Riigikogu — Eesti keskkonnastrateegia heakskiitmine — RT I, 26, 390

Riigikogu otsustab: 1. Kiita heaks Eesti keskkonnastrateegia, mis on lisatud käesolevale otsu­sele. 2. Teha Vabariigi Valitsusele ettepanek üldistada viie aasta möödudes kesk­konnastrateegia tulemused ning vajadusel strateegiat parandada ja täiendada. Riigikogu esimees Toomas SAVI Lisa Riigikogu 12. märtsi 1997. a. otsusele «Eesti keskkonnastrateegia heakskiitmine» EESTI KESKKONNASTRATEEGIA SISUKORD lk. 1.SISSEJUHATUS JA ÜLDPÕHIMÕTTED835 1.1.Sissejuhatus835 1.2.Keskkonnastrateegia põhiprintsiibid837 1.3.Loodusvarade kasutamise ja keskkonnakaitse lähtealused837 1.4.Rahvusvaheline koostöö838 2.PRIORITEETSED KESKKONNAPROBLEEMID839 3.KESKKONNAALASED EESMÄRGID840 3.1.Keskkonnateadlikkuse edendamine841 3.2.Keskkonnahoidliku tehnoloogia rakendamine841 3.3.Energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamine842 3.4.Õhukvaliteedi parandamine842 3.5.Jäätmetekke vähendamine ja jäätmekäitluse korrastamine843 3.6.Jääkreostuse likvideerimine844 3.7.Põhjaveevarude parem kasutamine ja kaitse845 3.8.Pinnaveekogude ja rannikumere kaitse845 3.9.Maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine846 3.10.Tehiskeskkonna muutmine inimsõbralikumaks846 4.LOODUSVARADE SÄÄSTLIKU KASUTAMISE JA KESKKONNAKAITSE KORRALDAMISE VAHENDID847 4.1.Keskkonnaalased õigusaktid847 4.2.Institutsioonid847 4.3.Ärahoidvad meetmed849 4.3.1.Territooriumi planeerimine849 4.3.2.Keskkonnamõjutuste hindamine ja keskkonnaaudit849 4.4.Regulatsioonivahendid850 4.4.1.Keskkonnanormatiivid ja -standardid850 4.4.2.Keskkonnakasutusload851 4.4.3.Järelevalve851 4.5.Keskkonnakorralduse majandushoovad852 4.6.Keskkonnainformatsioon ja keskkonnateadlikkuse kujundamine853 LÕPETUSEKS855 Lisa 1.LOODUSVARAD JA KESKKONNASEISUND855 1.Mets855 2.Ulukid856 3.Kalavarud857 4.Maavarad858 5.Muld858 6.Elustiku mitmekesisus ja maastikud859 7.Õhk860 8.Vesi862 9.Pinnas ja jääkreostus864 10.Tehiskeskkond865 Lisa 2.PEAMISED KESKKONDA MÕJUTAVAD TEGURID866 1.Sissejuhatus866 2.Eesti majanduse struktuur ja selle muutumine867 3.Energeetika868 4.Maavarade kaevandamine870 5.Töötlev tööstus871 5.1.Keemiatööstus872 5.2.Ehitusmaterjalitööstus872 5.3.Tselluloositööstus873 5.4.Toiduainetööstus874 6.Transport874 7.Põllumajandus876 Lisa 3.KESKKONNAKAITSEALANE TEHNILINE INFRASTRUKTUUR878 1.Veevarustus ja kanalisatsioon878 2.Jäätmekäitluse korraldus879 1. SISSEJUHATUS JA ÜLDPÕHIMÕTTED 1.1. Sissejuhatus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma keskkonda ning hüvitama keskkonnale tekitatud kahju. Viiskümmend aastat suletud ühiskonna tasakaalustamata majandussuhete tingimustes põhjustasid tehnika ja tehnoloogia mahajäämuse ning loodusvarade raiskamise. Eestis kujunes välja mitu konfliktse looduskasutusega piirkonda ja tekkisid eeldused keskkonnakriisi arenemiseks. Eesti kesk­konda kahjustas tugevasti ka endise NSV Liidu armee tegevus, mille jääkreostuse likvideerimine kestab veel aastakümneid. 1989. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu loodus­kaitse ja loodus­varade ratsionaalse kasutamise kontseptsiooni, mis andis hinnangu tolleaegsele keskkonnaseisun­dile, sõnastas keskkonnakaitse põhiprobleemid ja -eesmärgid ning määratles nende saavutamise võimalikud teed riigiomandil baseeru­va majanduse ja sotsiaalsfääri arengu tingimustes. Riigikorra muutumine Eestis 1991. aastal ei muutnud keskkon­nakaitse eesmärke, küll aga muutusid nende realiseerimise tingi­mused. Riigi poolt rangelt planeeritavalt ja kontrollitavalt majanduselt on Eesti astunud liberaal­sete vabaturusuhete teele. Edukalt kulgeb riigi omanduses olnud maa ja toot­misvahendite erastamine. Keskkonnanõudeid arvestatakse uute ettevõtete rajamisel. Administratiiv­selt on reguleeritud loodusvarade kasutamine ja keskkonnakaitse. Loodus­varade kasutamise ja saastamise maksustamine on pannud aluse keskkonna­kaitse integreerimisele majandusega. Keskkonnaprobleemide lahendamiseks on tehtud ja tehakse riigieelarve, ettevõtete, kohalike omavalitsuste ja fondide vahenditest suuri investeeringuid. Märkimisväärne on olnud välisabi. Võetud meetmed on toonud teatud edu. Eesti keskkonnapoliitika sisaldub paljudes meie keskkonnakasutuse ja -kaitse või muudes õigusaktides: seadus Eesti looduse kaitsest, metsaseadus, kaitstavate loodusobjektide seadus, ranna ja kalda kaitse seadus, saastekahju hüvitise seadus, veeseadus, maapõueseadus, jäätmeseadus, pakendiseadus, planeerimis- ja ehitusseadus, jahikorralduse seadus, kalapüügiseadus, maa­parandusseadus, säästva arengu seadus, tervisekaitseseadus jt. Riigi keskkonnapoliitika elluviimisel järgitakse strateegilisi suundumusi ja konkreetseid tegevuskavu. See tähendab riiklikult suunatud ja üldsuse poolt omaks võetud arengut, kus oleviku põhinõudeid ohustamata võetakse arvesse tulevaste põlvkondade vajadusi. See tähendab ka seda, et majandustegevus peab arvestama looduse seatud piire. Kuna riigi majanduse tehnoloogiline tase on suhteliselt madal, tuleb täht­sustada loodusvarade säästvat kasutamist. Ka vajab keskkonnakaitse tunduvalt suuremaid kulutusi, kui on meie võimalused. Piiratud vahendeid tuleb kasutada hästi läbimõeldult. Et selle kõigega toime tulla, vajame keskkonnastrateegiat. Keskkonnastrateegia koostamisel lähtuti Eesti keskkonnapoliitikast, analüüsiti kriitiliselt praegust olukorda ja 1989. aasta kontseptsioonis sätestatu täitmist. Täiendava hinnangu andsid 1995. aastal Eesti keskkonnaalasele tegevusele ÜRO Euroopa Majandusnõukogu eksperdid uurimuses «Eesti keskkonnaüle­vaade». Eesti keskkonnastrateegia määratleb Eesti looduskasutuse ja kesk­kon­na­kait­se arengusuunad ja prioriteetsed eesmärgid uues poliitilises ja majan­dus­olukorras ning põhiülesanded aastani 2000 ja 2010. Keskkonnastrateegia lähtub Eesti keskkonnakaitse ajaloo­liselt välja­kuju­ne­nud põhieesmärgist: tagada inimesi rahul­dav tervislik keskkond ja majan­du­se arendamiseks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata, maas­­tike ja elustiku mitmekesisust säilitades ning majanduse arengutaset arvesta­des. Strateegias esiletoodud prioriteete arvestatakse keskkonnaalase tegevuse kavandamisel, riiklikul finantseerimisel ja rahvusvahelise koostöö arendamisel. Põhiülesannete täitmiseks koostatakse mitmeaastased tegevusprogrammid. Strateegia järgib rahvusvahelisi keskkonnakaitsealaseid algatusi: maa­ilma looduskaitse strateegiat, 1992. aastal Rio de Janeiros ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil heaks kiidetud Agenda 21 põhimõtteid, 1993. aastal Luzernis Euroopa keskkonnaministrite konverentsil vastu võetud Kesk- ja Ida-Euroo­pa tegevusprogrammi, 1995. aasta Sofia konverentsi otsuseid ning Eesti Vabariigi suhtes jõustunud rahvusvahelisi leppeid. Järgitakse samuti valget raamatut, milles on fikseeritud põhinõuded Kesk- ja Ida-Euroopa assot­sieerunud riikide integreerumiseks Euroopa Liitu. 1.2. Keskkonnastrateegia põhiprintsiibid Strateegia baseerub rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohtadel ja Eesti ajaloolistel traditsioonidel ning arvestab riigi praegust sotsiaalset ja majandus­likku olukorda. Põhiprintsiibid on: * majanduse arengu mõjutamine keskkonda säästvas suunas, kusjuures eesmärk on praeguse põlvkonna vajaduste rahuldamine tulevaste põlv­kondade huve kahjustamata; selle saavutamiseks reguleeritakse loodus­kasutust ja seatakse tegevuspiiranguid keskkonna kaitseks; * keskkonnakahjustuste ennetamine ja vältimine, pöörates peatähelepanu põhjustele, kuna tagajärgede likvideerimine on tunduvalt kallim ja mõni­kord isegi võimatu; * ettevaatlikkus otsuste tegemisel: kui kavandatava tegevuse mõju ei ole selge, ei tohi otsuseid langetada; * keskkonnanõuete lülitamine teiste eluvaldkondade ja majandussekto­rite arengustrateegiasse ning nende arvestamine iga üksiku loodusvara ja keskkonnakomponendi kasutamisel ja kaitsel; looduskeskkonna kui ühtse tervikliku kompleksi huvide arvestamine; * keskkonnanõuete kajastamine ka majandust ja sotsiaalelu käsitlevates seadustes; * keskkonna käsitlemine riigi elanike ühise rikkuse ja hoolena; kesk­konnakaitse peab olema kõrgemal parteipoliitilistest huvidest ja momendi majandusprobleemidest; keskkonnakaitse ja loodusvarade säästliku kasuta­mise tagamiseks tuleb taotleda elanikkonna kõikide sotsiaalsete kihtide konsensust; * keskkonnanõuete järgimise saavutamine majandustegevuses põhi­mõttel, et saastaja/tarbija maksab; kõigil keskkonna kasutajatel ja kahjus­tajatel peab lasuma täielik vastutus oma tegevuse eest; ettevõtted peavad tagama oma tegevuse vastavuse keskkonnakaitse nõuetele; kasutatud loodusvarade väärtus, kõik keskkonnakaitsekulutused ja keskkonnale tekitatud kahjud toote kogu olelustsükli (tootmise, jaotamise, kasutamise, lõpliku kõrvaldamise) vältel peavad kajastuma toote hinnas; * koostöö teiste riikidega globaalsete ja regionaalsete keskkonnaprob­lee­mi­de lahendamisel ning riigipiiriülese negatiivse keskkonnamõju tõkes­ta­mine; * keskkonnameetmete rakendamine niisugusel poliitilisel ja haldus­tasandil, kus nad annavad parima tulemuse; jagatud vastutuse printsiibist lähtudes peavad riik, kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja elanikud koostöös lahendama keskkonnaprobleeme vastavalt oma pädevusele; * traditsioonilise looduskaitse ja loodushoiu edendamine, tagamaks loodusväärtuste teadvustamist ühiskonna huvides. 1.3. Loodusvarade kasutamise ja keskkonnakaitse lähtealused Loodusvarade säästliku kasutamise ja efektiivse keskkonnakaitse määrab eelkõige tootmise ja keskkonnakaitse tehnoloogia tase. Sellest lähtuvalt võe­takse suund: * parima võimaliku tehnoloogia kasutamisele, mis tagab ressursside säästliku kasutamise ja võimalikult vähese saastamise ning ei tekita Eesti majanduse edasisele arengule ülemääraseid kulutusi, ja * parima keskkonnapraktika rakendamisele. Viimane on maailma kogemusi arvestav meetmete kombinatsioon pari­mate keskkonnakaitse tulemuste saamiseks. Meetmete valikul tuleb tähelepanu pöörata: — toote valmistamise, kasutamise ja jäätmekäitlusega seotud kesk­konnariskile; — reostuse vältimisele või tegevuse/toote asendamisele vähem reos­tavaga; — asendusmaterjali või -tegevuse potentsiaalsele keskkonnaalasele kasule ja kahjule; — teaduses ja teadmistes toimuvale arengule ning muutustele; — täideviimise võimalustele; — sotsiaalsetele ja majanduslikele kaasmõjudele. Võimalikest keskkonnaseisundi parandamise meetmetest tuleb eelistada neid, mida rakendatakse vahetult saasteallika juures. Saasteallika juures kasutatakse keskkonna saastamise vähendamiseks: * tehnoloogia täiustamisele suunatud meetmeid, mis muudavad oluliselt tootmis- ja tarbimisprotsessi struktuuri ning arvestavad säästva arengu põhimõtteid; * kasutatava toorme, vee ja energia kokkuhoiule suunatud meetmeid, mis ühtlasi vähendab jäätmekogust; * saasteainete emissiooni vähendavaid vahendeid (puhastusseadmeid, ringlussüsteeme jms.). Võetavad meetmed sõltuvad lahendatavate probleemide iseärasustest ja eesmärkidest. Lähitulevikus on enamkasutatav emissiooni vähendamine puhas­tusseadmete abil ning materjali- ja energiakao vähendamine. Keskkonnahoidliku tehnoloogia evitamine võtab rohkem aega ja vajab meie käsutada olevaist suuremaid kapitalimahutusi. Tulevikus tuleb aga eelis­arendus anda just keskkonnahoidlikule tehnoloogiale. Häid tulemusi nii olmes kui tootmises annavad isegi väikseid kulutusi nõudvad meetodid, nagu näiteks korras majapidamine. Nende juurutamine on võimalik eelkõige teadlikkuse ja loodushoiumentaliteedi kasvatamise kaudu, muutes tootmis- ja tarbimisharjumusi säästlikumaks. 1.4. Rahvusvaheline koostöö Loodusvarade ja keskkonna kasutamisel ja kaitsel järgitakse rahvusvahelis­test lepetest tulenevaid kohustusi ning rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid ja suundumusi. Eesti keskkonnaalase välissuhtluse põhieesmärgid on: * rahvusvaheliselt ja eriti Euroopa Liidu poolt tunnustatud põhimõtete ja kogemuste integreerimine Eesti keskkonnaalastesse õigusaktidesse ja praktilisse tegevusse; * välisinvesteeringute kaasamine loodusvarade kasutamise ja keskkonna­seisundi parandamisega seotud projektidesse; * Läänemere piirkonna ja eriti Balti riikide koostöö. Eesti on sõlminud oma naabrite ja mitmete teiste Euroopa riikidega üle 40 kahe- ja mitmepoolse keskkonnaalase koostööleppe. Lisaks raamlepingutele on sõlmitud kokkuleppeid kalanduse, vee- ja välisõhukaitse, piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise, merereostuse likvideerimise ning jäätmekäitluse valdkonnas. Sõlmitakse kokkulepped saaste kauglevi vähendamise ning kesk­konnaekspertiisi alal. Koostöö Läänemere kaitsel toimub põhiliselt Helsingi Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni raamides. Osale­takse ÜRO ja selle Euroopa majanduskomisjoni ning Euroopa Nõukogu egiidi all väljatöötatud konventsioonide põhimõtete elluviimisel. Euroopa Liidu ja Eesti koostöö eesmärk on moderniseerida Eesti tööstust nii riiklikus kui ka erasektoris, tagamaks keskkonnakaitset eelkõige keskkonna­hoidliku tehnoloogia kasutuselevõtu kaudu. Euroopa Liit tunnistab, et Eestil on vajaduse korral õigus rakendada keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks rangemaid erinorme. 2. PRIORITEETSED KESKKONNAPROBLEEMID Loodusvarade kasutamise ja keskkonnaseisundi analüüsimisel määratleti ligi 40 olulist keskkonnaprobleemi. Nende prioriteetsuse hindamisel arvestati ohtu inimese tervisele, mõju majanduse arengule, säästva arengu tagamist ja rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Mullaviljakus, vesi, mets, kalavarud ja maavarad on Eesti pikaajalise arengu tagamiseks ülimalt olulised. Loodusvarasid peab saama majandustege­vuses kasutada, aga seda tuleb teha säästlikult. Loodusvarasid on riigisisese vajaduse katmiseks piisavalt ja nende varude seisund on suhteliselt hea. Loodus­varade säästlikku kasutamist on võimalik seadustega tagada, kusjuures õigus­likud alused selleks on olemas. Nagu Euroopa Liidus nii ka Eestis on keskkonnaprobleemide kõige täht­samaks aspektiks inimese tervise tagamine. Keskkonna mõju tervisele avaldub eelkõige saastatud õhu, mittekvaliteetse joogivee ja müra kaudu. Keskkonna tervistkahjustavat mõju on Eestis suhteliselt vähe uuritud. Põhja-Eesti linnades on täheldatud haigusjuhtude kasvu sõltuvalt saasteainete sisalduse tõusust välisõhus. Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas on hingamisteede haigestumus suurem kui mujal Eestis. Narva ja Sillamäe piirkonnas kasvatatavates toiduainetes on rohkem kahjulikke mikroelemente kui Tartu ümbruses toodetavates toidu­ainetes. See on tingitud pinnase looduslikest iseärasustest ja osaliselt põlevkivi töötlemisjääkidest, kuid enamikul juhtudel ei ületa lubatud norme. Paarikümnes asulas on vaja joogivett kohale vedada tsisternides, kuna kasutusel olev põhjaveekiht on reostatud. Probleemiks on saastatud toiduained. Pestitsiidide ja mineraalväetiste kasutamine on Eestis 1980. aastate lõpuga võrreldes oluliselt vähenenud. Taime­kaitse- ja väetisainete sisalduselt läheneb Eestis toodetavate taimsete ja loom­sete toiduainete kvaliteet mahepõllunduse toiduainete kvaliteedile. Tuleb tähe­lepanu pöörata suurtes kogustes imporditavate toiduainete kvaliteedile, luues vajalikud kontrollimisvõimalused. Eesti prioriteetsed keskkonnaprobleemid on: * välisõhu saastamine ja õhu saastatus linnades, mis negatiivselt mõju­tab inimeste tervist, ökosüsteeme ja ehitisi; * tööstus-, põllumajandus- ja militaarobjektide jääk­reostus, mis ohus­tab põhja- ja pinnavett, ning rikutud maas­tikud; * põhjaveevarude ebaratsionaalsest kasutamisest ja saastamisest tingi­tud põhjavee kvaliteedi ja kvantiteedi langus; * veekogude ebaratsionaalne kasutamine, reostamine ja eutrofeeru­mine, vee-elustiku, sealhulgas kalavarude taastootmise ja kvaliteedi langus; * keskkonna saastamine jäätmetega; jäätmetega kaetud alade kasv, jäätmekäitluse, sealhulgas ohtlike jäätmete käitluse korrastamatus; * elustiku ja maastike mitmekesisuse, sealhulgas ökovõrgustiku, kaitse­alade, liikide ja üksikobjektide ohustatus, mis tuleneb majandus­tegevu­sest ja maa omandireformist; * tehiskeskkonna ebapiisav vastavus säästva arengu ja tervisekaitse põhi­mõtetele. Keskkonnaprobleemide peamised tekkepõhjused on: * toorme- ja heitmemahuka vananenud tehnoloogia kasutamine; * madal keskkonnateadlikkus, väära tarbijamentaliteedi juurdumine; * keskkonnaalase tehnilise infrastruktuuri mahajäämus; * keskkonnakorralduse rahaliste vahendite ja toimimismehhanismide puudulikkus. Tänapäeva majandus-, haldus- ja sotsiaalsfääri muutused on tõrjunud keskkonnaprobleemid rahva teadvuses tagaplaanile. Üleminek turumajandusele, liberaalne majanduspoliitika ja avatus on toonud tarbimisse uusi tendentse. Kaupade ja teenuste küllus ning lääneliku tarbimiskeskse elulaadi propageeri­mine õhutab põhjendamatut tarbimise kasvu. Võib arvata, et inimeste kesk­konnateadlikkus väheneb veelgi, säästva arengu põhimõtteid ja keskkonna­nõudeid eirava tarbimise kasv jätkub ning võõrandumine loodusest süveneb. 3. KESKKONNAALASED EESMÄRGID Keskkonnastrateegia keskendub kümne käesolevas peatükis nimetatud põhieesmärgi saavutamisele. Kuna rahva keskkonnateadlikkus ja keskkonna­hoidlik tehnoloogia on probleemide lahendamise eelduseks, käsitletakse neid kui Eesti keskkonnastrateegia tähtsamaid eesmärke. Omaette eesmärk on suurima globaalsete ja lokaalsete probleemide põhjustaja, energiatootmise negatiivsete keskkonnamõjutuste vähendamine. Õhukvaliteedi parandamine, jäätmemajan­duse korrastamine, jääkreostuse vähendamine ja veekaitse peavad tagama inimesele tervisliku keskkonna. Sama eesmärki teenib tehiskeskkonna paranda­mine. Eesti maastike ja elustiku mitmekesisus tuleb maksimaalselt säilitada. Koos prioriteetsete eesmärkidega on tähelepanu all kogu keskkond ja kõik loodusvarad. 3.1.Keskkonnateadlikkuse edendamine Eesmärk: säilitada ja aktiviseerida Eesti elanike ajaloo­liselt välja­kuju­nenud keskkonnateadlikkust; kaasata üldsus keskkonda mõjutavate otsuste tegemisse, aktiiv­sesse kesk­konnakaitsesse ja järelevalvesse; kasva­tada uutes põlvkon­dades keskkonnahoidlikku tarbijamentali­teeti, toetada keskkonda arvestava tarbimisstruktuuri arengut. Keskkonnateadlikkuse tõstmiseks tuleb: * mõjutada inimeste tarbimiseelistusi keskkonnasäästlikus suunas, kasu­tades selleks massimeediat, majandushoobasid ja keskkonnakaitse admi­nistratiivseid vahendeid; * teha keskkonnateave üldsusele kättesaadavaks; * kujundada kasvatus- ja haridustööga inimeste keskkonnaalaseid väärtus­hinnanguid; * võimaldada inimestel osaleda ja kaasa rääkida keskkonnaalaste otsuste tegemisel; * teha otsused kvaliteetse, kõigile kättesaadava ja kontrollitava info alusel; * tagada avalikustatud kontroll otsuste täitmise üle. 3.2.Keskkonnahoidliku tehnoloogia rakendamine Eesmärk: kasutada keskkonda, tooret ja energiat säästli­kult, vähendada saasteainete ja jäätmete teket. Selleks tuleb: * evitada korras majapidamise põhimõte tootmises ja olmes; * minna järk-järgult üle keskkonnahoidliku tehno­loogia kasutamisele; * rakendada teiste riikide parimat keskkonnaprak­tikat; * luua eelmiste evitamiseks vajalik ühiskondlik meelestatus ja majandus­lik motivatsioon. Ülesanded aastaks 2000 * Kriteeriumide, standardite ja normatiivide väljatöötamine tehnoloogia­protsesside säästlikkuse ja toodete keskkonna­sõbralikkuse hindamiseks. * Korras majapidamise põhimõtte rakendamine tootmises ja olmes. * Keskkonnahoidlikku tootmist soodustavate keskkonda, majandust ja sotsiaalelu reguleerivate õigusaktide koostamine. * Säästlikku tootmist soodustava majandusmotivatsiooni kujundamine. * Keskkonnakorralduse täiustamine, esmajoones ettevõtte tasemel. * Parima võimaliku tehnoloogia ja parima keskkonnapraktika rakenda­mine uutes ja rekonstrueeritavates ettevõtetes. * Loodusvarade väärtustamine, nende kulu ja keskkonnale tekitatud kahju arvestamine tootmiskuludes. * Märgistussüsteemi väljaarendamine loodushoidlike toodete tähistami­seks. Ülesanded aastaks 2010 * Parima võimaliku tehnoloogia ja parima keskkonnapraktika evitamine tootmises ja olmes. * Keskkonnasõbralikkuse arvestamine toote hinnas kogu tema olelus­tsükli vältel. 3.3.Energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamine Eesmärk: vähendada energeetika negatiivset mõju keskkon­nale, suu­na­ta energiapoliitika tehnoloogia täiustamisele, et toota ja tarbida energiat efek­tiivsemalt, rohkem kasutada taastuvaid energiaallikaid, vähendada ener­gia tootmisel kasvuhooneefekti põhjustavate gaaside tekkimist; kõigi ener­gia­kasutusega kaasnevate kesk­konnakaitsekulude arva­mine energia hinna sisse. Energeetika keskkonnahoidlikuks muutmiseks tuleb: * võtta kasutusele efektiivsem kütuse tagamise ning energia tootmise, ülekand­mise ja tarbimise tehnoloogia; * ergutada vähemsaastavate kütuse­liikide kasu­tamist; * õhutada energiasäästu tootjast tarbijani; * toetada taastuvate kütuseliikide ning energiaallikate kasutamist; * vähendada põlevkivienergeetika negatiivset mõju keskkonnale. Ülesanded aastaks 2000 * Korras majapidamise põhimõtet rakendades vähendada elektri ja küttesoojuse tootmise keskkonda kahjustavat mõju. Ülesanded aastaks 2005 * Fikseerida elektritootmise keskkonnanõudeid arvestavad arengusuunad. * Ergutada efektiivsemat energiakasutust, rakendades majandushoobasid. * Vähendada elektritootmisel tolmu ja tuha emissiooni 1995. aastaga võrreldes 25%. * Lõpetada väävlirikaste (väävlisisaldus üle 2%) kütteõlide kasutamine. Ülesanded aastaks 2010 * Viia saasteainete emissioon elektritootmisel Euroopa Liiduga koos­kõlastatud tasemele. 3.4.Õhukvaliteedi parandamine Eesmärk: vähendada saasteainete emissiooni õhku, pöörates peatähele­panu kliimamuutust põhjustavatele ning osooni­kihti kahandavatele ainetele ja transpordi­saastele. Õhukvaliteedi parandamiseks tuleb: * toetada vähemsaastavate transpordiliikide ja -vahendite (raudtee, tramm, troll) ning teiste ühissõidukite kasutamist; * tagada ainult kvaliteetse kütuse import; * ergutada puhtama mootorikütuse kasutamist aktsiisi diferentseerimi­sega kütuse kvaliteedi ja kesk­konnaohtlikkuse järgi. Rakendada rahvusvaheliste konventsioonidega kehtestatud piiranguid osoonikihti kahandavate ainete tarbimisel, et vähen­dada lenduvate orgaaniliste ühendite ja raskmetallide, väävli- ja lämmastikuühendite emissiooni, stabili­seerida ja vähendada kasvuhooneefekti tekitavate gaaside (süsihappegaasi, metaani, süsivesinike jms.) emissiooni. Ülesanded aastaks 2000 * Lõpetada osoonikihti lõhkuvate ainete müük ja piirata oluliselt osooni­kihti kahandavate ainete kasutamist. * Stabiliseerida lämmastikuühendite emissioon 1987. aasta tasemel ja võtta suund selle edasisele vähendamisele. * Rangelt kontrollida mootorsõidukite heitgaaside saastenormidele vastavust. * Karmistada riiki sissetoodavatele ja olemasolevatele autodele esitatavad nõuded. * Vähendada lenduvate orgaaniliste ühendite kogust 1990. aastaga võr­reldes 50% võrra. * Vähendada pliiga etüleeritud bensiini kasutamist 1995. aasta tasemega võrreldes 80% võrra. Ülesanded aastaks 2005 * Viia õhukvaliteet vastavusse Euroopa Liidu normidega. * Vähendada väävliühendite emissiooni 1980. aasta tasemega võrreldes 80% võrra. * Vähendada tahkete osakeste emissiooni 1995. aasta tasemega võrreldes 25% võrra. * Lõpetada etüleeritud bensiini kasutamine. * Lõpetada enam kui 0,05%-lise väävlisisaldusega diislikütuse kasu­tamine. Ülesanded aastaks 2010 * Mitte lubada Euroopa Liidu norme ületavaid saasteainete emissioone. 3.5.Jäätmetekke vähendamine ja jäätmekäitluse korrastamine Eesmärk: toetada toorme ja materjalide säästlikku kasuta­mist, piirata jäätmete tekkimist ja soodustada nende taas­kasutamist, vähendada jäät­me­test põhjustatud keskkonna saastamist ja jäätmetega saastatud alasid, aren­dada jäätme­käitlust, eriti ohtlike jäätmete käitlust. Praktiliste lahendite valik jäätmekäitluse korrastamisel peaks toimuma järgmise pingerea alusel: 1) jäätmetekke vältimine; 2) tekkivate jäätmekoguste ja nende ohtlikkuse vähen­damine; 3) jäätmete taaskasutamise laiendamine — otseses ringluses (korduvkasutamine) — materjaliringluses — bioloogilistes protsessides (komposti­mine) — energeetiliseks otstarbeks (põletamine); 4) keskkonnanõuetekohane jäätmetöötlus ja ohutustamine; 5) jäätmete keskkonnaohutu ladustamine ja matmine. Ülesanded aastaks 2000 * Tootmis- ja olmejäätmete tekke stabiliseerimine olemasoleval tasemel. * Kinnitada kõigile prügilatele omanik või haldaja, sulgeda omanikuta prügilad. * Jäätmete taaskasutamise suurendamine 30—40%-ni. * Uute prügilate rajamine ja vanade sulgemine Euroopa Liidu nõudeid arvestades. * 40% olmejäätmete ladustamine vastavuses keskkonna- ja tervisekaitse nõuetega. * Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi juurutamine. * Radioaktiivsete jäätmete käitlusprogrammi väljatöötamine ja olemas­olevate hoidlate keskkonnaohutuse tagamine. * Kontrolli saavutamine kõigi oluliste jäätmetekitajate üle. Ülesanded aastaks 2010 * Põlevkivi töötlemisjäätmete parem ärakasutamine ja jäätmete kõrval­damistehnoloogia täiustamine. * Jäätmete taaskasutamise suurendamine 50%-ni. * Olmejäätmete tekke stabiliseerimine 250—300 kg tasemel inimese kohta aastas. * Olmeprügilate arvu optimeerimine (kuni 150). * Kõikide jäätmete töötlemine, ladustamine ja matmine vastavalt rahvus­vaheliselt tunnustatud keskkonna- ja tervisekaitsenõuetele. * Ohtlike jäätmete osakaalu vähendamine jäätmete üldkoguses. * Euroopa Liidu nõuetele vastava radioaktiivsete jäätmete hoidla ehita­mine. * Jäätmekäitlusteenuste rakendamine kogu riigi ulatuses. 3.6.Jääkreostuse likvideerimine Eesmärk: likvideerida tegevuse lõpetanud objektidest põh­jus­tatud jääk­reostus ja taastada rikutud maastikud. Jääkreostuse vähendamiseks tuleb: * seadusega tagada saastet tekitava objekti oma­niku vastutus keskkonna saastamise ja sellega tekitatud keskkonna­kahjustuste eest, samuti vastutus jääkreostuse likvideerimise eest omaniku vahetumisel; * likvideerida tootmis- ja militaartegevuse põhjus­tatud keskkonda ohustav jääkreostus; * hoida ära saasteainete sattumine keskkonda tööstusjäätmehoidlatest (rikastusjääkidest, tuha- ja pool­koksipuistangutest) ning olmeprügilatest; * rekultiveerida mäetööstuse poolt rikutud alad, luua esteetilist rahul­dust pakkuv tehismaastik ja eeldused rikutud maade mullaviljakuse taas­tami­seks; * vähendada langatusohtlike alade suurenemist ja kaevandamiskadusid, võimaluse korral eelistada pealmaakaevandamist. Ülesanded aastaks 2000 * Inventariseerida mahajäetud sõjaväeobjektidest, tootmisest ja prügila­test pärinev jääkreostus ja hinnata selle keskkonnariski astet. * Lokaliseerida pinnase jääkreostus põhjavett ja inimeste tervist otseselt ohustavatel aladel. * Mäetöödega rikutud maid rekultiveerida ainult kehtestatud korra kohaselt koostatud projekti järgi. Ülesanded aastaks 2005 * Viia ohutusse seisundisse ja rekultiveerida valdajata karjäärid. * Hoida ära saasteainete sattumine tegutsevatest tööstusjäätmehoidlatest ja olmeprügilatest pinnasesse, pinna- ja põhjavette, rekultiveerida tööstus­jäätmehoidlad ja olmeprügilad, mida enam ei kasutata. Ülesanded aastaks 2010 * Tagada kõrgendatud keskkonnariskiga jääkreostusobjektide isoleeri­mine looduskeskkonnast. 3.7.Põhjaveevarude parem kasutamine ja kaitse Eesmärk: kindlustada põhjaveevarude kvaliteet ning tagada nende sääst­lik kasutamine ja kaitse. Põhjavee kaitseks tuleb: * evitada põhjavee defitsiidiga aladel põhjavee säästliku kasutamise süsteem; * minimeerida kaod vee tootmisel, tarbijani viimisel ja kasutamisel; * tõhustada põhjavee kaitset, likvideerida lokaalne jääkreostus ja olemas­olevad reostusallikad. Ülesanded aastaks 2000 * Vähendada veevarustussüsteemide lekkeid 50% võrra. Ülesanded aastaks 2005 * Rajada väikeasulates (eriti reostatud veehaarete puhul) joogivee varus­tussüsteemid. * Tagada Pandivere kõrgustikul põhjavee formeerumisala tõhus kaitse. * Likvideerida põhjavee reostuse peamised allikad. * Lokaliseerida reostunud põhjaveed. * Vähendada kvaliteetse põhjavee kasutamist tööstuses. * Suurendada vee korduvkasutust. Ülesanded aastaks 2010 * Luua elanikele võimalused kvaliteetse põhjavee saamiseks. * Vähendada veevarustussüsteemide lekkeid tehnilis-majanduslikult põhjendatud tasemeni. * Vähendada vee kulu toodanguühiku kohta. 3.8.Pinnaveekogude ja rannikumere kaitse Eesmärk: ratsionaalse kasutamisega tagada sisevee­kogude ja ranniku­mere ökoloogiline tasakaal ning kalavarude ja vee-elustiku looduslik taas­toot­mine. Pinna- ja merevee kaitseks tuleb: * evitada veekogude ratsionaalse kasutamise skeem kogu riigi ulatuses; * evitada vee ratsionaalne kasutamine tööstuses ja olmes; * tagada keskkonda lastava reovee bioloogiline ja vajaduse korral ka keemiline puhastamine. Ülesanded aastaks 2000 * Viia olme- ja tööstusvee kvaliteedi põhilised nõuded vastavusse Lääne­mere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni Helsingi komisjoni (HELCOMi) soovitustega. Ülesanded aastaks 2010 * Lämmastikutundlike veekogude ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks eemaldada vastavalt HELCOMi soovitustele lämmastikuühendid olmeheit­veest üle 5000 elanikuga asulates. 3.9.Maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine Eesmärk: tagada Eestile omaste taime- ja loomaliikide elujõuliste po­pu­latsioonide, looduslike ja poollooduslike koosluste ning maastike püsi­mine. Ülesanded aastaks 2000 * Täiustada taime- ja loomaliikide, nende elu­paikade ja maastike kaitset vastavalt uuenenud õigus­normidele ning silmas pidades rahvusvahelisi kokku­leppeid ja Euroopa Liidu nõudeid. * Ökosüsteemide kaitse tagamiseks täiustada olemasolevat kaitsealade võrgustikku Euroopa Liidu soovituste kohaselt. * Evitada looduskaitsenõuetele vastavate kaits­tavate metsade võrgustik, tagamaks kõikide looduslike ja poollooduslike metsatüüpide ja -koosluste säilimine. Ülesanded aastaks 2010 * Luua Euroopa Liidu soovitustele vastav kaitsealade võrgustik, kus rangemini kaitstavad vööndid (loodusreservaadid ja sihtkaitsevööndid) moodustaksid kuni 5% Eesti maismaast. 3.10.Tehiskeskkonna muutmine inimsõbralikumaks Eesmärk: viia tehiskeskkonna seisund vastavusse tervise­kaitse ja sääst­va arengu põhimõtetega. Inim- ja loodusesõbraliku tehiskeskkonna loomine ja selle alalhoidmine on väga aeganõudev ja kulukas. See eeldab riigi järjekindlat majandus-, regionaal-, maaelu-, elamu- jm. poliitikat, mille eesmärk on: * pärandkultuurmaastiku säilitamine; * maaelu kui elulaadi tähtsustamine; * tööstustootmise hajutamine väikelinnadesse ja maa-asulatesse; * ehitiste energia- ja veesäästlikuks muutmine; * ehitiste materjalimahukuse vähendamine, seal­hulgas taastumatute loodusvarade kulu vähendamine; * ehitiste eluea pikendamine ja remondimahukuse vähendamine; * tarbetuks osutunud ehitiste või nende osade lammutamine, lammutus­saaduste ja ehitusel tekkinud jäätmete taaskasutamine; * mürataseme alandamine; * eramuehituse soodustamine; * linnade ja teiste asulate haljastuse suurendamine ja tehiskeskkonna esteetilise aspekti väärtustamine. Ülesanded aastaks 2000 * Töötada välja suurpaneelehitiste renoveerimise programm säästva arengu põhimõtetest lähtudes. * Koostada põllumajandusmaastike kasutamise, säilitamise ja hooldamise tegevuskava. Ülesanded aastaks 2010 * Viia toodetavad, turustatavad ja kasutatavad ehitusmaterjalid vastavusse nüüdisaja keskkonna- ja tervisekaitsenõuetega. * Töötada välja tänapäevased, euronormidega harmoniseeritud Eesti ehitusalased normid ja regulatsioonid. 4. LOODUSVARADE SÄÄSTLIKU KASUTAMISE JA KESKKONNAKAITSE KORRALDAMISE VAHENDID 4.1. Keskkonnaalased õigusaktid 1995. aasta lõpuks oli Eestis vastu võetud, menetluses või ettevalmistamisel ligi 70% kõigist loodusvarade kasutamise, keskkonnakaitse ja territooriumi planeerimise reguleerimiseks vajalikest õigusaktidest. Edasises töös pööratakse peatähelepanu seadusloome korrastamisele, õigusaktide süstematiseerimisele ja Euroopa Liitu integreerumiseks vajalike abinõude rakendamisele. Selleks: * kaetakse õiguslikult reguleerimata valdkonnad järk-järgult õigusakti­dega; * viiakse keskkonnanõuded majandus- ja sotsiaalelu reguleerivatesse seadustesse; * koostatakse ja ühtlustatakse valge raamatu nõudeid sätestavad õigus­aktid 1997. aasta lõpuks; * analüüsitakse õigusakte, selgitamaks vastuolusid, vasturääkivusi ja tasakaalustamatust ning tehakse ettepanekud kehtivate õigusaktide muut­miseks ja täiendamiseks; * sätestatakse keskkonnaalane vastutus; * harmoniseeritakse Eesti õigusaktid Euroopa Liidu omadega ja koon­datakse 2005. aastaks kodifitseeritud keskkonnaseadustikuks. 4.2. Institutsioonid Keskkonnastrateegias mõistetakse institutsioonide all keskkonnakorraldu­sega tegelevaid riigi- ja omavalitsusasutusi ning organisatsioone. Praegune institutsioonisüsteem on välja kujunenud 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Põhimõtteliselt on tegu alluvuselt ja territoriaalselt hajutatud juhtimissüsteemiga. Keskkonnakorralduse institutsioonid järgivad Eesti riigi halduskorraldust. Keskkonnakorralduse süsteemi kuuluvad: Riigikogu kui kõrgeim seadusandlik organ, Vabariigi Valitsus kui täidesaatva riigivõimu teostaja ja Keskkonnaministeerium kui Eesti Vabariigi territooriumil riigi kesk­konna­poliitikat ellu viiv kõrgeim täitevorgan, mis ühtlasi suhtleb teiste riikide ja rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonidega. Keskkonnaminis­teeriumi valit­semisalas on riigi keskkonna- ja looduskaitse korraldamine, maaga ja ehitus­tegevusega seotud ülesannete lahendamine, sealhulgas regionaalplaneerimise kavade väljatöötamine ja elluviimine, loodusvarade kasutamise, kaitse ja arves­tamise korraldamine, järelevalve looduskesk­konnale ohtlike ainete kasutamise üle, ilmavaatluste, geoloogiliste, ehitus­like, loodus- ja mereuuringute ja geodee­tiliste tööde korraldamine, maa­katastri pidamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas oli seisuga 1. august 1996 Maa-amet, Metsaamet ja Kalaamet, Looduskaitse Inspektsioon ja Mereinspektsioon. Maakondades tegelevad keskkonnaküsimustega maavalitsuste keskkonnaosa­konnad, maa-ametid, ehitus- ja arhitektuuriosakonnad, metsaametid, Maa-ameti Sillamäe ja Narva kohalikud allasutused, Mereinspektsiooni 6 regionaal­set osakonda ning Narva ja Tallinna keskkonnatalitused. Keskkonna, maastike, elustiku, maavarade, vee- ja kalavarude kasutamise ja kaitse reguleerimine toimub seaduste alusel maavalitsuste keskkonnaosa­kondade kaudu, mis teostavad ka loodusvarade ja keskkonna kasutamise ja kaitse piirkondlikku järelevalvet ning koordineerivad omavalitsuste keskkonna­alast tegevust. 2000. aastaks korrastatakse riiklik juhtimine ja järelevalve. Reorganisee­ritakse Keskkonnaministeeriumi struktuur. Ministeeriumi ülesandeks jääb edaspidi seadusloome, keskkonnapoliitika elluviimise koordineerimine ja aren­dus­tegevus, rahvusvaheline keskkonnaalane koostöö, sidemed teiste ministee­riumide ja üldsusega. Ametite ülesanne on keskkonnapoliitika elluviimine. Keskkonnastrateegia eesmärkide saavutamine on võimalik vaid koostöös teiste ministeeriumidega. See puudutab nii konsensuse saavutamist otsuste tegemisel kui ka keskkonna tegelikku kaitset nende valitsemisalades. Selles tegevuses ei tohi olla dubleerimist ega reguleerimata valdkondi. Need ministee­riumid, mille tegevusvaldkond mõjutab oluliselt keskkonda (transport ja side, majandus, põllumajandus), moodustavad keskkonnaküsimustega tegelevad struktuuriüksused. Euroopa Liidu Komisjoniga sujuva koostöö huvides täpsus­tatakse funktsioonide jaotus Keskkonnaministeeriumi ja Sotsiaalministee­riumi (tervisekaitse) vahel. Eesti majanduse ja haldussüsteemi arenedes suureneb keskkonnakaitse korraldamisel järk-järgult omavalitsuste roll. Õigusaktide korrastamise ja täiendamise protsessis tähendab see senisest tunduvalt suurema tähelepanu pööramist omavalitsuste kohustuste, õiguste ja vastutuse täpsele reglementeeri­misele. Sellega kaasneb vajadus luua linna- ja vallavalitsustes keskkonnakaitse­ga tegelevad struktuuriüksused. Probleemide lahendamiseks nende tekkekohtades taaselustatakse ettevõtte keskkonnakorralduse süsteem, ühitades selle tööohutuse ja ohutu töökeskkonna tagamisega. Avalikustamise nõue ja keskkonnateadlikkuse tõus toovad kaasa valitsus­väliste ja ühiskondlike organisatsioonide, kodanike ühenduste ja üksikkodanike osatähtsuse kasvu keskkonnakaitses. Riik toetab selle nõude täitmist. Järk-järgult luuakse sõltumatu usaldusmehe institutsioon keskkonnavaid­luste kohtueelseks ja kohtuväliseks lahendamiseks. 4.3. Ärahoidvad meetmed Keskkonnakahjustusi ärahoidvaist meetmeist on tähtsamad territooriumi planeerimine, keskkonnamõjutuste hindamine ja keskkonnaaudit. Siia kuuluvad ka keskkonnaga seotud riski hindamine, ennetamine ja vähendamine ning keskkonnakorralduse tulemuslikkuse hindamine. 4.3.1. Territooriumi planeerimine Planeerimine koos keskkonnamõjutuste hindamisega on üks olulisemaid ja terviklikumaid vahendeid keskkonna kujundamisel. Territooriumi planeerimine toimub neljal tasandil. Üldisemate planeerin­gute — üleriigilise planeeringu, maakonnaplaneeringute ja valdade ning linnade üldplaneeringute — ülesandeks on keskkonna ning majanduslike ja sotsiaalsete huvide, üldiste ja üksikhuvide tasakaalustamine. Detailplaneeringute ülesanne on ette valmistada ehitus- ja arendustegevust, arvestades sellega kaasneda võivaid keskkonnamõjutusi. Keskkonnaprobleemide teadvustamisel ja lahendamisel ning haldustööta­jate, spetsialistide, huvigruppide ja elanike koolitamisel, s.t. eelistuste kujunda­misel ühiskonnas, pööratakse erilist tähelepanu planeerimistegevuse avalikusta­misele ja demokraatianõude juurutamisele. Parandatakse eri planeerimis- ja haldustasandite vahelist koostööd. Seoses majanduse rahvusvahelise integreerumise ja riigipiiriülese saastega muutuvad oluliseks riikidevahelised ja paljude riikide osavõtul tehtavad planeeringud. Üleriigilise planeeringu «Eesti 2010» ning maakonnaplaneeringute koos­­tami­sel on põhiülesanne keskkonna ja majandushuvide tasakaalustamine. Maa­konna­planeeringud valmivad 1998. aastal. 1996. aastal lõpetatakse varasemate planeeringute ülevaatamine. Valdade üldplaneeringud on tasakaalustatud arengu eelduseks kõikidele valdadele. Riik toetab nende väljatöötamist aastaks 2005. 4.3.2. Keskkonnamõjutuste hindamine ja keskkonnaaudit Keskkonnakahjustuste ärahoidmise efektiivsemaid abinõusid on keskkonna­mõjutuste arvestamine otsuste tegemise võimalikult varases järgus ja nende mõjutuste jälgimine ja hindamine majandustegevuses. Keskkonnamõjutuste hindamine (keskkonnaekspertiis) on kavandatava tegevuse keskkonnanõuetele ja säästva arengu põhimõtetele vastavuse kohustuslik hindamine keskkonda mõjutavate otsuste ettevalmistamiseks ja optimaalse lahendusvariandi leidmiseks. Keskkonnamõjutuste hindamine on kohustuslik ka looduskasutus-, saaste- ja ehituslubade väljaandmisel. Keskkonnamõjutuste hindamist korraldavad 1997. aastani sõltuvalt objekti suurusest ja keskkonnaohtlikkusest Keskkonnaministeerium ja maavalitsuste keskkonnaosakonnad. Pärast Euroopa Liidu direktiive ja riigipiiriülese kesk­konnamõjutuste konventsiooni põhimõtteid arvestava keskkonnamõjutuste hindamist reguleeriva seaduse jõustumist: * vastutab keskkonnale avaldatava mõju hindamise eest ettevõtja; * kaasatakse kohalike omavalitsuste kaudu üldsus keskkonnamõjutuste hindamisse; * on Keskkonnaministeeriumi ülesanne tagada, et keskkonnamõjutused oleksid hinnatud enne otsuste tegemist; * peavad otsuste tegijate teadlikkus ja üldsuse surve tagama keskkonna­mõjutuste hindamise tulemuste arvestamise. Kehtima jääb keskkonnamõjutusi hindavate ekspertide litsentseerimise nõue. Alles jääb riigipoolne keskkonnamõjutuste hindamise kvaliteedi kontroll. Keskkonnaaudit on tegutseva ettevõtte tegevuse ja selle juhtimise kesk­konnakaitse nõuetele, parimale keskkonnapraktikale ja säästva arengu põhi­seisukohtadele vastavuse hindamine. Keskkonnaaudit peab muutuma ettevõtte tasandil keskkonnakorralduse protsessi lahutamatuks osaks. Keskkonnaaudit peab olema kohustuslik erastamisel (teistel omandivormi muutmistel — soovitatav), keskkonnaohtlike objektide puhul, keskkonnanõuete süstemaatilise eiramise korral, riiklike inves­teeringute ja laenude taotlemisel. Keskkonnamõjutuste hindamise ning keskkonnaauditi oluliseks osaks saab juurutatav keskkonnariskide hindamise ja keskkonnakorralduse süsteem. 4.4. Regulatsioonivahendid 4.4.1. Keskkonnanormatiivid ja -standardid Keskkonnakaitses rakendatakse keskkonnanormatiive, millega kehtesta­takse keskkonnakomponentide kvaliteedinõuded, lähtudes esmajoones inimese tervisest (keskkonnakvaliteedi normatiivid), ja piirnõuded saasteallikatele (saasteainete emissiooni normatiivid). Keskkonnakvaliteedi normatiivid (kontrollarvud) olid Eesti Vabariigis 1996. aasta alguse seisuga kehtestatud välisõhu, joogivee, põhjavee ja pinnase kvaliteedi kohta. Kehtestatakse müra, vibratsiooni, kiirguse ja põhjasetete normatiivid. Emissiooninormatiivid on kehtestatud heitvee ja liiklusvahendite heitgaa­side kohta. Viimased ja mootorsõidukite mürataseme kehtivad normatiivid vastavad Euroopa Liidu omadele. Heitvees sisalduvate saasteainete emissiooni­normatiivid ühtlustatakse samuti järk-järgult Euroopa Liidu omadega vastavalt nende keskkonna- ja majandusalasele põhjendatusele ning arvestades Lääne­mere regiooni spetsiifikat. Paiksete õhusaaste- ja veereostusallikate piirnõuete kehtestamisel rakendatakse järk-järgult Euroopa Liidu emissiooninormatiive toodanguühiku kohta. Kontrollitavate ainete arvu on vähendatud ning võrreldes nendega, mis kehtisid endises Nõukogude Liidus, on enamik normatiive muudetud reaal­semaks. Paljud normatiivid on Euroopa Liidu omadega samal tasemel või nendest rangemad (nt. Läänemere ökoloogilist tasakaalu tagavad HELCOMi soovitus­tele vastavad heitvee puhastamise normatiivid). Eestis 1996. aastal kehtivad keskkonnastandardid on vananenud ja vaja­vad kaasajastamist. Keskkonnastandardialane tegevus on seni piirdunud üksnes tootestandardite keskkonnaaspektide kontrollimisega. Edaspidi hakatakse standardite abil reguleerima keskkonnalaborite tegevust (proovivõttu, analüüsi­meetodeid), samuti keskkonnakorraldussüsteemide rakendamist ettevõtetes, keskkonnaauditit, audiitoritele esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid, keskkonna­korralduse tulemuslikkuse hindamist, toodete olelustsükli analüüsi, toodetele keskkonnamärkide omistamise kriteeriumide kehtestamist ja teisi hea kesk­konnakorralduse aspekte. Aastaks 2010 tuleb üle võtta kuni 350 Rahvusvahelise Standardiorganisat­siooni (ISO) ja Euroopa Standardikomitee (CEN) keskkonnastandardit. Kesk­konnamärkide alal arendatakse rahvusvahelist ja regionaalset koostööd, kehtes­tatakse ühtne Balti keskkonnamärk. 4.4.2. Keskkonnakasutusload Keskkonnakasutuslubasid keskkonna uurimiseks, kasutamiseks või mõjuta­miseks annavad maavalitsuste keskkonnaosakonnad ja Keskkonnaminis­teerium. Olulisemad keskkonnakasutusload on: load geoloogiauuringuteks ja maavarade kaevandamiseks, veekasutusluba, välisõhu saasteluba ning jäätme­luba. Kolme viimasega kehtestatakse ettevõtte heitmete ja jäätmete piirkogused. Lubade kehtivusaeg on kuni viis aastat, maavarade kaevandamisel kuni 25 aastat. Vii­maste puhul on viie aasta pärast õigus tingimusi üle vaadata ja korrigeerida. Lubade andmine peab maksimaalselt toetama keskkonnahoidlike tehnoloogiate rakendamist ja loodusvarade säästlikku kasutamist. Selleks on lubade väljas­tamisel võetud suund üha enam tugineda keskkonnamõjutuste hindamise tule­mustele, mille juures arvestatakse parima võimaliku tehnoloogia ja parima keskkonnapraktika juurutamise nõuet. Kalapüügilubasid annavad Keskkonnaministeerium, maavanem ja/või kohalik omavalitsus. Jahilubasid väljastab jahipiirkonna haldaja. Raieloa riigi­metsas raiumiseks annab metskond, munitsipaalmetsas — vallavalitsus. Ehitus­loa väljastab valla- või linnavalitsus. Keskkonnakasutuslubade väljaandmine on avalik. Järelevalve lubades sätestatud tingimuste üle on keskkonnakorraldussüsteemi üks prioriteete. Lähituleviku eesmärk on Euroopa Liiduga ühinemiseks nõutava keskkonna­kasutuse integreeritud lubadesüsteemi väljatöötamine. Sellega tagatakse loa saaja poolt tekitatava keskkonnamõjutuse igakülgne arvestamine. 4.4.3. Järelevalve Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on järelevalvekohustus kahel ametil (Maa-ametil ja Metsaametil), kahel inspektsioonil (Keskkonnainspektsioonil ja Mereinspektsioonil), 16 looduskaitseala administratsioonil ja Narva Keskkonna­talitusel ning maavalitsuste ja Tallinna Linnavalitsuse keskkonnaosakondadel. Juhul kui Metsaamet reorganiseeritakse Keskkonnaministeeriumi osakonnaks, muudetakse valitsuse seadust, andes ministeeriumile sunniõiguse kolmandate isikute suhtes. Edaspidi koondatakse järelevalvetöö peamiselt kahte iseseisvasse inspekt­siooni: Keskkonnainspektsiooni (tegevus maismaal ja siseveekogudel, ehitusjäre­levalve) ja Mereinspektsiooni (meri ja sisemaa piiriveekogud). Kiirgusohutuse nõuete täitmist hakkab jälgima Kiirguskeskus. Inspektsioonid arendatakse Tallinnas ja maakondades (regioonides) ins­pektorkoosseisu omavateks järelevalveorganiteks. 4.5. Keskkonnakorralduse majandushoovad Keskkonnakorralduse majandushoobade rakendamise eesmärk on mõju­tada nii tootjaid kui ka tarbijaid kasutama loodusvarasid heaperemehelikult, võimalikult vältima reostust ja jäätmeid, tagama turul keskkonnasõbralikele toodetele paremad tingimused, kui on nende reostus- ja jäätmemahukatel võistlejatel. Majandushoobade kasutamise põhiprintsiibid on järgmised: * kõik toote olelustsükli (tootmine, jaotamine, kasutamine, lõplik kõrval­damine) vältel keskkonnakaitseks tehtud kulutused, keskkonnale tekitatud kahju ja kasutatud loodusvarade väärtus kajastuvad toote hinnas; * loodusvarade kasutamise ja keskkonnasaaste maksustamisest laekunud raha kasutatakse keskkonnaprobleemide lahendamiseks; * erinevate saastajate ja looduskasutajate jaoks kehtivad keskkonnast kui tervikust ja vabaturu nõuetest lähtudes ühtsed nõuded. Majanduslikuks mõjutamiseks kasutatakse: * riigi toetust; * saastekahju hüvitist, mille keskkonnakaitset stimuleerivat toimet tõhus­tatakse ja vabaturu nõuetele mittevastavad soodustused kaotatakse; * loodusvara kasutusõiguse hinda, seostades selle suuruse loodusvarast saadava kauba hinnaga; * riigimakse, diferentseerides neid keskkonnakaitse eesmärgil; * kohalikke makse; * pandisüsteemi (pandid taaskasutatavatele ringluspakenditele, autoreh­videle, autokeredele, akudele, patareidele, mootoriõlile jne.); * keskkonnakindlustust (reostusriskikindlustust). Riigi toetus avaldub subsiidiumide, dotatsioonide, soodsate laenude, laenu­protsentide katmise jms. näol. Riigi finantstoetuse aluseks on kulude efektiivsuse analüüs, kusjuures toetatakse majanduslikult põhjendatud ja võimalikult suuremat keskkonnatulu andvaid ettevõtmisi. Raha saadakse sel juhul riigieel­arvest ja eelarvevälistest fondidest (Keskkonnafond, Metsakapital, Kalakapi­tal jt.). Lähitulevikus riigieelarvest, Keskkonnafondist ja loodusvarade sihtkapitali­dest: * toetatakse omavalitsusi keskkonnakaitsealase tehnilise infrastruktuuri rajamisel (vähemalt 6% riiklike investeeringute programmist); * kaetakse osa olemasolevate heitveepuhastite käigushoidmise kuludest majanduslikult vähearenenud regioonides; * toetatakse ohtlike ja radioaktiivsete jäätmete käitlust; * kaetakse jääkreostuse (endise Nõukogude Liidu sõjaväe tekitatud reostuse, haldajata jääkreostuse, erastamisprotsessis riigi vastutusele jäänud jääkreostuse) likvideerimise kulusid; * kompenseeritakse osaliselt kaitsealuste liikide põhjustatud kahjusid ja seadusjärgsete keskkonnakaitseliste kitsenduste tõttu saamata jäänud omanikutulu. Ühtlasi võetakse suund jäätmetekke ennetamise ja keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutuselevõtu ergutamisele, sh. vastavate info- ja nõustamis­keskuste toetamisele. Maksusüsteemil on Eestis loodusvarade säästliku kasutamise ja keskkonna­kaitse ergutamiseks suur arengumaa. Vastavalt riigi sotsiaal- ja majandussfääri arengule ja keskkonnanõuete arvestamise vajadusele hakatakse järk-järgult evitama: * aktsiise, mis on diferentseeritud sõltuvalt toodete keskkonnavaenu­likkusest ja kvaliteedist (arvestatakse mootorikütuse pliisisaldust, diisli- ja katlakütuse väävlisisaldust, sõidukite keskkonnasõbralikkust); * keskkonnaohtlike toodete (ühekorrapakendite, detergentide, väetiste) aktsiise; * tulu-, tolli- ja käibemaksusoodustusi. Maksusüsteemi keskkonnasõbralikumaks muutmiseks ning üldise maksu­koormuse tõusu vältimiseks taotletakse selliste maksude kehtestamist, mis on riigi- ja kohaliku eelarve tuluallikaks ning ühtlasi mõjutavad positiivselt keskkonda, vähendades samas tulu- ja käibemaksu. Taolisteks maksudeks võivad olla energiamaks, teede kasutusmaks, automaks, parkimismaks, jäätmemaks jms. 4.6.Keskkonnainformatsioon ja keskkonnateadlikkuse kujundamine Keskkonnakaitse edukuse eeldused on keskkonnaseisundi hindamine, info olemasolu ja kättesaadavus ning rahva aktiivne toetus. Eesti loodusvarad ja keskkond on suhteliselt hästi uuritud. Informatsioon nende olemi ja seisundi kohta korrastatakse ja tehakse ajakohaste infokandjate abil üldkättesaadavaks. Keskkonnainfo saamine ja levitamine orienteeritakse: * loodusvarade säästlikule kasutamisele ning keskkonnakaitse priori­teetide ja probleemide lahendamiseks vajalike abinõude määratlemisele; * ametkondadele ja elanikele kvaliteetse ning operatiivse info andmisele ja ohutu keskkonna tagamisele; * keskkonda mõjutavate otsuste tegemiseks vajaliku info kättesaadavusele, otsuste täitmise jälgimisele ja otsuste tulemuslikkuse hindamisele; * üldsuse kaasamisele ja keskkonnateadlikkuse tõstmisele; * valitsusväliste ja rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonide informee­rimisele. Keskkonnaga seotud väärtushinnangute kujundamiseks ja keskkonna­hariduse edendamiseks: * suurendatakse Keskkonnaministeeriumi osa kasvatus- ja haridustöös ning keskkonnaalase täiendkoolituse õppevormide ja võimaluste mitme­kesistamisel; * algab üldhariduskoolides 1997. aastast interdistsiplinaarne keskkonna­õpetus; * lülitatakse keskkonnakaitse üldkursus ülikoolide, rakenduskõrgkoolide ja ametikoolide õppeprogrammidesse; * tõhustatakse maastiku- ja planeeringuarhitektide ettevalmistamist; * luuakse riigi täiendkoolituse võrk keskkonnahariduse taseme tõstmiseks; * parandatakse keskkonnaametnike ning valla- ja linnaametnike keskkonnahariduslikku ettevalmistamist; * levitatakse teavet keskkonnahoidliku tehnoloogia kohta; * luuakse Keskkonnaministeeriumi juurde avalike suhete büroo ava­likkuse paremaks teavitamiseks; * täiendatakse tarbijakaitse propagandat keskkonnakaitse aspektiga, et suunata rahva tarbimistavasid säästlikkusele ja loodushoiule; * pööratakse erilist tähelepanu Eesti looduse mitmekesisuse ainulaad­susele ja selle säilitamise vajaduse teadvustamisele; * avalikustatakse ja selgitatakse rahvusvahelisi ja Eesti keskkonnadoku­mente. Avalikkuse osalemine Rahva keskkonnaalase aktiivsuse suurendamise eelduseks on võimalus osaleda oma kodukoha ja riigi keskkonnaprobleemide lahendamisel ja sellealaste otsuste tegemisel. Selleks tuleb: * avalikustada keskkonnamõjutuste hindamise tulemused, territooriumi planeerimise kavad, looduskasutuse ja saastelubade taotlemine ja andmine; arvestada, et elanikel on õigus ja võimalus mõjutada otsuste tegemist; * toetada keskkonnakaitsega tegelevate mittetulundusühingute ja teiste valitsusväliste struktuuride loomist; * avalikkuse ergutamiseks kasutada rohkem keskkonda käsitlevaid konkursse, premeerimist ja muid stiimuleid. Infobaas ja selle kättesaadavus Otsuste tegemiseks vajalik kättesaadav ja kontrollitud infopank luuakse seiresüsteemi ja keskkonnainfoga tegelevate asutuste töö tulemusena. Ettevõtted, omavalitsused ja riik tegelevad keskkonnaseirega koordineeritult vastavalt oma kohustustele. Seireandmed ja keskkonnainfo koondab Keskkonnaministeeriumi infokeskus, mis neid analüüsib ja koostab teabematerjali, informeerib pidevalt ministeeriume, maa-, linna- ja vallavalitsusi kriitilistest situatsioonidest ja suun­dumustest. Üldsusele antakse süstemaatiliselt teavet keskkonnaseisundist, operatiivset informatsiooni keskkonnaseisundi ohtlikkuse kohta, tutvustatakse tegutsemis­viise ohtlikus keskkonnas. Teave keskkonnaseisundi kohta peab olema kätte­saadav ka jõustruktuuride poolt hallatavatel territooriumidel. Juurutatakse keskkonnaandmete kasutamist hõlbustav keskkonna koond­näitajate (indikaatorite) süsteem. Üha rohkem keskkonnainfot levitatakse Interneti kaudu. Areneb koostöö Euroopa Keskkonnaagentuuriga, kus keskkonnainfo vahetamine toimub infovõrgu EIONET kaudu. LÕPETUSEKS Eesti keskkonnapoliitika evitamine keskkonnastrateegia rakendamise kaudu tähendab Eestile ajalooliselt omase keskkonnahoidliku looduskasutuse ja seda tagava elu- ning kultuurikeskkonna taastamist ja säilitamist; loodus­varade säästvat kasutamist; elustiku ja maastike mitmekesisuse säilitamist; loodushoiu nõuete arvestamist varade erastamisel ja maareformi läbiviimisel; keskkonnasei­sundi, tehtud otsuste, projektide ja tööde avalikustamist; kesk­konna­kahjude vältimist; keskkonnaprobleemidele lahenduse leidmist võimali­kult tekkepõhjuste lähedal. Neid ülesandeid suudab lahendada ühiskond tervi­kuna — seadusandjast üksikisikuni. Lisa 1 LOODUSVARAD JA KESKKONNASEISUND 1. Mets Eestis on üle kahe miljoni hektari metsamaad. Mets katab ligemale 48% maismaast. Puistute üldtagavara on 284 miljonit tihumeetrit. Okas-puistud moodustavad 61% metsade pindalast. Puistute keskmine vanus on 52 aastat, keskmine tagavara 154 tm/ha, aastane juurdekasv 4,98 tm/ha. Metsamaa pindala on viimase poole sajandi jooksul pidevalt kasvanud ja on piisavalt suur nii keskkonnakaitse kui metsasaaduste tootmise seisukohast. Ühe elaniku kohta on metsamaa pindala ja kasvava metsa tagavara Euroopas üks suuremaid. Kuni 1995. aastani kuulus enamik metsi riigile. Pärast maareformi läbi­viimist läheb 40—50% neist eravaldusse peamiselt väikese pindalaga talu­metsadena. Soovitav on keskkonnakaitse jaoks eriti olulised metsad (eeskätt kaitse­alade, üleriigiliste puhkealade ja linnade lähiümbruse metsad) jätta riigi oman­dusse. Eesti metsi kasutatakse mitmeti, peamised kasutusviisid on puiduvarumine, keskkonnakaitse ja rekreatsioon (sh. metsamarjade ja seente korjamine, jahi­pidamine ning sportimine). 1995. aastal raiuti Eestis 3,8 miljonit tihumeetrit puitu, sellest 0,8 miljonit erametsast. Raie moodustas vähem kui 40% juurdekasvust ja ligi 1% metsa­varust (Rootsis raiutakse metsavarust 2,7%, Soomes 3%). Enamik eksperte on arvamusel, et metsaraiet on võimalik metsaressurssi kahjustamata oluliselt suurendada. Eestis tehakse lõppraie tavaliselt lageraiena. Enamik raiestikke taasmet­sastatakse tehislikult eeskätt okaspuudega. Lageraied pole keskkonnakaitse seisukohast ohtlikud, sest aastas raiutakse lagedaks vähem kui 1% metsamaast. Lageraielangid on väikesed (keskmiselt 2—3 ha) ning paiknevad hajutatult. Tagasihoidlike raiete ja metsamaa pindala suurenemise tõttu Eesti metsa­de tagavara kasvab. Tulevikus metsa vanuseline struktuur paraneb ja raiemahtu on võimalik suurendada. Aastaks 2010 võiks see tõusta 5 miljoni tihumeetrini, mis moodustab veidi üle poole aastasest juurdekasvust. Ligemale 20% Eesti metsadest on keskkonna ning maastike ja elustiku kaitse seisukohalt erilise tähtsusega. Need metsad on korraldatud hoiu- ja kaitsemetsadeks. Ülejäänud metsades on esikohal puidu tootmine, kuid ka neis on keskkonnakaitse nõuete täitmine kohustuslik. Eesti metsad on säilitanud oma loodusliku ilme ja mitmekesisuse, kuid tõelisi põlismetsi on säilinud vaid mõni tuhat hektarit. Probleemid * Loodusvara säästliku kasutamise seisukohast ja olemasolevast puidu­varust lähtudes on metsakasutuse intensiivsus üldiselt põhjendamatult madal, kuid piirkonniti liiga intensiivne. * Vähe kasutatakse looduslähedasi metsa majandamise viise. * Omandi- ja maareformi probleemide tõttu on ca 600 000 ha metsamaa normaalne majandamine takistatud, lõppraied on peatatud ja hooldusraied osaliselt piiratud. Seetõttu jääb igal aastal raiumata ligemale 0,7 mln. tm kasvavat metsa. * Järelevalve metsade majandamise ja raiumise üle erametsades on ebarahuldav. * Metsa keskkonnakaitseline tähendus vajab enam väärtustamist. * Puistute vanuseline struktuur vajab tasakaalustamist (raieküpsete puistute osakaal on normaalsest kaks korda väiksem). 2. Ulukid Tähtsamad ulukiliigid ja nende küttimine 1995. aastal Liik Eesti looduse taluvust järgiv arvukus (hinnang) Tegelik arvukus (hinnang) Küttimine Põder Hirv Metskits Metssiga Karu Ilves Hunt Kobras 8000—10 000 3000 60 000 15 000 400 300—400 30—40 4000 7000 1300 43 000 11 000 800 900—1000 500—700 7000 2000 200 8000 5000 40 70 200 800 Eestis on ulukite arvukus ja liigirikkus Lääne-Euroopaga võrreldes hea. Metsloomade arvukus pole inimeste elu- ja majandustegevust oluliselt häirinud. Suurulukite arvukus on vähenenud (v.a. kiskjad). Selle peapõhjus on viimase aastakümne jahinduspoliitika, salaküttimine ning muutused loomade elutingi­mustes. Probleemid * Liikide mitmekesisuse jätkuva tagamise ning majandustegevusega harmoniseerimise huvides on otstarbekas kehtestada mõnede ulukiliikide arvukuse piirmäärad. * Mõnede ulukiliikide puhul (nt. hunt, ilves) jääb Eesti Euroopa Liidus kehtivast totaalse kaitse nõudest erinevale seisukohale ja peab vajalikuks nende arvukust reguleerida. 3. Kalavarud Kalavarude looduslik taastumine ja kalade arvukus sõltub nende elukesk­konna kvaliteedist. Eriti oluline on rannikulähedase vee kvaliteet, sest seal paikneb enamik väärtuslike kalaliikide koelmuid. Viimastel aastatel on ranniku­mere ja siseveekogude seisund majandustegevuse, eriti põllumajandus­tootmise languse tõttu, samuti tänu puhastusseadmete ehitamisele Läänemere valgalal mõningal määral paranenud. Meres on ohustatud kalaliikideks siig ja meritint. Märgatavalt on vähene­nud mitmete töönduspüügi jaoks vähetähtsate, kuid mereökosüsteemis kindlat kohta omavate põhjakalade arvukus. Sisevetes on hävimisohus säga ja harjus. Lõhe koelmualad on säilinud vaid Valgejões, Kunda, Loobu, Pirita, Keila ja Vasalemma jões. Kalavaru on taastuv loodusvara, mille suurus ja paiknemine võib aja jook­sul oluliselt muutuda. Kalavaru absoluutsuuruse määramine on raske ning seetõttu määratakse tavaliselt suhteline suurus. Eestile antud räime, kilu, tursa ja lõhe suhteliselt suur püügikvoot näitab, et nende kalaliikide varud Läänemere Eesti vetes on piisavalt suured. 1995. aastal oli püügikvoot 56 800 t räime, 51 500 t kilu, 1286 t turska ja 101 t lõhet. See rahuldab Eesti siseturu ja eks­pordi praegusi vajadusi. 1995. aastal püüti räime 77%, turska 82% ja kilu 25% püügikvoodist. Lähematel aastatel prognoositakse püügimahtude ja olemasoleva kalavaru tasakaalustumist. Koos rannakalanduse jätkuva arenguga suureneb inimtegevuse mõju ranniku ökosüsteemidele. Siseveekogud annavad alla 5% püügimahust (1995. aastal 2365,1 t). Kalakasvatuses kasutatakse aastas 149 mln. m3 vett (umbes 8,5% kogu Eesti veetarbest). Kasutatud vesi loetakse tinglikult puhtaks ja juhitakse ilma eelneva puhastuseta tagasi veekogudesse. Kalakasvatuse aastatoodang on ligi­kaudu 350 tonni kaubakala. Kalakasvatuse toodang ühe elaniku kohta on tundu­valt väiksem kui naaberriikides. Edaspidi toimub kalakasvatuse areng ajakohase tehnoloogia baasil, mis võimaldab suurendada kalavarusid ja täita rahvusvahe­lised kohustused. Probleemid * Kalade arvukuse vähenemine veekogude eutrofeerumise tõttu. * Kalade kudemistingimuste halvenemine veekeskkonna muutuste ja koelmualade ahenemise tõttu. 4. Maavarad Olulisemate maavarade aktiivne tarbevaru 1996. aasta alguse seisuga (ning kaevandamine 1995. aastal) oli järgmine: põlevkivi 2305 mln. t (kaevan­da­ti 13,3), turvast 602 mln. t (kaevandati 1,0), lubjakivi ja dolomiiti 150 mln. m3 (kaevanda­ti 1,1), liiva ja kruusa 170 mln. m3 (kaevandati 0,6), ravimuda 3,1 mln. t (kaevandati 1100 t). Viimastel aastatel on majandustegevuse languse ja ümberkorralduste tagajärjel maavarade kasutamine oluliselt vähenenud. Võrreldes 1980. aastaga kasutati 1995. aastal põlevkivi üle kahe korra vähem, turba kaevandamise maht vähenes neli korda, mineraalsete ehitusmaterjalide kasutamine kümneid kordi. Viimastel aastatel võib täheldada põlevkivi tarbimise stabiliseerumist ning mõningate mineraalsete ehitusmaterjalide nõudluse kasvu. Maavarade aktiivseid tarbevarusid on Eesti Vabariigil lähituleviku vajaduste rahuldamiseks piisavalt. Reservvarude täiendavad uuringud võimaldavad saada tarbevarudele nõutavat lisa. Täiendavaid otsinguid on vaja piiratud maavara­varudega piirkondades ning rasksulavate savide, keemiliselt puhta lubjakivi ja magneesiumirikka dolomiidi uute varude leidmiseks. Ebapiisav on teave maavarade tulevikuvajaduse kohta. Vaatamata sellele, et ligi 99% elektrienergiast toodetakse põlevkivi baasil, puuduvad põlevkivi­energeetika ja -keemia riiklikud arenguprogrammid. Samuti puudub turba kui energiatoorme kasutamise selge kava. Hoolimata suurtest fosforiidivarudest (geoloogilised varud on ca 800 mln. t toimeainet P2O5) ning kaevandamise ja rikastamise kogemustest (alates 1924. a kuni 1991. a.), fosforiiti käesoleval ajal Eestis ei kaevandata. Fosforväetiste maailmaturuhindu ja fosforiidi kaevanda­mise mäendus- ja keskkonnakaitsealaseid raskusi arvestades puuduvad lähi­tulevikus fosforiidi kaevandamiseks vajadus ja reaalsed võimalused. Eesti maavarade varusid silmas pidades ja võimalikke perspektiivseid tootmismahtusid prognoosides pole lähiajal maavarade kaevandamist üleriigi­liselt vaja piirata. Kaevandamist reguleeritakse ja vajaduse korral piiratakse lähtuvalt piirkondlikest tingimustest. Probleemid * Maavarade tulevikuvajaduse prognooside ja kasutuskavade puudumine. * Geoloogiateave pole kantud tänapäeva infokandjatele, mis raskendab selle kasutamist. * Kaevandatud alade rekultiveerimine jääb maha vajadusest ja pole sa­geli piisavalt kvaliteetne. 5. Muld Sotsialistlik kollektiviseerimine muutis oluliselt maakasutuse struktuuri ja tehnoloogiat. Endistest põldudest jäeti kasutamata kolmandik, mõnedes piir­kondades (Haanja ja Otepää kõrgustik, Sõrve poolsaar) isegi üle poole. Aseme­le võeti uued põllupinnad uudismaadel, sealhulgas kuivendatud soodes. Turvas- ja liivmuldade ülesharimise tõttu intensiivistus deflatsioon, järskude nõlvade lausüleskündmisega kaasnes ulatuslik vee-erosioon. Rasked masinad kahjusta­sid muldade struktuuri, elustikku ja niiskusrežiimi. Eestis on 105 800 ha erosiooniohtlikku ala, mida ei tohi avada sademete- ja sulamisveele (Kagu-Eesti kõrgustikud, Vooremaa) ning 542 900 ha deflat­siooniohtlikku ala (Lääne-Eesti madalik ja saared), kus ei tohi rajada suuri põllumassiive. Põllumajandusmaast on umbes 66% kuivendatud. Vaatamata maaparan­duse ulatusele ja tehtu positiivsele toimele, pole tuhandetel hektaritel drenaaž algusest peale vajaliku efektiivsusega töötanud ning on hakanud arenema sekundaarne soostumine. Üle 50% drenaažisüsteemidest on rajatud 20—25 aas­tat tagasi ja vajab rekonstrueerimist, vastasel juhul langeb neist ligi 40% juba 2000. aasta paiku rivist välja. 130 000 ha viljakat maad on jäänud teede, ehitiste ja muude rajatiste alla. Suurte põllumassiivide söötijätmine ohustab põlde umbrohtumisega. Järjest suurenev umbrohuseemnete hulk mullas tingib vajaduse tulevikus kasutada umbrohutõrjeks rohkesti kemikaale. Probleem * Prognoositakse muldade ulatuslikku soostumist ja umbrohtude laial­dast levikut. 6. Elustiku mitmekesisus ja maastikud Elustiku mitmekesisus on Eestimaa üks suuremaid loodusväärtusi. Elustik on siin suhteliselt liigirikas, meil on paljude Euroopas ohustatud liikide (karu, hunt, ilves, hallhani, kimalased) tugevaid ja taastumisjõulisi asurkondi. Rahul­dav on kohalike koduloomatõugude ja kultuurtaimesortide genofond. Eestis on registreeritud ca 5000 taimeliiki, 3000 seeneliiki, 11 000 liiki selgrootuid ja 500 liiki selgroogseid loomi. Kaitse alla on võetud 539 liiki, neist taimi 210, seeni 30 ja loomi 299 liiki. IUCNi punasesse raamatusse kuulub kümme Eesti kaitsealust liiki. Nende hulgas on üliharuldasi (euroopa naarits, atlandi tuur, ebapärlikarp), haruldasi (merikotkas, apteegikaan, väike-laukhani) ja veel suhteliselt tavalisi (laanekuklane, rukkirääk) liike ning juhukülalisi (ahm ja punakael-lagle). Liigikaitse peamine eesmärk on säilitada kohalikke liike elujõulise populatsioonina, mis on mõeldav vaid nende elupaiku mõistliku ja tasakaalustatud inimtegevuse käigus säilitades või vastavat kaitsekorda kehtes­tades. Eesti on ühinenud bioloogilise mitmekesisuse, Berni, Ramsari, Washing­toni ja Helsingi konventsiooniga. Eesti maastikud on mitmekesised, taastumisvõimelised ja nende struktuur on suhteliselt hea. Meil on 4 rahvusparki ja 217 muud kaitseala (12% mais­maast). Varasemad rannakasutuse piirangud on hoidnud Eesti rannad paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes märksa paremas looduslikus seisundis. Seda positiivset pärandit tuleb säilitada. Riigi elus toimuvate muudatustega, eelkõige maa- ja omandireformiga võivad kaasneda Eesti elustiku mitmekesisust ja maastike ajalooliselt kujune­nud eripära ohustavad protsessid. Probleemid * Poollooduslike elupaikade (puis-, luha- ja rannaniitude) hävimine traditsioonilise majandustegevuse hääbumise tagajärjel. * Asustuse liigne tihenemine teedeäärsetes piirkondades ning ranna- ja kaldaaladel, mis ohustab nende alade looduslikke kooslusi. * Õrnade koosluste kahjustamine majandustegevuse kohatise ülemäärase intensiivistumise tagajärjel. * Ulatuslike liigniiskete jäätmaade kujunemine söötis põllumaal. Eelnimetatud negatiivseid suundumusi süvendab 1990. aastate keskpaigast jätkuv looduse mitmekesisuse säilitamise vajadust alahindav ühiskondlik hoiak. 7. Õhk Eesti paikneb mere ääres intensiivse õhuvahetusega piirkonnas. Siin on hõre asustus ja mõõdukas tööstuse kontsentreerumine (v.a. Kirde-Eesti ja Tallinn). Seetõttu on õhu kvaliteet suhteliselt hea ning vastab enamasti kehti­vatele normidele (v.a. Tallinna liiklussõlmedes, kus 40% mõõtmistest näitavad ülenormatiivset saastumist NOx-ga). Õhukvaliteedi normatiivid (mikrogrammi kuupmeetris) Saasteaine Normatiivid Eesti Maailma Tervishoiu­organisat­sioon Euroopa Liit Ameerika Ühendriigid SO2 50 125 100—150 365 CO 3000 10 — 10 Mittetoksiline tolm 50—150 100—150 80—130 50 NO2 150 150 50—200 100 Eesti õhukvaliteedi normatiivid vastavad enamlevinud saasteainete osas lääneriikide normatiividele, välja arvatud vingugaas (CO), mille puhul Eestis lubatud kontsentratsioon ületab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitatud normi 300 korda. Tallinna tähtsamates liiklussõlmedes ulatub CO kontsentratsioon keskmi­selt 2000, tuulevaiksetel päevadel aga kuni 3500 mikrogrammini/m3. Pidades silmas ohtu väga paljude inimeste tervisele, tuleb CO normi muuta rangemaks ja viia see järk-järgult vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Lokaalset ülenormatiivset õhu saastatust esineb Kundas (tsemenditolm), Kohtla-Järvel (orgaanilised ühendid), suuremate asulate liiklussõlmedes ja magistraaltänavatel (CO ja NOx). Umbes poole saasteainete emissioonist annavad paiksed saasteallikad, tei­se poole — transpordivahendid. Paiksetest allikatest õhkupaisatavate saasteainete kogused on viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Paiksete saasteallikate heitmekogustest andsid 1995. aastal 81% Kirde-Eestis asuvad põlevkivielektrijaamad, põlevkivitöötle­mine ning Kunda tsemenditehas. Ülejäänu pärineb linnade ja asulate katla­maja­dest ning eramutest. Edaspidised saasteainete kogused sõltuvad energeetika arengust. Liiklusvahenditest tulev saaste ja selle osakaal üldises õhusaastes on vii­mastel aastatel jätkuvalt kasvanud. Absoluutmaht oli 1990. aastal suurem kui 1994. aastal intensiivselt töötavate põllutöömasinate rohkuse tõttu. Tol ajal olid õhuheitmed riigi territooriumil ühtlasemalt hajutatud. Praeguseks on transpordi­saaste ületanud vahepealse madalseisu sõiduautode arvu kasvu tõttu, kusjuures enamik neist on koondunud linnadesse. Tallinnas tuleb üle 80% õhku heide­tavatest saasteainetest autodest. Linnades on sõidukite heitgaaside kontsent­rat­sioon suurim 45 cm kõrgusel maapinnast. See ohustab kõige enam laste tervist. Probleemid * CO2 ja NOx emissioon mõjutab globaalset kliimat, aga Eestis on CO2 emission ühe elaniku kohta kaks korda suurem Lääne-Euroopa keskmisest. * SO2 ja NOx emissioon põhjustab happevihmade teket, aga Eestis on SO2 emissioon ühe elaniku kohta 2,5 korda suurem Lääne-Euroopa kesk­mi­sest. * Transpordisaaste (CO, NOx, raskmetallid ja lenduvad orgaanilised ühendid) laostab paljude inimeste tervist. 8. Vesi Eestis ületavad sademed aurumise, mistõttu veevarud on suured. Kuna need on riigi territooriumil jaotunud ebaühtlaselt, esineb Põhja- ja Kirde-Eesti tööstuslikult enamarenenud piirkondades veedefitsiiti. Keskmine veekasutus koos jahutusveega oli Eestis ühe inimese kohta 1993. aastal 2,3 korda suurem kui Lääne-Euroopas. 1995. aastaks vähenes veekasutus 20% võrra. Põhjavesi 66% joogiveest saadakse põhjaveest, pinnavett kasutatakse joogiks põhili­selt Tallinnas ja Narvas. Põhjaveevarud on üldiselt piisavad ja hea kvaliteediga ning enamasti on nad ka looduslikult kaitstud, v.a. piirkonnad, kus pinnakate on õhuke või puudub (Pandivere kõrgustik, karstialad). Intensiivse inimtegevuse tagajärjel on Tallinnas ja Kohtla-Järvel põhja­veekihtidevaheline hüdrodünaamiline tasakaal rikutud. See võib kaasa tuua põhjavee kvaliteedi olulise halvenemise. Pärnus ja Kuressaares on põhjavette tunginud merevesi. Enamik joogivee kvaliteedinorme on Euroopa Liidu normidega ühtlus­tatud. Piirkonniti (nt. Lõuna ja Lääne-Eestis ning saartel) põhjavee kvaliteet nendele normidele ei vasta. Kohati on see tingitud joogiks kasutatava vee looduslikust eripärast. Lõuna-Eestis on põhjavee rauasisaldus sageli suurem kui joogivee standard lubab, mõnes kohas on lubatud piirväärtusest kõrgem mangaani- ja fluorisisaldus, paiguti esineb vees väävelvesinikku. Lääne-Eestis on probleemiks kõrge fluorisisaldus. Ülemised põhjaveekihid on kohati saastatud nitraatide või naftasaadustega. Vee suur nitraadisisaldus on tingitud põllumajandustegevusest ja on problee­miks eelkõige Kesk- ja Lääne-Eesti põllumajanduspiirkondades. Kirde-Eestis esineb põhjavee saastatust põlevkivitöötlemisest pärinevate fenoolidega. Nafta­saadusi esineb vees endiste sõjaväeosade territooriumidel (enamasti lennu­väljadel). Bakteriaalne saastatus tekib sõnnikuhoidlatest ja heitveepuhastite puudumise või halva töö tõttu loodusesse kantud reoainetest, aga on tingitud ka torustike (mahutite) halvast seisukorrast. Paarikümnesse asulasse tuleb joogivett vedada tsisternidega mujalt, kuna kasutusel olev põhjaveekiht on reostunud. Probleemid * Kohatine põhjavee defitsiit ja põhjaveekihtidevahelise hüdrodünaami­lise tasakaalu rikutus. * Ebapiisavad veekaitsemeetmed Pandivere veekaitsealal, kus formeerub suur osa Eesti põhjaveest. * Kohatine põhjavee saastatus nitraatide, fenoolide ja naftasaadustega. Pinnavesi 1990. aastaga võrreldes on pinnaveekogude seisund märgatavalt parane­nud. Tööstus- ja põllumajandustootmise vähenemise, mitmete heitveepuhastite valmimise või rekonstrueerimise tulemusena on veekogude reostuskoormus vähenenud. Olme ja tööstuse punktreostusallikate orgaaniline reostuskoormus on vähenenud 37 840 tonnilt (1990. aastal) 4481 tonnile (1995. aastal). Põllumajanduse tekitatud hajureostus pole praegu märkimisväärne, kuna enamik suurfarme on likvideeritud ja väetiste kasutamine on oluliselt vähe­nenud. Märgatavalt on paranenud Pärnu jõe alamjooksu ning Selja ja Põduste jõe seisund. Mõningal määral on paranenud ka tugevasti reostatud jõgede (Purtse, Kohtla, Keila, Loobu, Rannapungerja, Valgejõgi, Võhandu, Pedeli) seisukord. Endiste ühismajandite väikepuhastite seiskumise tõttu on halvenenud mitmete sisemaa väikejõgede ja järvede seisund. On linnu, kus heitvett üldse ei puhastata (Tartu, Tapa), kus seda tehakse ebapiisavalt (Viljandi, Kohtla-Järve, Jõhvi, Jõgeva jpt.) või kus puhastussead­med on amortiseerunud (Narva). Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas jätkub saasteainete (põlevkivifenoolide, toksiliste põlevkivisaaduste, raskmetallide) uhtumine pinnavette põlevkivi tööt­lusjäätmete ladustuspaikadest. Probleemid * Pinnaveekogude eutrofeerumine, millega kaasneb vee kvaliteedi ja vee-elustiku elutingimuste halvenemine ning liigivaesemaks muutumine. * Veekogude jätkuv saastamine heitvee ebapiisava puhastamise tõttu. Merevesi Eesti rannikumeri hõlmab osa Soome ja Liivi lahest, Väinamere ning Saaremaa ja Hiiumaaga külgneva avamere osa. Suurem osa Eesti tööstusest ja rahvastikust paikneb rannikul või selle läheduses, seetõttu kanduvad merre suured kogused tööstus- ja olmevett. Lisaks toovad reoaineid merre ka jõed. Eesti-poolne merereostus on oluliselt vähenenud. Tootmise languse ja puhastusseadmete ning kanalisatsioonirajatiste ehitamise tulemusena on reostus 1995. aastaks 1992. aastaga võrreldes vähenenud BHT osas 75, üldfosfori osas 50 ja üldlämmastiku osas 40% võrra. Tallinna puhastusseadmete käiku­andmine on oluliselt parandanud Tallinna lahe olukorda. Tervikuna on Soome ja Liivi lahe seisund siiski tunduvalt halvem kui olukord Läänemere teistes osades, eriti lämmastikuühendite sisalduse poolest. Biogeensete ühendite sissevool Soome lahte on viis korda suurem kui teistesse Läänemere osadesse — peamiselt Peterburi arvel. Eesti-poolne suurim lämmas­tikureostuse allikas on Sillamäe jäätmehoidla filtratsioonivesi. Ka Tallinna reoveepuhasti kõrvaldab vaid 25% lämmastikust. Probleemalad on Kohtla-Järve, Narva ja Tallinna reostuspiirkonnad, kus rannikumeri on paiguti reostunud naftasaaduste, fenoolide, raskmetallide ja toksiliste ainetega. Ka Pärnu lahe seisund vajab jätkuvalt parandamist, kuna paljud reostus­allikad pole kanalisatsioonisüsteemi ühendatud. Käesoleva kümnendi alguses olid mikrobioloogilise reostuse tõttu aeg-ajalt suletud Pärnu, Pirita, Stroomi, Aa ja teisedki supelrannad. Uute puhastus­seadmete ehitamise ja vanade rekonstrueerimise tulemusena on ujumiskeelde praegu harva. Probleemid * Rannikumere eutrofeerumine (reoveepuhastus üldjuhul ei eemalda biogeene, põldudelt uhutakse välja lämmastikuühendeid, korrastamata on sõnnikumajandus). * Inimesele ja mereelustikule ohtlike ainete kuhjumine setetes ning vee-elustikus. * Laevadel tekkivate jäätmete ja pilsivee vastuvõturajatiste halb seisund ja sadamate piiratud vastuvõtuvõime. * Naftasaaduste transiitveo kasvust tingitud õlireostusriski suurenemine. 9. Pinnas ja jääkreostus Saastatud pinnas muutus eriti akuutseks seoses Vene sõjaväe lahkumise, omandireformi käivitumise ja erastamisprotsessi arenemisega, mil päevakorda kerkis küsimus, kes vastutab jääkreostuse eest. Pinnase saastumist põhjustavad: * põlevkivi aherainemägedest leostuvad saasteained; * soojuselektrijaamade tuhabasseinidest ja põlevkivikeemia ettevõtete jäätmehoidlatest väljauhutud saasteained; * naftasaadused ja raketikütuse jäägid endistes Nõukogude Liidu sõja­väebaasides; * endistel militaaraladel paiknenud ja paiknevad kemikaalid ja muud ohtlikud jäätmed; * keskkonnanõudeid eirates rajatud kütusehoidlad (naftasaadused, põlev­kiviõlid) ja prügilad (ohtlikud jäätmed), endisaegsed primitiivsed asfalt­betoonitehased; * ettevõtete jäätmete ladustuspaigad; * endiste taimekaitsevahendi- ja mürgiladude peremeheta jäämisel ja lagunemisel mahajäänud mürkkemikaalid; * jäätmete, sh. ka olme- ja ohtlike jäätmete paigutamine selleks mitte­määratud kohtadesse; * raudteesõlmjaamade õlireostused. Pärast Vene sõjaväe lahkumist sai Eesti tagasi ligi 90 000 ha maad (lige­male 2% territooriumist) 1565 sõjaväebaasi ja -objektiga. Nendest 550-s tähel­dati märkimisväärset keskkonnareostust. Endise NSV Liidu ja Vene sõjaväe poolt keskkonnale tekitatud kahju kogusuurust hinnatakse kümnetes miljardites kroonides. Kõige suurem on sõjaväelennuväljade ja raketibaaside reostus. Neist kõige ulatuslikumad reostuskolded: * Tapa lennuväljal on 16 km2 suurune reostatud põhjaveega ala, kus kuni 8 m sügavustes kaevudes on õlikihi paksus kohati kuni 1 m; * Keila-Joa raketibaasis ohustab pinnasesse lastud raketikütus (samiin), mis sisaldab ohtlikke kantserogeene, tihedasti asustatud puhkepiirkonna joogivett; * Tartu lennuväljal ohustab õli ja mürgiste kütteainetega tekitatud reos­tus enam kui 100 000 elanikuga ülikoolilinna joogiveehaaret; * Pakri poolsaarel on pinnas kohati tugevasti saastatud naftasaaduste ja pliijäätmetega; jälgimist vajab demonteeritud tuumareaktoritest pärinev radioaktiivne saaste. Kõige enam saastatud pinnasega alad on Ida-Viru ja Harju maakond, Tallinna, Tapa, Rakvere ja Tartu linn ning selle lähiümbrus. Jääkreostus on jätkuvalt probleemiks seoses erastamisega. 1996. aas­taks on erastamata suurem osa keskkonda kõige enam saasta­va­test ette­võtetest. Nende puhul tuleb: * enne erastamist korraldada keskkonnaaudit, et teha kindlaks eras­ta­­tavate ettevõtete jääkreostuse tase ning fikseerida edasised kohus­tused; * inventariseerida riigi omandusse jäänud jääkreostuse kolded ja alus­tada nende ohutustamist erastamisest saadud rahaga; * keskkonnaorganitel rangelt jälgida, kas ja kuidas Erastamisagen­tuur täidab talle erastamisseadusega pandud keskkonnaalase sanee­ri­mise kohustust; * omavalitsustel senisest aktiivsemalt tegelda erastatavate objektide jääkreostusega, mis jääb nende territooriu­mile ja on potentsiaalseks põhjavee reostusallikaks. Raskmetallidega saastatuse tõttu vajavad süsteemset kontrolli galvaanika­tsehhid, seda eriti siis, kui ettevõte likvideeritakse. Paljudes ettevõtetes on kuhjunud rohkesti lagunenud pliiakusid. Omaette tähelepanu vajavad keemilise puhastuse ettevõtted, kus kasutati ohtlikke kemikaale. Probleemid * Saastatud pinnas kujutab endast otsest ohtu põhja- ja pinnaveele ja sedakaudu inimese tervisele. * Kui tulevikus kasutatakse saastatud pinnasega alasid põllumajanduses või aianduses, võivad kahjulikud ained sattuda inimese toidulauale. 10. Tehiskeskkond Eestis on viis enam kui 50 000 elanikuga linna ja üle viiekümne tiheasustus­ala, kus elab üle miljoni inimese. Linn kui elukeskkond pole piisavalt inimsõbra­lik. Linnade suurus pole alati tagamaaga tasakaalus (nt. Kohtla-Järve), vajaka jääb linnaümbruse haljasvööndeist. Tootmistegevuse tagajärjel on välja kujunenud ulatuslikud tehisalad. Neist olulisemad on põlevkivi kaevandamisega looduslikust seisundist väljaviidud territooriumid (24 000 ha), turbaväljad (17 000 ha) ning suurte jäätmehoidlate alune ja nende mõjupiirkonda jääv maa (ca 3000 ha). Nendel aladel on vee­režiim halvasti reguleeritud ja muld degradeerunud või kahjulike ainetega saastatud. Elu- ja tööruumis viibib inimene valdava osa (ligikaudu 80%) ajast. Eesti keskmine leibkond elab paljukorterilises (71,2%) viiekorruselises (27%) majas ning on eluaseme saanud töökoha kaudu (50,8%) aastatel 1961—1980. Nende majade ehituskvaliteet ei vasta tänapäeva nõuetele, eriti mürakaitse ja energia­säästlikkuse seisukohast. Ei ole piisavalt kontrollitud ehitus- ja viimistlusmater­jalide mõju tervisele. Linnades ja majandikeskustes rajati ebaratsionaalselt pikki välisvõrke, mida omavalitsused ei suuda töökorras hoida. Sama tendents jätkub praegugi uute elamualade kavandamisel ja väljaehitamisel. Kolmandiku ajast viibib inimene tööl. Peaaegu igal teisel oskustöölisel (42,9%) tuleb olla kivi-, metalli- jne. tolmus, igal kolmandal (31,1%) keevitus­suitsus, igal viiendal (19,3%) kemikaalide aurudes, igal kolmandal (36,9%) muude ainetega saastatud õhus. Pooled töötajatest, sealhulgas kolmveerand oskustöölistest töötavad müras. Iga kolmas oskustööline peab töökohal taluma tugevat vibratsiooni. Seega on inimene tehiskeskkonnas pidevalt tervisele nega­tiivselt mõjuvate faktorite mõju all. Probleemid * Müra asulates, elamutes ja töökohtades. * Radooni paiguti kõrge kontsentratsioon hoonetes. * Ehitusmaterjalid ja nende kasutamine ei vasta alati tervisekaitse nõue­tele. * Hooned pole energiasäästlikud. * Tervist kahjustavad töötingimused. Lisa 2 PEAMISED KESKKONDA MÕJUTAVAD TEGURID 1. Sissejuhatus Keskkonnaprobleemide lahendamine on tulemuslikum ja odavam, kui tähelepanu keskmes on probleemide tekkekohad. On vaja teada, kelle kohustus on probleeme vältida või tagajärgi heastada. Keskkonnakaitsetegevus peab olema suunatud keskkonnaprobleemide tekitajatele ja ergutama neid keskkonna­sõbralikult toimima. Keskkonnaseisundi parandamiseks vajalike muudatuste tegemise aluseks saavad olla ettevõtjaid vajalikus suunas tegutsema ergutavad seadused ja majandusmehhanismid. Eestis on peamised loodusvarade kasutajad ja keskkonna mõjutajad töös­tus (eriti põlevkivienergeetikakompleks), põllumajandus, transport ja kommu­naal­majandus. Mõjutajatele suunatud tulemuslik keskkonnakaitsetegevus eeldab, et kesk­konnaprobleemide tekitajatele oleks: * selgelt ja arusaadavalt teadvustatud, mida ja mis tähtajaks neilt ooda­takse; * antud piisavalt infot ja võimalus kaasa rääkida kogu keskkonnakaitse­protsessi kavandamisel; * teada, millised ülesanded ja meetmed on prioriteetsed; * mõistetav, et senist käitumist ja seniseid harjumusi tuleb muuta; * kasulik rakendada keskkonnakaitse abinõusid ja keskkonnaohutut tehnoloogiat. 2. Eesti majanduse struktuur ja selle muutumine Eesti majanduse arengus on viimastel aastatel toimunud kvalitatiivne nihe, oleme suundumas tootmisele orienteeritud majanduselt teenindamisele orien­teeritud majandusele. Samas tuleb arvestada, et kõigi materiaalse tootmise harude toodang on viimastel aastatel tunduvalt vähenenud (nt. Eesti tööstuse 1995. aasta toodang moodustas 1989. aasta omast vaid 38,8%), vähenenud on ka sisemajanduse koguprodukt tervikuna. Sellest tingituna on kogu pilt mõne­võrra moonutatud. Mõne majandusharu osakaalu tõus võib tähendada ka lihtsalt seda, et see haru on kahanenud teistest vähem. Sisemajanduse koguprodukti struktuur tegevusalade kaupa aastatel 1991—1995 (%) Tegevusala 1991 1992 1993 1994 1995 Peamised keskkonda mõjutavad majandusharud: Põllumajandus, jahindus, metsandus 15,0 11,9 9,4 8,6 6,6 Kalandus 1,9 0,6 0,6 0,6 0,4 Mäetööstus 1,6 2,4 1,7 11,8 1,8 Töötlev tööstus 32,7 21,2 17,1 16,8 15,4 Energeetika, gaasi- ja veevarustus 1,7 4,1 3,2 2,9 3,7 Ehitus 6,1 4,6 5,9 5,5 4,5 Transport, laomajandus ja side 6,2 13,1 11,2 9,0 9,6 Keskkonnakaitse seisukohalt vaadatuna on materiaalse tootmise, eriti tööstuse osakaalu kahanemine sisemajanduse koguprodukti struktuuris posi­tiivne. On ju tööstus Eestis vaieldamatult suurim loodusvarade tarbija, saastaja ja ohuallikas. Materiaalse tootmise territoriaalne paigutus on keskkonnaseisundi jaoks äärmiselt oluline. Ligikaudu kaks kolmandikku Eesti tööstuse tootmisvõimsus­test oli 1990. aastate alguseks koondunud kolme Põhja-Eesti linna: Tallinna, Kohtla-Järvele ja Narva. Ka viimastel aastatel on ligikaudu 90% investeeringu­test tehtud Tallinna ja Harjumaale, kus on parem infrastruktuur: sadamad, lennujaam ja riigiasutused lähemal, tööjõud kvalifitseeritum jne. Seetõttu on Eesti tööstuse territoriaalne struktuur muutunud veelgi Tallinnakesksemaks. See tendents ilmselt jätkub. Keskkonna seisukohalt on selline areng ebasoovitav, sest see tähendab ka keskkonnaprobleemide kontsentreerumist Tallinna ja Harjumaale. Lõuna-Eestis pole küll oodata keskkonnaprobleemide rohkenemist, kuid mitte ka olukorra paranemist. Olemasolevate vanade ettevõtete aeglane areng ei võimal­da neil tootmistehnoloogiat keskkonnasõbralikumaks muuta. Samuti ei piisa vähearene­nud tootmisega piirkondade omavalitsustel vahendeid keskkonna­kaitsealase tehnilise infrastruktuuri arendamiseks. 3. Energeetika Eesti energeetika baseerub peaaegu täielikult fossiilkütustel. Nõudlus esmase energia järele on langenud 417 PJ-lt 1990. aastal 230 PJ-ni 1995. aastal. Sellele vaatamata on Eesti majanduses energiatarbimise tase Põhjamaadega võrreldes liialt kõrge. 1995. aastal kasutas energeetika 82% Eestis tarbitavast põlevkivist ja 81% üldisest veetarbest, paiskas õhku 62% paiksete saasteallikate heitmekogusest, sh. 74% SO2 ja 70% NOx emissioonist, tekitas 83% jäätmete üldmahust ning oli seega Eesti suurim keskkonnamõjutaja. Energeetika: * põhjustab riigipiiriülest atmosfääri saastamist ja globaalset sooje­ne­mist; * ammendab maavarasid; * raiskab veevarusid; * põhjustab pinnase, vee ja maastike saastamist ja rikkumist; * tekitab palju jäätmeid; * saastab pinna- ja põhjavett tuhaväljadele pumbatud tugevasti leeli­selise ja raskmetalle sisaldava heitveega; * tekitab katlamajadest tulevat lokaalset õhusaastet; * ohustab pinnast ja põhjavett katlamajade korrast ära kütusehoid­latest tuleva reostusega; * rikub ökosüsteeme ja mõjutab kaitse all olevaid territooriume. Elektritootmine Elektri brutotoodang oli 1995. aastal Eestis 8594,3 mln. kWh (kohaliku tarbimise ja ekspordi vähenemise tõttu 48,8% 1989. aasta tasemest). Elektri­jaamad tarbisid ise 11,8%, kaod elektrivõrkudes (ülekandel ja jaotamisel) moodustasid 21,7% toodetud elektrist. 1995. aastal tehtud uurimuse põhjal prognoositakse Eestis kuni aastani 2010 iga-aastast 1—4%-list elektrienergia­nõudluse kasvu. 99% elektrist toodetakse põlevkivist. On kujunenud olukord, kus elektri­energia tootmisvõimsused ja põlevkivi kaevandamise võimalused ületavad kohaliku tarbimise vajadusi peaaegu kahekordselt. Olemasolevad võimsused on alakoormatud ja seetõttu on ka tootmise efektiivsus langenud. Vananenud seadmete ja tehnoloogia tõttu on kütuse erikulu 10—15% suurem, kui see oleks moodsa tehnoloogia kasutamisel. Tugevasti keskkonda mõjutav elektritootmine on kontsentreeritud väga kitsasse Kirde-Eesti piirkonda. Kõrgete korstnate tõttu on elektrijaamad riigi­piiriülese atmosfäärisaaste allikaks ning mõjutavad globaalset kliimat. Elektritootmise negatiivne mõju loodusele on viimastel aastatel vähenenud. Põhjus on esmajoones tootmismahu vähenemine. 1995. aastal rakendas Balti Elektrijaam efektiivseid tehnilisi meetmeid ja vähendas oma õhusaastet 36%. Põhimõte «saastaja/tarbija maksab» on energeetikas evitatud, kuid keskkonna­maksude struktuur ja tase pole piisavad saastamise vähendamise ergutamiseks. Energeetika, eriti põlevkivienergeetika alal on Eestis tehtud hulgaliselt uuringuid ja tegevuskavasid. Osa neist on Vabariigi Valitsus heaks kiitnud. Elektritootmise tulevikusuundade kindlaksmääramisel jääb puudu konkreetse­test arendustöödest. On alustatud Eesti riigi energiastrateegia koostamist, mis valmib loodetavasti 1997. aastal. Vähemalt aastani 2010 orienteerutakse peamiselt põlevkivienergeetikale. Selle edasise eksisteerimise sõlmküsimus on elektritoot­mise kallinemine, eriti nõuetekohaste keskkonnakaitseabinõude evitamise tõttu ja tingimustes, kus tarbimine on raskesti prognoositav. Energia­tarbimine hakkab sõltuma otseselt riigi majanduspoliitikast, eeskätt tööstus­poliitikast. 1995. aastal koostatud energeetika arengukavas on investeeringute vajadust Eesti energiatootmise Euroopa keskkonnastandarditega vastavusse viimiseks perioodil 1996—2005 hinnatud 540 miljonile kroonile. Need investeeringud võimaldavad vaid väävli eemaldamist heitmetest. Summaarne investeeringu­vajadus põlevkivielektrijaamade renoveerimiseks on aga ligi 6 miljardit krooni, millest põhiosa kulub uue, keskkonnasõbraliku põletamistehnoloogia rakendami­seks elektrijaamades. Loomulikult peavad taolised suured investeeringud olema põhjendatud nii majanduse kui ka keskkonnakaitse seisukohast. Teatavasti on Eestis toodetud põlevkivielekter seni olnud suhteliselt odav. Korduvad hinnatõusud on aga põlevkivi eeliseid teiste kütustega võrreldes järjest vähendanud. Seega on suured investeeringud põlevkivienergeetikasse seotud riskiga. Riski vähendamiseks tuleb korraldada põhjalikke elektrituru uuringuid, pöörates erilist tähelepanu Balti riikide ja Põhjamaade koostööle. Põlevkivikütuse kasutamisel tekkivate keskkonnaprobleemide tõttu tuleb energiastrateegias alternatiivvõimalustena arvestada teiste kohalike kütuste, taastuvate energiaallikate, maagaasi ja tuumakütuse kasutamist, elektritootmise hajutamist ning küttesoojuse ja elektri koostootmist. Kütuseliigi valiku määrab sellest toodetava elektri hind, milles oluliseks komponendiks on tulevikus keskkonnakaitsekulutused. Küttesoojuse tootmine 1995. aastal kulutati küttesoojuse tootmiseks 63 PJ (24% kogu primaar­energiast). 71% soojusest saadi 5586 keskküttekatlast ja 29% kombineeritud soojus- ja elektrijaamadest. Tootmiskaod olid 16 PJ ja jaotuskaod 5 PJ, lõpp­tarbimiseks jäi 42 PJ. Kütuse põletamine on olnud ebaefektiivne (katelde kasutegur on keskmiselt 60—65% arenenud maade 80—85% vastu). Küttesoojus moodustab käesoleval ajal umbes 50% energia lõpptarbimisest. Rohkem kui 75% soojusest jõuab elanikeni kaugkütte kaudu. Aastatel 1995— 2010 prognoositakse soojusetarbimise kasvu 1,2—1,6% aastas. Erinevalt elektritootmisest kasutatakse soojuse tootmisel mitmesuguseid kütuseliike. Põlevkivi kasutatakse Kirde-Eesti kombineeritud soojus- ja elektri­jaamades ning suurtes katlamajades. Teised kütuseliigid on kasutusel ühtlase­malt üle kogu Eesti. Küttesoojuse tootmise negatiivne mõju keskkonnale väljendub järgmises: * õhu saastamine SO2, NOx, tuha ja muude tahkete osakestega; * suured vee- ja soojuskaod kaugküttesüsteemides; * on vanad ja avariiohtlikud kütteõlihoidlad, pinnast reostavad katla­majad, suurte, joogiveehaardeid kasutuskõlbmatuks muutvate avariide oht. Keskkonnakaitsealased soovitused Energeetika tuleviku kavandamisel tuleb arvestada, et: * Eesti on 1994. aastal ratifitseerinud kliimamuutuste raamkonventsiooni, mis näeb ette, et kasvuhoonegaaside heitmekogused ei tohi 2000. aastal ületada 1990. aasta taset; * Soomega 1993. aastal sõlmitud kahepoolse lepingu järgi ei tohi läm­mastikuühendite emissioon õhku Eestis edaspidi ületada 1987. aasta taset; * Eesti on esitanud avalduse Euroopa Liitu astumiseks, mis toob kaasa kohustuse järgida Euroopas aktsepteeritavaid emissiooninorme; majandus­kaalutlused määravad, kas nende normide järgimise tagavad puhastus­seadmed, keskkonnasõbralikum põletamistehnoloogia või vähemsaastav kütuse­liik; Saasteainete emissioon Eestis ja Euroopa Liidu normid (grammi MWhth kohta) Saasteaine Õhuheitmete kogus põlevkivi tolmpõletamisel Euroopa Liidu õhuheitmete normid tahkekütuse põletamisel suurtes kateldes (võimsus üle 50 Mwh) SO2 2752 400—1700 NOx 347 650 Tuhk, tolm 2420 50—100 * majanduslikult efektiivsete ja keskkonnahoidlike projektide puhul peab riik ergutama kohaliku kütuse ja taastuvate energiaallikate kasutamist; * oluline on tahkete heitmete vähendamine ning energiatootmise hajuta­mine; * erilist tähelepanu tuleb pöörata energiasäästule ning tootmis- ja võrgu­kadude vähendamisele; * tarbijakaitse ja energiakadude vähendamise huvides tuleb laiendada soojamõõturite kasutamist; * põlevkivienergeetikakompleksi jäätmeid tuleb ulatuslikumalt kasutusele võtta maanteede, raudteede ja tammide ehitamisel, maa-alade vertikaal­planeerimisel ning ehituskillustiku ja täitematerjalina. 4. Maavarade kaevandamine Mäetööde ebasoovitav mõju loodusele on olnud eriti suur põlevkivi kae­vandamisel. Iga kaevandatud tonni põlevkivi kohta pumbatakse maapõuest välja ligikaudu 20 m3 vett. Põlevkivi pealmaakaevandamisega on seni rikutud 11 000 ha maad, millest seni on rekultiveeritud 9000 ha. Rekultiveerimisel on püütud taastada endine maakasutusviis, mistõttu valitsevaks on metsanduslik rekultiveerimissuund. Edaspidi on esmaülesandeks rekultiveerimistööde kvali­teedi parandamine, mis peab saama pealmaakaevandamise eeltingimuseks. Lisaks mullaviljakuse maksimaalsele taastamisele tuleb kaevandamisega rikutud alad korrastada ka esteetiliselt. Maavarade kaevandamine: * ohustab kaasnevaid loodusvarasid; * muudab maastikku ja ökosüsteeme; * rikub veerežiimi; * halvendab põhja- ja pinnavee kvaliteeti. Põlevkivi allmaakaevandamisel on probleemiks põlevkivikihindist kõrgemal asuvate kihtide püsivuse tagamine ja maapinna deformeerumise vältimiseks kaevandatud alasse jäetavate tervikute kestvus. Optimaalse laekäitluse valikul, mis tagaks mäetööde mõju minimeerimise ilma suurte põlevkivikadudeta, pole rahuldavat lahendust leitud. Kaevandamiseks vajalike tingimuste loomiseks pumbatakse kaevandustest ja karjääridest aastas välja kuni 300 mln. m3 vett. Kui kaeveõõnte kohal on senine maakasutus säilinud, on allmaakaevandamisel probleemiks põlevkivikihin­dist kõrgemal asuvate põhjaveehorisontide kuivamine ning madalate puur- ja salvkaevude kasutamiskõlbmatuks muutumine. Kuna kaevandusvee eelvooluna kasutatavate jõgede vooluhulgad on väikesed (v.a. Narva jõgi), siis kaevandus­vesi, eriti selles sisalduvad sulfaadid, karbonaadid ja hõljum mõjutavad nende vee kvaliteeti. Maardu fosforiidikarjääris on pärast fosforiidi kaevandamise lõpetamist rekultiveerimistööd takerdunud. Rekultiveerimata alale on tekkinud jäätmaa, kus kaeveõõned on täitunud veega ja tasandamata puistangutel toimub taimkatte looduslik taastumine. Vette leostuvad kahjulikud komponendid. Probleemiks on looduslike mineraalsete ehitusmaterjalide mahajäetud, valdajata karjäärid. Selliseid karjääre on üle 300 ja rekultiveerimist vajav üld­pindala ületab 1000 ha. Keskkonnakaitsealased soovitused: * parandada mäetöödega rikutud maade rekultiveerimise kvaliteeti; * vähendada maavarade kaevandamiskadusid; * vältida kaasnevate loodusvarade hävimist ja langatusohtlike alade suurenemist. 5. Töötlev tööstus Toodangu müük moodustas 1995. aastal eelmise aasta tasemega võrreldes 101,6%. Seega lõppes viis aastat väldanud tööstustoodangu vähenemine. Eesti töötlev tööstus stabiliseerus 1995. aastal, mis ei tähenda varasemate, idaturule mõeldud tootmismahtude taastamist, vaid toodangu müügi vähenemise peatu­mist ja Eesti Vabariigile sobiva tööstusstruktuuri kujunemist. Vananenud tehnoloogia ja puhastusseadmete ebapiisavuse tõttu töös­tus: * saastab õhku ja vett; * tekitab palju jäätmeid, saastab nendega pinnast ning rikub maas­tikke; * ohustab elustiku mitmekesisust; * kasutab/raiskab palju loodusvarasid. Ühe töötaja kohta anti Eestis 1995. aastal toodangut umbes 180 000 krooni eest. Arenenud lääneriikides on see näitaja 150 000 — 200 000 USA dollarit. Seega on tööviljakus Eestis kümme korda madalam. Tähtsamad tööstusharud toodangu müügi järgi olid 1995. aastal toiduaine­tööstus (39,9%), masina- ja metallitööstus (14,1%) ning keemiatööstus (11,5%). Eriti oluliselt mõjutavad keskkonda keemia-, ehitusmaterjali- ja tselluloosi­tööstus. 5.1. Keemiatööstus Keemiatööstus andis 1995. aastal 11,5% Eesti tööstustoodangu müügi­mahust. Enamiku suuremate keemiatööstusettevõtete toodangul kohalik turg puudub või see on väga väike. Seepärast sõltub keemiatööstuse areng suuresti ekspordivõimalustest (1995. aastal 70% müügimahust) ja investeeringutest. Müügimaht kasvas 1995. aastal 6,5%, 1996. aastaks prognoositakse 9%-list müügimahu kasvu. Keemiatööstus on üks suuremaid vee reostajaid raskesti lagunduvate ja oht­like saasteainetega. Eesti summaarses õhusaastes oli 1995. aastal keemiatöös­­tuse osa koguseliselt ainult 7%, kuid tegu on väikesele alale kontsentreeritud, inimesele ohtlike ainetega. Kohtla-Järve õhus on ainuüksi orgaanilisi ühendeid määratud ligi 90 liiki. Saastekogum on väga kirju, mõnede ainete tugevdunud koosmõju suurendab ohtu inimeste tervisele. Iga põlevkivikeemias kasutatud põ­lev­kivi tonni kohta tekib pool tonni tahkeid jäätmeid, mis sisaldavad orgaa­nilisi aineid, väävliühendeid jm. RAS Kiviteri jäätmepuistangud katavad 250 hektarit maad kuni 100 meetri paksuse kihina. 1995. aastal tegutses Eestis 140 keemiatööstusettevõtet. Neist ainult kaks olid riigi omanduses. Viimased olid kõige suurema tootmismahu ja kõige suuremate keskkonnaprobleemidega seotud ettevõtted RAS Kiviter ja RAS Silmet. On alanud mõlema ettevõtte erastamine, mille käigus tuleb lahendada suurte jääkreostuskollete ja tehnoloogia moderniseerimisega seotud küsimused. On tekkinud ja tekkimas mitmeid uusi välisosalusega ettevõtteid, mille tehnoloogia vastavus Euroopa Liidu keskkonnaohutuse nõuetele on keskkonna­institutsioonide kontrolli all. Keskkonnakaitsealased soovitused: * RAS Kiviteri ja RAS Silmeti erastamisel korraldada keskkonnaaudit, et selgitada nende negatiivse mõju ulatus keskkonnale, selle vähendamise ja jääkreostuse probleemide lahendamise võimalused; * uusi keemiatööstusettevõtteid rajada ainult parimat võimalikku tehno­loogiat kasutades; * uute keemiatööstusettevõtete rajamisel rangelt järgida keskkonnamõju­tuste hindamise nõuet. 5.2. Ehitusmaterjalitööstus Ehitusmaterjalide tootmine baseerub valdavalt kohaliku toorme — karbo­naatkivimite, savi, liiva ja kruusa — kasutamisel ja töötlemisel. Kuigi selle toorme varud on Eestis suured, tuleb neid kui mittetaastuvaid loodusvarasid kasutada sihipäraselt ja säästlikult. Ehitusmaterjalitööstuse osatähtsus Eesti tööstustoodangus on viimastel aastatel olnud 4% piires. Põhiosa toodangust annavad kümmekond suurette­võtet, nende hulgas AS Kunda Nordic Tsement, AS EE Betoonelement, AS Järvakandi Klaas, RAS Tartu Maja, AS EstStein. Nii nendes kui ka väiksemates ettevõtetes on vajalik tolmu, tööstusjäätmete ja mäetööde ebasoovitava mõju vähendamine. Ehitusmaterjalitööstus on märkimisväärne välisõhu saastaja — 1995. aastal andis see 13,1% õhuheitmetest. Põhiosa nendest langes AS Kunda Nordic Tsemendi arvele. 1995. aastal toodeti Kundas tsementi 417 600 tonni (34,8% 1988. aasta toodangust) ja klinkrit 238 000 tonni. 1992. aasta suvest 1996. aasta lõpuni teostatava investeerimisprogrammiga (üle 500 mln. kr.) moderniseeri­takse tootmine ja vähendatakse oluliselt keskkonna saastamist. Selle tulemu­sena väheneb aastas välisõhku paisatav tolmukogus 60 000 tonnilt 2000 tonnile ja 1997. aastal jõutakse Lääne-Euroopa parimate tsemenditehaste tasemele. Tolmupüüdurite efektiivse töö korral vähenevad õhuheitmed, kuid ladustata­vate jäätmete kogus kasvab 5 korda. Keskkonnakaitsealased soovitused: * väärtustada lubjakivi ja dolomiit tööstusliku toormena; * liivale ja kruusale eelistada võimaluse korral vähemväärtuslikku maa-ainest ja tootmisjääke; * moderniseerida ja täiustada liiva ja kruusa rikastamise tehnoloogiat pesemise ja fraktsioneerimise teel; * Lõuna-Eesti devoni rasksulavaid savisid tuleb kaevandada nende säästmise huvides selektiivselt. 5.3. Tselluloositööstus Tselluloositööstus on tööstusharu, mis tekitab kogu maailmas tõsiseid keskkonnaprobleeme. Samas tõstab tselluloosi- ja paberitootmine puidu majan­dusliku väärtuse 5—10-kordseks. Eesti metsast saadakse paberipuud 1,5—2 miljonit tihumeetrit aastas. Lisaks kõlbavad tselluloosi toormeks puidutööstuse jäätmed. Eestis on tselluloositootmisel pikaajalised kogemused. Vananenud tehno­loogia vähese majandusliku efektiivsuse ja keskkonnaohtlikkuse tõttu suleti 1990. aastate alguses Tallinna ja Kehra tselluloosikombinaadid. 1995. aastal Kehra tehas erastati ja pandi uuesti tööle maksimaalvõimsusega — 40 000 ton­ni tselluloosi aastas. Nii suudab ta kasutada 10—13% Eestis raiutud paberi­puust. Ülejäänud paberipuukogused eksporditakse jätkuvalt töötlemata kujul või jäävad hoopis kasutamata. Keskkonnakaitsenõuete järgimine on tselluloositööstuses kulukas. Maa­ilma­praktika näitab, et majanduslikult õigustavad end tehased tootmis­mahuga vähemalt 200 000 tonni aastas. Taolise tehase jaoks Eestis tooret jätkub. Keskkonnakaitsealane soovitus: * kui metsaressursi säästliku kasutamise ja puidu kohaliku toormena väärtustamise huvides otsustatakse Eestis tsellulloositööstus rajada, peab see vastama tänapäeva keskkonnakaitse nõuetele. 5.4. Toiduainetööstus Toiduainetööstus andis 1995. aastal 39,9% Eesti tööstustoodangu müügi­mahust. 1991. aastal alanud tootmismahtude vähenemine jätkub, sest Eesti põllumajanduse tase lähitulevikus oluliselt ei tõuse, siseturu ostujõud on väi­ke ja välisturule pääsemise võimalused piiratud. Lääne turgudel on Eestis toodetud toidukaupu raske realiseerida isegi Euroopa Liidu poolt antud soodus­kvootide ulatuses, sest kasutatav tehnoloogia ja töökorraldus ei võimalda mit­metes valdkondades toota Lääne turu hügieeni- ja kvaliteedinõuetele vastavat toodangut. 1996. aastal prognoositakse tootmismahtude 1%-list, piimatööstuses isegi 6%-list langust. Lihatööstuses loodetakse tootmismahu jäämist 1995. aasta tasemele, kalatööstuses aga 10%-list kasvu. Kaugema perspektiivi tootmismahtu on raske prognoosida, sest see sõltub ekspordivõimalustest, Eesti põllumajan­duse olukorrast, investeeringutest jms. Toiduainetööstuse tähtsamad allharud olid 1995. aastal piimatööstus (25,7% müügimahust), joogitööstus (23,4%), lihatööstus (15,5%) ja kalatööstus (14,4%). Neist mõjutavad keskkonda märkimisväärselt piima-, liha- ja kala­tööstus. Viimastes on tootmise tehnoloogiline ja tehniline tase enamasti madal, seadmed füüsiliselt ning moraalselt vananenud. Tooret ei kasutata kompleks­selt, jäätmekäitlus ei vasta keskkonnanõuetele. Ettevõtete tootmisvõimsustest kasutatakse vaid 30—50%. Väikesed ja vaesed ettevõtted ei suuda tootmisprotsesse keskkonnasõbralikumaks moderni­seerida. Siiski on rajatud ka mitmeid uusi heal tehnoloogilisel ja tehnilisel tasemel tootmisvõimsusi (Laeva Meierei, Mulgi Meier, Paide Piimakombinaadi kõrg­pastöriseeritud piima liin, Rakvere Lihakombinaat, kalatööstuses OÜ Viru Rand, AS Makrill, AS Dagofisk, AS Japs jt.). Toiduainetööstuse heitvesi on sageli tugevasti reostatud. Praegu juhitakse paljude toiduainetööstuse ettevõtete heitvesi linna heitveepuhastitesse vajaliku eelpuhastuseta. Samuti kasutatakse vett raiskavaid tehnoloogiaid. Keskkonnakaitsealased soovitused: * pöörata tähelepanu toorme võimalikult täielikule ärakasutamisele, rakendades jäätmevaeseid tehnoloogiaid; * laiendada tehnoloogiaprotsessides vee ringlussüsteemide kasutamist; * tagada tugevasti reostatud heitvete eelpuhastus ettevõtetes; * loodusvarade kasutuslubade ja keskkonna saastelubade väljastamisel sisse viia kohustuslik keskkonnaaudit, et kasutada ära korras majapidamise võimalusi. 6. Transport Transpordi osatähtsus on Eesti sisemajanduse koguproduktis suurenenud 6,2%-lt 1991. aastal 9,6%-ni 1995. aastal. Kasv jätkub. 1991. aastast alates on Eestisse imporditud hulgaliselt kasutatud sõidukeid Lääne-Euroopa riikidest ja USA-st. Sõiduautode arv kasvab aastas enam kui 20 000 võrra, enamasti on tegu vanade autodega. Tallinnas, kus välisõhu kvaliteet on Eesti linnadest halvim, on iga 10 ini­mese kohta 3,2 autot, sh. 2,9 sõiduautot. Transport: * saastab õhku ja emiteerib globaalset kliimamuutust põhjustavaid aineid; * saastab teeäärset pinnast ja vett raskmetallide, naftasaaduste ning transpordivahendite jäätumis- ja teede libedustõrjeks kasuta­tavate kemi­kaalidega; * tekitab tolmu, müra ja haisu; * liiklusõnnetuste korral ohustab keskkonda naftasaaduste ning teis­te, sh. mürgiste ja muude ohtlike ainetega; * reostab merd ja pinnavett naftasaaduste ja olmejäätmetega; * ohustab elustiku mitmekesisust; * mõjutab loomade elutingimusi (rändeteede tõkestamine, rask­metal­li­dega saastamine). Keskkonnakaitse aspektist on negatiivseks suundumuseks raudteetrans­pordi ja inimesteveol ühissõidukite osatähtsuse vähenemine üldises veomahus. Ühissõidukide arv väheneb ja nende tehniline seisund on ebarahuldav. Peaaegu poolte linnaliikluses kasutatavate Ikarus-busside heitgaasides ületab saasteainete sisaldus lubatud taseme. Transpordi tööjaotus riigisisestel ja rahvusvahelistel vedudel (%) Transpordiliik Kaubavedu Sõitjatevedu 1991 1994 1991 1994 Raudtee 20,4 10,6 18,6 15,0 Autod 5,2 4,4 56,9 65,4 Tramm ja troll — — 8,6 7,3 Merelaevad 74,4 85,0 0,7 8,0 Lennukid 0,0 0,0 15,2 4,3 Kokku 100,0 100,0 100,0 100,0 Linnaõhu kvaliteeti ja seega otseselt ka inimeste tervist mõjutab lähiaasta­tel eelkõige liikluses olevate autode arv, liikluskorraldus ja mootorikütuse kvaliteet. Eestis puudub seni imporditava mootorikütuse kvaliteedi riiklik kontrollsüsteem. Eesti Õliliidu andmetel on pliivaba bensiini kasutamine viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Kui Tallinnas 1994. aastal müüdud autobensiinist oli ainult 3,2% pliivaba, siis 1996. aastal on seda üle 60% kogu Eestis müüdud autobensii­nist. Maanteeliikluse intensiivistumisega suureneb keskkonna saastamine ja müra eelkõige peamagistraalteede (Tallinn—Narva, Tallinn—Tartu—Luhamaa, Tallinn—Pärnu—Ikla jt.) ümbruses. Tallinnas Ülemiste järve vahetus naabruses asuv lennujaam tekitab müra, ohustab pinnast ja joogiks kasutatavat vett. Eesti majanduse arengus on meretranspordil eriline tähtsus. See eeldab nii olemasolevate sadamate rekonstrueerimist kui uute rajamist. Käesoleval ajal koostatakse sadamate registrit, mis on aluseks sadamate arengu perspektiiv­plaani koostamisel. Ühtlasi selgitatakse sadamate vastavus Eestis kehtivatele ning HELCOMi ja MARPOLi konventsiooni nõuetele. On oluline, et sadamate ja sadamates paiknevate kütusehoidlate projekteerimisel peetaks rangelt kinni riiklikest keskkonnakaitsealastest projekteerimisnormidest. Individuaal- ja ühissõidukite osakaal riigisisesel sõitjateveol maismaal (%) 1991 1994 Ühissõidukid (bussid, rongid, trammid ja trollid) 55—57 44—46 Individuaalsõidukid (autod, väikebussid) 43—45 54—56 Transpordi negatiivne mõju keskkonnale on Eestis mitmekülgne ja üha suurenev. Tulevikus rajatavate teede, sadamate, kütusehoidlate ja teiste suurte objektide juures tuleb seda ennetavate meetmetega oluliselt reguleerida ja vähendada. Viivitamatult tuleb tõsiselt tegelema hakata autode tekitatud õhusaastega, kuna see ohustab otseselt paljude inimeste tervist ning selle vähendamine nõuab palju aega ja raha. Keskkonnakaitsealased soovitused: * järgida Euroopa Liidu Komisjoni soovitust minna lähema aastakümne jooksul Balti riikides üle pliivaba bensiini ja kuni 0,05%-lise väävlisisal­dusega diislikütuse kasutamisele; * stimuleerida puhtama kütuse kasutamist aktsiisimaksu diferentseeri­mise kaudu; * juurutada transpordis keskkonnariski hindamine, eriti ohtlike kaupade veol, ja rakendada riski vähendavaid abinõusid; * transpordi hinnas võtta võimalikult täies ulatuses arvesse keskkonnale tekitatavat kahju ja keskkonnamõjutuste vähendamiseks tehtud kulutusi; * eelistada võimaluse korral autotranspordile raudteetransporti, kuna viimane on tunduvalt keskkonnasõbralikum; * luua tingimused ühistranspordi eelisarenguks; * ergutada vähese saastega sõidukite, sh. elektersõidukite ulatuslikumat kasutamist; * arendada linnades välja automaatvaatlusvõrk emissiooni hindamiseks ja liiklusvoogude operatiivseks ümberjaotamiseks; * korraldada sadamates jäätmete ja pilsivete keskkonnaohutu vastuvõtt; * rakendada sadamates ning teistes transpordisõlmedes ja kütusehoidla­tes keskkonnale ohutut ohtlike ainete ja kaubatöötlemise tehnoloogiat; * korraldada töö käigus või avariide tõttu naftasaadustega saastunud pinnase käitlus; * lahendada reisirongides tekkivate jäätmete kogumine ja käitlemine. 7. Põllumajandus Põllumajandus oma ligi 4000 aasta pikkuse ajalooga on eesti traditsiooni­lise ja keskkonnahoidliku elulaadi väljendus. Looduslähedane põllumajandus­maastik domineerib selgelt meie tehismaastikus. Samas on tegemist pärand­kultuurmaas­tikuga, mida peame hoidma kui rahvuslikku rikkust. Põllumajandus: * saastab ja ohustab pinna- ja põhjavett (põllumajandusreformi käi­gus on paljud reostusallikad — taimekaitsevahendite ja mürk­kemi­kaa­li­de hoidlad jäänud peremeheta, kasutatav tehnoloogia pole looduse­sõbralik, pinnasest leostub endise intensiivse tootmise jääkreostus, sõnnikumajandus pole heal järjel); * tingib ümberkorraldamisjärgus suurte alade võsastumist ja maas­tike struktuuri ebasoovitavat muutust. Sõjajärgsel perioodil kollektiviseeriti varem taludel põhinenud põllumajan­dus ja spetsialiseeriti valdavalt sisseveetava jõusööda baasil liha ning piima tootmisele NSV Liidu teiste piirkondade tarbeks. Arendati põhiliselt majandite keskasulaid. Väikesed külad kadusid. Suur osa väikestest koolidest suleti, maaelanikkond koondus enamasti kolhoosi- ja sovhoosikeskustesse. Tootmine intensiivistus ja kontsentreerus. Üha rohkem kasutati mineraal­väetisi ja taimekaitsevahendeid. Nii kasutati 1988. aastal põllumaa hektari kohta keskmiselt 288,8 kilogrammi mineraalväetisi (100%-lise toimeaine järgi). Suureks punktreostuse allikaks sai kontsentreeritud loomakasvatus. 1985. aastal oli Eestis 286 suurt loomafarmi, igaüks keskmiselt 566 lehmaga. Kaks suuremat seavabrikut (Viiratsi ja Pärnu) andsid vastavalt 4500 ja 6500 tonni liha aastas. Intensiivse ja kontsentreeritud põllumajandustootmise tagajärjeks olid ulatus­likud reostatud põhjaveega alad, seda eriti õhukese pinnakattega Põhja-Eestis. 1990. aastate keskpaigaks on põllumajanduse tootmismahud 1980. aasta­tega võrreldes oluliselt langenud ja põllumajanduse mõju keskkonnale märga­tavalt nõrgenenud. Väetiste kasutamine haritava maa hektari kohta vähenes 1995. aas­taks rohkem kui 6 korda 1988. aastaga võrreldes. Aastatel 1990—1995 vähenes veiste arv 757 800-lt 379 100-ni, sigade arv 959 900-lt 421 100-ni ja lammaste arv 139 000-lt 55 700-ni. Loomad on varasemast tunduvalt enam hajutatud. Maal on põhiliseks pinna- ja põhjavee reostuse allikaks sõnnikumajandus. Sageli sõnnikuhoidlad puuduvad või on korrast ära. Veekogude eutrofeerumist põhjustab varasemast suurest väetamisest ja loomakasvatuse ülemäärasest kontsentreerumisest põhjustatud jääkreostuse jätkuv väljauhtumine. Ohtu keskkonnale kätkevad endas ka endiste majandite mahajäetud taimekaitse­vahendite ja mürkkemikaalide hoidlad. Põllumajandustootmise edasist arengut on raske prognoosida. See sõltub mitmetest majanduspoliitilistest otsustest, ekspordivõimalustest, investeeringu­test jne. Lähema kümne aasta jooksul üldist põllumajandustootmise intensiivis­tumist keskkonda ohustavas mahus ei ole ette näha. Sellest hoolimata tuleb põllumaja­nduses järgida keskkonnakaitse reegleid, mis aitavad kaasa Lääne turul nõutava puhta toodangu saamisele. Kuigi Eesti põllumajanduses suureneb mahepõllunduse osa, ei ole võima­lik taimekaitsevahenditest täielikult loobuda, kuna taimekahjustajate tõttu võib jääda saamata 25—40% potentsiaalsest saagist ning oluliselt väheneb selle kvaliteet ja kaubanduslik välimus. Ekstreemsetel aastatel võib taimekahjustaja­tele vastuvõtlike kultuuride saak isegi täielikult hävida. Taimekahjustajatest põhjustatud majandusliku kahju vältimiseks tuleb taimekaitse korraldamisel: * juurutada integreeritud taimekaitsesüsteem, kus pearõhk on pandud organisatsiooniliste ja agrotehniliste võtete kasutamisele (õige mullahari­mine, viljavaheldus, haiguskindlate sortide kasutamine, tasakaalustatud väetamine jt. abinõud). Keemilisi taimekaitsevahendeid tuleb kasutada ainult siis, kui muud abinõud ei anna tulemust; * kasutada ainult inimestele ja keskkonnale väheohtlikke taimekaitse­vahendeid, mis tagaksid põllumajandussaaduste vastavuse kehtestatud sanitaar-hügieenilistele normidele ning väldiksid keskkonna saastamise; * kindlustada taimekahjustajate ilmumise, arengu ja leviku jälgimine ja informeerida maakasutajaid tõrje vajadusest õigeaegselt, et vähendada taimekaitsevahendite kasutamist (kulunormid, töötlemissagedused); * ellu viia taimekaitsetöödega seotud inimeste väljaõpe ja atesteerimine; * kujundada ajakohaste väheohtlike ja efektiivsete taimekaitsevahendite nomenklatuur nende Eestis registreerimise teel, millele eelneb nende igakülgne ekspertiis; * laiendada bioloogiliste taimekaitsevahendite kasutamist. Keskkonnakaitsealased soovitused: * säilitada Eestile omane põllumajandusmaastik kui kultuuripärand; * teha korda sõnnikumajandus; * juurutada HELCOMi soovitused mineraalväetiste, sõnniku ja mürk­kemikaalide kasutamiseks; * viia loomade arvukus vastavusse põllupinna suurusega; * vältida tootmise kontsentreerumist veekaitse aspektist ebasobivatele aladele; * edendada mahepõllundust, toetada mahepõllundustoodete kasutamist ja eksporti. Lisa 3 KESKKONNAKAITSEALANE TEHNILINE INFRASTRUKTUUR Keskkonnakaitsealase tehnilise infrastruktuuri olemasolu ja tase mõjutavad oluliselt piirkonna keskkonnaseisundit ja elanike heaolu. Infrastruktuuri peami­sed koostisosad on: veevarustussüsteemid, heitveepuhastid ja kanalisatsiooni­süsteemid, inertsete ja ohtlike jäätmete käitlussüsteemid. 1. Veevarustus ja kanalisatsioon Veevarustussüsteem on 56 linnal ja asulal. Suuremates linnades teeninda­vad need 90%, maapiirkondades — ca 60% elanikest. Veevõrgud on üldiselt halvas tehnilises seisus, 30—35-protsendilised lekked on tavalised. Veevaru säästliku kasutamise ja majandusliku efektiivsuse huvides on esmaülesanne veevõrkude lekete likvideerimine ja veekadude vähendamine ning torustike saneerimine. Eeskätt tuleb pöörata tähelepanu ligi 20 väikeasulale, kuhu koha­liku veehaarde reostatuse tõttu tuleb joogivett vedada mujalt. Kanalisatsiooni kasutab 77% vabariigi elanikest, enam kui 5000 elanikuga linnades — 87%. Kanalisatsioonisüsteemid on samuti halvas seisukorras. 1995. aasta lõpus oli Eestis 1080 heitveepuhastit, millest 1050 olid väike­puhastid (jõudlusega alla 200 m3 ööpäevas), 13 — keskmised (200—2000 m3 ööpäevas) ning 17 — suured (üle 2000 m3 ööpäevas). Tänapäeva nõuete tase­mel heitveepuhastid on välja ehitatud Tallinnas, Pärnus, Kuressaares ja mujal. On linnu ja asulaid, kus pole tsentraalseid heitveepuhasteid (Tartu, Tapa, Mustvee, Kallaste jt.), ja neid, kus heitveepuhastid vajavad tõsist rekonstruee­ri­mist (Jõgeva jt.). Kirde-Eestis vajavad korrastamist Kohtla-Järve ja Narva veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemid ning heitveepuhastid. Peamiselt endiste majandikeskuste heitveepuhastitest olid 1995. aastal töökorras 370, 680 ei töötanud või töötasid ebaefektiivselt. Selle tagajärjel on väikeste siseveekogude seisund halvenenud. Paljudel juhtudel ei suuda elanikud ja kohalik omavalitsus, kes on enamasti heitveepuhasti omanik, kinni maksta isegi puhasti ekspluatatsioonikulusid, rääkimata investeeringutest uutes­se puhastitesse või vanade renoveerimisse. Seetõttu tuleks püüda võimaluse korral (kui seda lubavad looduslikud tingimused) minna üle suhteliselt väikeste ekspluatatsioonikuludega ökotehno­loogial põhinevate puhastusseadmete ehitamisele ja kasutamisele. Kohati on olemasolevate heitveepuhastite tööshoidmiseks vajalik riigi toetus. Reostuskoor­must vähendab parima võimaliku tehnoloogia kasutamine ettevõtetes, tööstus­heitvee eelpuhastus ning sadevete reostuse minimeerimine. 2. Jäätmekäitluse korraldus 1995. aastal tekkis Eestis jäätmeid 13,4 mln. tonni, millest I ohtlikkusklassi kuulub 33 t, II ohtlikkusklassi — 11 837 t, III ohtlikkusklassi — 1,45 mln. t ja IV ohtlikkusklassi — 5,8 mln. t. Inertseid jäätmeid tekkis 6,1 mln. t. Võrreldes 1992. aastaga oli 1995. aastal jäätmete üldmaht 1,8 mln. t väiksem, eelkõige põlevkivienergeetika ja põlevkivi kaevandamise tootmismahtude vähenemise tõttu. Olmejäätmeid tekkis 1995. aastal 472 600 t ehk umbes 300 kg inimese koh­ta. Uute läänelike tarbimistavade tekke ning uute pakendite ja pakendi­mater­jalide jõudmise tõttu Eesti turule on jäätmekogused märgatavalt kasva­nud. Olmejäätmete põhiliseks käitlusviisiks on seni olnud nende ladustamine prügi­latesse. Prügi praktiliselt ei sorteerita, põletata ega komposteerita. 1995. aas­tal alustatud prügilate inventariseerimisel registreeriti kogu Eestis ligemale 450 prü­gilat, jäätmehoidlat ning muud jäätmete ladustuspaika. Linnad haldavad 48 prügilat, kuhu ladustatakse spetsialiseeritud prügiveoettevõtete poolt kogu­tud jäätmed. Ülejäänud prügilatest oli suurem osa omandireformi käigus likvi­deeritud majandite valduses ning enamik neist on nüüd kohalike omavalit­suste hallata. Ükski prügila ei vasta rahvusvaheliselt tunnustatud tervise- ja kesk­konnakaitsenõuetele. Levinud on ka sanktsioneerimata ja juhuslikud jäätmete mahapanekukohad nii linnades kui looduses. Tööstusjäätmed veetakse enamasti asulate prügilatesse. Suurem osa olemasolevatest väikeprügilatest on vaja sulgeda ja rekultivee­rida. Ülejäänud (ka rajatavad prügilad) tuleb viia vastavusse Euroopa Liidu keskkonnanõuetega, määratleda haldussuhted ning tagada nende ekspluatee­ri­mine nüüdisaja tasemel. Prügilate arvu optimeerimisel tuleb keskkonnakaitse aspektide kõrval arvesse võtta ka majandusaspekte: kulutusi jäätmete veoks, prügilate korrashoiuks, vanade prügilate sulgemiseks ja uute rajamiseks. Esma­järjekorras tuleks prügilate arvu vähendada 150-ni, tulevikus paarikümneni. Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi rajamine on riigi kohustus. Seda süsteemi hakati kujundama alates 1991. aastast. Viimastel aastatel on Eestis tekkinud rida ettevõtteid, mille üheks põhitegevusalaks on ohtlike jäätmete käitlemine (pilsivete töötlemine, elavhõbelampide kahjutustamine, naftajäätmete põleta­mine jms.). 1995. aastal oli ohtlike jäätmete käitluslitsents 18 ettevõttel. Arves­tades vajalikku käitlusmahtu, ei suuda need ettevõtted kõiki jäätmekoguseid ja jäätmeliike töödelda. Ohtlike jäätmete käitlussüsteem koos kogu riiki haarava kogumissüsteemiga läheb maksma 150 mln. krooni. Selle rajamist finantseeri­takse Eesti riigieelarvest, Eesti Keskkonnafondist, Taani ja Euroopa Liidu keskkonnakaitsealasest välisabist ning pangalaenudest.