu partii suhtes. 1.2. Igast uuritavast partiist võetakse eraldi lähteproov. 1.3. Proovide võtmise ja analüüsimiseks ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovide saastumist ja kahjustumist, sest need võivad mõjutada lähteproovi esinduslikkust või dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisaldust proovis ning takistada nende määramist. 1.4. Proovivõtumeetodiks tuleb valida meetod, mis tagab lähteproovi esinduslikkuse. 2. Terminid Lisas kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 2.1. Partii on kindlalt eristatav ja korraga üleantav toidukogus, millel on proovivõtjale teadaolevalt ühesugused tunnused, nagu päritolu, sort, pakendi tüüp, pakendaja, saatja või märgistus. Kala ja kalatoodete puhul peab ka kalade suurus partiis olema ühesugune. 2.2. Osapartii on partiist eraldatud väiksem toidukogus, mille suhtes kohaldatakse proovivõtumeetodit. Iga osapartii peab olema füüsiliselt eraldatud ja seda peab olema võimalik identifitseerida. 2.3. Valim on partii või osapartii ühest kohast võetud proovikogus. 2.4. Lähteproov on partiist või osapartiist võetud valimite kogum. 2.5. Laboratoorne proov on lähteproovist eraldatud esinduslik kogus või osa, mis on laboratooriumile üle antud. 3. Valim 3.1. Valimid võetakse kogu partii või osapartii võimalikult erinevatest kohtadest. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtuprotokolli. 3.2. Kui vedela toidu, näiteks piim ja õlid, puhul võib eeldada, et uuritav partii on dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse suhtes homogeenne, siis piisab kolmest valimist. Sel juhul on võetud valimid ka lähteprooviks. 3.3. Pakendatud või pakendamata kanamunade partii puhul on valimi suuruseks 12 kanamuna. 3.4. Muust pakendamata toidust võetavate valimite minimaalne arv on toodud tabelis 1. Tabel 1. Valimite minimaalne arv Partii netokogus, kg Valimite minimaalne arv 3 50–500 5 >500 10 3.5. Valimi mass sõltub partiis olevate osakeste suurusest, kusjuures võetavate valimite massid peavad olema ligikaudu võrdsed. Ühe valimi mass peab olema vähemalt 100 g. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtuprotokolli. 3.6. Pakendatud toidust võetavate valimite ehk pakendite arv on toodud tabelis 2. Tabel 2. Pakendatud toidust võetavate valimite arv Pakendite või ühikute arv partiis Valimite arv 1–25 1 26–100 Ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid vähemalt 2 pakendit või ühikut >100 Ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid mitte rohkem kui 10 pakendit või ühikut 4. Lähteproov ja laboratoorne proov 4.1. Lähteproov saadakse valimite ühendamisel ja hoolikal segamisel. Lähteproovi mass peab olema vähemalt 1 kg, välja arvatud juhul, kui see ei ole otstarbekas, näiteks kui lähteprooviks on üks pakend. 4.2. Homogeniseeritud lähteproovist eraldatakse laboratoorne proov, mille kogusest peab piisama vähemalt kahe paralleelse analüüsi tegemiseks. 4.3. Lähteproov ja laboratoorne proov asetatakse puhtasse inertsest materjalist pakendisse või proovinõusse, et vältida proovi saastumist ja riknemist proovi vedamise või säilitamise ajal. Samuti ei tohi toimuda analüüsitavate jääkide adsorptsiooni proovinõu seintele, sest see võib põhjustada jääkide kadu uuritavates proovides. 4.4. Proovivõtja peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida lähteproovi ja laboratoorse proovi koostise muutusi proovi vedamise või säilitamise ajal. II. PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETOD 5. Kasutusala 5.1. Proovide analüüsimise meetodit kohaldatakse järelevalve käigus toidust võetud proovide dioksiinilaadsete PCB-de ja dioksiinide ehk polükloreeritud dibenso-p-dioksiinide (PCDD) ja polükloreeritud dibensofuraanide (PCDF) sisalduse määramise suhtes. 5.2. Dioksiinide esinemist toidus on võimalik kontrollida viisil, mis hõlmab nii sõel- kui ka kinnitusmeetodit. Sõelmeetodiga valitakse need proovid, milles PCB-de ja dioksiinilaadsete PCB-de sisaldus on vähem kui 30–40% all- või ülalpool huvipakkuvat kontsentratsiooni. Dioksiinide täpne sisaldus sellistes proovides määratakse kinnitusmeetodiga. 5.3. Sõelmeetodeid kasutatakse dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse tuvastamiseks huvipakkuval kontsentratsioonil. Neid suure jõudlusega meetodeid kasutatakse suuremast hulgast proovidest potentsiaalselt positiivsete proovide väljavalimiseks. Need meetodid on välja töötatud selliselt, et välistatakse valenegatiivsed tulemused. 5.4. Kinnitusmeetodid annavad täielikku või lisateavet dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de üheseks identifitseerimiseks huvipakkuval kontsentratsioonil. 6. Põhimõte 6.1. Keskkonnaproovid ja bioloogilised proovid, sealhulgas toiduproovid, sisaldavad üldjuhul keerukaid erinevate dioksiinianaloogide segusid. Riskihindamise lihtsustamiseks on välja töötatud toksilisuse ekvivalentfaktori (TEF1) mõiste. TEF-ide kaudu väljendatakse 2,3,7,8-TCDD-de toksilisuse ekvivalentides (TEQ) selliste segude kontsentratsioone, mis sisaldavad 2,3,7,8-asendatud PCDD-de ja PCDF-ide ning viimasel ajal ka teatud m-, p- ja mono-ortokloreeritud PCB-de ühendeid, millel on dioksiiniga samaväärne aktiivsus. 6.2. Üksikute ainete kontsentratsioonid proovis korrutatakse vastava TEF-iga ja liidetakse seejärel kokku, et saada TEQ-des väljendatud dioksiinilaadsete ühendite üldkontsentratsioon. 6.3. Ülemtõkke põhimõtte kohaselt vastab TEQ-i arvutamisel iga kvantifitseerimata analoogi väärtus määramispiiri väärtusele. Alamtõkke põhimõtte kohaselt vastab TEQ-i arvutamisel iga kvantifitseerimata analoogi väärtus nullile. Vaheväärtuse põhimõtte kohaselt vastab TEQ-i arvutamisel iga kvantifitseerimata analoogi väärtus poolele määramispiiri väärtusele. 7. Kvaliteedinõuded proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel 7.1. Proovide võtmise, analüüsimiseks ettevalmistamise ja analüüsimise käigus rakendatakse abinõusid, mis aitavad vältida proovide ristsaastumist. 7.2. Proove säilitatakse ja veetakse klaas-, alumiinium-, polüpropüleen- või polüetüleennõudes. Proovinõudelt eemaldatakse paberitolmu jäägid. Klaasnõusid loputatakse eelnevalt dioksiinide sisalduse suhtes kontrollitud lahustega. 7.3. Proovide säilitamine ja vedu korraldatakse nii, et säilib toiduproovi terviklikkus. 7.4. Vajaduse korral laboratoorne proov jahvatatakse ja segatakse meetodil, mis tagab homogeense proovi saamise. Näiteks peenestatakse proov selliselt, et prooviosakesed läbivad 1 mm avadega sõela. Kui proovi niiskusesisaldus on suur, tuleb proov enne jahvatamist kuivatada. 7.5. Enne uuritavate proovide analüüsimist tehakse tühikatse, mille puhul rakendatakse täielikku analüüsikäiku ilma uuritava proovita. 7.6. Uuritava proovi mass peab olema piisav, et tagada tundlikkusele esitatavate nõuete täitmine. 7.7. Uuritavate proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel võib kasutada erinevaid rahvusvaheliselt tunnustatud viisil valideeritud meetodeid. 8. Nõuded laboratooriumile 8.1. Laboratoorium peab näitama meetodi suutlikkust huvipakkuvatel kontsentratsioonidel, näiteks 0,5-, 1- ja 2-kordsel huvipakkuval kontsentratsioonil. 8.2. Aktsepteeritavate variatsioonikoefitsientide tagamiseks huvipakkuval kontsentratsioonil peab kinnitusmeetodi määramispiir olema ligikaudu 1/5 huvipakkuvast kontsentratsioonist. 8.3. Sisemise kvaliteeditagamise meetmena rakendatakse regulaarselt tühikatse ja erinevatel kontsentratsioonidel rikastatud proovide või kontrollproovide analüüsimist, kusjuures viimasel juhul tuleb võimaluse korral kasutada sertifitseeritud etalonaineid. 8.4. Edukas osalemine laboratooriumidevahelistes uuringutes on parim viis tõendada laboratooriumi pädevust spetsiifiliste analüüside tegemiseks. Kuid edukas osalemine näiteks pinnase- või reoveeanalüüside laboratooriumidevahelistes uuringutes ei pruugi siiski tõendada laboratooriumi pädevust toiduproovide analüüsimiseks, sest nende proovide saastetase on madalam. Seetõttu peab laboratoorium pidevalt osalema laboratooriumidevahelistes uuringutes, mida korraldatakse dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de sisalduse määramiseks asjakohastes toidumaatriksites. 9. Nõuded dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de analüüsimeetodile 9.1. Dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de analüüsimeetod peab olema suure tundlikkuse (sensitivity) ja madala avastamispiiriga ( limits of detection). PCDD ja PCDF-i puhul peavad avastatavad kogused nimetatud ühendite äärmiselt suure toksilisuse tõttu olema pikogrammides TEQ (10–12 g). Kuna teadaolevalt on PCB-de sisaldus kõrgem kui PCDD-de ja PCDF-ide sisaldus, piisab enamiku PCB-de analoogide puhul nanogrammidest (10–9 g). Toksilisemate PCB-de, sealjuures eriti m- ja p-asendatud analoogide puhul, tuleb saavutada PCDD ja PCDF-iga sama tundlikkus. 9.2. Dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de analüüsimeetod peab olema kõrge selektiivsuse (selectivity) ja spetsiifilisusega ( specificity). PCDD-sid ja PCDF-e ja dioksiinilaadseid PCB-sid peab olema võimalik eristada teistest kaasaekstraheeruvatest segavatest ühenditest, mille sisaldus võib analüüsitavate ühendite sisaldusega võrreldes olla mitmekordne. Gaaskromatograafia ja mass-spektromeetria (GC/MS) puhul peab olema võimalik eristada analooge, nagu näiteks toksilisi analooge ja teisi analooge. Toksiliste analoogide hulka arvatakse näiteks seitseteist 2,3,7,8-asendatud PCDD-d ja PCDF-id ning samuti dioksiinilaadsed PCB-d. Biotestidega peab olema võimalik kindlaks määrata TEQ-i väärtusi valikuliselt PCDD-de, PCDF-ide ja dioksiinilaadsete PCB-de summana. 9.3. Dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB-de analüüsimeetod peab olema suure mõõtetäpsusega (accuracy), et tagada analüüsitulemuste ja nende alusel saadud TEQ-i väärtuse usaldusväärsus. Määramine peab andma pädeva hinnangu proovis esineva aine tegeliku sisalduse kohta. Mõõtetäpsus on mõõtmise tulemuse ja mõõtmise tegeliku või talle omistatud väärtuse lähedusaste. Mõõtetäpsust väljendatakse tõesuse (trueness) ja kordustäpsusena (precision ). Tõesus on sertifitseeritud aine analüüsimisel mõõdetud keskväärtuse ja selle aine sertifitseeritud väärtuse erinevus väljendatuna protsentides. Kordustäpsus arvutatakse tavaliselt standardhälbena, mis hõlmab analüüsitulemuste korduvust ja korratavust ning näitab analüüsitulemuste lähedusastet varem määratud tingimustel korduvate katsete tegemisel. 9.4. Sõelmeetoditena võib kasutada bioteste ja GC/MS meetodeid. Kinnitusmeetoditeks on kõrglahutuvusega gaaskromatograafia ja mass-spektromeetria (HRGC/HRMS). TEQ-i üldväärtuse leidmiseks peavad sõel- ja kinnitusmeetodite puhul olema täidetud tabelis 3 toodud suutlikkusnäitajad. Tabel 3. Sõel- ja kinnitusmeetodite suutlikkusnäitajad Suutlikkusnäitaja Sõelmeetod Kinnitusmeetod Valenegatiivsete määr Tõesus –20% kuni +20% CV 10. Erinõuded sõel- või kinnitusmeetodina kasutatavatele GC/MS meetoditele 10.1 Sõel- või kinnitusmeetodi valideerimiseks tuleb analüüsimise alguses, näiteks enne ekstraheerimist, lisada 13 C-märgistatud 2,3,7,8-kloorasendatud PCDD/F-ide sisestandardeid ja juhul, kui tuleb määrata dioksiinilaadseid PCB-sid, tuleb lisada 13C-märgistatud PCB-de sisestandardeid. Iga tetra- kuni oktakloreeritud PCDD/F-i homoloogilise rühma kohta tuleb lisada vähemalt üks analoog. Sama põhimõte kehtib ka dioksiinilaadsete PCB-de määramisel, kus iga dioksiinilaadse PCB homoloogilise rühma kohta tuleb lisada vähemalt üks analoog. Alternatiivse võimalusena võib lisada vähemalt ühe analoogi igast mass-spektromeetriliselt selekteeritud iooni registreerimisfunktsioonist, mida kasutatakse PCDD/F-ide ja dioksiinilaadsete PCB-de kontrolliks. Meetodite, eriti kinnitusmeetodite puhul eelistatakse kasutada kõiki 17 13C-märgistatud 2,3,7,8-asendatud PCDD/F-ide sisestandardeid ja dioksiinilaadsete PCB-de määramiseks kõiki 12 13C-märgistatud dioksiinilaadsete PCB-de sisestandardeid. Suhtelised kalibreerimistegurid tuleb asjakohaseid kalibreerimislahuseid kasutades määrata ka sellistele analoogidele, mille puhul ei lisata 13C-märgistatud analoogi. 10.2. Taimse ja loomse toidu puhul, mille rasvasisaldus on väiksem kui 10%, on sisestandardi lisamine enne ekstraheerimist kohustuslik. Kui loomse toidu rasvasisaldus on suurem kui 10%, võib sisestandardeid lisada enne või pärast ekstraheerimist. Ekstraheerimise efektiivsus tuleb valideerida sobival viisil sõltuvalt sellest, millisel analüüsietapil sisestandardit lisatakse ja kas analüüsitulemused arvutatakse toote või rasva kohta. 10.3. Enne GC/MS analüüsi tuleb lisada 1 või 2 surrogaatsaagist. 10.4. Vajalik on saagist kontrollida. Kinnitusmeetodite puhul peavad üksikute sisestandardite saagised olema 60–120% piires. Üksikute analoogide, eriti hepta- ja oktakloreeritud dibensodioksiinide ja dibensofuraanide kõrgemad või madalamad saagised on aktsepteeritavad üksnes tingimusel, et nende osa kogu TEQ-i väärtusest (ainult PCDD/F alusel) ei ületa 10%. Sõelmeetodite puhul peavad saagised olema 30–140% piires. 10.5. Dioksiinid tuleb eraldada segavatest kloreeritud ühenditest, näiteks PCB-st ja kloreeritud difenüüleetritest, sobiva kromatograafilise meetodiga. Meetodi valikul soovitatakse eelistada florisil-, alumiiniumoksiid- või süsinikkolonne. 10.6. Isomeeride gaaskromatograafiline lahutatavus peab olema küllaldane, kusjuures 1,2,3,4,7,8-HxCDF ja 1,2,3,6,7,8-HxCDF piikidest võib kokku langeda Tetra-through octa-clorinated dioxins and furans by isotope dilution HRGC/HRMS »2 või muud samaväärsete suutlikkusnäitajatega meetodit. 10.8. Toitude puhul, mille dioksiinide sisaldus on ligikaudu 1 pg WHO-TEQ/g rasva kohta (ainult PCDD/PCDF alusel), ei tohi ülem- ja alamtõkke vahe ületada 20%. Sama nõuet kohaldatakse ka vähese rasvasisaldusega toidu puhul, kui eeldatav sisaldus on 1 pg WHO-TEQ/g tootes. Madalamate dioksiinisisalduste puhul, näiteks 0,5 pg WHO-TEQ/g tootes, võib ülem- ja alamtõkke vahe olla 25–40% piires. 11. Sõelmeetodid 11.1. Sõelmeetodeid võib kasutada sõelumiseks või kvantitatiivseks analüüsimiseks. 11.2. Sõelumise eesmärgil kasutatava analüüsimeetodi puhul võrreldakse uuritava proovi ja huvipakkuva kontsentratsiooniga kontrollproovi analüüsimisel saadud tulemusi. Kui teatud prooviga saadud tulemus vastab kontrollprooviga võrreldes väiksemale sisaldusele, loetakse see proov negatiivseks, suuremale sisaldusele vastava proovi puhul loetakse proov positiivseks. Analüüsimisel tuleb lähtuda järgmistest nõuetest: 11.2.1. iga katseseeria puhul tuleb kasutada nii tühi- kui ka kontrollproovi, mis ekstraheeritakse ja analüüsitakse samal ajal ja samadel tingimustel. Kontrollproovi näit peab olema selgelt eristatav tühikatse näidust; 11.2.2. huvipakkuval kontsentratsioonil meetodi nõuetekohase toimimise näitamiseks tuleb lisaks eelnimetatule kasutada 0,5- ja 2-kordsele huvipakkuvale kontsentratsioonile vastavaid kontrollproove; 11.2.3. teisi maatrikseid analüüsides tuleb näidata kontrollproovide sobivust, võttes eelistatult juurde proove, mille TEQ-väärtuseks on HRGC/HRMS abil määratud kontrollproovi väärtusele lähedane väärtus, või lisamisega tühikatset; 11.2.4. biotestide puhul ei ole võimalik kasutada sisestandardeid, mistõttu on väga tähtis ühe katseseeria standardhälbe kohta andmete saamiseks teha korduskatsed, kusjuures variatsioonikoefitsient peab olema alla 30%; 11.2.5. biotestide puhul tuleb kindlaks määrata sihtühendid, võimalikud segavad mõjurid ja maksimaalsed lubatud sisaldused. 11.3. Kvantitatiivne analüüsimeetod eeldab standardlahjenduste seeriaid, kahe- või kolmekordset puhastamist ning mõõtmise, tühikatse ja saagise kontrolli. Tulemuse võib väljendada TEQ-i väärtusena, eeldades, et signaali andvad ühendid vastavad TEQ-i põhimõttele. Kalibreerimiskõvera saamiseks kasutatakse TCDD-d või dioksiini-furaani standardsegu ja selle põhjal arvutatakse TEQ-i väärtus ekstraktis ning seejärel proovis. Kasutatud lahustite ja kemikaalide lisandite mõju arvestamiseks parandatakse analüüsitulemust saagisega. Saagis arvutatakse sisalduse poolest ligikaudu kõnealust taset esindava kvaliteedikontrollproovi TEQ-väärtuse põhjal. Seejuures võib osa ilmsest saagisekaost tuleneda maatriksi mõjust või biotestide TEF-i väärtuste ja WHO TEF-i väärtuste erinevusest. 12. Nõuded sõelmeetoditele 12.1. Sõelmeetoditena võib kasutada GC/MS meetodeid ja bioteste. GC/MS meetodite erinõuded on kirjeldatud alapunktides 10.1–10.8, rakupõhiste biotestide nõuded alapunktides 13.1–13.7 ja biotestide erinõuded alapunktides 14.1–14.5. 12.2. Vajalikud on andmed valepositiivsete ja valenegatiivsete proovide arvu kohta suure hulga proovide korral ülal- ja allpool maksimaalset sisaldust või otsustuspiiri võrreldes TEQ-väärtusega, mis määrati kinnitusmeetodiga. Tegelik valenegatiivsete tulemuste määr peab olema alla 1%. Valepositiivsete tulemuste määr peab olema piisavalt madal, et sõelmeetodi kasutamine oleks eeliseks. 12.3. Positiivsed tulemused tuleb alati kinnitusmeetodiga üle kontrollida. Võimaluse korral tuleb suure TEQ-väärtusega proovid, mida on ligikaudu 2–10% negatiivsete proovide arvust, kinnitada HRGC/HRMS-ga. Andmed biotesti ja HRGC/HRMS tulemuste kokkulangevuse kohta peavad olema kättesaadavad. 13. Rakupõhise biotesti erinõuded 13.1. Biotesti tegemiseks on vajalik TCDD või dioksiini ja furaani segu standardkontsentratsioonide rida, mis annab täieliku kalibreerimiskõvera, mille puhul R2 > 0,95. Sõelumise eesmärgil võib madala sisaldusega proovide puhul kasutada sobivat madalale sisaldusele laiendatud kalibreerimiskõverat. 13.2. Kindla ajavahemiku järel biotesti tulemuste kontrolliks tuleb kasutada kvaliteedikontrolli kaardile märgitud TCDD standardkontsentratsiooni, mis on ligikaudu 3-kordne määramispiir. Alternatiivseks võimaluseks on standardprooviga TCDD kalibreerimiskõvera suhtes saadud tulemus, sest rakkude reaktsioon võib sõltuda paljudest teguritest. 13.3. Kõigi etalonainete kohta tuleb koostada kvaliteedikontrolli kaardid. 13.4. Eelkõige tuleb kvantitatiivsete arvutuste tegemiseks kasutada lahjendusi kalibreerimiskõvera lineaarse osa piires. Kalibreerimiskõvera lineaarsest osast välja jäävad proovid tuleb lahjendada ja uuesti analüüsida. Seetõttu on soovitatav analüüsida korraga vähemalt kolme lahjendust. 13.5. Standardhälve ei tohi ületada 15% proovi ühe lahjenduse kolmekordsel määramisel ja 30% kolmel iseseisval määramisel. 13.6. Avastamispiiriks võib seada tühikatse või fooninäidu 3-kordse standardhälbe. Alternatiivse võimalusena võib kasutada foonist tugevamat reaktsiooni. Sealjuures on induktsioonifaktoriks lahusti tühikatse 5-kordne tase, mis arvutatakse päeva kalibreerimiskõveralt. 13.7. Määramispiiriks võib seada lahustiga seotud tühikatse või fooninäidu 5- kuni 6-kordse standardhälbe või kasutada foonist tugevamat reaktsiooni. Sealjuures on induktsioonifaktoriks lahusti tühikatse 10-kordne tase, mis arvutatakse päeva kalibreerimiskõveralt. 14. Komplekteeritud biotesti erinõuded3 14.1. Komplekteeritud biotesti kasutamisel tuleb järgida valmistaja juhtnööre proovide ettevalmistamise ja analüüsimise kohta. 14.2. Testikomplekti ei tohi pärast kasutusaja lõppu kasutada. 14.3. Testikomplekte tuleb säilitada ja kasutada kindlaksmääratud temperatuuril. 14.4. Immunoanalüüsi avastamispiir on tühikatse 10 kordusanalüüsi 3-kordne standardhälve, mis jagatakse lineaarse regressiooni võrrandi tõusunurgaga. 14.5. Laboritestides tuleb võimaluse korral kasutada etalonaineid, et vastavus standardile oleks vastuvõetavates piirides. 15. Analüüsitulemuste esitamine 15.1. Katseprotokoll peab sisaldama võimalikult palju andmeid kasutatud analüüsimeetodi ja analüüsimise käigu kohta, et võimaldada hilisemat analüüsitulemuste interpreteerimist. Analüüsitulemused peavad sõltuvalt analüüsimeetodist hõlmama võimalikult palju üksikute PCDD/F- ja PCB-analoogide sisaldusi. Analüüsitulemused esitatakse alam- ja ülemtõkke või vaheväärtuste põhimõttel. 15.2. Katseprotokolli tuleb märkida ka proovide rasvasisaldus ja nimetada rasva ekstraheerimiseks kasutatud meetod. 15.3. Üksikute sisestandardite saagised esitatakse juhul, kui need jäävad alapunktides 10.4 ja 10.8 nimetatud ulatusest välja ja ületavad piirnormi. Muudel juhtudel esitatakse need taotluse korral. ____________ 1 Terviseriski hindamisel kasutatavad WHO TEF-id on järgmised: Analoogid TEF-i väärtus Analoogid TEF-i väärtus Dibenso-p-dioksiinid (PCDD-d) Dioksiinilaadsed PCB-d; m-, p- ja mono-ortoasendatud PCB-d 2,3,7,8-TCDD 1 PCB 77 0,0001 1,2,3,7,8-PeCDD 1 PCB 81 0,0001 1,2,3,4,7,8-HxCDD 0,1 PCB 126 0,1 1,2,3,6,7,8-HxCDD 0,1 PCB 169 0,01 1,2,3,7,8,9-HxCDD 0,1 1,2,3,4,6,7,8-HpCDD 0,01 OCDD 0,0001 Dibensofuraanid (PCDF-id) Mono-ortoasendatud PCB-d 2,3,7,8-TCDF 0,1 PCB 105 0,0001 1,2,3,7,8-PeCDF 0,05 PCB 114 0,0005 2,3,4,7,8-PeCDF 0,5 PCB 118 0,0001 1,2,3,4,7,8-HxCDF 0,1 PCB 123 0,0001 1,2,3,6,7,8-HxCDF 0,1 PCB 156 0,0005 1,2,3,7,8,9-HxCDF 0,1 PCB 157 0,0005 1,2,3,4,6,7,8-HpCDF 0,01 PCB 167 0,00001 1,2,3,4,7,8,9-HpCDF 0,01 PCB 189 0,0001 OCDF 0,0001 T- tetra; Pe- penta; Hx- heksa; Hp- hepta; O- okta; CDD- klorodibensodioksiin; CDF- klorodibensofuraan; CB- klorobifenüül 2 Meetodi kohta annab teavet Põllumajandusministeerium. 3 Seni ei ole tõendatud, et müügil olevad komplekteeritud biotestid on toiduproovide dioksiinide sisalduse kontrollimiseks piisavalt usaldusväärsed ja tundlikud. Sotsiaalminister põllumajandusministri ülesannetes Marko POMERANTS Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2003. a määruse nr 263 «Kontrollproovide võtmise ja analüüsimise meetodid saasteainete sisalduse määramiseks toidutoormes ja toidus» lisa 7 (kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004. a määrusega nr 174) PROOVIDE VÕTMISE JA ANALÜÜSIMISE MEETODID PATULIINISISALDUSE MÄÄRAMISEKS TOIDUS I. PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Üldsätted 1.1. Proovide võtmise meetodit patuliinisisalduse määramiseks kohaldatakse pakendatud või pakendamata toidu partii suhtes. 1.2. Patuliinisisalduse määramiseks võetakse eraldi lähteproov igast uuritavast partiist või osapartiist. 1.3. Lähteproov peab olema uuritava partii suhtes esinduslik. 1.4. Proovide võtmise ja analüüsimiseks ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovide saastumist ja kahjustumist, sest need võivad mõjutada lähteproovi esinduslikkust või patuliinisisaldust proovis ning takistada selle määramist. 1.5. Proovid asetatakse puhtasse inertsest materjalist pakendisse või proovinõusse, mis kaitseb proovi saastumise ja kahjustumise eest. 1.6. Patuliinisisalduse kohta kehtestatud piirnormidele vastavust kontrollitakse laboratoorsetes proovides määratud sisalduste põhjal. 2. Terminid Lisas kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 2.1. Partii on kindlalt eristatav ja korraga üleantav toidukogus, millel on proovivõtjale teadaolevalt ühesugused tunnused, nagu päritolu, sort, pakendi tüüp, pakendaja, saatja või märgistus. 2.2. Osapartii on partiist eraldatud väiksem toidukogus, mille suhtes kohaldatakse proovivõtumeetodit. Iga osapartii peab olema füüsiliselt eraldatud ja teda peab olema võimalik identifitseerida. 2.3. Valim on partii või osapartii ühest kohast võetud proovikogus. 2.4. Lähteproov on partiist või osapartiist võetud valimite kogum. 3. Valim 3.1. Valimid võetakse kogu partii või osapartii võimalikult erinevatest kohtadest. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtuprotokolli. 3.2. Võetavate valimite minimaalne arv on toodud tabelis 1. Tabel 1. Valimite minimaalne arv Partii netokogus, kg Valimite minimaalne arv 3 50–500 5 >500 10 3.3. Vedela toidu puhul tuleb partii homogeensuse saavutamiseks seda vahetult enne proovi võtmist käsitsi või mehaaniliselt segada. Eeldatakse, et pärast segamist on uuritav partii patuliinisisalduse suhtes homogeenne ning sel juhul piisab 3 valimist. Nendest valimitest moodustatakse lähteproov. 3.4. Võetavate valimite massid peavad olema ligikaudu võrdsed. Ühe valimi mass peab olema vähemalt 100 g. Kõrvalekaldumine sellest reeglist tuleb märkida proovivõtuprotokolli. 3.5. Pakendatud toidust võetavate valimite ehk pakendite arv on toodud tabelis 2. Tabel 2. Pakendatud toidust võetavate valimite arv Pakendite või ühikute arv partiis Valimite arv 1–25 1 26–100 Ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid vähemalt 2 pakendit või ühikut >100 Ligikaudu 5% pakendite või ühikute arvust, kuid mitte rohkem kui 10 pakendit või ühikut 4. Lähteproov 4.1. Lähteproov saadakse valimite ühendamisel ja hoolikal segamisel. Lähteproovi mass peab olema vähemalt 1 kg, välja arvatud juhul, kui see ei ole otstarbekas, näiteks kui lähteprooviks on üks pakend. 4.2. Proovivõtja peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida lähteproovi koostise muutusi proovi vedamise või säilitamise ajal. II. PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETOD 5. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamine 5.1. Teatud toidus võib patuliin jaotuda ebaühtlaselt, seetõttu tuleb sellisest toidust võetud proove homogeniseerida ja analüüsimiseks ette valmistada äärmiselt hoolikalt. 5.2. Proovide analüüsimiseks ettevalmistamisel tuleb kasutada kogu laboratooriumile üleantud proovi. 5.3. Lähteproovi jahvatamiseks ja segamiseks võib vajaduse korral kasutada meetodit, mis tagab homogeense proovi saamise. 6. Nõuded proovide analüüsimise meetodile 6.1. Analüüside tegemiseks tuleb kasutada meetodit, mis vastab Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 330 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» punktides 25 1 ja 252 sätestatud nõuetele. 6.2. Üldjuhul kasutatakse meetodi täpsuse iseloomustamiseks korduvuse ja korratavuse näitajaid. Nimetatud näitajaid kasutatakse määruse lisa 1 alapunktides 13.2.1–13.2.6 kirjeldatud tähenduses. 6.3. Kui patuliinisisalduse määramiseks toidus ei ole õigusaktiga ette nähtud erimeetodit, võib laboratoorium valida meetodi, mille puhul on täidetud tabelis 3 toodud suutlikkusnäitajad. Tabel 3. Meetodite suutlikkusnäitajad Kontsentratsioon, Patuliin µg/kg RSDr, (%) RSDR1, (%) Saagis, (%) ≤ 30 ≤ 40 50–120 20–50 ≤ 20 ≤ 30 70–105 >50 ≤ 15 ≤ 25 75–105 Meetodi puhul ei määrata kindlaks avastamispiire, selle asemel kasutatakse analüüsitulemuste korduvuse ja korratavuse väärtusi uuritavatel kontsentratsioonidel 7. Analüüsitulemuste esitamine 7.1. Analüüsitulemus esitatakse saagisega parandatult või parandamata, märkides nii esitamise viisi kui ka saagise väärtuse. 7.2. Piirnormile vastavuse kontrollimiseks kasutatakse saagisega parandatud analüüsitulemust. 7.3. Analüüsitulemus tuleb esitada järgmisel kujul: x ± U, kus x on analüüsitulemus ja U mõõtemääramatus ( measurement uncertainty). ________________ 1 RSDR arvutatakse Horwitzi võrrandi järgi: RSDR = 2( 1–0,5logC), kus C on kontsentratsiooni aste, näiteks 1 = 100 g/100 g või 0,001 = 1000 mg/kg. Enamiku meetodite puhul sõltub selle võrrandi järgi arvutatud täpsus kontsentratsioonist, kuid on sõltumatu analüüdist ja maatriksist. Sotsiaalminister põllumajandusministri ülesannetes Marko POMERANTS