Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-30-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2004. a kohtumäärus S. G. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi — RT III, 2004, 12, 146

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-30-04 Määruse kuupäev 16. aprill 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Vaher Kohtuasi S. G. süüdistus KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määrus nr 2-1/49/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirsi eriprotest Asja läbivaatamise kuupäev 16. märts 2004. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss, S. G. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule. 2. Eriprotest rahuldada. 3. Välja mõista S. G. 1416 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. S. G. tunnistati Harju Maakohtu 25. oktoobri 2002. a otsusega KrMK § 208 lg-le 2 tuginedes tagaselja süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati üheaastase vangistusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti S. G. vahi alla võtmise päev. Kohus arutas S. G. esitatud süüdistust tagaselja, kuna piirivalveameti andmetel oli S. G. 2001. a Eestist lahkunud ning ta hoidis kõrvale kohtusse ilmumisest. 2. S. G. tunnistati süüdi kuues 2000. a mais ja juunis grupiviisiliselt toimepandud salajases varguses Maardu linnas. 3. S. G. saabus Eestisse 20. novembril 2003. a ning võeti Harju Maakohtu 25. oktoobri 2002. a kohtuotsuse täitmiseks piiril vahi alla. 4. S. G. esitas Harju Maakohtu 25. oktoobri 2002. a otsuse peale 27. novembril 2003. a apellatsioonkaebuse. Ta taotles maakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. S. G. leidis, et maakohus rikkus kriminaalasja tema osavõtuta arutades oluliselt kriminaalmenetluse norme, sest kuigi ta viibis väljaspool Eesti Vabariigi piire, ei hoidunud ta kohtulikust uurimisest kõrvale. S. G. leidis, et tal oli Eestist lahkumiseks olemas uurija luba, kriminaalasja arutamisest ei saanud ta aga osa võtta, sest ta ei olnud asja arutamisest teadlik. S. G. leidis veel, et kohus ei arvestanud karistuse mõistmisel tema isikut ega ka kuritegude raskust ja mõistis seetõttu talle liiga raske karistuse. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määrusega tühistati Harju Maakohtu 25. oktoobri 2002. a otsus S. G. süüditunnistamise osas ja kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks maakohtule. 6. Ringkonnakohus leidis, et S. G. tagaselja süüditunnistamine Harju Maakohtu poolt oli ebaseaduslik, sest S. G. polnud kätte saanud süüdistuskokkuvõtet. Ringkonnakohus asus seisukohale, et KrMK § 208 lg 2 võimaldab kriminaalasja arutamist kohtualuse osavõtuta üksnes kriminaalasja kohtuliku uurimise staadiumis ning ükski kohtulikule arutamisele eelnev menetlustoiming, mis nõuab kohtualuse isiku isiklikku osavõttu, ei sisalda KrMK § 208 lg-le 2 sarnast erandit. Ringkonnakohus märkis, et KrMK § 202 sätestab, et süüdistatava kohtu alla andmise ja kohtuistungi ettevalmistamise staadiumis annab kohus kohtualusele kätte süüdistuskokkuvõtte ärakirja, kohtukutse ning kohtu alla andmise määruse ärakirja, kui selle määrusega muudeti süüdistust või tõkendit ja kriminaalasja arutamine kohtuistungil ei või toimuda enne kolme ööpäeva möödumist, arvestades dokumentide kätteandmisest kohtualusele. Selliseks juhuks, nagu käesolevas asjas, on võimalus sätestatud KrMK §-s 196. Selle sätte kohaselt kohtunik, tuvastanud korraldaval istungil, et süüdistatav varjab end kohtu eest, peatab määrusega kriminaalasja menetluse ja kuulutab süüdistatava tagaotsitavaks. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 7. Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja uueks läbivaatamiseks saatmist Tallinna Ringkonnakohtule. Prokurör leiab, et Harju Maakohus järgis S. G. kriminaalasja menetlemisel kriminaalmenetluse norme. S. G. süüdistuskokkuvõte kinnitati 13. veebruaril 2001. a. Tema suhtes oli kohaldatud tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta. S. G. anti kohtu alla 23. veebruaril 2001. a. Kuna ta aga süüdistuskokkuvõtte kätteandmiseks kohtusse ei ilmunud, siis valiti 2. mail 2001. a korraldaval istungil S. G. suhtes uueks tõkendiks vahi all pidamine, ta kuulutati tagaotsitavaks ja menetlus peatati kuni tema tabamiseni. Piirivalveameti 3. oktoobri 2002. a kirjast nähtus, et S. G. oli lahkunud Eesti Vabariigist 21. veebruaril 2001. a. Seega kujunes KrMK § 208 lg-s 2 kirjeldatud olukord. 8. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti. Kaitsja vaidles protestile vastu ja leidis, et pole tõendatud, et S. G. puudus luba Eestist lahkuda, samuti on tõendamata tema poolt kohtust kõrvalehoidumine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määrus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 10. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et KrMK § 208 lg 2 saab rakendada ainult juhul, kui süüdistatavale on kätte antud süüdistuskokkuvõtte ärakiri, piirab selle sätte rakendusala põhjendamatult, sest KrMK § 208 lg 2 tõlgendades ei toeta niisugust arusaama ükski tõlgendusvõte. 10.1. Grammatilise lähenemise korral ilmneb, et koodeks võimaldab kriminaalasja kohtuistungil ilma kohtualuse osavõtuta arutada, kui isik ei viibi Eestis ja samaaegselt hoidub kõrvale kohtusse ilmumisest – mingeid täiendavaid piiranguid süüdistuskokkuvõtte kätteandmise osas seadusest ei tulene. 10.2. Kui uurida § 208 paiknemist kriminaalmenetluse koodeksi normide süsteemis, siis see asub seadustiku kolmandas osas pealkirjaga «Menetlus esimese astme kohtus» ja täpsemalt seadustiku 21. peatükis «Kohtuliku arutamise üldtingimused». Nimetatud peatükk on kolmandas osas teine ja sellele eelneb peatükk «Süüdistatava kohtu alla andmine ja kohtuistungi ettevalmistamine». Kohtu alla andmise otsustamisel ei pea KrMK § 185 ja § 187 kohaselt kohtu alla antav isik ise kohal viibima. Kriminaalmenetluse koodeksi § 196 reguleerib juhtumit, kus isik varjab end kohtu eest. Sellisel juhul peatab kohus menetluse ja kuulutab isiku tagaotsitavaks. Kui isiku tagaotsimise tulemusel selgub, et ta on Eestist lahkunud ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, siis ei takista miski rakendamast KrMK § 208 lg-s 2 sätestatud võimalust arutada kriminaalasja ilma kohtualuse osavõtuta. Selliseks takistuseks ei saa kindlasti pidada KrMK § 202 lg-s 1 sätestatud kohustust anda kohtualusele kätte süüdistuskokkuvõtte ärakiri, kohtukutse ja teatud juhtudel ka kohtu alla andmise määrus. Selline kohustus saab arusaadavalt olla rakendatav üksnes juhtudel, kui isik on kättesaadav. Kui aga peale isiku kohtu alla andmist on menetlus peatatud seoses sellega, et ta varjab end kohtu eest, siis ei teki ka kohustust rakendada § 202 lg-s 1 sätestatut. 10.3. Ka teleoloogilisel tõlgendamisel ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga KrMK § 208 lg 2 rakendamise osas. Ühelt poolt tuleb kriminaalmenetluses tagada isikule võimalus ennast kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures. Teisalt peab aga arvestama ka menetluse ökonoomiat ja avalikku huvi, seda et kuriteole järgneks hukkamõist. Isiku õiguste tagamine riigi poolt peab olema efektiivne, st riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh protsessuaalseid garantiisid kriminaalmenetluses) realiseerida. Samas ei saa sellises riigi kohustuses näha absoluutset nõuet, et riik peaks isiku huvide tagamise nimel ohverdama kõik muud huvid ka olukorras, kus isik enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole. Seega tuleb siin leida mõistlik tasakaal, milleks kehtivas kriminaalmenetluses isiku oma kohtuasja arutamisest osavõtu kontekstis ongi KrMK § 208. 11. Käesolevas asjas oli S. G. kohaldatud eeluurimisel tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta. S. G. aga lahkus Eestist tõkendist hoolimata. Tema väited selliseks tegevuseks uurija loa saamise kohta on ainetud: kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et uurija oleks sellise loa andnud. Riigikohus märgib, et juba iseenesest sellises tõkendi rikkumises võib näha kriminaalasja uurimisest kõrvalehoidumist. Kui arvestada veel S. G. poolt Eestist eemalviibitud aega – üle kahe ja poole aasta, siis ei ole kahtlust, et ta hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale. 12. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtusse. Ott JÄRVESAAR Hannes KIRIS Peeter VAHER