Riigikogu — Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava kinnitamise kohta — RT I, 19, 295

Lähtuvalt energiaseaduse (RT I 1997, 52, 833) § 13 lõikest 1 Riigikogu otsustab: Kinnitada juurdelisatud kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava. Riigikogu 18. veebruari 1998. a. otsuse juurde kuuluv Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava SISSEJUHATUS Käesolev kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava (edaspidi Arengukava) seab peaülesandeks tagada tarbijate stabiilne ja kvaliteedinõuetele vastav energiavarustus optimaalsete hindadega ning kütuse- ja energiamajanduse selline areng, et tekiksid võimalused Eesti sisemajanduse koguprodukti suurendamiseks Euroopa Liiduga ühinemiseks vajaliku tasemeni. Sellest tulenevalt prognoositakse Arengukavas kütuse- ja energiamajanduse arengut peamiselt aastani 2005 ja antakse põhimõttelised arengusuunad kuni aastani 2018. Oodatava arengu saavutamiseks ja energiaettevõtete ning tarbijate käitumise suunamiseks kasutavad Eesti Vabariigi Valitsus ja teised riiklikud institutsioonid peatükis Arengukava realiseerimise viisid kirjeldatud turumajandusliku regulatsiooni põhimõtteid. Eesti Vabariigi majanduse kiire üleminek vabaturu tingimustele, soov kiiremini integreeruda Euroopa mitmesuguste majanduslike ja poliitiliste struktuuridega ning võimalik ühinemine Euroopa Liiduga tingivad kütuse- ja energiamajanduse muutumist efektiivsemaks ning ühiskonna vajaduste muutumisele kiiremini reageerivaks, tagades majanduse konkurentsivõime ja vähendades kahjulikku mõju keskkonnale. Antud arengukavas ei käsitleta tuumaenergeetika küsimust, kuna käesoleval ajal ei ole olemasolevad energeetilised ressursid veel sel määral ammendatud, et oleks vajalik ilma ühiskondlikku arvamust teadmata teha kiirustades kaugemasse tulevikku ulatuvaid otsustusi. Vastavalt energiaseadusele kuulub käesolev arengukava perioodilisele ümbervaatamisele ja täiendamisele ning tuumaenergeetika võimalikku kasutuselevõttu tuleks käsitleda järgmistes arengukava täiendustes vastavalt Euroopa Liidu energiapoliitikale ja pärast Eesti ühiskondliku arvamuse väljakujunemist selles küsimuses. 2. EESTI ENERGEETIKA HETKESEIS JA STRATEEGILISED EESMÄRGID 2.1. Eesti energeetika hetkeseis Nagu kogu Eesti majandus on ka energeetika viimasel ajal läbi teinud väga suuri muutusi. Nii primaarenergia vajadus (vt. joonis 1) kui ka energia lõpptarbimine on vähenenud peaaegu kaks korda. Alates 1993. aastast on energiakulutus hakanud stabiliseeruma. Kogu primaarenergia vajadusest kaeti 1996. aastal kodumaiste energiaallikatega ca 72%. Energiasektoris toimunud muutused peegeldavad tootmise vähenemist, kuid viimastel aastatel on ka energiatarbimine muutunud mõnevõrra säästlikumaks.

Joonis. 1. Primaarenergia bilanss kütuste kaupa, PJ aastas(1) Energia kogutarbimise jaotust eri majandusharude kaupa 1996. aastal kujutab joonis 2.

Joonis 2. Energia kogutarbimise jaotus majandusharude kaupa 1996. aastal Kütuste ja energia hinnad on pidevalt tõusnud. Vedelkütuse, maagaasi ja kivisöe hinnad tõusid hüppeliselt Euroopa vabaturuhindade tasemele, erinedes teiste turumajandusega riikide müügihindadest ainult maksude poolest. Kohaliku kütuse (põlevkivi, turvas ja puit) hinnad on pidevalt kasvanud, kuid jäävad veel märgatavalt allapoole tahke kütuse hindadest (kütteväärtuse ühiku kohta) naaberriikides. Põlevkivi baasil toodetava elektri keskmine hind on tõusnud Norra väga odava hüdroenergia tasemele, kuid jääb veel märgatavalt allapoole Euroopa riikide, sealhulgas ka suhteliselt odava elektriga Soome ja Rootsi hindadest. Eestis maksis elekter kodukliendile (1997) 0,60 kr/kWh, Taanis 2,59, Soomes 1,60, Rootsis 1,82 ja Norras 0,71 kr/kWh. Seejuures oli maksude osatähtsus kodukliendi hinnas Taanis 61%, Rootsis 58%, Norras 27% (kõik 12. augusti 1997 valuutakursiga) ja Eestis 15,3%. Eesti energiakulutus Eesti sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtes on võrreldes Euroopa Liidu ja teiste arenenud riikidega väga kõrge, kuid energiakulutus elaniku kohta umbes samal tasemel. Analüüs näitab, et vaatamata säästupotentsiaali olemasolule võimaldab energiakulutuste olulist langust SKP suhtes ainult sisemajanduse koguprodukti kasv. Eesti energeetika eripära on põlevkivi, mis moodustas 1996. aastal 64% primaarenergia vajadusest. Põlevkivi baasil toodetakse üle 99% kogu elektrienergiast, mis on ainulaadne kogu maailmas. Põlevkivi toodetakse kaevandustes ja karjäärides, tootmise mahud (vt. joonis 3) on muutunud vastavalt elektrijaamade ja põlevkivi töötlemise tööstuse nõudlusele. Põlevkivi tootmise kulud suurenevad põlevkivilasundite sügavuse kasvu, kütteväärtuse languse, transpordi ja tehnilise taseme hoidmiseks vajalike investeeringute, lõhketööde ja tööjõu kallinemise ning keskkonna- ja ressursimaksude kasvu tõttu. Sõjajärgne põlevkivienergeetika kompleks on välja ehitatud endise NSVL loodeosa energiavajaduse rahuldamiseks. Pärast Eesti taasiseseisvumist on investeeringud põlevkivienergeetikasse olnud ebapiisavad. Eesti Vabariigi Valitsus on põlevkivi ja elektri hinna kinnitamisel lähtunud poliitilistest kaalutlustest ning loomulikult ka tarbija maksevõimest. Olukorra kriitilisust on vähendanud Eesti turu vajadustest märgatavalt suurem tootmisvõimsus (vt. tabel 1). Reaalselt kasutatav tootmisvõimsus oli seoses paljude seadmete tööressursi ammendumisega ja remontide käigus tehtud asendustega 1996. aastal tabelis esitatust siiski väiksem. Talvise tippvõimsuse ekspordipotentsiaal on sisuliselt ammendunud. Käesoleval ajal on soojuse ja elektri koostootmise potentsiaal peamiselt majanduslikel kaalutlustel suures osas rakendamata (Iru Elektrijaam). Eesti elektrisüsteem on ühendatud Läti, Peterburi (Lenenergo) ja Pihkva elektrisüsteemidega. Seejuures moodustavad Eesti, Läti ja Leedu elektrisüsteemid Balti riikide ühendelektrisüsteemi, mille juhtimiskeskus (DC Baltija) asub Riias. Kuna Peterburi ja Pihkva elektrisüsteemid kuuluvad Venemaa ühtsesse elektrisüsteemi, siis on Eesti elektrisüsteem ühtlasi ühendatud ka Venemaa ühtse elektrisüsteemiga, mille juhtimiskeskus asub Moskvas. Kõik need elektrisüsteemid on omavahel ühendatud vahelduvvoolu elektriliinide abil ja töötavad ühel ja samal sagedusel. Eesti küttemajanduses on seni valdav olnud kaugküte, mis moodustab kogu küttes ca 70%. Kuigi kaugküttesse on taasiseseisvuse perioodil tehtud suuri investeeringuid, on selles valdkonnas jätkuvalt probleeme. Süsteemide rekonstrueerimise, energia säästlikuma kasutamise ja osa tarbijate eraldumise tõttu väheneb kaugküttesüsteemis tarbimine ja suurenenud üldkulud ning investeeringuteks tehtud laenude tagasimaksed jaotuvad allesjäänud tarbijate vahel, tõstes energiaühiku maksumust. Kaugküttesoojuse hind on võrreldes elektri hinnaga väga kõrge ja läheneb või on juba jõudnud Euroopa riikide hindade tasemele.

Joonis 3. Põlevkivitoodang aastatel 1965--1996 Tabel 1. Elektrienergia põhiline tootmisvõimsus ja selle koormatus Elektrijaam Installeeritud võimsus kulumit arvestamata MW Potentsiaal elektrienergia tootmiseks* TWh/a Elektrienergia brutotoodang (1996) TWh Eesti 1610 9,74 5,46 Balti 1390 8,41 3,21 Iru 190 1,15 0,16 Kohtla-Järve 39 0,24 0,15 Kokku 3229 19,54 8,98 * Elektrienergia tootmise potentsiaali arvutamisel on kasutatud koormustegurit 0,7 ja kulumit ei ole arvesse võetud. Kaugküttevõrkude olemasolu Eestis võimaldaks katlamajade kulumisel järkjärgult rakendada efektiivset elektri ja soojuse koostootmist 2--3 TWhe ulatuses, kasutades ühikvõimsusi ligikaudu poolest (gaasimootorid) kuni mitmekümne megavatini (gaasiturbiinid Tallinnas). Majanduse struktuurist lähtuvalt (puuduvad näiteks must- ja värviline metallurgia) on energiasektor Eesti suurim keskkonnamõjutaja. Seni lahendamata probleemiks on looduslikesse veekogudesse juhitava põlevkivielektrijaamade hüdrotuhaärastuse liigvete (pH 12 ja rohkem, raskmetallid) puhastamine. Teisteks olulisemateks energeetika keskkonnamõjudeks on väävli ja lendtuha heitmete sattumine atmosfääri. Peamiselt põlevkivienergeetikast lähtuvalt väljub Eestist väävliheitmeid atmosfääri kaudu 1,4 korda rohkem kui saab ise väljastpoolt. Eestis sadestuvast väävlist on vähem kui 20% omatoodang. NOx osas saab aga Eesti väljastpoolt ligi 2 korda rohkem heitmeid kui ise oma territooriumilt väljastab. Energeetika keskkonnakaitseline regulatsioon põhineb energiaseadusel, veeseadusel, jäätmeseadusel, säästva arengu seadusel ja nende alusel väljaantud Vabariigi Valitsuse ning keskkonnaministri määrustel. On alustatud keskkonnaalaste õigusaktide EL Nõukogu direktiivide nõuetele vastavusse viimist. Keskkonnaalase tegevuse põhisuunad energeetikas on fikseeritud Riigikogu poolt 1997. aasta 12. märtsil heakskiidetud Eesti keskkonnastrateegias. 2.2. Energiapoliitilised suundumused Euroopa Liidus Vastavalt Euroopa Liidu (EL) poolt välja antud Energia Valgele Raamatule ja teistele ametlikele dokumentidele koondab Euroopa Liit oma tähelepanu järgmistele põhilistele energiapoliitika valdkondadele: -- konkurents energiaturul; -- energiakulutuste vastavus riigi majanduslikule olukorrale ja tarbijate maksevõimele (kohesioon); -- varustuskindlus ja julgeolekuvaru; -- keskkonnahoid ja -ohutus. Et ühtlustada Euroopa riikide energiapoliitikat, peab Euroopa Liit nii oma liikmesriikide kui ka teiste Euroopa riikide rahvusliku energiapoliitika tähtsamateks instrumentideks: -- turu liberaliseerimist; -- hinna läbipaistvust; -- energia tootmise ja kasutamise efektiivsust; -- riikidevaheliste energiavõrkude arendamist. Turu liberaliseerimine on EL printsiipide kohaselt kõige mõjusam majanduspoliitiline instrument, mis stimuleerib majanduslikku efektiivsust ja soodustab firmade konkurentsivõimet. Ühtlasi paraneb ka energia tootmise efektiivsus ja tekib vajadus otsida teid energiakadude vähendamiseks. EL direktiivid näevad ette nii elektri- kui gaasivarustuses monopolide mõju vähendamist ja uute energiatootjate vaba juurdepääsu energiaturule ka siis, kui ülekandevõrgud on suurtootjate või riigi valduses. Vastavalt Energiahartale tuleb tagada vaba energiavahetus riikide vahel ning vaba energiatransiit. Hinna läbipaistvus on energiapoliitiline instrument, mis tagab energiatootjate ja tarbijate vastastikuse mõjutamise energiaturul. Energia hinnad peaksid mõjuma turusituatsiooni peegeldavate signaalidena nii tootjatele kui tarbijatele ja katma kõik kütuste ja energia tootmise, transpordi ning jaotamisega seotud kulutused. Euroopa Liit peab nii subsideerimist kui ristsubsideerimist teguriteks, mis takistavad energiasektori otstarbekat arengut. Erinevatele tarbijagruppidele rakendatavad energiatariifid peavad katma kulutusi ja võimaldama põhjendatud tulukust. Seega tuleks tarbijate madala maksevõime kompenseerimiseks kasutada riiklikke sotsiaalpoliitilisi meetmeid. Kuigi viimane asjaolu on aktsepteeritud kui Euroopa Liidu üks energiapoliitiliselt ühtne seisukoht, jätkavad isegi mitmed EL juhtriigid veel pikka aega energiatööstuse mõne valdkonna olulist toetamist riigieelarvest (näiteks söetööstus Saksamaal). Energia tootmise ja kasutamise efektiivsuse all mõistetakse nii energia kõrge kasuteguriga tootmist, väikeste kadudega transporti ja jaotamist kui ka säästlikku kasutamist. Energia ja kütuste efektiivsusnäitajate paranemine tõstab ettevõtete konkurentsivõimet nii energiasektoris kui väljaspool seda. Ühtlasi vähendab energia efektiivne tootmine ja kasutamine energiasektorist lähtuvat keskkonna saastekoormust. Riikidevaheliste energiavõrkude arendamine on eriti oluline nende riikide jaoks, kelle majandus on otseses sõltuvuses energia või kütuse impordist ühest riigist või majanduspiirkonnast. Tähtsaks peetakse Ida-Euroopa riikide elektri- ja gaasivarustussüsteemide ühendamist vastavate Lääne-Euroopa süsteemidega varustuskindluse, tootmisvõimsuste optimaalse koormatuse, energiavoogude jaotuse ja varude loomise seisukohalt. Arenenud võrgud on ühendenergiasüsteemi efektiivse talitluse eelduseks. Siinjuures on uurimisobjektiks nii Balti mere äärseid riike siduv ja Lääne-Euroopaga ühendav elektriülekandeliinide tehniline ja majanduslik süsteem ehk niinimetatud Balti ring kui ka Põhja gaasimagistraali rajamine ning tõenäoline ühendus Läti maa-aluste gaasihoidlatega, samuti Euroopa ühtne gaasivarustussüsteem. 2.3. Eesti energeetika strateegilised eesmärgid Riigi energiastrateegia keskne eesmärk on kõigi tarbijate nõuetekohane varustamine kütuste ja energiaga kindlustamaks Eesti majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline areng. Eesti energiapoliitika kujundamisel juhindub Vabariigi Valitsus järgmistest strateegilistest eesmärkidest: 1. Tagada nõuetekohase kvaliteediga ning optimaalsete hindadega kütuse- ja energiavarustatuse piisavus ja stabiilsus harmoonilise regionaalse arengu ning Euroopa Liiduga ühinemiseks vajaliku majanduskasvu saavutamiseks. 2. Tagada kütuse- ja energiamajanduse kui strateegilise majandusharu abil riigi poliitiline ja majanduslik sõltumatus; luua Euroopa Liidu nõuetele vastavad strateegilised julgeolekuvarud. 3. Luua reaalselt toimiv energiasäästusüsteem kütuste ja energia tootmisel ning tarbimisel. 4. Kindlustada rahvusvaheliste keskkonnanõuete täitmine. 5. Tagada põlevkivi baasil energia tootmise efektiivsuse tõstmine üheaegselt kahjuliku keskkonnamõju olulise vähendamisega põletustehnoloogia uuendamise teel. 6. Kindlustada olemasolevate kaevanduste ja karjääride põlevkiviressursi ratsionaalne ärakasutamine, mille suurus tootmiskadusid arvestamata on 0,6 miljardit tonni ja millest piisab elektrijaamade ja õlivabrikute käitamiseks nende amortisatsiooniaja lõpuni ka pärast nende renoveerimist olemasoleva infrastruktuuri baasil. 7. Eelistada uute elektrijaamade rajamisel elektrienergia hajutatud tootmise printsiipi ja soojuse ning elektri koostootmist, kindlustades seejuures olemasolevate küttevõimsuste optimaalse ärakasutamise. 8. Soodustada taastuvate energiaallikate kasutamise laiendamist maksusoodustuste rakendamisega nii vastavatele investeeringutele kui nende baasil energia tootmisele. 9. Tagada Eesti energeetika eurointegratsioon vastavalt EL direktiividele ja suundumustele. 10. Suurendada riigi energia varustuskindlust riikidevaheliste lepingutega (Vene Föderatsiooniga piiri-energeetikaobjektide teenindamiseks, naaberriikidega kütuse ja energia tarnelepingud kriisiolukorraks ja julgeolekuvarude hoiustamiseks). 3. MAJANDUSE ARENG JA ENERGIATARVE 3.1. Majanduse arengu põhijooned Et jõuda majanduse arengus Euroopa Liidu seniste liikmesriikide miinimumtaseme lähedale, peab Eesti sisemajanduse koguprodukt suurenema ca 2,5 kuni 4 korda. Nimetatud taseme saavutamiseks kümne aastaga peaks SKP aastane juurdekasv olema 10 kuni 15%, kusjuures Eesti majanduse arengu põhistsenaariumid (Eesti Majanduse Instituudi ja Eesti Tulevikuuuringute Instituudi uurimused ning Phare Eesti Energiastrateegia) arvestavad ainult ca 5% aastast juurdekasvu. Käesoleva arengukava eesmärgiks ei ole SKP juurdekasvu ennustamine, vaid majanduskasvuks vajaliku energiatarbe prognoosi alusel kütuse- ja energiamajanduse arengu kavandamine. 3.2. Kütuse- ja energiatarbe prognoos Võttes aluseks Eesti sisemajanduse koguprodukti prognoositud juurdekasvuks 5,3% aastas, on energiamajanduslikes uuringutes jõutud järeldusele, et selline SKP juurdekasv suurendab energiatarvet ligikaudu 2% aastas. Kuna tootmismahu ja SKP kasv saavutatakse konkurentsi tingimustes reeglina uute, väiksema energiamahukusega tehnoloogiate ja energiasäästumeetmete rakendamisega, kaasneb tootmise moderniseerimisega ja SKP tõusuga energia erikulu vähenemine ja energiatarve kasvab tunduvalt aeglasemalt kui toodangumaht ja SKP. Kütuse ja energia tootmise, muundamise ja jaotamise efektiivsuse tõus peab praktiliselt kompenseerima 2% energiavajaduse suurenemise aastas, seega primaarenergia vajadus kas jääb samale tasemele või tõuseb vähesel määral. 4. ARENGU PÕHISUUNAD 4.1. Põlevkivi ja kivisüsi Kuigi põlevkivi osatähtsus energiabilansis hakkab seoses uute efektiivsete põletustehnoloogiate kasutamise ja energiajaamade rajamisega langema (vt. joonis 4), võimaldab see kodumaine kütus koos turba ja puiduga tagada elektritootmise sõltumatust impordist ja aidata kaasa vedelkütuse strateegilise varu loomisele kodumaise põlevkiviõli tootmise kaudu. Põlevkivi tootmist on vajalik jätkata põhiliselt olemasolevates kaevandustes ja karjäärides avatud varudest. Põlevkivi tootmistehnoloogia ja masinapargi uuendamiseks ning efektiivsuse tõstmiseks ja kahjuliku mõju vähendamiseks loodusele tuleb soodustada investeeringuid selle majandusharu tehnilise varustatuse alal. Põlevkivikaevanduste rajamine sõltub uute järgmise põlvkonna elektrijaamade ja õlivabrikute rajamise vajadusest, mis omakorda peab selguma praegu kasutatavate seadmete renoveerimise käigus ja selle järel. Kivisöe toomine Eesti primaarenergia bilanssi sõltub eeskätt põlevkivi ja maagaasi hinna kujunemisest, aga ka CO2 saastemaksude korraldamisest Euroopa Liidus. Kivisöe kasutamise prognoos lähemaks tulevikuks sõltub põlevkivi hinna kujunemisest. Kui kivisöe ja põlevkivi hinnad võrdsustuvad, tuleb päevakorda kivisöe ja põlevkivi koospõletamine keevkihis kütustes sisalduva väävli sidumiseks ja selle emissiooni vähendamiseks. 1995 2005 2010 Põlevkivi 62% 52--54% 47--50% Turvas, puit, taastuvad energiaallikad 8% 11% 13% Kütteõlid 6% 5% 4--5% Mootorikütused 13% 14% 14% Maagaas 11% 16--18% 18--22%

Joonis 4. Primaarenergia vajaduse oodatav muutus 4.2. Gaaskütused Arengukava näeb ette gaaskütuse osatähtsuse olulise tõusu, arvestades eelkõige selle kütuseliigi vähest keskkonnaohtlikkust. Energiatarbe juurde-kasvust kaetakse suurem osa maagaasiga, mille osatähtsus primaarenergia tarbimises kahekordistub 10--15 aastaga. Maagaasi kasutamise juurdekasv toimub peamiselt piirkondades, kus puudub biokütuste ja turba majanduslikult põhjendatud ressurss. Maagaasi tarbimise ja ka varustuskindluse suurendamiseks on vajalik osaleda rahvusvahelises koostöös uute gaasitrasside kavandamisel. Kuni ühtse gaasivõrgu loomiseni ja tarbimise ühtlustamiseks luuakse gaasivaru Läti maagaasihoidlates ja uuritakse oma gaasihoidlate loomise võimalusi. On vaja kaaluda maagaasi maksustamist riigi julgeolekuvarude loomiseks, mis soodustaks ka kohalike energiavarude, eeskätt puidu ja turba kasutamist. Põlevkivi keemilisel ümbertöötamisel tekkiv kaasprodukt on põlevkivigaas, mida kasutatakse elektri ja soojuse tootmisel. 4.3. Kütteõlid, sealhulgas põlevkiviõli Raske ja kerge kütteõli kokku moodustavad Eesti primaarenergia bilansis umbes 7 TWh/a ehk 6%, mis tõenäoliselt 10--15 aastaga kahaneb 4% lähedale. Põlevkiviõli, mis asendab naftakütteõli, toodetakse Eestis 4 TWh/a, millest enamus läheb küll ekspordiks, kuid kogu tootmisvõimsus, kuni 4,5 TWh/a, on käsitatav kütteõli ja maagaasi strateegilise kriisireservina Eestis. Selle arvel saab oluliselt säästa Euroopa Liidu direktiivide kohase 90 päevase riikliku julgeolekuvaru loomise kulusid. Vedelkütuste julgeolekuvaru loomise kava väljatöötamisel (vt. 4.10) nähakse ette meetmed põlevkiviõli tootmise stimuleerimiseks. 4.4. Turvas, biokütused, taastuvad energiaallikad Arvestades suhteliselt suuri turba- ja puiduvarusid, nende kasutamise väikest keskkonnaohtlikkust ning positiivset mõju regionaalarengule ja tööhõivele, kavandatakse nende kütuseliikide osatähtsuse tõusu kütusebilansis. Seejuures puit ja teised biokütused on taastuv loodusvara ja nende põlemisel atmosfääri paisatavaid CO2 heitmeid ei arvestata kasvuhoonegaaside hulka, kuna see ei mõjuta süsiniku ringkäiku looduses. Kavandatakse taastuvate energiaallikate ja turba kasutamise osatähtsuse suurenemine 2/3 võrra aastaks 2010 võrreldes aastaga 1996 ja soodustatakse investeeringute tegemist turba ja puitkütuste tootmise arendamisse. Nende kütuste baasil kavandatakse elektri ja soojuse koostootmist, lähtudes kohalike ressursside otstarbekast kasutamisest. Energiavõsa ja muu energeetilise biomassi tootmise võimalikku alustamist ja kasutuselevõttu analüüsitakse nende majandusliku otstarbekuse, regionaalarengu ja põllumajanduspoliitika seisukohalt ning EL direktiive ja põhimõtteid silmas pidades. Säästva arengu printsiipidest lähtuvalt pööratakse tähelepanu olmejäätmete põletamisseadmete rajamisele ja biogaasi tootmisele, mille alginvesteeringuid toetatakse muuhulgas ka keskkonnafondist. Töötatakse välja kava tuule- ja hüdroenergiaseadmete rakendamise ja kasutamise stimuleerimiseks või doteerimiseks. 4.5. Mootorikütused Mootorikütused moodustavad 13% kulutatavast primaarenergiast ja tulevikuks prognoositakse nende osatähtsuse väikest tõusu vastavalt transpordisektori arengule. Maksusüsteemi abil soodustatakse pliivaba bensiini ja madala väävlisisaldusega diiselkütuse kasutamist. Vastavalt EL direktiividele tuleb luua nende kütuste julgeolekuvaru 90 päevase tarbimise katmiseks. Igati soodustatakse kütuste transiiti. 4.6. Elektroenergeetika ja elektrisüsteem Aastaks 2000 lõpetatakse RAS Eesti Energia ümberkujundamine, muutes elektrijaamad, ülekande- ja jaotusvõrgud iseseisvalt majandavateks äriühingu-teks, kaasates nende arendamiseks täiendavat kapitali investeeringuteks. Elektri tootmist põlevkivielektrijaamades jätkatakse, kusjuures arvestatava jääkväärtusega seadmed järkjärguliselt rekonstrueeritakse, arvestades keskkonnakaitselisi ja kasuteguri tõstmise nõudeid. Kavandatakse ja alustatakse uute soojuse ja elektri koostootmise jaamade rajamist, pidades silmas jaamade geograafilise hajutamise nõuet ja suurendades kõigi taastuvate energiaallikate kasutamist. Elektrijaamad varustatakse sageduse ja võimsuse automaatreguleerimissüsteemiga, mis peab võimaldama Eesti elektrisüsteemil töötada ka isoleeritud süsteemina ning reguleerida vahetusvõimsust naabersüsteemidega. Jätkatakse elektrisüsteemi põhivõrgu renoveerimist ja tehakse ettevalmistusi Eesti elektrisüsteemi ühendamiseks ning sünkroniseerimiseks Euroopa energiasüsteemidega. Jaotusvõrkudes selgitatakse välja lubamatult suurte energiakadude tekkepõhjused, rakendatakse meetmeid nende likvideerimiseks ja luuakse elektriturg, mis annab tarbijale võimaluse valida endale elektrimüüja ja müügitingimused. Eesti elektrisüsteemi arendamisel peetakse silmas kolme eesmärki: -- elektrisüsteemi töökindluse suurendamine; -- elektri kvaliteedi parandamine; -- elektrisüsteemi optimaalse talitlemise ja arengu tagamine. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks tuleb täita järgmised põhiülesanded: 1. Viia elektrisüsteemi juhtimine turumajanduslikule alusele ja moodustada Eesti elektrisüsteemi juhtimiskeskus. 2. Töötada välja kava elektrienergia kvaliteedi tagamiseks sageduse osas Eesti elektrisüsteemis ühinemiseks Kesk- ja Lääne-Euroopa riikide elektri-süsteemidega. Teostada täpsustatud eeluuringud Eesti-Soome merekaabli ehitamiseks ja aktiivselt osaleda Balti ringi projektides. 4.7. Küttemajandus Küttemajanduses tuleb jätkata tehnilisi ümberkorraldusi ja kadude vähen-damist nii soojuse tootmises, soojusvõrkudes kui tarbijate juures. Kaugküttesoojuse konkurentsivõime languse vältimiseks tuleb küttemajanduse arendamiseks koostada piirkondlikud arengukavad ning suunata uued investeeringud küttemajandusse vastavuses arengukavadega. Sellega tagatakse kaugkütte, lokaalse gaaskütte ja teiste kütteviiside optimaalne harmooniline areng ning seniste investeeringutega rekonstrueeritud küttesüsteemide edasine otstarbekas ekspluateerimine. Arvestades küttekulude kõrget taset tarbijate maksevõimega võrreldes, tuleb rakendada meetmeid kaugküttesüsteemide plaanipäraseks renoveerimiseks, otsides võimalusi vastavate projektide stimuleerimiseks ja toetamiseks. 4.8. Energiasääst Eestis on suured energiasäästuvõimalused nii energia tootmisel, jaotamisel kui tarbimisel. Lähtutakse põhimõttest, et otstarbekas on toota ainult seda energiat, mille tarbimist ei saa või ei ole otstarbekas vältida. Seejuures ei käsitleta energiasäästuna sellist energiatarbimise vähendamist, mis viib elu-kvaliteedi langusele (energiavarustuse katkestused, ebanormaalselt madal ruumide temperatuur jne.). Elektrienergia säästmiseks alustatakse jaotusvõrgu ulatuslikku renoveerimist, millega paraneb ka tarbijatele edastatava elektri kvaliteet (pinge). Arvestades asjaolu, et elukvaliteedi tõusu ja soojuse säästumeetmete rakendamisega lisandub uusi elektriseadmeid, ei ole elektritarbe absoluutset vähendamist kavandatud. Küttemajanduses kavandatakse tõhustada energiasäästumeetmeid tarbijate juures ja energia jaotamisel. Energia tootmisvõimsuste rekonstrueerimisel arvestatakse tulevikus rakendatavatest säästumeetmetest tulenevat tarbimise vähenemist. Senitehtud ja kavandatavate investeeringute efektiivsuse tagamiseks juhindutakse piirkondlikest arengukavadest ning energiasüsteemide analüüsist. Energiasäästuks tuleb teha investeeringuid, kusjuures täiendava energiasäästu saavutamiseks tuleb teha järjest suuremaid kulutusi. Majanduslike või-maluste avardumisel kavandatakse investeeringuid järjest pikema tasuvusajaga, kuid suuremat säästu võimaldavatesse energiasäästumeetmetesse. Lähituleviku majandusolukorda ning investeerimisvõimalusi arvestades hinnatakse praegu energiasäästupotentsiaaliks ca 30%. 4.9. Keskkonnale kahjulike mõjude vähendamine Energeetika kahjulike mõjude vähendamisel keskkonnale juhindutakse Eesti keskkonnastrateegiast, Euroopa Liidu direktiividest ja rahvusvahelistest lepingutest, millega Eesti riik on seotud. Vastavalt Eesti keskkonnastrateegiale tuleb: -- võtta kasutusele efektiivsemad kütusevarustuse ja energia tootmise, ülekande ning kasutamise tehnoloogiad (vt. 4.6, 4.7 ja 5.5); -- ergutada vähemsaastavate kütuseliikide kasutamist; -- vähendada põlevkivienergeetika kahjulikku mõju keskkonnale. Põhilisteks keskkonnakaitselist eesmärki teenivaks tehnoloogiliseks meet-meks energeetikas on keevkihttehnoloogiate juurutamine põlevkivi kasutamisel, mille tulemusena langeb suuresti SO2 ning arvestataval määral ka CO2, NOx, ja teiste kahjulike heitmete, sealhulgas ladustatava tuha hulk põletamistehnoloogia muutmise ja kasuteguri tõstmise või mõlema teguri koosmõju tõttu. Lendtuhafiltrite uuendamisel tolmküttekatelde juures arvestatakse SO2 sidumise võimalikku halvenemist suitsugaaside suubumisel atmosfääri, mis võib põhjustada väävlipüüdeseadmete paigaldamise. Lähtuvalt Eesti keskkonnastrateegiast töötatakse Majandusministeeriumi koordineerimisel välja konkreetsed keskkonnakaitsemeetmed energiasektoris. Energeetika negatiivset mõju keskkonnale ei saa vajalikul määral vähen-dada ilma energiaallikate struktuuri muutmiseta, suurendades vähemsaastavate ja kasvuhooneefekti vähemsoodustavate kütuste (maagaas), samuti taastuvate energiaallikate ning põlevate jäätmete kasutamist (vt. joonis 4). Kütusekasutuse mõjutamiseks kasutatakse maksusüsteemi (vt. 5.2), samuti kehtestatakse kütusest sõltuvad normid suitsugaasides saasteainete sisaldusele, mis stimuleerivad gaasipuhastusseadmete rakendamist ja madala väävlisisaldusega kütuste, sealhulgas põlevkiviõli kasutamist. Vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 93/76/EEC 1993. aasta 13. septembrist koostatakse ja viiakse ellu programme, mille eesmärgiks on soodustada regulaarsete energia-auditite läbiviimist suure energiamahukusega tööstusettevõtetes ja teistes suure energiatarbimisega valdkondades, parandamaks nende energiakasutuse efektiivsust ja piiramaks süsinikdioksiidi heitmeid. Bensiini- ja diiselmootorite heitgaaside suhtes kehtestatakse nõuded vastavalt EL direktiividele ja kasutatakse EL kogemusi nende rakendamisel. 4.10. Energiasektori töökindlus ja energiavarustuse stabiilsus Energiasektori töökindlus ja energiavarustuse stabiilsus on olulise tähtsusega riikliku julgeoleku ja sõltumatuse seisukohalt, mille parandamiseks on vajalikud järgmised põhilised meetmed: -- kodumaiste kütuste eeliskasutuse stimuleerimine; -- kütuste vastastikuse asendusvõimaluse laiendamine, alternatiivsete tarnelepingute sõlmimine, erinevate transpordiskeemide rakendamine ja strateegilise varu loomine; -- importkütuste sissevedu erinevatest piirkondadest ja riikidest ning Eesti energia- ja kütusevarustussüsteemide integreerimine Balti regiooni ja Euroopa Liidu vastavate süsteemidega; -- energia tootmise ja jaotamise seadmete ja süsteemide tehnilise taseme tõstmine. Vastavalt EL direktiividele luuakse vedelkütuste 90 päevane julgeolekuvaru, mille loomiseks ja kütuste vastastikuseks asendamiseks töötab Majandusministeerium välja konkreetse kava. Kütteõli varu loomisel arvestatakse põlevkiviõli kui kohalikku ja strateegiliselt sõltumatut kütust. Sõlmitakse pikaajaline leping Lätiga maagaasi julgeolekuvaru säilitamiseks Läti maagaasihoidlates. Analüüsitakse Eestisse gaasihoidlate rajamise geoloogilisi võimalusi ja majanduslikku otstarbekust. Osaletakse aktiivselt rahvusvahelises koostöös uute gaasitrasside kavandamisel ja Eesti-Soome merekaabli ehitamisel. Elektrijaamade valdajaid kohustatakse võimalikuks kriisiolukorraks välja töötama kondensatsioonblokkide jahutuse alternatiivskeemid minimaalselt nõutava elektrienergia tootmiseks. 5. ARENGUKAVA REALISEERIMISE VIISID 5.1. Seadusandluse edasiarendamine Energiaseadust muudetakse ja täiendatakse vastavalt Euroopa Liidu printsiipidele konkurentsi stimuleerimiseks ja seoses uute energiatootjate ilmumisega elektriturule. Koostatakse energiaseadusest tulenevad alamastme õigusaktid. Konkurentsiseadust ja tarbijakaitseseadust täiendatakse turgu valitsevate energiaettevõtete olemasolu silmas pidades. Energiaseaduse edasisel täiendamisel konkretiseeritakse ministeeriumide ja riigiasutuste roll ning käitumine energiasektori juhtimisel. 5.2. Maksupoliitika Varustuskindluse ja tööhõive aspekte silmas pidades rakendatakse kütustele ning toodetud energiale diferentseeritud aktsiisimäärad vastavalt Euroopa Liidu printsiipidele, millega tagatakse kodumaiste kütuste konkurentsivõime ning luuakse soodustingimused taastuvate energiaallikate ja turba kasutamisele majanduslikult põhjendatud tasemel. Kütuste ja energia tootmise ning kasutamisega seotud ressursi- ja saastemaksud ning nendega maksustamise kord revideeritakse enne aastat 2000 Euroopa Liidu direktiive ja kohalike kütuste eeliskasutust silmas pidades. Mootorikütuste ja kütteõlide jaoks töötakse välja diferentseeritud aktsiisimaksude süsteem sõltuvalt kütuste keskkonnaohtlikkusest ja vastavalt Euroopa Liidu direktiividele. 5.3. Energia ja kütuste hindade kujundamine Energia ja kütuste hindade kujundamine toimub vastavalt energiaseadusele vabaturu hindade kujunemise suunas, muutes energiaettevõtted optimaalse tuluga ettevõteteks. Riigi äriühingutes ja äriühingutes, kus riigil on enamotsustusõigus, viiakse käibelt saadava puhaskasu määr tasakaalu omakapitali suurusega, tagamaks omakapitali konkurentsivõimelise tulukuse. Lõpetatakse ristsubsideerimine tarbijate gruppide vahel. Soovitatakse üle minna mitmeastmeliste tariifide rakendamisele kaugküttes ja sellele lisaks tipptariifide rakendamisele elektri müügil, mis tagaks nii energiafirmade kui tarbijate huvide kaitse ning garanteeriks tehtavate kulutuste ja maksete vastavuse. Nõutakse energia hinnas tootmise, edastamise, jaotamise ja müügi ning teenuste kulude eristamist. 5.4. Normid ja standardid Kohandatakse Euroopa Liidu energiamajanduse ning keskkonnakaitse normid ja standardid, kaasa arvatud efektiivsuse ja kütuste kvaliteedi nõuded. Osaletakse rahvusvaheliste standardiseerimisorganite töös. 5.5. Energiasäästu stimuleerimine Arvestades energiakulutuste suurt osakaalu sisemajanduse koguproduktis ja energia tootmise, jaotamise ning kasutamise madalat efektiivsust, tuleb energiasäästu meetmete rakendamine muuta senisest tõhusamaks ja sihikindlamaks. Energiasäästu esmaseks stimulaatoriks on puhtmajanduslikud motiivid, mis sunnivad tarbijaid tegema energiasäästualaseid investeerimisotsuseid. Energiasäästu saavutamiseks vabaturu tingimustes tuleb: -- tarbijaid informeerida elektri- ja soojusenergia säästmisvõimalustest; -- garanteerida energia eest tasumine vastavalt tarbitud energiakogustele; -- võimaldada tarbijal ise reguleerida energiatarbimist. Tururegulatsiooni tulemusena on võimalik saavutada ligikaudu pool oodatavast energiasäästust. Et maksimaalselt realiseerida energiasäästu võimalusi, tuleb valitsusel rakendada aktiivset ja plaanipärast stimuleerivat energiasäästu poliitikat, mis nõuab finantseraldisi selle realiseerimiseks. Iga täiendava energiasäästu taseme saavutamiseks tuleb teha järjest suuremaid jõupingutusi, sest säästuks tehtavate investeeringute tasuvusaeg pikeneb. Riikliku energiasäästupoliitika eesmärkideks on: -- kaasaegse efektiivse tehnoloogia kasutuselevõtmine; -- energia liigse tarbimise vähendamine, eelkõige parema organiseerimise arvel; -- tarbijate käitumise muutmine. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks on vajalikud: -- pidevad jõupingutused energiasäästu võimaluste ja eeliste selgitamisel kõigi tarbijate ja majandusharude teadlikkuse tõstmiseks; -- energiaalaste projektide kohta tehtavate otsuste mõjutamine (regulatsioon, maksud, tariifid, subsiidiumid) energia efektiivsema kasutamise suunas kõiki kulu elemente kajastava energiahinna kaudu; -- õigusaktide kehtestamine energia efektiivsema kasutamise tagamiseks; -- energiasäästualase uurimis- ja arendustöö ning koolituse stimuleerimine; -- tingimuste loomine energiaturu paremaks funktsioneerimiseks; -- detailsete sihtide seadmine erinevatele lõpptarbimise sektoritele (kodutarbijad, tööstus, põllumajandus, transport, teenindus jne.); -- energiasäästumeetmete ja -projektide toetamise tagamine riigieelarvelistest vahenditest vastavalt Riiklikule energiasäästuprogrammile; -- energiasäästualase tegevuse jälgimine, tulemuste analüüs ning vastavalt sellele energiasäästupoliitika edasiarendamine. 5.6. Oskusteave, prioriteetsed uurimisvaldkonnad Arvestades energeetika strateegilist tähtsust, kvalifitseeritud tööjõuturu mastaape ja spetsialistide vajadust, prognoositakse riikliku tähtsusega oskusteabe ja vastavate spetsialistide vajadust, toetatakse olemasoleva oskusteabe säilitamist ja arendamist ning stimuleeritakse tippspetsialistide ettevalmistamist. On vajalik spetsialistide ettevalmistamine kaasajastatud programmide alusel kõigi energiasektoris nõutavate erialade osas, kusjuures käesolevas poliitilises ja majanduslikus olukorras on suurenenud kodumaise oskusteabe tähtsus eelkõige järgmistes valdkondades: 1. Põlevkivienergeetika, põlevkivitööstus ja põlevkivikeemia. Eestis on välja kujunenud maailmas ainulaadne põlevkivienergeetika ja põlevkiviteaduse koolkond, mille arendamine on Eestile strateegilise tähtsusega. Välismaal ei ole vastava ala spetsialiste ja puudub võimalus eesti põlevkiviga seotud spetsiifiliste uuringute tellimiseks väljastpoolt. 2. Tehnilis-majanduslik analüüs ja finantsjuhtimise meetodite rakendamine energiasektoris. See valdkond muutus eriti aktuaalseks seoses Eesti taasiseseisvumisega ja turumajandusliku arengusuuna valikuga. 3. Energeetika keskkonnamõju vähendamine. Problemaatika ei ole uus, kuid turumajanduslikus olukorras on keskkonnakaitseliste meetmete rakendamisel suurenenud majanduslike aspektide arvestamise vajadus. 4. Energiasektori turumajanduslik regulatsioon ja energiasüsteemide rahvusvaheline koostöö. Valitsus stimuleerib energeetikaalast haridust, oskusteabe arendamist ja arendustööde tegemist järgmiselt: 1. Taotleb või eraldab stipendiume prioriteetsetes suundades täiendavaks väljaõppeks, staþeerimiseks ja uurimistöödeks üliõpilastele, magistrantidele, doktorantidele, uurijatele ning spetsialistidele. 2. Suunab ja toetab üksikute tippspetsialistide ettevalmistamist sellistes valdkondades, mis Eestis ei ole praegu piisavalt arenenud, kuid võivad omandada strateegilise tähtsuse tulevikus (tuumaenergeetika, mõned taastuvenergia rakendamise suunad jne.). 3. Suunab ja toetab Eesti spetsialistide osavõttu rahvusvahelistest koostööprojektidest ja uurimisprogrammidest. 4. Suunab või tellib riiklikult tähtsaid uurimis- ja planeerimistöid. 5.7. Energiasektori arendamise rahastamine Energiasektori vajaliku arengu tagamiseks on vajalik realiseerida palju projekte, mis lähtuvad Eesti energeetika strateegilistest eesmärkidest. Investeerimisprojektid energia tootjate ja kasutajate tarvis, näiteks investeeringud uute seadmete ja võrkude tarbeks kaugkütte, elektri tootmise, tööstuslike koostootmissüsteemide rajamiseks, ehitiste soojustamiseks, juhtimissüsteemide ja muu energia efektiivsuse tõstmiseks vajalike vahendite soetamiseks, põhinevad firmade ja eraisikute investeerimisotsustel. Kuigi valitsus neid projekte otseselt ei rahasta, tuleb tal majanduslikult mõjutada investeerimisotsuse tegemist. Seda tehakse maksusoodustuste ja subsiidiumide kaudu. Valitsus hoolitseb ka selle eest, et tehtavatele investeeringutele ei oleks finantstakistusi ning tehakse kättesaadavaks piisavad sihtotstarbelised rahalised vahendid kapitalituru ja pankade kaudu. Arengukava eesmärkide realiseerimiseks tuleb Vabariigi Valitsusel kavandada vahendid selliste tugiprojektide finantseerimiseks, mis on suunatud energiapoliitikameetmete väljatöötamisele ja rakendamisele energia tootmise ja kasutamise efektiivsuse tõstmiseks, keskkonnasäästlikuks arenguks ja kütusetarnete tagamiseks, samuti uurimis- ja arendustöödele. Arengukava realiseerimiseks vajalike uurimis- ning arendustööde ja tugiprojektide, samuti Riikliku energiasäästuprogrammi finantseerimine toimub osaliselt riigieelarvelistest vahenditest. Eesti Innovatsioonifondi sihtasutusest eraldatakse teatav osa energiasektori valdkonnas tehtavateks arendustöödeks. Valitsus suunab ja toetab Eesti spetsialistide ning organisatsioonide osalemist rahvusvahelistes koostööprogrammides (Phare, Inco-Copernicus, Thermie jt.) ning vajadusel katab ettenähtud osa programmi kuludest (näiteks Save II). 5.8. Arengukava eesmärkide realiseerimise sihtprogrammid Vabariigi Valitsus koos Majandusministeeriumiga käivitab ja rahastab arengukava alusel eelkõige järgmised sihtprogrammid: 1. Eesti energiasektori eurointegratsiooni tagamine. 2. Turba, biokütuste ja teiste taastuvate energiaallikate majanduslikult põhjendatud rakendamine energia tootmisel. 3. Reaalselt toimiva energiasäästu süsteemi loomine. 4. Eesti elektroenergeetika tulevikustsenaariumide kavandamine põlevkivienergeetika arengu taustal. 1. 1 Elektrienergia kohta kehtib kokkulepe, et importi (neto) käsitletakse primaarenergiana. Kuna Eesti ekspordib elektrienergiat, väljendatakse selle netoväärtus negatiivse primaarenergiana.