Põllumajandusminister — Analüüsimeetodid sööda nõuetekohasuse kontrollimiseks — RTL, 53, 904

Määrus kehtestatakse « Söödaseaduse» (RT I 2002, 18, 97; 63, 387; 2003, 48, 340; 88, 591; 2004, 34, 236) § 38 lõike 1 alusel. §1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse analüüsimeetodid sööda nõuetekohasuse kontrollimiseks. §2. Üldnõuded (1) Sööda nõuetekohasust kontrollitakse käesolevas määruses nimetatud analüüsimeetoditega nende rakendamise nõuete kohaselt. (3) Sööda nõuetekohasuse kontrollimiseks mitme sobiva analüüsimeetodi olemasolul valib meetodi analüüsi teostav laboratoorium. Kasutatud meetodi kohta tehakse märge analüüsiprotokollile. §3. Nõuded proovide ettevalmistamisele (1) Sööda analüüs teostatakse homogeensest lõpp-proovist. (2) Proovide ettevalmistamisel peab: 1) vältima nende saastumist ja koostise muutumist; 2) proove jahvatama, segama ja sõeluma võimalikult kiiresti, et proov puutuks vähimal määral kokku õhu ja valgusega; 3) jahvatama kuumuse suhtes tundliku sööda proovi käsitsi ning vältima veskeid ja muid seadmeid, mis proovi märgatavalt kuumendavad; 4) vältima proovi saastumist selle kokkupuutel seadmete ja vahenditega; 5) proovi niiskusesisalduse muutumisel proovi ettevalmistamise käigus määrama niiskusesisaldust enne ja pärast proovi ettevalmistamist käesolevas määruses nimetatud meetodit kasutades. (3) Lõpp-proovi peab segama hoolikalt mehhaaniliselt või käsitsi ning jaotama selle kaheks võrdseks portsjoniks, kasutades jaotamiseks võimaluse korral kvarteerimismeetodit. Ühte portsjonit hoitakse sobivas puhtas ja kuivas õhukindlalt suletavas nõus ja teine portsjon või selle osa, mis kaalub vähemalt 100 g, valmistatakse ette lõigete 4–7 kohaselt. (4) Proovi, mida on võimalik kohe jahvatada ja kui analüüsimeetodis ei ole sätestatud teisiti, peab sõeluma pärast jahvatamist vajaduse korral läbi 1 mm suuruste avadega sõela. Seejuures peab vältima proovi liiga peeneks jahvatamist. Sõelutud proovi peab segama ja koguma sobivasse puhtasse ning kuiva õhukindla korgiga nõusse. Vahetult enne analüüsiks vajaliku koguse kaalumist peab proovi uuesti segama. (5) Proovi, mida jahvatatakse pärast kuivatamist, kui analüüsimeetodis ei sätestata teisiti, peab kuivatama kuni niiskusesisalduseni 8–12%. Niiskusesisaldust kontrollitakse käesolevas määruses nimetatud meetodit kasutades. Vajadusel peab proovi täiendavalt jahvatama. (6) Vedelas või poolvedelas olekus sööda proovi peab koguma sobivasse puhtasse ja kuiva õhukindla korgiga suletavasse nõusse. Enne analüüsiks vajaliku koguse kaalumist peab proovi hoolikalt segama. (7) Proove, mida ei saa ette valmistada lõigetes 3–6 nimetatud menetlust kasutades, peab töötlema mõne muu sobiva menetluse abil. §4. Nõuded proovide säilitamisele Proove peab säilitama nende koostise muutumist välistaval sobival temperatuuril. Vitamiinide või muude valgustundlike ainete analüüsiks võetud proove peab säilitama tumedast klaasist nõus. §5. Nõuded reaktiivide ja aparaatide kasutamisele (1) Analüüsimeetodite rakendamisel kasutatavad keemilised reaktiivid peavad olema: 1) analüütiliselt puhtad (tähistatakse märkega «a.p.»); 2) analüütilise reaktiivi kvaliteediga (tähistatakse märkega «AR»). (2) Mikroelementide määramisel peab reaktiivide puhtust kontrollima pimekatsega. Saadud tulemustest sõltuvalt peab vajadusel reaktiive puhastama. (3) Analüüsimeetodis nimetatud menetlus, millega on seotud loputamine, pesemine, lahuse valmistamine või lahjendamine, kui seejuures ei näidata kasutatud lahusti iseloomu, eeldab vee kasutamist. Kasutatav vesi peab olema demineraliseeritud või destilleeritud. Erijuhtudel, kui see on märgitud analüüsimeetodis, peab kasutama puhastatud vett. (4) Analüüsimeetodis viidatakse ainult nendele instrumentidele ja aparaatidele, mis on erilised või nõuavad erilist kasutamist. §6. Nõuded analüüsimeetodite rakendamisele ja -tulemuste väljendamisele (1) Mitme kehtiva analüüsimeetodi olemasolu puhul, peab analüüsitulemuste väljendamisel märkima laboratooriumi poolt kasutatud meetodi. (2) Analüüsitulemus väljendatakse keskmise väärtusena, mis on saadud vähemalt kahe analüüsi tulemusest ning mille saamiseks on analüüsitud eraldi portsjonitest saadud proove, nõutav on tulemuste rahuldav korratavus. (3) Analüüsitulemus väljendatakse analüüsimeetodis kehtestatud viisil ja nõutava tüvenumbrite arvuga. Tulemust korrigeeritakse vajadusel proovi esialgset niiskusesisaldust arvestades. §7. Sööda nõuetekohasuse kontrollimisel kasutatavad analüüsimeetodid Sööda nõuetekohasuse kontrollimisel kasutatakse järgmisi analüüsimeetodeid: Nr Sööda analüüsimeetod ja selle rakendamise tingimused Euroopa Ühenduse direktiiv söödakontrolli analüüsimeetodi kohta 1 Söötade analüüsimeetodite üldised tingimused 71/250/EMÜ 2 Niiskuse määramise meetod 71/393/EMÜ 3 Loomsetes ja taimsetes rasvades ja õlides niiskuse määramise meetod 73/46/EMÜ 4 Toorproteiini määramise meetod 72/199/EMÜ 5 Pepsiinis ja vesinikkloriidhappes lahustuva toorproteiini määramise meetod 72/199/EMÜ 6 Pepsiini aktiivsuse hindamise meetod 72/199/EMÜ 7 Toorkiu määramise meetod 73/46/EMÜ 8 Toorõli ja -rasva määramise meetod 98/64/EÜ 9 Toortuha määramise meetod 71/250/EMÜ 10 Vesinikkloriidhappes lahustumatu tuha määramise meetod 71/250/EMÜ 11 Kogu fosfori fotomeetrilise määramise meetod 71/393/EMÜ 12 Kaltsiumi määramise meetod 71/250/EMÜ 13 Kaaliumi määramise meetod 71/250/EMÜ 14 Magneesiumi aatomabsorptsioon-spektrofotomeetrilise määramise meetod 73/46/EMÜ 15 Naatriumi määramise meetod 71/250/EMÜ 16 Mikroelementide raua, vase, mangaani ja tsingi määramise meetod 78/633/EMÜ 17 Karbonaatide määramise meetod 71/250/EMÜ 18 Kloori kloriidides määramise meetod 71/250/EMÜ 19 Lenduvate lämmastikaluste mikrodifusiooni teel määramise meetod 71/393/EMÜ 20 Lenduvate lämmastikaluste destillatsiooni teel määramise meetod 71/393/EMÜ 21 Vesiniktsüaniidhappe määramise meetod 71/250/EMÜ 22 Tärklise polarimeetrilise määramise meetod 72/199/EMÜ 23 Suhkru määramise meetod 71/250/EMÜ 24 Laktoosi määramise meetod 71/250/EMÜ 25 Karbamiidi määramise meetod 71/250/EMÜ 26 Sojasaaduste ureaasi aktiivsuse hindamise meetod 71/250/EMÜ 27 Retinooli (vitamiin A) määramise meetod 00/45/EÜ 28 Vaba ja kogu gossüpoli määramise meetod 72/199/EMÜ 29 Aflatoksiin B1 ühemõõtmelise õhukesekihikromatograafilise määramise meetod 76/372/EMÜ 30 Aflatoksiin B1 kõrgsurve vedelikkromatograafilise määramise meetod 76/372/EMÜ 31 Halofuginooni määramise meetod 93/70/EMÜ 32 Robenidiini määramise meetod 93/117/EMÜ 33 Metüülbensokaadi määramise meetod 93/117/EMÜ 34 Tülosiini difusiooni teel agarsöötmel määramise meetod 72/199/EMÜ 35 Virginiamütsiini difusiooni teel agarsöötmel määramise meetod 72/199/EMÜ 36 Tsinkbatsitratsiini difusiooni teel agarsöötmel määramise meetod 78/633/EMÜ 37 Flavofosfolipooli difusiooni teel agarsöötmel määramise meetod 78/633/EMÜ 38 Avopartsiini difusiooni teel agarsöötmel määramise meetod 81/715/EMÜ 39 Monensiini difusiooni teel agarsöötmel määramise meetod 81/715/EMÜ 40 Spiramütsiini difusiooni teel agarsöötmel määramise meetod 84/425/EMÜ 41 Aminohapete määramise meetod 98/64/EÜ 42 Olakindoksi määramise meetod 98/64/EÜ 43 Amprooliumi määramise meetod 99/27/EÜ 44 Diklasuriili määramise meetod 99/27/EÜ 45 Karbadoksi määramise meetod 1999/27/EÜ 46 Lasalotsiidnaatriumi määramise meetod 1999/76/EÜ 47 E-vitamiini määramise meetod 2000/45/EÜ 48 Trüptofaani määramise meetod 2000/45/EÜ 49 Dioksiini ja dikoksiinilaadsete PCB-de määramise meetod 2002/70/EÜ 50 Loomsete koostisosade määramise meetod 2003/126/EÜ §8. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. mail 2004. aastal, välja arvatud § 7 punkt 50, mis jõustub 1. juulil 2004. aastal. 1 Euroopa Komisjoni direktiivid 71/250/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 155, 12.07.1971, lk 13–37); 71/393/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 279, 20.12.1971, lk 7–18); 72/199/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 123, 29.05.1972, lk 6–34); 73/46/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 83, 30.03.1973, lk 21–34); 76/371/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 102, 15.04.1976, lk 1–7); 76/372/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 102, 15.04.1976, lk 8–18); 78/633/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 206, 29.07.1978, lk 43–55); 81/715/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 257, 10.09.1981, lk 38–46); 84/425/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 238, 06.09.1984, lk 34–38); 93/70/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 234, 17.09.1993, lk 17–21); 93/117/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 329, 30.12.1993, lk 54–62); 98/64/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks (EÜT L 257, 19.09.1998, lk 14–28); 1999/27/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid amprooliumi, diklasuriili ja karbadoksi määramiseks söötades ning muudetakse direktiive 71/250/EMÜ ja 73/46/EMÜ ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 74/203/EMÜ (EÜT L 118, 06.05.1999, lk 36–52); 1999/76/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetod naatriumlasalotsiidi määramiseks söötades (EÜT L 207, 06.08.1999, lk 13–17); 2000/45/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid A-vitamiini, E-vitamiini ja trüptofaani sisalduse määramiseks loomasöödas (EÜT L 174, 13.07.2000, lk 32–50); 2002/70/EÜ, millega kehtestatakse nõuded dioksiinide ja dioksiinitaoliste PBC-de taseme määramiseks söödas (EÜT L 209, 06.08.2002, lk 15–21); 2003/126/EÜ loomse päritoluga osiste määramise analüüsimeetodi kohta söötade ametlikul kontrollimisel (ELT L 339, 24.12.2003, lk 78–84). Keskkonnaminister põllumajandusministri ülesannetes Villu REILJAN Kantsler Ants NOOT