Vabariigi Valitsus — Ühtekuuluvusfondi kasutamise kavade kinnitamine — RTL, 38, 644

«Struktuuritoetuse seaduse» (RT I 2003, 82, 552) § 2 lõike 2 punktide 4 ja 5 alusel: Kinnitada: 1) «Ühtekuuluvusfondi kasutamise kava transpordisektoris 2004–2006» (lisa 1); 2) «Ühtekuuluvusfondi kasutamise kava keskkonnasektoris 2004–2006» (lisa 2). Peaminister Juhan PARTS Riigisekretär Heiki LOOT Märkus: korralduse lisadega saab tutvuda elektroonilises Riigi Teatajas. (Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 4 lõige 2 ja riigisekretäri 23. märtsi 2004. a resolutsioon nr 17-1/042173). Vabariigi Valitsuse 5. aprilli 2004. a korralduse nr 243-k lisa 1 ÜHTEKUULUVUSFONDI KASUTAMISE KAVA TRANSPORDISEKTORIS 2004–2006 ÜHTEKUULUVUSFONDI KASUTAMISE KAVA TRANSPORDISEKTORIS SISUKORD 1. ÜLEVAADE 1.1. Kaastekst 1.2. Ühtekuuluvusfondi juriidiline taust ja minevik (ISPA järglane) 1.3. Ülevaade Komisjoni põhisuundadest 2000–2006 1.4. Kooskõlastus struktuurifondidega (European Regional Development Fund) 2. ANALÜÜS JA VÕTMEPROBLEEMID (EELHINNANG) 2.1. Transpordi infrastruktuuri lühiülevaade 2.2. Keskkonnamõju 2.3. Võrgustiku parendamine: Pan-Euroopa transpordikoridorid/TEN-T võrgustik/väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustik (kuni 2010) 2.4. Tegevuslikud/institutsionaalsed muudatused 2.5. Rahastamine 3. RIIKLIK TRANSPORDISTRATEEGIA 4. ÜHTEKUULUVUSFONDI PIKAAJALISED EESMÄRGID 4.1. Pikaajaliste eesmärkide definitsioon 4.2. Projektide valiku kriteeriumid 5. PIKAAJALISTE ERALDISEISVATE PROJEKTIDE NIMEKIRI 6. AJUTISED JA VAHEPEALSED EESMÄRGID, MILLE SAAVUTAMISE TÄHTAEG ON 2006 7. PROJEKTIDE NIMEKIRI ESIALGSETE EESMÄRKIDE TEOSTAMISEKS 7.1. Via Baltika ja Ida-Lääne koridori ehitus, rekonstrueerimine ja taastusremont 7.2. Jõhvi–Tartu–Valga maantee taastusremont 7.3. Teelõikude rekonstrueerimine Tallinna–Tartu–Luhamaa maanteel 7.4. Tehnilise abi II faas Saaremaa püsiühenduse ettevalmistamiseks (pakutud lahenduse keskkonnamõju hinnang ja tehniline projekt ) 7.5. Tallinna ümbersõidu moodustavate raudteelõikude ehitus ja rekonstrueerimine Paldiski–Narva lõigul (vt kaarti 6) 7.6. Tallinna–Narva raudteevõrgu elektriliinide rekonstrueerimine ja väljaehitus (vt kaarti 5) 7.7. Eesti raudteede ja maanteede ristmike ohutuse probleemide lahendamine 7.8. Raudteed ümbritseva maa reostusest puhastamine 7.9. Tsentraliseeritud raudtee-päästeüksuse moodustamine, väljaõpe ja vastavate õigusaktide väljatöötamine 7.10. Tallinna Lennujaama lennuliikluse ala rekonstrueerimine 7.11. Tallinna Lennujaama reisiterminali ümberehitus ja veterinaar- ning fütosanitaarpiiriinspektsioonipunkti ehitus vastavalt ELi nõuetele 7.12. Väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustikku kuuluvate Eesti lennujaamade (kuni 2010) rekonstrueerimine/arendamine 7.13. Muuga sadama infrastruktuuri laiendamine 7.14. Lääne-Eesti kohalike riigi sadamate (Kuivastu, Virtsu, Heltermaa ja Rohuküla) rekonstrueerimine Tabel “Ühtekuuluvusfondi kaasrahastamisega investeeringute projektid 2004–2006” Kaardid Käesolev dokument asendab ja täiendab Teede- ja Sideministeeriumi poolt koostatud dokumenti “Riiklik ISPA strateegia. Transpordisektor”. 1. ÜLEVAADE 1.1. Kaastekst Käesolev dokument käsitleb ainult transpordisektorit ja kehtestab Eesti Vabariigis strateegia, millega identifitseeritakse ja valitakse välja Ühtekuuluvusfondi poolt rahastamiseks esitatavad projektid, mis on seotud ühtse programmdokumendiga (Single Progamming Document) 2003–2006. Dokumendi valmistas ette Eesti administratsioon ning see paigutab esitatud Ühtekuuluvusfondi (Cohesion Fund) projektid riiklike ja Euroopa Ühenduse prioriteetide strateegilisse konteksti, määratledes investeeringute üldised prioriteedid ja identifitseerides nende põhieesmärkide saavutamise ressursid. See dokument visandab ka erakapitali rolli selliste infrastruktuuride rahastamisel, eriti Ühenduse fondide finantsvõimenduse mõju maksimeerimisel ning selgitab, kuidas arvestatakse “saastaja maksab” põhimõtet. ISPA meede, mis osutas abi Eesti Euroopa Liiduga ühinemiseks, asendatakse Ühtekuuluvusfondiga (ÜF), mis omakorda tugevdab majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Alates 2004. aastast, kui Eestist saab ELi liikmesriik, läheb ISPA projektide nimekiri automaatselt üle Ühtekuuluvusfondi nimekirjaks. Ühtekuuluvusfondi peamiseks eesmärgiks on osutada kaasaabi koos struktuurifondidega ja arendada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Ühtekuuluvusfondi reeglid sätestavad, et ÜF võib toetada rahaliselt ja tehniliselt projekti iseseisvate faaside finantseerimist ja et kulutustele ei saa üheaegselt toetust ÜFilt ja struktuurifondidelt. Selleks, et vältida Ühenduse erinevatest allikatest saadavate toetuste kattumist, defineeritakse eraldatavad staadiumid reaalsete näitajatega: Ühtekuuluvusfondilt võidakse paluda selgelt eristatud projekti faasi finantseerimist ja samas võib teisi faase toetada Euroopa Regionaalarengu Fond (European Regional Development Fund). Ühtekuuluvusfond võib pakkuda abi transpordi infrastruktuuri projektidele, millel on liikmesriikide ühised huvid ning mis on identifitseeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. juuli 1996. a otsusele nr 1692/96/EÜ, Trans-Euroopa transpordivõrgustiku arendamine. Abi võib samuti eraldada: • eeluuringuteks, mis hõlmavad kõike vajalikku abikõlbulike projektide elluviimiseks • tehniliselt toetavatele meetmetele, sisaldades avalikustamisi, informatsiooni kampaaniaid, osaliselt: (a) sellised horisontaalsed meetmed, nagu võrdlevad uuringud Ühenduse abi mõju hindamiseks; (b) meetmed ja uuringud, mis aitavad kaasa projektide hinna määramisele, kontrollimisele, järelevalvele või hindamisele ning projektide kooskõlastatuse ja vastavuse, eriti nende vastavuse teiste Ühenduse poliitikatega, tugevdamisele ja tagamisele; (c) meetmed ja uuringud, mis aitavad teha projektide rakendamisse vajalikke muudatusi. Ühtekuuluvusfondi abi transpordi alal on Eestis koondatud: • riiklikele maanteedele, raudteedele ja ühistranspordile • riiklikule lennundusele • riiklikele sadamatele ja veeteedele Projektide valikul lähtuvad Eesti ametivõimud oma otsuste tegemisel ühtse programmdokumendi määratletud tasemest ja Eesti ja ELi ühtsest transpordistrateegiast, kus prioriteet antakse meetmetele, mis võimaldavad: · ELi liikmesriikidega ühenduste arendamist; · pikaajalist arengut: pidades eriti silmas raudteed ja kombineeritud transporti; · regionaalsete raudteeühenduste rekonstrueerimist ja ühendamist TEN-T võrgustikuga; · projekte, mis kuuluvad TEN-T võrgustikku; · ühendusi piki Pan-Euroopa transpordikoridore; · nn pudelikaelte eemaldamist võrgustikust; · teatud õigustatud juhtudel ühendusi TEN-T võrgustikuga. Meetmed peavad olema piisava ulatusega, et mõjutada transpordi infrastruktuuri võrgustikku. Põhimõtteliselt ei tohiks meetme kogumaksumus olla vähem kui 10 miljonit eurot, kuigi mõningal erandjuhul võidakse rahastada ka väiksema maksumusega meedet. ÜF võib samuti rahastada eeluuringuid ja tehnilise abi meetmeid, kaasa arvatud: · majandus- ja finantsuuringud · keskkonnamõju-uuringud · projekteerimise ja projektikulude analüüs · abi pakkumisdokumentide ettevalmistamisel · projekti juhtimine 1.2. Ühtekuuluvusfondi juriidiline taust ja minevik (ISPA järglane) Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 2, mis on täpsustatud Amsterdami lepinguga, on sõnastanud, et Ühenduse ülesandeks on edendada harmoonilist ja tasakaalustatud arengut, majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust liikmesriikides. Artikkel 3 nimetab ühtse transpordistrateegia, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamist ja trans-Euroopa võrgustiku loomist ning arengu soodustamist artiklis 2 nimetatud ülesannete täitmisel. Ühenduse moodustanud lepingu artikkel 155 identifitseerib ühise huviga projektid üleeuroopalises võrgustikus meetmete eesmärkide, tähtsuse ja üldiste omaduste põhjal ning samas täpsustab, et nende võrgustike piirkonnas võib ÜF toetada teatud transpordiinfrastruktuuri projekte, viidates nende võimalikule majanduslikule elujõulisusele. ÜF abi on jätkuks ELi ISPA (Instrument for Structural Policies for Pre-Accession) meetmele. Selle meetme elluviimist koordineerib ELi Komisjoni regionaalarengu peadirektoraat. ISPA meede loodi ELi määrusega nr 1267/99 21. juunil 1999. a ning see kehtib kümne kandidaatriigi transpordi- ja keskkonnasektori kohta ajavahemikus 2000–2006. ISPA osutab finantsabi transpordi infrastruktuuri ja keskkonnasektori meetmetele, mis võimaldavad saavutada liitumispartnerluslepingu ja vastavate rahvuslike programmide eesmärke. Eesti transpordi- ja keskkonnaprojektidele eraldatakse, arvestades rahvaarvu, riigi pindala ja SKP-d, elaniku kohta umbes 140–252 miljonit eurot 7 aasta jooksul või keskmiselt umbes 20–36 miljonit eurot aastas (transpordisektorile 10–18 miljonit eurot). Transpordisektoris keskendus ISPA peamiselt: transpordi infrastruktuuri meetmetele, mis edendavad säästvat arengut ning esindavad ühise huviga projekte, põhinedes otsuse nr 1692/96/EC kriteeriumidele ja on kooskõlas Ühenduse poliitikatega, mis puudutavad transporti ja Trans-Euroopa võrgustikke; meetmetele, mis võimaldavad kasusaajatel riikidel saavutada liitumispartnerluslepingu eesmärke, kaasa arvatud riiklikud ja üleeuroopalised transpordivõrkude omavahelised seosed ning vastastikune toime koos pääsuga sellistesse võrkudesse. 1.3. Ülevaade Komisjoni põhisuundadest 2000 – 2006 Perioodi ÜF raamistik peaks olema Ühenduse juhtnööride põhisuundade täitmiseks üleeuroopaliste transpordivõrgustike arendamise eesmärgil, erilise rõhuga võrgustike koridoridele ja sõlmpunktidele. ÜF mängib ka edaspidi olulist rolli üleeuroopaliste võrgustike loomisel, eriti võrgustike koridoride ja sõlmpunktide ning meetmete osas, mis puudutavad Essenis määratletud esmatähtsate marsruutide puuduolevaid ühendusi. Selle eesmärgiga koostab iga liikmesriik raamistiku, seades üles abi strateegilised eesmärgid, mis on võimalik saavutada 2006. aastaks, ning identifitseerides täpselt projektid, mis võimaldavad nende eesmärkideni jõuda. Peamiste projektide elluviimisel taotleb ÜF suuremat efektiivsust, julgustades rahastamise erinevate vormide ning erarahastamise kasutamist. Üleeuroopalise transpordivõrgustiku mõiste on arenenud alates otsuse nr 1692/96 jõustumisest. Sellele otsusele viitab ka uus ÜFi regulatsioon. Seetõttu on tähtis identifitseerida selle sisu selgelt, pidades meeles, et TENide areng jätkub. On oluline arvestada Ühenduse põhisuundadega, millega ÜFi prioriteedid peavad eeloleval perioodil kooskõlas olema. Vajaduseks ei ole mitte ainult uue infrastruktuuri ehitamine, vaid juba olemasoleva parem kasutamine. Esmatähtis on ühenduste, sõlmpunktide ja omavaheliste seoste loomine “pudelikaelade” eemaldamise eesmärgil, piirialade ja saareregioonide juurdepääsu parandamine võrgustikele ning peamiste marsruutide puuduvate ühenduste loomine. Trans-Euroopa võrgustiku mõiste laias kontekstis võib olla kasulik, olenevalt riigi iseärasustest. Järjestada prioriteedid Ühtekuuluvusfondi toetusteks ja täpsustada üldsuse huvi projektid, mida peaks osaliselt finantseerima, võttes arvesse asjaolu, et finantseerimisvajadused ületavad suuresti olemasolevaid varasid. Et seda puudujääki kompenseerida, soodustatakse erasektori osalust ja avaliku ning Ühenduse finantseeringu mitmekordistusefekti kasutamist PPP tüüpi kokkulepetes. 1.4. Kooskõlastus struktuurifondidega (European Regional Development Fund) Struktuurifondid, eriti Euroopa Regionaalarengu Fond, peavad oluliseks ühendusi Trans-Euroopa võrgustikega (TENidega), kus need peavad olema teostatud. Peamine eesmärk on eemaldada “pudelikaelad” transpordis, mis pidurdavad selle majanduslikku arengut ja kaasajastamist. Ühtekuuluvusfondist ja ERDFist saadav abi peab olema omavahel täielikult kooskõlastatud. ERDFist kaasfinantseeritavad projektid peavad parandama juurdepääsu piirkondlikku keskusesse, parandama ohutuse ja keskkonna seisukorda transpordisektoris. Eesti taotleb ERDFi abi riiklike maanteede, raudteede, sadamate ja lennujaamade jaoks. ÜFi ja struktuurifondide vaheline sidusus garanteeritakse ÜFi soovitusliku raamistiku ja Eesti riikliku arengukava – ühtse programmdokumendi kooskõlastatud ettevalmistamisega 2003–2006. 2. ANALÜÜS JA VÕTMEPROBLEEMID (EELHINNANG) 2.1. Transpordi infrastruktuuri lühiülevaade Tuginedes transpordi arengukavale 1999–2006 ja riiklikule arengukavale, kasutatakse transpordiinfrastruktuuri arendamiseks lähemas tulevikus ja ka kaugemas perspektiivis riiklikke investeeringuid, firmade omi ressursse, laene rahvusvahelistelt finantsinstitutsioonidelt (Euroopa Investeerimispank, Maailmapank, Põhjamaade Investeerimispank) ja ka finantsabi Euroopa Liidult (ISPA, struktuurifondid ja Ühtekuuluvusfond). Transpordiinfrastruktuuri tasemel on väga suur osa Eesti majanduse konkurentsivõime tugevdamisel ja pidevas arengus. Kvantitatiivselt on riigi transpordi infrastruktuur suhteliselt arenenud ja võrreldav Põhjamaadega. See puudutab peamiselt teede- ja raudteedevõrgustiku tihedust ja ulatust ning sadamate ja lennujaamade arvu. Tähtsamaks transpordisõlmeks on Tallinn ja selle ümbruskond koos oma raudteeterminalide, rahvusvahelise lennujaama ja aastaringselt avatud sadamatega. Siia suubuvad kõik tähtsamad raudtee- ja maanteemagistraalid ning mere- ja õhuteed. Maanteed Seisuga 1. jaanuar 2003 oli kõigi avalike maanteede pikkuseks kokku 55 168 km, millest 16 443 km (29,8%) on riigimaanteed (kaasa arvatud 699 km teelõike linnades). Eestis ei ole kiirteid. Kogu maanteevõrgu tihedus on 1203 km/1000 km2; millest riigimaanteede tihedus on 380 km/1000 km2 (vt kaarti 1). Kõige olulisemad maanteed Eestis on: · Tallinn–Pärnu–Ikla (nn Via Baltika) (osa Pan-Euroopa koridorist nr I/tuleviku TEN-T võrgustik); · Tallinn–Narva–Sankt-Peterburg (ühendav lüli Pan-Euroopa koridoride nr I ja IX vahel/tuleviku TEN-T võrgustik); · Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa (tunnustatud TEN-T võrgustiku osana); · Tallinn–Paldiski (tunnustatud TEN-T võrgustiku osana); · Jõhvi–Tartu–Valga (tunnustatud TEN-T võrgustiku osana); · Pärnu–Rakvere–Sõmeru; · Valga–Uulu. Peamine teedevõrgu puudus on teede ebapiisav läbilaskevõime ning kaasaegsete kiirteede puudumine. Teehooldustööde alafinantseerimine viimase 10 aasta jooksul on viinud tõsise mahajäämuseni hooldus- ja parandustöödes, võrreldes standardnõudmistega. Näiteks kulutatakse Eestis igal aastal peamiste teede 1 km hoolduseks 137 000 krooni (Taanis – 348 000 krooni). Sõidukite arvu kiire kasvu tõttu on Tallinna ja teiste suuremate linnade peamiste teede ja tänavate paljude lõikude võimsus ammendumas. Liikluse korraldamine, peamiselt liiklusohutuse seisukohast, vajab tehnoloogilist ja organisatoorset parendamist. Kõik need vajakajäämised põhjustavad liiklusõnnetuste ja ohvrite arvu kasvu, võrreldes arenenud liikluskorralduse ja -kultuuriga maadega. Riigiteede hoolduse ja taastamise finantseerimine (kaasa arvatud ehitus-, rekonstrueerimis- ja soetusinvesteeringud) on toimunud peamiselt riigieelarvest ning vähemas mahus laenudest (rida teelõike Tallinna–Tartu–Luhamaa maanteel rekonstrueeritakse Maailmapanga laenu abil). Kohalike teede ja tänavate hooldust ja arendust rahastatakse linna- ja maavalitsuste eelarvetest, osalt ka riigieelarvest ning teatud mahus laenudest ja välisabist. Lähtudes keskkonnakaitse-, liiklusohutus- ja regionaalarengunõuetest on rekonstrueerimis- ja taastusremondi projektid planeeritud ellu viia Pan-Euroopa transpordikoridori nr I peamistel teedel (Tallinn–Pärnu–Ikla) ja ida-lääne suunas (Tallinn–Narva, Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa), finantseerides neid töid riigieelarvest, välislaenudest ja -abist, kaasa arvatud ÜF. Raudteed Seisuga 1. jaanuar 2001 oli avalike raudteeliinide pikkus 968 km. Kogu võrgustiku pikkus oli 1811 km, millest 1439 km omanik on AS Eesti Raudtee, kaasa arvatud 802 km pealiine. Kaherajalisi raudteeliine on 105 km ja 132 km on elektrifitseeritud. Avalike raudteeliinide võrgustiku tihedus on 21,4 km/1000 km2. ASi Edelaraudtee omanduses on 371 km liine, millest 275 km on pealiinid. Nendel liinidel ei ole kaherajalisi raudteeliine ega elektrifitseeritud liine (vt kaarti 4). Kuna raudtee käitleb kiiresti hoogustuvat rahvusvahelist kaubatransporti ja -transiiti, on peamiseks probleemiks pealiinide ja piirijaamade ebapiisav võimsus ning infrastruktuuri ja veeremi tehnilise seisundi tõsine mahajäämus. Selle tulemusena on kiirused raudteel madalad ning probleeme on ka liiklusohutuse ja keskkonnakaitsega. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga saab riigi idapiirist ka ELi piir Venemaaga. Seetõttu on vajalik olemasoleva Narva raudteepiirijaama rekonstrueerimine ja laiendamine ning uue piirijaama ehitamine Kagu-Eestisse (hetkel finantseeritakse Koidula piiripunkti ISPA projektist). Lisaks on ette nähtud Tallinna peamise raudteejaama kõriku rekonstrueerimine. Ka Paldiski sadama ühendamine Tallinna–Narva raudteeliiniga, moodustades nii Tallinna ümbersõidu, on laiaulatuslik projekt. Selle teostamise tulemusena saaksid rongid sõita Paldiskisse ilma Tallinna läbimata. Olukorras, kus 66% ASi Eesti Raudtee aktsiatest on erastatud, tuleb kohaliku raudteetranspordi kaasajastamiseks leida era- ja avaliku sektori koostöö sobiv vorm. ASi Eesti Raudtee investeeringute kava ei näe ette paljude käesolevas strateegias kajastatud projektide elluviimist. Sellised projektid on tabelis märgitud tärniga. Sadamad ja veeteed Eestis on 101 sadamat; 31 nendest osutavad kaubanduslikke merendusteenuseid (reisijate- ja kaubavedu) ning on avatud välisriikide alustele. Arvestades rahvusvahelist reisijate- ja kaubaveo käivet on suurimad sadamad Vanasadam, Muuga, Paljassaare ja Paldiski Lõunasadam. Kõik need sadamad kuuluvad 100% riigi omanduses oleva ASi Tallinna Sadam koosseisu. Kõik nimetatud sadamad on laevatatavad läbi aasta ja vaid väga külma talve korral vajatakse mõneks nädalaks jäämurdja abi. Lisaks nendele sadamatele on rahvusvahelise kaubakäibe järgi suuremad sadamad Kunda sadam (100% eraomanduses), Paldiski Põhjasadam (munitsipaalomanduses) ja Pärnu sadam (munitsipaal- ja eraomanduses). Sadamateenuste nõudluse pideva kasvu tõttu vajab Tallinna Sadama infrastruktuur edasist arendamist. Sadama uues üldplaanis on peamiste infrastruktuuriprojektidena nimetatud uute lainemurdjate ehitamist, raudteeühenduse parandamist Muuga sadamaga, konteinerterminali teise faasi ning uue kauba- ja kuivpuistlasti terminali ehitamist. ÜFi kaasabi taotletakse lainemurdjate ehitamiseks ning sadama laiendamisel vajalikeks süvendus- ja maaparandustöödeks. Kodumaises meretranspordis (peamiselt saarte ja mandri vahel) on tähtsamad sadamad Virtsu, Kuivastu, Rohuküla, Heltermaa ja Sviby, mis kõik kuuluvad ASile Saarte Liinid (100% riigi omanduses). Hoolimata laiaulatuslikest erakapitali ja riigi rahastatavatest rekonstrueerimis- ja ehitustöödest on väikeste sadamate suurimaks mahajäämuseks infrastruktuuri areng (kaid, sidesüsteemid, veevarustus, kanalisatsioon, elektrivarustus, juurdepääsuteed, laevateed). Kuna Virtsu, Kuivastu, Rohuküla ja Heltermaa sadamad on osa väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustikust (kuni 2010), on ÜFi abi ette nähtud nende tööde finantseerimiseks. Sadamate ja veeteede infrastruktuur (navigatsioonimärgid ja nende ühine seiresüsteem, radarsüsteem laevaliikluse kontrollimiseks ja juhtimiseks), mis garanteerib ohutu navigatsiooni, tuleb tõsta arenenud veeteede infrastruktuuriga riikide tasemele. Eestis on 630 miili tähistatud veeteid. Enamus neist vajab rekonstrueerimist (hüdrograafilised uuringud, süvendustööd, lisatähistused ja -kaardistused), et parandada aluste sõiduohutust. Pidades silmas mereliikluse arengut, eriti reisijateliiklust ja turismi ning arvestades kasvavat kaubakäitlust ka sadamates, kuhu kaubalaevad varem ei sisenenud, on vaja projekteerida ja ehitada veel lisaks 280 miili uusi veeteid. Lennujaamad ja lennuliinid Eestis oli 2003. aasta alguses 5 lennujaama ja 9 lennuvälja. Lennujaamad võib jaotada kahte rühma: rahvusvahelise tähtsusega Tallinna Lennujaam ja kohaliku tähtsusega lennujaamad. 2002. aastal läbis Tallinna Lennujaama 0,61 miljonit reisijat. Lennujaama stardirada rekonstrueeriti 1996. aastal ning reisiterminali ja perrooni I faasi rekonstrueerimine lõpetati 1999. aastal. Tallinna Lennujaama arenguplaan näeb ette tehnilise hooldeteenistuse kompleksi ehitamist, perrooni II faasi taastusremonti, reisiterminali uuendamist ja ELi nõuetele vastava fütosanitaarpiiripunkti rajamist. Teiste Eesti suuremate lennujaamade (Tartu Ülenurme, Pärnu, Kärdla, Kuressaare), mis kuuluvad väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustikku (kuni 2010), renoveerimisel ning rekonstrueerimisel on ettenähtud kasutada ÜFi finantsabi. Lennuoperatsioonide tähtsus on nendes lennujaamades kahe viimase aasta jooksul suurenenud. 2.2. Keskkonnamõju Transport mõjub loodustkahjustavalt järgmiselt: · õhu, vee ja pinnase saastamine; · kahjulik müra ja vibratsioon; · maastiku killustamine. Eestis moodustavad sõidukite heitgaasid umbes 75% seda tüüpi saasteainete emissioonist, kusjuures peamiseks saasteallikaks maismaatranspordis on autoveerem. Hinnanguliselt saastab sõiduauto reisijakilomeetri kohta keskkonda 6 kuni 8 korda rohkem kui linnaliinibuss ja 10–12 korda rohkem kui diiselrong. Eesti autopark on viimastel aastatel kasvanud peamiselt kasutatud autode hulga suurenemise tõttu, millest umbes 80% on üle 12 aasta vanad; enamus bussidest on 12 kuni 15 aastat vanad. Samal ajal on kasvanud ka uute autode arv. 1996. aastal kehtestati sissetoodavatele sõidukitele ja vedelkütuse kvaliteedile rangemad normid. Heitgaaside normid tuleb harmoneerida vastavate ELi normidega; kasutatud sõidukitele ja suurema silindrimahuga sõidukitele on kehtestatud kõrgemad maksud. 2003. aastal võeti vastu ELi direktiiv 2003/30/EÜ, mis nõuab liikmesriikidelt biokütuste osatähtsuse suurendamist transpordis, et vähendada CO2 hulka heitmetes. Selle direktiivi kohaselt on Eesti kohustatud suurendama biokütuste osa 2 protsendini 2005. aastaks ning 5,75 protendini 2010. aastaks. Ühistranspordi edendamiseks võetakse kasutusele erinevaid meetmeid. Sõidukite tehnilise ülevaatuse süsteem on paranenud. Lisaks nn normaalsele saastamisele on transport ka suur potentsiaalne ohuallikas liiklusõnnetuste ja transporditehnoloogia rikkumiste korral, eriti mis puudutab ohtlikke veoseid transportivaid sõidukeid. Kuigi transpordi tekitatud õhusaastuse tase Eestis tervikuna on madalam kui Euroopas kehtestatud normid, ületab Tallinna kesklinna saastatus tihti lubatud normid. Transpordiinfrastruktuuri kontrollimatu laienemine võib endaga kaasa tuua pöördumatu linna- ja ka maamaastiku killustatuse. Lubamatu on keskkonnakvaliteedi langus olukorrani, mis pärsib liikumist ja kus inimesed ning loomad on surutud teede ja raudteedega piiratud aladele. Keskkonnamõju hinnangu (Environmental Impact Assessment – EIA) kohustuslik rakendamine keskkonnale mõju omavate ehitusprojektide ettevalmistamisel kehtestati Vabariigi Valitsuse määrusega 1992. aastal. 1. jaanuaril 2001. a jõustunud “Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus” sätestab keskkonnamõju hindamise ja auditeerimise juriidilised alused ja protseduurid, et ära hoida keskkonnakahjusid. Projektil, riiklikul arengukaval või programmil põhineva tegevuse keskkonnamõju hinnatakse juba projekti, arengukava või programmi ettevalmistamisel või nendesse muudatuste tegemisel. Infrastruktuuri projektide keskkonnamõjude hindamisel kasutatakse meetodeid, mis on heaks kiidetud rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide ning teiste Euroopa riikide poolt. Transpordi infrastruktuuri keskkonnamõju hindamine katab biosfääriga (taimestik, linnustik, loomastik, kalad), hüdrosfääriga (põhjavesi, mered) ja atmosfääriga (õhusaaste) seotud aspekte, millel on vastavalt projekti tehnilistele lahendustele erinev tähtsus. Keskkonnamõju hindamise käigus arvestatakse järgmisi riiklikke keskkonnapoliitika üldpõhimõtteid: · garanteerida Eestile omaste looma- ja taimeliikide elujõulisus, looduslike koosluste ja maastike püsivus; · teha keskkonnakaitset puudutavaid otsuseid sellise informatsiooni põhjal, mis on kõrge kvaliteediga, kättesaadav kõigile ja kontrollitav kõigi poolt, mis vastab Eesti õigusaktidele ja ratifitseeritud rahvusvahelistele konventsioonidele. Eesti vähene kogemus, asjatundlikkus ning oskusteave suurte infrastruktuuri projektide elluviimisel võib keskkonnale ohtlikuks osutuda. Euroopa Liidu ja Kesk- ning Ida-Euroopa riikide kogemused näitavad, et kiirteede ja lennujaamade rekonstrueerimine suurendavad negatiivset mõju looduskeskkonnale, kuigi seda mõju võib leevendada, kasutades erinevaid projektlahendusi ja soodustades ühistranspordi arengut. Eesti kasutab ELi struktuurivahendite abi peamiselt selliste transpordi infrastruktuuriprojektide ehitamiseks/rekonstrueerimiseks, mis teenindavad riiki läbivat transiiti. Hinnanguliselt ei oma mööda rahvusvahelisi transpordikoridore (eriti ida-lääne suunaliste) kulgevate peateede ega ka neid ühendavate teede taastusremont märkimisväärset mõju keskkonnale, sest peaaegu 96% transiidist ida-lääne suunas teostatakse raudteel. Ei ole ette näha, et raudtee osa siin järsult langeks. Teekatte taastamise eesmärgiks on liikluskorralduse ja liiklusohutuse parandamine, mis viiks ühiskonnale tekitatavate kahjude vähenemisele (eelkõige liiklusõnnestuste kaudu). Siiski, nagu eespool mainitud, tuleb kõigi projektide jaoks teha keskkonnamõju hinnang. 2.3. Võrgustiku parendamine: Pan-Euroopa transpordikoridorid/TEN-T võrgustik/väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustik (kuni 2010) Eestit läbib Pan-Euroopa koridor nr I, olles üks olulisemaid transpordikoridore riigis ja moodustades osa tuleviku Trans-Euroopa transpordivõrgustikust. Nimetatud koridori tähtsamad lõigud Eestis on: · Tallinna–Pärnu–Ikla maantee (Via Baltika); · Tallinna–Tapa–Tartu–Valga raudtee. “Ühendavat lüli” koridoride nr I ja IX (Venemaa) vahel tunnustati Helsingi konverentsil kui osa Pan-Euroopa transpordivõrgust. See koridor kulgeb Tallinna ja Narva (Vene piiril) vahel ning koosneb: · Tallinna– Tapa–Narva raudteest; · Tallinna–Narva maanteest. Lisaks moodustavad Tallinna–Paldiski raudtee- ja maanteelõigud otseühenduse koridoriga nr I, võimaldades nii juurdepääsu Paldiski jäävabadele sadamatele. Koridor nr I ja väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustik hõlmavad järgmisi transporditerminale: · Tallinna Sadama sadamad (kaasa arvatud Muuga ja Paldiski), samuti ka Pärnu, Kunda, Kuivastu, Virtsu, Rohuküla ja Heltermaa sadamad; · Peamised raudtee kaubaterminalid Tallinnas ja Muugal; · Tallinna Lennujaam ja teised suuremad lennujaamad Eestis (Tartu Ülenurme, Pärnu, Kuressaare ja Kärdla) Tapa–Tartu–Petseri ja Tallinna–Tapa–Tartu–Valga raudtee ning Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa ja Jõhvi–Tartu–Valga maanteed on TEN-T võrgustiku peamised lõigud Eestis. Et soodustada riikliku transpordistrateegia konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul ja mõjutada transpordisektori arengut, arvestades samas riigi kui terviku arengut, on nii kohalikult kui ka rahvusvaheliselt arendatavad prioriteetsuunad järgmised: 2.3.1. Maanteed · teede ehitus- ja taastusprogramm Ida-Lääne transpordikoridoris rõhuga nii rahvusvahelisele kui ka regionaalarengule (Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa, Tallinn–Narva ja Tallinn–Paldiski, kaasa arvatud Tallinna ümbersõit); · teede ehitus- ja taastusprogramm Tallinna–Pärnu–Ikla, st Via Baltika maanteel, samuti Jõhvi–Tartu–Valga maanteel; · muud teede ehitus- ja uuendusprojektid tulenevad regionaalarengu vajadustest, keskkonnakaitse nõuetest ja liiklusohutusest, kaasa arvatud ühendused TEN-Tga ja ühendusteed sadamatega. 2.3.2. Raudteed · raudtee kaasajastamise programm Ida-Lääne transpordikoridoris rõhuga nii transiitliiklusele kui ka regionaalarengule (Paldiski–Aegviidu–Narva–Sankt-Peterburgi liini rekonstrueerimine koos Narva piirijaama ja Tallinna ümbersõiduga); Tapa–Tartu–Petseri–Pihkva raudteeliini rekonstrueerimine koos uue Kagu-Eesti raudteepiirijaama ehitusega; · regionaalsete raudteeühenduste rekonstrueerimine ja ühendamine TEN-T võrgustikuga; · Tallinna–Narva elektriraudtee liikluse võrgustiku rekonstrueerimine, uuendamine ja ehitamine; · TEN-T võrgustikul asuva raudtee kaasajastamine (Tallinna–Tapa–Tartu–Valga liin) ning uue rahvusvahelise reisijateveo kiirraudteeliini (Tallinna–Varssavi) ehitamine. 2.3.3. Sadamad ja veeteed Ohutu navigeerimise tagamiseks: · Eesti vete navigatsioonitulede automatiseerimine ning ühtse seiresüsteemi loomine; · hüdrograafiateenuste kaasajastamine (digitaalse hüdrograafia andmebaasi loomine, elektrooniliste kaartide koostamine ja navigatsioonikaartide avaldamine, Eesti vete hüdrograafiliste uuringute teostamine vastavalt kaasaegsetele standarditele); · ühtse VHF merendussidesüsteemi arendamine, laevaliikluse juhtimise ja informatsioonisüsteemi (Vessel Traffic Management and Information System –VTMIS) loomine ja arendamine; · automaatse identifitseerimissüsteemi (Automatic Identification System – AIS) loomine Eesti rannikul; · rahvusvahelisi reise ja kohalikke rannasõite teenindavate sadamate ning siseveeteede sadamate rekonstrueerimine; · Eesti jäälõhkujate suutlikkuse suurendamine pikemas perspektiivis. 2.3.4. Lennujaamad Lennuohutuse tagamiseks on ette nähtud järgmised meetmed: · õhuliikluse kontrolli kaasajastamisprogrammi jätkuv elluviimine; · Tallinna Lennujaama hooldeteenistuse kompleksi ehitus ja vana likvideerimine; · Tallinna Lennujaama perrooni II faasi rekonstrueerimine; · Tallinna Lennujaama reisiterminali kaasajastamine; · Tallinna Lennujaama lennuliikluse ala rekonstrueerimine; · Tartu Ülenurme, Pärnu, Kuressaare ja Kärdla lennujaamade renoveerimine/arendamine. 2.4. Tegevuslikud/institutsionaalsed muudatused Tegevuslikud ja institutsionaalsed parendused võivad aidata kokku hoida märkimisväärseid summasid infrastruktuuri hoolduse iga-aastastes kulutustes. Hoolduse tase peaks olema vastav normaalsele tasemele ning teedevõrgu edasist halvenemist tuleks vältida. Peaks rakendama “kasutaja maksab” põhimõtet. Täies mahus tuleks kasutada teenuslepinguid riigi/omavalitsuste ja transporditeenuse pakkujate vahel. 2.5. Rahastamine Ühtekuuluvusfondi ressursse kasutatakse rahvusvahelise tähtsusega infrastruktuuri kaasfinantseerimiseks. Üldiselt on valitud projektide rahastamine ette nähtud järgmistest allikatest: riigieelarve, kasusaajad, projekti elluviivad asutused, munitsipaalvahendid, erakapital, laenud. Investeeringuprogrammide rahastamine on võimalik vaid kasutades täismahus omavahel kombineeritult erinevaid finantsallikaid vastavalt iga projekti eripärale. Arvestades infrastruktuuriinvesteeringute kõrgeid kulutusi ja pikki tagasimakseperioode, on oluline kasutada rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide pikaajalisi laene riigi garantiiga. Tallinna Sadama ja Tallinna Lennujaama arendusprojektide puhul ei ole ette nähtud riigieelarve vahendite kasutamist, kaasrahastamise vajadus kaetakse iseseisvalt võetud laenudega. Kõik ühiskondliku tähtsusega investeeringud kaetakse riiklike investeeringute programmiga, mis sisaldab riigieelarvest finantseeritavaid projekte, riigi poolt võetud laene ja toetusi ja riigi poolt garanteeritud välislaene. Toetuse määr Toetuse määr on 80 kuni 85% nõuetele vastavatest kulutustest. Seda määra võib vähendada, võttes arvesse: – projektist tuleneva planeeritud käibe mahtu, – “saastaja maksab” põhimõtte rakendamist. Pingutusi fondi ressursside mitmekordistusefekti maksimeerimiseks edendatakse erafinantseerijate osa suurendamise kaudu. 3. RIIKLIK TRANSPORDISTRATEEGIA Riikliku transpordistrateegia üldiseks eesmärgiks on muuta valitsuse strateegia detailsemaks plaaniks üleriigilise pikaajalise ruumilise arengu jaoks sellisel viisil, mis kindlustaks inimestele, olenemata sellest, kus nad elavad ja töötavad, õiglasema osasaamise sotsiaalsest ja majanduslikust arengust. Soovituslik raamistik rakendab raamistiku, milles kasutatakse infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid, et saavutada täiendavaid arengueesmärke nii riiklikul kui ka regionaalsel tasandil. Eesti riikliku transpordistrateegia eesmärgiks on luua riiklik transpordisektor, mis on rahvusvaheliselt ühituv, et integreeruda Pan-Euroopa struktuuridesse ja peale selle luua mehhanism selle sektori juhtimiseks ja süstemaatiliseks arenguks. Transpordipoliitika eesmärgid on: · Võimaldada Eesti elanikel, kõigil juriidilistel ja füüsilistel isikutel kasutada seadusega sätestatud korras avalikku infrastruktuuri ning saada kõigis Eesti piirkondades transporditeenust, mis oma mahult, liigilt ja kvaliteedilt vastab ühiskonna nõudlusele, on ohutu ja keskkonnasõbralik ja majanduslikult efektiivne (nõuab ühiskonnalt võimalikult vähe kulutusi). · Suurendada rahvuslikku koguprodukti: – tõstes majanduse kui terviku konkurentsivõimet, pakkudes kiiremat, odavamat ja ohutumat transpordiühendust riigi eri piirkondade ja muu maailma vahel ja suurendades transpordisektori integreeritust teiste riiklike majandusharudega; – transporditeenuste ekspordi kaudu, kaasa arvatud transiitvedude arendamisega ning transpordi infrastruktuuri ulatuslikuma kasutamisega rahvusvaheliseks reisijate- ja kaubaveoliikluseks. Transporditeenuse ekspordi ja impordi tasakaal on pidevalt olnud positiivne. Transporditeenuse eksport moodustab Eesti koguekspordist umbes poole. · Saavutada ruumiline tasakaal ja vähendada arenguerisusi riigisiseste majanduslikult tugevamate ja nõrgemate piirkondade vahel, tagades viimastele kiire ühenduse ja ligipääsu pealinnale ja rahvusvahelistele tõmbekeskustele. Transpordisektori ja alasektorite majanduslik edukus põhineb vabal ettevõtlusel ja konkurentsil. Riigil on selles sektoris kaks eesmärki: · mõjutada transpordisektori arengut, pidades silmas riigi kui terviku harmoonilist arengut; · edendada riikliku transporditeenuse konkurentsivõimet rahvusvahelisel transporditurul. Transpordi areng peab arvestama tööstuse poliitilisi eesmärke, keskkonnakaitset, regionaal- ja sotsiaalarengut, riigi kaitsepoliitikat jne. Lisaks tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud arenguprotsessi eesmärki – säästva ja jätkusuutliku ühiskonna ülesehitamist. Seega on transpordi strateegiliseks põhieesmärgiks sellise transpordisüsteemi ülesehitamine, mis ei lükka keskkonna-, majandus- ja sotsiaalsete probleemide koormat tulevastele põlvedele. Säästva arengu põhimõte tähendab mõistliku ja tasakaalustatud transpordiühenduse loomist koos piirangutega infrastruktuuri laienemisele ja transpordi negatiivsetele välismõjudele, milleks on: · õhu saastamine ja müra; · põhjendamatu energiatarbimine; · elukvaliteedi langus, eriti linnades; · looduskeskkonna ja maastiku kahjustamine; · ebaratsionaalne maakasutus. Transpordipoliitika elluviijaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning tema valitsemisala ametid ja hallatavad riigiasutused koostöös teiste valitsus- ja riigiasutustega, kohaliku omavalitsuse asutuste ning veondusettevõtjate liitudega. Transpordi arengu suunamisel on aluseks selle sektori juhtimise riiklikud toimemehhanismid: õigusaktid, rahvusvahelised lepingud, fiskaal- ja maksupoliitika, investeeringud jne. Lähituleviku peamisteks eesmärkideks on Eestit läbivate üleeuroopaliste transpordikoridoride arendamine, transpordiinfrastruktuuri kvaliteedi parandamine, ühistranspordi edendamine, liikluse ohutumaks ja keskkonnasäästlikumaks muutmine, kogu liikluses ja transpordiprotsessis korra ja seaduslikkuse tagamine. Liitumiseelse transpordi arengustrateegia elluviimine jätkub ning pidevalt täiendatakse vajalikku juriidilist ja institutsionaalset raamistikku ning harmoneeritakse seda aquis communitaire’ga. Toetudes uuele White Paper dokumendile – väljatöötatud Euroopa transpordipoliitikale kuni aastani 2010: aeg otsustada (COM (2001)370) ja arvestades vajadust täiendada meie transpordipoliitikat, on kavas parandada ja täiendada 1999. aastal Vabariigi Valitsuse poolt heakskiidetud Eesti transpordi arengukava. Uus ja täiendatud arengukava 2002+ töötatakse välja 2003. aastal. Vastavalt praegusele kehtivale transpordi arengukavale ajavahemikuks 1999–2006, on Pan-Euroopa transpordivõrgustiku osana identifitseeritud transpordikoridorid riigi arendusprioriteetideks ning läbirääkimiste teemaks Euroopa Liiduga ja need võeti ELi Parlamendi ja Nõukogu määruse 1692/96/EC lisasse nr 1. Avaliku ja erasektori koostöö (Public Private Partnership) Teatud osa riiklikest transpordimeetmetest on ette nähtud ellu viia kontsessiooni tüüpi PPP vahenditega, mis hõlmab infrastruktuuri projekteerimist, ehitamist, ekspluateerimist ja rahastamist erasektori poolt. 4. ÜHTEKUULUVUSFONDI PIKAAJALISED EESMÄRGID Transport mängib võtmeosa Euroopa Liidus regionaalsete ja sotsiaalsete erinevuste vähendamisel ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel, nagu on kinnitatud Nõukogu esimeses ühtlusraportis (1996). Käesoleva infovahetuse eesmärgiks on käsitleda mooduseid, kuidas struktuurifondide ja ÜFi poolt finantseeritud ühtne transpordistrateegia ja ELi strukturaalsed strateegiad saaksid edendada Euroopa Liidu territooriumi tasakaalustatud ja jätkusuutlikku arengut, eriti parandades piirialade või nõrgemate piirkondade ja ebasoodsates oludes olevate sotsiaalsete gruppide olukorda. Ühtse transpordistrateegia eesmärgiks on arendada efektiivseid ja jätkusuutlikke transpordisüsteeme, mis rahuldavad nii inimeste kui ka ärisektori vajadusi. Strateegia valikud, mis panevad Ühenduse tasandil paika transpordi infrastruktuuri arengu ja teeninduse korralduse raamistikud, mõjutavad selgelt juurdepääsu piirkondadele, samuti nende konkurentsi ja majandusarengu väljavaateid, ning need aspektid integreeritakse ühtsesse transpordistrateegiasse. Samuti toetab Ühendus Trans-Euroopa üleeuroopalise transpordivõrgustiku loomist ja selle arendamist, kaasa arvatud rahaline toetus TEN transpordi eelarvest. Samal ajal on Ühendus strukuurifondide ja ÜFi ning ka Euroopa Investeerimispanga kaudu otseselt seotud investeeringute kaasfinantseerimisega transpordi infrastruktuuri moderniseerimise ja korralduse vallas ning kontrollimisega, et kindlustada nende investeeringute efektiivne kasutamine nõrgemalt arenenud piirkondades arenguprogrammide raames, mis edendavad piirkondade koostööd. Need panevad põhialuse Euroopa territooriumi kui terviku integratsioonile. 4.1. Pikaajaliste eesmärkide definitsioon Euroopa Nõukogu on eristanud Ühenduse poliitikaks 3 strateegilist prioriteeti: · regionaalne konkurents, · sotsiaalne ühtekuuluvus ja tööhõive, · linna- ja maapiirkondade areng. Euroopa Nõukogu poolt regionaalse konkurentsi raames eristatud prioriteedid, mis taotlevad toetusi, on investeeringud järgmistes valdkondades: • transport (efektiivsus, multimodaalsus, juurdepääs ja jätkusuutlikkus), • energia (efektiivsus ja taastuvus); • telekommunikatsiooni infrastruktuur (infoühiskonna poole); • infrastruktuur kõrge kvaliteediga keskkonna jaoks (“saastaja maksab” põhimõtte rakendamisega); • uuringud, tehnoloogiline areng ja innovatsioon (Research, Technological Development and Innovation – RTDI); • koostöö avaliku ja erasektori vahel. Pikas perspektiivis taotleb ÜFi finantseerimine järgmist (aluseks Nõukogu eeskirjad ja Eesti ühtne programmdokument): · regionaalse majandusarengu väljavaadete parandamine, konkurents ja tööhõive; · teiste liikmesriikidega tasakaalus oleva arengu toetamine; · transorditeenustele juurdepääsu võimaldamine nendele, kelle kasutada ei ole eraautosid ja nendele, kelle liikumisvõime on piiratud; · majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamine ja transpordisüsteemide jätkusuutlikkus keskkonna kontekstis; · regionaalsete erinevuste vähendamine ja majandusliku ning sotsiaalse ühtekuuluvuse parandamine mitmel viisil; · investeeringuprojektid Trans-Euroopa transpordivõrgustikus ja TEN-T ühendused. ÜFi poolt transpordisektori finantseerimise pikaajalised eesmärgid Eestis on: · Eesti transpordivõrgustiku suurenenud ohutus; · peamiste raudteelõikude ja piirijaamade suurenenud võimsus; · linnasid läbiva transiidi vähendamine; · Tallinna Lennujaama infrastruktuuri kaasajastamine ja arendamine, keskkonnakaitse, lennuohutuse ja lennuturvalisuse parendamine; · rahvusvaheliste ja lühiveeteede ning laevatatavate sisevete rekonstrueerimine ja hooldus; · sadamate infrastruktuuri arendamine vastavalt suurenevatele kauba ja reisijate läbilaske prognoosidele; · Eesti jäälõhkumisvõimsuse areng; · Tallinna sadamate navigatsioonisüsteemide kaasajastamine; · laiaulatuslike transpordisõlmede infrastruktuuri loomine ja kaasajastamine erinevate transpordiliikide integreerimiseks ilma “pudelikaelteta”; · jätkusuutliku ühistranspordi elluviimine. Nimetatud eesmärgid peaksid täiustama transpordisüsteemi, puudutades puuduolevaid transpordilülisid, arendades avatud turge ja koostööd ELi tasemel ning soodustama tasakaalustatud regionaalarengut, vähendades majandustegevuse erinevusi ning säilitades maa- ja linnakogukondade elujõulisuse, nagu soovitab Euroopa ruumilise arengu perspektiiv. Eesti pikaajaline transpordistrateegia on väljatöötamisel ning on osa hetkel ettevalmistamisel olevast dokumendist “Riiklik transpordipoliitika 2004–2020”. 4.2. Projektide valiku kriteeriumid Ühtekuuluvusfondi poolt finantseeritavate projektide valiku kriteeriumid baseeruvad Ühtekuuluvusfondi soovitusliku raamistiku juhendil, mis tuleneb meie ühtse programmdokumendi peamiste eelduste kinnitamisest, üldine transpordistrateegia ja ametlikud soovitused sisalduvad Ühtekuuluvusfondi regulatsioonis. · Rakendatavate programmide tasakaalustamine vastavalt eelarve võimalustele ning era- ja pangasektori vastutulek projektide kaasrahastamisel – see sisaldab detailset ülevaadet raudteede ehituse/rekonstrueerimise programmist, mis tugineb riigieelarve mahule, projekti finantseerimisele, kaasa arvatud erakapitali investeeringud. · Peamisete maanteede ja raudteede võrgustiku, sadamate ja lennujaamade rekonstrueerimise ja arengu programmi rakendamine. Need juhtnöörid olid aluseks keskmise kestusega investeeringute prioriteetide formuleerimisel, võttes arvesse infrastruktuuri hetkeseisu ja transpordisektori nõudeid, nii rahvusvaheliste ühenduste kui ka kohaliku transpordi kasuks, arvestades viimasel ajal võetud pangalaenude, ISPA ja Phare osalusega investeerimisülesannete jätkamise vajadust. Projektide valikul oli transpordisektori tingimustes peamine rõhk asetatud väljavalitud erilise tähtsusega maanteelõikude ja raudteeliinide arendamisele ja kaasajastamisele ja ka Tallinna Sadama ja lennujaama infrastruktuuri kaasaajastamisele ja arendamisele. Need transpordi ja infrastruktuuri sõlmed näitavad hetkel tähelepanuväärseimat jõudlust, mis väljendub nende domineerivas osaluses kauba- ja reisijateveos. Transpordi infrastruktuuri nende koostisosadele kontsentreerumine on vajalik, kuna tähtaja pikendamine alandab tugevalt transpordisüsteemi ja ka majanduse efektiivsust. Peamisteks kriteeriumideks konkreetsete transpordistrateegia raamistiku sees olevate projektide valikul on Ühtekuuluvusfondi eesmärgid ja eeldused ning ametlikud ettekirjutused. Kõik projektid peavad vastama nendele nõudmistele, et saada finantsvahendeid sellest instrumendist. ÜFi raames projektide elluviimine peab toetama Eesti transpordi infrastruktuuri integreerumist ELi TEN-Tga. See saavutatakse järgmiste ülesannete täitmisel: · Trans-Euroopa transpordivõrgustiku juurdepääsu laiendamine ja suurendamine ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise ühenduse efektiivsuse kindlustamine; · vastastikused sidemed ja harmoneerimine töötamisel transpordivõrgustikus TEN-T; · jätkusuutliku mobiilsuse strateegia arendamine/soodustamine Projektide valikul Eestis on võetud arvesse, et projektid, mis on esitatud Ühtekuuluvusfondile rahastamiseks, peavad olema rakendatud põhilistel rahvusvahelise tähtsusega teedel, mis pärast liitumist ELiga saavad Trans-Euroopa võrgustiku osaks. Kõikide kandidaatriikide selliste marsruutide nimekiri, mis on identifitseeritud kui tuleviku TEN-T võrgustik, on kooskõlastatud kõigi osalevate riikide poolt ja selle on heaks kiitnud ka Euroopa Komisjon. Kõikide kandidaatriikide nimekirjades olevad teed märgistatakse kui tulevased TEN-T võrgustiku osad. Sellega on nõustunud kõik osalevad riigid ja heaks on kiitnud ka Euroopa Komisjon. Ühtekuuluvusfondi projektid võivad olla laiaulatuslikud transpordi-investeeringute projektid või ka grupp sarnaseid projekte. Projektid, mis on valitud rahastamiseks Ühtekuuluvusfondi poolt, peavad vastama kriteeriumidele, mis rahuldavad ühiskonna mobiilsusevajadused ning ettevõtete transpordinõuded, võttes arvesse iga projekti keskkonnamõju ning mõju sotsiaalsele ja regionaalsele arengule. 5. PIKAAJALISTE ERALDISEISVATE PROJEKTIDE NIMEKIRI Pikaajaliste projektide nimekiri täidab peamise teekaardi otstarvet järgnevaks planeerimisperioodiks. Kui mõni projekt vahepealsete eesmärkide (aastad 2004–2006) saavutamise nimekirjast ei ole ellu viidud, on üksikute pikaajaliste projektide nimekiri ühekaupa aluseks lisataotlustele. Maanteed · Tartu ümbersõidu ja olemasolevate teesõlmede rekonstrueerimine ning uute eritasandiliste ristmike ehitamine 55,6 miljonit eurot; · Tallinna ümbersõidu ja Tallinna–Paldiski teelõikude rekonstrueerimine 72,1 miljonit eurot; · koridori nr I mandriühendused Tallinnas 85 miljonit eurot; · Aruvalla–Mäo maanteelõigu rekonstrueerimine Tallinna-Tartu-Luhamaa maanteel 45,7 miljonit eurot; · Saaremaa püsiühenduse ehitamine (TEN-T võrgustiku püsiühenduse lisaväärtuse hinnang on tingimusena lisatud ISPA finantsmemorandumis tehnilise abi projekti ettevalmistamise jaoks); · Narva transiidiprojekt; · Jõhvi ühendus (kahe TEN-T võrgustikku kuuluva manatee liitmine – Ida-Lääne koridor ja Jõhvi–Tartu–Valga maantee). Raudtee · tehniline abi Balti kiirraudtee Tallinna–Varssavi–Berliini projekti ettevalmistamiseks (tasuvusuuring ja keskkonnamõju eelhinnang) 3 miljonit eurot; · raudtee ja maantee ristmike ohutuse probleemi lahendamine Eestis; · Muuga sadama peamise raudteeühenduse, Lagedi–Maardu–Muuga raudteelõigu rekonstrueerimine Tallinna–Narva liinil; · Tallinna raudteeümbersõidu osaks oleva Keila–Paldiski raudteelõigu rekonstrueerimine, mis ühendab Paldiski sadama Tallinna–Narva raudteeliiniga; · erinevate raudteelõikude rekonstrueerimine Tallinna–Narva ja Tartu–Valga liinidel; · tehniline abi Narva ümbersõidu rekonstrueerimiseks koos uue piirijaamaga; · Tapa sõlme rekonstrueerimine. Sadamad ja veeteed · ohutuse parandamine mereteedel (hüdroloogiline uuring, sadamate peamiste rahvusvaheliste juurdepääsuteede kaardistamine) 14,8 miljonit Eurot; · Läänemere digitaalne kiirtee – laevaliikluse juhtimise ja infosüsteemide viimine rahvusvahelisele tasemele, vastavalt HELCOMi nõuetele; · Muuga sadama veeteede süvendus 60 miljonit eurot; · Põhja-Eesti rannaäärse laevatee süvendamine ja rekonstrueerimine 16 miljonit eurot; · Põhja-Lõuna laevateede süvendamine ja rekonstrueerimine Lääne-Eesti saarestikus 13 miljonit eurot; · madalapõhjalise jäälõhkuja ehitamine 32 miljonit eurot; · uue jäälõhkuja ehitamine 51 miljonit eurot; · uue (teise) jäälõhkuja ehitamine 64 miljonit eurot. Lennujaamad · Tallinna Lennujaama infrastrutuuri kaasajastamine ja areng, keskkonnakaitse parandamine, lennuohutuse tagamine ja lennu turvameetmed; · Tallinna Lennujaama võimaliku ümberpaigutamise esialgne uurimine; · kohalike riigi lennujaamade juurdepääsuteede rekonstrueerimine. Kõigi planeeritud investeeringutega peaks arvesse võtma ülerahvastatuse ja saastatuse kasvavaid probleeme ja soodustama keskkonnasõbralikumat transpordikorraldust. 6. AJUTISED JA VAHEPEALSED EESMÄRGID, MILLE SAAVUTAMISE TÄHTAEG ON 2006 Toetuste strateegilised eesmärgid, mida on võimalik saavutada 2006. aastaks ja täpselt kirjeldatud projektid, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada. Strateegilised eesmärgid Transpordi arengukava ja ühtse programmdokumendi peamiste eesmärkide (aastateks 2003–2006) saavutamiseks arendatakse majanduslik-strateegilist tegevust järgmistes suundades: · transpordi infrastruktuuri süstemaatiline parandamine taastusremondi, uuendamise ja ehitustööde kaudu; · riigi omandi ja kontrolli säilitamine ühiskonna arengu seisukohast olulisema infrastruktuuri osas, kooskõlas edasise privatiseerimisega; · transpordi infrastruktuuri korrashoiu ja arengu riikliku toetamise süsteemi väljaarendamine koos erasektori vahendite laialdasema kaasamisega infrastruktuuri väljaehitamisse ja majandamisse; · ühistranspordi programmilise riikliku toetamise süsteemi väljaarendamine, et saavutada ühistranspordi osatähtsuse suurenemine riigisisese reisijateveo kogumahus; · transpordi fiskaalpoliitika kohaldamine vastavalt turumajanduse reeglitele ning põhimõtete “kasutaja maksab” ja “saastaja maksab” kasutuselevõtt, nagu on tavaks Euroopa Liidus; · kõigis transpordiliikides liikluskorralduse ja juhtimise täiustamine, liikluse ohutumaks muutmine ning selle keskkonda kahjustava mõju vähendamine vastavalt Euroopa Liidu õigusaktidega ja rahvusvaheliste kokkulepetega sätestatud säästliku liikluse põhimõtetele; · riiklike investeeringute, laenu- ja Euroopa Liidu toetusprogrammide abil transpordi infrastruktuuri kaasajastamise programmide elluviimine: ISPA kaasfinantseeritavad projektid, mis on pooleli Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga, jätkuvad ÜFi projektidena. Ühtekuuluvusfondi poolt finantseeritavad esialgsed objektid Eesti transpordisektoris on: • raudtee infrastruktuuri rekonstrueerimis- ja taastustööd (kaasa arvatud telekommunikatsioon) TEN-T tuleviku Trans-Euroopa transpordivõrgustikus; raudtee piirijaamade ja sorteerimisjaamade ehitamine ja rekonstrueerimine, raudteeühenduse arendamine sadamatega, elektriraudteevõrgu ehitamine/rekonstrueerimine; • Pan-Euroopa ja TEN-T tuleviku Trans-Euroopa transpordivõrgustikku kuuluvate põhimaanteede rekonstrueerimine (Tallinn–Narva, Tallinn–Pärnu–Ikla, Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa, Jõhvi–Tartu–Valga), rahvusvahelistes transpordikoridorides olevate teeühenduste arendamine TEN-T võrgustikku/tuleviku Trans-Euroopa transpordivõrgustikku kuuluvate sadamate ja lennujaamadega; • rahvusvaheliste, rannalähedaste ja Eesti siseveeteede taastamine ja hooldus, sadamate infrastruktuuri arendamine, laevade navigatsioonisüsteemide kvalitatiivne parandamine; • tuleviku Trans-Euroopa transpordivõrgustikku kuuluvate lennujaamade (Tallinna, Kärdla, Kuressaare, Tartu Ülenurme ja Pärnu lennujaam) rekonstrueerimine; • väljapakutud Trans-Euroopa sadamate ja siseveeteede võrgustikku kuuluvate sadamate (Muuga, Heltermaa, Rohuküla, Kuivastu, Virtsu) infrastruktuuri taastusremont ja rekonstrueerimine; • linnatranspordi infrastruktuuri loomine ja rekonstrueerimine peamiste marsruutide täiendamisega, ääremaa-alade ühendamine enamarenenud piirkondadega ning mandri ühendamine saartega, optimaalse kombinatsiooni ja integratsiooni loomine erinevate transpordiliikide vahel ilma “pudelikaelteta”. Transpordistrateegia esialgne eesmärk on täiustada transpordi infrastruktuuri, arvestades keskkonna ja sotsiaalseid aspekte, eesmärgiga tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja vähendada erinevusi eri piirkondade vahel. Arenduse tegevuslikud eesmärgid on järgmised: · teede- ja raudteehoolduse mahajäämuse likvideerimine; · peamiste teeühenduste kaasaegne arendamine; · teede- ja raudteevõrgu suurenenud ohutus; · peamiste raudteelõikude ja piirijaamade suurenenud võimsus; · Tallinna läbiva raudteetransiidi vähendamine, ehitades Paldiski sadamasse viiva ümbersõidu Paldiski sadamast piki Tallinna–Tapa–Narva raudteeliini; · Tallinna Lennujaama infrastruktuuri kaasajastamine ja arendamine, keskkonnakaitse, lennuohutuse ja lennuturvalisuse parendamine; · teiste suuremate lennujaamade (Tartu Ülenurme, Pärnu, Kärdla, Kuressaare) uuendamine ning arendamine, lennuohutuse ning -turvalisuse parendamine; · rahvusvaheliste ja lühiveeteede ning laevatatavate siseveeteede uuendamine ja hooldus; · sadamate infrastruktuuri arendamine vastavalt suurenevatele kauba ja reisijate läbilaske prognoosidele; · Tallinna sadamate navigatsioonisüsteemide kaasajastamine; · laiaulatuslike transpordisõlmede infrastruktuuri loomine ja kaasajastamine erinevate transpordiliikide integreerimiseks ilma “pudelikaelteta”; · ühistranspordi arengukava elluviimine. Erinevate transpordisektorite prioriteetmeetmeid ja projekte käsitletakse detailsemalt “Transpordi arengukavas 1999–2006”, mille Vabariigi Valitsus kinnitas 1999. aasta märtsis, ja neid on arvesse võetud ühtses programmdokumendis 2003–2006, mille valitsus kinnitas 2003. aasta märtsis. 7. PROJEKTIDE NIMEKIRI ESIALGSETE EESMÄRKIDE TEOSTAMISEKS Juurdelisatud tabel sisaldab projekte, mille jaoks taotletakse Ühtekuuluvusfondist rahastamist aastateks 2004–2006. Projektide paigutus tabelis on indikatiivne ning nende tegelik elluviimine selgub edasise detailsema analüüsi käigus. Ühtekuuluvusfondi teedeprojektid on antud kaardil 2. 7.1. Via Baltika ja Ida-Lääne koridori ehitus, rekonstrueerimine ja taastusremont · Tallinna–Pärnu–Ikla ja Tallinna–Narva maanteede teelõikude taastusremont · Tallinna–Narva maantee Väo–Maardu teelõigu rekonstrueerimine · Tallinna–Narva maantee Valgejõe–Haljala teelõigu rekonstrueerimine · Pärnu ümbersõit Via Baltika (Tallinna–Pärnu–Ikla maantee – osa maanteest E-67 ja Pan-Euroopa koridorist nr I) kulgeb põhja-lõuna suunas Helsingist läbi Tallinna Iklasse, mis asub Läti piiril Eesti edelanurgas. Maantee on osaliselt taastatud, tööd on teostatud eelarveliselt, ISPA ja ka Phare abiprogrammi toel. Remonti vajavad teelõigud on erinevas seisukorras. Pärnu ümbersõit asub linna omavalitsuse territooriumil ning see ehitati liikluse ümberjuhtimiseks kesklinnast, tagamaks turvalisust, ning transiidi väljaviimiseks linnast. Tee on väga halvas olukorras. Tallinna–Narva maantee (osa maanteest E-20 ja ühendus Crete koridori osade I ja IX vahel) kulgeb Tallinnast Venemaa piirini. Projektide eesmärgiks on parandada teede kvaliteeti, tunduvalt suurendada autojuhtide ja jalakäijate turvalisust olemasolevate teesõlmede rekonstrueerimise ning uute eritasandiliste ristmike ehitamise ja sildade taastamise abil, kaasa arvatud liikluskorraldusvahendite parendamine ja keskkonna leevendusmeetmete kasutusele võtmine. Projektid valmistab ette Maanteeamet. 7.2. Jõhvi–Tartu–Valga maantee taastusremont Jõhvi–Tartu–Valga maantee on osa TEN-T võrgustikust Eestis. Seda teed kasutatakse liikluseks Venemaa piirilt Narvast Eesti suuruselt teise linna Tartusse ning sealt edasi Läti piirile Valka. Projekt sisaldab erinevate maanteelõikude taastusremonti eesmärgiga parandada maanteede ja liiklusohutuse kvaliteeti, võttes kasutusele keskkonna leevendusmeetmed. Tehniline abi Jõhvi ühenduse ettevalmistamiseks (liita kaks TEN-T võrgustikku kuuluvat maanteed – Ida-Lääne teedekoridor ja Jõhvi–Tartu–Valga maantee) 7.3. Teelõikude rekonstrueerimine Tallinna–Tartu–Luhamaa maanteel Vaida – Aruvalla teelõigu rekonstrueerimine Tallinna – Tartu – Luhamaa maanteel Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee on osa tuleviku TEN-T võrgustikust Eestis. See maantee ühendab Tallinna riigi suuruselt teise linna Tartuga ning sealt edasi kulgeb tee Venemaa piirini, Luhamaale. Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee 20,7 – 25,8 km, Vaida – Aruvalla vasaku sõidutee rekonstrueerimine. Projekt hõlmab ka Aruvalla ning Vaida eritasandiliste ristmike ehitamist. Projekti eesmärgiks on parendada teede kvaliteeti ning autojuhtide ja jalakäijate ohutust Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel ning Tartu lähiümbruses. 7.4. Tehnilise abi II faas Saaremaa püsiühenduse ettevalmistamiseks (pakutud lahenduse keskkonnamõju hinnang ja tehniline projekt )[1] Saaremaa on Eesti suurim saar umbes 40 000 elanikuga, millel on ühendus Muhu saarega teetammi abil. Mandriga on Muhu saarel hetkel ühendus parvlaevadega. Kuna parvlaevaühenduse maksumus näitab hoolimata tugevast riigidotatsioonist pidevat tõusutendentsi ning laevasõit on samal ajal aeganõudev, on saarel asuvate firmade lisakulutused suured, seda eriti juhul, kui näiteks nende tooraine ja toodete turud on mandril. Pikkades praamijärjekordades ootamine võtab palju aega ning on reisijatele ebamugav. Eesti valitsus otsib võimalusi mandri ja Muhu saare vahelise püsiühenduse loomiseks. Püsiühendus (sild või tunnel) looks võimalused sotsiaal-majanduslike tingimuste võrdsustamiseks Saaremaa ja mandri vahel. Projekti finantsuuring valmis 2001. aastal. Projekti esimeseks faasiks oli tasuvusuuring ja esialgne keskkonnamõju hinnang. Teises faasis valmib täielik keskkonnamõju hinnang ja projektdokumentatsioon. 7.5. Tallinna ümbersõidu moodustavate raudteelõikude ehitus ja rekonstrueerimine Paldiski–Narva lõigul (vt kaarti 6) · Tehniline abi (detailprojekt, ehitusfaasi pakkumisdokumentatsioon) · Tallinna ümbersõidu moodustavate raudteelõikude ehitus ja rekonstrueerimine Paldiski–Narva lõigul Projekti eesmärk on Paldiski sadama ühendamine Tallinna–Narva raudteelõiguga ning seega Tallinna ümbersõidu moodustamine, mis looks piisava ühenduse Tallinnaga ja võimaldaks Tallinna–Narva liinil sõitvatel rongidel suunduda Paldiski poole ilma Tallinna läbimata. Projekt koosneb eeltasuvusuuringust ja erinevatest ehitus- ja rekonstrueerimisfaasidest. Ehitatakse kõik vajalikud laiendused ja uus raudteetrass Saue–Männiku vahel. Raudteeühendus Männiku ja Lagedi vahel moodustaks osa Tallinna ümbersõidust, võimaldades rongiliiklust Paldiskist Narva suunas Tallinna läbimata. Projekti realiseerumise tulemusena toimuks ohtlike veoste transport (nafta, kemikaalid) Tallinna läbimata; projekti teine eesmärk on Tallinna kesklinna liiklusummikute vähendamine, samuti olemasolevate laadimisjaamade koormuse vähendamine. Tehakse ettepanek ka võimaliku liinilaienduse kohta Narva liini suunas (Aegviidu jne). 7.6. Tallinna–Narva raudteevõrgu elektriliinide rekonstrueerimine ja väljaehitus (vt kaarti 5) · Elektriraudtee rekonstrueerimine Aegviidu–Tapa–Rakvere marsruudil · Tallinna–Keila–Riisipere–Paldiski raudteeliini elektrivõrgu rekonstrueerimine · Reisijateveoga seotud elektriraudtee infrastruktuuri kaasajastamine Raudteevõrgu elektriliinide laiendamine Tallinna lähedastesse väikelinnadesse, et pakkuda paindlikumaid transpordivõimalusi nendele, kes töötavad või õpivad Tallinnas ja elavad äärelinnades. Projekti eesmärgiks on ka leevenduse pakkumine ülekoormatud busside linnalähiliinidele. Lisaks sellele, et suurenevad elektrirongide kiirused, moderniseeritakse projekti käigus elektriraudteeliinidel asuvaid reisiterminale ning muudetakse ülekäigud ohutumaks. Seega peaks projekti pikemaajaliseks eesmärgiks olema raudteetranspordi atraktiivsuse suurendamine. Projekti esimeses etapis keskendutakse olemasoleva elektriliinivõrgustiku uuendamisele (Tallinnast Aegviitu) ja uue elektriliinivõrgustiku ehitamisele Narva. Venemaa kompanii Russian Federation Railway Ltd on otsustanud laiendada oma elektriliinivõrgustikku Ivangorodi, mis on Venemaa piiriäärne linn Narva kõrval. Tallinna–Narva ühenduse elektrifitseerimine edendab reisijatevedu liinil Tallinn–Sankt-Peterburg ja Moskva ning edendab ka Eesti transiidimajandust. Tehnilise abiga korraldatakse projekti esimeses faasis tasuvusuuring ja kogu Tallinna ümbritseva raudteevõrgustiku kohta viiakse läbi keskkonnamõju hindamine. 7.7. Eesti raudteede ja maanteede ristmike ohutuse probleemide lahendamine · Tasuvusuuring, esialgne keskkonnamõju hinnang, pakkumisdokumentatsioon · Eesti raudteede ja maanteede ristmike ohutuse parandamine Turvalisuse probleemi tähtsus Eestis raudteede ja maanteede ristmikel tõuseb, kuna õnnetuste arv püsivalt suureneb. Projekti esimeses etapis teostatakse esialgne uuring ja riskihinnang, kattes kogu Eesti raudteevõrgustiku. Esialgne uuring peaks välja tooma kõige ohtlikumad objektid ja ühtlasi ka olukorra paremaks muutmise võimalikud variandid (tegevusplaan, keskkonnamõju hinnang, pakkumisdokumentatsioon). Väljapakutud lahendused teostatakse järgmises faasis. 7.8. Raudteed ümbritseva maa reostusest puhastamine · Raudteed ümbritseva maa reostusest puhastamine Raudteed ümbritsev maa-ala on tõsiselt kahjustunud heitgaaside, tilkuva õli, müra jms tegurite mõjul. Projekti eesmärgiks on esmalt hetkeolukorra väljaselgitamine ja võimalikud lahendusvariandid. Sobiva lahendusvariandi elluviimine on projekti teine faas. 7.9. Tsentraliseeritud raudtee-päästeüksuse moodustamine, väljaõpe ja vastavate õigusaktide väljatöötamine · Tsentraliseeritud raudtee-päästeüksuse moodustamine, väljaõpe ja vastavate õigusaktide väljatöötamine Raudteeameti ning Päästeameti koostööna planeeritakse moodustada tsentraliseeritud raudtee-päästeüksus. Projekt hõlmab uue varustuse soetamist, koolitust ja vastavate õigusaktide väljatöötamist. Projekti peamiseks eesmärgiks on ressursside tõhusam kasutamine tsentraliseerimise kaudu. Päästeüksus vastutaks raudteel ökoloogiliste katastroofide ärahoidmise eest ning üksuse ülesandeks oleks ka selliste õnnetuste tagajärgede likvideerimine. Kõige olulisem eesmärk on SEVISO-2 määrusega võetud kohustuste täitmine. Eeldatakse, et Päästeamet vastutab üksuse igapäevatöö eest ja Raudteeamet koordineerib uue struktuuri arengut. 7.10. Tallinna Lennujaama lennuliikluse ala rekonstrueerimine Tallinna Lennujaama lennuliikluse ala rekonstrueerimine sisaldab lennuliikluse ala täiustamist selle jõudmiseks rahvusvahelisele tasemele vastavalt Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) ja Euroopa Tsiviillennunduskonverentsi (European Civil Aviation Conference) soovitustele ja Tallinna Lennujaama keskkonnaseisu parandamist. Tööd peavad olema seotud lennujaama lennuliikluse alaga, kattes umbes 2 000 000 m2, millest kõvakattega (asfalt, betoon) kaetud välispind moodustab 510 000 m2 (k.a teine osa perroonist, taksotee laiendus), ülejäänud maa-ala on haljasala. Vihma- ja kanalisatsiooniveevõrgustiku süsteemid on halvenenud ja puudulikud. Jäätõrjesüsteemid vajavad kaasajastamist. Praeguse hooldekompleksi all olev pinnas puhastatakse. Kütteõli võimalik sisaldumine, kütuse mahaloksumine ja jäätõrjekemikaalid on praeguses olukorras ohtlikud pinnasele ja põhjaveele, ja eriti Ülemiste järvele. Lennujaama jaoks on tähtsad nii reostatud pinnase (osa perroonist, valveteed, tuletõrje harjutusväljak) taastamine ja teenindavad meetmed, et kindlustada lennuohtutust, kui ka keskkonnaohutuse protsess ja õhusõidukite kordaseadmine. Tööd peavad sisaldama vihma- ja kanalisatsiooniveevõrgustiku rekonstrueerimist, kõikide seotud olevate pindade (perrooni teise osa katte (vähemalt PCN 30), taksoteede laienduse (vähemalt PCN 40), teiste kõvade pindade ja haljasalade) renoveerimist; valveteede rekonstrueerimist koos väljavaatemõõturite valvesüsteemide paigaldusega; spetsiaalse tuletõrje harjutusväljaku rajamist; lennuradade temperatuuriandurite süsteemi uuendamist, et võimaldada jäätõrjekemikaalide õiget mõõtmist; jäätõrjerajatiste loomist koos sobiva kogumis- ja töötlemissüsteemiga (kaasa arvatud glükooli eraldamise seadmed, mahutid ja pumbajaam) ja praeguse hoolduskompleksi valdustes pinnase parandamist. Projekt viib lennujaama lennuliikluse ala rahvusvahelisele tasemele vastavalt rahvusvahelise tsiviillennunduse standarditele ja nõudmistele nagu on formuleeritud Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni, Ühtsete Lennundusnõuete (Joint Aviation Requirements ) ja Euroopa Liidu poolt. 7.11. Tallinna Lennujaama reisiterminali ümberehitus ja veterinaar- ning fütosanitaarpiiriinspektsioonipunkti ehitus vastavalt ELi nõuetele Tallinna Lennujaam vastutab reisi- ja kaubaterminali kaasajastamise eest vastavalt ELi nõuetele. Vastavalt ELi nõuetele peab Tallinna Lennujaam ümber korraldama reisijatevood, võimaldades lahkuvate ja saabuvate reisijate eraldamise ning parandades reisiterminali turvataset. Tallinna lennujaama kaubaterminali tuleb ehitada veterinaar- ja fütosanitaarpiiriinspektsioonipunkt. Projekti eesmärgiks on piiriteenuste ja infrastruktuuri arendamine rahvusvahelise kaubanduse ja transpordi edendamiseks. 7.12. Väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustikku kuuluvate Eesti lennujaamade (kuni 2010) rekonstrueerimine/arendamine Projekt hõlmab nelja suurema lennujaama (Tartu Ülenurme, Pärnu, Kuressaare ja Kärdla), mis lisatakse tuleviku Trans-Euroopa transpordivõrgustikku, rekonstrueerimist/arendamist. Projekti eesmärk on rekonstrueerida ja seadmestada lennujaamad vastavalt rahvusvahelistele standarditele ja parendada lennuohutust. Rekonstrueerimine sisaldab nii reisiterminalide rekonstrueerimist kui ka maa peal osutatavate teenuste ja maapealsete rajatiste ning navigatsioonisüsteemide kaasajastamist. Projekti esimeses faasis on ette nähtud tehniline abi vajalike uuringute läbiviimiseks, k.a tasuvusuuring, keskkonnamõju hinnang ja ehitusprojekti tehnilise dokumentatsiooni väljatöötamine. 7.13. Muuga sadama infrastruktuuri laiendamine Tallinna sadam on 100% riigiomandis olev sadam, mis koosneb neljast sadama-alast:Vanasadam, Muuga, Paljassaare ja Paldiski Lõunasadam. Kaubakäitlusoperatsioonid erastati edukalt 1990. aastate keskel ning selle tulemusena on kauba läbilase pidevalt suurenenud. Nii 1998. kui ka 1999. aasta näitasid kasvu 25% ning ka aastatel 2000 ja 2001 oli suurenemine kahekohalises järgus. Nende arvude põhjal võib öelda, et Tallinna Sadamal on tulevikuturgu ja et selliste turuvõimaluste ärakasutamiseks on sadama laiendamine hädavajalik. Ühelt poolt võib seda teha kaide arvu suurendamisega ning teiselt poolt olemasoleva maa ettevalmistamisega. Samal ajal pööratakse rohkem tähelepanu mereohutusele ja aluste manööverdamistingimuste parandamisele. Muuga sadam on Eesti sadamatest suurim ja sügavaim, lastes läbi 25 miljonit tonni erinevaid kaupu aastas. Sadama generaalplaan näeb ette sadama idaosa laiendamist; plaani realiseerimine sõltub suuresti kahest alaprojektist: lainemurdjate ehitamisest ning juurdepääsukanalite süvendamisest ja maaparandustöödest. Lainemurdjate ehitamine Hetkel ei ole Muuga sadamal lainemurdjate kaitset. Et parandada akvatooriumi mereohutust ja laevade manööverdamisvõimalusi, on tarvis ehitada kaks lainemurdjat kogupikkusega umbes 35 km. Lainemurdjad on eriti olulised, pidades silmas Muuga sadama idaosa laiendamist, sest sealne uus arendusala on praktiliselt avatud tugevate lääne-, loode- ja põhjatuulte poolt põhjustatud lainetusele. Vedellasti käitlemine suureneb iga aastaga ning 20 miljonit tonni naftatooteid on naftareostuse potentsiaalseks allikaks. Lainemurdjad hoiaksid ära võimaliku naftareostuse Soome lahes. Süvendus- ja maaparandustööd sadama laiendamiseks Muuga sadama laiendustööd hõlmavad 160 ha suurust maa-ala. Kõik uued terminalid on projekteeritud uudismaale. Sügavama vee ja praeguse territooriumi vahel on madalikud. Seega on vajalik ühendus sügavama vee ja maa vahel. Laiendamiseks on valitud variant, mille puhul juurdepääsukanali süvendamisest tekib hulgaliselt mullamaterjali, mis kas paigutatakse mujale või taaskasutatakse. Muuga sadama ehitamise eelmistes faasides on süvendamisel saadud materjal maakasutuse eesmärkidel uuesti ära kasutatud. Eeldatavasti saab ka tulevaste juurdepääsukanalite ja manööveralade kaevamisel tekkivat materjali kasutada uute terminalide rajamisel; näiteks on liivakiht eeldatavasti sobiv täitematerjal. Tallinna Sadam finantseerib uute terminalide ehituskulud. Juurdepääsukanalite süvendus- ja maaparandustöödeks taotletakse finantsabi Ühtekuuluvusfondilt. 7.14. Lääne-Eesti kohalike riigi sadamate (Kuivastu, Virtsu, Heltermaa ja Rohuküla) rekonstrueerimine Projekt hõlmab nelja suurema sadama – Kuivastu, Virtsu, Rohuküla ja Heltermaa, mis kuuluvad väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustikku, rekonstrueerimist/arendamist. Need sadamad ühendavad mandriga kahte suurimat saart, Saaremaad (Virtsu–Kuivastu) ja Hiiumaad (Rohuküla–Heltermaa). Projekti eesmärgiks on rekonstrueerida kaisid, lainemurdjaid, reisiterminale ja puhastada/süvendada sadamate juurdepääsukanalid ning manööverdamisalad. Projekti esimeses faasis nähakse ette tehnilise abi elluviimist, mis sisaldab eeltasuvusuuringut, keskkonnamõjude hinnangut ning ehitamiseks vajaliku tehnilise dokumentatsiooni koostamist. Taavi Veskimägi Rahandusminister Tabel. Ühtekuuluvusfondi kaasrahastamisega investeeringute projektid 2004–2006 Märkus: Projektide maksumused ja finantsskeemid võivad muutuda. Nr Projekt Rahasta-misallikas Maksumus (mln eurot) Kogu maksu-mus 2004 2005 2006 7.1 Via-Baltika ja ida-läänesuunalise teedekoridori ehitus, rekonstrueerimine ja taastusremont · Tallinna–Narva maantee Väo–Maardu lõigu rekonstrueerimine · Tallinna–Narva maantee Valgejõe–Haljala teelõigu rekonstrueerimine · Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimine Tallinna–Pärnu–Ikla maanteel ÜF, riigieel- arve 41,6 22,7 26,4 - 8,3 - - 25,0 11,3 13,2 (jätkub järgmises tsüklis) 7.2 Jõhvi–Tartu–Valga maantee taastusremont · Jõhvi–Tartu–Valga maantee taastusremont · Tehniline abi Jõhvi ühenduse ettevalmistamiseks ÜF, riigieel- arve ÜF, kohalikud omavalit-sused 22,8 0,7 - 0,4 22,8 0,3 - - 7.3 Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee rekonstrueerimine · Vaida–Aruvalla teelõigu rekonstrueerimine ÜF, riigieel- arve 10,5 - 3,5 7,0 7.4** Tehniline abi Saaremaa püsiühenduse projekti ettevalmistamiseks · Tehnilise abi II faas projekti ettevalmistamiseks (keskkonnamõju hinnang, projektdokumentatsioon) ÜF, riigi-eelarve - 1 1 7.5 Paldiski–Narva liinil Tallinna ümbersõidu moodustavate raudteelõikude ehitus ning rekonstrueerimine · Tehniline abi projekti ettevalmistamiseks (tasuvusuuring, keskkonnamõju hinnang, pakkumisdokumentatsioon) ÜF, riigi- eelarve, AS Eesti Raudtee 48,4 2 - - - 1 (jätkub järgmises tsüklis) 1 7.6 Tallinna äärelinnadega ühendava raudteevõrgu elektriliinide rekonstrueerimine ning väljaehitus · Reisiliikluse kaasajastamine elektriraudtee infrastruktuuril ÜF, riigi-eelarve 44,0 6,4 (jätkub järgmises tsüklis) 7.7 Eesti raudteede ja maanteede ristmike ohutuse probleemide lahendamine · Tasuvusuuring, keskkonnamõju hinnang, pakkumisdokumentatsioon ÜF, riigi-eelarve 0,9 - 0,4 0,5 7.8* Raudteed ümbritseva maa reostusest puhastamine · Raudteed ümbritseva maa reostusest puhastamine ÜF, riigi- eelarve, kohalikud omavalit- sused, AS Eesti Raudtee 19,4 - - - 6,4 (jätkub järgmises tsüklis) 7.9* Tsentraliseeritud raudtee-päästeüksuse moodustamine, väljaõppe organiseerimine ja õigusaktide väljatöötamine · Tsentraliseeritud raudtee-päästeüksuse moodustamine, väljaõppe organiseerimine ja õigusaktide väljatöötamine ÜF, riigi- eelarve, kohalikud omavalit- sused, AS Eesti Raudtee 12,8 - - 6,4 (jätkub järgmises tsüklis) 7.10 Tallinna Lennujaama lennuliikluse ala rekonstrueerimine · Tallinna Lennujaama lennuliikluse ala rekonstrueerimine ÜF, AS Tallinna Lennu- jaam, laenud 12,0 - 9,0 3,0 7.11 Tallinna Lennujaama reisiterminali vastavusse viimine ELi nõuetega ja veterinaar- ja fütosanitaarpiiriinspektsioonipunkti ehitus vastavalt ELi nõuetele · Ehitamine ÜF, AS Tallinna Lennu- jaam, laenud 12,0 - 7,5 4,5 7.12 Eesti lennujaamade, mis kuuluvad väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustikku, rekonstrueerimine ja arendamine · Ehitamine ÜF, riigi- eelarve 18,6 - 9,6 9,0 7.13 Muuga sadama laiendamine · Lainemurdjate ehitamine (2004–2009) · Juurdepääsukanalite süvendamine ja maaparandustööd ÜF, AS Tallinna Sadam, laenud 61,8 72,4 5,0 9,0 26,8 23,8 (jätkub järgmises tsüklis) 30,2 (jätkub järgmises tsüklis) 7.14 Eesti sadamate, mis kuuluvad väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustikku, rekonstrueerimine ja arendamine · Eesti sadamate, mis kuuluvad väljapakutud Trans-Euroopa transpordivõrgustikku, rekonstrueerimine ja arendamine ÜF, riigi- eelarve 6,0 - 3,0 3,0 Kokku 435,0 5,4 102,2 151,7 (jätkub järgmises tsüklis) * Projekt ei ole hetkel ASi Eesti Raudtee investeeringute plaanis ** Selle projekti kaasamine sõltub TEN-T võrgustiku püsiühenduse lisaväärtuse hinnangust. See tingimus on lisatud ISPA finantsmemorandumis tehnilise abi esimese faasi jaoks Kaart 1

Kaart 2

Kaart 3

Kaart 4 Peamised Eesti raudteed

Kaart 5 Raudteevõrgu elektriliinide rekonstrueerimine

Kaart 6 Tallinna ümbersõidu moodustavate raudteelõikude rekonstrueerimine

Kaart 7

[1] Selle projekti kaasamine sõltub TEN-T võrgustiku püsiühenduse lisaväärtuse hinnangust. See tingimus on lisatud ISPA finantsmemorandumis tehnilise abi esimese faasi jaoks ------------------------------------- Vabariigi Valitsuse 5. aprilli 2004. a korralduse nr 243-k lisa 2 ÜHTEKUULUVUSFONDI KASUTAMISE KAVA KESKKONNASEKTORIS 2004–2006 ÜHTEKUULUVUSFONDI KASUTAMISE KAVA KESKKONNASEKTORIS SISUKORD 1. SISSEJUHATUS 4 2. KESKKONNASEISUNDI JA KESKKONNAINFRASTRUKTUURI ÜLEVAADE 5 2.1. Üldine 5 2.2. Õhukvaliteet 6 2.3. Veevarud ja veevarustus 14 2.4. Heitvesi 16 2.5. Jäätmed 19 2.6. Looduskaitse 21 3. KESKKONNAPOLIITIKA PÕHILISED TUNNUSJOONED 23 3.1. Üldine 23 3.2. Keskkonnaalased õigusaktid 25 3.3. Õhukvaliteet 26 3.3.1. Suured põletusseadmed 28 3.3.2. Taastuvate energiaallikate kasutamine ja energiasääst 31 3.3.3. Lenduvad orgaanilised ühendid 32 3.3.4. Olukord õhukvaliteedi projektide osas 32 3.3.5. Kütuse kvaliteet 32 3.4. Vesi ja heitvesi 33 3.5. Jäätmemajandus 36 3.6. Looduskaitse 39 3.6.1. Õigusaktide väljatöötamine 2001–2003 39 3.6.2. Rakendamine 40 4. KESKKONNAPROJEKTIDE RAHASTAMINE 41 5. ÜHTEKUULUVUSFONDIST RAHASTATAVATE PROJEKTIDE VALIKU PÕHIMÕTTED 43 5.1. Üldine 43 5.2. Eesti arengu ja strateegiliste planeerimisdokumentidega seonduvad kaalutlused 44 5.3. ELiga ühinemisest tulenevad kaalutlused 44 5.4. Keskkonnaeesmärgid aastateks 2000–2006 45 6. PRIORITEETSED PROJEKTID ÜHTEKUULUVUSFONDIST RAHASTAMISEKS 46 6.1. Üldine 46 6.2. Nimekirja koostamine 46 6.3. Õhukvaliteet 47 6.4. Veevarustus ja reovesi 47 6.5. Jäätmesektor 48 LISA I. Indikatiivne projektide nimekiri LISA II. Eesti alamvesikondade kaart LISA III. Lühendid 1. SISSEJUHATUS Eesti tegeleb jätkuvalt Ühenduse õigustiku, acquis communitaire’i täitmisega. Lisaks juba mitmendat aastat kestvale ELi Phare programmile ja ISPA meetmetele tekib Eestil võimalus saada toetust ka Ühtekuuluvusfondist (ÜF) ja struktuurifondidest. Käesolevas dokumendis esitatakse ÜFi raamkava Eesti keskkonnasektori jaoks ning valik projekte õhukvaliteedi, jäätmemajanduse, reovee ja joogivee valdkonnast. ÜFi raamkava 2004 – 2006 keskendub keskkonnasektoris meetmetele, mis võimaldavad Eestil täita ELi liitumispartnerluse lepingus sätestatut ja Vabariigi Valitsuse tegevuskavas Eesti integreerumiseks Euroopa Liitu määratletud esmatähtsaid eesmärke. Eelkõige keskendutakse ÜFi raamkavas järgmiste oluliste ja suurimaid kulutusi nõudvate direktiivide nõuete praktilisele täitmisele: · asulareovee direktiiv, · joogiveedirektiiv, · joogivee võtmiseks mõeldud pinnavee kvaliteedi direktiiv, · ohtlike ainete direktiiv, · nitraadidirektiiv, · veepoliitika raamdirektiiv, · reoveesette direktiiv, · põhjaveedirektiiv, · suurte põletusseadmete direktiiv, · teatavate õhusaasteainete riigisiseste ülemmäärade direktiiv, · õhukvaliteedi raamdirektiiv ja selle tütardirektiivid, · prügiladirektiiv, · mitmed teised tahkete jäätmete käitlemise ja ringlussevõtuga seotud direktiivid, · loodusdirektiiv ja linnudirektiiv, · direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul. ÜFi raamkava on 1999. aastal välja töötatud ja hiljem igal aastal ajakohastatud ISPA strateegia loomulik jätk. Eestis teeb ELi direktiivide nõuete täitmiseks vajalikke investeeringuid põhiliselt avalik sektor (eelkõige omavalitsused) ning see asetab avaliku sektori finantsvahenditele suure koormuse. Ekspertide arvates on ELi keskkonnaseadustiku nõuete täieliku täitmise hinnanguline kogumaksumus 1,7 miljardit eurot (seisuga 1. jaanuar 2001). Euroopa Liiduga ühinemise konverentsi (CONF-EE 13/01, 22. peatükk, Brüssel, 30. mai 2001) kohaselt tuleb jõuda nende nõuete täieliku täitmiseni aastaks 2013. ÜFi raamkavas tuuakse ära Eesti positsioonipaberis taotletud üleminekuperioodid, mis on seotud ELi direktiivide nõuete täitmisega. Eesti ühinemisel ELiga on Eestil õigus saada abi ÜFist ja struktuurifondidest. 45% Eestile ELi poolt aastatel 2004 – 2006 antavast abist eraldatakse ÜFile, mille kaudu rahastatakse põhiliselt samalaadseid projekte kui ISPA raames (järgitakse ka sarnaseid otsustamisprotseduure). ÜFi määrus avardab rahastamiseks sobivate meetmete kohaldamisala keskkonnasektoris. Selle määruse kohaselt vastavad nõuetele ka projektid, mis säilitavad, kaitsevad ja parandavad keskkonna kvaliteeti ning mis on kavandatud elanike tervise kaitseks. See võimaldab rahastada ka energiasektori projekte, näiteks taastuvenergeetikaga seotud projekte. ISPA tehnilise abi vahendeid kasutatakse selleks, et valmistada ette piisaval hulgal heatasemelisi projekte ÜFile esitamiseks. See on üks pakilisemaid ülesandeid, mis Eestil tuleb täita, tagamaks oma suutlikkus ära kasutada Eestile liitumisjärgselt avanevad ELi-poolsed rahastamisvõimalused. Eesti keskkonnasektori projektid saavad osaliselt finantstoetust ka Euroopa Regionaalarengu Fondist. ELi struktuurifondide rakendamiseks töötas Eesti välja dokumendi “Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2003–2006”. Selle dokumendi kohaselt on keskkonnasektoril õigus taotleda Euroopa Regionaalarengu Fondist toetust 4. prioriteedi “Infrastruktuur ja kohalik areng” alusel. Nimetatud 4. prioriteedi rolliks keskkonnasektoris on ÜFi vahenditest rakendatud meetmete toetamine. Meetme 4.2 “Keskkonnainfrastruktuuri areng” puhul tuuakse esile selle meetme järgmised konkreetsed eesmärgid: · pinna- ja põhjavee hea seisundi saavutamine, · energiasektori negatiivse keskkonnamõju vähendamine, sektori efektiivsuse parandamine ja taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamine, · jäätmete tekke ja sellega seotud terviseohtude ja keskkonnariskide ärahoidmine ja vähendamine, · bioloogilise ja maastike mitmekesisuse säilitamine. Euroopa Regionaalarengu Fondist keskkonnaprojektide toetamiseks kavandatud investeeringud on siiski suhteliselt väikesed (10 mln eurot, samas kui ÜFis on need 150 mln eurot). Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatavate keskkonnategevuste kirjeldused on esitatud ühtse programmdokumendi meetme 4.2 all. 2. keskkonnaseisundi ja keskkonnainfrastruktuuri Ülevaade 2.1. Üldine Eesti on kõige põhjapoolsem Balti riik. Eestis elab 1,446 miljonit inimest. Pealinn Tallinn (ca 412 000 elanikku) on üks Läänemere suuri sadamaid. Teisteks suuremateks linnadeks Eestis on Tartu, Narva, Kohtla-Järva ja Pärnu. Eesti pindala on 45 227 km2. Pinnamood on suhteliselt tasane ja maa kõrgeim punkt (Suur Munamägi) on 318 m kõrge. Keskmine aastane sademete hulk on 500–700 mm. Lisaks kahele suuremale järvele (Peipsi järv: 3555 km2, millest osa kuulub Venemaale, ja Võrtsjärv: 266 km2) on Eestis veel üle 1400 järve, mis kokku hõlmavad 6% territooriumist. Maavaradest leidub siin põlevkivi, fosforiiti ja paekivi. Umbes 30% territooriumist on põllumajanduslik maa, põhilisteks põllumajandussaadusteks on piimatooted, liha ja teravili. Ligi 40% Eesti pindalast on kaetud metsaga ja umbes 22% jääb märgalade alla (kattuvad osaliselt metsaaladega). Kalandusega seotud võimalused Läänemeres on märkimisväärsed, kuid reostus ja lokaalne eutrofeerumine põhjustavad üha suuremaid probleeme. Kõige tõsisemateks keskkonnaprobleemideks Eestis on õhusaaste ja veereostus, mis on põhiliselt kontsentreerunud Tallinna piirkonda ja riigi kirdeossa. Seda põhjustavad peamiselt põlevkivil töötavad elektrijaamad, keemia- ja tsemenditehased ning asulareovesi ja põllumajandusest pärinev reostus. Eesti ja ELi erinevused on suures osas seotud keskkonnainfrastruktuuri poolt inimestele pakutavate kommunaalteenuste ulatuse ja kvaliteediga ning samuti joogi- ja suplusvee ning välisõhu kvaliteediga. Võrreldes ELiga jääb Eestis vajaka tsentraalselt pakutavatest kommunaalteenustest. Näiteks reoveepuhastite teenuseid kasutab ligi 77% elanikest, samas vaid 58% nendest reoveepuhastitest töötavad rahuldaval tasemel; samuti kasutab umbes 77% elanikest ühisveevõrku (suuremates asulates kasutab seda 80–95% elanikest). ÜFi raamkava abil püütakse saavutada selle vahe olulist vähenemist ja kõik kaasrahastamiseks väljavalitud keskkonnainfrastruktuuriga seotud projektid annavad oma panuse ELi keskkonnaseadustiku täitmisse. 2.2. Õhukvaliteet Eestis on põhilisteks õhusaaste tekitajateks paiksed allikad (elektri- ja soojatootjad). ELi õigusaktide nõuete järgimine nendes sektorites on Eestis väga suureks probleemiks, sest nende sektorite käitised kuuluvad põhiliselt riigile või omavalitsustele, kellel puuduvad vahendid vajalike investeeringute tegemiseks. Et saada investeerimiseks või laenude tagasimaksmiseks tarvilikke vahendeid, oleks ainsaks võimaluseks elektri- ja soojusenergia hinna tõstmine, mis tekitaks majanduslikke probleeme suurele energiatarbijate rühmale. See põhjustaks ka hindade tõusu kõikides majandussektorites. Ülalmainitud kaalutluste tõttu keskendub strateegia põhiliselt elektri- ja soojatootmisega seonduvatele õhusaaste probleemidele. Eesti energiasektoris on kõige olulisemad probleemid seotud kohaliku kütuse – põlevkivi – kasutamisega. Seda kasutatakse 90% riigis toodetava elektrienergia saamiseks, mis on maailmas ainulaadne. Põlevkivi on mänginud tähtsat osa Eesti majanduse ja kogu ühiskonna arengus: ehitati suured põlevkivikütusel töötavad elektrijaamad, arenes põlevkivikeemiatööstus ning uutele aladele rajati uusi kaevandusi. Eesti põlevkivil kui tehnoloogilisel toorainel on ainulaadseid omadusi: selle põlevkivi töötlemisel saadakse tooteid, mida ei ole võimalik saada ei toornafta, kivisöe ega teiste piirkondade põlevkivi töötlemisel. Kaevandustest ja karjääridest kaevandatavad põlevkivikogused on muutunud sõltuvalt elektrijaamade ja põlevkivi töötleva tööstuse nõudlusest. (1965. aastal oli see 16 mln tonni; 1980. aastal 31 mln tonni ja 1990. aastal 23 mln tonni). Põlevkivi tootmise haripunkt oli 1980. aastal, mil Balti Elektrijaam (Balti EJ) ja Eesti Elektrijaam (Eesti EJ) (alustasid tööd vastavalt 1965. ja 1973. aastal) katsid kuni 20 TWh-ni ulatuva aastase energiavajaduse. 4 mln tonni põlevkivi aastas kasutati generaatorigaasi tootmiseks. Põlevkivi aastane toodang vähenes 10 aasta jooksul (1980 – 1990) 8 mln tonni võrra. 1985. aastaks oli põlevkivi tootmine langenud 25,7 mln tonnini ja 1990. aastaks 21,2 mln tonnini. Järgmise 10 aasta jooksul vähenes põlevkivi kaevandamine veelgi (1999. aastaks oli see 12 mln tonni võrra väiksem). Selle põhjuseks oli ekspordi kahanemine ja elektrienergia tarbimise vähenemine siseturul. 1998. aasta lõpuks mõjutas vähenemist ka nafta maailmaturuhind, mis oli langenud alla 10 dollari barreli kohta. Vajadus põlevkiviõli järele Eestis vähenes ja see omakorda vähendas iga-aastast nõudlust põlevkivi järele 1 mln tonni võrra. Tabel 2.2.1: Põlevkivi tootmise ja tarbimise dünaamika 1997 1998 1999 2000 2001 PJ mln tonni PJ mln tonni PJ mln tonni PJ mln tonni PJ mln tonni Toodang 130,60 14,38 112,82 12,46 94,81 10,69 108,33 11,73 106,18 11,84 Import 12,73 1,53 10,90 1,32 11,12 1,36 10,96 1,37 9,47 1,18 Eksport 0,15 0,02 0,06 0,01 0,1 0,01 0,12 0,01 0,10 0,01 Varude muutus –0,55 –0,06 –1,07 –0,12 –5,76 –0,65 –1,28 –0,15 –2,52 –0,23 Kasutamine: 143,70 15,95 124,70 13,89 111,59 12,68 120,68 13,25 118,19 13,25 Elektri tootmiseks 97,89 11,52 87,41 10,30 84,2 9,96 116,75 12,88 114,57 12,89 Sooja-tootmiseks 11,74 1,36 11,42 1,33 9,45 1,1 83,58 9,83 80,03 9,63 Õli ja koksi tootmiseks 30,85 2,66 20,88 1,80 15,33 1,35 8,91 1,05 8,87 1,07 Keemia-tööstuses – – – – – – – – – – Muu 2,78 0,31 3,57 0,33 2,22 0,24 2,14 0,22 1,99 0,22 Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Põlevkivikaevanduste alakasutus tõstis põlevkivitoodangu ühiku hinda. Seda hinda mõjutab ka investeeringute vajadus põlevkivikaevandustes ning keskkonnatasude, loodusvarade kasutustasude ja tööjõu maksumuse kasv. 1998. aastal moodustasid põlevkivi tootmise püsikulud (fikseeritud kulud) 49% kõikidest kuludest ning 1999. aastal olid need kulud veelgi suuremad. Planeeriti sulgeda kaks põlevkivikaevandust – Tammiku ja Sompa kaevandused –, mille püsikulud ületasid 6,4 eurot põlevkivitonni kohta. 1999. aastal vähendati töötajate arvu 650 inimese võrra. 1999. aastal valiti aktsiaseltsi Eesti Põlevkivi uus nõukogu ja uus juhatus ning töötati välja arenguplaan aastani 2015. Põhiosa põlevkivist (84,2 PJ, mis tähendab, et üle 80% toodangust kasutatakse kütusena) läheb elektri tootmiseks ning ülejäänud osa sellest kasutatakse küttesooja, õli ja koksi tootmiseks ning samuti keemiatööstuse toorainena. Allpool on antud ülevaade kahest põhilisest põlevkivi kasutamise valdkonnast – elektrienergia ja õli tootmisest. 1. Elektrienergia tootmine AS Eesti Energia kuulub 100%-liselt riigile. Eesti Energia ja tema haruettevõtted tegelevad elektrienergia tootmise, edastamise ja jaotusvõrkudesse jaotamisega, samuti selle müügi ja ekspordiga. Eesti Energias töötab ligikaudu 5400 inimest. Suurem osa põlevkivist kasutatakse elektritootmiseks kahes elektrijaamas – Eesti EJ-s ja Balti EJ-s. Eesti ja Balti elektrijaamade projekteeritud tootmisvõimsus on vastavalt 1610 ja 1390 MW. Balti EJ-s toodetakse koos elektrit ja soojust. Soojust kasutatakse Narva linna kaugküttevõrgus. Mõlema elektrijaama efektiivsus on alla 29% ning samuti on tootmine liiga tööjõumahukas. Eesti EJ ja Balti EJ on 100% Eesti Energia ASile kuuluva ASi Narva Elektrijaamad majandusüksused. 2000. aastal toodeti põlevkivi baasil kogu elektrienergiast ca 90,7% ja 2001. aastal ca 90% (tabel 2.2.2). Väiksemad eraettevõtted toodavad elektrit hüdroelektri- ja koostootmisjaamades. Tabel 2.2.2: Elektrienergia tootmine ja bilanss (GWh) 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 Kokku 8 690 9 100 9 217 8 518 8 263 8 510 8 481 Elektrienergia tootmine Põlevkivi 8 299 8 576 8 778 7 961 7630 7 719 7636 Turvas – – 11 17 16 19 20 Rasked kütteõlid 25 66 136 224 223 2 2 Põlevkiviõli 40 36 41 33 67 32 38 Maagaas 325 418 121 171 210 560 566 Muud kütused 1 4 127 108 114 172 211 Hüdroelektri- ja tuuleenergia – – 3 4 5 6 8 Elektrienergia bilanss Tootmine 8 690 9 100 9 220 8 520 8263 8 513 2 484 Import 245 240 210 –140 138 258 269 Eksport 1 004 1 100 1 180 530 734 1 187 891 Tarbimine 5 074 5 420 5 580 5 580 5286 4 970 5 137 Elektrijaamade omatarve 1 086 1 120 1 150 980 916 922 893 Kaod 1 773 1 710 1 510 1 570 1470 1 240 1 361 Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Põlevkivikütusel töötavatest elektrijaamadest õhku paisatavad põhilised saasteained on vääveldioksiid ja tolm. Kõigist Eesti paiksetest saasteallikatest õhku eralduvatest vääveldioksiidi ja tolmu heitkogustest jõuab kahest eespool nimetatud elektrijaamast õhku vastavalt 77,8% ja 94,1%. Kuna elektri eksport Venemaale ja Lätisse ning sisetarbimine on vähenenud, siis on oluliselt vähendatud ka elektri tootmist. Põlevkivielektrijaamadest õhku eralduvad heitkogused moodustavad kõigist lämmastikoksiidide, süsinikoksiidi ja lenduvate süsivesinike heitkogustest küllaltki väikese osa ning see osakaal väheneb transpordisektorist pärinevate heitkoguste pideva kasvu tõttu veelgi. Tabel 2.2.3: Vääveldioksiidi heitkogused 1990–2001 (tuhandetes tonnides) 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 Liikuvad saasteallikad 13,1 12,7 8,2 8,8 8,1 8,3 8,0 8,0 9,2 9,4 1,3 Paiksed saasteallikad 239,0 233,0 179,2 145,0 141,1 110,3 117,2 111,0 100,9 94,6 91,5 87,4 Elektrijaamad 178,8 170,7 142,0 113,7 112,2 83,7 90,9 87,0 82,1 78,8 74,6 69,8 KOKKU 252,1 245,7 187,4 153,8 149,2 118,6 125,2 119,0 110,1 104,0 95,5 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus Tabel 2.2.4: Tolmu heitkogused 1990–2001 (tuhandetes tonnides) 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 Paiksed saasteallikad 268,5 277,8 240,8 189,0 161,5 113,1 98,9 78,3 69,9 70,5 59,5 56,4 Elektrijaamad 181,0 143,3 133,2 104,2 102,2 69,6 74,4 67,0 60,4 61,3 47,9 46,1 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus 1994. aastal ratifitseeris Eesti ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni, mille eesmärgiks on stabiliseerida kasvuhoonegaaside heitkogused 2000. aastaks 1990. aasta tasemel. Konventsiooni Kyoto protokoll näeb ette, et aastatel 2008–2012 vähendatakse kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes 5%. Eesti on samuti nagu ELgi võtnud endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 8%. Tootmismahu vähenemise tõttu on kasvuhoonegaaside heitkogused Eestis vähenenud 1990. aasta tasemega võrreldes peaaegu kaks korda. Kuid samas kuulub Eesti nende 10 riigi hulka, kus kasvuhoonegaaside heitkogused ühe elaniku kohta on kõige suuremad. Maailmas on keskmiseks süsinikdioksiidi heitkoguseks elaniku kohta 0,6 tonni, kuid Eestis oli see kogus 2001. aastal 14,7 tonni elaniku kohta. Tabel 2.2.5: Süsinikdioksiidi heitkogused 1990–2000 (tuhandetes tonnides) 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 Kütuse põletamine 2 693 3 078 1 498 1 713 1 522 1 103 1 047 1 212 1 352 1 203 1 030 Paiksed saaste-allikad 35 414 32 837 24 644 18 840 19 856 18 212 19 217 19 013 16 965 15 568 15 819 Energia tootmine 34 800 32 223 24 330 18 647 19 642 17 991 19 009 18 787 16 598 15 221 15 464 KOKKU 38 107 35 915 26 142 20 553 21 378 19 315 20 264 20 225 18 317 16 771 16 849 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus (Ökoloogia Instituudi aruannete põhjal) 2. Põlevkiviõli tootmine Suur osa põlevkivist (21–31 PJ aastas) läheb põlevkiviõli tootmiseks (kuivutmine). Põlevkiviõli tootmiseks on olemas kaks erinevat tehnoloogiat. Eesti EJ-s rakendatakse tehnoloogiat, mis võimaldab kasutada sama põlevkivi, mida kasutatakse ka energeetikas (UTT-3000). Samas peab Kohtla-Järve ja Kiviõli õlitehaste tooraineks olema kõrgekvaliteediline rikastatud maavara. Tabelis 2.2.6 antakse ülevaade põlevkiviõli tootmise ja tarbimise kohta. Umbes 50% toodetud põlevkiviõlist eksporditakse, ülejäänud osa tarbitakse siseturul. Tabel 2.2.6: Põlevkiviõli tootmine ja tarbimine (tuhandetes tonnides) 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 Tootmine 313 343 367 220 151 238 255 Eksport 148 184 211 92 60 123 127 Import 27 – – 3 – – – Tarbimine 195 157 159 112 129 108 126 Elektri tootmine 11 10 10 10 14 9 9 Soojatootmine 154 96 96 100 96 99 116 Keemiatööstus 5 33 41 – – – – Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Õli tootmise tõttu on Kohtla-Järvel 50 aasta jooksul ladestatud ligi 70 mln tonni ja Kiviõlis ligi 15 mln tonni poolkoksi. Igal aastal lisandub sellele kogusele veel umbes 0,7 mln tonni Kohtla-Järvel ja 0,2 mln tonni Kiviõlis. Poolkoksi keskkonnamõju sõltub sellest, milline on põlevkiviõlijäätmete orgaaniliste ühendite sisaldus; kõige negatiivsemalt mõjutavad keskkonda fenoolid ja polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud. Kuiva põlevkivi poolkoksi mineraalosa (90%) ei mõjuta märkimisväärselt keskkonda. Eesti EJ territooriumil asuvas kuivutmisseadmes (endine UTT-3000) toodeti 1999. aastal 76 000 t põlevkiviõli ja 5000 t põlevkivibituumenit. Tooraineks kasutati 543 000 t põlevkivi. Lisaks põlevkivile kasutati seadmes veel 7000 tonni purustatud rehve ja 2000 tonni jääkõli. Õli tootmisel tekkis 217 000 t tuhka, 112 t vääveldioksiidi, 198 t tolmu, 520 000 t süsinikdioksiidi ja 590 t süsivesinikke (põhiliselt metaani). 2000. aastal ladestati 307 277 tonni tahkeid jäätmeid. Paiksetest saasteallikatest lähtuvad saasteainete heitkogused üldiselt vähenevad. 2000. aastal paisati Eestis niisugustest saasteallikatest õhku 91 492 t vääveldioksiidi (SO2), 15 342 t lämmastikoksiide (NOx), 59 486 t tahkeid osakesi ja 7 559 t lenduvaid orgaanilisi ühendeid. Tabelis 2.2.7 on näha, et alates 1992. aastast on paiksetest saasteallikatest väljapaisatavate saastekoguste osas valitsemas üldine langustendents (välja arvatud lämmastikoksiidide ja süsinikoksiidi osas). SO2 heitkogused muutusid väiksemaks põhiliselt seetõttu, et vähenes suurte elektrijaamade koormus (Kirde-Eesti) ja katelde kütmiseks kasutatava raske kütteõli kogus. Tahkete osakeste heitkogused vähenesid tänu uute puhastusseadmete kasutusele võtmisele tsemendi tootmisel ja kahes suuremas elektrijaamas (Eesti EJ ja Balti EJ). SO2 ja NOx heitkoguste kasv aastatel 1995 – 1996 oli tingitud suuremast energiatootmisest Balti, Kohtla-Järve, Ahtme ja Iru elektrijaamades ning Balti EJ-s kasutatud kütuste suuremast väävlisisaldusest. Tabel 2.2.7: Heitkogused paiksetest saasteallikatest 1980–2001 (tuhandetes tonnides) Aasta NOx SO2 CO Tahked osakesed Lenduvad orgaani-lised ühendid 1980 – 274,8 – – – 1987 28,4 – – – – 1990 22,6 239,0 59,9 268,5 18,0 1992 15,0 179,2 32,5 240,8 11,2 1993 12,1 145,0 27,8 189,0 5,7 1994 14,6 141, 1 31,8 161,5 4,8 1995 14,9 110,3 27,3 113,1 6,5 1996 16,3 117,3 29,4 98,9 5,7 1997 15,6 111,0 26,7 78,3 6,3 1998 14,9 100,9 26,4 69,9 5,7 1999 14,5 94,69 20,9 70,5 5,1 2000 15,3 91,5 19,4 59,5 7,6 2001 16,2 87,4 21,3 56,4 8,6 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus 2000. aastal olid põhilisteks SO2 ja tahkete osakestega saastajateks energiat, küttesooja, ehitusmaterjale ja põlevkivikeemiatooteid tootvad suured ettevõtted, mis paiskasid nendest saasteainetest õhku vastavalt 92,4% ja 88,2%. Enamik neist ettevõtetest asub Kirde-Eestis. Põlevkivikütust kasutavate soojuselektrijaamade puhul on domineerivaks vääveldioksiidi ja tahkete osakeste heitkogused. Paiksetest saasteallikatest õhku sattuvatest vääveldioksiidi ja tahkete osakeste heitkogustest paiskavad elektrijaamad õhku vastavalt 83,3% ja 87%; kõikide Eestis olevate saasteallikate vääveldioksiidi ja tahkete osakeste heitkogustest aga 77% (Keskkond 2000, Eesti Statistikaamet). Põhiliselt seetõttu, et eksport Vene Föderatsiooni ja Läti Vabariiki ning ka riigisisene nõudlus on väiksem, on elektri tootmine Narva suurtes põlevkivielektrijaamades viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Ka teiste, näiteks lämmastikoksiidide, süsinikoksiidi ja süsivesinike heitkoguste puhul on elektrijaamade osakaal muutunud väiksemaks ning see väheneb veelgi; selle põhjuseks on kiiresti suurenevad saasteainete heitkogused transpordisektorist. Linnade õhusaaste peamiseks põhjuseks on autode üha kasvav arv. 1980. aastaga võrreldes on autode arv suurenenud ligi 3 korda, samas kui teede ja linnade infrastruktuurid on jäänud põhiliselt samaks. Autode keskmine vanus Eestis on 13 aastat; see on kõrgem kui ELi riikides. Tehniliselt amortiseerunud vanemad autod paiskavad keskkonda rohkem kahjulikke ühendeid. 1990. aastaga võrreldes langes 2000. aastaks ühistranspordi osakaal reisijateveol rohkem kui kaks korda. Kasvuhoonegaasid (vääveldioksiid, metaan, freoonid ja dilämmastikoksiid) põhjustavad maapinnalt peegelduva päikeseenergia akumuleerumist atmosfääris ning seega ka kliima muutumist. Eesti ratifitseeris 1994. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni, mille eesmärgiks on stabiliseerida 2000. aastaks kasvuhoonegaaside heitkogused 1990. aastaga samal tasemel. Kyoto protokoll, millele Eesti kirjutas alla 1997. aastal, näeb ette, et aastatel 2008–2012 vähendatakse kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes 5%. Eesti on samuti nagu ELgi võtnud endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 8%. Peamiselt tööstustoodangu vähenemise tõttu on Eesti kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes vähendanud veidi vähem kui poole võrra. Kuid samas kuulub Eesti nende 10 riigi hulka, kus ühe elaniku kohta tekib kõige rohkem süsinikdioksiidi. Kui maailmas on keskmine süsinikdioksiidi heitkogus ühe elaniku kohta 0,6 tonni, siis Eestis oli see kogus 1996. aastal 14,7 tonni elaniku kohta. Põlevkivikasutuse arvele langeb 72% kogu CO2 heitkoguste tekkest. Eesti keskkonnastrateegias on püstitatud järgmised eesmärgid: vähendada energiasektori negatiivset keskkonnamõju, võtta energiapoliitikas suund tehnoloogia täiustamisele ja taastuvate energiaallikate kasutamisele, vähendada kasvuhoonegaaside heitkogusete teket ning arvata kõik energiatootmise ja -tarbimisega seotud väliskulud energia hinna sisse. Eesti keskkonnastrateegias nähakse aastaks 2000 ette järgmist: stabiliseerida NOx heitkogused 1987. aasta tasemel ja võtta meetmeid nende edasiseks vähendamiseks, kontrollida sõidukite heitgaaside saastusnormidele vastavust ning karmistada imporditavatele ja olemasolevatele autodele esitatavaid kvaliteedinõuded, vähendada lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes 50% võrra ning vähendada etüleeritud bensiini kasutamist 1995. aasta tasemega võrreldes 80% võrra. Eesti keskkonnastrateegias on püstitatud ka eesmärk viia õhukvaliteet 2005. aastaks vastavusse ELi normidega, vähendada väävliühendite heitkoguseid 1980. aastate tasemega võrreldes 80% võrra, vähendada tahkete osakeste heitkoguseid 1995. aasta tasemega võrreldes 25% võrra, lõpetada etüleeritud bensiini ja rohkem kui 0,05%-lise väävlisisaldusega diislikütuse kasutamine. Eesti suurimad probleemid õhusektoris on seotud energia tootmisega (tabel 2.2.8). Energiasektor tekitab suuri SO2 kogused (kaks põlevkivikütusel töötavat Kirde-Eesti soojuselektrijaama toodavad 95% elektrist). Ümberkorraldused energiasektoris nõuavad suuri investeeringuid. Tabel 2.2.8: Peamised õhusaasteallikad, 2000 (tuhandetes tonnides) (+/– võrreldes 1995. aasta tasemega) Majandusüksus Tah-ked osa-kesed +/– SO2 +/– NOx +/– CO +/– Lendu-vad orgaa-nilised ühendid +/– Eesti EJ 25,8 –8,2 41,5 –0,3 5,7 –0,4 8,1 –0,4 1,1 0,7 Balti EJ 21,5 –12,8 27,3 –5,2 3,1 –0,4 0 0 0 0 AS Kunda-Nordic Tsement 0,5 –34,1 0,8 –1,9 1,5 1 0,7 0,7 0 0 AS Viru Keemia Grupp1 0,1 0 6,1 1,4 0,01 –0,1 0,2 –0,1 1,1 –2,5 Kohtla-Järve EJ 0,1 –0,2 3,6 1 0,2 0 0 0 0 0 Kiviõli Keemiatööstuse OÜ 0,4 –0,1 1,9 –0,9 0,03 0 0,4 –0,8 0,04 –0,2 Ahtme EJ 0,3 –0,7 2 –0,5 0,2 0 0 0 0 0 Sillamäe EJ 0,7 –0,9 1,4 –0,3 0,1 –0,2 0,2 –0,8 0 0 Iru EJ 0 0 0 –2 1,1 0,8 0,05 0,05 0 0 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus 2001 Märkus: 1 Sealhulgas AS Viru Energia Saasteainete heitkogustest on domineerivaks põlevkivipõletusseadmetes tekkivad SO2 ja tahkete osakeste heitkogused. Kaks suurimat põlevkivielektrijaama paiskavad õhku vastavalt üle 75,2% ja 79,5% kõikidest nendest heitkogustest. Viimastel aastatel toodetakse Narva suurtes põlevkivielektrijaamades elektrienergiat oluliselt vähem, seda põhiliselt seetõttu, et on vähenenud eksport Vene Föderatsiooni ja Läti Vabariiki ning samuti riigisisene nõudlus. Ka teiste, näiteks NOx, CO ja süsivesinike (CxHy) heitkoguste puhul on elektrijaamade osakaal muutunud väiksemaks ning see väheneb veelgi; selle põhjuseks on kiiresti suurenevad saasteainete heitkogused transpordisektorist. Umbes 75% peamistest õhusaasteainetest paisatakse õhku Kirde-Eestis, eelkõige just Balti ja Eesti soojuselektrijaamadest (põlevkivi põletamine), Kunda tsemenditehasest, mitmetest teistest väiksematest elektrijaamadest, põlevkivitöötlemise seadmetest ja keemiatehastest. Suuri põletusseadmeid kasutavad ettevõtted, mis peavad täitma ülaltoodud kohustusi, võiks laias laastus jagada 3 rühma: · elektrijaamad (Narvas, Kohtla-Järvel ja Irus), · suured katlamajad, mis tagavad küttesooja tootmise linnarajoonidele (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kundas), · tööstuslikud koostootmisjaamad sooja ja elektri tootmiseks (Sillamäel ja Kehras). Suuri põletusseadmeid käsitleva ELi direktiivi nõuded on üle võetud keskkonnaministri 28. aprilli 2003. a määrusega nr 34 “Saasteainete heitkoguste piirväärtused suurtest põletusseadmetest väljuvate gaaside mahuühiku kohta” (RTL, 2003, 55, 788) kaudu. Uus määrus heitkoguste piirväärtuste kohta töötatakse välja suuri põletusseadmeid käsitleva uue direktiivi 2001/80/EÜ alusel. Tabel 2.2.9: Suured põletusseadmed Maakond/Ettevõte Katlatüübi nimetus Nimivõimsus, MWth Ida-Virumaa/Ahtme Bukkau, BKZ75-39 268 Ida-Virumaa/Fortum Termest E75-40G 131 Tallinn/Tallinna Küte PTVM-100 and 50, KVGM-100 1046,9 Tartumaa/Anne Soojus PTVM-50 58 Harjumaa/Iru EJ TGME-464, KVGM-100 1044 Ida-Virumaa/Eesti EJ TP-101 3100 Ida-Virumaa/Balti EJ TP-17, TP-67 1570 Ida-Virumaa/Kohtla-Järve EJ BKZ75-39 268 Vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2000. a korraldusele nr 623-k “Suurtest põletusseadmetest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste vähendamise riikliku programmi kinnitamine aastateks 1999–2003” on põhilisteks rahastamisallikateks ettevõtted. Õhukaitse seire ja uurimistöö läbiviimise eest vastutab Keskkonnauuringute Keskus (KUK). KUK vastutab ka teistele asutustele asjakohase informatsiooni edastamise eest, teiste keskkonnalaborite töö järelevalve eest ning neile akrediteerimis- ja atesteerimissüsteemi tagamise eest. Üks Keskkonnauuringute Keskuse labor asub Tallinnas ja teine Raplas. Keskusel on õhusaaste seireks 3 saasteseirejaama Tallinnas ning lisaks nendele veel 3 jaama taustmõõtmiste tegemiseks, mis asuvad Eesti teistes piirkondades (Vilsandil, Palmses ja Saadjärvel) ning kaks tööstusreostuse mõõtmise jaama Kohtla-Järvel ja Narvas. Lisaks Keskkonnauuringute Keskusele tegelevad seirega veel kolm piirkondlikku keskkonnalaborit: Lõuna-Eesti Keskkonnalabor Tartus, Virumaa Keskkonnalabor Jõhvis ja Pärnu Keskkonnalabor. Ka ettevõtetel on oma seirejaamad: üks niisugune seirejaam asub Muuga sadamas ning 3 sellist jaama on Kunda tsemenditehase lähedal. Aastatel 2003–2006 valmistatakse õhusektori jaoks ette järgmised projektitaotlused: · õhusaaste –Tallinna Soojus. Hinnanguline maksumust: 10,4 mln eurot, · Eesti Elektrijaama 3. ploki renoveerimine. Hinnanguline maksumus: 128 mln eurot, · õhusaaste vähendamine, Ahtme elektri ja soojuse koostootmisjaama ümberseadistamine. Hinnanguline maksumus: 45 mln eurot, · Iru elektri ja soojuse koostootmisjaamas tekkivate NOx heitkoguste vähendamine. Hinnanguline maksumus: 5,1 mln eurot, · taastuvenergeetika – tuulegeneraatorid. Hinnanguline maksumus: 48 mln eurot. 2.3. Veevarud ja veevarustus Eestis on üle 7000 vooluveekogu, ent üksnes 420 jõge on üle 10 km pikad ja vaid 10 jõge pikemad kui 100 km (pikim on Võhandu jõgi – 162 km). Enamik Eesti jõgesid on väikesed ja seetõttu reostustundlikud. Eesti jõed jagunevad nelja suurema valgala vahel: · Narva-Peipsi valgala, · Soome lahe valgala, · Liivi lahe (Riia lahe) valgala, · saarte valgala. Jõgede aastane äravool on 270–290 miljardit m3 (11,7 km3) ja see jaotub järgnevalt: 23% voolab Soome lahte, 43,6% voolab Liivi (Riia) lahte, 33% voolab Narva-Peipsi valgalasse, 0,3% voolab Lätimaale ja Venemaale. Enamik Eesti veekogusid (jõed, järved ja rannikumeri) on madalad ja reostustundlikud. Tulenevalt 1992. aastani pidevalt kasvanud reostuskoormusest on üks peamisi probleeme eutrofeerumine. Toitainete hulka veeökosüsteemides on suurendanud reoveepuhastite ja tehaste heitvesi, varem kasutatud taimekaitsevahendite ja väetiste leostumine, kemikaalide leke hooldamata prügilatest ning liiklusest ja energiatootmisest pärinev atmosfäärset päritolu saaste. Vett kasutatakse: · energiatootmisel jahutusveeks, · elanike veega varustamiseks, · tööstustootmiseks, · põllumajanduslikuks tegevuseks, · kaevandamisel. Vett ammutatakse nii jõgedest ja järvedest kui ka erinevatest põhjaveekihtidest. Tööstustoodangu vähenemisega on kaasnenud veetarbe langus. Samuti on veehinna tõus ja veekasutuse täpsem mõõtmine ergutanud nii tööstus- kui ka kodutarbijaid vett säästma. 2001. aastal pumbati veekogudest ja põhjaveest välja 1,494 miljardit m3 vett – see on 48% vähem kui 1992. aastal. Summaarne veevõtt Eestis on suhteliselt suur tulenevalt pinnavee kasutamisest energiatootmisel jahutusveena, aga ka veekasutusest kaevandustes ja kalakasvatustes. 2001. aastal moodustas jahutusvesi summaarsest veetarbest 87% (1,104 mld m3). Eestis kasutatakse joogiveeks: põhjavett (kõigis maa-asulates ja enamikus linnades – kokku 65% elanikkonnast) ja pinnavett (kahes suures linnas – 35% elanikkonnast). Enne kasutamist pinnavesi töödeldakse ja desinfitseeritakse. Põhjavett enamasti ei töödelda. Peamiseks ohuks vee kvaliteedile on suuremad punktreostusallikad (linnad reostuskoormusega üle 2000 inimekvivalendi ja asulad vähekaitstud põhjaveega aladel, sh karstialadel, nõuetele mittevastavad jäätmehoidlad ja prügilad, tööstusettevõtted – eriti Eesti kirdeosas) ja hajureostusallikad (põllumajandus ja sadenemine atmosfäärist). Intensiivse tööstus- ja põllumajandustegevuse tulemusel on põhjavee kvaliteet Eestis ülemiste põhjaveekihtide nitraatidega saastamise tõttu (NO3) oluliselt halvenenud. Looduslik NO3 kontsentratsioon Eesti põhjavees peaks olema 1–3 mg/l, ent tegelikkuses on see ligikaudu poolel Eesti territooriumist vähemalt 10–30 mg/l. Kõige rohkem on reostunud Lõuna-Eesti põhjaveekihid (siluri-ordoviitsiumi ladestu). Põhjavett ohustavad taimekaitsevahendid, jääkreostus, reoveepuhastite amortiseerumine jne. Kirde-Eestis (põlevkivi kaevandamise aladel) põhjustab suuri probleeme reostumine sulfaatidega (SO4). Kaevandamise tagajärjel veetase alaneb ja SO4 sisaldus suureneb, ulatudes põhjavees kuni 500 mg/l (normaalne sisaldus on 20 mg/l). Lisaks ei vasta põhjavee looduslikud parameetrid (eriti Eesti lõunaosas) ELi joogiveedirektiivi nõuetele (raua, mangaani, sulfaatide ja kloriidide looduslikult kõrge taseme tõttu põhjavees). Hiljutise uuringu tulemused näitavad, et mõnes Eesti piirkonnas – eriti Pärnu- ja Tartumaal – on joogivesi suure fluorisisaldusega. Keskmine rauasisaldus joogiveena ammutatavas põhjavees on ligikaudu 8–14 mg/l. Lähiaastail tuleb võtta meetmeid allesjäänud punktreostusallikate (nõuetele mittevastavad jäätmehoidlad ja prügilad, jääkreostusalad jt) ohutustamiseks. Täiendavaks oluliseks veereostusallikaks on põlevkivi kaevandamine ja põletamine Eesti põhjaosas, mis põhjustab SOx heidet ja happeliste saasteainete sadestumist. Kaevandusvett (mahuga ca 200 mln m3/a) puhastatakse vaid mehhaaniliselt; suurte põhjaveekoguste väljapumpamine ordoviitsiumi ladestust põhjustab põhjaveetaseme langust ja reostuse kiiremat kannet vihmaveega pinnasesse. Viimastel aastatel on paranenud Eesti pinnaveekogude keemiline koostis ning vee kvaliteet. Vähem on tehtud pingutusi pinnaveega seotud veeökosüsteemide struktuuri ja toimimise hea kvaliteedi saavutamiseks. Sellest tulenevalt on ettevalmistamisel ÜFi projekt, mille eesmärgiks on parandada Eesti siseveekogude ökoloogilist seisundit, takistada nende seisundi edasist halvenemist ning säilitada ja parandada veeökosüsteemide seisundit. Projekt võimaldab tulevikus saavutada ka majanduslikku kasu, aidates kaasa kala-asurkondade (sh rannikumere kalapopulatsioonide) kaitsele ning samalaadsete probleemide lahendamisele piiriveekogudes. Tõsiseks probleemiks on olnud põllumajanduses kasutatavate lisandainete liigsest ja keskkonnale kahjulikust kasutusest tulenev põhja- ja pinnaveereostus. Praeguseks on see küll seoses väetiste hinna tõusuga ajutiselt leevenenud, ent tõenäoliselt hakkab majanduse üldise kasvu tõttu taas suurenema. Olulise osa jääkreostusest on põhjustanud endise Nõukogude Armee tegevus ning maavarade ülemäärane kasutus. Eesti veevarustussüsteemide seisund on üldiselt mitterahuldav. Neid iseloomustavad suured (leketest tulenevad) veekaod – ligikaudu 30–35% . Eestis on 23 veepuhastusjaama, millest enamik on ebaefektiivsed ja amortiseerunud. Siiski on ka erandeid – peamiselt hiljuti rekonstrueeritud puhastusjaamad (näiteks Tallinnas, Kuressaares, Tartus). Enam kui 20 linnas ja asulas on vaja veepuhastusjaam kas ehitada või rekonstrueerida. Ligikaudu 77% Eesti elanikkonnast on ühendatud ühisveevõrguga. Suuremates asulates kasutab ühisveevõrku 80–95% elanikest. Siiski on Eestis seoses joogiveevarustuse kvaliteediga mitmeid olulisi probleeme ning veevarustussüsteemid on valdavalt mitterahuldavas seisukorras. Ühisveevõrgu kogupikkus Eestis on umbes 3100 km (25% sellest Tallinnas). Enamik kasutusel olevatest torudest on valmistatud terasest või malmist ning vajavad renoveerimist. Võrgu kehva seisukorra tõttu on lekked suured, ulatudes kohati (Kirde-Eestis) kuni 60%-ni. Suured veevarustussüsteemi osad on amortiseerunud ja leketest tulenevate kadude tõttu on veevarustuse taseme säilitamiseks vaja ülisuurt veevõttu. Liigsuur veevõtt omakorda võib tuua kaasa veetaseme alanemise ja põhjavee kvaliteedi halvenemise. Rannikualadel võib see põhjustada soolase merevee sissetungi põhjaveekihti. Niisugune olukord võib mõnes piirkonnas põhjustada veevarude mittesäästvat kasutamist. Ligikaudu 1700 kaevu ja veekogu, mida kasutatakse kommunaalveevarustuseks, on Tervisekaitseinspektsiooni järelevalve all. Neist 173 kaevu (10%) ei vasta tervisekaitsenõuetele. Registreeritud on üle 2400 eraomanduses oleva kaevu, millest 31% ei vasta tervisekaitsenõuetele. 1994. aastal oli Eestis kolm joogivee saastatusest tingitud haigestumisjuhtu. 1995. aastal oli selliseid juhtumeid üks ja alates 1996. aastast ei ole neid enam esinenud. Eestis mõjutavad joogivee kvaliteeti eelkõige kolm peamist probleemi: – mitmes piirkonnas ei vasta pinna- või põhjaveeallikatest võetava toorvee kvaliteet Eestis kehtivatele joogiveestandarditele (mis omakorda põhinevad ELi standarditel), – põhjavee reostumine naftasaaduste või nitraatidega, – veevõrkude halvenev seisukord ja kohati ebapiisav joogiveepuhastus. Tagamaks veekvaliteedi näitajate vastavust ELi nõuetele, tuleb Eesti joogiveesüsteemide renoveerimiseks ja rekonstrueerimiseks teha olulisi investeeringuid. Keskkonnaministeeriumis on selleks välja töötatud veerajatiste renoveerimiskava. Kava kohaselt tuleb ajavahemikul 2000–2013 investeerida veevarustussüsteemide ajakohastamiseks ligikaudu 268 miljonit eurot. Alates 2004. aastast jätkuvad vastavad projektid ÜFi projektidena. Kavas on prioriteetsetena märgitud järgmised tegevused 67 suuremas asulas: – 500 km veevarustustorustiku rekonstrueerimine, – 900 km veevarustustorustiku uuendamine, – 60 ülepumpla uuendamine ja/või rekonstrueerimine, – 50 veepuhastusjaama või nende puhastusseadmete rekonstrueerimine, – 30 puurkaevu uuendamine. 2.4. Heitvesi Alates 1992. aastast on vee reostuskoormus Eestis vähenenud seoses heitveekoguste vähenemisega (mis tuleneb tööstustoodangu vähenemisest) ja puhastusvõimsuste suurenemisega (tabel 2.4.1). Ajavahemikul 1992 – 2002 ehitati uued reoveepuhastid Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Raplas, Kuressaares, Keilas, Jõgeval ja Tapal ning mitmes väiksemas asulas. Tabel 2.4.1: Punktreostusallikatest lähtuv reostuskoormus (tonni/aastas) 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 BHT7 18 080 11 250 5 710 4 480 4 174 3 838 3 122 2 308 2 051 1 674 Püld 673 445 353 321 304 303 279 256 230 193 Nüld 5 635 4 240 3 610 3 500 3 200 3 173 2 976 2 739 2 810 3 148 Sulfaadid 102 061 107 550 87 840 92 940 64 650 85 225 85 724 93 722 83 032 96 242 Kloriidid 14 588 12 830 13 880 14 000 10 550 12 011 8 432 7 082 6 281 8 745 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2002. 2001. aastal oli summaarne veeheide 1497 mln m3. Sellest 80% moodustas energiatootmises kasutatav jahutusvesi, mis ei vaja puhastamist. 292 miljonist m3 puhastamist vajavast reoveest lasti 8 mln m3 (2,7%) (tabel 2.4.2) suublasse ilma puhastamata. Tabel 2.4.2: Veeheide (mln m3/aastas) 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 Puhastamist vajav veeheide, sh: 453 393 378 396 316 349 327 312 282 305 Puhastamata 26 23 19 18 15 10 8 6.8 7.5 7,5 Puhastatud mehaaniliselt 203 188 186 203 138 184 172 171 152 177 Puhastatud füüsikalis-keemiliselt 113 82 1 1 1 1 1 0.7 0 0 Puhastatud bioloogiliselt 112 86 87 89 85 82 73 64 58 57 Puhastatud bioloogilis-keemiliselt 13 84 85 77 72 73 69 64 64 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2002. Puhastamata heitvesi on suurimaks probleemiks Kirde-Eestis, kus kaks peamist veereostuse allikat on Kohtla-Järve ja Narva. Tavaliselt puhastatakse Eestis tööstus- ja olmereovett koos munitsipaalreoveepuhastites. 2001. aasta lõpuks oli Eestis 856 reoveepuhastit, sh 810 väikest (võimsusega alla 200 m3 ööpäevas), 34 keskmist (200 – 2000 m3 ööpäevas) ja 12 suurt (võimsusega üle 2000 m3 ööpäevas) reoveepuhastit. Seoses põllumajandusliku ja tööstusliku tootmise vähenemisega on alates 1997. aastast suletud umbes 120 reoveepuhastit. Ligi 58% reoveepuhastitest töötavad rahuldavalt. Üheks suureks reoveepuhastusega seonduvaks probleemiks on reoveesette probleemi süsteemse lahenduse puudumine – peamiselt juhitakse reoveesetet reoveepuhasti tiikidesse, jõelammidele, pinnavette või prügilatesse. Samuti on Eestil vaja teha mahukaid investeeringuid süvapuhastuse (füüsikalis-keemiline puhastus fosfaatide ja lämmastiku ärastuseks) tagamiseks kõigil reostustundlikel (vähekaitstud põhjaveega) aladel. Kanalisatsioonitorustike kogupikkus Eestis on umbes 3280 km. Ligikaudu 77% elanikkonnast kasutab ühiskanalisatsiooni, ent maapiirkondades on reoveepuhastuse infrastruktuuri arendamiseks tarvis teha olulisi pingutusi. Kanalisatsioonivõrgud on valdavalt vanad ja vajavad ajakohastamist või asendamist. Torustikud on kas terasest või malmist ning on tugevasti korrodeerunud. Sellest tulenevalt on suur ka reovee lekkimine pinnasesse ja sadevete lekkimine kanalisatsioonitorustikesse. Reovee lekked torustikust on valdavalt vahemikus 30–35%, ent Kirde-Eestis ulatub see näitaja 60%-ni. Keskkonnaministeeriumis on välja töötatud reoveepuhastite rekonstrueerimiskava. Selle kohaselt tuleb aga ajavahemikul 2000–2010 investeerida kanalisatsiooni- ja reoveesüsteemidesse ligikaudu 320 miljonit eurot. Alates 2004. aastast jätkatakse sellealaste projektidega juba ÜFi raames. Nimetatud kava kohaselt on prioriteetsed järgmised tegevused: – uute kanalisatsioonivõrkude ehitamine ja olemasolevate uuendamine; – uute reoveepuhastite ehitamine ja olemasolevate uuendamine saavutamaks nõutavat puhastusastet (hõlmab ka toitainete ärastust); – süvapuhastusseadmete ehitamine reostustundlikel aladel. Alates 2000. aastast on vee- ja reoveerajatiste ajakohastamise kava elluviimise raames koostatud mitmeid projektitaotlusi, sh taotlusi abi saamiseks projektide elluviimisel, ning esitatud neid ISPA-poolse rahastamise taotlemiseks. Nende projektide eesmärk on reoveepuhastite töö parandamine aladel, mille reostuskoormus ületab 2000 inimekvivalenti ning samuti joogiveevarustuse parandamine rohkem kui 2000 elanikuga asulates. ELi keskkonnaseadustiku rakendamiseks veemajandusvaldkonnas rakendatakse ÜFi projektide koostamisel vesikonnapõhist lähenemist. Kavas on koostada ÜFi projekt iga alamvesikonna kohta. Koostamisel on mitu ÜFile esitatavat projektitaotlust. Kuna kõik alamvesikonnad on suhteliselt suure pindalaga, ei ole mõnel juhul otstarbekas kombineerida kõiki rakendamist vajavaid meetmeid ühteainsasse projekti. Seetõttu on mõne alamvesikonna probleemide lahendamiseks peetud põhjendatuks enam kui ühe projekti koostamist. Ettevalmistamisel on järgmised projektid: · Ida-Harju veemajanduse ja Keila-Vasalemma jõgikonna veekaitse Harju alamvesikonnas. Hinnanguline maksumus: Ida-Harju veemajandus – 16 mln eurot, Keila-Vasalemma jõgikonna veekaitseprojekt – 7,6 mln eurot, · Pärnu jõgikonna veemajanduse, Pärnu kanalisatsioonivõrgu laiendamise ja parandamise ning Paide veevarustuse ja kanalisatsiooni projekt Pärnu alamvesikonnas. Hinnanguline maksumus: Pärnu jõgikonna veemajandus – 14 mln eurot, Pärnu jõe vesikond – Pärnu ja Paide veeprojekt 19,86 mln eurot, · Emajõe ja Võhandu jõgikonna veemajanduse ning Sillamäe ja Narva-Jõesuu reoveeprojekt Peipsi alamvesikonnas. Hinnanguline maksumus: Emajõe ja Võhandu jõgikonna veemajandus – 12 mln eurot, Sillamäe ja Narva-Jõesuu reoveeprojekt – 5 mln eurot, · Pandivere ja Adavere-Põltsamaa vee- ja reoveeprojekt Pandivere põhjavee alamvesikonnas. Hinnanguline maksumus: 12 mln eurot, · Saarte veemajandusprojekt Läänesaarte alamvesikonnas. Hinnanguline maksumus: 10 mln eurot, · Lääne-Viru veemajandusprojekt Viru alamvesikonnas. Hinnanguline maksumus: 18,85 mln eurot. 2.5. Jäätmed Summaarne jäätmeteke Eestis on alates 1992. aastast pidevalt vähenenud (tabel 2.5.1). Paraku ei ole see trend veel stabiliseerunud: 1994.–1996. aastal suurenes olmejäätmete ja muude jäätmete teke oluliselt. See tulenes selle perioodi kiirest majanduskasvust, mille tagajärjel kasvas tarbimine, mis omakorda põhjustas olme- ja segaolmejäätmete tekke suurenemist. Tabel 2.5.1: Jäätmete teke 1992–2001 (tuhandetes tonnides) Aasta Kokku Taimset päritolu jäätmed Anorgaanilised jäätmed Kemikaalid ja keemiatooted Olme- jäätmed Muud 1992 15 232 939 12 866 920 306 201 1993 14 515 575 12 366 1 263 309 2 1994 14 160 629 11 553 1 284 392 302 1995 14 614 1 443 10 955 1 266 533 417 1996 15 191 942 11 899 1 325 565 460 1997 14 918 821 11 923 1 383 593 198 1998 13 487 959 10 773 1 003 557 195 1999 11 348 846 8 903 644 569 386 2000 11 616 534 9 378 1072 544 88 Allikas: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2002. Olmejäätmete tekke suurenemisel mängis olulist rolli pakendijäätmete koguse suurenemine seoses Eesti turule jõudnud uute pakendamismaterjalidega. Seepärast ei ole üllatav, et segaolmejäätmete osas on esmaste eesmärkide hulgas pakendijäätmete tekke vähendamine ning nende taaskasutuse ja ringlussevõtu suurendamine. Üks nimetatud protsesside reguleerimiseks kavandatud majanduslikke stiimuleid on mittetaaskasutatavate pakendite maksustamine aktsiisimaksuga. 1995. aastal kiitis Riigikogu heaks “Pakendiseaduse”, milles muu hulgas sätestati maksustamisskeemid. Seadus kavandati selleks, et oluliselt mõjutada tekkivaid jäätmekoguseid, ergutades jäätmete korduskasutust, ringlussevõttu ning tagastamist. Jäätmete puhul tuleb pöörata tähelepanu ka jäätmete ohtlikkusele. Selleks töötati välja viieastmeline klassifikatsioon (ohtlikkusklassid I kuni IV ning inertsed jäätmed), milles I klassi kuuluvad eriti ohtlikud jäätmed (tabel 2.5.2) Tabel 2.5.2: Jäätmete teke ohtlikkusklasside kaupa (tonnides) Ohtlikkus-klass 1994 1995 1996 1997 1998 1999 I 33 78 44 75 37 52 II 10 126 11 837 9 988 22 470 14 892 6 664 III 1 508 822 1 452 476 1 531 796 1 581 429 1 225 274 614 467 IV 5 956 595 5 808 963 6 137 042 5 756 856 5 031 456 5 238 338 Inertsed jäätmed 6 342 741 6 132 619 7 007 854 7 037 266 6 712 560 4 988 468 Kokku 13 818 317 13 405 973 14 686 724 14 398 096 12 984 219 10 847 989 Allikas: Keskkonnaseisundi aruanne (2000) Alates 1999. aastast on Eestis kasutusel Euroopa jäätmeklassifikaator, mistõttu Eesti jäätmeklassifikaator (ohtlike jäätmete jaotusega nelja klassi) enam ei kehti. Parema võrdluse võimaldamiseks on andmed 1999. ja 2000. aasta kohta antud mõlema klassifikaatori alusel (tabelid 2.5.2 ja 2.5.3). Tabel 2.5.3: Jäätmete teke vastavalt Euroopa jäätmeklassifikaatorile* 1999 2000 2001 Tavajäätmed Ohtlikud jäätmed 5 229 017 5 618 972 5 650 099 5 965 750 6 632 752 6 206 013 Kokku 10 847 989 11 615 849 12 838 765 * “Jäätmeliikide ülevaates 2000–2001” on kasutatud jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete loendit, mis põhineb Euroopa jäätmeregistril ning on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 24. novembri 1998. a määrusega nr 263. Peamine jäätmete tekke allikas (andes ligikaudu 95% kogu tekkivast jäätmekogusest) on põlevkivi kaevandamine, põlevkivikeemia ja elektritootmine. Suurem osa põlevkivienergeetikast ja keemiatööstusest pärinevatest jäätmetest kuuluvad oma kõrge leeliselisuse tõttu ohtlike jäätmete klassi. Muudes tööstusharudes tekib üksnes 2,6% jäätmetest; olmejäätmed moodustavad tekkivate jäätmete kogumahust vaid 3,5%. Vastavalt prügilaregistrile on Eestis üle 450 kasutuses oleva ja suletud jäätmehoidla ja prügila (sh nii olme-, tööstuslikele kui ka põllumajandusjäätmetele). Kokku 263 prügilat (1999. aasta seisuga) on registreeritud segaolmejäätmete ladestamispaigana ja 20 neist (sh 7 tööstuslike jäätmete tarvis) on praegu kasutusel. Üks eesmärke on prügilate arvu vähendamine 10–15-ni. See hõlmab paljude olemasolevate prügilate sulgemist ja suletud prügila-alade seisukorra stabiliseerimist, samuti regionaalsete ELi nõuetele vastavate prügilate ehitamist. Pärast prügilaid käsitleva määruse jõustumist 2001. aasta septembris suleti 2001. aasta jooksul 14 prügilat ja 2002. aastal 48 prügilat. 2000. aastal alustasid tegevust kaks uut prügilat – tavajäätmete prügila Järvamaal ja ohtlike jäätmete hoidla Vaivaras. 2001. aasta sügisel avati Uikala prügila. Kõik nimetatud prügilad vastavad täielikult ELi direktiivi 1999/31/EÜ nõuetele. ELi direktiivide nõuetele vastav ohtlike jäätmete käitlussüsteem on Eestis praegu väljaarendamisel – see protsess hõlmab ohtlike jäätmete kogumist, sorteerimist, vedu ja töötlemist. Süsteem vajab tulevikus veel edasiarendamist, eriti lõpptöötluse ja ohutu lõpliku ladestamise osas. See võimaldab süsteemi lõpliku väljaarendamise järel vastu võtta suuremaid ohtlike jäätmete koguseid. Põlevkiviküttel töötavates elektrijaamades ja põlevkivitootmisel tekkivad jäätmed moodustavad üle 90% Eestis tekkivate ohtlike jäätmete koguhulgast. Direktiivi 99/31/EÜ artikli 14 punktide d ja i nõuete täitmiseks on Eesti taotlenud üleminekuperioodi 16. juulini 2009. a. Eelkõige puudutab see artikli 5 lõike 3 punktide a ja b rakendamist üksnes põlevkivituha suhtes, töötamaks välja ja rakendamaks uusi elektritootmisel tekkinud põlevkivituha ladestamise meetodeid. Eesti suurim energiatootja on AS Narva Elektrijaamad (NEJ), kus kasutatakse põlevkivikütet. NEJ on juba alustanud põlevkivi põletamiseks, suitsugaaside puhastamiseks, tuhaärastuseks ja ladestamiseks kasutatavate tehnoloogiate ja seadmete uuendamist. Tulevikus saab vastavaid jäätmehoidlaid hinnata kui mitteohtlike või isegi inertsete jäätmete hoidlaid, milles ei ole prügiladirektiivi artikli 5 lõike 3 punktis b loetletud vedelaid komponente ega ohtlikke omadusi. Tabel 2.5.4: NEJ põlevkivituha ladestuspaigad Asukoht Kogupindala (hektarites) Ladestamisala (hektarites) Jäätmehoidla maht (mln tonni) Narva linn, Balti EJ Tuhaväli nr 1 490 360 82,8 Tuhaväli nr 2 570 400 31,9 Tööstuslikud jäätmed 4,3 4,3 0,37 Vaivara vald, Eesti EJ 810 500 115,2 Prügilaregister seisuga 01.01.2003 Jäätmesektoris aastateks 2003–2006 kavandatavad projektid on järgmised: · Kagu-Eesti jäätmekäitlusprojekt (uue regionaalse prügila ehitamine). Hinnanguline maksumus 8,7 mln eurot, · ohtlike jäätmete käitluse projekt (ohtlike jäätmete käitlussüsteemi kompleksne väljaarendamine). Hinnanguline maksumus: 15 mln eurot, · Kohtla-Järve tuhavälja korrastamine. Hinnanguline maksumus: 9,6 mln eurot, · Narva elektrijaamade põlevkivituha ärastussüsteemi renoveerimine. Hinnanguline maksumus: 250 mln eurot, · põlevkivi poolkoksi prügilate korrastamine, I etapp. Hinnanguline maksumus: 37 mln eurot. 2.6. Looduskaitse Klimaatiliselt paikneb Eesti merelise ja kontinentaalse kliima üleminekuvööndis ning loodusliku taimkatte poolest segametsade ja okasmetsade piirialal. Jääajajärgselt kujunenud pinnamood on mitmekesine. Palju on siseveekogusid ja rannajoon on arvukate lahtedega väga liigendatud. Need aspektid kombineerituna laialdaste metsa-aladega ja hästi säilinud märgaladega ning pikaajalise põllumajandusliku maakasutusega on loonud tingimused mitmekesiste looduslike elupaikade kujunemiseks. Haruldaste ja ohustatud liikide looduslike elupaikade seisund on üheks olulisemaks looduse mitmekesisuse säilitamise teguriks. Looduslike elupaikade inventeerimine on näidanud rohumaade elupaikade (peamiselt puisniidud, loopealsed, lamminiidud ning rannakarjamaad) pindala märkimisväärset kahanemist. See tuleneb traditsiooniliste põllumajanduslike tegevuste (niitmine, mõõdukas karjatamine) hääbumisest Eesti maapiirkondades (tabel 2.6.1). Tabel 2.6.1: Mõnede elupaigatüüpide pindala vähenemine¹ Elupaigatüüp/kooslus Pindala 20. sajandi keskel (ha) Pindala 20. sajandi lõpul (ha) Puisniidud 800 000 200 (kasutuses) Loopealsed 43 500 5000 Lamminiidud 100 000 10 000 Rannakarjamaad 200 000 5000 1 Inventeerimine viidi läbi 1990. aastate keskpaigas Allikas: Talvi, T. 2001. Pärandkooslused. Ökoloogiliste tehnoloogiate keskus, Viidumäe – Tartu Viimastel aastatel on peamiseks sooelupaiku kahjustavaks mõjuriks olnud kuivendamine. Metsa-elupaikade seisund on suhteliselt hea, ent looduslike soometsade pindala on oluliselt kahanenud. 20. sajandil koostati Eestis kolm “Punast raamatut”. Viimases neist, mis anti välja 1998. aastal, on loetletud 1318 erinevat eluvormi. Iga elupaigatüübi kohta on välja toodud peamised riskifaktorid. Metsades elab 401 liiki, keda metsade majandamise tõttu ohustab puuliikide vahekorra muutumine, metsamaa kuivendamine ja kõdupuidu suhtelise osakaalu vähenemine. Veekogudes on ohustatud ligi 314 liiki – neid ohustab veereostus ja veekogude eutrofeerumine, samuti ulatuslikud ehitustööd. Niitudel on niitmise ja karjatamise hääbumise tõttu alanud võsastumise tulemusena ohtu sattumas 114 liiki. Ohustatud liikide arv muudes elupaigatüüpides on suhteliselt väiksem. 2001. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis “Kaitstavate loodusobjektide seadusega” vastavuses 312 kaitseala. Kaitstavate alade kogupindala – 462 200 hektarit – moodustab enam kui 10% Eesti maismaapindalast (sh siseveekogud). Eespool nimetatud seadus reguleerib ka kivististe, mineraalide, kaitstavate looduse üksikobjektide (mida 2000. aasta seisuga oli 1207) ning ohustatud või haruldaste taime-, seene- ja loomaliikide kaitset. Mitme Euroopa Liidu keskosa liikmesriigiga võrreldes on looduse mitmekesisus Eestis suhteliselt hästi säilinud. Erinevat tüüpi kaitstavad elupaigad katavad üle 10% riigi pindalast. Jahiulukite arvukus Eestis on märkimisväärne: karu – ligikaudu 500 isendit (suurim asurkonna tihedus Euroopas), ilves – 1000 isendit, hunt – 150 isendit, samuti umbes 10 000 kobrast. Peaaegu looduslikus seisundis kaitsealade rohkus on Eesti üks peamisi ja üha enam tähtsustuvaid varasid. Lisaks looduse mitmekesisusele on keskkonna oluliseks aspektiks ka looduslikud maastikud. Eesti looduse ilmet on kujundanud ajaloo käigus muutunud suhted inimese ja looduse vahel – seetõttu sõltub selle säilimine suuresti sotsiaal-majanduslikest muutustest. Maastikel on erinevaid väärtusi – kultuuriline, ajalooline, esteetiline, looduslik, puhkemajanduslik ning turismiväärtus – ent nad on ka olulised identiteedi kujundajad. Maalilised maastikud on muu hulgas olulised majandusarengu seisukohast ning mis tahes maastikulise väärtuse vähenemine on ühiskonnale kaotuseks. Praegu on Eesti looduse ilme suurimaks ohustajaks kahjustumine või täielik hävimine, mida ei põhjusta üksnes maapõuevarade kaevandamine ja tööstusettevõtete tegevus, vaid seda mõjutab ka kasutusest väljajääv maa. Põllumajanduslik toodang on 1980. aastatest alates oluliselt vähenenud. See tähendab, et väetiste ja taimekaitsevahendite väiksem kasutamine ning kariloomade arvu langus on märgatavalt vähendanud põllumajanduslike tegevuste negatiivset keskkonnamõju. Samal ajal on põllumajandusliku maa kasutusest väljajäämine toonud kaasa uue keskkonnaprobleemi – alanud on väärtuslike põllumajandusmaastike hääbumine. Võsastumine ja muud visuaalse reostuse vormid, mis seonduvad tootmiskäitiste ja -hoonete kasutusest väljajäämisega, on viimastel aastatel muutunud suurtel põllumajanduslikel aladel küllaltki tavaliseks probleemiks. Maakonnaplaneeringute koostamisel on väärtuslikud maastikud inventeeritud ning selle töö tulemusel on maastike hulgas määratletud erilise kohaliku väärtusega maastike alad. Kavas on ka nn rahvusmaastike määratlemine. Neid inventeerimistulemusi arvestatakse tulevaste üldplaneeringute koostamisel. Suure tähtsusega on väärtuslike maastike hooldamiskavade koostamine ja rakendamine. Eesti kultuurilise ja ajaloolise väärtusega maastikke (sh poollooduslikke kooslusi ehk pärandkooslusi) ohustab kõige enam põllumajandusliku tegevuse vähenemine, inimeste lahkumine küladest ning sellele järgnev avatud maastike võsastumine ja hüljatud hoonete aeglane lagunemine. Selliseid maastikke ohustab ka ulatuslik lageraie metsades ja intensiivne ehitustegevus, seda eriti atraktiivsetel rannikualadel ja linnade läheduses. Mõnel alal võib probleeme põhjustada ka põllumajandusmaade metsastumine. Suuremates linnades, eeslinnades ja kaunitel rannikualadel paiknevaid olemasolevaid ja potentsiaalseid puhkealasid ohustab eelkõige üliaktiivne majanduslik kasutus (ulatuslik ehitustegevus, metsade hävitamine), aga ka lihtsalt nende hooldamata jätmine. Samad probleemid tekivad ka esteetilise väärtusega maastike kaitse puhul. Ühelt poolt eeldab kultuurmaastike säilitamine majandustegevuse ja uute ehitiste hoolikat planeerimist, vältimaks olemasolevate väärtuste hävinemist. Teiselt poolt saab pärandmaastikke ja -kooslusi kaitsta vaid mõistliku hooldustegevuse kaudu. Sellest lähtuvalt oleks otstarbekas laiendada maastikuhooldustoetuste rakendamist ja toetada kohalikku initsiatiivi maastike hooldamisel, toetades seeläbi ühtlasi ka külade üldist arengut. Kultuuripärandi säilitamine traditsiooniliste asulate ja maakasutusviiside ning maastiku mosaiigina ning väärtuslike maastike säilitamine ja nende olemasolu teadvustamine võimaldab tugevdada kohalikku identiteeti ja edendada turismi maapiirkondades. Pärandmaastike säilitamine võimaldab samas kaitsta nii maastike kui looduse mitmekesisust. Lähitulevikus valmistatakse ette looduskaitseliste infrastruktuuri-investeeringute toetamise projekt, kasutades selleks ISPA tehnilist abi. Selle projekti käigus valitakse välja edaspidi rakendatavad ÜFi kriteeriumidele vastavad asjakohased meetmed Natura 2000 alade kaitseks, valitsemiseks ning infrastruktuuri-investeeringuteks. Keskkonnaministeeriumi poolt kavandatavas ÜFi looduskaitseprojektis osalevad lisaks Keskkonnaministeeriumile ka maakondlikud keskkonnateenistused ning looduskaitsealade ja rahvusparkide administratsioonid. Projekti juhtimiseks ja koordineerimiseks nimetakse vastutav ametnik, kes tagab nii ministeeriumi kui ka keskkonnateenistuste ja kaitsealade administratsioonide ametnike osaluse projekti läbiviimises. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond vastutab looduskaitsepoliitika elluviimise eest. Natura 2000 võrgustiku loomisega tegeleb Eestis kaks täiskohaga ametnikku ning kaks osalise koormusega looduskaitse osakonna ametnikku, kelle ülesanneteks on Natura 2000 andmebaasi koostamine ning ajakohastamine, samuti Eesti Natura 2000 võrgustiku digitaalkaartide ja geoinfosüsteemi (GIS) arendamine. Maakondlikud keskkonnateenistused on Keskkonnaministeeriumi üksused ning vastutavad looduskasutuse ja -kaitse korraldamise eest oma administratiivses piirkonnas. Kõigis keskkonnateenistustes tegeleb looduskaitsega üks või kaks ametnikku. Kaitsealade administratsioonid vastutavad oma kaitsealade valitsemise eest. Kõik need institutsioonid osalevad võrgustiku alade määratlemisel, andmebaasi koostamisel ja alade kaitse korraldamisel. 3. KESKKONNAPOLIITIKA PõHILISED TUNNUSJOONED 3.1. Üldine Eesti keskkonnapoliitika põhimõtted on kajastatud paljudes looduskasutust, looduskaitset jt valdkondi käsitlevates õigusaktides. Siinkohal võiks näitena tuua järgmised õigusaktid: “Säästva arengu seadus”(1995, peetakse Euroopas ainulaadseks), “Kaitstavate loodusobjektide seadus“ (1994), “Saastetasu seadus”, “Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus” (2000), “Veeseadus” jne. Tugevnenud surve keskkonnale muutis oluliseks loogilise ja elluviidava keskkonnapoliitika väljatöötamise. Selle tulemusena valmis Eestis kaks keskkonnapoliitika põhidokumenti: · Eesti keskkonnastrateegia (võeti Riigikogus vastu 1997. aasta märtsis), · Eesti keskkonnategevuskava (kiideti valitsuses heaks 1998. aasta mais, uuendatud keskkonnategevuskava kiideti heaks 2001. aasta juunis). Eesti keskkonnastrateegia vastuvõtmine Riigikogus ja Eesti keskkonnategevuskava heakskiitmine valitsuses tagab Eesti keskkonnapoliitika elluviimise rakenduskavade alusel. Valitsuse poliitikat peetakse keskkonnahoidlikuks ning majandussfääris tuleb arvestada keskkonnaalaste piirangutega. Eesti keskkonnastrateegias määratletakse keskkonnakorralduse ja -kaitse 10 põhieesmärki ning defineeritakse põhilised lähi- ja kaugemad ülesanded, mille täitmiseni tuleb jõuda vastavalt aastateks 2000 ja 2010. Eesti keskkonnapoliitika 10 eesmärki (Eesti keskkonnastrateegia): · keskkonnateadlikkuse edendamine · energeetikasektorist pärineva saaste vähendamine · keskkonnahoidliku tehnoloogia rakendamine · õhukvaliteedi parandamine · jäätmetekke vähendamine ja jäätmekäitluse parandamine · jääkreostuse likvideerimine · põhjaveevarude parem kaitse ja kasutamine · pinnavee ja rannikumere kaitse · maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine · tehiskeskkonna kvaliteedi parandamine Eesti keskkonnastrateegias seatud poliitikaeesmärke ja ülesandeid on arvesse võetud projektide valikul ja Eesti keskkonnaprojektide nimekirja (2000–2006) koostamisel ÜFist rahastamiseks. Nimekirja koostamisel oligi üheks põhikriteeriumiks iga konkreetse projekti potentsiaalne panus püstitatud eesmärkide saavutamisse. Eesti keskkonnastrateegial põhinevas Eesti keskkonnategevuskavas on antud detailsed tegevuste loendid (koos hinnangulise maksumusega), mis on kavandatud keskkonnastrateegias märgitud põhieesmärkide saavutamiseks. Seega formuleeritakse Eesti keskkonnastrateegias riiklik strateegia looduskeskkonna kaitse ja parandamise alase poliitika elluviimiseks, samas kui Eesti keskkonnategevuskava on selle strateegia põhiliseks planeerimisvahendiks. Samal ajal soovitatakse nende eesmärkide saavutamiseks rakendada ka mitmeid muid vahendeid, näiteks uuringu- ja arendustegevust ning majandushoobasid. Eesti keskkonnastrateegiat ja keskkonnategevuskava on mõjutanud ELiga ühinemise vajadused ning need dokumendid on kooskõlas Eesti liitumispartnerluse lepingus märgitud prioriteetidega. Samuti võetakse Eesti keskkonnastrateegia ja keskkonnategevuskava prioriteete arvesse Vabariigi Valitsuse tegevuskavas Eesti integreerumiseks Euroopa Liitu (2002–2003), kus keskendutakse põhiliselt õigusaktide ülevõtmisele 1. maiks 2004. a ja haldusstruktuuri kohandamisele. Viimati nimetatud dokumendis käsitletakse ka selliste suuremaid kulutusi nõudvate direktiivide nõuete ülevõtmist, mille puhul Eesti on taotlenud üleminekuperioode kuni aastani 2015, samuti on Vabariigi Valitsuse tegevuskavas kavandatud igaks aastaks konkreetsed tegevused, tagamaks nende direktiivide nõuete täitmist. Liitumispartnerluse lepingus, mille ELi Nõukogu kiitis heaks 13. novembril 2001. a määratletakse prioriteetsed küsimused, millele tuleks ühinemisprotsessi käigus lahendused leida. Keskkonnasektori puhul on selles lepingus välja toodud alljärgnev: · ELi keskkonnaseadustiku ülevõtmise lõpuleviimine, pöörates sealjuures erilist tähelepanu vee kvaliteedile ja jäätmemajandusele, · ELi keskkonnaseadustiku pidev täitmine, eelkõige selles osas, mis puudutab prügilatega seonduvat (jäätmekavade rakendamine; lahenduse leidmine põlevkivi kaevandamisel, põletamisel ja rafineerimisel tekkinud jäätmete käitlemisega seotud probleemidele), ohtlike ainete heiteid veekeskkonda (reostuse vähendamise kavade rakendamine) ja põllumajanduslikest allikatest pärinevat nitraadireostust; samuti tuleb teha suuremaid jõupingutusi inimtarbeks mõeldud veele kehtestatud mikrobioloogiliste näitajate järgimisel, · haldussuutlikkuse pidev suurendamine, eelkõige piirkondlikul ja kohalikul tasandil, · keskkonnakaitsenõuete jätkuv integreerimine teiste sektorite poliitikatesse nii nende väljatöötamisel kui ka täitmisel, edendamaks säästvat arengut. Käesolevas ÜFi raamkavas keskendutakse liitumispartnerluse lepingus määratletud valdkondadele ning kõik projektid, mille puhul taotletakse ELi kaasfinantseerimist, on seotud nende valdkondadega. 3.2. Keskkonnaalased õigusaktid Eesti rakendab ühinemisprotsessi ühe osana rea meetmeid, et viia Eesti õigusaktid vastavusse Ühenduse õigustikuga. Seega on käimasolev õigusaktide harmoneerimine ühinemisprotsessi lahutamatu osa. Liitumispartnerluse lepingu raames peetud läbirääkimistel lepiti erinevate põhjuste tõttu mitme ELi direktiivi suhtes kokku üleminekuperioodi vajaduses. Üldjuhul muutis üleminekuperioodi vajalikuks direktiivide nõuete täitmisest tingitud suur finantskoormus. Need direktiivid on järgmised: · lenduvate orgaaniliste ühendite direktiiv (94/63/EÜ): üleminekuperiood kuni 2004 ja 2006, et välja ehitada bensiiniauru regenereerimise süsteemid, mis vastaksid bensiinijaamade ja terminalide käibele, · asulareovee direktiiv (91/271/EMÜ): üleminekuperiood kuni 2010, et renoveerida/ehitada väiksemate asumite reoveepuhastid ja kanalisatsioonivõrk, · joogiveedirektiiv (80/778/EMÜ): üleminekuperiood kuni 2013, et renoveerida/ehitada veevarustussüsteemid ja veetöötlusrajatised, · suurte põletusseadmete direktiiv (2001/80/EC): üleminekuperiood kuni 31. detsembrini 2015 desulfureerimisastme osas ja olemasolevatest põlevkivikütusega töötavatest põletusseadmetest õhku eralduvate tahkete osakeste osas. Keskkonnainfrastruktuuri suuremate projektide kavandamise ja täitmise seisukohast on tähtsad järgmised õigusaktid: Keskkonnamõju hindamine Kõikide projektide puhul tuleb teha esialgne keskkonnamõjude hindamine ning vajaduse korral ka täielik keskkonnamõjude hindamine. “Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse” vastuvõtmisega (jõustus 01.01.2001) on Eesti õigusaktid ELi keskkonnamõjude hindamise direktiiviga täielikult ühtlustatud. Projektide keskkonnamõju hinnatakse vastavalt Eesti õigusaktidele ja kooskõlas järgmiste ELi õigusaktidega: · nõukogu 27. juuni 1985. a direktiiv 85/337/EMÜ teatud avalike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, · nõukogu 3. märtsi 1997. a direktiiv 97/11/EÜ, millega muudetakse direktiivi 85/337/EMÜ. Nitraaditundlike alade ja reostustundlike alade kaitse Järgitakse bioloogilise mitmekesisuse kaitsega seotud direktiivide nõudeid, kuivõrd Eesti on kandmas üle ELi looduskaitsedirektiivide nõudeid Eesti õigusaktidesse ning viimas läbi inventooriume, mis on vajalikud Natura 2000 võrgustiku alade määratlemiseks ning vastava andmebaasi ja kaartide koostamiseks. Kuna aastateks 2000–2006 kavandatavad projektid on valdavalt seotud olemasoleva infrastruktuuri parandamisega, ei ole enne ELi keskkonnaseadustiku vastava osa täielikku ülevõtmist negatiivset mõju reostustundlikele aladele ette näha. ISPA tehnilise abi vahendeid kasutades töötatakse välja looduskaitsealased vastavuskriteeriumid ja prioriteetsed tegevused tulevas(t)e ÜFi projekti(de) ettevalmistamiseks. Eriti oluliseks peetakse linnudirektiivi (79/409/EMÜ) ja loodusdirektiivi (92/43/EMÜ). Samuti kaitstakse asulareoveedirektiivis 91/271/EMÜ nimetatud reostustundlikke alasid täiendava toitainete sissekande eest ja reoveepuhastites rakendatakse rangemaid puhastusmeetodeid, mis vastavad HELCOMi soovitustele. Nitraadidirektiivi alusel on Pandivere ja Adavere-Põltsamaa piirkonnas Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2003. a määrusega nr 17 kehtestatud nitraaditundlik ala. Nende alade põhja- ja pinnavee reostamist nitraatidega põhjustab peamiselt intensiivne põllumajandustegevus – intensiivne karjakasvatus ja maakasutus. Nitraaditundlikel aladel on valitsuse määrusega kehtestatud spetsiaalsed nõuded väetiste ja silo hoiukohtadele ja kasutusele. Kavas on töötada välja ÜFi projekt, minimeerimaks punkt- ja hajureostusallikatest pärinevat põllumajanduslikku nitraadireostust, renoveerides ja rajades nitraaditundlikel aladel nõuetele vastavaid sõnniku- ja lägahoidlaid. Kavandatav projekt oleks oluline ka Pandivere põhjavee alamvesikonna põhja- ja pinnavee kaitseks. 3.3. Õhukvaliteet Kõige tähtsamad ELi õigusaktid on allpool loetletud koos nende nõuete täitmisvõimaluste ja vajalike rahastamisallikatega. Eesti teeb jõupingutusi õhukvaliteedi parandamiseks ning järgmiste konventsioonide ja ELi direktiivide nõuete täitmiseks: · õhukvaliteedi raamdirektiiv (96/62/EÜ koos tütardirektiividega, 1999/30/EÜ, 2000/69/EÜ), · suurte põletusseadmete direktiiv (88/609/EMÜ, asendati direktiiviga 2001/80/EÜ), · direktiiv õhusaasteainete riigisiseste ülemmäärade kohta (2001/81/EÜ), · direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (2001/77/EÜ), · reostuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiiv (96/61/EÜ), · tööstusseadmetest õhku sattuva õhusaaste direktiiv (84/360/EMÜ), · piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon (Genfi konventsioon) ja selle protokollid, · ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ja Kyoto protokoll, · direktiiv bensiini hoidmisel ja terminalidest teenindusjaamadesse jaotamisel tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste vähendamise kohta (94/63/EÜ), · direktiiv teatud tegevusaladel ja seadmetes orgaaniliste lahustite tagajärjel tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite piiramise kohta (99/13/EÜ), · direktiiv vedelkütuste kvaliteedi kohta (93/12/EÜ, 98/70/EÜ, 1999/32/EÜ), · direktiiv bensiini pliisisalduse kohta (85/210/EMÜ). Eesti teeb jõupingutusi, et ühtlustada energiatootmises kehtestatud nõudeid tähtsamates ELi direktiivides sätestatuga: Vabariigi Valitsus on vastu võtnud põhimõttelise otsuse tõsta saastetasud ELi liikmesriikidega samale tasemele. “Saastetasu seaduses” on ette nähtud saastetasu määrad aastateks 2002–2005. Tasud tõusevad ligi 20% aastas. Tabel 3.3.1: Saastetasud (krooni/t) 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 SO2 38,28 46,00 55,20 66,24 79,00 95,00 114,00 137,00 NOx 87,84 105,4 126,48 151,68 182,00 218,00 262,00 315,00 Lendtuhk 38,28 46,00 55,20 66,24 79,00 95,00 114,00 137,00 Tuhk (sadestus) 1,3 2,4 3,8 4,1 4,4 4,6 4,9 5,1 CO2 – – 5,00 7,5 CO 11,00 14,00 16,00 20,00 Lenduvad orgaanilised ühendid 182,00 218,00 262,00 315,00 Raskmetallid 2896,00 3476,00 4171,00 5005,00 “Saastetasu seaduses” nähakse ette, et tasu võib asendada kohustusega investeerida keskkonnakaitsemeetmetesse juhul, kui need meetmed vähendavad heitkoguseid vähemalt 25%. 2000. aastal kirjutas keskkonnaminister AS Narva Elektrijaamadega alla leppe, mille kohaselt õhusaastetasu asendatakse 100 mln krooni ulatuses kohustusega investeerida elektrijaamade uute elektrostaatiliste filtrite paigaldamisse. Negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks rakendati 2000. aastal majandushoobadele lisaks ka regulatiivseid meetmeid. 2000. aasta alguses kinnitati valitsuses energiasäästu sihtprogramm ja juulis kiideti heaks suurtest põletusseadmetest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste vähendamise riiklik programm aastateks 1999–2003. Tähtis samm 2000. aastal oli ka Eesti ühinemine piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni ja selle protokollidega. Eesti põlevkivielektrijaamade tehnoloogia täiustamine ÜFi toetuse abil vähendab sedalaadi õhusaastet märkimisväärselt. Ühtse programmdokumendi alameetme “Taastuvenergeetika” kaudu toetatakse taastuvate energiaallikate laialdasemat kasutuselevõttu ja väikese võimsusega energiaallikate kasutamist. Üldjuhul on õhusektori projektid siiski nii suuremahulised, et võeti vastu otsus rahastada neid ÜFist, kus rahalised vahendid selleks on märksa suuremad. Suurtest põletusseadmetest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste vähendamise riikliku programmi ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise riikliku programmi kohaselt toetab taastuvenergeetika alameede selliseid energiavaldkonna tegevusi, mis mõjutavad otseselt või kaudselt välisõhku ning mida ei toetata ÜFi või ühtse programmdokumendi alameetme “Taastuvenergeetika” kaudu. Ühtse programmdokumendi alameetme “Taastuvenergeetika” kaudu toetatakse ka muid niisuguseid investeeringuid, mis on seotud tööstusliku tootmise, välisõhu kaitse parandamise ja parima võimaliku tehnika esmase rakendamisega ning samuti ettevõtete õhupuhastusseadmete väljaehitamise ja renoveerimisega, sealhulgas õhupuhastussüsteemide ja tehnoloogia väljaarendamise ja/või ajakohastamisega nendes ettevõtetes, kus on ületatud või on võimalik, et ületatakse saasteainete piirväärtusi välisõhus. 3.3.1. Suured põletusseadmed Direktiivis 2001/80/EÜ sätestatud nõuete vastuvõtmise õiguslik raamistik on kehtestatud “Välisõhu kaitse seadusega” ja selle alusel välja antud määrustega. Direktiivi nõuete järgimise alusena võib rakendada riigisisest vähendamiskava. Vähendamiskavale lisaks kehtestab keskkonnaministri määrus “Välisõhu kaitse seaduse” alusel ka saasteainete heitkoguste piirväärtused. Lube väljaandvad ametiasutused annavad lube välja riiklikust vähendamiskavast ja keskkonnaministri kehtestatud heitkoguste piirväärtustest lähtudes. Mõne põletusseadme puhul võib rakendada ka võimalust, mille puhul teatatakse kirjalikult, et vastavalt direktiivi artikli 4 lõikele 4 ei tööta põletusseade üle 20 000 töötunni. Kuna Eestis ei ole pärast 1987. aasta juunit ehitatud suuri põletusseadmeid, ei ole ka vajadust kehtestada sellesse kategooriasse kuuluvate põletusseadmete jaoks piirväärtusi. Pärast direktiivi vastuvõtmist ehitatud põletusseadmete jaoks kehtestatakse saasteainete heitkoguste piirväärtused nimetatud direktiivis sätestatu alusel. Suurte põletusseadmete direktiivi täitmine on Eesti jaoks üheks suurimaks probleemiks, kuna need seadmed kuuluvad põhiliselt riigile või omavalitsustele, kellel ei ole vahendeid vajalike investeeringute tegemiseks. Vajalike investeerimisvahendite saamise ainukeseks võimaluseks oleks nende jaoks elektri- ja soojusenergia hinna tõstmine. See viiks hindade tõusuni kõikides majandussektorites. Eespool toodud kaalutluste tõttu on vajalik toetus ÜFist või mõnest teisest samalaadsest ELi struktuurifondist. 3.3.1.1. Õigusaktid Eesti viib oma õigusaktid direktiivis 2001/80/EÜ sätestatud nõuetega vastavusse hiljemalt ELiga liitumise kuupäevaks. Selleks valmistati ette keskkonnaministri 28. aprilli 2003. a määrus nr 34 “Saasteainete heitkoguste piirväärtused suurtest põletusseadmetest väljuvate gaaside mahuühiku kohta” (RTL 2003, 55, 788), millega asendati keskkonnaministri 26. oktoobri 1998. a määrus nr 60. Uues eelnõus on arvestatud punktis 3.3.1.3 loetletud üleminekuperioode. Keskkonnaministeerium vastutab suurte põletusseadmetega seotud keskkonnakaitseliste õigusaktide väljatöötamise eest. Maakondade keskkonnateenistused annavad välja saastelube, lähtudes direktiivi alusel kehtestatud saasteainete heitkoguste piirväärtustest. Ettevõtted vastutavad saasteainete heitkoguste seire ja selle seire rahastamise eest. 3.3.1.2. Institutsiooniline alus Direktiivi nõuete täitmiseks (st selleks, et vähendada saasteainete heitkoguseid 1. jaanuariks 2008) kavatseb Eesti, nagu on sätestatud artikli 4 lõike 3 punktis a, võtta asjakohaseid meetmeid tagamaks, et kõigi olemasolevate seadmete jaoks väljaantud saasteload sisaldaksid tingimusi, mis on seotud direktiivi artiklis 4 nimetatud uutele seadmetele direktiivi III – VII lisa A osas vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu suhtes kindlaksmääratud heitekoguste piirväärtustest kinnipidamisega, välja arvatud allpool märgitud üleminekuperioodil. Välja arvatud taotlused üleminekuperioodideks, vastavad keskkonnaministri uues määruses sätestatavad saasteainete heitkoguste piirväärtused täielikult direktiivi nõuetele. Eestis ei ole uusi põletusseadmeid, nagu neid defineeritakse direktiivis (st seadmeid, mille jaoks ehitus- või tööluba on välja antud kas 1. juulil 1987 või hiljem, vastavalt direktiivi artikli 2 lõikele 9). Eestis olevad suured põletusseadmed kuuluvad olemasolevate põletusseadmete kategooriasse, nagu see on määratletud direktiivi artikli 2 lõikes 10 (seadmed, mille jaoks ehitus- või tööluba anti välja enne 1. juulit 1987). Direktiivis sätestatud nõudeid arvestatakse uute põletusseadmete ehitamisel ja olemasolevate seadmete renoveerimisel. Eestis kuulub direktiivi reguleerimisalasse 10 põletusseadet 66 katlaga, mille summaarne nimisoojuskoormus on 10 916 MW ja elektriline nimikoormus on 2965 MW. Põletusseadmetes kasutatakse tahket, vedel- või gaaskütust. Enamik selliseid olemasolevaid seadmeid kuulub aktsiaseltsile Eesti Energia, mille 100%-liseks omanikuks on riik. Põlevkivielektrijaamad katavad 93% Eesti siseturu elektritarbest (2001. aasta andmed). 3.3.1.3. Taotletud ja heakskiidetud üleminekuperioodid 1. Direktiivi 2001/80/EÜ artikli 4 lõikest 3 lähtudes taotles Eesti direktiivi III lisa A osas (tahked osakesed) kindlaks määratud desulfureerimisastme suhtes olemasolevatele põlevkivikütusel töötavatele põletusseadmetele üleminekuperioodi kuni 31. detsembrini 2015. Direktiivi III lisa A osas sätestatud desulfureerimise miinimumastme asemel taotles Eesti (riigis kasutatava kütuse omaduste tõttu) 1. jaanuarist 2008 – 31. detsembrini 2015 põlevkivikatelde osas desulfureerimise miinimumastmeks 65%. 2. Eesti taotles direktiivi 2001/80/EÜ VII lisa (tolmu heitkoguste piirväärtused) A osas sätestatud tahkete osakeste (tolmu) heitkoguste piirväärtuste suhtes üleminekuperioodi põlevkivikütusel töötavate põletusseadmete jaoks direktiivis sätestatud tähtajast (1. jaanuarist 2008) kuni 31. detsembrini 2015. Nimetatud perioodi jooksul ei ületa tolmu heitkogused 200 mg/Nm3. Eesti taotles SO2 heitkoguste suhtes üleminekuperioodi 10 põletusseadmest (66 katelt) nelja põlevkivikütusel töötava seadme jaoks (29 katelt). Ülejäänud põlevkivikütusel töötavad põletusseadmed kas lõpetavad töö või need renoveeritakse enne 1. jaanuari 2008, välja arvatud seadmed, mis juba vastavad direktiivi nõuetele. Olemasolevate, põlevkivikütusel töötavate põletusseadmete puhul ei ole 65%-st suurema deslfureerimisastme saavutamine tehniliselt ega majanduslikult otstarbekas, samuti ei ole see otstarbekas keskkonna kui terviku kaitse seisukohalt; veelgi enam, see ei aita kaasa direktiivi lõppeesmärgi saavutamisele. Põlevkivi suure tuhasisalduse (50%), CaO-sisalduse (16%), niiskussisalduse (12%) ja madala kütteväärtuse (8%) tõttu ei ole nn toruotsa tehnoloogiaid rakendades võimalik olemasolevate põletusseadmete puhul suuremat desulfureerimisastet saavutada ilma, et see tooks keskkonna jaoks kaasa teisi negatiivseid tagajärgi. Enamgi veel, väävliärastusseadmete kasutamine tingib ülisuure energiatarbe ja suurendab tekkivaid jäätmekoguseid. Seetõttu kavatseb Eesti asendada vajaliku arvu olemasolevaid põlevkivikütusel töötavaid põletusseadmeid uute keevkihtpõletustehnoloogial põhinevate kateldega (muudab direktiivi nõuete täitmise võimalikuks) ja seisata seadmed, mis 2015. aasta lõpuks ei vasta püstitatud nõuetele. Taotletud üleminekuperiood on kooskõlas ka reostuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivi põhimõtetega, mis rõhutavad kompleksset lähenemisviisi saastekontrollile (direktiiv 96/61/EÜ, artiklid 1 ja 3). Tahkete osakeste heitkoguste piirväärtuste kohaldamiseks taotletud üleminekuperiood ei mõjuta oluliselt keskkonda, sest suurem osa põlevkivikütusel töötavaid katlaid ei ületa juba praegu direktiivis sätestatud piirväärtusi (välja arvatud Eesti EJ 6 katelt, Balti EJ 4 katelt ning Ahtme ja Kohtla-Järve elektrijaamade katlad). Üleminekuperiood on vajalik, et tagada aastatel 1996–2000 paigaldatud elektrostaatiliste filtrite (näit Eesti EJs) käigushoidmine kuni nende majandusliku eluea lõpuni, sest filtrite varasem asendamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Selliste filtrite garanteeritud eluiga on 15 aastat. Üleminekuperioodi taotlemine tahkete osakeste heitkoguste piirväärtuste rakendamiseks on tingitud ka vajadusest võtta elektrostaatiliste filtrite uuendamine üldisesse katelde renoveerimise ajakavasse, et vältida ülemääraseid kulutusi enne energiaplokkide täielikku renoveerimist. Teine üleminekuperioodi taotlemise põhjus on seotud renoveerimiskava tehniliste piirangutega, mis omakorda on tingitud ebapiisavatest vahenditest ja vajadusest tagada elektriga varustatus igal ajahetkel. Üleminekuperioodi on vaja ka kavandatud suurte investeeringute tõttu. Juhul, kui renoveerimistööd ja investeeringud püütakse teha lühema ajakava alusel, avaldaks see olulist negatiivset mõju nii Eesti tööstusele kui ka tarbijatele. Enamgi veel, sellise kokkusurutud investeerimiskava täitmiseks ei oleks võimalik tagada vajalikku rahastamist. Ühtse programmdokumendi (2004 – 2006) üle peetud läbirääkimistel lepiti kokku, et põlevkivi kasutava energiasektori rekonstrueerimisega seotud suuremahuliste infrastruktuuriprojektide puhul taotletakse rahastamist ÜFist. Põlevkivielektrijaamade renoveerimiseks, keevkihtpõletustehnoloogial põhinevate katelde paigaldamiseks ja teisi kütuseid kasutavate uute elektritootmisrajatiste ehitamiseks on ette nähtud asjakohased meetmed. Osaliselt saab riiklik energiaettevõte Eesti Energia põlevkivielektrijaamade rekonstrueerimiseks vajalikke rahalisi vahendeid ka laenudena rahvusvahelistelt rahandusasutustelt ja väärtpaberite emiteerimisest. Samuti kavandatakse energiasektori ümberkujundamiseks erainvesteeringuid. Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas (kinnitati Riigikogus 18. veebruaril 1998) püstitati 10 strateegilist eesmärki, mis nägid muu hulgas ette: · viia riigisisesed nõuded vastavusse rahvusvaheliste keskkonnanõuetega, · tagada põlevkivipõhise energiatootmise suurem efektiivsus, vähendades samaaegselt kahjulikke keskkonnamõjusid olulisel määral (põletamistehnoloogia parandamine). “Konkurentsiseaduses” ja teisestes õigusaktides on sätestatud reeglid riigiabi saamiseks. Eraettevõtetele antakse riigiabi keskkonnaprobleemide lahendamiseks vastavalt keskkonnakaitsele suunatud riigiabi käsitlevale Vabariigi Valitsuse määrusele, mis võeti vastu 2002. aasta detsembris ja mis on täielikult kooskõlas Ühenduse suunistega keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta (2001/C37/03). 3.3.2. Taastuvate energiaallikate kasutamine ja energiasääst Energiapoliitika kesksed põhimõtted on ära toodud kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas (kinnitati Riigikogu poolt 18. veebruaril 1998). Tuginedes energiasäästu sihtprogrammile ja Eesti põlevkivienergeetika rekonstrueerimise tegevuskavale võib märkida järgmist: · uute tehnoloogiate rakendamine fossiilsete kütuste põletamiseks, suund vähem saastavate energiaallikate kasutamisele (sealhulgas taastuvate energiaallikate kasutamisele) ja tootmise hajutamine vähendab oluliselt negatiivset keskkonnamõju, · puhtam keskkond tagab maa arengu, loodusliku elustiku mitmekesisuse ja tervise parema kaitse, · piirkondlike arenguerinevuste tõttu tuleb parandada vähem arenenud piirkondade energeetikaga seotud infrastruktuuri, · ülaltoodud punktide ellurakendamine aitab tugevdada majandust. Üheks riikliku energiapoliitika esmaseks ülesandeks on vähendada energiasektori mõju keskkonnale. Seda on võimalik saavutada üksnes siis, kui muudetakse energiaallikate struktuuri, kasutatakse vähem saastavaid kütuseid (maagaas) ja taastuvaid energiaallikaid (biokütused, tuule- ja hüdroenergia). Kuigi Eestis on taastuvate energiaallikate kasutamiseks suured võimalused, rakendatakse neid siiski ebapiisavalt. Taastuvaid energiaallikaid kasutatakse peamiselt kütmiseks ja lõpptarbimiseks. Nende osakaal elektritootmises on peaaegu olematu. Tuleb teha täiendavaid jõupingutusi toetamaks kohalike kättesaadavate taastuvate energiaallikate suuremat kasutamist. Lähtudes direktiivist 2001/77/EÜ on Eesti püstitanud eesmärgi, et aastaks 2010 saadakse 5,1% elektrienergiast taastuvatest energiaallikatest. Energeetika arendamisel on oluliseks suunaks kogu sektori efektiivsuse tõstmine ja energiatarbimise vähendamine. Kõik võetavad meetmed – näiteks olemasolevate seadmete renoveerimine või nende asendamine tõhusamatega; kombineeritud tootmistehnikate määratlemine; niisuguste juhtimissüsteemide rakendamine, mis tagavad energia kokkuhoiu nii tootjate, turustajate kui ka tarbijate tasandil – peavad põhinema konkreetsel investeerimisotsusel. Seda tuleb toetada energiasäästu sihtprogrammil põhinevate asjakohaste auditeerimissüsteemide arendamisega, st ehitiste, tööstusettevõtete ja katlamajade auditeerimise käigus tuleb välja selgitada seadmed, mille puhul oleks majanduslikest kaalutlustest lähtudes vajalik energiasäästumeetmete rakendamine. Elektri ja soojuse koostootmise suured võimalused on küll ilmselged, kuid neid kasutatakse siiski ebapiisavalt. Et seda suurt energia kokkuhoiu potentsiaali ära kasutada, tuleb kasutada olemasolevaid kaugküttesüsteeme ja need perspektiivsetes kaugküttepiirkondadedes välja ehitada. Küttesooja ja elektri konkurentsivõimelise koostootmise kvaliteedi parandamise eeltingimuseks on kaugküttesüsteemide tehnilise taseme ja tõhususe tõstmine; see on energiasäästu valdkonnas peamine ülesanne. Soojusenergia piiratud turud ja nende vähenemistendents on üheks põhjuseks, mis on takistanud järgimast energiatootmise hajutamise põhimõtet vastavalt kütuse- ja energiamajanduse pikaajalisele riiklikule arengukavale. Energiaauditite alustamiseks ja energia kokkuhoiuks tarvilike meetmete võtmiseks on vajalik toetus ÜFist või ELi struktuurifondidest. Eelkõige tuleks energiasäästuprojekte toetada avaliku sektori ettevõtetes, et vähendada selle sektori kulutusi energia tootmisel ja suunamisel jaotusvõrkudesse. 3.3.3. Lenduvad orgaanilised ühendid Oma positsioonipaberis on Eesti väitnud, et Eesti riik on valmis üle võtma asjakohaseid õhukvaliteeti käsitlevaid õigusakte ELiga liitumise ajaks. Erandi moodustab vaid lenduvate orgaaniliste ühendite direktiiv (94/63/EÜ), mille puhul on vajalik üleminekuperiood kuni 2006. aastani, et välja ehitada bensiiniaurude regenereerimissüsteemid, mis lähtuvad bensiinijaamade ja terminalide käibest. Direktiivis 94/63/EÜ käsitletakse bensiini hoidmisel ja selle terminalidest teenindusjaamadesse jaotamisel tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste vähendamist. Vastavate projektide rakendamisel eeldatakse, et neid rahastavad põhiliselt nimetatud rajatiste (era)omanikud. Eestis on umbes 305 bensiinijaama ja 9 terminali. Enamik bensiinijaamadest vastab direktiivi nõuetele. 3.3.4. Olukord õhukvaliteedi projektide osas Eespool nimetatud ELi direktiivide ülevõtmisele aitas kaasa projekt “Eesti abistamine liitumisel Euroopa Liiduga, välisõhu kaitse valdkond” (Projekt ES98/IB-EN-01 (a) Air Accession). Projekt algas 1. oktoobril 1999. a ja lõppes 30. septembril 2001. a. Projekt jagunes kaheks etapiks: Esimesel aastal keskenduti alljärgnevale: · õhukaitsealaste õigusaktide läbivaatamise vajalikkuse hindamine, · asjakohaste ettepanekute tegemine õigusaktide muutmiseks, · õhukaitsesektoris haldussuutlikkuse tugevdamise vajalikkuse hindamine. Teisel aastal keskenduti asjakohaste meetmete kavandamisele, eelkõige juhtimis- ja koolitusvaldkonnas. Projekti tulemusena tehti ettepanek algatada uus välisõhu kvaliteedi juhtimissüsteemi küsimustega tegelev projekt, mille rahastamist taotletakse Phare 2002 programmist. Selle projekti eesmärgiks on ellu rakendada õhukvaliteedi raamdirektiivis ja tema tütardirektiivides sätestatut: · parandada õhukvaliteedi seiret ja meteoroloogiasüsteemi, · täiustada meteoroloogiaalaseid ja saasteainete heitkoguste andmebaase, · luua õhukvaliteedi mudel, · anda avalikkusele, otsustajatele ja vastutajatele teavet õhukvaliteedi kohta. 3.3.5. Kütuse kvaliteet Kütuse kvaliteedi riikliku seire- ja järelevalvesüsteemi arendamise projekti algatamise põhjuseks on vajadus tagada, et kütuse kvaliteet vastaks ELi õigusaktides kehtestatud nõuetele ja Euroopa standarditele. Projekti rahastatakse Phare 2003 programmist. Projekti eesmärgid on järgmised: · kütuselabori täiustamine, · kütuse kvaliteedi riikliku seiresüsteemi arendamine, · haldussuutlikkuse suurendamine (hõlmab ka õigusakte ja järelevalvet). Projekt on kooskõlas kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukavaga, kus on määratletud Eesti energiasektori strateegia põhieesmärgid. Kõnealuse projekti seisukohast on olulised järgmised sihid: · garanteerida piisav ning stabiilne kütuse- ja energiavaru, mis vastab kvaliteedinõuetele ja on optimaalse hinnaga, tagades jätkuvat piirkondlikku arengut ja ELiga ühinemiseks nõutava majandusliku kasvu taseme saavutamist, · tagada kütuse ja energiaga varustatuse osas riigi poliitiline ja majanduslik sõltumatus, luua strateegiliselt vajalikud varud vastavuses ELi nõuetega, · tagada riigisiseste nõuete vastavus rahvusvaheliste keskkonnanõuetega, · tagada Eesti energiasektori integreerimine Euroopa Liidu siseturuga vastavalt ELi direktiividele ja suundumustele. 3.4. Vesi ja heitvesi Oma positsioonipaberis nägi Eesti ELi keskkonnaseadustiku veevaldkonnaga seonduvate nõuete täitmise osas suuri probleeme. Tulenevalt vajadusest suurteks infrastruktuuri-investeeringuteks nõustus Euroopa Komisjon Eestile üleminekuperioodide andmisega järgmiste direktiivide nõuete täitmiseks: · asulareovee direktiiv (91/271/EMÜ): üleminekuperiood 2010. aastani kanalisatsioonisüsteemide ja reoveepuhastite renoveerimiseks ja väljaehitamiseks, · joogiveedirektiiv (98/83/EMÜ): üleminekuperiood 2013. aastani veevarustussüsteemide ja veepuhastusjaamade renoveerimiseks ja väljaehitamiseks. Joogiveedirektiivi (98/83/ EMÜ) rakendamiseks on kavandatud järgmised üleminekumeetmed: · keemilised näitajad (fluori ja boori sisaldus) tuleb viia nõuetega vastavusse 31. detsembriks 2003. a, · indikaatorparameetrid peavad 2000 ja enama elanikuga asulates vastama nõuetele 2008. aastaks (rauasisalduse osas erandlikult 2007. aastaks) ja alla 2000 elanikuga asulates 2013. aastaks. “Veeseaduses” on sätestatud, et Eestis korraldatakse veemajandust vesikonniti – see hõlmab asjakohaste struktuuride loomist, veemajanduskavade koostamist ning investeeringuprogrammide koostamist vee kvaliteedi parandamiseks. Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2001. a määrusega nr 124 vesikondade ja alamvesikondade määramise kohta määratleti, et Eesti kuulub ühte vesikonda, mis omakorda jaguneb üheksaks alamvesikonnaks. Alamvesikonnad on järgmised[1]: Harju alamvesikond, Läänesaarte alamvesikond, Matsalu alamvesikond, Peipsi alamvesikond, Pärnu alamvesikond, Viru alamvesikond, Võrtsjärve alamvesikond, Koiva alamvesikond, Pandivere põhjavee alamvesikond. Vastavalt sellele jaotusele koostatakse ühele vesikonnale ja üheksale alamvesikonnale veemajanduskavad. Juhised veemajanduskavade koostamiseks on juba välja töötatud. Kavandatud on veemajanduse infosüsteemi käivitamine reoveevoogude, veekogude ning põhjavee seisundi analüüsimiseks. Üldeesmärgiks on põhja- ja pinnavee hea ökoloogilise seisundi saavutamine. Alamvesikondade veemajanduskavad koostatakse 2006. aastaks ning seejärel töötatakse 2008. aasta lõpuks välja kogu Eesti vesikonna veemajanduskava. Selle kava eesmärgiks on põhja- ja pinnavee hea kvaliteedi saavutamine. Reostuskoormuse vähendamiseks ja heakvaliteedilise joogivee tagamiseks kohalikule elanikkonnale on kavandatud igale alamvesikonnale koostada ÜFi projekt. Vesikonna (ja alamvesikondade) veemajanduskavade alusel koostatakse tulevikus projekte, mille rakendamiseks taotletakse abi ELi struktuurifondidest. Ka edasised investeeringud hakkavad tuginema alamvesikondade veemajanduskavadel, kuna neis esitatakse veekasutuse ja -kaitse meetmete kava koos viitega nende meetmete rakendamiseks vajalikele investeeringutele. Kava peab sisaldama meetmeid nii veekogude ja põhjaveekihtide seisundi parandamiseks ja/või säilitamiseks võimalikult looduslähedasena, vee-elustiku kaitseks, kehtivate õigusaktide nõuete täitmise tagamiseks, veekasutuse kulude katmiseks, ratsionaalse veevõtu tagamiseks ja selle tegevusega veekeskkonnale avaldatava mõju vähendamiseks, punkt- ja hajureostusallikate mõju minimeerimiseks kui ka merereostuse vähendamiseks. Pikaajalised veemajanduskavad on väga olulised hoovad säästva veekasutuse ja -kaitse tagamiseks Eestis. Keskkonnaministeeriumi keskkonnakaitseprogrammi raames on välja töötatud veevarude kaitse alamprogramm. Nimetatud alamprogrammi tegevuste maksumus kaetakse Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) rahalistest vahenditest, st keskkonnakasutuse eest laekuvatest tasudest, kohalike omavalitsuste eelarvetest ning ettevõtete omavahenditest. Ülejäänud rahastamisvajadus kaetakse välisabi ja laenudega. Alamprogramm keskendub veevarude kaitset ja kasutust reguleerivate ELi direktiivide nõuete täitmisele. Alamprogrammi peamine eesmärk on pinna- ja põhjavee hea seisundi saavutamine. Selleks rajatakse uusi reoveepuhasteid, samuti rekonstrueeritakse olemasolevaid reoveepuhasteid ning kanalisatsioonisüsteeme. Alamprogrammi teiseks eesmärgiks on suurema arvu inimeste varustamine kehtivatele nõuetele vastava joogiveega. Selle eesmärgi saavutamiseks on tarvis investeeringuid vanade torude väljavahetamiseks ja veepuhastusjaamade ehitamiseks. Alamprogramm moodustab ka raamistiku uute, ELi direktiivide nõuete täitmiseks kavandatud veekaitsemeetmete rahastamiseks, veekaitsenõuete ja -normide väljatöötamiseks, riiklikuks järelevalveks ja seireks ning muudeks tegevusteks ja uurimistööks, mis on vajalik direktiivide eesmärkide saavutamiseks. Tulevikus jätkatakse samalaadsete iga-aastaste investeeringuprogrammide väljatöötamist vesikondade ja suuremate linnade jaoks; osa kaasrahastamist vajavatest projektidest on vajalikud pinna- ja põhjavee seisundi parandamiseks. Eesti keskkonnastrateegia ja selle alusel välja töötatud keskkonnategevuskava annavad aluse uueks lähenemiseks, mille eesmärgiks on veevarude optimaalne kasutamine ja veemajanduse tõhustamine. Valitsuse veekaitsealased eesmärgid on järgmised: · vähendada olmeheitveest põhjustatud pinnavee reostust, · vähendada tööstuslikust ja põllumajandustootmise heitveest põhjustatud reostust, · vähendada põhjavee reostust, · vähendada hajureostusallikatest pärinevat veekogude reostust, · vähendada sademevee äravoolust tulenevat pinna- ja põhjavee reostust · vähendada mere reostuskoormust, · ennetada naftasaaduste transpordist põhjustatud mereveereostust, vähendada piiriülest reostunud vee sissevoolu. Veevarude kaitse eesmärgid on järgmised: · kaitsta mageveevarusid ületarbimise eest, · vältida edasisi muutusi loodusliku hüdrograafilise võrgustiku struktuuris. Investeeringute osas on jätkuvalt peamiseks prioriteediks reoveepuhastite ehitamine laenude ja toetuste abil. Samuti on oluline rakendada meetmeid põhja- ja pinnavee hajureostuse vähendamiseks, reoveesektori rahastamismehhanismi järkjärguliseks ümberkorraldamiseks põhimõtte “saastaja maksab” alusel ning vajalike veekaitsega seonduvate õigusaktide väljatöötamiseks. Vastavalt ELi positsioonipaberile (Conf-EE 13/01) asulareovee direktiivi (91/271/EMÜ) osas: · 31. detsembriks 2009. a tuleb tagada asulareovee kogumissüsteemidega varustamine kõigis enam kui 10 000 inimekvivalendiga asumites vastavalt direktiivi artiklile 3, · 31. detsembriks 2009. a tuleb tagada asulareovee kogumissüsteemidega varustamine kõigis 2000 kuni 10 000 inimekvivalendiga asumites vastavalt direktiivi artiklile 3, · 31. detsembriks 2002. a tuleb tagada reoveepuhastus kõigis enam kui 10 000 inimekvivalendiga asumites, · 31. detsembriks 2010. a tuleb tagada reoveepuhastus kõigis enam kui 2000 inimekvivalendiga asumites. Vastavalt reoveesette direktiivile (86/278/EMÜ) tuleb välja ehitada reoveesette käitlemiskohad. Reoveesette käitlemine peab Eesti ELiga liitumise päevaks vastama direktiivi nõuetele. 31. detsembriks 2008. a tuleb rakendada nitraaditundlike alade nitraatidega reostamise vähendamise tegevuskavad, täitmaks nõudeid, mis on sätestatud direktiivis 91/676/EMÜ (direktiiv veekogude kaitsmise kohta põllumajanduslikest allikatest lähtuva nitraadireostuse eest). Maapinnalähedaste põhjaveekihtide vesi on Kirde-Eesti tööstuspiirkonna ja Tapa ümbruse suurtel aladel jääkreostuse tõttu pöördumatult kahjustatud. Väiksemaid kahjustatud põhjaveega alasid on kogu Eestis. Jääkreostuse poolt kahjustatud alad võivad ohustada elanike tervist – eelkõige saastatud joogivee tõttu, aga ka otsese kokkupuute tõttu mürgiste ainetega. Toksilise tolmu lendumine võib saastada hoonete siseõhku. Kahjustatud alade kasutamine tähendab ettevõtjatele tõsist majanduslikku riski, kuna õigusaktides puudub regulatsioon, mis sätestaks vastutuse jääkreostuse ohutustamise eest. Transpordisektori põhjustatud jääkreostuse osas on seni likvideeritud mitme asfaltbetoonitehase jääkreostus, ent seda tegevust tuleb jätkata. Suured kulutused on seotud jääkreostuse likvideerimisega sadamaid ja nende akvatooriume ning raudteesõlmi ümbritsevatel aladel. Transpordisektori arenguprotsessi osana tuleb välja arendada keskkonnaõnnetuste ennetamise ja kiire likvideerimise süsteem. Põllumajanduse keskkonnanõuetega vastavusse viimine eeldab mürgiste ainete, vanade kemikaali- ja vedelkütusehoidlate keskkonnaohutut likvideerimist. Kohalikud omavalitsused vastutavad oma haldusala territooriumidel olevate katlamajade ja tanklate keskkonnaohutu seisukorra tagamise eest. Majanduse arengust rääkides on vältimatu käsitleda jääkreostusega seotud riske. Oluline on muuta maastikud inimestele ohutuks, mis võimaldaks kahjustatud alade taaskasutuselevõttu. Asjakohane oleks algatada projekte oluliselt kahjustatud alade kasutuselevõtuks Tallinna ja Paldiski ümbruses (Maardu ja Männiku karjäärid, endise Nõukogude Armee poolt kasutatud ala Pääskülas, endised tööstusalad), mida saaks kasutada uute tööstuspiirkondade, aga mingis ulatuses ka elurajoonide rajamiseks. Kahjustatud alade taaskasutuselevõttu tuleks soodustada puhastustegevuseks vajalike kulutuste subsideerimisega, samuti maaomanike vabastamisega mis tahes majanduslikust vastutusest varasema reostuse eest. Niisugune poliitika võimaldaks vähendada survet linnalähialadel asuvate looduslike ja põllumajanduslike alade kasutuselevõtuks. Energeetikasektor on suurim veekasutaja. 2001. aastal oli summaarne veevõtt Eestis 1,49 mld m3 (1080 m3 elaniku kohta aastas). Veevõtt pinnaveekogudest oli 1,2 mld m3 (81% kogu veevõtust), sh 1,1 mld m3 elektrijaamade jahutusvett. Veevõtt põhjaveest oli 272 mln m3 (18% kogu veevõtust), sh 217 mln m3 kaevandusvett. Seejuures pumbati kaevandustest seoses mõne kaevanduse sulgemisega välja 25% vähem vett kui eelnenud aastail. Vaatamata asjaolule, et elektritootmisest tingitud toitainete (N, P) ja orgaaniline reostuskoormus on suhteliselt väike, mõjutab põlevkivielektrijaamade tuha transportimisel tekkiv leeliseline vesi keskkonda negatiivselt. Tuhaväljadelt suure sademetehulga tulemusel välja nõrguvat vett on aeg-ajalt pumbatud Narva veehoidlasse, ent tänu Narva Elektrijaamade viimasel paaril aastal võetud tehnilistele meetmetele on keskkonna saastamine leeliselise veega lõppenud. Kaevandamine põhjustab veetaseme alanemist ja põhjavee SO4-sisalduse tõusu kuni 500 mg/l (normaalne sisaldus on 20 mg/l). 3.5. Jäätmemajandus Koostatud on üleriigiline jäätmekava, mis põhineb ELi direktiividel 75/442/EMÜ ja 91/689/EMÜ (mida on muudetud Komisjoni otsustega 2000/118/EÜ, 2001/119/EÜ ja 2001/573/EÜ). Riigikogu kiitis jäätmekava heaks 2002. aasta detsembris. Kava on aluseks süsteemsete lahenduste väljatöötamisele jäätmekäitluse korraldamiseks ja parandamiseks, loomaks sobivat üleriigilist jäätmekäitlusrajatiste võrku ning tagamaks jäätmekäitlust, mis lähtub kõikidest keskkonna- ja tervisekaitsenõuetest. Jäätmekavas on esitatud: · jäätmekäitluse praeguse olukorra kirjeldus, ülevaade peamiste ringlusse võetavate ja kõrvaldatavate jäätmete liikidest ja kogustest, · hinnang jäätmekäitluseks vajalike loodusvarade koguste ning jäätmekäitluse keskkonnamõju kohta, · kavandatavad eesmärgid – näiteks jäätmete koguse ja ohtlikkusastme vähendamine, jäätmete ringlussevõtu edendamine, jäätmete keskkonnaohutu kõrvaldamine ja jäätmevedude optimeerimine, · vahendid ja meetmed eesmärkide saavutamiseks – näiteks jäätmekäitlusmeetodite valik, jäätmekäitluskohtade ja -rajatiste võrgustik (sh nende asukohad), erimeetmed ohtlike jäätmete ja muude oluliste jäätmeliikide käitlemiseks, keskkonna- ja tervisekaitseabinõud ning tehnoloogilised vahendid nende abinõude rakendamiseks; meetmete rakendamise hinnanguline maksumus, · jäätmekäitluse piiriülene optimeerimine ja rahvusvaheline jäätmekäitluse alane koostöö. Maakondade jäätmekavad tuleks üleriigilise jäätmekava taustal läbi vaadata. Keskkonnaministeerium võib algatada maakondlike jäätmekavade koostamise. Keskkonnaministeerium jätkab ohtlike jäätmete käitlussüsteemi arendamist vastavuses “Jäätmeseaduses” sätestatud ülesannetega. Nimetatud süsteem hõlmab järgmist: · kolm ümberlaadimisjaama asukohaga Tallinnas (on avatud), Pärnus ja Tartus, · üks ohtlike jäätmete kompleks (ümberlaadimisjaam ja nõuetele vastav pügila) Vaivara vallas (avati 2001. aastal), · Vaivaras paiknev ajutine hoidla ohtlikele jäätmetele, mida Eestis lähitulevikus veel käidelda ei suudeta (taimekaitsevahendid ja muud ohtlikud jäätmed), · põletustehas ja eriotstarbelised füüsikalis-keemilised seadmed ohtlike jäätmete käitlemiseks (ettevalmistamise staadiumis, rahastamistaotlus ÜFile on kavas esitada Euroopa Komisjonile umbes 2003. aasta detsembris), · ohtlike jäätmete kogumisjaamad valdades (2002. aasta lõpuks üle 40), · Balti Elektrijaama tuhavälja nr 2 sulgemine. Ohtlike jäätmete prügila ehitus Vaivaras lõpetati 1999. aastal ning prügila avati 2000. aasta aprillis. Rahaliste vahendite nappusest tulenevalt on ohtlike jäätmete käitlussüsteem praeguseks veel ettevalmistavas staadiumis. Kõikide kavandatavate tegevuste kohta on koostamisel investeeringuprogrammid, milles projektide kaasrahastamisel on oluline osa ÜFil. ÜFi projektide loend sisaldab mitut suuremat projekti nii tavajäätmete kui ohtlike jäätmete käitlemise valdkonnas. Eesti keskkonnastrateegia eesmärgid tahkete jäätmete valdkonnas on: · tööstus- ja ohtlike jäätmete poolt põhjustatava negatiivse keskkonnamõju vähendamine, · segaolmejäätmete poolt põhjustatava negatiivse keskkonnamõju vähendamine, · aegunud taimekaitsevahendite poolt põhjustatava negatiivse keskkonnamõju vähendamine. Keskkonnastrateegias jäätmemajandussektori jaoks püstitatud eesmärkide saavutamise teed konkretiseeriti üleriigilises jäätmekavas, mille Vabariigi Valitsus kiitis heaks 4. detsembril 2002. a): · Jäätmekogumisteenuste osutamist tuleb järk-järgult laiendada, kuni teenindatakse kogu elanikkonda. Kogumisseadmeid ja veokeid tuleb uuendada, tagamaks jäätmekäitluse kohta kehtivate keskkonna-, tehniliste, majanduslike ja hügieeninõuete täitmine ning kasutajasõbralikkus. · Tuleb luua jäätmete kõrvaldamise integreeritud võrgustik, st tuleb tagada piisavad võimalused mis tahes liiki jäätmete ohutuks kõrvaldamiseks lähimas jäätmehooldusrajatises. · Keskkonna- ja majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt on põhjendatud üksnes piirkondlikud jäätmekõrvaldusrajatised. Linnades ja asulates tuleb luua jäätme(kogumis)jaamad ning suurtest prügilatest eemal asuvates külades tuleb panna välja jäätmete kogumise konteinerid ja luua vastavad jaamad. · Peamiseks jäätmekõrvaldusrajatise tüübiks jääb prügila, ent kõik uued prügilad tuleb rajada vastavuses Eesti keskkonnastandarditega ja ELi jäätmekäitlust reguleerivate direktiivide nõuetega. · Prügilasse ladestamise ees on prioriteet jäätmete põletamisel energia tootmiseks. Niisugust energiatootmise eesmärgil jäätmete põletamise võimalust tuleb kaaluda suuremate linnade puhul, arvestades seejuures nii keskkonna- kui ka majandustegureid. · Jäätmekogumissüsteemide nõuetega vastavusse viimiseks, uute prügilate rajamiseks, jäätmete vanade ladestamispaikade sulgemiseks ja rekultiveerimiseks vajalikud rahalised vahendid tuleb vastavalt põhimõttele “saastaja maksab” koguda eelkõige jäätmete tekitajatelt. · Eriti jäätmemahukas on energiatootmine, mis andis 2000. aastal summaarsest jäätmetekkest 72%. 2000. aastal tekitatud 11,6 miljonist tonnist jäätmetest moodustasid 5 miljonit tonni põlevkivituhk ja 3,3 miljonit tonni kaevandusjäätmed. Tabel 3.5.1: Jäätmete teke 1992–2000 (tuhandetes tonnides) Aasta Kokku Taimset päritolu jäätmed Anorgaanilised jäätmed Kemikaalid ja keemiatooted Olme- jäätmed Muud 1992 15 232 939 12 866 920 306 201 1993 14 515 575 12 366 1 263 309 2 1994 14 160 629 11 553 1 284 392 302 1995 14 614 1 443 10 955 1 266 533 417 1996 15 191 942 11 899 1 325 565 460 1997 14 918 821 11 923 1 383 593 198 1998 13 487 959 10 773 1 003 557 195 1999 11 348 846 8 903 644 569 386 2000 11 616 534 9 378 1072 544 88 Aastatel 2001 – 2009 on kavandatud umbes seitsme uue tavajäätmete prügila ehitus ning vanade segaolmejäätmete prügilate sulgemine vastavalt ELi direktiivi 1999/31/EÜ artiklis 13 sätestatud nõuetele. Direktiivi 1999/31/EÜ artikli 14 punkti c nõuetele vastavuse tagamise ajakava on järgmine: 2002 Jäätmekava heakskiitmine Riigikogus. Kava loob aluse konkreetsete meetmete võtmiseks, mille eesmärgiks on uute prügilate ehitamine, olemasolevate prügilate sulgemine või nende vastavusse viimine nõuetega, jäätmekogumis- ja ümberlaadimisjaamade vastavusse viimine nõuetega ning olmejäätmete ringlussevõtt. 2001 – 2002 Olemasolevate prügilate liigitamine vastavalt direktiivi artiklile 4. Olemasolevad prügilad on liigitatud keskkonnaministri määruse “Prügilate rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded” (nn prügilamääruse) alusel. 2002 – 2003 Kavade ettevalmistamine olemasolevate prügilate nõuetele vastavaks muutmiseks ning pädeva(te) asutus(t)e poolt konkreetsete otsuste tegemine olemasolevate prügilate sulgemiseks või nõuetega vastavusse viimiseks vajalike meetmete osas. Prügilamäärus jõustus 2001. aasta septembris. 2001 – 2009 Viie või kuue uue regionaalse prügila rajamine ja ühe prügila rajamine isoleeritud asulate tarvis: 1) Tallinna jaoks prügila Jõelähtmel – esimene etapp (valmisolek jäätmete vastuvõtuks) valmib 2004. aastaks ja teine etapp 2010. aastaks, teenindab 500 000 inimesega piirkonda, 2) Uikala prügila Kirde-Eestis – esimene etapp anti käiku 2002. aasta jaanuaris, teine etapp valmib 2008. aastaks; esimese etapi valmimise järel teenindab 90 000 inimesega piirkonda ja teise etapi järel teenindab 165 000 inimesega piirkonda, 3) Paikuse prügila Pärnumaal – esimene etapp rajatakse ISPA abi kasutades 2005. aastaks, teenindab 100 000 inimesega piirkonda, 4) prügila Kagu-Eesti teenindamiseks – esimene etapp rajatakse ÜFi abi kasutades 2005. aastaks, teenindab 150 000 inimesega piirkonda, 5) prügila Loode-Eesti teenindamiseks – rajatakse ÜFi abi kasutades 2007. aastaks, teenindab 120 000 inimesega piirkonda, 6) Torma prügila Jõgevamaal – kohalik prügila mõne isoleeritud asula tarvis, rajati 2001. aastal, teenindab 20 000 inimesega piirkonda. 2001 – 2013 Olemasolevate prügilate sulgemine ja/või nõuetega vastavusse viimine: 1) Eesti prügilamääruse jõustumise järel on 2001. aastal vastavuses direktiivi artikliga 13 suletud 14 senist segaolmejäätmete prügilat. 2002. aastal alustati 48 prügila sulgemist. “Jäätmeseaduse” kohaselt koostati 2002. aasta jooksul omavalitsuste ja maakondade jäätmekavade detailsed rakenduskavad. Kõige olulisem segaolmejäätmete prügila on Pääsküla prügila Tallinnas. Hanked selle prügila sulgemiseks on käimas. Pääsküla prügila sulgemisega seotud kulutusi hinnatakse 11 miljonile eurole ja need kaetakse osaliselt ISPA vahenditest, 2) tööstusjäätmete prügilate sulgemine ja/või ajakohastamine, eriti põlevkivijäätmete ladestamispaikade osas. Detailne rakenduskava koostatakse 2003. aastal. 3.6. Looduskaitse Loodusvarade kasutamise ja looduse kaitse vastavust seadusele seiratakse vastavalt “Keskkonnaseire seaduse” ning “Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse” sätetele. Riigikogu on ratifitseerinud Berni (1979) konventsiooni Euroopa eluslooduse (floora ja fauna) ja looduslike elupaikade kaitsest (jõustus Eesti suhtes 1992. aastal), Ramsari (1971) rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni (jõustus 1993. aastal), Washingtoni (1973) loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni (CITES) (jõustus 1993. aastal) ning bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (ratifitseeriti ning jõustus 1994. aastal). Looduse mitmekesisuse kaitsega seotud eesmärke sisaldavad ka Eesti keskkonnastrateegia (1997) ja selle alusel koostatud Eesti keskkonnategevuskavad (1998 ja 2001). Looduse mitmekesisuse konventsiooni rakendamiseks töötati välja Eesti bioloogilise mitmekesisuse kaitse strateegia ja tegevuskava (1999). Liikide ja elupaikade kaitse korraldamiseks ELi looduskaitsedirektiivide alusel on käimas alade valik Natura 2000 kaitstavate alade võrgustiku tarvis. Valiku aluseks on riiklik programm “Eesti Natura 2000” aastateks 2000 – 2007. Eesti looduse kaitseks tehtavad pingutused peavad tagama järgmiste ELi direktiivide vastavate nõuete täitmise: · looduslike elupaikade ning loodusliku fauna ja floora kaitse direktiiv (loodusdirektiiv) (92/43/EMÜ) ja · looduslike linnuliikide kaitse direktiiv (linnudirektiiv) (79/409/EMÜ). 3.6.1. Õigusaktide väljatöötamine 2001 – 2003 Ohustatud liikide eksporti ja importi reguleerib keskkonnaministri 25. septembri 2000. a määrus, millega on kinnitatud kaitstavate liikide ja kivististe ning jahitrofeede loend, mille impordiks Eestisse ja ekspordiks Eestist on nõutav eriluba, ning nende objektide Eestisse importimise ja Eestist eksportimise kord. Selle määrusega kinnitati CITES-i liikide loend (nagu seda oli muudetud CITES-i konventsiooni osaliste 11. konverentsil), nõutavate lubade loend, samuti nende lubade väljaandmise kord. CITES-i konventsioonis sätestatud nõuete rikkumise eest kehtivad sanktsioonid sätestati “Tolliseaduses” ja “Kriminaalkoodeksis”. Linnudirektiivi ja loodusdirektiivi lisade Eesti poolt välja pakutud muudatuste teaduslikud põhjendused on välja töötatud Komisjoni vastavatelt üksustelt saadud andmelehtede põhjal. Vastavad andmed esitati Komisjonile 2000. aasta märtsi lõpul. Linnudirektiivi ja loodusdirektiivi nõuete ülevõtmine Eesti õigusaktidesse lõpetatakse Eesti liitumisel ELiga. Väljatöötamisel on “Looduskaitseseadus”, mis arvestab kõiki ELi direktiivide looduskaitsealaseid nõudeid. Selle seadusega võetakse mõlema nimetatud direktiivi nõuded üle 2004. aastal. 3.6.2. Rakendamine Natura 2000 Natura 2000 on ELi looduskaitseseadustiku kõige töömahukam osa. Eesti on võtnud kohustuse luua Natura 2000 võrgustik ELiga ühinemise ajaks; sellest lähtudes tuleb riigil 1. maiks 2004. a esitada Euroopa Komisjonile järgmised materjalid: · linnuhoiualade (SPA) kandidaatalade nimekiri; · loodushoiualade kandidaatalade (pSCI) nimekiri; · Natura 2000 andmebaas nimetatud alade kohta (sh kaardid). Natura 2000 võrgustiku loomiseks Eestis on välja töötatud ning Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2000. a korraldusega nr 622-k kinnitatud riiklik programm “Eesti Natura 2000” aastateks 2000 – 2007. Programmi põhieesmärk on ELi linnudirektiivi ja loodusdirektiivi nõuetele vastava Natura 2000 võrgustiku loomine Eestis. Programm viiakse ellu kahes etapis. I etapi (2000 – 2002) peamiseks eesmärgiks oli koostada ja esitada Euroopa Komisjonile Eesti Natura 2000 võrgustike alade (st linnuhoiualade ja loodushoiualade kandidaatalade) esialgne nimekiri koos ELi nõuetele vastavate kaartide ja andmebaasiga. Programmi I etapi alameesmärgid olid järgmised: · linnudirektiivi ja loodusdirektiivi kommenteeritud tõlgete koostamine, · Natura 2000 andmevormi täitmise juhendi koostamine, · Natura 2000 elupaigatüüpide käsiraamatu koostamine, · Natura 2000 alade esialgse nimekirja ettevalmistamine, · Natura 2000 andmebaasi koostamine, · Natura 2000 eelvalikualade välispiiride kaardistamine, · Natura 2000 eelvalikualade ajutise kaitse korraldamine, · Natura 2000 eelvalikualade kaitsekorralduse maksumuse analüüs, · koolitus, · Natura 2000 eesmärkide tutvustamine avalikkusele. Programm sisaldab I etapi (2000 – 2002) üksikasjalikku tegevuskava, milles on esitatud programmi rakendamiseks vajalikud tegevused, nende ajakava, peamised rakendavad organisatsioonid, hinnanguline maksumus ning rahastamisallikad. II etapi tegevuskava töötati välja I etapi käigus. II etapi (2003 – 2007) põhieesmärk on lõpule viia Eesti Natura 2000 võrgustiku moodustamine (sh kandidaatalade kaitse korraldamine) vastavuses ELi nõuetega. See hõlmab Natura 2000 alade nimekirja koostamist, kaitsemeetmete määratlemist, kaitsekorralduskavade koostamist, lepingute sõlmimist maaomanikega ning muude vajalike meetmete (sh ruumilise planeerimise vahendite) rakendamist, tagamaks Natura 2000 aladel leiduvate elupaikade ja liikide soodsat looduskaitselist seisundit. 2003. aasta alguse seisuga on Eestis 363 kaitseala. Aastatel 1994 – 2003 (st pärast “Kaitstavate loodusobjektide seaduse” vastuvõtmist) on neist 146-le kinnitatud uus kaitse-eeskiri; nende kaitsealade kogupindala moodustab neli viiendikku kaitstavate alade kogupindalast Eestis. Uute kaitse-eeskirjade koostamine kõigile kaitsealadele viiakse lõpule lähiaastail. Eesti kaitstavate alade kogupindala on ligikaudu 520 000 hektarit. Kaitsekorralduskavad plaanitakse koostada rahvusparkidele, looduskaitsealadele, Ramsari (konventsiooni nimekirja kuuluvatele) aladele ja vajadusel ka maastikukaitsealadele. Selle tegevuse juhtimiseks on Keskkonnaministeeriumi juurde moodustatud vastav komisjon. Seni on kinnitatud kaitsekorralduskavad järgmistele kaitsealadele: Matsalu looduskaitseala, Alam-Pedja looduskaitseala, Soomaa rahvuspark, Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala, Piusa koobastiku looduskaitseala ja Õisu maastikukaitseala. 1. jaanuari 2002. a seisuga on vastavas komisjonis kaitstud järgmiste alade kaitsekorralduskavad: Panga maastikukaitseala, Karula rahvuspark, Akste looduskaitseala, Pirita jõeoru maastikukaitseala, Otepää looduspark, Türisalu maastikukaitseala ja Nigula looduskaitseala. Valminud, kuid kinnitamata on Kõnnumaa maastikukaitseala, Tahkuna looduskaitseala, Endla looduskaitseala, Taarikõnnu looduskaitseala, Avaste looduskaitseala, Lindi looduskaitseala, Pihla – Kaibaldi looduskaitseala, Sirtsi looduskaitseala, Vilsandi rahvuspargi, Kaali maastikukaitseala, Sarve maastikukaitseala, Käina lahe – Kassari maastikukaitseala kaitsekorralduskavad. Koostamisel on mitmete teiste kaitsealade kaitsekorralduskavad. Eesti Ornitoloogiaühing on määratlenud tähtsaid linnualasid (IBA – inglise k Important Bird Areas). Eestis on määratletud 53 IBA-d. Need alad on heaks aluseks Natura 2000 võrgustiku loomisele ning nad inventeeriti, võttes aluseks ELi linnudirektiivi ja loodusdirektiivi nõudeid. Alad, millel leidub Euroopa Ühenduse tähtsusega elupaigatüüpe ja/või liike, kuid mis asuvad väljaspool olemasolevaid kaitsealasid, inventeeriti 2003. aastal, määratlemaks Natura 2000 võrgustikku arvamiseks sobivaid alasid. Natura 2000 alade nimekirja arvamiseks tuleb ka nende alade kohta koostada standardse andmevormi täitmiseks vajalik info ning kaardid. 4. KESKKONNAPROJEKTIDE RAHASTAMINE Kõigi ELi rahastatavate projektide puhul peab kaasrahastajaks olema kasusaaja riik. Omanditunne projekti suhtes ja projekti jätkusuutlikkus tagatakse sellega, et projekti kaasrahastajaks on lõppkasusaaja. Tagastamatu abina antavate toetuste määra arvutamise aluseks on finantsanalüüs, mis on ka projektitaotluse üks põhikomponente. See määr sõltub samuti “saastaja maksab” põhimõtte rakendamisest – valmistades ette investeeringutaotlust, peab lõppkasusaaja märkima, kas nimetatud põhimõttest lähtutakse või mitte (EÜ asutamislepingu artikkel 130r ja nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikkel 15). Keskkonnakaitse rahastamise riigisisesed vahendid pärinevad Eestis põhiliselt neljast allikast: · riigieelarve, · kohalikud eelarved (omavalitsustele eraldatud ja omavalitsuste tuludena laekunud vahendid), · Keskkonnainvesteeringute Keskus, · erakapital. Investeeringuprojektide kaasrahastamise põhiliseks probleemiks Eestis on see, et omavalitsused (kes on projekti lõppkasusaajad) on väikesed ega suuda leida oma eelarves vajalikke rahalisi vahendeid. Nagu juba eespool märgitud, käsitletakse direktiivis 94/63/EÜ bensiini hoidmisel ja selle terminalidest teenindusjaamadesse jaotamisel tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste vähendamist. Vastavate projektide rakendamisel eeldatakse, et neid rahastavad põhiliselt nimetatud rajatiste (era)omanikud. Eesti Keskkonnafond reorganiseeriti aastatel 1999 – 2000; selle õigusjärglasena loodi 2000. aasta juunis Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK). KIK jätkab Keskkonnafondi tööd: rahalisi vahendeid saadakse loodusvarade kasutustasude ja saastetasude laekumisest. Laekunud summad on mõeldud sihtotstarbeliseks kasutamiseks keskkonnakaitselistes (põhiliselt infrastruktuurialastes) projektides. Alates 2001. aasta juunist on KIK olnud ISPA keskkonnaprojektide rakendusüksuseks ja vastutab järgmiste ülesannete täitmise eest: · valmistab ette hangete dokumendid, korraldab hangete läbiviimist ja koordineerib projektide elluviimist, · valmistab ette lepingud ja maksekorraldused, · kontrollib ja kinnitab tööde teostamist (tööandja esindaja, väliinseneri ja/või sõltumatu audiitori abiga), · kinnitab aruandeid ja edastab need sektori vastutavale ametnikule (Sectoral Authorising Officer – SAO) heakskiitmiseks. Alates 2002. aasta veebruarist toimib KIK ka finantsvahendeid edasilaenava agentuurina, andes omavalitsustele laenu ISPA keskkonnaprojektide kaasrahastamiseks. Rahandusministeeriumi ja rahvusvaheliste rahandusasutustega on saavutatud kokkulepped Põhjamaade Investeerimispanga 14 miljoni euro riigi poolt tagatud laenu edasilaenamise kohta Eesti omavalitsustele, et tagada kaasrahastamise kohustuse täitmine. Samuti jätkuvad läbirääkimised Euroopa Investeerimispangaga. Eespool mainitud summad katavad üksnes ISPA esimeste tagastamatu abina antud toetuste kaasfinantseerimise vajaduse, hiljem sõlmitakse rahvusvaheliste rahandusasutustega uued lepingud täiendavate summade kohta. Keskkonnainvesteeringute Keskus jätkab ka ÜFi puhul oma tööd rakendusüksusena. Vaadates Eesti keskkonnasektorile kokku (st mitte üksnes infrastruktuurile) antud doonorabi, väärib märkimist, et kümne aasta (1991–2000) jooksul on doonorid kokku eraldanud 157,78 mln eurot (tabel 4.1). Kuid nagu on näidanud hiljutised analüüsid ELiga ühtlustamise kulude kohta keskkonnasektoris, on vajadus erinevatest allikatest pärit vahendite järele siiski oluliselt suurem. Tabel 4.1: Väliskoostööprojektide rahastamine keskkonnavaldkonnas Eurot Projektide arv Veevarude kaitse 10 093 809 34 Veevarustus ja reovesi 24 976 160 60 Jäätmehooldus 5 850 963 32 Õhukaitse 4 705 548 12 Metsanduse arendamine 1 356 449 3 Kalanduse arendamine 442 066 4 Keskkonnapoliitika ja haldusjuhtimine 6 575 071 33 Bioloogiline mitmekesisus 2 456 903 9 Keskkonnaharidus ja -koolitus 6 108 910 33 Õigusaktide ühtlustamine 963 318 3 Muud 3 415 953 26 Kokku 157 782 150 216 5. ÜHTEKUULUVUSFONDIST RAHASTATAVATE PROJEKTIDE VALIKU PõHIMõTTED 5.1. Üldine Esmatähtsad investeerimisvaldkonnad valitakse välja järgmiste kriteeriumide alusel: Projektid, mis vastavad ELi keskkonnapoliitika eesmärkidele: · projektid, mis vastavad ühtse programmdokumendi 2003–2006 üldistele prioriteetidele, · säilitavad, kaitsevad ja/või parandavad keskkonna seisundit, · kaitsevad elanikkonna tervist, · edendavad kaalutletud ja ratsionaalset loodusvarade kasutamist, · projektid, mis järgivad ELi keskkonnaalaseid põhimõtteid: · ettevaatusprintsiipi, · ennetusmeetmete võtmist, · reostuse kõrvaldamist reostuskoldes, · “saastaja maksab” põhimõtet; · projektid, mis on Vabariigi Valitsuse tegevuskavas Eesti integreerumiseks Euroopa Liitu määratletud kui esmatähtsad ning mis aitavad riigil täita investeeringumahukate direktiivide nõudeid, · projektid, mis on kavandatud selleks, et täita ELis kehtivaid kvaliteedinõudeid ja tehnilisi spetsifikatsioone ning millel on piisav õiguslik ja halduslik raamistik, · projektid, mille abil on võimalik oluliselt vähendada reostust, avaldades seejuures mõju maksimaalsele hulgale inimestele (nn mastaapsuse efekt), · projektid, mis aitavad tõhusalt kaasa inimeste tervise kaitsmisele, · projektid, mis toetavad Eesti keskkonnastrateegia täitmist valdkondades, mis langevad kokku Eesti liitumispartnerluse lepingus, Vabariigi Valitsuse tegevuskavas Eesti integreerumiseks Euroopa Liitu ja ELi Ühtekuuluvusfondi regulatsioonis määratletud sihtidega, · projektid, mis potentsiaalselt edendavad keskvalitsuse ning maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste vahelist partnerlust, · projektid, mis hõlmavad keskkonnamuutuste suhtes tundlikke alasid, aitavad kaasa looduskaitse ja elustiku mitmekesisuse vaatepunktist väga väärtuslike ökosüsteemide kaitsmisele, · projektid, millel on suurem potentsiaal aidata kaasa Eesti majandusliku ja sotsiaalse arengu ühtlustamisele ELi vastavate valdkondade arenguga (annavad suurimat majanduslikku ja sotsiaalset kasu), · projektid, mis ületavad ÜFi 10 mln euro suuruse miinimumkünnise, · projektid, mis vähendavad reostusallikate esinemistihedust, · projektid, mille raames valmistatakse ette ÜFist rahastatavaid projekte. 5.2. Eesti arengu ja strateegiliste planeerimisdokumentidega seonduvad kaalutlused Väljavalitud projektid peaksid: · vastama Eesti keskkonnastrateegia ÜFi raamkava 3. peatükis nimetatud strateegilistele eesmärkidele ja ülesannetele, · olema Eesti keskkonnategevuskavas märgitud kui esmatähtsad tegevused, · olema kooskõlas suurtest põletusseadmetest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste vähendamise riikliku programmiga ja osaks sellest programmist, · olema kooskõlas ülemaailmse veepartnerlusprogrammiga 1999. aastast ja osaks sellest programmist, · avaldama positiivset mõju maksimaalsele hulgale inimestele (mastaabist tulenev kokkuhoid), · vajama ÜFi toetust (st olema sellised, mida ei saa riiklike ja eravahendite vähesuse ning suuremate laenude tagasimaksmise suutlikkuse puudumise tõttu ilma ÜFi toetuseta ellu viia või mille elluviimine lükkuks muidu liiga kaugele), · aitama kaasa inimeste tervise parandamisele, · edendama keskvalitsuse ning maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste vahelist koostööd, · kaitsma keskkonna seisukohast tundlikke alasid ja vastama asulareovee direktiivis (91/271/EMÜ) sätestatud nõuetele ning HELCOMi soovitustele, · olema õigesti ajastatud ning neid peab olema võimalik sobival ajal tulemuslikult ette valmistada ja ellu viia (juhtimissuutlikkus). 5.3. ELiga ühinemisest tulenevad kaalutlused Projektid peaksid: · avaldama konkreetselt mõõdetavat mõju Eesti jõupingutustele saavutada “tegelikku ühtlustamist”, · vastama liitumispartnerluse lepingus sätestatud kriteeriumidele, · olema investeeringumahukate prioriteetidena nimetatud Vabariigi Valitsuse tegevuskavas Eesti integreerumiseks Euroopa Liitu, · käsitlema neid ELi direktiive, mille puhul Eesti on taotlenud üleminekuperioodi või mille alusel Eesti on võtnud endale kohustusi, · vastama ELi keskkonnapoliitika eesmärkidele (keskkonnakvaliteedi säilitamine ja kaitsmine, inimeste tervise kaitse, säästva arengu edendamine), · olema seotud direktiivide nõuete täitmiseks kavandatud rakendusprogrammidega ning osaks neist programmidest (näiteks jäätmedirektiivi alusel välja töötatud jäätmekavad), · vastama Euroopa Liidu keskkonnakaitse põhimõtetele (“saastaja maksab”, ettevaatusprintsiip, ennetavate meetmete võtmise printsiip), · aitama kaasa Eesti majandusliku ja sotsiaalse arengu ühtlustamisele ELi vastavate valdkondade arenguga. Erilist huvi pakuvad paljude omavalitsuste või ametiasutuste poolt väljapakutud projektid, mis hõlmavad omavahel tihedalt seotud keskkonnasüsteeme, näiteks alamvesikondi. See peaks võimaldama suuremate, komplekssemate, sidusate ning suurema eelarvega projektide väljatöötamist, mille puhul projektide juhtimine ja järelevalve on hõlpsam. 5.4. Keskkonnaeesmärgid aastateks 2000 – 2006 Prioriteediks on veevarustuse ja reoveepuhastusega seotud ning samuti tahkete jäätmete käitlemisega seotud projektid. Lisaks vee- ja jäätmesektori investeeringuprojektidele on alates 2002. aastast pööratud suuremat tähelepanu ka õhusektori investeeringuprojektidele. Selliste projektide ettevalmistamise kaasrahastamiseks kasutatakse ISPA tehnilise abi vahendeid. ÜFi tagastamatu abi võib moodustada kuni 85% vajalike avaliku sektori kulutuste osakaalust. Avaliku sektori allikatest on võimalik saada veel täiendavaid investeeringuid: tagastamatut abi riigieelarvest, kohalike omavalitsuste eelarvetest ja keskkonnafondidest ning samuti tagastamatut välisabi ja laene keskkonna kaitsmiseks. Õhukaitse: · ELi õhukvaliteedi nõuete ülevõtmine (näiteks välisõhu kvaliteeti iseloomustavate saasteainete seire ja vastav järelevalve ning teabe avalikkusele kättesaadavaks tegemine), · õhukvaliteedi parandamise kavade väljatöötamine (näiteks välisõhu kvaliteedi juhtimissüsteemi arendamisele), · õhukvaliteedi seirevõrgustike ajakohastamine (näiteks energiasektori negatiivse keskkonnamõju vähendamine, sealhulgas energiasääst, taastuvate energiaallikate kasutamine; teiste tööstusettevõtete negatiivse keskkonnamõju vähendamine), · programmide väljatöötamine püsivate orgaaniliste ühendite, raskmetallide, lenduvate orgaaniliste ühendite, kasvuhoonegaaside jt saasteainete heitkoguste vähendamiseks suurtest põletusseadmetest ning nende programmide täitmise alustamine, · kõrgekvaliteedilise kütuse tagamine (näiteks kütusekvaliteedi riikliku seire- ja järelevalvesüsteemi arendamine). Veevarustus- ja heitveesektor: · ELi nõuete ülevõtmine, · rakendusprogrammide väljatöötamine, · iga omavalitsuse jaoks detailse kava väljatöötamine veesektoris kehtivate nõuete täitmiseks, · tasuvusuuringute tegemine veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide ning reoveepuhastite nõuetega vastavusse viimiseks, · esmatähtsate veepuhastus- ja veevarustussüsteemide, reoveepuhastite ja kanalisatsioonisüsteemide ehitamise/laiendamise alustamine, · vesikonna haldusasutuste loomine, institutsioonide tugevdamise programmide elluviimine, · veekvaliteedi seire programmide väljatöötamine ja elluviimine, · infohalduse ja aruandlussuutlikkuse parandamine. Jäätmesektor: Tahkete jäätmete valdkonnas kavandatakse jäätmekäitlusalaseid investeeringuprojekte, milles lähtutakse ELi keskkonnaseadustikus püstitatud eesmärkidest. · ELi nõuete ülevõtmise lõpuleviimine jäätmemajandussektoris, · jäätmehooldusega seotud institutsioonide haldussuutlikkuse parandamine, · riigi ja omavalitsuste jäätmekavade väljatöötamine, · prioriteetsete piirkondlike prügilate ehitamise alustamine, · vanade prügilate sulgemine vastavalt kavandatud programmile, · jäätmete taaskasutamise ja ringlussevõtu laiendamine. 6. PRIORITEETSED PROJEKTID ÜHTEKUULUVUSFONDIST RAHASTATAMISEKS 6.1. Üldine Nagu eespool märgitud, on Eesti vee- ja jäätmesektoris mitmeid probleeme, mis vajavad ülikiiret lahendamist. Nende lahendamisega seotud investeeringuprojektid erinevad üksteisest nii suuruse kui keskkonnakvaliteedile avaldatava võimaliku mõju poolest. Kuid ka väiksemates omavalitsustes on mitmeid lahendamist ootavad probleeme. Kuigi nende probleemide mõju on rohkem lokaalset laadi, mõjutavad nad siiski keskkonnakvaliteedi osas püstitatud eesmärkide saavutamist, seda eelkõige pinnavee puhul. Varasema keskkonna- ja investeerimispoliitika tagajärjel ning riigi ja omavalitsuste väiksuse tõttu on tekkinud olukord, kus Eestis viiakse ellu mitmeid suuremahulisi investeeringuprojekte ning samuti arvukalt väiksemaid projekte. Niisiis on keskkonnaalaste probleemide kompleksseks lahendamiseks vaja ellu viia ka mitmeid väiksemaid projekte, mis ei ületa 10 mln euro künnist. Väiksemate projektide eiramine tekitab olukorra, kus ei suudeta täielikult saavutada keskkonnaalased eesmärke ning seega väheneb ka samas piirkonnas läbiviidud teiste projektide tulemuslikkus. ISPA tehnilise abi vahendeid kasutatakse ÜFi projektide ettevalmistamiseks. Samuti peetakse prioriteetseks õhukvaliteediga ja CO2 heitkogustega seonduvate probleemide lahendamiseks tehtavaid jõupingutusi. Selle valdkonna investeeringuprojektid mõjutavad nii lokaalset õhukvaliteeti kui ka globaalset keskkonnakvaliteeti (näiteks kasvuhoonegaaside heitkoguseid). 6.2. Nimekirja koostamine ÜFist rahastamiseks kavandatavate projektide nimekiri (lisa I) on loogiliseks jätkuks tööle, mida Keskkonnaministeerium on teinud viimase 5 aasta jooksul koostöös teiste ministeeriumide, maavalitsuste ja omavalitsustega ning erinevate organisatsioonide ja avalikkuse esindajatega. Nimekirja koostamisel võeti arvesse liitumispartnerluse lepingut ja Eesti positsioonipaberit. Kõik avaliku sektori prioriteetsed investeeringud tehakse keskkonnakaitseprogrammist, mis hõlmab nii Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahenditest, riigi poolt võetud laenudest ja saadud tagastamatu abi vahenditest, riigi garantiiga võetud välislaenudest kui ka omavalitsuste eelarvete vastavatest sihtotstarbelistest vahenditest rahastatavaid projekte. ÜFi projektid moodustavad Keskkonnakaitseprogrammi lahutamatu osa. Projektide valiku põhikriteerium on, et nende projektide lõppetapis tuleb saavutada täielik vastavus asjakohastes ELi direktiivides sätestatuga. Lisas I on loetletud esmatähtsad investeeringuprojektid, mis on välja valitud vastavalt järgmistele kriteeriumidele ja prioriteetidele: 6.3. Õhukvaliteet Projektide valiku kriteeriumid õhusektoris: · keskkonnamõju, · suured asumid; CO2, SO2 ja teiste ainete heitkoguste vähendamine; taastuvate energiaallikate ja keskkonnahoidlike kütuste kasutamine, · õhukvaliteedi parandamise kavade rakendamine aladel, kus ei suudeta täita kehtivaid õhukvaliteedi nõudeid; energiakasutuse tõhustamise projektid, mis võimaldavad vähendada saasteainete heitkoguseid ja saastekoormust suurtes asulates, · mõju elanikkonna tervisele, · „saastaja maksab“ põhimõtte rakendamine. Prioriteetsed projektid Projektid, mille eesmärgiks on: · tõhusamate, väiksema kütusetarbega ja vähem saastavate tehnoloogiate juurutamine. Renoveerida ja/või ehitada välja süsteemid (sh võimaliku parima tehnika rakendamine) välisõhku eralduvate heitkoguste oluliseks vähendamiseks ettevõtetest, kus on ületatud saasteainete heitkogustele kehtestatud piirväärtusi, · SO2 ja teiste ainete tekke vähendamine, keskkonnahoidlike kütuste kasutamine, · energiakasutuse tõhustamise projektid, mis võimaldavad vähendada saastekoormust suurtes asulates. 6.4. Veevarustus ja reovesi Projektide valiku kriteeriumid veevarustus- ja reoveesektoris: · keskkonnamõju, · suured asumid, · veeheide reostustundlikele aladele, · veeheide nitraaditundlikele aladele, · võimalik mõju joogiveeallikatele, · ühisveevärgi tarbijatele pakutavate teenuste täiustamine, · uute tarbijate liitumine, · „saastaja maksab“ põhimõtte rakendamine, · oluline majanduslik mõju, · vee-ettevõtete jätkusuutlikkuse tõstmine, · mõju elanikkonna tervisele. Prioriteetsed projektid Projektid, mille eesmärgiks on: · veevarustussüsteemi ja ühiskanalisatsiooni kasutavate tarbijate arvu suurendamine suuremates asulates, et tagada vajalik veekvaliteet ja kaitsta veekogusid, · amortiseerunud reoveepuhastite ja kollektorite renoveerimine ja/või uute ehitamine, et vähendada reovee töötlemisega seotud näitajate arvandmeid, · veevarustusvõrgu rekonstrueerimine, et vähendada lekkeid, tagades vee säästva kasutamise, · keskkonda saastava reovee bioloogilise ja vajaduse korral ka keemilise töötlemise tagamine, · läga- ja sõnnikuhoidlate renoveerimine ja ehitamine, keskkonnahoidlike väetamistehnoloogiate rakendamine nitraaditundlikel aladel, · jääkreostuse likvideerimine põhjaveekihtide läheduses. 6.5. Jäätmesektor Projektide valiku kriteeriumid jäätmesektoris: · keskkonnamõju, · maakondlike ja omavalitsuste jäätmekavade olemasolu, · jäätmekäitluspoliitika põhimõtete ellurakendamine, · piirkondlikud jäätmekäitlusrajatised, · piirkondlikud ELi nõuetele vastavad prügilad, · mõju elanikkonna tervisele, · reostustundlike alade kaitsmine, · „saastaja maksab“ põhimõtte rakendamine. Prioriteetsed projektid Projektid, mille eesmärgiks on: · uute piirkondlike prügilate ehitamine, · olemasolevate prügilate sulgemine või nõuetega vastavusse viimine, · jäätmete ringlussevõtu suurendamine 30 – 40%-ni, · ohtlike jäätmete käitlussüsteemi arendamine, mille hulka kuuluvad piirkondlikud kogumiskeskused, ohtlike jäätmete füüsikalis-keemilise käitluse juurutamine, · põlevkivituha käitlemise ja ladestamise uued tehnoloogiad. Taavi Veskimägi Rahandusminister [1] Vt Eesti alamvesikondade kaarti lisas II LISA I. Indikatiivne projektide nimekiri aastateks 2004–2006 Nr Nimi Vald-kond Asukoht Kirjeldus Algusaasta (taotluse esitamise aeg EK-le) Kestus (aasta-tes) Kogu-maksumus (mln eurot)* Eeldatav abimäär Eeldatav abi (mln eurot) 1 Pärnu jõe vesikond – Pärnu ja Paide veeprojekt Vesi ja reovesi Pärnu ja Järva maakond, Lääne- ja Kesk-Eesti Veetorude, kanalisatsioonitorude ja reoveetöötlusehitiste ehitamine Pärnus, Paikusel, Sindis, Audrus ja Paide linnas/maakonnas Pärnu taotlus esitatud EK-le augustis 2001, Paide taotlus oktoobris 2003 2 19,862 75% 14,896 2 Viimsi vee- ja reoveeprojekt Vesi ja reovesi Harju maakond, Viimsi Reoveekäitlusrajatiste ja reoveevõrgustiku ning joogiveetorustiku ehitamine Veebruaris 2003 esitatud EK-le 2 13,1 75% 9,825 3 Õhureostuse vähendamine – Tallinna Soojus Õhk Tallinn I faas: piirkondlike soojusvõrkude ühendamine Tallinnas Iru soojusjõujaama efektiivsemaks kasutamiseks. II faas: A: väikeste tarbijate ühendamine piirkondlikku soojusvõrku (8 väikse katlamaja sulgemine), B: Kadaka katlamaja automatiseerimine, madala NOx sisaldusega katla installeerimine 2004. a 7. nädal 2 10,400 50% 5,200 4 Pärnu vesikonna veeprojekt, väikeasulad Vesi ja reovesi Pärnu, Viljandi ja Järva maakond, Lõuna-Eesti Reoveetöötlusrajatiste ja reoveevõrgustiku ning joogiveetorustiku rekonstrueerimine, põhjaveele lähedal oleva jääkreostuse likvideerimine 2004. a 27. nädal 2 14,000 80% 11,200 5 Matsalu valgala piirkonna veeprojekt Vesi ja reovesi Lääne maakond Reoveetöötlusrajatiste ja reoveevõrgustiku ning joogiveevõrgustiku renoveerimine 2004. a 27. nädal 3 27,000 80% 21,600 6 Emajõe ja Võhandu valgala veeprojekt Vesi ja reovesi Tartu, Võru, Valga maakond, Lõuna-Eesti Reoveetöötlusrajatiste ja reoveevõrgustiku ning joogiveetorustiku rekonstrueerimine, põhjaveele lähedal oleva jääkreostuse likvideerimine 2004. a 36. nädal 3 12,000 80% 9,600 7 Eesti Elektrijaama 7. energiaploki renoveerimine Õhk Kirde-Eesti Eesti Elektrijaama 7. energiaploki ümberinstalleerimine keevkihtkatlale. SO2, NOx, CO ja CO2 vähendamine 2004 esimene poolaasta 3 128,000 40% 51,200 8 Ohtlike jäätmete projekt Jäätmed Eesti Ohtlike jäätmete keemilise ja termilise töötluse jaama ehitamine osana riiklikust ohtlike jäätmete käitlemise süsteemist. Jäätmetöötlusrajatise ehitamine laevadelt pärinevate jäätmete töötlemiseks (nt pilsivesi jne) 2004 teine poolaasta 2 15,000 80% 12,000 9 Kagu-Eesti jäätmeprojekt Jäätmed Kagu-Eesti, Nõo Uue regionaalse prügila ehitamine ning jäätmemajandussüsteemi loomine ja rakendamine Tartu, Võru, Põlva maakondades. Olemasolevate prügilate sulgemine 2005 esimene poolaasta 2 8,700 80% 6,960 10 Lääne-Viru veeprojekt Vesi ja reovesi Lääne-Viru maakond Reoveetöötlusrajatiste ja reoveevõrgustiku ning joogiveevõrgustiku renoveerimine 2005 esimene poolaasta 3 18,85 75% 14,138 11 Kohtla-Järve tuhavälja sulgemine Jäätmed Kirde-Eesti Kohtla-Järve tuhavälja sulgemine 2004 teine poolaasta 2 9,600 84% 8,064 12 Saarte veeprojekt Vesi ja reovesi Lääne-ranniku saared Reoveetöötlusrajatiste ja reoveevõrgustiku ning joogiveevõrgustiku renoveerimine 2004. a 27. nädal 3 10,000 75% 7,500 13 Ahtme soojuselektrijaama uuendamine Õhk Kohtla-Järve, Kirde-Eesti Ahtme soojuselektrijaamas biokütusel baseeruvate katelde installeerimine, vähendades SO2, NOx, CO ja CO2 emissioone 2005 esimene poolaasta 3 45,000 35% 15,750 14 NOx emissioonide vähendamine Iru elektrijaamas Õhk Tallinn Põletite renoveerimine ja lisavarustus kahele aurukatlale NOx kontsentratsioonide vähendamiseks suitsugaasides 3 2005 esimene poolaasta 2 5,100 35% 1,785 15 Keila-Vasalemma vesikonna veekaitse projekt Vesi ja reovesi Harju maakond, Lääne-Tallinn Reoveetöötlusrajatiste ja reoveevõrgustiku ning joogiveetorustiku rekonstrueerimine, põhjaveele lähedal oleva jääkreostuse likvideerimine 2005 esimene poolaasta 3 7,600 75% 5,700 16 Ida-Harju veeprojekt Vesi ja reovesi Pirita-Valgejõe valgala, Põhja-Eesti Reoveetöötlusrajatiste ja reoveevõrgustiku ning joogiveevõrgustiku renoveerimine 2005 esimene poolaasta 3 13,000 75% 9,750 17 Sillamäe ja Narva-Jõesuu reoveeprojekt Reovesi Kirde-Eesti Reoveetöötlusrajatiste ja reoveevõrgustiku renoveerimine 2005 esimene poolaasta 2 5,000 80% 4,000 18 Narva elektrijaamade tuhaärastussüsteemi rekonstrueerimine Jäätmed Narva, Kirde-Eesti Tuha transpordi süsteemi rekonstrueerimine, põlevkivituha ohtlikkuse vähendamine ja leeliselise tuha transpordi vee parendamine ning tuhavälja rekonstrueerimine vastavalt seda tüüpi prügilatele kehtestatud nõuetele 2005 esimene poolaasta 3 250,000 50% 125,000 19 Ida-Viru omavalitsuste veeprojekt Vesi Kirde-Eesti Joogiveevõrgustiku ehitamine ja rekonstrueerimine, veepumplate renoveerimine, veepuhastusseadmete ehitamine Kohtla-Järvel, Püssis, Kohtla-Nõmmel, Kiviõlis ja Jõhvis 2005 esimene poolaasta 3 16,000 80% 12,800 20 Pärnu reoveevõrgustiku laiendamine ja rekonstrueerimine Reovesi Pärnu, Lääne-Eesti Vee- ja reoveevõrgustikuga ühendatud tarbijate arvu suurendamine. Reoveetorustiku rekonstrueerimine (kesklinnas ligikaudu 4 km2) ja ehitamine (Vana-Sauga ja Rääma piirkonnas ligikaudu 3,8 km2) Pärnu linnas 2005 esimene poolaasta 2 12,000 70% 8,400 21 Tallinna joogiveehaarde kaitse Vesi ja reovesi Lääne-Tallinn, Harju maakond Reostuse vähendamine Aegviidu, Anija, Ambla, Kiili, Kose, Kõue ja Albu omavalitsustes. Tundlike alade põhjaveeressursside kaitsmine ja terviseriskide vähendamine, mis tulenevad amortiseeritud ja puudulikust vee- ja reoveevõrgustikust 2005 esimene poolaasta 2 29,000 80% 23,200 22 Natura 2000 alade infrastruktuuri arendamise projekt Loodus-kaitse Eesti Natura 2000 aladele investeeringute tegemine infrastruktuuri parandamiseks ja kaitsmiseks 2005 esimene poolaasta 3 11,000 85% 9,350 23 Vääna jõe valgala veeprojekt Vesi ja reovesi Põhja-Eesti, Harju maakond Vääna jõe reostuse vähendamine, tundlike alade põhjaveeressursside kaitse ja terviseriskide vähendamine, mis tulenevad amortiseeritud ja puudulikust vee- ja reoveevõrgustikust 2005 esimene poolaasta 2 39,300 75% 29,475 24 Viljandi maakonna omavalitsuste veeprojekt Vesi ja reovesi Viljandi maakond Joogivee- ja reoveevõrgustiku ehitamine ja rekonstrueerimine, veepumplate renoveerimine, veepuhastusseadmete ehitamine, reoveepuhastusjaamade renoveerimine 2005 teine poolaasta 2 18,800 75% 14,100 25 Siseveekogude ökoloogilise kvaliteedi parendamine Vesi Eesti Eesti siseveekogude ökoloogilise staatuse parendamine, et ennetada nende edasist halvenemist ja säilitada ning parendada nende ökosüsteemi 2005 teine poolaasta 2 25,000 85% 21,250 26 Taastuvenergia – tuulegeneraator Õhk Kirde-Eesti 50 MW võimsusega tuulegeneraatorite ehitamine 2005 teine poolaasta 2 48,000 35% 16,800 27 Jääkreostuse vähendamine Vesi Eesti Endistest sõjaväebaasidest ja tööstuspiirkondadest tuleneva jääkreostuse vähendamine 2006 esimene poolaasta 2 15,000 85% 12,750 28 Pandivere, Põltsamaa ja Adavere Vesi ja reovesi Põhja- ja Kesk-Eesti Vee- ja reoveeprojekt nitraaditundlikul alal 2006 teine poolaasta 3 12,000 75% 9,000 29 Põlevkivi poolkoksi prügila katmine Jäätmed Kirde-Eesti Tööstusjäätmete ja poolkoksi prügilate sulgemine Kohtla-Järvel ja Kiviõlis 2006 teine poolaasta 3 37,000 85% 31,450 30 Valga maakonna omavalitsuste veeprojekt Vesi ja reovesi Lõuna-Eesti Joogivee- ja reoveevõrgustiku ehitamine ja rekonstrueerimine, veepumplate renoveerimine, veepuhastusseadmete ehitamine, reoveepuhastusjaamade renoveerimine Hummuli, Karula, Puka, Sangaste, Taheva ja Tõlliste omavalitsustes 2006 teine poolaasta 4 10,000 80% 8,000 * Indikatiivne maksumus Kavandatavad KOKKU 885,312 530,743 total EL 13852,123 8304,3156 Lisa II. Eesti alamvesikonnad

Lisa III. Lühendid CaO – kaltsiumoksiid CITES – Washingtoni loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon (CxHy) – süsivesinikud CO2 – süsinikdioksiid CO – süsinikoksiid EJ – elektrijaam EL – Euroopa Liit EÜ – Euroopa Ühendus GIS – geoinfosüsteem IBA – Tähtsad linnualad KIK – SA Keskkonnainvesteeringute Keskus KUK – Keskkonnauuringute Keskus NEJ – AS Narva Elektrijaamad NOx – lämmastikoksiidid NO3 – nitraat SAO – Sektori volitatud ametnik Sox – vääveloksiidid SO2 – vääveldioksiid SO4 – sulfaat ÜF – Ühtekuuluvusfond