Vabariigi Valitsus — Täiendavad kohustuslikud tingimused garantiilepingule, mis käsitleb eksporditehingute garanteerimist ühiselt teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike garanteerimisasutustega — RT I, 31, 218

Määrus kehtestatakse «Ekspordi riikliku garanteerimise seaduse» (RT I 2003, 1, 2) § 13 lõike 4 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse täiendavad kohustuslikud tingimused garantiilepingule, mille alusel «Ekspordi riikliku garanteerimise seaduse» § 5 lõikes 1 nimetatud sihtasutus (edaspidi sihtasutus) annab ühise garantii koos mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi riikliku garanteerimisasutusega. § 2. Ühise garantii andmine (1) Garantiilepinguga, mis käsitleb eksporditehingute garanteerimist ühiselt teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike garanteerimisasutustega ja hõlmab üht või mitut allhankelepingut ühes või mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis (edaspidi ühine garantiileping), annavad nimetatud garantiiasutused ühise garantii. Ühise garantii andmine toimub kas üksikute garantiilepingutega (sealhulgas kindlustuspoliiside väljastamine), ühise garantiilepinguga või mõnel muul moel. (2) Riiklik garanteerimisasutus käesoleva määruse tähenduses on riigi nimel või toetusel ekspordigarantiisid andev asutus või sellise asutuse asemel tegutsev riigiasutus. (3) Ühise garantiilepingu eesmärgiks on reguleerida Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike garanteerimisasutuste vastastikuseid kohustusi järgmistel juhtudel: 1) ettevõtja (edaspidi peaettevõtja) sõlmib enda nimel ekspordilepingu (edaspidi garanteeritav leping ) ja on sõlminud või sõlmib nimetatud garanteeritava lepingu täitmiseks allhankelepinguid ühes või mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis teiste ettevõtjatega (edaspidi allhankijad), kusjuures garanteeritava lepingu teine pool ehk ostja asub riigis, kes ei kuulu Euroopa Liitu, või Euroopa Liidu liikmesriigis, kes ei ole peaettevõtja ja allhankijate asukohaliikmesriik; 2) peaettevõtja kohustub kandma allhankijatele üle neile kuuluva summa ostja poolt peaettevõtjale makstavatest summadest ning tegema kõik toimingud, mis on vajalikud ostja poolt makstud ning allhankijatele kuuluva summa ülekandmiseks; 3) allhankijate ja ostja vahel ei ole õiguslikke suhteid; 4) peaettevõtja garantiiandja (edaspidi põhigarantiiandja) ning allhankijate garantiiandjad (edaspidi kaasgarantiiandjad) on valmis igaüks vastavalt oma tavapärastele garantii tingimustele garanteerima tema riigis toimuva tehinguosa igas üksikus garantiilepingus kindlaksmääratud riskide vastu. (4) Ostjariigi võlg käesoleva määruse tähenduses on ühe riigi ostjate kumulatiivne võlg, mis on tekkinud poliitiliste riskide realiseerumisel riigi tegevuse tulemusel. (5) Ühise garantiilepingu sõlmimisel kohustub sihtasutus järgima §-des 3–8 sätestatut. § 3. Põhigarantiiandja kohustused Põhigarantiiandja, kes ainuisikuliselt vastutab garanteeritavas lepingus võetud riskide eest, sealhulgas allhankelepingutes võetud riskide eest, kohustub: 1) garanteerima igas üksikus garantiilepingus kindlaksmääratud peaettevõtja riskid tema tehinguosa piires; 2) mitte heaks kiitma muudatusi garanteeritava lepingu olulistes tingimustes või peaettevõtja ning allhankijate vahelises lepingus garanteeritava lepingu täitmiseks, välja arvatud juhul, kui seda tehakse vastastikusel kokkuleppel kaasgarantiiandjatega; 3) mitte loobuma peaettevõtjale antud garantiist tulenevatest kohustustest peaettevõtja lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel, ilma et sellest oleks kaasgarantiiandjatele teatatud; 4) mitte tunnistama üksiku garantiilepingu kehtivust lõppenuks, ilma et sellest oleks kaasgarantiiandjatele teatatud; 5) teatama kaasgarantiiandjatele kõigist talle teadaolevatest faktidest, mis võivad tekitada kahju või muuta riski liiki või suurust; 6) kahju või kahju tekkimise ohu korral leppima kaasgarantiiandjatega kokku meetmete rakendamises, kusjuures otsused kahju tõendamise kohta tehakse võimaluse korral vastastikusel kokkuleppel ning garantiihüvitise suurus ja selle maksmise üksikasjad määratakse kindlaks vastavalt iga üksiku garantiilepingu tingimustele; 7) kahju korral rakendama vajalikke meetmeid või nõudma, et peaettevõtja rakendaks vajalikke meetmeid maksmata summade sissenõudmiseks ja sissenõutud summadest kaasgarantiiandjatele kuuluvate summade tagasimaksmiseks, ning tegema kõik selliste summade ülekandmiseks vajalikud toimingud. Põhigarantiiandja poolt summade sissenõudmisel tehtud kulutused jagatakse garantiiandjate vahel vastavalt nende osale garanteeritavas lepingus; 8) peaettevõtjale antud garantii tühistamise korral tegema kõik endast sõltuva, et täita käesolevas paragrahvis sätestatud kohustused. § 4. Kaasgarantiiandja kohustused Kaasgarantiiandja kohustub: 1) garanteerima igas üksikus garantiilepingus kindlaksmääratud oma riigi allhankija riskid tema tehinguosa piires; 2) mitte heaks kiitma muudatusi peaettevõtja ja allhankija vahel ostjaga sõlmitud garanteeritava lepingu täitmiseks sõlmitavas lepingus, välja arvatud juhul, kui seda tehakse vastastikusel kokkuleppel põhigarantiiandjaga; 3) mitte loobuma allhankijale antud garantiist tulenevatest kohustustest allhankija lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel, ilma et sellest oleks põhigarantiiandjale teatatud; 4) mitte tunnistama üksiku garantiilepingu kehtivust lõppenuks, ilma et sellest oleks põhigarantiiandjale teatatud; 5) teatama põhigarantiiandjale kõigist talle teadaolevatest faktidest, mis võivad tekitada kahju või muuta riski liiki või suurust; 6) allhankijale antud garantii tühistamise korral tegema kõik endast sõltuva, et täita käesolevas paragrahvis sätestatud kohustused. § 5. Konsolideerimine Ostjariigi võla konsolideerimisel peavad põhigarantiiandja ning kaasgarantiiandjad läbirääkimisi eesmärgiga leida võimalused ja vahendid konsolideerimislepingust tulenevate eriprobleemide lahendamiseks. § 6. Ostjakrediidil põhinevad tehingud Euroopa Liidu garantiiandjad, kes on ühisel arvamusel, et nende ostjakrediidi tingimused on piisavalt sarnased, võivad kokku leppida, et kogu garanteeritavale lepingule antakse ühtne garantii. § 7. Arbitraaž Kõik ühisest garantiilepingust tulenevad vaidlused, mida ei saa lahendada vastastikusel kokkuleppel, esitatakse kolmest vahekohtunikust koosnevale vahekohtule. Kumbki pool nimetab ühe vahekohtuniku. Euroopa Kohtu president nimetab kolmanda vahekohtuniku, kes on vahekohtu esimees. Menetlusi reguleerivad Rahvusvahelise Kaubanduskoja lepitus- ja arbitraažireeglid. § 8. Lepingu lisatingimused Sihtasutus võib iga tehingu puhul lisada ühisesse garantiilepingusse sätteid, mis ei mõjuta käesoleva määruse §-de 3–7 sätete reguleerimisala. § 9. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. mail 2004. a. 1 Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 84/568/EMÜ riigi nimel või toetusel tegutsevate liikmesriikide ekspordikrediidikindlustuse organisatsioonide või selliste organisatsioonide asemel tegutsevate riigiasutuste vastastikuste kohustuste kohta ühisgarantii korral, mis antakse lepingule, mis hõlmab üht või mitut allhankelepingut ühes või mitmes Euroopa ühenduste liikmesriigis (EÜT L 314, 4.12.1984, lk 24–27) Peaminister Juhan PARTS Rahandusminister majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes Taavi VESKIMÄGI Riigisekretär Heiki LOOT