Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium — 3-4-1-2-04 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtumäärus Harju Maakohtu taotluses kontrollida 1969. a rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostusest põhjustatud kahju korral vastavust põhiseadusele — RT III, 10, 114

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-4-1-2-04 Määruse kuupäev 1. aprill 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus ning liikmed Tõnu Anton, Ants Kull, Villu Kõve ja Jüri Põld Kohtuasi Harju Maakohtu taotlus kontrollida 1969. a rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostusest põhjustatud kahju korral vastavust põhiseadusele Menetluse alus Harju Maakohtu 9. detsembri 2003. aasta määrus Asja läbivaatamise kuupäev 3. märts 2004. a Istungil osalenud isikud Vabariigi Valitsuse esindaja Eerik Siigur, õiguskantsleri esindajad Lauri Mälksoo ja Mihkel Allik, justiitsministri esindaja Anno Aedma, AS Termoil esindajad vandeadvokaadid Raivo Laus ja Madis Kiisa, Capri Marine Ltd esindaja vandeadvokaat Ene Soop, Rahvusvahelise Naftareostuse Hüvitamise Fondi esindajad vandeadvokaadid Indrek Teder ja Kenno Vilippus, The London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Company Ltd esindajad vandeadvokaadid Toomas Taube ja Hannes Vallikivi Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu taotlus läbi vaatamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. 17. septembril 2000 avastati välismaa äriühingule Capri Marine Ltd kuuluva tankeri Alambra lossimisel masuudi leke, millega seoses peatati Muuga sadama korraldusel tankeri lossimine ja keelati tankeri lahkumine Muuga sadama 7. kai äärest. Tankeril lubati kai äärest lahkuda 28. septembril 2000. AS Termoil tegutses 7. kail naftasaaduste laadimisega. 2. 6. novembril 2003 esitas AS Termoil hagi Capri Marine Ltd vastu, nõudes 9 716 848 krooni suuruses summas saamata jäänud tulu hüvitamist. 22. detsembril 2003. a esitas hageja oma nõude ka Capri Marine Ltd kindlustusandja The London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Company Ltd (edaspidi Londoni klubi) vastu. 8. novembril 2001 kaasas kohus kolmanda isikuna kostjate poolel Rahvusvahelise Naftareostuse Hüvitamise Fondi. 3. Oma nõudes tugines hageja 1969. aasta Rahvusvahelisele konventsioonile tsiviilvastutusest naftareostusest põhjustatud kahjustuse korral (edaspidi Konventsioon). 4. Harju Maakohus jättis 9. detsembri 2003. aasta määrusega Konventsiooni art III lg 1 koosmõjus art I lõigetega 6 ja 7 kohaldamata ning tunnistas need põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohtu ja menetlusosaliste põhjendused Harju Maakohtu põhjendused 5. Harju Maakohus leidis, et kui poolte esitatud asjaolud on kogutud sellise põhjalikkusega, mis võimaldab kohtul lugeda eelmenetlus lõppenuks, siis on kohus saavutanud selguse kohaldatavas seaduses. Seejärel peab kohus hindama, kas kohaldamisele kuuluv õigusakt on põhiseadusega vastuolus, ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) § 9 lg 1 järgi. Kohus jättis Konventsiooni art III lg 1 koosmõjus art I lg-tega 6 ja 7 kohaldamata ning viidates PSJKS § 9 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 213 lg 2 p-le 4 algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kohus leidis, et väidetava kahju tekkimise ajal septembris 2000 tunnustas kehtinud õigus kahjuna muuhulgas ka saamata jäänud tulu. Erinormina reguleerib merereostusest tekitatud kahju ulatust ja selle hüvitamise korda kaubandusliku meresõidu koodeks (edaspidi KMK), mis ei näe ette saamata jäänud tulu hüvitamist. Samu suhteid reguleerib kohtu hinnangul ka Konventsioon, mis ennetavate abinõudena käsitleb kohtu tõlgenduse järgi ka saamata jäänud tulu. Seega leidis kohus, et hageja nõude lahendamisel tuli kohaldada Konventsiooni. 6. Vabariigi Valitsus otsustas ühinemise Konventsiooniga 13. oktoobri 1992. aasta protokollilise otsusega nr 66. Ühinemiskirja deponeeris Välisministeerium 1. detsembril 1992 ning Konventsioon jõustus Eesti Vabariigi suhtes 1. märtsil 1993. aastal. Harju Maakohus leidis, et Konventsiooniga ühinemise pidi põhiseaduse § 121 p 2 alusel otsustama Riigikogu. Kuna Konventsiooniga ühinemise otsustas Vabariigi Valitsus, siis on see põhiseadusevastane ja tuleb jätta kohaldamata. 7. Kohus leidis veel, et kuna kostjad on välismaa äriühingud, siis ei saa Konventsiooni Riigi Teatajas avaldamata jätmine nende õigusi rikkuda. Menetlusosaliste põhjendused 8. AS Termoil leiab, et asja lahendamisel on Konventsioon otsustava tähtsusega. Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus on inkorporatsiooniakt, mille põhiseaduslikkuse hindamine ei ole käesolevas asjas asjakohane. Teiseks leiab hageja, et Konventsioon on Eestis kehtiv, kuna KMK § 30 likvideerib vastuolu Konventsiooni ja kaubandusliku meresõidu koodeksi sätete vahel ning annab eelistuse Konventsioonile, mistõttu sellega ühinemine ei nõudnud olemasoleva seaduse muutmist. Selline lahend oleks kooskõlas ka õigluse ja õiguskindluse printsiipidega. Hageja analüüsis ka Konventsiooni Riigi Teatajas avaldamata jätmise mõju ning leidis, et kuigi tulenevalt õigusriigi põhimõttest saab täitmiseks olla kohustuslik vaid avaldatud õigusakt, siis ennekõike kehtib see nõue olukorras, kus õigusakt paneb siseriiklikele subjektidele kohustusi. Norm, mis annab siseriiklikule subjektile õiguse, ei pea otsekohaldamiseks olema avaldatud. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kostjad tegelevad naftatankerite opereerimise ja kindlustamisega ning järgivad seejuures pidevalt Konventsiooni sätteid. 9. Kostjad, sh Capri Marine Ltd, Londoni klubi ja kolmas isik Rahvusvaheline Naftareostuse Hüvitamise Fond leiavad, et kohtumäärus on õige ja põhjendatud, kuid peavad oluliseks ka seda, et Konventsioon on Riigi Teatajas avaldamata. 10. Vabariigi Valitsus ei nõustu Harju Maakohtu seisukohtadega ning leiab, et Konventsioon ei laiendanud vastutust võrreldes KMK §-ga 291. Kummagi õigusakti sätted ei välista saamatajäänud tulu kuulumist hüvitatava kahju hulka. Kuna Konventsiooniga ühinemiseks ei olnud vaja muuta siseriiklikku õigust, puudus vajadus lepingu ratifitseerimiseks Riigikogu poolt. Vabariigi Valitsus tegutses pädevuse piires ja õiguslikult korrektselt. Vabariigi Valitsus märkis ka, et rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 46 kohaselt kehtib Konventsioon kui rahvusvaheline leping Eesti Vabariigi suhtes sõltumata asjaolust, kas sellega ühinemise otsustamisel rikuti mõnda lepingute sõlmimise pädevust puudutavat sätet, välja arvatud juhul, kui selline rikkumine oli ilmne ja puudutas siseriikliku õiguse eriti tähtsat normi. 11. Õiguskantsler leidis, et PSJKS § 9 lg 1 lubab kohtul määrusega algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Sama tuleneb ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 213 lg 2 p-dest 3 ja 4 koostoimes PSJKS § 9 lg-ga 1 ja § 4 lg-ga 3. Õiguskantsler on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse protokolliline määrus nr 66 on vastuolus põhiseadusega ning Konventsioon on põhiseadusevastaselt inkorporeeritud Eesti Vabariigi õigussüsteemi. Samas leiab õiguskantsler, et Konventsioon on rahvusvahelis-õiguslikult Eesti Vabariigi suhtes kehtiv ning põhiseaduse § 3 lg 1 lause 2 kohaselt tuleb seda kui rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normistikku siseriiklikult kohaldada. Oluline on, et Konventsioon ei ole põhiseadusega materiaalses vastuolus ning sarnased kahju hüvitamise normid kehtivad Eesti Vabariigis rahvusvahelise tavaõiguseielik hüvitamine – nii nagu seda näeb ette Konventsioon – on rahvusvana. Õiguskantsler on seisukohal, et reostuskahju võimalikult tähelise õiguse üldtunnustatud norm. 12. Justiitsminister on seisukohal, et Harju Maakohtu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 ega ka teised menetlusseadused ei sätesta kohtu pädevust anda määrust õigustloova akti või selle sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks ja asjas kohaldamata jätmiseks. Määrusi saab anda menetlusseadustes ettenähtud juhtudel menetlusküsimuste lahendamiseks. Käesolevas asjas on kohus määrusega aga teinud sisuliselt eelotsuse, millega ei lahendata menetlusküsimust, vaid lahendatakse osa hageja ja kostja vahelisest vaidlusest. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse saab kohus algatada alles pärast asja lahendamist. Justiitsminister leidis, et probleemne on välislepinguga ühinemine Vabariigi Valitsuse protokollilise otsusega. Vaidlusalune rahvusvaheline leping ei näe ette laiemat vastutust kui kaubandusliku meresõidu koodeks koostoimes tsiviilkoodeksiga. Seetõttu puudus vajadus Konventsiooni ratifitseerimiseks Riigikogus ning Konventsiooniga ühinemine oli kooskõlas põhiseadusega. Lepingu avaldamata jätmise kohta märgib justiitsminister, et tulenevalt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 24 lg-st 1 ei ole välislepingu avaldamine tema jõustumise tingimus ning leping kehtib sõltumata selle Riigi Teatajas avaldamisest. Täiendavalt märkis justiitsminister, et isegi juhul, kui siseriiklik õigus oleks näinud ette kitsama vastutuse võrreldes Konventsiooniga, ei oleks õige tunnistada Konventsioon põhiseadusega vastuolus olevaks. Selline otsus peaks kaasnema vaid sisulise vastuolu korral põhiseadusega, seda aga kohus tuvastanud ei ole. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht 13. Harju Maakohus algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse asja sisuliselt otsustamata. Kolleegium peab esmalt vajalikuks vaagida, kas selline menetluse algatamine on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) järgi võimalik. 14. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 reguleerib põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kohtuotsuse või -määruse alusel. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigusloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. 15. Harju Maakohus leiab, et PSJKS § 9 lg 1 lubab kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada ka enne asja lõplikku otsustamist, kui kohus loeb eelmenetluse lõppenuks ja tal on selge, milline seadus kuulub asjas kohaldamisele. 16. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei nõustu Harju Maakohtu sellise tõlgendusega. Kolleegium on oma varasemas praktikas järjepidevalt rõhutanud, et kontrollib seaduse kohaldamata jätnud kohtu taotluse läbivaatamisel kõigepealt, kas kohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud säte on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Selline kontroll on õigustatud ja vajalik, sest PSJKS § 14 lg 2 järgi võib Riigikohus tunnistada põhiseadusevastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseadusevastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral (Vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-11-02 – RT III 2002, 35, 376, p 13–14; Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 – RT III 2002, 28, 308, p 15. ) Kolleegium on märkinud, et sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseadusevastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekiks olukord, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 järgi ei lahenda Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 – RT III 2003, 35, 368, p 12.) 17. Eeltoodust tulenevalt on sätte asjassepuutumise hindamiseks vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi. Asja materjalidest tuleneb, et Harju Maakohus menetleb käesolevas asjas tsiviilõiguslikku kahjunõuet. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 228 järgi hindab kohus just otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. 18. Harju Maakohus lahendas õigusnormi asjassepuutuvuse küsimuse määrusega, tuvastamata asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sh kas, kellele ja kelle poolt kahju tekitati. Seega ei saanud kohus määruse tegemise ajal olla veendunud, milline on vaidluses kohaldatav, otsustava tähtsusega regulatsioon. Seetõttu ei saa Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hinnata, milline õigusnorm oli vaidluse lahendamisel asjassepuutuv ning kas see norm on põhiseadusega kooskõlas. 19. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 213 lg 2 p 4 alusel peatab kohus menetluse Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks, kui see võib mõjutada tsiviilasjas kohaldatava õigustloova akti kehtivust. Selle sätte rakendamine eeldab, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on Riigikohtus juba alanud. Uno LÕHMUS Tõnu ANTON Ants KULL Villu KÕVE Jüri PÕLD