Vabariigi Valitsus — V. B-le alalise elamisloa andmisest keeldumine — RTL, 40, 672

(õ) 23.04.2009 16.30 Korraldus kehtestatakse «Välismaalaste seaduse» (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; RT III 2001, 7, 75; RT I 2001, 16, 68; 58, 352; 2002, 56, 351; 63, 387; 90, 521; 102, 599; 2003, 4, 20; 88, 594; 2004, 2, 2) § 142 lõike 2 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (RT II 1995, 46, 203) artikli 2 punkti 1 alusel. 1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK V. B. (sünd 26.12.1934) taotlus alalise elamisloa saamiseks võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Mäekalda büroos «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 alusel menetlusse 16. detsembril 2002. a. V. B. on Venemaa Föderatsiooni kodanik. V. B. elab Eestis alates 1962. aastast. V. B. on abielus. Menetluse käigus tuvastati, et V. B. teenis aastatel 1962–1986 endise Nõukogude Liidu relvajõududes. V. B. läks välisriigi relvajõududest erru 5. novembril 1986. a mitšmani auastmes. V. B. on määratud sõjaväepension väljateenitud aastate eest. V. B. on kantud 26. juulil 1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri). Vabariigi Valitsuse 11. juuli 1996. a korraldusega nr 648-k anti V. B-le tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 5 aastat, mida Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pikendas 11. juulini 2006. a. Menetluse käigus tuvastati, et V. B. on välisriigi relvajõududes teeninud ja sealt erru läinud välismaalase P. B. abikaasa. P. B. on teeninud välisriigi relvajõududes aastatel 1970–1980 ning sealt erru läinud 22. veebruaril 1983. a 2. järgu vanema auastmes. P. B. on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja tal on tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 11. juulini 2006. a. Vabariigi Valitsuse 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjoni (edaspidi komisjon) 1. oktoobri 2003. a koosolekul otsustati teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda V. B-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet saatis V. B-le 17. oktoobril 2003. a kirja nr 15.3-09/46460 palvega esitada oma arvamus ja vastuväited asjatundjate komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku suhtes mitte anda talle alalist elamisluba. V. B. oma arvamust ja vastuväiteid ei esitanud. Komisjoni 5. novembri 2003. a koosolekul, hinnates kõiki asjaolusid, otsustati mitte muuta komisjoni 1. oktoobri 2003. a koosolekul vastu võetud otsust ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda V. B-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED «Välismaalaste seaduse» § 142 lõike 2 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus erandina elamisloa andmise, kui taotleja on kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. V. B. on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, millest tulenevalt on Vabariigi Valitsusel pädevus otsustada talle alalise elamisloa andmine või selle andmisest keeldumine. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel saavad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkulepe ei sätesta antava elamisloa liiki, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi seadusega. Kokkuleppes puudub nõue kokkuleppe subjektidele alalise elamisloa andmise kohta. Kokkuleppes reguleerimata küsimuste lahendamiseks tuleb kohaldada «Välismaalaste seadust». «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 kohaselt võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui «Välismaalaste seadus» ei sätesta teisiti. Vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktile 7 ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. V. B. teenis aastatel 1962–1986 kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu relvajõududes ja läks sealt 5. novembril 1986. a mitšmani auastmes erru. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 14 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktides 6, 7, 10, 11 ja 12 nimetatud isiku abikaasale ja alaealisele lapsele. V. B. abikaasa P. B. teenis välisriigi relvajõududes aastatel 1970–1980 ning läks sealt 22. veebruaril 1983. a 2. järgu vanema auastmes erru. Seega vastab V. B. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktides 7 ja 14 sätestatud tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest. 17. detsembril 2003. a võttis Riigikogu vastu «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» (RT I 2004, 2, 2), mis jõustus 16. jaanuaril 2004. a. Nimetatud seadusega sätestati, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele alalist elamisluba ei anta. «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» eelnõu seletuskirja kohaselt oli siiani kokkuleppe realiseerimise kord täpsustamata. Seadusemuudatuse eesmärk oli üheselt sätestada, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras ning alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta. Seega on «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» näol sisuliselt tegemist «Välismaalaste seaduse» täpsustusega ning senisest selgema, kuid samasisulise regulatsiooni sätestamisega. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja tahe oli ka enne nimetatud seadusemuudatuse vastuvõtmist suunatud sellele, et välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta, vaid nad võivad elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Vladimir Bidenko esitas alalise elamisloa taotluse 16. detsembril 2002. a. Õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt lähtub Vabariigi Valitsus «Välismaalaste seaduse» redaktsioonist, mis kehtis V. B. alalise elamisloa taotluse esitamise ajal. Samas võtab Vabariigi Valitsus V. B. alalise elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemisel arvesse ka 16. jaanuaril 2004. a jõustunud «Välismaalaste seaduse» redaktsiooni, millega täpsustatakse senist regulatsiooni ja mille kohaselt jätkuvalt välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes «Välismaalaste seaduse» § 142 lõikest 2 ning kooskõlas sama seaduse § 12 lõike 4 punktidega 7 ja 14 ning «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 punktiga 1 ning Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määruse nr 364 «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord» (RT I 2002, 98, 574; 2003, 37, 251) §-ga 77 keelduda V. B-le alalise elamisloa andmisest. 4. VAIDLUSTAMINE «Välismaalaste seaduse» § 9 lõike 5 kohaselt võib käesoleva korralduse peale esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule 10 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Kodakondsus- ja Migratsiooniametil teha korraldus V. B-le teatavaks. Peaminister Juhan PARTS Riigisekretär Heiki LOOT Õiend Isikuandmed on asendatud initsiaalidega. Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 3² ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.