Riigikohtu üldkogu — 3-3-1-69-03 Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a kohtumäärus Ronald Tsoi kaebuses Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna poolt määratud karistuse tühistamiseks — RT III, 2004, 12, 143

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-69-03 Määruse kuupäev 28. aprill 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu ja Peeter Vaher Kohtuasi Ronald Tsoi kaebus Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna poolt määratud karistuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. juuni 2003. a määrus haldusasjas nr 2-3/617/03 Menetluse alus Riigikohtus Ronald Tsoi erikaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada erikaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22. mai 2003. a määrus haldusasjas nr 3-1225/2003 ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a määrus haldusasjas nr 2-3/617/03. 3. Saata asi menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 20. juuni 2002. a otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr 2310.03.037115 karistati R. Tsoid HÕS § 103 lg 1 ning HÕS § 106 lg 1 ja lg 2 järgi rahatrahviga 3600 krooni ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 24 kuuks. 2. Pärast karistusseadustiku jõustumist pöördus R. Tsoi Autoregistrikeskuse poole taotlusega tagastada talle juhiluba. 8. novembri 2002. a kirjaga nr 1-6/02/16128 edastas Autoregistrikeskus R. Tsoi avalduse lahendamiseks Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonnale. 3. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 10. detsembri 2002. a kirjaga nr 4-16-13/63063 jäeti R. Tsoi taotlus rahuldamata. Nimetatud kirjas selgitati R. Tsoile, et 1. septembril 2002 kehtima hakanud väärteomenetluse seadustik (VTMS) ei näe ette politsei võimalust lühendada halduskaristusena määratud eriõiguse äravõtmise tähtaega või vabastada haldusõiguserikkujat edasisest karistuse kandmisest. Menetlusõiguses kehtiva printsiibi kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat menetlusseadust. 4. 13. jaanuaril 2003 esitas R. Tsoi kaebuse Tallinna Linnakohtusse Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse tegevuse peale. Ta leidis kaebuses karistusseadustiku (KarS) § 5 lg-le 2 tuginedes, et tema suhtes tuleks kohaldada leebemat seadust. Seoses karistusseadustiku jõustumisega 1. septembril 2002. a on kaebuse esitaja toimepandud õiguserikkumine kvalifitseeritav liiklusseaduse (LS ) § 7430 järgi. Sellise rikkumise eest on liiklusseaduses ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kuni kolmeks kuuks, mitte aga juhtimisõiguse äravõtmine. R. Tsoi leidis, et nimetatud peatamise tähtaeg on ammu möödunud ja luba tuleb tagastada. Ta väitis, et Autoregistrikeskus ei ole vaatamata korduvatele taotlustele tagastanud tema juhiluba, ning taotles, et Autoregistrikeskust kohustataks talle juhiloa tagastama koheselt ja ilma eksamita. 5. 16. jaanuari 2003. a määrusega jättis Tallinna Linnakohus väärteoasjas nr 4.72/03 R. Tsoi kaebuse läbi vaatamata. Määruse motiivide kohaselt otsustab kohus vastavalt karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 5 lg 4 p-le 2 karistusest vabastamise karistuse määranud asutuse ametniku taotlusel. Seega tuleb karistatud isikul kõigepealt pöörduda avaldusega Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna poole, kes otsustab kohtule karistusest vabastamise taotluse esitamise. 6. Eelnimetatud määruse peale esitas R. Tsoi 7. veebruaril 2003. a apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse. Tuginedes VTMS §-le 192 saadeti nimetatud kaebus läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule, kes jättis 17. veebruari 2003. a määrusega kaebuse läbi vaatamata. Kohus leidis, et VTMS § 191 p 10 kohaselt ei saa esitada määruskaebusi kaebuse käiguta või läbi vaatamata jätmise peale. Veel leidis kohus, et mööda on lastud 10-päevane kaebuse esitamise tähtaeg. 7. 20. mail 2003 esitas R. Tsoi kaebuse Tallinna Halduskohtusse, vaidlustades Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna keeldumise karistuse kandmisest vabastamisest. Kaebuse motiivide kohaselt ei ole karistusseadustiku jõustumise järgselt nimetatud rikkumiste eest juhtimisõiguse äravõtmist ette nähtud, samuti on kehtiva liiklusseaduse järgi alandatud analoogse rikkumise eest kohaldatavate karistuste maksimaalmäärasid. R. Tsoi taotles, et kohus kohustaks Tallinna Politseiprefektuuri tühistama talle määratud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise karistust. 8. Tallinna Halduskohtu 22. mai 2003. a määrusega tagastati kaebus R. Tsoile halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg-te 4 ja 8 alusel, leides, et kaebus kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse. Tallinna Halduskohus selgitas, et KarSRS § 5 lg 4 p 2 kohaselt otsustab haldusõiguserikkumise eest määratud karistusest vabastamise ainuisikuliselt, menetlusosalisi välja kutsumata, vastava haldusõiguserikkumise eest karistuse määranud asutuse ametniku taotlusel teo toimepanemise koha järgse maa- või linnakohtu kohtunik. KarSRS § 33 lg 1 sätestab, et karistusest vabastamise taotluse esitab prokurör või protokolli koostanud asutuse ametnik maa- või linnakohtule nelja kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest. 9. Halduskohtu määruse peale esitas R. Tsoi 16. juunil 2003 erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse. Erikaebuses leidis ta, et vaidlus on halduskohtu pädevuses, kuivõrd ta on vaidlustanud Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna tegevust. 10. Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu kaevatud määrus muutmata ning R. Tsoi erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse. Ringkonnakohus motiveeris oma lahendit järgmiselt: 1) hinnates R. Tsoi erinevaid avaldusi, saab tema nõudena käsitada soovi vabaneda karistuse kandmisest, mis määrati enne karistusseadustiku kehtestamist haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel; 2) karistusseadustiku rakendamise seadusest ei tulene, et haldusõiguserikkumise toimepanemise eest enne 1. septembrit 2002 määratud karistused tuleb automaatselt tühistada. Karistusest vabastamise alused on seaduses ammendavalt sätestatud. Seadusest ei tulene, et isik, kelle suhtes oli enne 1. septembrit 2002 jõustunud ametiisiku otsus tema karistamise kohta mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, tuleks karistusest vabastada põhjusel, et 1. septembrist 2002 kehtiv seadus ei tunne enam väärteo eest kohaldatava karistuse ühe liigina juhtimisõiguse äravõtmist; 3) 1. jaanuarini 2003 ei olnud haldusvastutusele võetud isikul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsustamist ning alates nimetatud kuupäevast võib karistusest vabastamist taotleda vaid KarSRS § 5 lg-tes 1 ja 2 nimetatud aluse olemasolul. R. Tsoi nimetatud isikute hulka ei kuulu, mistõttu pädeval ametiisikul on õigus jätta kaebus maa- ja linnakohtule esitamata; 4) kuna seadus ei näe ette kaebuse edastamisest keeldumise vaidlustamiseks teistsugust menetluskorda, saab keeldumise vaidlustada HKMS § 3 järgi halduskohtus. Kui kaebaja leiab, et kehtiv seadusandlik regulatsioon, mille kohaselt HÕS alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud isikut seoses karistusõiguse reformiga karistusest ei vabastata, on ebaõige, on tal võimalik taotleda põhiseaduslikkuse järelevalvet karistusseadustiku rakendamise seaduse üle; 5) keeldumisena esitada maa- või linnakohtule taotlust R. Tsoi karistusest vabastamiseks ei saa käsitada Tallinna Politseiprefektuuri 10. detsembri 2002. a kirja, kuivõrd see saadeti vastuseks R. Tsoi avaldusele Autoregistrikeskusele ning 1. jaanuarini 2003 ei olnud isikul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsust ning nimetatud kirjas ei ole väljendatud otsustust jätta R. Tsoi osas taotlus esitamata; 6) kaebajal tuleb kõigepealt läbida karistusseadustiku rakendamise seaduses ettenähtud kohustuslik kohtueelne menetlus ja seejärel järgida eelkirjeldatud menetluskorda karistusest vabastamata jätmise vaidlustamiseks. 11. Ringkonnakohtu määruse peale esitas R. Tsoi erikaebuse Riigikohtusse, paludes halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning kohustada politseiprefektuuri viima halduskaristuse otsuse kooskõlla kehtiva õigusega, muutes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 24 kuuks ära juhtimisõiguse peatamiseks 3 kuuks, mis on juba ära kantud. 12. Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003. a määrusega anti asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna asja läbivaatamine eeldas halduskolleegiumi arvates põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbi vaadatava küsimuse lahendamist. Halduskolleegiumil tekkis Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsusest (nr 3-1-3-10-02, RT III 2003, 10, 95) tulenevalt kahtlus, kas KarSRS § 5 on kooskõlas põhiseadusega. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 13. R. Tsoi erikaebuse põhjendused on järgmised: 1) erikaebuse esitaja taotleb temale määratud karistuse vastavusse viimist kehtiva õigusega, mitte aga karistuse tühistamist, nagu ekslikult leiab Tallinna Ringkonnakohus. Juhilubade äravõtmist halduskorras enam ei ole, juhilubade kehtivus ainult peatatakse. KarS § 5 lg 2 deklareerib: «Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud.» Kehtiva seaduse kohaldamine leevendab isiku olukorda; 2) haldusõiguserikkumise eest karistati R. Tsoid halduskorras ning karistusotsus on haldusakt, mille tühistamine toimub HMS kohaselt. Seega on kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. Kaebaja on pöördunud Autoregistrikeskusesse, kes saatis avalduse lahendamiseks politseisse. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond viitas võimatusele lahendada avaldus väärteomenetluse seadustiku alusel, Tallinna Halduskohus leiab, et see pole tema pädevuses; 3) isikuid, kes panid haldusõiguserikkumise toime enne karistusseadustiku jõustumist, on koheldud seaduse ees ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes panid õiguserikkumise toime pärast 1. septembrit 2002. Rikutud on erikaebuse esitaja põhiseaduses §-des 12 ja 13 sätestatud õigusi. 14. R. Tsoi on üldkogu menetluses esitatud arvamuses seisukohal, et tema suhtes tuleb kohaldada KarS § 5 lg 2. Menetluskord selle sätte kohaldamiseks on ette nähtud haldusmenetluse seaduses (HMS). HMS § 65 lg 3 kohaselt tuleb karistusotsused kehtetuks tunnistada alates asjaolude muutumisest, s.o 1. septembrist 2002. On ka võimalus tunnistada karistusotsus tühiseks (HMS § 63). Need toimingud ei nõua täiendavat seadusandlikku reguleerimist. Pädevaks organiks võiks olla kas politsei või Autoregistrikeskus. 15. Tallinna Politseiprefektuur leiab oma arvamuses, et karistusseadustiku rakendamise seaduses puuduvad sätted, mis näeksid ette haldusõiguserikkumise toime pannud isiku vabastamise juba määratud karistuse kandmisest KarS § 5 lg 2 tähenduses. KarSRS § 5 ei ole iseenesest vastuolus põhiseadusega. Seadusandja nägi ette isikute vabastamise karistusest, kelle õiguserikkumist ei käsitleta enam kuri- või väärteona, mitte aga nende isikute vabastamist, kelle õiguserikkumine on ka uue seaduse järgi karistatav tegu, kuid uus seadus ei näe ette enam vastavat karistusliiki. 16. Riigikogu õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon leiavad oma arvamustes, et PS § 23 lg 2 teine lause ei laiene juba mõistetud karistustele. 17. Õiguskantsler leiab oma arvamuses, et KarSRS § 5 on kooskõlas põhiseadusega, tuginedes järgmistele asjaoludele: 1) arvestades PS § 23 lg 2 teise lause printsiibilist iseloomu, mis nõuab selle kaitseala laiendavat tõlgendamist, kehtib see säte ka haldusõiguserikkumiste (väärtegude) kohta. Seadusandja on teo toimepanemise järel kergendanud teo eest ette nähtud karistust; 2) isikuid, kes panid enne karistusseadustiku jõustumist toime haldusõiguserikkumise, on koheldud erinevalt isikutest, kes panid sarnase õiguserikkumise toime hiljem. Samuti võib tegemist olla erineva kohtlemisega isikute puhul, kes panid õiguserikkumise toime samal ajal, kuid kelle karistus määrati erineval ajal, vastavalt kas enne või pärast karistusseadustiku jõustumist; 3) antud kaasuses on peamise piirangu põhjusena käsitatav kohtute töö efektiivsuse tagamine. Seadusandja on karistusseadustiku rakendamise seaduses sätestanud ammendava loetelu isikutest, kelle puhul ta leiab olevat põhjendatud PS § 23 lg 2 teise lause kohaldamise. Seadusandja poolt tõmmatud piir on sobiv abinõu riive eesmärgi saavutamiseks, kuna see aitab tagada kohtute töö efektiivsust. Abinõu on vajalik, sest kõigi varem mõistetud veel kehtivate karistuste läbivaatamine oleks tunduvalt ebaefektiivsem lahendus; 4) sõiduki juhtimisõigus ei ole põhiõigus, kuid ta võib olla seotud õigusega vabale eneseteostusele, õigusega vabalt valida elukutset või tegevusala, samuti omandi vaba ja sihtotstarbelise kasutamisega ning liikumisvabadusega. Riigikohtu üldkogu asjas nr 3-1-3-10-02 oli vabaduse piiramise näol tegemist oluliselt intensiivsema põhiõiguse riivega kui juhtimisõiguse äravõtmise puhul. Arvestades probleeme Eesti liikluskultuuris, võib eeldada, et halduskaristuste läbivaatamisega kaasneb ettenähtavalt ka suurem koormus kohtute tegevusele, arvestusega, et isikuid, kellelt on juhtimisõigus ära võetud, on rohkem kui isikuid, kes kannavad vanglakaristust, mille kestus ületab karistusseadustikus samasuguse kuriteo eest ettenähtud ülemmäära; 5) kaebuse esitajale mõisteti karistus ligi kaks ja pool kuud enne karistusseadustiku jõustumist. See, et mõne teise isiku suhtes tema enda või menetleja tõttu karistuse määramisega viivitati, ei muuda kaebuse esitajale korrektselt määratud karistust ebaõiglaseks ning võrdsuspõhimõtte rikkumiseks. 18. Justiitsminister leiab oma arvamuses järgmist: 1) põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei ulatu isikutele, kes kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse alusel. Isiku vaba eneseteostuse õiguse piiramine on õigustatud avalikest huvidest lähtuvalt. Juhtimiskeeld oli ja on ette nähtud vaid kõige raskemate liiklusalaste väärtegude puhul; 2) käesoleval ajal peatab juhiloa väljaandnud asutus LS § 413 lg-st 1 tulenevalt juhtimisõiguse automaatselt kolmeks kuuks. HÕS-s olid juhtimisõiguse äravõtmiseks erinevate haldusõiguserikkumiste puhul ette nähtud väga erinevad tähtajad. Süsteemi korrastamisel nähti karistusõiguse reformi käigus liiklusseaduses ette kord, millega juhtimisõiguse peatamise ajaline kestus viidi ühelt poolt sõltuvusse rikkumise raskusest ja teiselt poolt korduvusest; 3) juhtimisõiguse äravõtmine on olemuselt kergem karistus kui vabaduse võtmine. Juhul kui kaebuse esitaja karistamise otsust tuleks muuta, tuleks põhiseadusevastaseks tunnistada õigustloova akti andmata jätmine. Kohus ei peaks otsima ise õiguskorrast akte, kuhu nõutav norm olemuselt kuuluks. Asjas tähtsust omavad sätted 19. Karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364) § 5 lg 2 sätestab: «Paragrahv 5. Karistusseaduse ajaline kehtivus […] (2) Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. […]»; Karistusseadustiku rakendamise seaduse (RT I 2002, 56, 350) § 5 lg 1 sätestab: «Paragrahv 5. Haldusõiguserikkumise eest füüsilisele isikule ja juriidilisele isikule määratud karistusest vabastamine ja karistusandmete kustutamine (1) Karistusest vabastatakse füüsiline isik ja juriidiline isik, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. […]»; Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 103 lg 1 ja § 106 lg-d 1 ja 2 kehtisid 20. juunil 2002 järgmises redaktsioonis (RT 1992, 29, 396; RT I 2001, 74, 453): «Paragrahv 103. Mootorsõiduki peatamise märguande eiramine (1) Mootorsõiduki juhi poolt mootorsõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest – määratakse rahatrahv viiekümne kuni kolmesaja trahviühiku ulatuses või võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus ühest kuni kolme aastani või määratakse rahatrahv kolmekümne kuni saja viiekümne trahviühiku ulatuses ja võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuuest kuust kuni kahe aastani või määratakse haldusarest kuni kolmkümmend ööpäeva. […]»; «Paragrahv 106. Mootorsõiduki juhi poolt liikluseeskirja muu rikkumine (1) Mootorsõiduki juhi poolt liikluseeskirja muu rikkumise eest, välja arvatud käesoleva seadustiku paragrahvides 92, 921, 922, 923, 924, 925, 926 , 927, 94, 95, 951, 96, 98, 99, 101, 103, 1031 , 1032 ja 104 loetletud õiguserikkumised, – määratakse rahatrahv kuni kümne trahviühiku ulatuses. (2) Sama tegevuse eest, kui see põhjustas liiklusohu, – määratakse rahatrahv kümne kuni saja trahviühiku ulatuses või võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus ühest kuni kuue kuuni.»; Liiklusseaduse (RT I 2001, 3, 6; 2002, 63, 387) § 74 30 lg 1 ja § 7435 kehtivad järgmises redaktsioonis: «Paragrahv 7430. Sõiduki peatamise märguande eiramine (1) Sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. (2) Sõiduki peatumise märguanne on kohustuslik, kui selle on andnud kehtestatud korras politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kes on selleks volitatud seaduse või seaduse alusel antud muu õigusaktiga.» Üldkogu seisukoht I. 20. Käesoleva erikaebuse lahendamiseks tuleb üldkogul selgitada, kas R. Tsoi algatatud vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse. Kooskõlas HKMS § 19 lg 7 teise lausega tõlgendab üldkogu R. Tsoi kaebust ja leiab, et kaebusega algatatud vaidluse esemeks on küsimus, kas Tallinna Politseiprefektuur pidi vabastama R. Tsoi enne karistusseadustiku jõustumist haldusõiguserikkumise eest mõistetud lisakaristuse (mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine) edasisest kandmisest, esitama tema karistusest vabastamise taotluse maa- või linnakohtule, või võis ta jätta taotluse rahuldamata. Üldkogu leiab, et Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 10. detsembri 2002. a kirjaga nr 4-16-13/63063 sisuliselt keelduti nii R. Tsoid lisakaristusest vabastamast kui ka maa- või linnakohtule taotlust esitamast. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et alates 1. septembrist 2002. a ei ole sellise teo puhul, mille eest R. Tsoid karistati, enam juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena ette nähtud. Sellist lisakaristuse liiki ei tunne Eesti karistusõigus väärtegude puhul enam üldse. R. Tsoi leiab, et sellega on seadusandja näinud ette tema teo eest leebema karistuse ja seda tuleks kohaldada tagasiulatuvalt ka tema suhtes. 21. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et karistusest vabastatakse füüsiline ja juriidiline isik, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vabastatakse karistusest füüsiline isik, kes haldusõiguserikkumise toimepanemise ajal oli noorem kui neljateistaastane. Tegemist on ainsate selles seaduses sisalduvate alustega, mis näevad ette haldusõiguserikkumise eest määratud karistust kandva isiku olukorra kergendamise. 22. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 kujutab endast erisätet KarS § 5 lg 2 suhtes. Seetõttu ei ole KarS § 5 lg 2 kohaldatav nende isikute suhtes, kelle karistust kergendatakse või kelle olukorda muul viisil leevendatakse seoses karistusseadustiku jõustumisega 1. septembril 2002. a. Seega ei saa R. Tsoi käesoleval juhul KarS § 5 lg-le 2 tugineda. 23. Kuna seadusandja ei näinud ette pärast 1. septembrit 2002 süüteona käsitatavate tegude eest üle 14-aastastele isikutele määratud halduskaristustest vabastamist vaatamata uues seaduses karistatu olukorra leevendamisele, siis ei kehtestanud ta ka erikorda selle küsimuse lahendamiseks. Muuhulgas on täpselt reguleerimata karistusest vabastamiseks pädev organ, samuti talle vastava taotluse esitamise ja tema otsuse vaidlustamise kord. Sellise vaidluse lahendamist ei reguleeri ka KarSRS §-d 5, 11, 12 ja 33, sest need sätted puudutavad vaid KarSRS § 5 lg-tes 1 ja 2 nimetatud isikuid. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse võimalikult ulatuslikuks tagamiseks on HKMS § 3 lg 1 p-s 1 ja lg-s 2 kõik avalik-õiguslikud vaidlused, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda, määratud halduskohtu pädevusse. Käesolev vaidlus on avalik-õiguslik. Kohtumenetlust reguleerivate seaduste kohaselt kuuluks see vaidlus halduskohtu pädevusse. Selgitamist vajab aga, kas see lahendus on käesoleval juhul põhiseaduspärane. 24. Üldkogu leiab, et menetlus halduskohtus ei saaks tagada R. Tsoi ja teiste sarnases olukorras olevate isikute efektiivset õiguste kaitset juhul, kui KarSRS § 5 oleks põhiseadusevastane seetõttu, et ta ei näe ette selliste isikute vabastamist karistusest. Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Karistusest vabastamise pädevus võiks õiguse üldpõhimõtete kohaselt olla karistuse määranud organil (politseiprefektuuril) või analoogia alusel KarSRS § 5 lg-ga 4 maa- või linnakohtu kohtunikul. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 põhiseadusevastasuse korral oleks karistusseadustiku rakendamise seadus põhiseadusevastane ka seetõttu, et ta ei näe ette tõhusat menetlust õiguste kaitseks. Kehtiv halduskohtute pädevuse regulatsioon ei tagaks käesolevas asjas PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6 tulenevat õigust tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus nr 3-3-1-38-00 – RT III 2001, 2, 14, p-d 15 ja 19; 17. märtsi 2003. a otsus nr 3-1-3-10-02 – RT III 2003, 10, 95, p-d 17 ja 18), sest karistus võib lõppeda enne, kui saabub selgus, kas isik tuleb karistusest vabastada. Üheks efektiivseks õiguskaitsevahendiks võiks olla karistust kandva isiku vahetu pöördumine maa- või linnakohtu poole. 25. Eelnevast nähtub, et käesoleva vaidluse kuuluvus halduskohtu või maa- või linnakohtu pädevusse sõltub lõppkokkuvõttes KarSRS § 5 põhiseaduspärasusest. Seda küsimust üldkogu järgnevalt käsitlebki. II. 26. Riigikohtu üldkogu asus 17. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (viidatud otsuse p 26). Käesolevas asjas tuleb võtta seisukoht, kas selle sätte kaitseala hõlmab ka haldusõiguserikkumise eest määratud karistusi, sh juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena. Üldkogu ei näe alust R. Tsoile määratud lisakaristuse välistamiseks PS § 23 lg 2 teise lause kaitsealast. Kõnealune säte ise ei erista karistuste liike (halduskaristusi ja karistusi kuritegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne). Üldkogu arvestas 17. märtsi 2003. a otsuses PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiritlemisel küll selles vaidluses kaalul olnud põhiõigustega – iseäranis vabadusekaotusega kaasneva isikuvabaduse piiramisega –, kuid sellest ei tulene, et õigus leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele kehtiks vaid juhul, kui samaaegselt on riivatud isikuvabadust. Mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine. III. 27. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse riive tuvastamiseks vajab selgitamist, kas kehtiv karistusõigus kohtleks R. Tsoid tema teo puhul leebemalt kui varasem regulatsioon. Üldkogu leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Rikkumise ajal oli R. Tsoid HÕS § 103 lg 1 järgi võimalik karistada rahatrahviga 50 kuni 300 trahviühiku ulatuses või mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega ühest kuni kolme aastani või rahatrahviga 30 kuni 150 trahviühiku ulatuses koos mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuuest kuust kuni kahe aastani või haldusarestiga kuni 30 ööpäeva. Sama teo eest näeb LS § 7430 ette 200 trahviühiku suuruse rahatrahvi või aresti. Juhtimisõiguse äravõtmist ei ole enam lisakaristusena ette nähtud. Võrreldes olukorraga, kus isikule määrati HÕS § 103 lg 1 järgi nii põhi- kui lisakaristus, on põhikaristusena määratava rahatrahvi maksimummäära suurendatud 150 trahviühikult 200 trahviühikule, kuid see ei kaalu üles kaheaastase juhtimiskeelu äralangemist. Mõistetud raskema karistuse jätkuv kandmine sellises olukorras kujutab endast PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse riivet. Samuti toob see kaasa enne ja pärast 1. septembrit 2002 karistatud isikute erineva kohtlemise, seega võrdsuspõhiõiguse riive (PS § 12 lg 1 esimene lause). IV. 28. Järgnevalt vajab selgitamist, kas seadusandja poolt KarSRS §-s 5 ettenähtud põhiõiguste riived on põhiseaduspärased. 17. märtsi 2003. a otsuses selgitas üldkogu, et PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (viidatud otsuse p 27). Üldkogu täpsustas, et reservatsioonita põhiõiguste piiramise legitiimse õigustusena saab arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Kaaludes, kas riive on seaduspärane, lähtus üldkogu mõistetud karistusest, s.o kontrollis, kas demokraatlikus ühiskonnas on vaja piirata vanglakaristust kandva isiku õigust kergemale karistusele (p 30). Ka käesolevas asjas tuleb üldkogul otsustada, kas demokraatlikus ühiskonnas on vajalik, et isik, kellele haldusõiguserikkumise eest oli määratud lisakaristuseks eriõiguse äravõtmine, kannaks selle lõpuni pärast 1. septembrit 2002, mil seadused ei näe enam taolist lisakaristust ette. Seoses võrdsuspõhiõiguse riivega tuleb kontrollida, kas kirjeldatud olukorraga kaasnev hiljem karistatavate isikute soodsam kohtlemine tugineb mõistlikule alusele. 29. Üldkogu kontrollib piirangu proportsionaalsust kolme tunnuse – abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse – abil (vt viidatud otsuse p 30). Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. 30. Üldkogu asus 17. märtsi 2003. a otsuses seisukohale, et karistuse maksimummäära vähendamine kinnitab seadusandja arusaama, et uut maksimummäära ületav varasem karistus on tarbetult karm (p-d 32 ja 33). Erinevalt eelnimetatud asjast on käesoleval juhul seadusandja pidanud vajalikuks samaaegselt lisakaristuse ärakaotamisega karmistada põhikaristust. Samuti on samasuguse teo eest LS § 413 lg-s 1 nähtud haldussunnivahendina ette juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks. Lisakaristusest automaatne vabastamine võiks sellises olukorras tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. 31. Lisakaristuse vähendamiseks õiglase aluse leidmine oleks aga praktiliselt võimatu. See eeldaks lisakaristuse leevendamise ning põhikaristuse raskendamise ulatuse, samuti haldussunnivahendite raskuse täpset võrdlemist, milleks lähtealused puuduvad, mistõttu leebema seaduse kohaldamine võib tähendada haldusõiguserikkumise asja uut läbivaatamist. See koormaks õiguskaitseorganeid tunduvalt enam kui vabadusekaotust kandvate isikute vabastamine pärast uues seaduses ettenähtud ülemmäära täitumist. Samuti annaks äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Liiklussüüteod kujutavad endast olulist ühiskondlikku probleemi, mistõttu üldkogu leiab, et iseäranis liiklussüütegude puhul oli põhjendatud seadusandja ettevaatlikkus varasemate karistuste ümbervaatamisel. Pidades üheaegselt silmas nii õiglase karistamise kui ka õiguskaitsesüsteemi efektiivse toimimise eesmärki, leiab üldkogu, et lisakaristuse jätkuv kandmine on antud juhul sobiv ja vajalik abinõu. 32. Eelneva kõrval tuleb iseseisva väärtusena nimetada ka karistusotsuse seadusjõudu, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Iga õigusvaidlus peab millalgi saama lõpliku lahendi. Eeskätt õiguskindluse põhimõte nõuab piiri tõmbamist, pärast mida ei saa enam vaidluse esemeks olnud küsimusi tõstatada. 33. Erinevalt olukorrast, kus raskem karistus kujutab endast hilisemas seaduses ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast pikemat vangistust, on antud juhul riive ka mõõdukas. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi. Eelkõige on see üks viise, mille kaudu isik saab realiseerida PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Siiski riivab juhtimisõiguse peatamine isiku õigusi leebemalt kui vabaduse võtmine sama pikaks ajaks. Antud juhul ei ole kaalul sellised põhiõigused, mis sunniks karistuse jõussejäämist toetavad väited enda ees taanduma. Üldkogu nõustub õiguskantsleriga selles, et õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt ei ole põhjendatud otsuste ümbervaatamine. 34. Seega on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav. V. 35. Eelnevast tulenevalt puudus seadusandjal vajadus näha karistusseadustiku rakendamise seaduses ette erikord käesoleva ja analoogiliste vaidluste lahendamiseks, mistõttu R. Tsoi kaebuse läbivaatamine kuulub halduskohtu pädevusse. Halduskohtul tuleb selgitada, kas politseiprefektuur reageeris R. Tsoi taotlusele õiguspäraselt, kui ta jättis selle linnakohtule edastamata. Seda küsimust ei saa üldkogu lahendada, sest see väljuks erikaebuse piiridest. Uno LÕHMUS Tõnu ANTON Jüri ILVEST Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER Ants KULL Villu KÕVE Lea LAARMAA Jaak LUIK Jüri PÕLD Harri SALMANN Tambet TAMPUU Peeter VAHER Kohtunik Tõnu Antoni eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud Indrek Koolmeister, Jüri Põld ja Harri Salmann 1. Nõustun üldkogu enamuse seisukohaga, et kehtiv karistusõigus kohtleks R. Tsoid tema teo eest kergemalt kui varasem regulatsioon. Samuti nõustun üldkogu järeldusega, et mõistetud karistuse jätkuv kandmine kujutab endast põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud p õhiõiguse riivet ning toob kaasa enne ja pärast 1. septembrit 2002 karistatud isikute erineva kohtlemise, seega põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses nimetatud põhiõiguse riive (otsuse punkt 27). Ma ei nõustu aga mõttekäiguga, mille tulemusel üldkogu järeldas, et vaatlusalune regulatsioon on põhiseaduspärane. 2. Kõigepealt ei saa ma nõustuda otsuse punktis 29 väljendatud seisukohaga, et üheks põhiseaduslikuks väärtuseks, millega saab põhiõiguste piiramist õigustada, on ühiskonna õiglustunne. Ühiskonna õiglustunne on minu arvates raskesti mõõdetav ja küllap ka liiga heitlik selleks, et põhjendada põhiõigustesse sekkumise põhiseaduspärasust. 3. Üldkogu leidis, et lisakaristuse jätkuv kandmine on vajalik abinõu, sest leebema seaduse kohaldamine võib tähendada haldusõiguserikkumise asja uut läbivaatamist, mis koormaks ülemäära õiguskaitseorganeid. Et põhjendada õiguskaitseorganite ülekoormamise vältimist, peaks olema vähemalt umbkaudnegi selgus selles, kui palju on isikuid, kes parajasti kannavad lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse aravõtmist. Käesoleva asja materjalide hulgas pole andmeid selle kohta, kui palju oli selliseid isikuid 1. septembril 2002. a, mil kaotati juhtimisõiguse aravõtmine lisakaristusena. Arvan, et lisakaristuse jätkuv kandmine pole õiguskaitseorganite ülekoormamise vältimiseks vajalik abinõu. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (vt üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 punkt 30). Õiguskaitseorganite ülekoormamise vältimiseks oli olemas isiku jaoks leebem abinõu. Leebem abinõu saanuks seisneda selles, et isikule vana seaduse järgi lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse äravõtmine asendatakse uues seaduses sätestatud juhtimisõiguse peatamisega kolmeks kuuks, kui lisakaristuse ärakandmata osa pikkus ületab kolm kuud. Leebemat abinõu saanuks rakendada amnestiasarnases vormis, kehtestades karistusest vabastamise tehnilised reeglid, mille kohaldamine ei koorma üle lisakaristust kohaldanud asutusi. 4. 1. septembrist 2002 kehtivuse kaotanud haldusõiguserikkumiste seadustiku § 103 lg 1 nägi ette juhtimisõiguse äravõtmise kuuest kuust kuni kahe aastani ja § 106 lg 2 juhtimisõiguse äravõtmise ühest kuust kuni kuue kuuni, 1. septembrist 2002 saab analoogiliste tegude korral liiklusseaduse alusel juhtimisõiguse peatada kolmeks kuuks. R. Tsoile mõisteti 20. juunil 2002. a HÕS §-de 103 ja 106 järgi karistus, millega temalt võeti kahekümne neljaks kuuks juhtimisõigus. Seega karistati R. Tsoid umbes kaks kuud enne päeva, mil kaotas kehtivuse juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena. Arvan, et kaheks aastaks juhtimisõiguse äravõtmine on intensiivne sekkumine põhiseaduse § 19 lg-s 1 sätestatud õigusesse vabale eneseteostusele. Isikuid, kelle juhtimisõigus võeti ära enne 1. septembrit 2002 kaheks aastaks, koheldakse erinevalt, võrreldes isikutega, kelle juhtimisõigus pärast seda kuupäeva peatati kolmeks kuuks. Minu arvates ei ole üldkogu suutnud põhjendada sellise erineva kohtlemise kooskõla põhiseaduse § 12 lg 1 esimese lausega. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD Harri SALMANN